Tartu 1988

TIIT ALEKSEJEV

1988. aastal õppisin ma Tartu Riiklikus Ülikoolis ajalugu. Kolmekümnendate haritlased kutsusid Tartut Emajõe Ateenaks. 80ndatel oleks võinud linna kutsuda Emajõe Spartaks. Mind ja mu eakaaslasi ümbritses nõukogude tsivilisatsioon, mis oli saavutanud oma võimsuse ja nürimeelsuse tipu. Ja sealt tipust ta ka langes, hämmastava kiirusega. 1988. aastaks olid diktatuuri müüri tekkinud esimesed praod, kust näis puhuvat midagi jahedat ja värsket. Aga need praod olid vaevumärgatavad. Maailm meie ümber näis olevat muutumatu ja kindel. Ainult „kindel olemine“ ei peegelda ajaloos kunagi tegelikku olukorda. See on ainult meeleseisund. Ajalugu on jõgi, mis voolab ettearvatavalt ja rahulikult kuni järjekordse kärestikuni. Ning need kärestikud on etteaimamatud, nii ateenlastele kui spartalastele.

*
1988. aastal tähendas ülikool pääsemist, kaitseala, kuhu totalitaarse režiimi omavoli ja rumalus nii kergesti ei ulatunud. Vähemalt säärane oli minu põlvkonna ettekujutus. Olin jõudnud kolmandale kursusele ja ees ootas veel kaks aastat vabadust, mis pidi lõppema kohustusliku suunamisega paika, mida nõukogude võim mulle sobivaks hindab. Aga eesootavale sunnismaisusele ma mõelda ei soovinud. Tänapäeval räägitakse palju „hetkes püsimisest“ või „kohal olemisest“. Minu elu aastal 1988 oli „kohaolu“ kõige puhtamas vormis. Tulevik eksisteeris ainult aktivistidele ja karjeristidele.

*
Mälupilt. Kuum suvepäev, õhk väreleb, see moodustab silmaga nähtavaid helendavaid lained. Ma tõusen mööda kivisillutisega tänavat Toomemäe ja katedraalivaremete poole. Need paiknevad kõrgendikul, mis on osa varakeskaegsest eestlaste linnamäest, mida rootslased on 17. sajandil bastionide ja reduutidega kindlustanud. 19. sajandi alguses on see kõik kujundatud romantiliseks kunstmaastikuks. Mägi, park, katedraal. Kõrged vahtrad. Hargnevad rajad. Seitse küngast, millelt avaneb vaade jõele, katustele ja kirikutornidele.

Ma tahan näha mineviku vaateid. 1988. aastal on see pragmaatiline otsus. Aeg on avatum kui ruum – Eesti on jäänud raudse eesriie taha. Aga tänu rauale ja eesriidele on midagi konserveerunud ja mumifitseerunud. Ülikool on oma olemuselt ülikoolimuuseum, mille mõned fassaadid on kaunistatud sirbi ja vasaraga, aga sisu on suuremalt jaolt 19. sajandist.

Suur osa Tartust on kui mõnelt 19. sajandi dagerrotüüpialt.

Toomemägi. Karlova ja Tähtvere. Supilinn ja Kvissental.

Jõukama rahva villad ja vaesema rahva agulid.

*
Hiljem tuleb suur tükk mittemineviku maailmast, mille kättesaadavusse ma 1988. aastal ei uskunud. Eri riigid ja linnad. Ma elan ühes neist linnadest ja kutsun oma isa endale külla. Ma ei taha, ütleb isa. Miks? imestan ma.

Ma ei usu, et seal on midagi, mida ma juba näinud ei ole, ütleb isa.

See vastus tundub mulle kohatu. Mida sa siis näha tahad? küsin veidi solvunult.

Tõusu ja mõõna, ütles isa. Kuidas ookean liigub.

Isa, ma loodan, et sa näed, kuidas ookean tõuseb ja mõõnab.

Selles ajas, kus sina praegu oled.

*
1988. aastal sõnastan ma endale vabaduse mõiste. Ma olen selleks ajaks juba õppinud filosoofiat, mis ei ole mulle põhimõisteid andnud. Ma kohtun Rein Sepaga, kes on lõpetanud Wolfram von Eschenbachi „Parzivali“ tõlkimise. Rein Sepp tahab rääkida von Eschenbachi värsimõõdust. Mina tahan rääkida Siberist. Rein Sepp on sõja ajal mobiliseeritud Saksa armeesse, ta on olnud rindelehe kirjasaatja. Ta ei ole tulistanud ega tapnud, aga ideoloogiarelva loeb nõukogude võim tulirelvast ohtlikumaks. 1948. aastal saadetakse Rein Sepp kaheksaks aastaks sunnitööle. Vorkutasse, sütt kaevama. Pärast Eestisse naasmist on ta elanud nii, nagu ei oleks nõukogude võimu olemas. Metsatalus eeposi tõlkides.

Mida sa seal Siberis nägid? pärin. Küsimus üllatab Seppa. Mida seal ikka näha oli, vastab ta pärast pausi. Taevast ja tundrat. Ta süütab paberossi ja naeratab. Mäletan, et ükskord tulime šahtist, kolonnis, reipal sammul. Kõik olid endal tööga naha soojaks saanud. Ja siis nägin ma vahitornis sõdurit, kes laagri sissepääsu valvas. Tal oli külm, seisis kuulipilduja taga ning peksis labakuid kokku. Mul oli temast kahju.

See lugu jääb mulle meelde.

*
Vabadus on ülekohtust üle olla. Sel moel on võimalik üle olla ajaloo ebaõiglusest tervikuna. Olla tugevam minevikust, mis kõrgub sinu kohal vahitornina.

*
Ma olen õppinud ajalugu kui lugu. 1988. aastal hakkan ma mõtlema ajaloole kui seaduspärasusele – on seal seaduspärasust? –, kui mustrile või kordusele. Kas ajalugu kordub? Kas on võimalik end taas kord vabaks võidelda? Nagu 1920. aastal?

Kui palju on rahvaid, kes on sajandi jooksul iseseisvunud, iseseisvuse kaotanud ja uuesti iseseisvunud? Miks on see mõnel rahval õnnestunud? Soodsad olud, kollektiivne tahe, inimesed, kes veel mäletavad? Küsimärke on omajagu. Aga ma ei oska küsida kõige olulisemat: mida on vaja, et püsima jääda?

*
Õppejõud, kes meid juhendavad, ei kiida mõttespekulatsioone heaks. Me õpime ajalugu 19. sajandi vaimus, Leopold von Ranke võtmes. See kõik on osa Tartu vaimust. On aga seltskond siin teaduskonnas, ütleb üks mu kursusekaaslane mornilt, isegi marksistid on rankeaanid. Ajalooromaani autorina jäävadki von Ranke põhimõtted mind piinama: kust üks või teine väide pärineb? Kas teda on võimalik allikmaterjaliga tõestada? Kui ei, siis on tegu ajaloofantaasiaga, mis tähendab Tartu ajaloolaste keeles midagi ebausaldusväärset. Isegi valet. Hiljem saan ma aru, et on võimalik veel üks lähenemine – rekonstruktsioon. Me ei suuda minevikku kunagi täielikult mõista. Aga me võime minevikku taastada. Sellistena, nagu me ise oleme. Iseendale valetamata.

*
Ülikoolimuuseumist Tartu kõrval on teinegi Tartu, mille keskpunktis oli Raadi lennuväli ja sellel paiknev strateegiliste pommitajate lennupolk. Tuumarelva kandvate pommitajate lahingraadius ulatub Atlandi ookeanini, õhus tankimisega kaugemalegi. Igale jõule on vastasjõud, Raadi lennuväli on Ühendriikide tuumalöögi sihtmärgiks. Ainsa sõjalise objektina Balti riikides. Sõja korral oleks Tartu tuumalöögiga maa pealt pühitud. Kujutised dagerrotüüpial oleksid hetkega kustunud. Kõik need paviljonid ja kivisillad.

*
1988. aastal moodustavad Raadi „lennukipargi“ ülehelikiirusega Tupolev 22M2-d. Helibarjääri ületamisega linna kohal kaasnevad spetsiifilised kärgatused ja aknaklaaside klirin, mis on osa Tartu helipildist. Linnaelanikud on sellega harjunud. Lennuväebaasi tõttu on Tartu välismaalastele suletud. Kui mõni neist ka eriloaga ja KGB jälgimise all kohale lubatakse, siis võib ta linnas viibida ainult päikeseloojakuni. Nagu keskajal. Pimedus kuulub nõukogude võimule.

*
Kas ma tõesti mäletan neid kärgatusi? Kuidas saab midagi säärast valesti mäletada?

See on võimalik – moonutus on osa mälupildist. Olles kindel lõhnas, värvis, maitses, puudutuses.

*
Üks väheseid edukaid katseid pimedusebarjääri ületada leiab aset 1964. aastal. Kuulus lugu Jean-Paul Sartre’i ja Simone de Beauvoir’ Tartus käigust. Nõukogude võim on neile kahele võimaldanud eriprivileegi. Ja lubanud öömajale jääda. Kagebiitide valvsa pilgu all.

Pärast linnast lahkumist uudistavad Jean-Paul ja Simone Lõuna-Eesti külapoe letti. Teil on siin ju kõik olemas, ütleb Jean-Paul rahulolevalt. Peaaegu kõik, ütleb giid.

*
1988. aastaks ei ole välismaalaste ja välismaailma osas olukord palju muutunud. Ja kui keegi mulle ütleks, et ma õpin nelja aasta pärast Inglismaal, peaksin seda inimest vaimuhaigeks või KGB provokaatoriks. Mulle on määratud ajalooõpetaja koht mõnes külas või väikelinnas. See teadmine ei tee mind õnnetuks, vastupidi. Hall ja üksluine tulevik lisab olevikule ainult värvi juurde.

*
Värvid. Neis seisnebki peamine erinevus. Ajastu on monokroomne, õigemini kahe põhivärviga, halli ja pruuniga. Ja needki on hämaruses. Tänased Eesti linnad on omaaegsetega võrreldes tõelised valguskeskused. Nõukogude aja eripäraks on tulede kustutamine pärast tööpäeva lõppu, mis kehtib ka kaupluste puhul. Jäävad mõned üksikud tänavalaternad. Nende valgus on sume, see immitseb kui filtri tagant. Piimjas hägus liiguvad üksikud pruunides ülikondades ja pruunides kleitides möödakäijad.

Poolhämarusest kerkivad lõhnad: määnduvate sügislehtede lõhn, tolmu lõhn, vihma lõhn, jõetaimede lõhn, põlevate halgude lõhn, malmradiaatorite lõhn, hallituse lõhn, formaliinilõhn. Üks meel teravneb teise arvelt, lõhnad näitavad kommunismi teed. Diktatuuri alam ongi omalaadne ürginimene, kelle sõõrmed peavad nuuskima, kes peab alati valvel olema. Inimene on ümbritsetud kõrgematest jõududest, kes on kapriissed nagu Kreeka jumalad. Iial ei või teada, millal sa mõnda neist solvad. Sõna või žesti või teoga. Selle kõigega kaasneb teatud spetsiifiline silmavaade, mida olen hiljem kohanud Liibanonis, kodusõja läbi teinute silmis. Lähiümbrust kammiv pilk.

*
Ja muidugi tüdrukud. Oleks silmakirjalik unustada. Enamik neist on kräsupäised, 80ndate stiilis tukkadega. Saledad. Me kõik oleme saledad, me oleme liikvel, ühest õppehoonest teise, ühest linnaosast teise. Nutiseadmeid ei ole, elatakse füüsilises reaalsuses. Tänapäeval tunduksid kõik need tüdrukud rühikate baleriinidena. Nad kõnnivad püstipäi. Nende kaelad on sirged. Nad on hoolitsetud, see on osa tolleaegsest koodist. Välismaalased ei jõua hiljem ära imestada, miks peab end loengusse või kohvikusse minekuks nii üles lööma? Mille nimel? Iseenda nimel, vastavad tüdrukud, nagu vastatakse igal ajal. Aga hormoonid keevad ja veri pulbitseb. Minus samamoodi. 1988. aastal armun ma põhjalikult noorde arstitudengisse. See ei ole eriti lootusrikas armastus, eri põhjustel. Aga mul on piisavalt tarkust või piisavalt rumalust, et mitte alla anda. Üks neist, tarkus või rumalus, viib sihile. See on suur ja ajalooline võit. Ta on kaks aastat noorem kui mina. Ta tundub mulle enesekindla ja täiskasvanuna. Tema olemasolu kinnitab minu jaoks teesi, et me kohtume inimestega, kellega meil on määratud kohtuda. Inimestega, kellega oleme juba korduvalt kohtunud.

*
Aga lood tulevad, linnast endast, linna mälust, mis on talletunud vallidesse ja kividesse. Ma ei mõtle veel üles kirjutamisele. Ma kuulan. Ja salvestan. Kirjanik on üksainus suur salvestusseade, kogu aeg lugude otsingul. Isegi siis, kui ta veel aru ei saa. Kui ta ei saa aru, kust tulevad kõik need pildid ja hääled, kõik need monoloogid, mil ei ole tema ega tema rahvaga midagi pistmist. Või ikkagi on? Kas mälu, mis paigast kiirgab, paigamälu, genius loci, teeb meid kõiki ajaloo ees võrdseteks? Võrdselt vastuvõtvateks. Ma saan aru, et võõraid lugusid ei ole olemas.

*
Mälupilt mälupildist. Hilissuvi, augustikuumus. Vihmaeelsed tuulepöörised. Tolmu lõhn. Taamal kõrguv Riigiarhiivi ruskjatest tellistest hoone. Ühiselamu, mille kitsukesi toapugerikke täidavad saksa või vene üliõpilased, koodeksid laual ning pornograafilised romaanid öökapis. Särin, äikesepilved, varemete kohal kraaksuvad varesed. Ja seejärel – Esimene maailmasõda. Üliõpilastest saavad ohvitserid, mis tagab eelisõiguse surra, juristidel ja filosoofidel tuleb tõusta ja isikliku julgusega innustades rühm rünnakule viia. Julgus tähendab vahaga ülespoole võitud vuntse, saablit väljasirutatud käes, katkeva ja väriseva häälega hüütud hurraa-aa’d! ja tabamust rindu. Komistus ettepoole, põsed soolasest tomatimahlast punnis, Ida-Preisimaa muld tõuseb mu jalge ees püsti ja paiskub mulle laksatades näkku ja see ongi kõik, ere sähvatus, pimedus ja valgus ja põsenuki järgi koolduv savi.

*
Ma olen elus. Minu elu ei ole veel lugu. Mina olen veel mina, mitte kellegi rekonstruktsioon. Praegu on minu kord.

*
Mälupilt. Me oleme postkontoris, mu armsam soovib Tallinnasse helistada. Tartu ja Tallinna vahemaa on 178 kilomeetrit. Ühenduse saamiseks tuleb tellida kaugekõne ja pingil ootama jääda. Seejärel kostab valjuhääldist: Tallinn, teine räägib! „Teine“ tähendab boksi number kaks. Luitunud vineerist kasti, mille seinale on kinnitatud metallist telefoniaparaat. Kaugekõnedeks on terves linnas kuus boksi. Ma istun oma armsama kõrval ja ootan koos temaga ja mõtlen, et kellegi lugu räägib enamasti keegi teine.

*
1988. aastaks olen valmis saanud oma esimese luulevaliku. Poeemid on eksistentsialistlikud, armastusest ja surmast. Soovin neid näidata mõnele tõelisele luuletajale. Minu tutvusringkonnas on ainult üks tõeline luuletaja, Indrek H., umbes 30-aastane väljapeetud maneeridega mees, kelle olemus „kannab endas esimese Eesti vabariigi väärtusi“, nagu toona lugupidavalt öeldi. Vastavalt väärtustele valdab ta ka värsivorme, aleksandriini ja sonetti. Ta teab, mis vahe on distihhonil ja diptühhonil (ma ise ei ole kindel).

Indrek, oleks sul aega mu luuletustele pilk peale visata? küsin võimalikult sundimatult. Indrek H. kohendab pikka valget salli ja mõõdab mind hindava pilguga. On küll aega, vastab ta suuremeelselt. Ma annan paberilehed talle üle. Indrek noogutab ja voldib lehed kokku. Ma annan meistrile nädal aega lugemiseks. Seejärel otsin Indrek H. uuesti üles. Ma leian ta löövibaarist, mis asub Toomemäe nõlva sisse rajatud endises püssirohuhoidlas. See on laotud keskaegse Maarja kiriku varemeist ja piiskopilinnuse müüridest pärit tellistest. Ma olen ärevil, süütenöör hõõgub. Me räägime – tema räägib – Rilkest ja Baudelaire’ist. Ja fovismist. Rahulikult, mõttepausideks aega võttes. Tartu vaimule kohaselt. Olgu, ütleb Indrek, on aeg. Ta tõuseb püsti ja keerab mantlikrae üles.

Aga luuletused? küsin.

Millised luuletused? küsib Indrek H.

Minu omad, vastan.

Aa, need. Indrek H. kehitab õlgu. Sa oled luuletaja. Seejärel ta lahkub. Mõõdetud sammul.

Ma ei tea tänaseni, mis nende nonšalaansiga visatud sõnade taga oli: peen iroonia, ükskõiksus, heatahtlikkus või hoopis suur kirjanduslik tõde: luuletaja on see, kes kirjutab luuletusi.

See tõde tundub mulle kahtlasevõitu.

*
Väärtuslikum osa 1988. aastast ei olnud linnas ega inimestes, see oli linna ja inimeste ümber. Omapärane eelkevad, kahvatu märtsipäike, taanduv lumeväli, aegamööda sulav jää – vabanemise eelaimdus. Mõistmine, et vabadus on võimalik. Joovastus sellest. Üha kasvav julgus, valmidus katsetada võimatut. Usk sellesse, et me kuulume Euroopasse, et me pole sealt kunagi lahkunudki, et pool sajandit diktatuuri tähendab ainult vaheaega. Et seda vaheaega on võimalik „tasa teha“. Katkestusest edasi minna. Aga luud ei ole maetud piisavalt sügavale. Need hakkavad roiskuma. Ene Mihkelsonil oli õigus, aga toona huvitab see õigus väheseid. Pilk on ettepoole.

*
Beinsa Douno järgi on ühe või teise riigi püsimajäämine määratud ainult seitsme sõnaga. Neist kolm on „tunne oma eesmärki“. Milline on Eesti riigi eesmärk? Mis küsimus see üldse on? Riigi eesmärk on riik ise, tema kestmine läbi aja. On muidugi põhiseaduse preambul, mille meenutamise peale ilmub poliitiku näole väsinud naeratus. Jah, muidugi, aga ega sa neid sõnu ometi tõsiselt ei võta? Poliitiku seisukohalt on Eesti riigi eesmärgiks raha. Mets on väärtuslik, sest metsa on võimalik rahaks teha. Puisniidul on emotsionaalne väärtus. Nagu keelel ja kirjanduselgi. Kirjandus „ei too sisse“. Ei meelita investeeringuid.

Seda ei suuda kirjandus tõesti.

*
Fanny de Sivers kirjutab rahva eesmärgist. Tema järgi võib eesti rahval olla mingi ülesanne või missioon, mis seletab eestlaste püsimajäämist. Tõepoolest, juba Liivi sõda oleks pidanud olema kindel lõppmäng. Aga läks teisiti. Alati on läinud teisiti. Ehk on lihtsalt vedanud? Sellisel juhul on eestlased rahvas, kel on viimased nelisada aastat kogu aeg vedanud. Muidugi on püsimajäämisele oma teaduslik seletus. Fanny de Sivers oli samuti teadlane. Ta ei ütle, milles see ülesanne seisneb. Ainult niipalju, et kõik selgub.

Kõik selgubki. Tuleb meelde.

Tiit Aleksejev, Tartu / 1988. Rmt-s: Avoir (encore) vingt ans. Saint-Nazaire: Editions meet, 2023, lk 198–203. (Tekst ilmub mõne täiendusega.)

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi