Mudlum. Roosihullu päevaraamat. Tallinn: Strata, 2024. 240 lk. 28.99 €.
Asi ise on lihtne. Mudlum on kirjutanud raamatu oma aiast – sellest, kuidas ta istikuid otsib, ostab, istutab ja ümber istutab, kuidas ta vihma ootab, kuiva ootab, kastab ja kobestab – ja joonistanud igaks juhuks aiast ka pildid. Me saame teada, mitu roosi ta kevadel ostis, kui palju maksid tema aiakäärid, misnimelisel enelal läheb Muhumaa pinnases kõige paremini, milline näeb välja Dorrit, milline Mozart, milline Ballerina ja mis värvi on vana köögilaua jalad. Et kirjutajale ei meeldi eriti hortensiad, et 16. augustil sõi ta kana ja et 22. augustil valutas tal kõht. Kõik toimuv on tuttav, kõik öeldav on lihtsasti arusaadav. Nagu Instagram aastal 2014! Nagu ema arvutis järjehoidjaribalt leitud juhuslik blogi, nagu külaskäik üksildase vanema sugulase juurde, nagu vestlus natuke imeliku pooltuttavaga pikal autosõidul.
Ja kuigi siia võikski see kõik lõppeda – ja tegelikult lõppebki, me jõuame sõlmega siia punkti tagasi –, siis miski selles äratab siiski kahtlusi. Aiajutud, jah, aga mis veel? Ehk on rooside vahele peidetud suured, sügavad ja väärtuslikud filosoofilised üldistused? Ehk on raamatus ülestähendatud elu pisiasjad eriti leidlikud, täpsed ja naljakad? Või on ehk raamat aednikule kuidagi kasulik, potentsiaalsele aednikule inspireeriv? Mulle tundub, et eriti mitte. Pigem on „Roosihullu päevaraamat“ nii Mudlumi senise loomingu kui ka laiemalt eestlastele praegu südamelähedase mõtteuiukirjanduse kaanoniga võrreldes igavam, mõttekude kuidagi hõredam, tähelepanekud natuke kulunumad, üldistused lihtsakoelisemad. Ja kes aednikuelu absurdi kohta lugeda tahab, siis Karel Čapeki „Aedniku aasta“, milleni „Roosihullu päevaraamat“ mind juhatas, kirjeldab suurelt jaolt samu tegemisi, kusjuures tõesti üllatavalt humoorikalt, unustamata samas informatiivsust ja innustavust.
Kas siin on kuskil mingi konks? Kas niimoodi tohib? Ah, kui hea on tunda magusat, mahlast, mitmekihilist kirjanduslikku kimbatust! Vaagida väikest kaitsetut aiaraamatut Suure Kirjanduse mõõdupuul ja hakata kahtlema mitte ainult iseenda kui mõõtja adekvaatsuses, vaid ka mõõdupuu enda mõttekuses! Ja Mudlum ütlebki: „Ega see aiaraamat pole ju ka teab mis asi, otsustasin ilukirjandusele selja pöörata, skeenelt alla kukkuda ja teha ainult asju, mis äratavad kriitikuis üksmeelset pahameelt. See on kõige tavalisemat sorti aiahullu päevaraamat, parimas Hasso Krulli vaimus väike kirjandus: „Niimoodi kirjutada, et selles midagi ilusat ei võida näha. Midagi suurt, klassikalist, eeskujulikku, igavikulist. Ei midagi püsiväärtuslikku. … Kirjutame nõnda, et see poleks mitte kellelegi vajalik. Ei mingit suurt projekti: mingit modernismi. Mitte midagi uuenduslikku ega kaasaegset““ (lk 205).
Pärast sellist sedastust pole kriitikul palju teha. Ta võib valida, kas toimidagi nii, nagu raamatus ette nähtud, ja öelda, et „Päevaraamat“ on igavene jama, või neelata sööt alla ja püüda kasvõi puhtalt trotsist selle kõige alt siiski mingit kvaliteeti leida, misjuhul on raamat omaenda sõnastatud eesmärkide järgi muidugi ebaõnnestunud. Eneseteadlikkus moodustab autori ümber kaitsevalli, raamatust saab rekvisiit, raamatu avaldamisest endast saab performance, ninanips meie väikesele kirjandusavalikkusele, keel-põses-nali vähestele skeenelistele. Vastulause suurtele, kuid tühjadele narratiividele, kommentaar enese, elu ja kirjanduse liiga tõsiselt võtmisele.
Nii tõuseb teksti asemel esile hoopis tõik, et just selline raamat sündis just praegu, just siin ja just nii. Tundub, et seda väärtust ei suuda ka kõige väiksem kirjandus tõrjuda, nagu kirjutab ka Krull sellessamas tsiteeritud manifestis: „Niisugused raamatud, kus on tähtis autori nimi, pealkiri, sisukord, ilmumise aasta, autori märkused või toimetajapoolne järelsõna. … Tekstil pole mingit tähtsust, nii et selle võib ka joone all ära tuua.“[1]Mida siis „Roosihullu päevaraamat“, Mudlum ja 2024 tähendada võiks? Näiteks seda, et Mudlumi liikumine lähimineviku teemadest olevikku on olevikule omaselt banaalne. Ja seda, et praegu on väikeste inimeste, väikeste murede, väikeste raamatute aeg. Ja et praegu on hulluse aeg – sest tõepoolest, „roosihullu“ sõna teine pool ei ole esimesest vähem tähtis. Mudlumi vaene aednik rabeleb ju meeletult! Fikseerub täiesti juhuslikule ideele, ei vii seda lõpuni, frustreerub, leiab midagi uut, jätab kõik muu pooleli, jätab sellegi pooleli, vingub, proovib edasi. Sellest mõttetumaks nagu minna ei saakski. Veel uuenduslikumaks, veel kaasaegsemaks.
Muidugi võiks öelda, et metatasandi tähtsuse võib leiutada ükskõik millele ning raamatu väärtuse kohta ei ütle see midagi. Ja et kirjutada mõttetusse raamatusse, et just mõttetus oligi eesmärk, on liiga odav ja kulunud trikk, mis ei jäta autorile isegi teoreetilist kaotusvõimalust. Aga Mudlumil on varrukas veel üks kaart, mis kõik vastaste strateegiad uppi lööb – tundub, et tal on mängu käigust täiesti suva. Ootuste petmine pole eesmärk iseeneses ja aiatemaatika ei ole suure skeemi varjamiseks välja mõeldud kattevari. Kes tahab selles kõiges lõksu näha, võib seda teha, olgu lahke, aga raamat on ikkagi aiast. Ning ainult seetõttu see trikk töötabki! Mudlum ei tee mitte sohki, vaid lööb mängulaua segamini, näitamata seega reeglite vastu üles mingitki austust. „Roosihullu päevaraamat“ ei ole meelega tähtsusetu, ta lihtsalt on, nagu ta on. „Sa räägid, mis sul südamel, nii hästi-halvasti kui oskad. Keegi, kes loeb, kuuleb sind“ (lk 203).
Nii et aiaraamat on ikkagi aiaraamat – pretensioonitu lugu pretensioonitutest asjadest. Neid asju pole kaetud pühaliku mälestustelooriga ega vürtsitatud leia-rõõmu-väikestest-asjadest-mantraga, asjad lihtsalt on ja tihti on nad sitasti. Aiapidamine ei tulegi alati hästi välja ja selle kõrvale suuri mõtteid mõelda pole jaksu ega tahtmist, nii et mõeldakse väikseid ja pannakse raamatusse kirja, sest ollakse ikkagi kirjanik. Ja kes tahab, võib tõepoolest kogu raamatut hoopis joonealuse märkusena ette kujutada – nii kaob tagamõtte otsimise pinge sootuks ja rõhuasetused liiguvad õigele kohale. Need on lihtsalt sõnad, kurtmas lugejale väsimust ja vihma, kirjeldamas lilli, söögikordi ja tujusid.
Ja tuleb välja, et nii mõnelgi lugejal pole selle vastu midagi – kolme enam-vähem Mudlumi-ealise aiahuvilise ema seas kiiresti läbi viidud uuringust selgus, et kahele kolmandikule raamat väga meeldis, pakkus samastumist ja nalja. Ka nemad istutavad oma roose muudkui paremasse kohta ümber, teades samas hästi, et pole selles järgmises kohas paremat midagi, teevad suuri plaane ja kiruvad seejärel ilma. Ning on rõõmsad, et keegi sellest kogemusest nii kainelt ja keerutamata kirjutab. Sellele polegi kriitikul lisada midagi – kõik on juba nii, nagu olema peab. Väike kirjandus tegutseb.
[1] H. Krull, Väikese kirjanduse poolt. Manifest. Kostabi, 16.10.1991.
