Tähistades 1939. aastal oma kuuekümne viiendat sünnipäeva, meenutas Konstantin Päts, et tema elu kõige pingelisem päev oli olnud 1918. aasta 17. detsember.[1] Kui arvestada, kuidas sel päeval Tallinnas toimunud sündmused teda isiklikult puudutasid, ei olegi see üllatav. Ehkki Päts juhtis sel ajal valitsust, pidi ta ohu eest varjuma ja magama kodust eemal, kohati lausa põrandal õlgede peal.[2] Rinne oli Tallinnale lähemale nihkunud ja ennustati peatset Vene vägede saabumist. 16. detsembril langes Rakvere. Samal ajal tuli teade, et enamlased tahavad järgmisel päeval korraldada riigipöörde. „Seisukord oli niivõrt ärev, et mõned valitsuse liikmedki põgenemisele mõtlesid,“ kirjutas toonane siseminister Aleksander Peet, lisades, et laev oli selleks sadamas juba valmis.[3] Valitsusel ja sõjaväe staabil oli teada isegi see, milline on riigipöörde programm: 17. detsembril varahommikul pidid Tallinna vabrikute sireenid hüüdma hakkama, et töölised koonduksid rongkäikudesse ja liiguksid kella üheksaks Peetri (Vabaduse) väljakule. Seal pidi toimuma protestimiiting Inglise laevastiku „vahelesegamise pärast Eesti siseasjadesse“. Miitingul pidi kuulutatama välja üldstreik ja seejärel pidid tööliskolonnid siirduma raekoja juurde. Pärast kõnesid ja punase lipu heiskamist kavatseti valitsusasutused üle võtta.[4] Kõige sellega oldi kursis, ent polnud selge, milliste jõududega riigipööret takistada. Kõhklemise järel suudeti valitsuse koosolekul siiski kokku leppida vastuaktsioonis: rahvahulga linna valgumist proovitakse vältida kuulipildujatega, läbitunginud mässajatele pidid aga vastu astuma kooliõpilaste komandod.[5] Tallinnasse jõudnud Inglise laevadelt oli saadud moodsaid relvi, mis jaotati noortele kaitseliitlastele. „Need suitsunuiad seame homme üles nurgaakendele, mu härrad!“ ütles kindral Ernst Põdder hilisõhtusel koosolekul, kus järgmiseks päevaks valmistuti.[6]
Coup d’État
Karl Einbund – kellele 1920. aastal langes ülesanne hakata looma Eesti sisejulgeoleku süsteemi – rõhutas, et Vabadussõda oli alanud just võitlusega sisemiste kommunistide vastu.[7] Hiljem on Vabadussõja ajalugu jutustatud nõnda, nagu andnuks sellele algtõuke Konstantin Pätsi kindlameelne rusikalöök.[8] Otsus sõdida olevat sündinud Ajutise Valitsuse 27. novembri istungil, kus kindral Aleksander Tõnissoni sõnul oli esiotsa palju kahtlemist. Pätsi küsimusele, mida teha punavägede rünnaku puhul, olevat järgnenud surmvaikus. Viimaks olla tõusnud hoiatavad hääled, mis kutsusid kaaluma, kas väikesel rahval tasub ikka minna suure Venemaa organiseeritud sõjalise jõu vastu. „Peaminister kuulatas väga tähelepanelikult. Siis hakkasid kulmud ikka kõrgemale ja kõrgemale tõusma, otsaesine kattus kortsudega, silmad läksid punni ja punaseks, siis tõusis korraga rusikas õhku ning langes mürtsuga laua pihta. „Kommunistidega mingisugust kompromissi. Mingisuguseid läbirääkimisi! Vägivallakandjatele vastu relvadega! Vaba Eesti rahva ja püha kodumaa kaitseks kõik mehed välja.““[9] Päts ise kirjeldas pärast samuti, kuidas tal tuli tõrjuda arvamust, et vastupanu oleks asjatu ning et parem oleks otsida kokkulepet. Ent ta mainis teistki raskust: vajadust teha ka rahvale selgeks, et sõdimine on ainus tee hävingust pääsemiseks.[10] Kuigi avalikult ei kiputud sellest rääkima, oldi 1918. aasta sügisel kaugel sellest, et usaldada täielikult elanikkonna riigitruudust. Kui Inglise laevad Tallinnasse saabusid, küsiti Pätsilt, kas eestlased pole mitte „enamlaste kihvtist läbi imbunud“.[11] Pätsi arvates nii just oligi.[12]
Mitte et rahvas olnuks tingimata kommunistlikult meelestatud. Pigem kardeti, et enamlased võivad oma propagandaga pöörata riigi vastu majandusliku puuduse all kannatavad massid. Tallinnas asus ligi tuhande töötajaga Tselluloosi paberivabrik, samuti Lutheri mööblivabrik ja kaks masinatehast, Dvigatel ja Krull, lisaks mitu laevatehast. Saksa okupatsiooni ajal oli vähendatud tööliste palkasid, tööpuudus oli kasvanud. Eriti raskeks oli olukord läinud novembri alguses ja siis puhkes Tallinnas kolmepäevane üldstreik, kus nõuti okupatsioonivägede lahkumist ja võimu andmist Eesti Ajutise Valitsuse kätte. Viimane alustaski tööd, aga kuna rahuolematus säilis, siis streigid jätkusid ja nüüd avaldati meelt juba uue võimu vastu. 12. novembril kõndisid Dvigateli ja Tselluloosi töölised punaste lippudega kesklinna poole ja karjusid: „Maha Ajutine Valitsus!“[13] Õhutajad olid enamlased, kes sel puhul laiemat poolehoidu ei võitnud. Ometi pidi töölisi vabrikute esindajate koosolekul alles veenma, et neil Eesti valitsusega „kui võimuga rehkendada tuleb“.[14] Korravalve oli veel peamiselt Saksa sõdurite käes, kes hakkasid tehastes töölistele relvi müüma.[15] Paari nädala pärast saadi kuulda, et Tallinnas kavatsetakse öist ülestõusu. Suurem väline rünnak oli juba alanud ja vaevalt võis ennustada, kui palju töölisi katsega seekord kaasa läheb. Päts soovitas valitsuse liikmetel kodus mitte ööbida.[16]
Niisuguses õhkkonnas tähistas Pätsi rusikalöök tõesti omamoodi pöördelist momenti. See oli riigikehtestus, coup d’État. Algselt viitaski väljend coup d’État mitte riigipöördele, vaid jõulisele ja äkilisele sekkumisele riigi kaitseks, olukorras, kus hädaoht ei lubanud järgida tavapäraseid norme.[17] Hädaolukord ei tunne seadust, necessitas non habet legem – selline oli traditsiooniline õigustus, kui riigi olemasolu pidi kinnitama erakordsete sammudega. Nõnda oli näiteks seegi algse tähenduse järgi coup d’État, kui sõjaväe distsipliini tagamiseks hukati allumatuid sõdureid. Karmuse mõte oli viia igaühe teadvusse arusaam, et avalik huvi peab domineerima kõige muu üle. 1918. aasta novembris väljenduski Pätsi otsusekindlus ennekõike sõjaväe moodustamises. Kuna vabatahtlikke tuli kokku alla tuhande, siis kuulutati välja sundmobilisatsioon.[18] Asjade selline järjestus oli paratamatu, sest sunduslikuks mobiliseerimiseks oli vaja jõudu ning selleks tarvitati vabatahtlikke.[19] Kuna viimaseid nappis, ei jäänud üle muud kui võtta sõjaväkke vanemate klasside kooliõpilasi. Päts ise tunnistas, et selleks sammuks polnud tal luba, „aga riigi päästmiseks oli see tarvilik“.[20] Kindralmajor Tõnisson komandeeriti 27. novembril kiiresti Narva ja õpilased saadeti temaga kaasa.[21] Paar päeva hiljem teatas Tõnisson, et suur osa väest oli laiali jooksnud, ühteviisi nii kaitseliitlased, koolipoisid kui ka komisjonides vastu võetud mehed, kellest mõned kadusid juba enne Narva jõudmist.[22] Vähe sellest, et polnud suurtükke ning väejooks aina jätkus, kogu rahvas oli Tõnissoni väitel ükskõikne. „Igaüks mõtleb ainult oma isiklikkude huvide pääle,“ kirjutas ta detsembri alguses Rakverest.[23]
Et tõhusamalt tegutseda, pani Ajutine Valitsus 29. novembril terves riigis maksma sõjaseaduse. Pätsi ettepanekul kehtestati määrus, mis karistas kuni 15-aastase sunnitööga kõiki, kes jätsid mobilisatsioonikutsele kuuletumata.[24] Asutati välikohtud, mille alla langesid lisaks väejooksikutele röövijad, sabotöörid, vaenlasega sidepidajad, riigile kahjulike kuulujuttude levitajad.[25] Pätsi sõnul olid need sammud möödapääsmatud. „Vaenlase vastu tuli rind rinna vastu võidelda ja teiseks oli meil selja taga rohkesti vastaseid. Niisugusel korral tuleb teha otsusi, kiireid otsusi, mis tunnistavad, et siin ei naljatata.“[26] Siseminister Peet märkis samuti, et olukorra muutis iseäranis raskeks vajadus sõdida välise vaenlase vastu ja ühteaegu „sisemist vaenlast – enamlust – murda ning riigi aparaadi võimu ja jõudu kõvendada, kaosest väljapääsemiseks igasugu abinõusid otsides“.[27] Mida lähemale punaväed jõudsid, seda tihedamini need ülesanded valitsuse silmis kokku keerdusid. Detsembri alguses katkesid Tallinna tehastes palgaläbirääkimised. Hakati levitama kuuldust, et Ajutine Valitsus on juba põgenenud. Salakoosolekutel kõneldi, et on aeg võim jõuga üle võtta.[28] Kui valitsus tegi 16. detsembril ettevalmistusi mässukatse tõrjumiseks, siis oodati protestivaid töölisi taas peamiselt Dvigateli ja Tselluloosi tehasest.[29] Järgmisel hommikul hakatigi sealt linna poole liikuma, ent töö katkestati ka Krulli ja Lutheri tehases. Nähtavasti olid nii mõnedki neist, kes tänavale tulid, kuu aega tagasi nõudnud hoopis Ajutise Valitsuse võimuletulekut. Ühe pealtnägija sõnul oli rongkäiguga liitunud „hall mass igapäevaseid inimesi turuplatsilt, tööbörsi uste tagant, vanakraamituru poodide vahelt“.[30]
Novembris oli protestijate laialiajamiseks piisanud paarist kuulipildujast. Teisiti polnud ka 17. detsembril. Nagu ennustatud, suundus punaseid lippe kandev rahvahulk esiotsa Peetri platsile, kus peeti miitingut. Linn kihas „tööliste massist nagu revolutsiooni päivil“, meenutas üks kooliõpilaste roodu liige, kelle sõnul meeleavaldajad laialiminemise käsu peale ainult vilistasid. Vanad sõdurid olevat visanud kuulipildujad maha ja öelnud: „Meie oma vendade peale ei lase.“[31] Kooliõpilaste patrullid piirati ümber. Mitu kaitseliitlast peksti läbi ja võeti neilt relvad. Sedamoodi jõudis rahvamass takistamatult mööda Harju tänavat Raekoja platsile, kus rühm kaitseliitlasi taganes majade äärde ja moodustas aheliku. Nende juurde tormasid salgad, haarasid püssidest kinni ja nõudsid relvade loovutamist. Puhkenud rüseluses avas üks Narvast saabunud noor poiss tule, mille peale tegid sama teised.[32] Protestijad põgenesid juba esimeste laskude järel meeleheitlikult. „Raekoja plats kõmises kuulipaukudest ja see, mis nüüd järgnes, oli rohkem koomiline kui kurb: sajad inimesed roomasid ja käperdasid halenaljakalt maas, varju otsides teineteise kehade tagant; teised sajad tormasid neist üle meeletus hirmus, tallasid maasvingerdajaid jalge alla, kukerpallitasid ja rabelesid elunatukest päästes nagu metsalised ning röökisid segiläbi nii kohutavalt, nagu oleks terve raekojaplats vajumas nendega maasügavusse.“[33]
Tulistamine oli aga alles esimene vastulöök. Riigivõimu kehtestamiseks said Päts ja siseminister Peet valitsuselt piiramata volituse. Kindral Põdderile anti ülemjuhataja õigused, et „korra ja julgeoleku alalhoidmiseks kõiksugu abinõusid oma äranägemise järele tarvitada“.[34] Esimesena keelas ta kõik koosolekud ja avalikud kõned. Kui kuuldi, et kaht Raekoja platsil hukkunud töölist tahetakse suure rongkäiguga matta, siis polnud Põdderit parajasti käepärast ja Päts kirjutas vajalikud dokumendid tema nimel alla ise. Põdder nägi oma allkirjaga käskusid alles siis, kui need olid juba kleebitud kuulutustulpadele ja majaseintele. Nagu sõjaministri kantseleiülem meenutas, olukord oli toona säärane, et polnud aega kõhklemiseks. „Tuli vaid tegutseda ja selle eest ei põrganud tagasi K. Päts.“[35] Varasem leebe suhtumine kommunistidesse lõppes.[36] Siseminister Peet sõnastas põhimõtte, mille järgi riik ei pea kasutama demokraatlikke abinõusid, kui vaenlase tegevus pole demokraatlik. „On loomulik, et kui kallale tungitakse, olgu see väliselt ehk sisemiselt, ei või niisugusele seisukohale asuda, et kallaletungijale selgitama hakata, et see mitte kohane ega demokraatline ei ole. Kunni seda selgitada, on kallaletungija juba ammu oma teo teinud, ja need abinõud ei ole eesmärgile suutnud viia.“[37]
Tagantjärele paistis, et sõja saatuse võiski otsustada see lühike hetk Raekoja platsil, mil riiki sattus kehastama rühm Narva koolipoisse. „Küsimus seisis selles: kas panevad kaitseliitlased, kelledele sõjariistad kätte usaldatud, vastu või annavad sõjariistad üle ja lähevad ise ka üle,“ arutles hiljem Maanõukogu liige Karl Saral.[38] Et Narva noored ikkagi tule avasid, sel oli ka rahvale kainestav mõju, tõdes Päts, kelle väitel tõi mässukatse järsk likvideerimine pöörde suhtumises Eesti riiki. „Selle päeva tähtsus on suur. Kuna meil enne seda nii kodanikkude hulgas kui ka ametivõimude juures oli märgata suurt meeleolu langust ja kartusi, et meie ei suuda veel omal jõul korda alal hoida ja et kõige vähemast väljaastumisest jätkub valitsuse kukutamiseks, siis oli see nüüd kadunud.“[39] Pätsi sõnul tõid lasud ja valitsuse järgnenud sammud olukorda selguse. Märksa kindlamalt sai nüüd nõuda korralduste täitmist. „Juba järgmisel päeval võis linnas näha, et kodanikud teevad rahulikult tööd, et valitseb tunne, et on olemas võim, mis ei lase nii kergesti teostada rahutusi ja haarata võimu. See aga omakorda omas soodsa mõju valitsuse töö ja sõjaväe organiseerimise peale.“[40]
Kontrrevolutsioon
Ka üks teine pöördeline sündmus algas väidetavalt Konstantin Pätsi rusikalöögiga. Riigivanema käsundusohvitser jutustas, et 1934. aasta märtsis tõukas Pätsi kaitseseisukorra kehtestamisele vabadussõjalaste juhtide eriti ülbe käitumine: paluti kohtumist riigivanemaga, kohale aga ei ilmutud ja pärast teatati, et kuna võim on juba nende käes, siis peaks riigivanem pigem ilmuma vabadussõjalaste staapi. See olevat Pätsi ärritanud. „Ta tõusis impulsiivselt laua juurest üles ja lõi siis rusikaga lauale. Tema zhest näis tahtvat ütelda: „Siit saadik ja mitte kaugemale!““[41]Lühikese aja pärast olevatki hakanud hargnema 12. märtsi sündmused, mida on sageli käsitatud riigipöördena.[42] Et Päts ja Laidoner soovisid kaitseseisukorraga riigipööret hoopis tõrjuda, sellist põhjendust on kiputud pidama ettekäändeks, kuna pole suudetud tõendada, nagu oleksid vabadussõjalased valmistanud ette relvastatud ülestõusu. Palju on spekuleeritud selle üle, millised võisid olla Pätsi ja Laidoneri varjatud motiivid ja miks pöördusid Eesti riigi rajamisel nii suuri teeneid omanud inimesed hiljem parlamentaarse demokraatia vastu. Samas viib just osaliste siiruse eeldamine – mööndus, et Päts ja Laidoner soovisid 1934. aastal tehtud sammudega ikkagi kaitsta Eesti julgeolekut – huvitavate küsimusteni. Milline oli Pätsi ja Laidoneri arusaam julgeolekust? Kuidas võidi täiesti tõsimeeli viimaks järeldada, et parlament kujutab endast ohtu riiklikule iseseisvusele? Kuidas võis 1934. aasta paista analoogilisena 1918. aastaga? Pole kahtlust, et see võrdlus oli Pätsil mõttes, kui ta viitas mõned nädalad enne märtsisündmusi karmi sekkumise võimalusele, kinnitades auditooriumile, mis oli just kuulnud tema otsustavast rusikalöögist 1918. aastal: „Olen näidanud oma elus, et ma ei põrka tarbekorral tagasi niisuguste abinõude eest, sest olen veendunud, et väiksed ohvrid päästavad riigi tihti suurte ohvrite eest.“[43]
On kõnekas, et esimestes ametlikes selgitustes pärast 12. märtsi ei omistatudki vapsidele konkreetset riigipöörde kava. Neile heideti ette rahutuste soodustamist ja riigivõimu aluste nõrgestamist, mis olevat toimunud rahva meeleolu mürgitamisega, vastaste ähvardamisega ja laostava meeleolu levitamisega riigiaparaadis, kaitseväes ja kaitseliidus.[44]Nähtavasti oligi valitsuse silmis kõige kaalukam see, et vapsid tungisid üha sügavamale jõustruktuuridesse.„Andmed näitavad, et erakonna keskkohast oli antud käsk luua rakukesi kaitseväes, kaitseliidus ja politseis,“ kirjutas välisminister salajases ülevaates. „Nende rakukeste ülesanne oli demoraliseerida distsipliini, hankida enesele poolehoidjaid ning valmis olla parajal silmapilgul sõjariistus välja astuma, kui erakonna staabi poolt sellekohane korraldus tuleb.“[45]Järsu tegevusega olevat tahetud kummutada arvamus, et valitsus ei julge tõsiseid abinõusid tarvitada. Ka nüüd sooviti muuta ühiskonna meelsust, suhtumist riigivõimu, mitte pelgalt anda vastulöök kitsale inimestele rühmale. „Terves riigis on suur lagunemise aeg,“ ütles Päts 1934. aasta veebruaris ja hoiatas, et valitsus ei lase käärimist minna hädaohtlikuks.[46] Ta rõhutas pärast kaitseseisukorra kehtestamist, et lagunemise märke peab panema tähele juba enne võitluse puhkemist. „Revolutsioon riigis algab harilikult siis, kui hakatakse kindlate tagajärgedega riigivõimu aluseid laostama ja seda võimu purustama. Revolutsioon on võimu laostamine ja kontrrevolutsioon on võimu ülesehitamine.“[47]
Kui püüda leida sarnasust 1918. aastaga, siis torkabki silma tõik, et relvastatud ülestõusu nähti mõlemal juhul revolutsioonile kallutamise osana, mille üks järk on riigivõimu lagundamine. Sellest vaatenurgast polnud suurt vahet, kas revolutsiooni sütitavad enamlased või vapsid – tähelepanu koondus riigivastase tegevuse tagajärgedele, mitte ideoloogilisele sarnasusele. 1930. aastate alguseks oli Euroopas piisavalt kogemusi mitmesuguste võimuhaaramise katsetega, et teha üldistusi riigipöörde tehnikate kohta. Curzio Malaparte avaldas 1931. aastal raamatu, kus ta esitas Venemaal toimunud enamlikku revolutsiooni modernse paradigmana, mille abil saavat mõista kõigi järgnenud vasak- ja parempoolsete riigipöörete edu või ebaedu. Näiteks väitis Malaparte, et 1920. aastal ebaõnnestus Saksamaal sõjaväelaste korraldatud putš, kuna nad ei olnud õppinud enamlastelt ega osanud valitsusasutuste kõrval pidada tähtsaks elektrijaamu, tehaseid, panku, raudteid, telefoni ja telegraafi keskjaama, trükikodasid ja teisi kaasaegse riigi närvikeskusi.[48] Mussolini olevat olnud targem, ja seda just oma marksistliku tausta tõttu. 1922. aasta Rooma-marsi hetkeks oli fašistidel õnnestunud katta Itaalia võitlusrühmade võrguga, nii et enam ei aidanud isegi tõhusaim vastumeede, üldstreik.[49] Ometi ei puudunud Malaparte arvates ka sellises olukorras tõhusad vahendid riigi kaitsmiseks. Tema peamine väide oli, et riigi kaitsmise ja ülevõtmise kohta kehtivad samad reeglid. Oskuslikku riigipööret ei saavat vältida tavapäraste politseimeetoditega, vaid üksnes samasuguse moodsa tehnikaga, nagu olid välja arendanud uue aja revolutsionäärid. Et riigipööre (coup d’État) ebaõnnestuks, pidi see leidma teisiku vastupöörde (coup d’arrêt) näol.
See käsitlus aitab tänapäevalgi selgitada, kuidas julgeoleku mõistes haakuvad aktsioon ja reaktsioon, rünnak ja vastumeetmed. Kui kõneldakse „julgeolekustamisest“, siis jääb tihti varju ohustamise probleem, mille vaatevinklist riigivõimu kaitsvad meetmed paistavad vastusena tegelikule ähvardusele, mitte sammudena, mida kõigest õigustatakse julgeoleku kategooriaga. Võitlust kommunistidega sõdadevahelises Euroopas on vahel esitatud nii, nagu oleksid seda raamistanud petlikud ohukujutelmad, millel oli tegelikkusega vähe pistmist. Ülemäärane ja paljuski alusetu hirm revolutsiooni ees olevat tinginud kontrrevolutsioonilise vastusena parempoolse vastumobilisatsiooni, autoritaarsed politseimeetmed ja erakorralised seadused.[50] Eesti puhul on aga selge, et oht riigile polnud lihtsalt kujutelm. Enamlaste uuenduslike meetoditega oli siin 1917. aastast saati pidevalt kokku puututud. Meeltesse oli sööbinud 1924. aasta 1. detsember, millega seoti kiiresti õppetund, et parem karta kui kahetseda. Ehkki oht oli tegelik, määraski palju see, kuidas sündmusi vormiti järeldusteks ja õppetundideks. Just sel tasandil nakkusid julgeoleku imperatiiviga mitmesugused analoogiad ning kinnistus ajalooline kogemus kui tajuraam. Kaitseseisukorra kehtestamise järel ütles Laidoner: „Üldiselt muutus olukord umbes sarnaseks, nagu enne 1. detsembrit 1924. Teist niisugust sündmust aga riigil ei ole tarvis elada üle.“[51] Kui julgeolekukaalutlused kantakse maha kui ettekääne, siis jääb mõistatuseks, kuidas said sama keelt kõneleda ka need, kes valitsuse tegevust arvustasid. Jaan Tõnisson manitses vahetult enne 12. märtsi, et viimane aeg on vastata riigivaenulikule aktsioonile vastuaktsiooniga. Igaüks pidavat nägema, „et meil on käimas laialiste hulkade revolutsioneerimine“.[52] Tõnisson nagu Päts ja Laidonergi pani vapsidele süüks mitte niivõrd riigipöörde kavandamist kui selleks tingimuste loomist ja võimetust aru saada, et väline vaenlane kasutab nende liikumist oma huvides.[53]
Aga milline pidi siis olema kontrrevolutsioon? On irooniline, et Tõnisson, hilisem opositsioonijuht, oleks justkui valitsusele kogu järgneva programmi ette kirjutanud. Kaitseaktsioon pidi tema väitel olema haarav ja ulatuslik, et „ei tuldaks ainult väliseid nähteid kärpima, vaid ühtlasi katsutaks kõrvaldada ka hädaohu põhjuseid ja aluseid“. Kuna väliste jõudude sekkumist võivat tingida masside sotsiaalne kitsikus ja rahuolematus, siis pidavat julgeoleku huvides tegelema kiiresti ka nende raskustega. „Et politilise elu pinda tervendada, tuleb ära juhtida põhivesi, enne kui tohib oodata lõplikku paranemist. Siin tõuseb silme ette rahvuslik ülesanne, mida ei suuda võita üksi valitsusvõim, vaid millest peab kinni haarama kogu rahvas.“[54] Mõiste, mis kogu arutlust läbistas, oli „tervendamine“. Selle taustal oli veendumus, et paljalt survemeetmetega ei suudeta kõrvaldada revolutsioonilise liikumise algpõhjuseid. Teisalt pakkusid esimese kaitsevalli siiski piirangud. 1933. aasta augustis oli Tõnissoni valitsus kehtestanud üleriigilise kaitseseisukorra, millega kaasnenud tsensuuri õigustati väitega, et rahva hing on haige ja see tuleb „terveks arstida“.[55] Selline mõtteviis oli peaaegu enesestmõistetav, kui propaganda mõju nähti nii sügavana, et see moonutas rahva iseloomu. Laidoner leidis, et 1934. aastal oli õhkkond isegi halvem kui enne 1924. aasta 1. detsembrit, „sest riigivõimu vastu oli üles ässitatud ja demagoogia ning lubaduste mürgiga läbi immutatud kaugelt suuremaid rahvamasse kui tookord“.[56] Meelde tulevad Pätsi varasemad sõnad, mille järgi rahvast oli „enamluse kihvt läbiimbunud“. Eriti ähvardavana tundus olukord, kui niisugune nähtus levis sõjaväeosadesse. 1918. aasta märtsis, kui Päts kutsus Laidoneri Eestisse riigikaitset korraldama, mainis ta ühe polgu kohta, et see on „enamlaste kihvti otsani täis“.[57] Väeosade puhastamine jäi esiplaanile hiljemgi, nagu ka üldisemalt propaganda tõrjumine. 1918. aasta detsembris Eestisse jõudnud, kinnitas Laidoner, et riik jääb vaid siis iseseisvaks, kui keelatakse ära kõik enamlikud ülesastumised, mis sõdurite meeleolu demoraliseerivad.[58]
Kuigi riigivõimu aluste nõrgestamine oli laialt määratletud tegevus, sai see just kaitsevõimega seotult hoomatava sisu. 1933. aasta lõpus vaatas Laidoner tagasi Vabadussõjale ja rõhutas, kui tähtis on julgeoleku seisukohast rahva organiseerimine – sest „hästikorraldatud kogu ei ole kerge ära võita“.[59] Laidoner esitas seda üldise tõena, kuid talle kangastus esijoones just 1918. aasta detsember, mil jäi mulje, et toimus selge pööre võimu koondumisele ja see tõigi edu rindel. Toonasest raskest ajajärgust võis tema sõnul teha järelduse: „[K]ui rahva enamuse tahe on kindel, kui rahva eesotsas on juhid, kes olukorda suudavad hinnata õigelt, ja kui selle rahva tahet suunatakse õiges sihis, siis võib rahvas ka kõige raskemast olukorrast saada üle ning tulla välja võitjana ka rängast võitlusest.“[60] Varjuküljena oli siin ka teine järeldus: kui kord puudub või hakkab lagunema, siis võib rahvast saada vastupanuvõimetu kogu. Ülemjuhataja staabiülem Jaan Soots kirjeldas, milline meeleolu valitses enne, kui tehti järeldused 17. detsembri ülestõusukatsest ja Tartu langemisest: „Seltskond oli juba Kerenski ajal harjunud lodeva korraga ja kujutas enesele ette, et demokraatlikus riigis säärane kord on täiesti normaalne.“[61] Aleksandr Kerenski juhitud Vene Ajutine Valitsus oli muutunud hoiatavaks näiteks, kuidas riigivõim ei tohi revolutsioonile kalduvas olukorras käituda. „Võite kindlad olla – meie Kerenskit etendama ei hakka,“ lubas Päts 1919. aasta veebruaris, kui Saaremaal puhkesid mobiliseeritute seas rahutused.[62] Ta nentis, et Vene riigi lagunemine oli alanud just sõjaväe lagunemisega.[63]
Mis juhtus 1924. aasta 1. detsembril?
Karl Einbund väitis 1918. aastal, et riigivõim ei põhine sugugi üksnes politseil ja sõjaväel. Mõne üksiku revolutsionääri vastu saavat tõesti tarvitada paljast jõudu, aga kogu rahva juures olevat võimu alus riiklik teadvus, mida „võib massis ainult aastate jooksul kasvatada“.[64]
Kuigi Einbundi sõnul ei suutnud politseiriik seda saavutada, oli siin ka seos politseitööga: mida ebakindlam on masside meeleolu, seda ohtlikum on riigivaenulik propaganda. Sõja lõpp muutis julgeolekuprobleemi mõneti veel keerulisemaks, sest kommunistidele avanesid nüüd uued legaalsed teed. Nõukogude Venemaa oli tulnud Tartu rahurääkimistele pärast Kommunistliku Internatsionaali asutavat kongressi, kaalutlusega, et naaberriikide seesmine pööramine on viimaks sama tõhus – ja taktikaliselt otstarbekam – moodus nende hõivamiseks kui otsene sissetung.[65] 1920. aasta suvel peetud Kominterni teisel kongressil anti juhis, et põrandaalune tegevus tuleb ühendada avalikuga ja otsida kontakte kõikjal, kus on natuke poolproletaarlasigi. „Igas ametiühisuses, igas töökojas, igas kooperatiivis, igas riigiasutuses, igal pool, kus kas või kolm inimestki leidub, kes kommunismile kaasa tunnevad, tuleb ajaviitmata rakukene organiseerida.“[66] 1921. aasta veebruaris kirjeldas Kaitsepolitsei ülem siseministrile esitatud aruandes juba üksikasjalikku riigipöördekava: pärast seda, kui Kominterni armee läänerindele koondub, hakatakse tööliste hulgas streiki õhutama ning kommunistidest Riigikogu liikmed esinevad neid toetavate nõudmistega – mis mõistagi lükatakse tagasi, ja siis teatavadki parlamendiliikmed töölistele, et valitsusasutused tuleb üle võtta.[67] 1921. aasta mais seletas siseminister Einbund Riigikogus, et enamlik liikumine oli Kominterni abiga „välja töötanud kõigepeenema ja üksikasjalisema kava, et enamlist diktatuuri maksma panna kõigis maades“.[68]
Ehkki Päts ja Einbund polnud mõne aasta pärast enam valitsuses, jälgisid nad Eesti poliitilist elu ja nägid suuri ohte. 1924. aasta kevadel arvustas Päts uue, Friedrich Akeli juhitud valitsuse soovi kaotada kaitseseisukord. Polnud saladus, et tööliste streike üritati juhtida põranda alt. Esialgu need katsed ebaõnnestusid, aga 1923. aastal oli järgnenud majanduskasvule surutis ja võitlus kommunistide vastu oli elavnenud: mitmesuguste ühingute tegevus peatati, teiste kõrval vahistati ka parlamendiliikmeid. Päts seletas, et tema ja Einbund ei korraldanud seda kõike lõbu pärast. „Meie leidsime, et agitatsioon oli nii kaugele läinud, et sellele tuli piire panna ja kahjuks oli see agitatsioon, või riigikorra õõnestamine niikaugele läinud mitte sellepärast, et meie riik või meie korraldus nii halb oleks olnud, vaid sellepärast, et meil meie riigikorra vastu õõnestamise tööd on tehtud väljastpoolt. Ja et see tõesti niikaugele oli läinud, et juba päris nii ametlikkudel koosolekutel sellest räägiti, et vaadake, Eesti riigis võib varsti niisugune aeg kätte jõuda, kus Eesti riik Venemaaga ühineb, ja Venemaaga ühise riigikorra saab.“[69] Päts oli samuti arvamusel, et korrakaitse üksi ei taga rahva ustavust riigile. Vaja oli ka elujärje paranemist ja seda, et riik näitaks oma suutlikkust. Nõnda omandas julgeolekupoliitilise mõõtme mitte ainult tegelik majanduslik heaolu, vaid ka üldine meeleolu, mis Einbundi väitel oli 1924. aasta keskpaigaks muutunud ähvardavalt riigivaenulikuks. Olukorras, kus sõjaväelaste seas levitati protestikirju ja riigiametnikud esinesid ultimaatumiga valitsuse ees, olevat poliitilist ühtsust tekitav, rahva usaldusega valitsus lausa hädavajalik. Augustis tuli äkki päevavalgele, et Eestiski oli kavandatud riigikorra kukutamist ja parempoolse diktatuuri kehtestamist.[70] Kui hädisena see katse ka ei tundunud, Einbundi sõnul andis see tunnistust sellest, „missugused kavatsused praeguse aja õhkkond sünnitab“.[71]
Mis siis õieti juhtus 1924. aasta 1. detsembril? „Täna hommikul umbes kell 5.30 algas see peale,“ ütles Laidoner 1. detsembri pärastlõunal Riigikogus ja jutustas, kuidas relvastatud salgad ründasid ametiasutusi ja sõjaväeosi.[72] Riigipöörajate taktika oli kiiresti selge. Pärast lühikest juurdlust sai järeldada, et nende kavatsus oli vallutada tähtsamad juhtimis- ja sidepunktid, hävitada politsei reserve ja jaoskondi, saada enda käsutusse tanke ja tappa sõjaväelasi.[73] Märksa keerulisem oli jõuda sügavama taustani. Kuidas oli võimalik, et pöördekatse tuli üllatusena nii rahvale kui ka valitsusele? Kuidas said kommunistid ikkagi nii vabalt toimetada? Millised tingimused tekitasid tagantjärele tunde, et katse võinuks parema läbiviimise korral õnnestudagi? „Vaadake, suursündmuste põhjusi otsida on ülepea väga raske,“ nentis Laidoner hiljem. „See oli meie riigielus üks suurematest sündmustest, suurematest sündmustest, mis meie oleme läbi elanud, ja mis oleks võinud muutuda katastroofiliseks.“[74] Just see tõdemus jäi hoiatusena kõlama – toimus midagi, mis pani kaalule Eesti riigi olemasolu. Jah, kõik läks viimaks hästi. Rahvas sai sündmusest teada alles siis, kui oht oli juba möödas. „Tegelikult rippus aga seisukord ära mõnest üksikust momendist,“ ütles Laidoner. „Oleks mässajatel korda läinud vallutada sõjaministeeriumi, purustada sõjaväes keskaparaati vaimliselt ja materjaalselt, viimase sõjaväe telegraafi keskjaama vallutamise näol ja oleks mässajad suutnud mõneks tunniks võimu oma kätte saada, siis oli võimalik, et meie rahva ajalugu ka sootuks teise pöörde oleks võinud saada.“[75]
Muidugi võis tunda rahuolu, et 1. detsembri sündmused leidsid eest valdavalt riigiustavad kaitseväelased, „üksikud erandid välja arvatud, mis igal pool ja ajal võimalikud“.[76] Tondi kasarmutes oli ründesalga sissetung kadetid segadusse viinud, kuid pärast esimest ehmatust osutati vastupanu. Ka auto-tankide divisjonis ja sidepataljonis löödi ründajad põgenema. Ainult lennuväes jäädi häbiväärselt passiivseks ja kuuletuti ähvardustele, nii et oli põhjust kahtlustada sidemeid põrandaaluste kommunistidega. See, et suudeti tungida Riigikogu hoonesse ja riigivanema majja, oli mõistetav, sest Toompeal pidasid vahti üksikud tunnimehed, samuti puudus sõjaväeline valve Balti jaamas, kus mässajad ei kohanud alguses üldse takistusi.[77] Pöördekatse organiseerijad nägid sündmusi teisest vaatenurgast, kuid äpardumist pidid möönma nemadki. Jaan Anvelt väitis, et hetk oli siiski hästi valitud, kuna üldise rahulolematuse ja poliitiliste lõhede näol oli Eestis tekkinud revolutsiooniline seisukord, mis soosis relvastatud ülestõusu.[78] Kominterni asjatundjad leidsid põhjalikuma analüüsi järel, et kogu ettevõtmine oli määratud luhtuma peamiselt taktikaliste vigade tõttu: sihtmärgid olid halvasti valitud, kuna ei vastanud võitlussalkade suurusele, esimeste tagasilöökide järel vaibus ründajate entusiasm ja barrikaade ei püstitatud, kõik ei osanud kasutada relvi, salkade vaheline side oli puudulik ja eelnev luuretegevus nii halb, et ei teatud täpselt sedagi, kus asusid politseireservid ja valitsusasutused.[79]
Samas omistas Kominterni juhtkond just eksimuste tõttu Tallinna sündmustele suure tähtsuse riigipöörete kavandamisel. Peamise õppetunnina nähti seda, et tööliste mass ei sekkunud võitlusse, vaid jäi pealt vaatama – hoolimata tõigast, et neil olevat puudunud usk iseseisva Eesti majanduslikku arengusse. Kuidas sai see juhtuda, kui lokkas tööpuudus, sisepoliitilised konfliktid ilmutasid valitsevate klasside lagunemise märke ja parlament oli masside seas täiesti diskrediteeritud? Vastus oli, et soodsat olukorda ei osatud ära kasutada. „Relvastatud ülestõus tuleb kavandada tõusva revolutsiooni hetkele, mil proletariaadi ja tema liitlaste (talupoegade ja linnavaeste) otsustavate kihtide ettevalmistus on jõudnud kõrgpunktile ning mil lagunemine tipneb valitsevate klasside hulgas, eriti sõjavägedes.“[80] Eesti sõjaväelaste ja poliitikute järeldused polnudki väga erinevad – mis näitab huvitavat joondumist sisult kohati kattuvale käsitlusele masside käitumisest. „Arusaamise päikene on meile paistma hakanud,“ ütles Päts.[81] 1. detsembri järel uuesti siseministriks kutsutud Einbund märkis, et kõigile oli selgeks saanud, mis ähvardab, kui poliitikas ei otsita ühist keelt. „Hädaohtude korral ei tohi olla erakonnavõitlust. Kõik see heidetagu kõrvale, mis lahutab ja võetagu eesrinda see, mis ühendab.“[82] Õpetlik oli seegi, et kommunistid olid taas näidanud võimet rahvahulki ideoloogiliselt mürgitada. „Järelikult oleksime pidanud meie oma võitlust kommunismiga algama samasuguse psükoloogilise vastuaktsiooniga, mis korraldatud ja teostatud üleriiklikus mastaabis, juhituna ühest tsentrumist meie kõige paremate teadusemeeste ja politikute juhatusel.“[83]
Tagantjärele ei paistnud juhusena, et parempoolne riigivastane vandenõu avastati vaid mõned kuud enne kommunistide pöördekatset. 1924. aasta suvel olid läbiotsimisel Eduard Reinkubjase kodust leitud kirjutised, mis sisaldasid riigiasutuste ülevõtmise plaani ja tulevast valitsuskorda. Teise osalise juurest aga leiti Jaan Anvelti artikkel kavatsetava kommunistide ülestõusu kohta.[84] 1. detsember tõi uusi oletusi ka selles asjas. Kuna mässu korraldajad nägid, et kommunistlikud lööklaused Eesti tööliste juures ei mõjunud, siis hakati rääkima fašismi ohust. Ning just siis oli ilmunud välja „diktaator Reinkubjas“.[85] Nõnda pakkusidki uurijad, et „Pääste organisatsiooni“ loomine ja selle paljastamisega sisepoliitilise olukorra pingestamine oli osa ülestõusu ettevalmistamisest, mis hõlmas üldist kaose tekitamist ja avaliku arvamuse eksitamist.[86] Einbund oli 1924. aasta kevadel rääkinud sellest, et kommunistliku ohu eiramine võib kutsuda esile riigivõimu ohustamise nende vastaste poolt. Järgnevad aastad pigem kinnitasid seda arvamust. Leedus ja Lätis aktiveeris isegi sotsiaaldemokraatide tulek valitsusse parempoolsed rühmitised ja kallutas nad riigipöörde teele.[87] Eesti sündmused tõid aga silme ette vastupidise stsenaariumi: kommunistid võisid kasutada poliitilist olukorda, mis tekib mõne parempoolse organisatsiooni valitsust ründava tegevuse tõttu. Seejuures polnuks üldse tähtis, millised on selle organisatsiooni eesmärgid, kas need on aatelised või mitte. Peamine olnuks massidesse külvatav segadus. Einbund oli maininud ohuna juba üldist usaldamatust riigi vastu.
Laidoner jõudis 1. detsembri kriitilise hindamiseni alles 1926. aastal. Tema sõnul oli see esimene niisugune analüüs. Tõenäoliselt tahtis ta öelda, et seni polnud veel keegi süvitsi tegelenud tahkudega, mis muutsid 1. detsembri jätkuvalt ajakohaseks. Laidoneri järeldused kattusid pea täielikult sellega, mida Einbund oli maininud juba 1924. aasta keskpaigas. Ka tema leidis, et erakondadevahelise võitluse tõttu ei saanud kommunistide vastu õigel ajal tarvitada karme abinõusid. „Olime põhiseadusega kõige suuremad vabadused välja kuulutanud. Võrdlesime endid lääne maade ja riikidega ja tõime sealt eeskujusid ja näiteid, mis olid muidugi ühekülgsed, kuna unustasime, et meie olud põhjalikult erinevad neist.“[88] Laidoner olevat 1924. aasta sügisel ohtu aimanud ja riigivanem Akelilt küsinud, kas ta ei karda, et midagi on tulemas. „Ei, midagi ei ole karta,“ olevat talle vastatud.[89] Pärast juhtunut olevat Laidoner (nüüd juba endiselt) riigivanemalt Akelilt taas küsinud, kas tõesti ei olnud tal midagi teada isegi siseministeeriumi kaudu, kes oleks ometi pidanud asjaga kursis olema. Ja ikka olevat talle öeldud: „Ei, meie ei kartnud midagi.“[90] Pole raske kujutleda, kuidas selline vastus ärritas inimest, kes tundis endal lasuvat vastutust Eesti riigi julgeoleku eest. „Vaadake, sedaviisi võib edasi talitada. Julgus on hea asi, aga kui see põhjendatud ei ole, siis võib see katastroofe tuua.“[91]
Omakaitse
Kas nüüd, kolme-nelja aasta möödumisel võis olla rahulikum? Pärastine areng ei olnud sünnitanud Laidoneris head muljet. Ühiskondlik isetegevus oli tema hinnangul nõrkenud. Kõike oodati riigilt, lausa ähvardati, kui ei saadud, mida taheti. Kummatigi oli demokraatlik riigikord Laidoneri meelest tugev ainult siis, kui seda toetas algatusvõimeline, organiseeritud rahvas. Korraldamata rahva mass polevat riiklik jõud, vaid kõigest materjal jõu organiseerimiseks.[92] Põhiseaduse vastuvõtmisest saati oli Laidoner pooldanud täitevvõimu tugevdamist. Enda sõnul veendus ta täienisti aga just 1. detsembril, et Eesti riigikord ei suuda pakkuda kaitset erakordsete sündmuste vastu. Julgeolekuolukord nõudis, et valitseks „kindel seaduslik sisemine kord, mis ühelegi pöördekatsele võimalust ei jätaks“.[93] 1918. aasta detsembris oli tarvitatud (lisaks sõjaseisukorrale) kõige äärmuslikumat hooba Eesti riigi käsutuses – loodi ülemjuhataja amet. Vene õiguse järgi allus ülemjuhataja vaid Keisrile, vajadusel võis aga talitada ka oma äranägemisel.[94]1924. aasta 1. detsembri varahommikul taheti juba proovitud ametit uuesti ellu kutsuda, aga põhiseadus mainis ülemjuhatajat üksnes mobilisatsiooni ja sõja alguse puhul. Kogu riigis kuulutati välja sõjaseadus, ent kaheldi, kas hetkel, mil puudub sõda, saab nimetada sõjavägede ülemjuhatajat. „See oli siinsamas üleval Toompeal, umbes kella 9 ajal,“ meenutas Laidoner. „Siis oli tõesti niisugune seisukord, et ei teatud, mis peale hakata, sest valitsusel ei olnud mingisugust alust hädaohtlikus seisukorras tarvitada iseäralikku võimu.“[95] Rahaminister Otto Strandman olevat viimaks öelnud: „Kui meil maja põleb, siis ei saa seda kustutades talitada täpsete võimupiiride järgi.“[96] Nii sündis otsus, mis nähtavasti süvendas Laidoneri muljet põhiseaduse puudulikkusest. Ameti võttis ta vastu tingimusega, et sel juhul „peab siit saadik võim rusikasse koonduma“.[97]
Et niisugune koondumine oli vajalik äärmise ohu puhul, sellega oldi üldiselt nõus. „Erakorralised ajad nagu praegu, nõuavad tungivalt erakorralisi abinõusid,“ põhjendas riigivanem Akel ülemjuhataja ameti taastamise otsust Riigikogu ees, lisades, et kuigi põhiseaduse kirjatähe vastu võis valitsus eksida, oli tal sisuliselt ikkagi õigus.[98] Välise rünnaku võimaluse tõttu nähtigi end sõjasarnases olukorras, kus sündmusi ei saanud käsitada pelgalt korrakaitse vaatevinklist. 1. detsember kinnitas arvamust, et Eestis oli sisemine julgeolek tihedalt seotud välise julgeolekuga. Selsamal põhjusel leidsidki paljud sõjaväelased, et riigikorda tervikuna ei saanud lahutada julgeolekuprobleemist. Näiteks lootis kindral Ernst Põdder – kes oli mänginud tähtsat rolli enamlaste pöördekatse nurjamisel 1918. aasta sügisel –, et nüüd jõutakse lõpuks arusaamiseni. „Nüüd ometi oli nähtud, kuhu viib niisugune erakondadevaheline võitlus, mis pimestab ega lase tähele panna ümbritsevaid hädaohte. Nüüd, kus kindral Laidoner on jälle ülemjuhataja, võis ometi muuta põhiseadust ja seda kohandada reaaloludele.“[99] Karl August Hindrey sai Põdderilt palve kirjutada Laidonerile. Tema veendumus olevat olnud, et poliitikat õnnestub mõjutada vaid sõjaväe ja nooruse abil. „Ja ainsaks olluseks, kellele võis tugineda muutuse läbiviimiseks, osutusid kitsama ringi silmis ikkagi vabadussõjalased ja noorem põlv. See oli siis see materjal, mille kaudu midagi ette võis võtta üsna rahulikul teel, peale pressides ideid ja esitades nõudeid.“[100]
Selles, et 1. detsembril ei suudetud vallutada telefoni ja telegraafi keskjaama, oli omajagu teeneid ka Põdderil. Kindral läks viiemehelise salgaga postkontori vastasmaja teisele korrusele ja avas sealt ründajate pihta tule.[101] Oma julge tegevusega pälvis Põdder suure avaliku tähelepanu, teda ennast pani aga muretsema see, et kommunistide ohtu ei võetud piisavalt tõsiselt. Vaevalt kuu enne 1. detsembrit oli ta asunud reorganiseerima Tartu kaitseliitu, kuna oli jõutud järeldusele, et tuleb koondada jõude riigikaitseks.[102] Juba enne, kui kindral sellest teada sai, oli rühm sõjaväelasi Tartus mõelnud abinõudele sisemise vaenlase vastu. Kommunistlike ühingute paljastamine 1924. aastal oli seal tekitanud tunde, et riigivastane õõnestustöö süveneb, kaitseliidu taaselustamist aga valitsus konkreetsete sammudega ei toeta. Oktoobri alguses toimus Riigikohtu prokuröri korteris nõupidamine, kus osalesid teiste seas Tartu politseiülem Nikolai Reimann ja hilisem kohtuminister Johan Müller. „Jõuti üksmeelsele otsusele, et meie sisemise korra ja rahu säilitamiseks on möödapääsematu uue relvastatud organisatsiooni ellukutsumine, kes vajaduse korral kodanikkude kaitseks välja võiks astuda.“[103] Korraldustöö pidi toimuma saladuskatte all. Värbamisel toetuti Vabadusristi Vendade Ühenduse Tartu Osakonnale, relvi saadi 2. jalaväe rügemendi tagavaradest ja need jagati välja siis, kui koondunud oli juba 200 meest. Suuremal salajasel koosolekul anti salgapealikele ülesanded, kuidas Tartus kommunistide mässuga võidelda. „Linn jaotati raioonidesse, määrati kindlaks kohad, missugused pidid rühmad ja salgad väljaastumise korral oma kaitse alla võtma. Juhul, kui vastased oleksid ette jõudnud, pidid meeskonnad jõuga sissetungima ja määratud kohad vallutama.“[104] Kava järgi tuli valve alla võtta tähtsamad valitsusasutused, rahaasutused, elektri- ja gaasivabrikud, post, raudteejaam.
Valitsuse eest osalised oma tegevust ei varjanud. Riigivanem Akel ja siseminister Theodor Rõuk kiitsid sammud heaks. Rõuki käest olevatki Põdder oktoobri keskel salaseltsi olemasolust teada saanud. Ta kõneles selle juhtidega, liitus algatusega ja laiendas selle kaitseliidu kujul avalikuks organisatsiooniks.[105] Ettevõtmise iseloom pidi Põdderile olema tuttav, sest siin oli üsna palju sarnasust sellega, kuidas omakaitset oli korraldatud 1918. aastal, kui veebruaris takistati enamlasi tungimast Tallinna elektri- ja gaasivabrikusse või hiljem, Saksa okupatsiooni ajal, kui koondus salajane Eesti ohvitseride rühm, mida organiseerisid Põdderi kõrval Andres Larka ja Aleksander Tõnisson. Just Põdder oli ühendanud selle rühma Johan Pitka juhitava Tallinna omakaitsega ja arendanud neist Eesti Kaitseliidu.[106] Ometi oli ka oluline erinevus: 1924. aastal ei olnud Eesti okupeeritud. Kõigele vaatamata oli kujunenud olukord, kus kõrgemad sõjaväelased ja politseinikud, ilma et nad oleksid riigijuhte tingimata isiklikult ebausaldusväärseks pidanud, siiski kahtlesid poliitilises süsteemis sedavõrd, et nägid selles julgeolekuohtu. Pitka oli 1924. aasta märtsis Eestist pettununa lahkunud. Omamoodi märk oli seegi, et jaama tulid teda saatma Laidoner ja teised sõjaväelased, ent ei kedagi, kes avaldanuks tänu riigi poolt. See asjaolu paistis kinnitavat, et poliitilised juhid ei mõista, kelle teenetel nende võim rajaneb.[107]
Demobiliseeritud sõjaväelased ei võidelnud üksnes oma majanduslike huvide eest. 1924. aasta kevadel, kui põrandaaluste kommunistide lai haare toodi taas päevavalgele, nende eesmärgid avardusid – ja täpselt sedalaadi isetegevuse suunas, mille puudumise üle Laidoner kurtis. Hakati moodustama Vabadussõjalaste Liitu, et pakkuda täiendust riigi puudulikule tegevusele „omariikluse mõtte süvendamise ja tarvilise vaimu kasvatamise sihis, et iga kodanik valmis oleks ja mõistaks tarbekorral oma kodu kaitseda“.[108] Vabadussõjalaste laiem koondumine käivitus kahe aasta pärast, kui IV üleriigiline demobiliseeritud sõjaväelaste kongress otsustas asutada Tallinna Eesti Vabadussõjalaste Liidu.[109] Üks liidu sihtidest oli luua „alaline ja tugev side tegevkaitseväe juhtiva kaadri ning reservi vahel“.[110] Kui eesmärgiks oleks võetud põhiseaduse muutmine, siis olnuks teenivatel kaitseväelastel seda raske avalikult toetada, kuna see tähendanuks sekkumist erakondade vaidlustesse (1926. aastal esitati põhiseaduse muutmiseks mitu kava). Ent milline oli see kitsam ring, kelle silmis uus organisatsioon tõotas ka riigikorra parandusi, olgugi kaudsemat teed pidi? Hindrey väitel kuulus nende hulka Andres Larka, kes olevat erusõjaväelasena olnud vabamas positsioonis ja saanud seega aktiivsemalt osaleda Tallinna Eesti Vabadussõjalaste Liidu tegevuses.[111] 1928. aastal asus Põdder ise liitu juhtima. Kui tema abiline Artur Sirk järgnevale perioodile tagasi vaatas, siis kirjeldas ta seda hetke suure, põhjapaneva töö algusena.[112] Tallinna liit pidi saama keskkohaks, mis kogub kokku kõik vabadussõjalased terves Eestis.[113] Kohalikud liidud tekkisidki nii kiiresti, et järgmise aasta kevadel toimunud peakoosolekul tõdeti: „Mitte üksi linnu pole vallutatud, vaid dessant on ka maale üle riigi tunginud.“[114]
Kindral Laidonerile oli see aeg samuti pöördeline – ta lahkus 1929. aastal Riigikogust ja hakkas märksa teravamalt arvustama Eesti lodevat riigikorda, nagu ta ise seda nimetas. 1928. aasta sügisel oli ta külastanud Poolat, kus pärast marssal Pilsudski riigipööret laiendati oluliselt presidendi võimupiire, parlament aga oli säilinud. Muljed, mida endine ülemjuhataja oma käigust jagas, olid säravad. Poolas käis suur ülesehitamise töö. „Kõik on kindlas usus Poola tulevikku, kõigil on tunne, et riigi olemasolu on täiesti kindlustatud, ja kõik vaatavad julgelt tulevikku.“[115] Laidoner kiitis Poola tugevat riigikorda, mis tema sõnul oli sisuliselt täiesti demokraatlik. Seda suurem pidi olema kontrast Eestiga, sest siinset elu maalis ta naasmise järel tumedates värvides, haarates üleüldise surutise kokku tõdemusega, et tekkimas on „riigitüdimus“.[116] Põhjuseks oli tema väitel tõik, et Eestis puudus võim, kes „lahendaks erakondade riiud ehk saadaks nad laiali“.[117] Niisugused avaldused tekitasid Moskvas küsimuse, kas Laidoner ise ei kavanda mitte Pilsudski ja fašistide eeskujul riigipööret.[118] Nii see muidugi ei olnud. Eestiski oli kahtlustatud, et sõjavägede ülemjuhataja võib pürgida diktaatoriks, Laidoner oli aga korduvalt näidanud, et tal sellist soovi pole.
Ometi väärib tähelepanu see, kuidas Laidoner julgeoleku imperatiivi tõlgitses. Ohtlik oli tema arusaama järgi niisugune riigikord, „mis ei soodusta üldist kindluse tunnet meie rahva ja riigi elus, ei võimalda jõudude koondamist ja võib osutuda liig nõrgaks vapustuste puhul“.[119] Esmapilgul võib selline määratlus tunduda ilmsena, vahest isegi pinnapealsena. Kui lugeda seda Laidoneri kogemuse valguses, siis aimub siin aga vägagi konkreetsena tajutud seos elanikkonna rahulolu, kindlustunde ja välise rünnaku vahel. Ühelt poolt oli kõne all Eesti geopoliitiline asend. „Kui meil mingisugune sisemine rahutus tekib, siis on see sootu teine, kui näiteks Taanimaal, Saksamaal j.n.e.,“ ütles Laidoner 1928. aastal Riigikogus. „Kui seal rahutused tekivad, siis ei ole seal hädaohtu riiklikul iseseisvusel. Kui näiteks Saksamaal kommunistid üles astuvad, siis Saksamaa ei mõtle, et ta ei jää enam iseseisvaks. Aga vaadake, mu härrad, meil on seisukord teistsugune. Meil oli 1. detsember niivõrt noateral, et mõni tund veel, ja meie riiklik iseseisvus oleks olnud kadunud.“[120] Sellesse analüüsi sisenes olulise tegurina ka riigitüdimuse mõiste. Päts mainis, et kui põhiseadust ei muudeta, siis hakkab rahvas seda ise tegema „niisuguste abinõudega ja nii ruttu, mida ükski meist vist ei soovi“.[121] Tüdimus ja rahulolematus olid Pätsi sõnul aina kasvanud. Ja „kitsad ajad teevad meeled kibedaks“, hoiatas ta 1930. aasta lõpus.[122]
„Olukord oli sama, kui enne 1. detsembrit“
1931. aasta lõpuks olid Eestis avaldunud juba üldisema majanduskriisi mõjud.[123] Vaatepiir läks segasemaks, sest sündis kahtlus, et kapitalism tervikuna on kokku varisemas – et saabumas on Marxi ennustatud Zusammenbruch.[124] Eesti enamlasi ajendas see diskuteerima, kas viimaks ometi pole tekkinud revolutsioonilise kriisi eeldused ning millised võiksid olla Oktoobrirevolutsiooni ja 1924. aasta 1. detsembri õppetunnid sellises olukorras.[125] Tagantjärele leiti, et 1918. aastal oli asi lootuseta. Jah, „massid oli ju liikvel, seisukord oli uulitsal ärev ja see arenes kuni otsekohese kokkupõrkeni raatuse ees“. Aga siis olevat töölised veel uskunud „demokraatia“ ja „iseseisvuse“ loosungeid.[126] 1924. aastaks olid pettekujutlused kadunud – nii läks arutlus edasi – ja relvastatud ülestõusu korraldamise otsus olevat seega olnud õige. Üle Eesti oli tihenenud töölisorganisatsioonide võrk, kommunistlik propaganda olevat tunginud sõjavägedesse, mass ei uskunud enam streike, vaid olevat lausa nõudnud ülestõusu. Ebaedu põhjus oli see, et 1. detsembril polnud veel korraldatud jõudu. „Vähe on revolutsioonilisest meeleolust hulkades, vähe tahtmisest võidelda. Hulkadel on tarvis osata võidelda … Tugevad, hästi organiseeritud võitlusrakukesed tehastes, sõjaväeosades, töölisorganisatsioonides, külades … Otsustaval silmapilgul peab vastav võitlusrakuke näitama, et ta oskab mitte üksi võidelda, vaid oskab hulki võitlusesse tõmmata.“[127]
Eesti politsei jälgis hoolega, kuidas kommunistliku partei juhtnööre teostati. Tehti kindlaks hulk inimesi, kes süüdistuse järgi olid 1932. aastal kihutanud riigikorra kukutamisele ja organiseerinud „löögirühmi, kes parajal silmapilgul oleks väljaastunud 1924 a. 1. detsembri eeskujul vägivaldse riigipöörde kordasaatmiseks“.[128] Oli loodud mitmesuguseid uusi kaitsemeetmeid. 1925. aastal kehtestati riigikorra kaitse seadus, mis andis siseministrile õiguse sulgeda põhiseadusevastaseid ühinguid ja kõrvaldada nende liikmeid parlamendist ja volikogudest.[129] 1930. aastal jõustus kaitseseisukorra seadus. Seda rakendati esmalt sündmuste puhul, millel polnud üldse pistmist kommunistidega. Nimelt avastati, et Viljandis oli kaitseliidu ruumides toimunud salajane nõupidamine riigikorra muutmiseks ja loodud „Eesti Kodu Päästekomitee“. Viimane oli pöördunud kaitseliidu malevate poole, et korraldada suurem, üleriigiline koosolek Tallinnas, kus otsustati alustada kihutustööd ja „astuda lähemasse ühendusse kaitseväega, kes tarvilisel korral tuleb Kaitseliidule kaasa Eestis valitsusaparaadi ümberkorraldamise toetamiseks“.[130] Siseminister Ado Anderkopp põhjendas osaliste karistamist sellega, et nad püüdsid kasutada kaitseliitu riigikorra paranduste saavutamiseks „uulitsa kaudu“.[131] Ehkki kaitseliidu staabiülem kolonel Maide kinnitas, et selle organisatsiooni ridades ei aeta poliitikat, oli kahtluste hajutamine tarvilik, sest sotsialistide süüdistuse järgi oli kaitseliit mitte lihtsalt parempoolselt, vaid lausa fašistlikult meelestatud. Kui Vabadussõjalaste Liit esitas 1931. aasta kevadel sisult üsna sarnase programmi nagu „Eesti Kodu Päästekomitee“, siis nõudsid sotsiaaldemokraadid, et kindral Põdder ja kaitseliidu ülem Johannes Roska taandaksid end sellest aktsioonist.[132]
Sotsiaaldemokraadid käsitasid ka põhiseaduse muutmist omamoodi riigipöördetehnikana. Kindlasti oligi see väljakutsuvalt kahemõtteline, kui kindral Larka märkis 1932. aasta augustis: „Meie riigipööramine on rahvahääletus.“[133] Toonane riigivanem Einbund pidi Riigikogus selgitama, miks valitsus ei deklareerinud kavatsust astuda vastu „riigi- ja korravaenulikele ollusile“, nagu ütles August Rei, kes võrdles vabadussõjalaste demagoogiat enamlaste omaga.[134] Anderkopp oli sisekaitse ülemana kriipsutanud alla ettevaatuse tähtsust ja tegi seda ka 1932. aasta lõpul, kui pikendati kaitseseisukorda (mis kehtis mitmetes piirkondades 1918. aasta sügisest). „Teinekord on eriliselt tähtis riigivõimul ette jõuda, ära hoida, sest karistada saab siis, kui sündmus, kuritegu, olnud, kuid riigi julgeolek ei võimalda tihti niikaugele minna lasta, et kuriteod aset leiaksid, sest siis oleks tihti hilja.“[135] Anderkopi sõnul oli kaitseseisukord preventiivabinõuna seda olulisem, et Eestis „sisejulgeoleku puudumisel ei ole ka välisjulgeolekut“. Täpselt sama arvamust oli pidevalt väljendanud Laidoner, kuid tõenäoliselt ei pidanud ei tema ega Päts vapse iseäranis ohtlikuks isegi veel 1933. aasta suvel. Karl Ast oli 1933. aasta augustis teavitanud riigivanem Jaan Tõnissoni kuuldustest, et vapsid kavandavad septembris putši.[136] Sotsiaaldemokraadid lubasid toetada valitsuse otsustavaid samme demokraatliku riigikorra kaitseks.[137] Üks põhjus, miks Tõnissoni valitsus kuulutas järgnevalt välja kaitseseisukorra terves riigis, oli veendumus, et pöördekatse võiks välja kutsuda välja „soovimatu reaktsiooni potentsiaalsetes vaenlastes“.[138] Algse kava järgi taheti anda Laidonerile ülemjuhataja roll, kuid viimane olevat keeldunud. Samuti polevat ta toetanud sotsialistide mõtet rahvahääletus ära jätta.[139] Augusti keskel ütles Laidoner, et mingit riigipööret oodata pole.[140] Tema ja Päts olid püüdnud kasutada vabadussõjalaste liikumist riigireformi tagant sundimiseks ning sellest ei loobutud nüüdki.
Tõnissoni tegevus ei olnud sotsiaaldemokraatide meelest küllalt otsustav ja nõnda sooviti saavutada rohkem Pätsiga, kellest sai riigivanem 1933. aasta novembris, pärast seda, kui põhiseadust oli muudetud. Karl Ast väitis hiljem, et Päts lubas vapsidele päitsed pähe panna. Ta olevat kinnitanud, „et küsimus on kindral Laidoneriga läbi kaalutud ning et kindral on sõjaväele julge“.[141] Võib-olla kõneles Päts tõesti Laidoneriga, aga kui nad polnud vapse seni tajunud riigipöörajatena, siis on kahtlane, kas 1933. aasta novembris oli tõesti juba sündinud otsus suure vastuaktsiooni korraldamiseks. Tõnisson andis 1934. aasta märtsis mõista, et Päts oli tema algatatud tööd hoopis takistanud. „Hulgad aeti ärevile, vastuaktsioon revolutsioonivoolu pidurdamiseks halvati.“[142]
Ent millised sündmused viisid siis 1934. aasta märtsi sammudeni? Kui meid huvitab osaliste endi vaatenurk, siis on oluline selgitada, milliseid sündmusi nägid nemad. Üsna paljuütlevana paistab Pätsi detsembrikuine kõne Riigikogu ees, kus temagi viitas välise sekkumise võimalusele. „Kui niisugune meeleolu valitsemas, kui kõik maha tehakse, ja kõik, mis tehtud, ära mustatakse, siis ei ole imestada, et pead tõstavad ka need, kes senini ei julgenud ette astuda.“[143] Valitsus oli saanud sisekaitse ülemalt teateid, et kohalike kommunistide tegevus elavnes ja sidepidamine eesti kommunistidega Venemaal tihenes.[144] Lisandus süvenev uskumus, et vapside toetus kasvab nende seas, kes muidu olid altid kommunistide propagandale. 1934. aasta alguses olid valitsuse käsutuses andmed, mille järgi põrandaalune kompartei oli käskinud imbuda Vabadussõjalaste Liidu ridadesse. Samuti pandi tähele, et jaanuaris toimunud kohalikel valimistel anti vapside hääled piirkondades, kus 1920. aastatel olid enamuse võitnud kommunistid.[145]
1934. aasta märtsi alguses hoiatas Laidoner, et sisemiste vastuolude korral võib keegi võõras Eestile käpa peale panna. „Ei tohi lubada, et juhtuksid järsku sarnased segadused, nagu 1. detsembril 1924.“[146] Samal ajal manas ka Päts ette võimaluse, et Eesti kaotab iseseisvuse.[147] Et mõista, mida täpsemalt silmas peeti, tuleb meenutada, milliseks eripäraseks tajuraamiks oli kujunenud mõte 1. detsembri eelsest olustikust. Ohuna nähti võimalust, et tekib see, mida lootsid enamlased – revolutsiooniline situatsioon, kus sisemisel või välisel rünnakul on väljavaade edule. Kardeti üldist kaost ja verevalamist. Vapside tegevus ja kavatsused moodustasid sellest pildist ainult ühe osa, seda enam, et ähvardavana paistis just nende võimalik reaktsioon läbikukkumisele. Veebruaris toimunud tänavarahutused Viinis ilmestasid kodusõjaga kaasnevat segadust (Laidoner märkis hiljem, et Eesti ei saaks selliseid sündmusi endale välise ohu tõttu lubada[148]). Tähtsusetu polnud ka sümboolne moment, vapside demonstreerivalt vastanduv käitumine, kuna nõnda seati väliseltki kahtluse alla riigivõimu monopol. Kui jaanuari lõpus jõustus uus põhiseadus, siis kõneles Päts ametlikul tähistamisel Toompea lossi ees, Artur Sirk aga paralleelmiitingul, mis toimus all-linnas suurel turuplatsil.[149] Valitsus pani seda eraldumist muidugi tähele.[150] Korrakaitseorganite lojaalsuse tagamist hakati äkki nägema eriti pakilisena. „Kihutamine meie sõjavägedes ja juhtide seas peab lõppema,“ ütles Päts 18. veebruaril. „Riigikaitse peab kuuluma ainuüksi valitsuse juhtimisele.“[151] Järgnenud nädalatel võetigi ette kiired ümberkorraldused kaitseväes.
Kõigest hoolimata võiks pakkuda, et 1934. aasta 12. märts polnud Pätsile ja Laidonerile väga pingeline päev.[152] Et mingit väljaastumist ikkagi oodati, seda näitab tõik, et pärast ülemjuhataja ametisse astumist käskis Laidoner hoolitseda korra eest elektrijaamas ja vallandada jaama ebausaldusväärsed töötajad.[153] Ometi leidsid mõlemad, et Eesti julgeoleku tagamine pole kiire operatsioon, vaid ulatub palju kaugemale ja esimese rahunemise järel ei saa pöörduda tagasi varasema olukorra juurde. 1919. aasta pakkus näite selle kohta, kuidas parlament oli tõstnud pead, niipea kui võimu koondamine oli andnud häid tulemusi – ja liiatigi veel Ajutine Maanõukogu, mille volitused olid lõppemas. Päts ja Laidoner pidasid parlamendi sekkumist ka nüüd ennatlikuks. Kui oktoobris nõuti Riigikogus kaitseseisukorra kaotamist ja valimiste korraldamist, siis leiti valitsuses, et see on vastuoluline käitumine: Riigikogu liikmed olevat märtsis soovinud, et „meeleolu tervendamine“ lõpuni viidaks, paanika vabadussõjalaste pärast olevat aga hädaohu möödumisel kohe asendunud trotsiva hoiakuga. Ülemjuhataja „kriipsutas kõige kategoorilisemalt valitsuse koosolekul alla, et kaitsevägi, kaitseliit ja politsei on ettevõetud korralduste ja puhastustöö tagajärjel praegu kõige paremas korras ja ei ole mingisugust õigust praegusel Riigikogul, kes põhiseaduse järele on juba surmale mõistetud, uuesti hakata oma vastutamatut ülesässitamise ja opositsiooniga kordasaadetud rasket tööd segama“.[154] Rahvas vajab häid juhte, seda oli Laidoner tihti korranud. Kui mainiti sõna rahvas, siis olevat talle meenunud roomlaste vanasõna: parem lambakari lõvi juhtimisel kui lõvikari lamba juhatusel.[155] Vabadussõja ajal oli Laidoneri sõnul näidatud, mida juhid suudavad julge tegutsemisega saavutada – ning kuidas ründav, vigu otsiv, kõike mahategev parlament võib neid selle juures takistada.[156]
[1] Kodune vestlus president K. Pätsiga. Mälestusi möödunud aegadest. Päevaleht, 22.02.1939, lk 5.
[2] A. Peet, Siseministriks Ajutises Valitsuses. Rmt-s: Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt. II kd. abadussõda 1918 – 1920. Tallinn, 1930, lk 217.
[3] Sealsamas.
[4] Ed. Grosschmidt, 17. dets. mässukatse Tallinnas. Mälestusi Vabadussõja ohtlikumast päevast. Vaba Maa, 17.12.1937, lk 2.
[5] A. Peet, Siseministriks Ajutises Valitsuses, lk 218.
[6] Ed. Grosschmidt, 17. dets. mässukatse Tallinnas, lk 2.
[7] Riigikogu 20. märtsi 1924. a. istungi protokoll, v 582.
[8] Vt Eesti Vabadussõja ajalugu I. Vabadussõja eellugu. Punaväe sissetung ja Eesti vabastamine. Toim. L. Vahtre. Tallinn, 2020, lk 173–174.
[9] A. Tõnisson, Mälestusi vabadussõja eelpäevilt. Päevaleht, 28.11.1928, lk 5.
[10] Nii algas iseseisvuse kättevõitmine. Vabariigi Presidendi K. Pätsi mälestusi. Uus Eesti, 27.11.1938, lk 2.
[11] Maanõukogu 27. detsembri 1918 istungi protokoll, lk 344.
[12] „Meie rahvast [on] enamluse kihvt läbiimbunud,“ ütles Päts veidi hiljem; vt Maanõukogu vanematekogu ja Ajutise Valitsuse ühise koosoleku protokoll, 26. detsember 1918. ERA.78.1.49, lk 178.
[13] Eesti Maapäeva Vanemate Kogu 12. novembri 1918 koosoleku protokoll. ERA.781.49, lk 129.
[14] Seda ütles koosolekul Nikolai Köstner, vt Kohalikud teated. Sotsialdemokrat, 12.11.1918, lk 2. Osa töölistest oli siiski kohe väljendanud lojaalsust Ajutisele Valitsusele, vt A. Pajur, Eesti ülevõtmine Saksa okupatsioonivõimudelt novembris 1918. Ajalooline Ajakiri, nr 2/3, 2018, lk 115.
[15] Eesti Ajutise Valitsuse 14. novembri 1918 koosoleku protokoll. ERA.2124.1.669, lk 16.
[16] Eesti Ajutise Valitsuse 28. novembri 1918 koosoleku protokoll. ERA.2124.1.669, lk 133.
[17] G. Naudé, Considérations politiques sur les coups d’État. Pariis, 1988 [1639], lk 156.
[18] Vastuvõetud meeste arv kuni 28. novembrini. ERA.2315.1.80, lk 14.
[19] Vt Johan Pitka mälestusi: Uus Eesti, 27.11.1935, lk 6.
[20] Pea- ja sõjaminister Konstantin Pätsi aruanne valitsuse tegevusest. Maaliit, 25.03.1919, lk 1.
[21] Nii algas iseseisvuse kättevõitmine. Vabariigi Presidendi K. Pätsi mälestusi, lk 2; Sõjaministeerium kindral-major Tõnissonile, 27.11.1918, lk 1.
[22] A. Tõnisson sõjaministrile, 30. november 1918. ERA.2315.1.62, lk 11.
[23] A. Tõnisson Rakverest, dateerimata. ERA.2315.1.62, lk 23.
[24] Eesti Ajutise Valitsuse 3. detsembri 1918 koosoleku protokoll. ERA.2124.1.669, lk 165.
[25] Ajutise Valitsuse määrus väljakohtute asutamise kohta. ERA.2315.1.8, lk 11.
[26] K. Pätsi ettekanne Maanõukogu istungil 3. veebruaril 1919. Maaliit, 5.02.1919, lk 1.
[27] A. Peet, Siseministriks Ajutises Valitsuses, lk 215.
[28] Sõjaminister sõjaväe prokurörile. 7. detsember 1918, ERA.2315.1.48, lk 24.
[29] A. Peet, Siseministriks Ajutises Valitsuses, lk 218.
[30] Ed. Grosschmidt, 17. dets. mässukatse Tallinnas.
[31] J. Pau, Isiklikke mälestusi Tallinna kooliõpilaste tegevusist Vabariigi loomispäivilt. ERA.2124.3.943, lk 57.
[32] B. Tillikas, Tallinna mäss. Rmt-s: Noored Narva lahinglased: mälestuste album. Koost. O. Tuisk. Narva, 1933, lk 82–83.
[33] Ed. Grosschmidt, 17. dets. mässukatse Tallinnas.
[34] Riigi Teataja, 1918, nr 8, lk 4.
[35] V. Kattenberg, Konstantin Päts sõjaministrina. Kaitse Kodu, 1934, nr 4, lk 121.
[36] H. Veem, Võitlus põrandaalustega. Rmt-s: Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt. Vabadussõda 1918–1920. Tallinn, 1930, lk 296.
[37] August Peedi aruanne Asutava Kogu 30. aprilli 1919. aasta istungil. Asutava Kogu protokoll nr 6, v 199.
[38] K. Saral, Vabadussõja algpäevilt. Postimees, 23.03.1928, lk 5.
[39] Kooliõpilased lämmatasid mässukatse. Kaja, 18.12.1928, lk 5.
[40] Sealsamas.
[41] L. Jakobsen, Konstantin Päts riigimehena, rahvajuhina ja inimesena. Võitleja, 1954, nr 2, lk 5 (rõhutus ära jäetud).
[42] Uuematest kirjutistest: A. Kasekamp, Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri riigipööre ei olnud vältimatu. Postimees, 15.03.2024; P. Kenkmann, Autoritaarrežiimi areng Eestis aastatel 1934–1940: põhiseaduse ja kaitseseisukorra roll. Tartu, 2024, lk 19; J. Valge, London, Berliin ja Moskva ning Eesti 1934. aasta riigipööre. Tuna, 2012, nr 1. Ago Pajur on väitnud, et riigipöördest on kohane kõnelda seetõttu, mis järgnes 12. märtsile: A. Pajur, 12. märts. Horisont, 2022, nr 2, lk 48.
[43] Põllumeeste suurkongress Tallinnas. Kaja, 20.02.1934, lk 3.
[44] Kaitseseisukord kogu riigis. Kaja, 14.03. 1934, lk 1.
[45] Välisminister saadikutele, 20. märts 1934. ERA.1583.2.3, lk 102.
[46] Põllumeeste suurkongress Tallinnas, lk 3.
[47] Riigikogu 15. märtsi 1934. a. istungi protokoll, lk 1435.
[48] C. Malaparte, Tecnica del colpo di stato. Firenze, 1994, lk 87.
[49] Sealsamas, lk 225.
[50] R. Gerwarth, J. Horne, Bolshevism as Fantasy. Rmt-s: War in Peace. Paramilitary Violence in Europe after the Great War. Toim. R. Gerwarth, J. Horne. Oxford, 2012, lk 43, 51.
[51] Olukord oli sama, kui enne 1. detsembrit. Päevaleht, 14.03.1934, lk 3.
[52] J. Tõnisson, Aktsiooni vastu aktsioon! Postimees, 10.03.1934, lk 2.
[53] J. Tõnisson, Silmapilgu hädaohud ja kaitse vajadus. Postimees, 11.03.1934, lk 1.
[54] Sealsamas.
[55] 2 kuud tsensuuri all. Vaba Maa, 02.11. 1933, lk 4.
[56] Oli halvem kui enne 1. detsembrit. Kaja, 16.03.1934, lk 3.
[57] Pätsi kiri Laidonerile, 20. märts 1918. ERA.2124.2.548, pagineerimata.
[58] E. Laaman, Sõjas sündinu. Sõdur, nr 7/8, 1933, lk 246.
[59] Kaitsevägede ülemjuhataja kindral J. Laidoneri kõne. Vaba Maa, 30.11.1936, lk 6.
[60] J. Laidoner, Paljude Eesti kaitseväe üksuste viieteistkümnedaks aastapäevaks. Sõdur, 1933, nr 50–52, lk 1497–1498.
[61] J. Soots, Ülemjuhataja kriisid. Rmt-s: Ülemjuhataja kindral J. Laidoner: ühe Eesti rahvuskangelase elust ja tööst tema 50-a. sünnipäeva puhul 12. veebruaril 1934. Tallinn, 1934, lk 120.
[62] Konstantin Päts Jaan Poskale, 20.02.1919. H. Arumäe, Kaks Konstantin Pätsi kirja Vabadussõja päevilt. Tuna, nr 1, 2010, lk 96.
[63] Pea- ja sõjaminister Konstantin Pätsi aruanne valitsuse tegevusest, lk 2.
[64] K. Einbund, Õiguslik riik. Tartu, 1918, lk 17.
[65] H. Kalmo, Enesemääramise paleus ja pragmaatika. Ajalooline Ajakiri, 2020, nr 3/4, lk 282–283.
[66] Kommunistide tegevus 1. Riigikogu ajal. ERA.2124.3.1927, lk 3.
[67] Kaitsepolitsei ülema ettekanne siseministrile, 14. veebruar 1921. ERA.14.17.139, pagineerimata.
[68] Riigikogu 6. mai 1921 istungi protokoll, v 1669. Võitluse kohta kommunistidega vt lähemalt R. Rosenthal, M.Tamming, Sõda pärast rahu. Eesti eriteenistuste vastasseis Nõukogude luure ja põrandaaluste kommunistidega 1920–1924. Kirjastus SE&JS, 2010, lk 460.
[69] Riigikogu 3. aprilli 1924 istungi protokoll, v 1240.
[70] Vt M. Raudsaar, Riigipöörajad ei-tea-kust. Vikerkaar, 1993, nr 2.
[71] K. E[inbund], Enamuse valitsusest ja poliitilisest kokkuleppest rühmade vahel. Kaja, 16.08.1924, lk 2.
[72] Riigikogu 1. detsembri 1924 istungi protokoll, v 2076.
[73] K. L., 1. detsember. Eesti Politseileht, 1925, nr 13, lk 196.
[74] Riigikogu 21. detsembri 1928 istungi protokoll, v 1130.
[75] „Need on raskemad ajajärgud Vabadussõjas.“ Kindral J. Laidoneri seletused. Vaba Maa, 24.02.1928, lk 5.
[76] A. T-n, Ülevaade 1. detsembri sündmustest Tallinnas. Sõdur, 1924, nr 51/52, lk 21.
[77] Sealsamas, lk 16–18.
[78] J. Anvelt, Miks meie kaotasime?. Klassivõitlus, nr 52, 1925, lk 4–5.
[79] A. Neuberg, Der bewaffnete Aufstand: Versuch einer theoretischen Darstellung. Frankfurt am Main, 1971 [1928], lk 57–66. Tallinnat puudutav osa põhines suuresti eestlastest kommunistide endi järeldustele, mida väljendati 1925. aasta kevadel toimunud arutelul.
[80] Sealsamas, lk 80.
[81] Seltskonna meeleavaldus. Kaja, 08.12. 1924, lk 1.
[82] K. E[inbund], Kuidas edasi. Valitsemise võimalused. Kaja, 07.12.1924, lk 2.
[83] A. T-n, Ülevaade 1. detsembri sündmustest Tallinnas, lk 14.
[84] Süüdistusakt „Pääste organisatsiooni“ asjus. ERA.927.2.1, lk 5.
[85] K. L., 1. detsember. Eesti Politseileht, 1925, nr 12, lk 181.
[86] „Ei ole kahtlust, et see oli kommunismi järjekordne vaimusünnitus, sest ka 1. detsembri mässukatsest osavõtjad kutsutakse välja selle ettekäände all, et arvatavat fashistlikku liikumist maha suruda. Sarnase fiktiivse mässu provotseerimine oli kommunismile tarvilik, et hulkasid segadusse viia ja neid välja meelitada tänavatele.“ A. T-n, Ülevaade 1. detsembri sündmustest Tallinnas, lk 12.
[87] M. Ilmjärv, The Soviet Union, Latvian Leftist Social Democrats, and the Question of a Right-wing Extremist Coup in Latvia in 1927. Forschungen zur baltischen Geschichte, 2023, kd 18, lk 100.
[88] Kuidas oli võimalik 1. detsember. Kindral Laidoner 1. detsembri sündmusi hindamas. Kaja, 11.05.1926, lk 5.
[89] Riigikogu 21. detsembri 1928 istungi protokoll, v 1130.
[90] Sealsamas.
[91] Sealsamas. 1924. aasta suvel oli valitsus asunud seisukohale, et kuna poliitiline olukord on kindel ja lähemal ajal sõjaohtu pole, siis võib vähendada kulutusi kaitseväele; vt Sõjanõukogu erakorralise koosoleku protokoll, 23. juuli 1924. ERA.495.2.188, lk 400.
[92] J. Laidoner, Riik ja seltskond. Kaja, 24.02.1928, lk 3.
[93] Kuidas oli võimalik 1. detsember. Kindral Laidoner 1. detsembri sündmusi hindamas; Kindral Laidoneri vaated eelseisvale rahvahääletusele. Kaja, 07.10.1933, lk 5.
[94] Vt J. Tõrvand, Riigikaitse muredest. Sõdur, 1930, nr 14–16, lk 394.
[95] Riigikogu 21. detsembri 1928 istungi protokoll, v 1131–1132.
[96] Sealsamas.
[97] Meie vastus. Eduard Laamani päevik 1922–1940. II. Akadeemia, 2003, nr 8, lk 1788.
[98] Kuna teadete järgi ei tegutsetud ainult Tallinnas, siis tuli ka kaitseväel „kindlalt ja julgelt välja astuda selle ülbe aktsiooni vastu üle kogu riigi“. Riigikogu 1. detsembri 1924 koosoleku protokoll, v 2076.
[99] K. A. Hindrey, Kindral Ernst Põdder: landesvääri võitja. Tallinn, 1935, lk 22.
[100] K. A. Hindrey, Kindral Põdder ja vabadussõjalased. Postimees, 30.06.1933, lk 4.
[101] A. T-n, Ülevaade 1. detsembri sündmustest Tallinnas, lk 19.
[102] E. A., Eesti kaitseliidu uuestisünd algamas. Sõdur, 1924, nr 51/52, lk 32.
[103] K. L. Tartu Maleva Vabadusristi Vendade Malevkond 1924–1934. Toim. K. Bachman, E. Astel. Tallinn, 2019, lk 49.
[104] Sealsamas.
[105] Sealsamas; E. A., Eesti kaitseliidu uuestisünd algamas, lk 32.
[106] Omakaitse okupatsiooni ajal. Rmt-s: 20 a. Omakaitset: Omakaitse ja Kaitseliidu Veteranide Ühingu väljaanne 20. a. juubeli puhul. Tallinn, 1938, lk 13.
[107] Admiraal J. Pitka lahkumine Eestist. Päevaleht, 11.03.1924, lk 3.
[108] Vab. Valitsus peaks aineliselt toetama E. Dem. Sõjav. Liitu tema tuleviku ülesannete teostamise juures. Vaba Eesti, 05.04.1924, lk 1.
[109] Vabadussõjalased koondumas. Päevaleht, 03.10.1926, lk 5.
[110] Vabadussõjalaste Liit ja ta ülesanded. Sõdur, 1926, nr 46/47, lk 1015.
[111] Vabadussõjalased koondumas.
[112] A. Sirk, Kindral ERNST PÕDDER vabadussõjalaste organiseerijana. Võitlus, 02.07.1932, lk 2.
[113] Eesti vabadussõjalaste liidu peakoosolek. Päevaleht, 26.08.1928, lk 7.
[114] Tallinna Eesti Vabadussõjalaste Liidu peakoosolek. Päevaleht, 07.05.1929, lk 6.
[115] Poola on Eesti sõber. Päevaleht, 16.11.1928, lk 3.
[116] Riigikogu 29. jaanuari 1929 koosolek, protokoll nr 204, v 100.
[117] Kindral Laidoneri kõne Viljandis. Kaja, 23.04.1929, lk 5.
[118] Seljamaa välisministeeriumile, 18. märts 1929. ERA.957.12.836, lk 166.
[119] Eesti vabariigi välispoliitiline seisukord ja riigikaitse. Riigikoguliikme kindral J. Laidoneri kõne kokkuvõte. Rmt-s: Kuues üleriikline põllumeeste kongress: Eesti põllumeeste poliitika. Viies raamat. Tallinn, 1929, lk 47.
[120] Vt Riigikogu 21. detsembri 1928 koosoleku protokoll, v 1129.
[121] Riigikogu 4. veebruari 1930 istungi protokoll, v 531.
[122] Ennustusi uueks aastaks. Vaba Maa, 31.12.1930, lk 5.
[123] Vt J. Valge, Tee teise rahvahääletuseni: ekslike otsuste paraad. Tuna, 2017, nr 2, lk 21.
[124] Majandusteadlane ja Kõrgema Sõjakooli lektor Nikolai Köstner võttis seda oletust piisavalt tõsiselt, et seda kummutama asuda, vt Ke, Praegune majanduslik kriis ja selle põhjused. Sõdur, 1931, nr 47, lk 1246.
[125] L. Looring, Revolutsioonilise kriisi eelduste kasv Saksamaal ja Poolas ning eesti töölisteklassi ülesannetest. Klassivõitlus, 1931, nr 133/134, lk 9–10.
[126] H. Tummeltau, Detsembri kaotuse peapõhjustest. Klassivõitlus, 1931, nr 138, lk 13 (rõhutus ära jäetud).
[127] Samas, lk 21 (rõhutus ära jäetud).
[128] Süüdistusakt Heinrich Roosi jt süüdistuse asjas. ERA.927.1.450, lk 3.
[129] Kohtuministri sõnul töötati seadus välja, et „riigivõimudele võimaldada tagajärjekamalt 1.XII.24 sündmuste kordumist ära hoida“. Kohtuminister Vabariigi Valitsusele, 8. detsember 1924. ERA.31.3.591, lk 1.
[130] Poliitilise politsei komissar Tallinnas Poliitilise politsei inspektorile, 12. august 1930. ERA.852.1.2244, lk 44.
[131] Miks Kuld Lõvi „lapualasi“ karistati. Vaba Maa, 06.09.1930, lk 3.
[132] Kaitseliit ja „Kuld Lõvi“ „lapua“. Vaba Maa, 09.09.1930, lk 1930; President rahvahääletusele. Sõnumed, 01.04.1931, lk 1.
[133] Vabadussõjalased valmistavad rahvahääletust. Vaba Maa, 06.09.1932, lk 5.
[134] Riigikogu 27. juuli 1932 istungi protokoll, lk 61.
[135] Riigikogu 11. novembri 1932 istungi protokoll, lk 284.
[136] Välisministri märkmed, 3. august 1933. ERA.957.13.643, lk 103.
[137] Välisministri märkmed, 19. august 1933. ERA.957.13.643, lk 127.
[138] Välisministri ülevaade siseelust, 12. august 1933. ERA.957.13.769.
[139] Meie vastus. Eduard Laamani päevik 1922–1944. VI. Akadeemia, nr 12, 2003, lk 2778.
[140] Kindral Laidoner praegusest momendist. Esmaspäev, 14.08.1933, lk 1.
[141] K. Ast, Demokraatliku Eesti loojakul. Akadeemia, 1989, nr 3, lk 615.
[142] J. Tõnisson, Aktsiooni vastu aktsioon!; vt ka: Meie vastus. Eduard Laamani päevik 1922–1944. X. Akadeemia, nr 4, 2004, lk 901.
[143] Riigikogu 5. detsembri 1933 istungi protokoll, lk 1100.
[144] Ministri abi saadikule Moskvas, 4. oktoober 1933, ERA.957.13.532, lk 62.
[145] Karl Selteri märkmed (1953-4). ERA. 1608.2.419, lk 106.
[146] Kindral Laidoner riigivanema ülesannetest. Maaleht, 06.03.1934, lk 3.
[147] K. Pätsi juubeliaktus Tartus. Kaja, 06.03.1934, lk 4.
[148] Oli halvem kui enne 1. detsembrit. Kaja, 16.03.1934, lk 3.
[149] Tulede meri Toompea lossi ees. Kaja, 26.01.1934, lk 1.
[150] Välisministri ülevaade sisepoliitikast, 30. jaanuar 1934. ERA.1583.2.3, lk 53.
[151] Põllumeeste suurkongress Tallinnas. Kaja, 20.02.1934, lk 3.
[152] Selle päeva sündmuste kohta täpsemalt vt A. Pajur, Konstantin Päts. Poliitiline biograafia. II osa: riigimees (1917–1956). Tartu, 2018, lk 452; J. Valge, Eesti parlament 1917–1940. Poliitiline ajalugu. Tallinn, 2019, lk 441.
[153] Sõjavägede ülemjuhataja päevaraamat, 12. märts 1934. ERA.2553.1.2, lk 1.
[154] Välisministri ülevaade sisepoliitikast, 5. oktoober 1934. ERA.1583.2.4, lk 305–306.
[155] Ülevaade Laidoneri kõnest Vabariigi Presidendi sünnipäeval. ERA.2553.1.62, lk 49.
[156] J. Laidoner, K. Päts Eesti Ajutise Valitsuse juhina Vabadussõja algpäevil. Rmt-s: K. Päts. Tema elu ja töö. Kaasaeglaste mälestusi. Tallinn, 1934, lk 252–253.
