Neile, kes Konstantin Pätsiga kohtusid, sööbis tihti mällu tema iseäralik välimus. „Temas oli pealt näha midagi, mida teistes mitte ei olnud.“
^[1] Jõuline lõug kandilises näos, „pea nagu pusklemiseks tugevate õlgade vahel veidi ettepoole surutud“.
^[2]
Pätsi pea oli „nagu graniidist raiutud“, märkis ajakirjanik Eduard Laaman.
^[3] Sügavad, tugevad näojooned – kõik see andvat aimu, et tegu on erakordse inimesega. Tähenduslikuks peeti sedagi, et juba Pätsi isa olevat olnud teistest talumeestest peajagu pikem.
^[4] Kuna 1930. aastatel viljeldi Eestiski karakteroloogiat, siis prooviti riigipead mõne üldisema tüübi alla paigutada.
^[5] Ühe õpetuse järgi jagunesid inimesed kehaehituselt kolme rühma, millele vastas eriline hingelaad. Saleda, nurkliku kehaehitustüübiga kaasnevat hüplev, vastuoksusi täis iseloom. Siia kuuluvat mõtteinimesed nagu Juhan Liiv või Kreutzwald. Ümmarguste kehavormidega isikul olevat rahulikum temperament. Päts aga langevat kolmandasse rühma, atleetlik-muskulaarse kehaga teoinimeste hulka. Polevat sugugi juhus, et presidenti ehib tugevasti arenenud, etteulatuv lõug. Viimane olevat sellise inimtüübi märk, kes seisab jalgadega kindlalt tegelikus elus, püüab sellest oma tugevate kätega kinni haarata ja seda oma tahte järgi muuta. Laamani arvates oli Pätsi iseloom siiski ainulaadne. Ei puudunud teoinimesele iseloomulikud jooned: enesevalitsus, talupoeglik empirism, hierarhiatunne. Ent neid täiendas mõistuseinimesele omane huvi ideede vastu. Pätsi tasakaalustatud iseloomus olid Laamani sõnul otsekui vastuoludeta ühendatud praktilisus ja tundeelu, isa ettevõtlikkus ja emalt päritud õrn ilumeel.
^[6]

Kindel tahe, praktiline, kaalutlev mõistus, tundlev ilumeel – kõike seda pidi silmas pidama inimene, kes soovis mõista Eesti esimese presidendi poliitilist ideestikku. Pätsi poliitilised vaated olevat ilmutanud haruldast järjekindlust osalt just seetõttu, et need vastasid väga lähedalt tema iseloomule.^[7] Et see iseloom oli keeruline ja mitmepalgeline, on tõdetud ka hiljem, kui on katsutud seletada 1930. aastate Eesti autoritaarse korra tõukejõudusid. Toonane kõva käe valitsus ammutas kahtlemata Pätsi siirastest veendumustest, usust kooskõlalisse ühiskonnatervikusse, kus kitsad kihipüüded on surutud rahva kui terviku teenistusse. Teisalt pole saadud üle ega ümber tõsiasjast, et kui Päts 1934. aastal riigitüüri enda kätte haaras, siis hakkasid tema suus varem siirana kõlanud lööksõnad – rahvatervik, isamaalised kohustused, riiklik mõtlemine – ilustama valitseva rühma ja selle sappa koondunud riigiametnike omakasu.^[8] Eesti esimese presidendi elu ja mõtlemine on justkui kaheks lõhestunud: esimesel ajajärgul, kuuekümnenda eluaastani valdab demokraatlik toon, rahva omaalgatuse rõhutamine, siis aga toimub pööre, vanad veendumused moonduvad, muutuvad õõnsaks ja ettekäändeliseks, satuvad olupoliitika käsutusse, jättes ajaloolased ebalema, kas Pätsi valitsuse rahvuslik ideoloogia oli üleüldse demokraatlik või pigem mingi „demokraatiale alternatiivne kriisiideoloogia“.^[9] Milles siis õieti väljendub järjekindlus, kui demokraatlik hoiak näib äkitselt elusügisel asenduvat autoritaarsega? Seletuvad mõtete käänud psühholoogiaga või vastupidi? Või peaksime tõesti otsima mingit karakteritervikut, kus autoritaarsuse ja demokraatlikkuse vastuolu saaks lepitatud?

Oru lossi park Toilas. Rahvusarhiiv.

Võiks pakkuda, et inimese elu ja mõtlemise ilmekaim arhiiv on tema raamatukogu. 1935. aastal õnnestus ühel ajakirjanikul uudistada Pätsi Toompea erakorterit. Ohtra ilu-, õigus- ja ajaloo-, eriti omavalitsust puudutava kirjanduse kõrval leidus töötoa kappides aiandusraamatuid. Oli näha, et tegu oli tõsisema huviga. Parajasti kunstnikule poseeriv riigivanem võttis külalise vastu päikesevalge akna juures, mille veerel torkas silma lõunamaine glüteenia. „Kuidas see haruldus?“ küsis ajakirjanik. „Kadrioru triiphoones kasvatatud ja õitsele viidud,“ uhkustas Päts.^[10] Raamatud ei kogunud tolmu, sest puhkusele võttis riigivanem kaasa virnade viisi kirjandust riigiõigusest, filosoofiast ja ka aiandusest.^[11] Triiphoone mainimine kõneles samuti püsivamast kiindumusest. Juba ammu enne seda, kui Päts asus 1930. aastate keskel Kadriorgu ametlikku residentsi, oli ta sinna valitsuse juhina lasknud ehitada mitu kasvuhoonet. Neid käis ta hiljem igal aastal vaatamas.^[12] President võis lausa „passioneeruda mõne haruldase lillesordi aretamisest“, meenutas Eduard Laaman, tõendamaks tema tundelist külge.^[13] Kui vähegi mahti, tõttas „Kadrioru aednik“ Tallinnast oma Kose-Kloostrimetsa tallu. Ehkki suurem osa elust oli mööda saadetud linnas, jäi temasse siiski „mingi võitmatu tung maale“.^[14] Küllap püsisid tal meeles Tahkuranna lapsepõlvekodu karjaaed ja koppel, kus suviti päevad läbi ringi joosti, maja kõrvale, päikese vastu istutatud lillepeenar, samuti Pärnu linnamaja ümbrust ehtinud lilled ja ilupõõsad, mida Konstantinile ja tema vendadele meeldis kaunistada ja korras hoida.^[15] Täismehena oli ta Pirita jõe kääru soisele pinnale rajanud suure juurviljaaia tuhande õunapuu ja puukooliga. Kloostrimetsa elumaja ümbritsesid mururibad, kruusatatud teid palistasid roosid ja teised ilutaimed.^[16] Siin tundis peremees iga puu vanust, elukäiku, omadusi.

Avaraima tegevuslava leidis Pätsi aianduskirg Oru lossi pargis. 1935. aastal ostis rühm tööstureid erakätes hooleta jäänud lossi ja kinkis riigile. Järgnenud korrastustöid asus juhtima riigipea ise koos venna Peeter Pätsiga, Riigiparkide Valitsuse direktoriga. Kavad olid suured. Tuli aga tõdeda, et iluaianduse valdkond Eestis peaaegu puudus. Seetõttu soetati kiiresti erialaraamatukogu, hakati korraldama loenguid, kutsuti õpetama välismaa teadlasi.^[17] Kui Orul algasid tööd, sõitis riigivanem tihti autoga asjade käiguga tutvuma. Tema näpunäitel kõrvaldati kuivanud puid ja asendati uutega, valiti kataloogist välja Orule sobivad lillesordid. Vanemadjutandi taskuraamat täitus käskudega: „Pargi alusele nõlvakule istutada kodumaa lilli!“; „Suure jalaka tüvi vabastada mullast!“; „Kaks hõbepaju tammede vahelt ümber istutada!“; „Ehitada kiviplaatidest tee tiigi juurde!“ Pisimgi üksikasi pälvis kõige kõrgemat tähelepanu. Riigipea hoolitses isiklikult selle eest, et kirsipuudel oleksid paraja kõrgusega tugikepid, puud vabastatud samblast, sirelitelt eemaldatud kuivanud õied.^[18] Ka iluhekkide lõikamiselt puudus Päts harva. Ja töö kiitis tegijat. Orust sai Eesti riigi kaunis fassaad. Siia toodi riigijuhte ja teisi võõramaalasi. Kõik kõnelesid imetlussõnu. „Oru lossi väravad avati ja mu ees laius varjuline puiestee lossini“, jagas üks väliskülaline 1937. aasta suve muljeid. „Kõikjal otse pillav lilledeküllus – zinniad, krüsanteemid, liiliad, lõvilõuad.“^[19] Mere ääres valmis 1939. aastal kiviktaimla, suurim Euroopas, sellegi rajamise mõte oli tekkinud riigipeal enesel. Kolm suurt kaljuimitatsiooni matkisid looduslikku paekallast, koos saja kodumaise taime ja miniatuurse kosega, mis püüdis kinni ja juhtis alla merre kolme allika vee. Ent töö ei saanud otsa. Presidendi käsul istutati Orule sada noort tammevõsu. Parki toodi elutsema luiki ja iluparte. Karukujudega kaunistatud peavärava kõrvale hakati rajama viljapuuaeda. Kõrgem ja kuivem ala määrati liivasel pinnal kohanevatele taimedele. Pühajõe voolust väljuvale saarekesele pidi kerkima jaapani aed „eksootilise loodusetükiga“.^[20]

Muinasjutuline oli see kõik, meenutas hiljem presidendi käsundusohvitseri Herbert Grabbi poeg Hellar. Nostalgiline tagasivaade lapsena Orus veedetud kuudele viis ta mõttele, et just seal väljendus Eesti Vabariigi „püüdluste ja saavutuste olemuslik kvintessents üpris reaalsel kujul“.^[21] Kes teab, mida ta sellega täpselt mõtles. Ent on tõsi, et Orul sulas aiandus, ilu ja korra taotlemine kokku riigi valitsemisega. Kui Päts seal viibis, siis ärkas ta vara, luges, jõi kohvi, istus lossi rõdul ning tegi pärast lõunapuhkust pikki jalutuskäike ümbritsevas pargis. Ta jälgis, kuidas võrsus tammik, uudistas viljapuuaeda, jagas töödejuhatajale näpunäiteid. Ilmusid puudel kiratsemise tunnused, lasi „ta kohe kohale kutsuda eriteadlased, et nendega isiklikult pidada nõu nähete põhjuste ja kaotamise võimaluste üle“.^[22] Pargis olid pingid, kus riigipea puhkas jalga ja luges ajalehti, pöörates erilist tähelepanu poliitilistele ja majanduslikele sündmustele. Vahel tegi ta ajalehtedest väljalõikeid ja läkitas need ministeeriumidesse või ametiasutustesse – „kas mõne uue algatuse ülestõstmiseks või mõnele puudusele-väärnähtele tähelepanu juhtimiseks“.^[23] Õhtueine järel olid Pätsi kaaslasteks jälle raamatud, kui ta just ei töötanud mõne riigielu probleemi kallal. Juhtus sedagi, et ministrid tulid ise Orule ette kandma ja juhtnööre saama.

Vaevalt võib kujutleda keskkonda, kus ilu- ja praktikameel oleks kaunimas kooskõlas. Aiandus ja poliitika väljendaksid siin nagu mingit üldisemat tegevust või hoiakut, võiks öelda kasvatustöö erinevaid tahkusid. Ado Anderkopp pani Pätsi kuuekümnendal sünnipäeval imeks, mida too oli pooleteise aastakümnega Kloostrimetsa talus korda saatnud. Kuid see olevat kõigest elutöö talle enesele. Elutöö teistele oli see, et Päts tõi ka „Eesti rahva õitsevale iseseisvuse põllule, kus ta samuti senist kultuurilist ja majanduslikku aluspinda kuivatab, istutab, hoolitseb, uusi põldusid rajab“.^[24] Tõesti, üha lopsakamaks muutus Toila paesel kaldal tunnistus ühe inimese elutööst – riigitööst endale ja rahvale. 1934. aasta ei toonud murrangut Pätsi iseloomu ega vaadetesse. Pigem pääses alles nüüd takistusteta ja hoopis laiemal pinnal maksma noorest peale kujunenud kasvatav-hoolitsev hoiak. „Nagu oma pruuti ehib president Orut,“ ütles sealne teenijaskond heatahtliku muigega.^[25] See oli armastus maa vastu, kus praktilisus ühtis tunnetega, ei jahutanud, hoopis kannustas neid. Oru – see on paik, kust peame alustama, kui tahame mõista Pätsi karakterit.

id. Oru – see on paik, kust peame alustama, kui tahame mõista Pätsi karakterit.

“Kadrioru aedniku” järgmiseid peatükke loe juba märtsikuu Vikerkaarest ja loo multimeediaversiooni juba siitsamast mõne nädala pärast. Seniks aga telli Vikerkaar endale koju või sõbrale kingituseks.

Ave Taavet 2021

1.  O. Rütli, Pater Estoniae. Rmt-s: K. Päts: tema elu ja töö. Kaasaegsete mälestusi. Tallinn, 1934, lk 369. ↑
2.  E. Tambek, Tõus ja mõõn. Tallinn, 2017, lk 128. ↑
3.  E. Laaman, Konstantin Päts. Poliitika- ja riigimees. Tartu, 1940, lk 9. ↑
4.  200 aastat võitlust rahva õiguste eest. Oma Maa, 24.02.1934, lk 5. ↑
5.  Konstantin Lellep püüdis eestlastele rakendada Ernst Kretschmeri tüübiõpetust, vt E. Kretschmer, Kehaehitus ja iseloom: kuidas tunda inimest välimuse järgi? Kretschmeri ja teiste aineil koostanud K. Lellep. Tartu, 1932, lk 42. Vt ka: Kõhetud, tugevad ja paksud. Kaja, 28.02.1933, lk 4. ↑
6.  E. Laaman, K. Pätsi poliitiline ideestik. Rmt-s: Konstantin Päts. Minu elu. Toim. H. Runnel. Tartu, 1999, lk 16. Presidendi Kantselei ülem Eduard Tambek uskus selle tasakaalu ära tundvat isegi Pätsi näos. Sihikindlate joonte kõrval viitas huulte peen lõige „esteedile, iluarmastajale ning kõige ilusa poole püüdlejale“. E. Tambek, Tõus ja mõõn, lk 128 ↑
7.  E. Laaman, K. Pätsi poliitiline ideestik, lk 16. ↑
8.  Vt T. Karjahärm, Konstantin Pätsi poliitilised ideed. Rmt-s: Konstantin Pätsi tegevusest. Koost. K. Arjakas. Tallinn, 2002, lk 84. ↑
9.  Sealsamas. ↑
10.  Meie tähtsamaid eraraamatukogusid. Päevaleht, 24.03.1935, lk 3. ↑
11.  Kuidas riigivanem elab Pärnus. Järva Teataja, 24.07.1935, lk 3. ↑
12.  Vabariigi esimeses aias. Tallinna Post, 30.10.1932, lk 3. ↑
13.  E. Laaman, Konstantin Päts, lk 10. ↑
14.  K. Päts, Kriisi ületamas (kõne Riigikogus 22. novembril 1932). Rmt-s: Konstantin Päts. Minu elu, lk 204. ↑
15.  V. Päts, Tagasi koju. Mälestusi, kirju, dokumente. Tallinn, 2013, lk 33, 77. ↑
16.  J. Hünerson, K. Pätsi talu. Rmt-s: K. Päts: tema elu ja töö. Kaasaegsete mälestusi. Tallinn, 1934, lk 384–386. ↑
17.  P. Päts, Ikka edasi. Rmt-s: Aednike töörindelt. Tallinn, 1937, lk v. ↑
18.  Torpeedo, President K. Päts laste- ja loodusesõber. Päevaleht, 28.08.1938, lk 3. ↑
19.  Marion Foster Washburne, tsit: E. Kuik, Õnnelikum maa Euroopas. Vaba Eestlane, 21.06.1952, lk 8. ↑
20.  Euroopa suurim kivitaimla Orul. Esmaspäev, 05.08.1939, lk 9. ↑
21.  H. Grabbi, Pühajõel. Looming, 2008, nr 2, lk 244. ↑
22.  Vabariigi president veedab suve. Esmaspäev, 19.08.1939, lk 4. ↑
23.  Sealsamas. ↑
24.  A. Anderkopp, K. Päts – rahva tuleviku lootuse kandja. Teataja, 24.03.1934, lk 2. ↑
25.  Päts viimset korda Vabariigi presidendi suveresidentsis Orul. Eesti Päevaleht, 23.02.1974, lk 6. ↑

Asutused

20. sajandi alguses pandi suuri lootusi solidarismi doktriinile, mis tõotas keskteed kahe ebameeldivaks peetud äärmuse, individualismi ja autoritaarse kollektivismi vahel. Seda õpetust tutvustavas kirjanduses, mida Päts noorena tõlkis, võrreldi ühiskonda sageli mesipuuga. Omakasu jahtivale inimesele seati eeskujuks mesilind, kes töötab „kõige suurema usinusega püsimatult üleüldise ettevõtte heaks“.^[1] Eestindaja oskas võrdluse tabavust hinnata, sest ka mesinduse vastu tundis Päts varakult huvi. Tartu Ülikooli õigusteaduskonna värske lõpetajana oli ta koguni – suvel, mesilinnusumina kihul, nagu ta ise jutustas – tõlkinud mesinduse käsiraamatu. Selleski valdkonnas oli tarvis tunda korraldamise kunsti. „Mesilastega peab mõistma talitada,“ märgiti raamatus. Näiteks tuleb vältida, et tugeva pere mesilased nõrgematelt mett ei varastaks. Alguses olla vargust lihtne ära hoida, kui mesilased aga võõrast tarust mee varastamisega ära harjuvad, siis olevat selle vastu väga raske võidelda – „kogu linnu aed võib selle halva kombe läbi hukka minna“.^[2] Solidarismi edendaja pidi samuti tagama, et erinevad „tööpered“, tootku nad jalanõusid, toiduaineid või muud tarvilikku, võitlemata, üksteiselt töövilja varastamata koos tegutseksid. Kõik ühistöö-asutused pidid ühistundest ja -kasust tõugatuna üksteist toetama

Veel 1930. aastatel rääkis Päts Eesti rahvast kui mesilasperest.^[3] Kasvav, end päikese poole sirutav taim oli tema kõnedes ja kirjutistes siiski hoopis järjekindlamalt tarvitatud võrdpilt. Taime kujund ei osutanud mitte pelgalt ühele inimpõlvele, mitte üksikisikutele, isegi mitte nende ühiselt töötavale perele, vaid sügavale ajaloole – aegamisi arenevatele asutustele. „Mina olen oma eluaeg olnud sellel arvamisel, et üksikud inimesed ei suuda rahvaste elus seda üles ehitada ega korda saata, mis teevad asutused.“^[4] Tõepoolest, juba noore mehena tõdes Päts, et „asutuslagedad rahvad kaovad jäljeta ajamerre“.^[5] Rahvaste ajalugu olevat nende asutuste lugu. 1922. aastal, kui Toompeal sai valmis Riigikogu uus hoone, kujutas toonane riigivanem Päts Eesti riigi rajamise pikka teed. „Esimesed kitsapiirilised asutused, mida saime, olid vallad. See oli esimene tera, mis mulda pandi, sellest hakkasid meil idud kasvama. Esimene nendest oli rahvakool. Meie rahvakooli tegelased lõid seltsid, meie vabad seltsid, nende kaudu arenesid ja kasvasid meie vabaduse idud edasi … Vene riigi surve rõhus puruks need noored idud … Kuid need hoobid ei rõhunud meie rahvast maha … Kui kivi murule visatakse, lämmatab ta muru ära enese all, kuid servade alt tõuseb rohi kahekordse jõuga“.^[6] Nüüd, iseseisvas riigis oli parlament kõige olulisem asutus, kuhu kõik juured kokku jooksid. Ja seda asutust lubas Päts kaitsta viimseni. Kui tema „vastu vaenulikud jõud astuvad, siis tuletame meelde, et sellel paljukannatanud rahval on hundituri ja paindumata kange kael“.^[7]

Kuid mis oli õieti Pätsi meelest asutus? Esijoones oli see midagi talletuvat. Paljas koosolek, kus igaüks räägib sellest, mis mõttesse tuleb, ei ole asutus. Isegi siis, kui koosolekuid peetakse järgemööda, kutsutakse kokku „päevasid“, tehakse üldsõnalisi otsuseid, mille täitmine jääb korraldamata, ei looda asutust. See oleks sõelaga vee toomine, „viljata sõnade peksmine“. Pealiskaudseid kõnesid, kestku need või tunde, „ei ole sugugi raske õhku lasta,“ kirjutas Päts 1909. aastal, „kuid küsimust põhjalikult läbi töötada ja asjakohaseid ettepanekuid teha, mis ehk küll mitte nii silma ei paista, kui kõned, nõuab juba palju rohkem tööjõu kulu“.^[8] Korraldamata koosolek isegi ei aruta. „Turukogu võib ainult kinnitada või tagasilükkada, … sest siin mõjub silmapilgu sünnitatud tundmus, mitte aga külm järelkaalumine.“^[9] Laulupeodki olevat hääbuva tähtsusega, kui „nad on ainult suured pidud, mis tuju tõstavad, kuid mis püsivalt ei täiene ja edene, vaid juhtumiste külge on seotud“.^[10] Iga hulkasid elevile ajav sündmus pakub hea silmapilgu „selleks, et sellele ühistundele jäädavat välimist kuju anda“. Kuid see ei sünni iseenesest. Pätsi arvates oli tingimata tarvis mõnd korraldajat-rajajat, kel jätkub küllalt tarkust, et mälestus- ja pidupäevade seemnest midagi kestvamat kasvatada – et neist „võimalikult palju üleüldiskasulikka asutusi tärkaks“.^[11]

Asutuse tundemärk on iseseisev elu. Tal on organite väljendatud tahe, mis ei ripu ühe-teise inimese muutuvast tahtest-tundmisest. Laias mõttes võib iga seltsikest, iga koolikest, kui tal on niisugune omaelu, pidada asutuseks. Kuid Päts ei lakanud rõhutamast, et püsivuse ja viljaka kasvu tagavad õige alus ja korraldus. Näiteks suutvat ülemaaline kultuuriselts ainult siis midagi korda saata, kui ta on seatud nõnda laiale alusele, et temasse võivad koonduda kõik voolud – mitte nagu Eesti Kirjanduse Selts sajandivahetusel oma valitseva Tartu ringkonnaga.^[12] Voolu mõistel oli Pätsi arutlustes peaaegu sama keskne koht kui asutuse omal. See tähistas ühiskondliku elu arenemist korraldamata või vaevukorraldatud kujul, pelgalt ühistest huvidest tärganud liikumisi, rohkearvulisi, mitmesuunalisi, vastuoludesse kalduvaid, sest huvid ise – või vähemalt üksikute inimeste arusaamine oma huvist – ei tarvitsenud olla isetekkelises kooskõlas. Liiatigi tuli noore ja nõrga kultuuriga rahva seas ette liikumisi, mille taga polnud mingeid sügavamaid huvisid ning mis polnud seetõttu isegi voolud. „Väiklased, sisu järel tühjad tülid ja õerumised on see, mis „voolusi“ sünnitavad, kuna tõsisest püüete ja sihtide lahkuminekust enamasti kõnetki ei või olla.“^[13] Sisukate lahkuminekute korral tõotasid väikesed hõõrumised aga ühisele asjale koguni kasuks tulla.^[14] Mida enam rahvas areneb, seda enam voolusid sünnib – seda pidas noor Päts, kultuuri- ja majanduselu hoolikas jälgija, möödapääsmatuks. Väide, mida ta sajandi esimestel aastatel üha kaitses, oli järgmine: kuigi Eestimaalgi olid aegamööda tekkinud „loomulikud lahkolud“, erinevad voolud, mis otsisid esindamisvõimalusi, ei olnud rahvuslike asutuste korraldus „nii loodud, et need kõrvuti võiksid töötada“.^[15] Paljud idud ähvardasid närbuda ja kui kasvasidki, siis kasuta. Veelgi halvem, ühistööd võimaldava korralduse puudumisel ähvardasid isepäised voolud pöörduda kitsale alusele seatud asutuste vastu. „Pikapeale võib tänava-vaim nii suureks kasvada, et ta kogurahvaliste ettevõtete vastu külmaks või koguni vaenuliseks muutub: kaugemale kui oma jalge alla ei suudeta siis enam näha.“^[16]

Ajakirjanikuks asudes seadis Päts endale ülesande „elunähtusi uurida, elus ettetulevaid uusi voolusi ja elu vajadusi tähele panna ja niisuguseid toetada, mis seltskonda üleüldiselt ja nõrgemaid rahvakihtisid iseäraliselt edasi viivad.“^[17] Nende sõnadega on kokku võetud ka tema toonane arusaam oma kutsumusest juristi ja avaliku elu tegelasena. Selleks ajaks oli ta juba kogunud suure raamatukogu omavalitsuse kohta. See oli varasalv, et teooria abil selgitada, millised neist kihava elu sünnitatud asutustest, kus väljendus „kogueluline loomevõim“,^[18] väärisid säilitamist, arendamist, millised tuli ümber kujundada, uuele alusele seada, ning millised päris ära kaotada. Majanduslik, kultuuriline ja õiguslik mõtlemine rakendusid kõik selle suure ülesande teenistusse. Oli asutatud kõiksugu seltse, üsna suvaliselt, „kusagile maanurka, [kuhu] mõni ärksam mees sattunud“, ja „selle järgi, missugune selts talle enesele kõige rohkem meeldib“.^[19] Polnud uuritud, kas ettevõtmisel majanduslik või mõni muu mõte on. Targemad mehed pidid tagantjärele asja hindama ja tarbe korral vigasid parandama. Maata inimeste rohkuse tõttu oli siin-seal tekkinud juhusliku ilmega alevikke, nagu seeni pärast vihma. Lahtise rahva seas polnud pahatihti sugenenud mingit ühistunnet. Tekkis küsimus: kuidas oleks võimalik „alevikkude tärkamist ja kasvamist niisugusele alusele seadida, et võimalik oleks alevikkudes kultura-kärjekesi soetada, mitte aga „viletsuse hunnikuid“?“^[20] Tarvis oli majandusmeest, kes otsustaks, millisel asumil on väljavaateid kasvada, ning juristi, kes mõistab, kuidas alevikke korraldada.

Noor Päts märkas oma arvustava silmaga igal pool mõistusevastasust ja puudujääke – ning pakkus alati lahendusi. Miks on Eesti põllumehe vikatid ja muud riistad väljamaalt toodud? Kas siin rauavabrikud puuduvad? Tehti vedureid, miks ei saanud teha vikateid ja atrasid?^[21] Kui häda oli selles, et puudusid sobivad asutused, siis tuli need ellu kutsuda. Kodumaist tootmist pärssis Pätsi arvates tehnikumi puudumine. Tehnikahariduse levitamise abil tuli hakata kasvatama ettevõtjaid, kes omakorda aitaksid tööstust kasvatada.^[22] Tööstus aga sünnitas senitundmata huvisid, sotsialistlikke voolusid, mis nõudsid jälle inimesi, kes oskaksid vastuolude lepitamiseks „uuetele aadetele õiget kuju anda“.^[23] Korraldamata rahvahulgad on „abita ja nõuta“, märkis Päts 1905. aasta rahutuste kiiluvees. Erakondade teke oli seega loomulik ja tervitatav. Alles niisugusel kujul muutus ühiskondlik võitlus loovaks, mõistuspäraseks. Heitliku meelega koosolekud, kõnemeeste juhuslik kihutus asendusid erakondades liikmete tegelike vajaduste lahkamisega. Püsiva asutuse raames said töölisedki anda tunnistust, et oskavad „külmavereliselt ja arukalt põnevaid seltskonna-elu küsimusi … arutada“.^[24] Ent siingi ei saanud loota voolude juhatamata kulgemisele. Ehkki ühiskondlik areng soosis Pätsi meelest loomuldasa asutuste tekkimist ning seega huvide esildumist ja tasakaalustumist, oli sellesse ometi kätketud metsikust kasvust tingitud pingestumise ja hävingu oht. Pidi olema keegi, kes asjale „üldiselt seisukohalt vaatab“ – kes tagab, et ühiskondlik võitlus „õige kuju omandaks, et ta… kõlbliselt aluselt kunagi kõrvale ei kalduks…“. Võitlusel oli õigustust „ainult siis, kui teda aateliste huvide ja kõrgete eesmärkide pärast peetakse“.^[25]

Juba enne, kui sündis iseseisev Eesti, oli Pätsi vaatenurk riiklik. See tähendas ühiskonna hindamist tegelikult või kujuteldavalt keskkohalt, mis ühendab „laialiminevaid seltskonnajõudusid“.^[26] Et riiklik elu areneks kindlas sihis, „on juhti vaja“, kirjutas Päts 1902. aastal; „niisugune juht ja korrapidaja on valitsus“.^[27] Ka omavalitsuse roll seisis tema käsitluse järgi esijoones abis, mida ta keskvalitsusele suudab pakkuda. Siin võib ära tunda 19. sajandi saksakeelse omavalitsusteooria, iseäranis Lorenz von Steini mõju. Lähtepunkt oli riik, kes laseb rahval kasvaval määral valitsemisest osa võtta – mitte niivõrd kohaliku enesemääramise kui eraldi eesmärgi nimel, vaid selleks, et hankida teavet elunõuetest.^[28] Oli rahvas küllalt küps ja sobivad seltsid ise loonud, siis sai valitsus neile tugineda. Vastasel korral oli tarvilik kutsekodade asutamine. Riik vajas rahva kaastööd, kuid mitte lahknevate-vastanduvate voolude kujul, mis ähvardasid tema tegevust pigem takistada, vaid asutuste tasakaalustavas ja ratsionaliseerivas raamis. Kuna sobivad asutused ei sünni iseenesest, pidi riik rahvast tootlikuks vormima. Sellest vaatevinklist polnud midagi äraspidist sunduslikus omavalitsuses. Riigil on
õigus nõuda, et inimesed oma erialaseid huvisid kindlas vormis – iseseisvalt, kuid seaduse raames ja valitsuse järelvalve all – edendada katsuksid.^[29] Seda enam, et seltsid ja kojad ei piirdu meeleolu peegeldamisega, vaid harivad ja kasvatavad liikmeid, sundides neid oma huvide üle aru pidama.

Riiklik vaatenurk polnud riigikeskne selles mõttes, et oleks soosinud bürokraatlikke katseid ühiskonna puudusi „eeskirjadega ravitseda“.^[30] Nii Vene kui ka Eesti võimu all sarjas Päts kroonulikku kalduvust lämmatada rahva omaalgatust, ametnike soovi haarata kõike enda kätte.^[31] Sellised katsed olid tema arvates määratud luhtumisele juba seepärast, et isetegevus leiab ikka võimaluse end avaldada – „nagu taim, kes oma idu kivi alt välja ajab“.^[32] Ent kõik idud pole eluõigust ära teeninud. Kaugeltki mitte kõik, mis on asutatud, ei vääri tõelise asutuse nime. Näiteks ei jaganud Päts arvamust, et tuleks rõõmustada noores vabariigis tärganud rohkete keskkoolide üle. Neid olevat asutatud „ilma mingisuguse kindla plaanita, ilma valitsuse loata“. Nii asjad riigis käia ei tohi, hurjutas Päts riigivanemana 1922. aastal. „Meil tuleb pikkamisi koole teisele alusele seada. Tuleb nüüd seda, mis suure vaimustusega tehtud, õige kainelt kaaluda … Tuleb seda, mis ilma plaanita tehtud, plaanikindlalt korda seada.“ Kutsekoole olevat riigile vaja, mitte suurt isetekkelist keskkoolide võrku.^[33]

Nõnda polnud igasugune kasv, rääkimata sihitust vohamisest, Pätsi meelest sugugi soovitav. Riikliku kavata, „süstematiseerimata“ ja „organiseerimata“ isetegevus oli nagu taim, mis „kõverdub ja väänleb“, omandab „kuju selle järele, kuidas ta igalt poolt raskusi [kõrvaldab],“ ütles Päts 1928. aastal Riigikogus peetud kõnes, millesse oli lühidalt kätketud kogu tema arusaam riigist ja ühiskonnast. Valitsus pidanuks tagama, „et kõik jõud organiseerimise teel keskkoha ümber oleksid koondatud, et oleks takistatud jõudusid hävitavat võistlust, [et] tööd korraldades oleksid kõik jõud ühise eesmärgi poole juhitud“. Seda ei sündinud. „Ja meie seisame nüüd fakti ees, kus seltskondlikud organisatsioonid ja seltskondlikud jõud paralleelselt üksteise vastu astuvad, paralleelseid ülesandeid üksteise kätte kisuvad, üks ühe eest, teine – teise eest.“^[34] Jõuliselt oli vaja kõrvalda väärnähtusi, millest aastakümne vanune Eesti Vabariik Pätsi sõnul lausa kubises: linnad elasid maa kulul, käsitöö kiratses, elatuti spekulatsioonist ja vaheltkauplemisest, loomata midagi uut ja lastes aina valuutat riigist välja viia, rahvas kuhjus Tallinnasse (oleks asutud „kuskile kas või Jõhvi juurde, … siis oleks see loomulik“), ülikoolidest tuli välja üha uusi lõpetajaid, ehkki puudus oli hoopis tehnikutest põlevkivitööstuses ja mujal. Isegi ehitada ei osatud: „Kui tarvis, tõmmatakse suur palk keskelt pooleks, raudnaelu võib igalpool ehituste juures vedelemas leida, aknaruute purustatakse iga päev … Seepärast lähevad meil ehitused kalliks, meil raisatakse materjali, raisatakse tööaega.“^[35] Omapäi jäetud ühiskond kaldus loidusele, tarbetusele, lausa kahjulikkusele. Et parandust leida, selleks oli „tarvis ratsionaliseerimine läbi viia, … riigivõim maksma panna,“ järeldas Päts.^[36]

Just riikliku mõtlemise kehastus, erapooletu mõistuspärasuse väljendus pidi olema president. Päts ei vastustanud erakondi kui demokraatiale omast nähtust. Ent, nagu asutuste puhul üldiselt, oli vaja veenduda, kas mõni erakondlik vool ikka peegeldab midagi tegelikku, midagi tõeliselt elulist. Ja Pätsi otsus oli juba 1920. aastatel, et Eestis see pahatihti nii polnud. Nagu keskkoolid Amblas ja Jänedal, olevat mitmed erakonnadki siinmail tekkinud mitte vajadusest, vaid paljast asutamistuhinast.^[37] Võinuks loota, et Riigikogu on seda sorti asutus, mis suudab erakondlikku vaimu pärssida. Riigikogu valimised olevat rahvale „küpsuse eksamiks“, mis näitab, kas riigi kõrgeimasse asutusse osatakse saata sobivaid liikmeid.^[38] Tegelikkuses on aga parlamendist saanud politikaanide töövõimetu kogu, väitis Päts. „Tuleb anda kontrollõigus teisele asutisele.“^[39] Kontrollija, korralekutsuja, korrigeerija – selline roll oli riigivõimust lahutamatu. Isegi siis, kui Riigikogu olnuks küps ja toimiv asutus, vajanuks see ikkagi järelevaatajat, et sekkuda, kui erakonnad „riigihuvidest enam aru ei saa“. Et kaitsta rahva huve, pidi olema „ametivõim, mis kõrgemal seisab kui erakondlik võitlus“.^[40] See tõdemus käis ühiskonna kohta laiemalt. Hästi korraldatud riigis ei olnud võimu peaülesanne käskida. Viimane eeldanuks, et bürokraatidel on suuremad teadmised kui ühiskonnal. Valdav pidi hoopis olema isetegevus või „vabavalitsemine“, nagu Päts seda nimetas.^[41] Riik pidi olema nagu korrapäraselt, sundimata, omal jõul ja loomel kasvav aed. Kuid selle aia üle pidi valvama kärner, kes kasutab kääre ja toimetab juurimist, kui märkab väärnähteid.^[42]

Ehkki Pätsile omistati 1930. aastate alguses eelkõige soovi luua kutsekodasid ja presidendiametit, olid tema riigikorralduslikud kavad hoopis laiahaardelisemad. Rahvast ennast tuli ümber kasvatada.^[43] Et inimesed olid vabas riigis muutunud aatelagedaks, selle üle kaebasid toona paljud nimekad eestlased. Iseseisva Eesti argipäevainimesele pandi süüks isekust, lõbude jahtimist, üldist lamedust.^[44] 1920. aastatel süvenes kujuteldav lahknevus riigi kangelaslike algusaegade ja nüri tänapäeva vahel, mida iseloomustas, nagu väideti, „tahtejõuetus ja lõtvus meie kõlblises elus, elutahtes endas“.^[45] Ka Päts jõudis järeldusele, et Eesti rahvast, iseäranis noorsugu vaevab mingi hingetõbi. Miks mindi vabasurma, miks kujutas uuem kirjandus Eesti elu rõõmuta ja aadeteta? „Midagi peab meil haige olema,“ tõdes Kloostrimetsa peremees vabariigi kümnendal aastapäeval. „Selle haiguse tagasitõrjumiseks peame kõik võitlusesse astuma. Selle peame välja kiskuma.“^[46] Aade on rahvale eluküsimus, sest ilma selleta on keel, maa ja kombed „rahvuskeha loomiseks ainult toorained“.^[47] Vabadussõda oli andnud koondava, kuid nüüdseks nõrgeneva võnke. Rahvuskeha laguneb, arvas Päts, kelle asutuste-usu teine pool oli terav kaduvusetaju. Rahva kõvendamiseks tuli anda talle selline sotsiaalne korraldus, selline raam, mis kaitseb, kasvatab ja elustab. See ei olnud tühi sõna, pigem oli see omamoodi kreedo, kui Päts ütles 1937. aastal, et riik on rahva aatekuju.^[48] Vaevalt võib leida paremat viisi väljendada tema arusaama demokraatiast. Tugev riik moodustub korrastatud rahvast. 1930. aastate alguses tähendas see, et suur töö on ees. Et haigest, hälbimisi arenevast rahvast saaks kaunis aatekuju, et isetegevust lämmatavast võimuaparaadist saaks tõeline rahvariik – et luua uusi asutusi, uusi vorme, selleks tuli mõndagi eest pühkida.

1.  Vt R. Diesel, Solidarismus: inimesesoo loomulik pääsetee. Eestistanud cand. jur. K. Päts. Tallinn, 1910, lk 11. ↑
2.  A. Butlerov, Käsiraamat. Kuidas mesilasi pidada. Professor A. M. Butlerowi järele vene keelest K. P. Jurjevis. Tartu, 1897, lk 18, 29. ↑
3.  Vt Riigivanem K. Pätsi kõne, Oma Maa, 02.10.1935, lk 2. ↑
4.  K. Päts annab pühaliku tõotuse. Uus Eesti, 25.04.1938, lk 3. ↑
5.  K. Päts, Kõik-Eesti [1908]. Rmt-s: K. Päts, Eesti riik I. Koost. T. Karjahärm. Tartu, 1999, lk 260. ↑
6.  K. Päts, Riigikogu uues hoones. Rmt-s: Konstantin Päts. Minu elu, lk 178. ↑
7.  Sealsamas. ↑
8.  [K. Päts], Meie ühistegevuse asutuste kongress. Peterburi Teataja, 11.07.1909, lk 1. ↑
9.  Sealsamas. ↑
10.  K. Päts, Kõik-Eesti, lk 261. ↑
11.  [K. Päts], Vabastamise saja-aastase mälestuspäeva lähenemise puhul. Peterburi Teataja, 23.05.1909, lk 1. ↑
12.  Vt nt [K. Päts], Eesti kultura keskkoha asutamine I. Peterburi Teataja, 10.01.1909, lk 1. ↑
13.  [K. Päts], Hariduse tee tasandamiseks. Peterburi Teataja, 04.11.1909, lk 1. ↑
14.  „On siis iga õerumine igas piiris soovimata nähtus? … Muidugi valib ju iga vool omale erisihid ja kulturaharud, kus ta oma jõudusi tahaks tarvitada. Ja selles on tingimata voolude vahel võistlust oodata. Kuid iseäralist hädaohtu ei peituks selles võistluses mitte.“ [K. Päts], Eesti kultura keskkoha asutamine II. Peterburi Teataja, 14.01.1909, lk 1. ↑
15.  K. Päts, Kõik-Eesti, lk 262. ↑
16.  Sealsamas (rõhutus ära jäetud). ↑
17.  K. Päts, Uus hääl kodumaa kooris [1901]. Rmt-s: K. Päts, Eesti riik I, lk 20. ↑
18.  K. Päts, Kõik-Eesti, lk 260. ↑
19.  K. Päts, Meie seltsi-elu nõrk külg [1903]. Rmt-s: K. Päts, Eesti riik I, lk 36 (rõhutus ära jäetud). ↑
20.  [K. Päts], Vallad alevikkude asutajatena. Peterburi Teataja, 16.09.1909, lk 1. ↑
21.  [K. Päts], Rohkem julget algatust. Peterburi Teataja, 22.07.1909, lk 1. ↑
22.  K. Päts, Tehnikum Tallinnasse [1911]. Rmt-s: K. Päts, Eesti riik I, lk 400. ↑
23.  K. Päts, Meie „mittekodanlased“ [1909]. Sealsamas, lk 83. ↑
24.  Vt K. Päts, Käesolevate nähtuste selgituseks [1905]. Sealsamas, lk 61. ↑
25.  K. Päts, Kus elu, seal liikumist ja võitlust [1913]. Sealsamas, lk 410–411. ↑
26.  Vt K. Päts, Üldine valimisõigus [1905]. Sealsamas, lk 76. ↑
27.  K. Päts, Omavalitsusest [1905]. Sealsamas, lk 201. ↑
28.  Kui adutakse, et riigi ülesanne on üksikhuvide teostamine ja tasakaalu viimine, märkis von Stein, „siis tekib ka vajadus nende huvide iseloomu, ulatust ja nendega seotud tegelikke vajadusi silmas pidada mitte ainult üldiselt, vaid iga seadusandliku ja täitevakti puhul, millel [nende huvidega] kuidagi tegemist on“. L. von Stein, Die Verwaltungslehre. Erster Theil, Zweite Abtheilung. Die Selbstverwaltung und ihr Rechtssystem. Stuttgart, 1869, lk 110. ↑
29.  Nõnda kirjutas Päts ka põllumeeste keskasutuse või nõukogu kohta 1908. aastal, et selle roll on kaitsta valitsuse ees maamajanduse huve koos kohustusega teha seadusandlikule kogule ettepanekuid selle valdkonna kohta. K. Päts, Meie kogurahvalised asutused [1908]. Rmt-s: K. Päts, Eesti riik I, lk 274. Vt ka K. Päts, Põllumeeste ühinemise päevaküsimused [1909]. Sealsamas, lk 285. Samuti kõneles Päts sundusliku elukutselise esinduse poolt: vt nt Põllumeeste elukutseline esitus. Maaliit, 24.04.1919, lk 2. ↑
30.  Vt [K. Päts], Talurahva esitus Balti kubermangude valitsustes, Peterburi Teataja, 14.10.1909, lk 1. ↑
31.  Eriti suure innuga tegi ta seda 1929. aastal üleriiklikul põllumeeste kongressil peetud kõnes, vt K. Päts, Riik ja seltskond. Rmt-s: Kuues Üleriikline Põllumeeste Kongress. Tallinn, 1929, lk 20–23. ↑
32.  K. Päts, Riigiuuendus algab majandusest (kõne Riigikogus 20. märtsil 1928). Rmt-s: K. Päts, Eesti riik II. Koost. T. Karjahärm, H. Runnel. Tartu, 2001, lk 301. ↑
33.  Riigikogu protokollid, I koosseis, 5. istungjärk, nr 97, v 339–440. ↑
34.  K. Päts, Riigiuuendus algab majandusest, lk 301. ↑
35.  K. Päts, Majanduse korraldamine ja sotsiaalsed põhimõtted (kõne Riigikogus 4. veebruaril 1930). Rmt-s: K. Päts, Eesti riik II, lk 323. ↑
36.  Sealsamas, lk 327. ↑
37.  Vt E. Laaman, Konstantin Päts, lk 169. ↑
38.  Konstantin Pätsi seletused Eesti riiklisest seisukorrast. Postimees, 09.09.1920, lk 1. ↑
39.  VI õigusteadlaste päevad Tallinnas, 1927. Rmt-s: Eesti õigusteadlaste päevad 1922–1940. Protokollid. Koost. J. Erne. Tallinn, 2008, lk 227. ↑
40.  K. Päts, Põhiseaduse muutmise aeg on kätte jõudnud (kõne Riigikogus 22. märtsil 1932). Rmt-s: K. Päts, Eesti riik II, lk 375. ↑
41.  K. Päts, Omavalitsuse mõttest [1933]. Rmt-s: K. Päts, Eesti riik II, lk 392. 1919. aastal ütles Päts üleriigilisel põllutöökongressil: „Igas riigis on kaks valitsust kõrvuti: riigivalitsus ja vaba valitsus. Vaba valitsus on õiglases riigis see kuju, kus kodanikud vabal kokkuleppel riigivalitsemisest osa võtavad.“ Vt Üleriikline põllutöökongress. Tallinna Teataja, 12.11.1919, lk 2. ↑
42.  Valitsusele jäi võimalus vabavalitsemise kogusid laiali saata, kui need oma ülesannet ei täida. Vt Kutsehuvide esinduse korraldamine tööstur-kaupmeeskonnas. Päevaleht, 08.03.1923, lk 5. Sama õigus jäi valitsusele 1930. aastatel loodud kutsekodade üle. ↑
43.  Vt nt K. Päts, Omavalitsuse mõttest, lk 396. ↑
44.  Vt nt A. Anni, Meie ilmast ja meie ilmavaatest. Rmt-s: Mõtteid valmivast intelligentsist. Tartu, 1923, lk 43. ↑
45.  Kümme katsumisaastat. Rmt-s: Dünamis I. Mõtteid võitlevast vabariigist. Toim. A. Anni. Tartu, 1928, lk 6. ↑
46.  K. Päts, Iseseisvuse edasiehitamine ei lõpe. Rmt-s: Kümme esimest aastat: Eesti iseseisvuse 10-aastapäeva mälestusi ja nähteid. Tallinn, 1928, lk 8–10. ↑
47.  K. Päts, Mõni sõna rahvuse mõiste selgituseks. ERK, 1933, nr 3, lk 53. ↑
48.  K. Päts, Meie rahvas ja riik on kindlal alusel [1937]. Rmt-s: K. Päts, Eesti riik II, lk 510. ↑

Riigikasvatus

1910. aastal saatis Päts Krestõ vanglast omastele mitu kirja.^[1] Neist ühes pihtis ta muret, et eriti vanemale pojale Leole tõotab isa eemalolek mõjuda halvasti, kuna „temal on iseloomus teatav omadus, mis õrnalt juhtides temast iseseisva vaatega mehe võib teha, kuid mis ka väga kergesti kangekaelsuseks (eesti jonniks) võib muutuda“.^[2] Et toonast kooli ei saanud usaldada, tahtis Päts, kui vähegi võimalik, lapse iseloomu kasvatamist ise juhtida. Tema raamatukogus leiduvate autorite hulgas oli Jean-Jacques Rousseau. Kes teab, vahest oli seal ka viimase romaan „Uus Héloïse“. Selles romaanis seletab Julie, noor ema, laste kasvatamise kunsti – niisugust, mis suudab hoida lapse loomupäraselt head iseloomu. Julgustatagu kõike, mida laps vabalt teeb! „Rikutud sõnad [lapse] suus on võõras rohi, mille seemne tõi tuul. Kui ma selle tõrelemisega ära lõikan, siis kasvab see tagasi. Ma otsin hoopis salamisi juurt ja katsun selle välja kiskuda. Ma olen kõigest aedniku … abiline. Ma rohin aeda, eemaldan umbrohu. Hea vilja kasvatamine on [aedniku] asi.“^[3] Pätsi meelest ei saanud laste kasvataja olla pelgalt looduse kui aedniku abiline. Kui lapse iseloom on algselt harali, ei hea ega halb, aines üheks ja teiseks, siis ei võinud seda jätta kasvama omasoodu. Presidendina jutustas ta, et sai väikestelt lastelt harjumata käega kirjutatud õnnesoove. Olevat selge, „need väikesed lapsed pole selle peale iseenesest tulnud, nad on seda vaimu saanud koolist … Kui kool on suutnud lapse hinge kõrgemaid tundeid, armastust oma vanemate, seltskonna ja riigi ning rahva vastu istutada … siis see taim, mis oma alguse on saanud kooli kasvatusest, kasvab, areneb ega nõrke pärastises elus kunagi“.^[4] Pole selle peale iseenesest tulnud… Nõnda ei saanud ainult välja kiskuda. Oli vaja aednikku, kes tunneb head vilja, tema seemet, ja istutab selle inimese hinge.

Oru kauneim ehe oligi kool. Aia ääres kaldanõmmel asus Pätsi näpunäidete järgi korraldatud Oru Kodumajanduskool, kus kõikjalt Eestist tulnud neidusid valmistati ette koduperenaiseks. Kooli asutamiskava kriipsutas alla kutse tähtsust. „Et meie rahvas kasvaks tugev, elujõuline ja oleks nii füüsiliselt kui ka vaimliselt, hingeliselt, moraalselt ja esteetiliselt hästi arenenud, seks vajame eeskätt hästi kasvatatud ja õpetatud perenaisi.“^[5] Just emad on need, kes Eesti rahvast harivad, ütles Päts kooli avamisel 1939. aastal.^[6] Emasid endid hariv kool oli seega asutuste ahela põhimine lüli. Kasvatusküsimus ei alanud emast, vaid ema kasvatamisest. Riik pidi „oma juhtiva ja korraldava käe vahele panema rahva kasvatuse ja perekonnaelu juhtimisele“.^[7] Mitte et ema käsi pidanuks lapsele langema raskelt. Emadepäeval paluti, et vanemad sallivalt, õrnalt, „mõistusega nagu helgiheitjaga“ noore inimese hinge valgustaksid.^[8] See oli riiklik ülesanne. Isegi koju jääv ema ei väljunud avalikust elust, sest tegeleb kodumajandusega, mille tarbeks loodi iseseisev kutsekoda. Just koduperenaisena olevat Eesti naine viimaks jõudnud poliitilise omavalitsuseni. Pätsi juhtimisel tunnistas riik, et „perenaised on täisküpsed valitsemiseks“.^[9] Üldisemalt oli kutseline omavalitsus demokraatliku riigi mõõduandev ilming, sest kõrvaldas keskkoha ainuvõimu. Ent see ei tähendanud Pätsi silmis mitte niivõrd oma asjus otsustamist, vaid õigust ja kohustust riiki abistada.^[10] Kutsemajanduskoja, nagu teistegi kodade roll oli selgitada kutsega seotud vajadusi ja puudusi, teavitada ja nõustada valitsust, pidada üleval koole, korraldada kursusi. Kojad olid riikliku struktuuri täienduseks, rahva kasvatamiseks.^[11]

Iseäranis suur tähtsus oli kutse viljelejate eneste harimisel. Kuigi Pätsil oli põllumeeste kohta alati öelda häid sõnu, heitis ta neile siiski ette kiindumist rutiini. Kõikjal olla näha, kuidas põllumehed iga uuenduse vastu tõrguvad „ja alles siis, kui nad on näinud, et see uuendus tõesti kasulik, ka oma majapidamises selle läbi viivad“.^[12] Olevat eestlaste üldine joon, et alul ollakse „umbusklikud uute ettevõtete, sammude, uute kavatsuste ning progressi vastu“.^[13] Tõrksust ei saa aga kõrvaldada käskudega. Just siin algas osava riigimehe, tõelise kasvataja tarkus. Muutuste elluviimiseks tuli ühiskond osavasti kaasa tõmmata. Edumeelsemad inimesed pidid asutama „väikesed tsentrumid, kelle õhutusel ja kaasabil uuendused massi hulka juhitakse“.^[14] Niisuguse kaasava juhtimise vahend oligi koda. Selle koosseisu pidid juba Pätsi varajaste kavade järgi kuuluma „rändõpetajad“, kes liiguvad maal ja nõustavad rahvast.^[15] Põllumajanduses anti see roll maatulunduskonsulentidele. Nende kõrvale tulid ametisse kodumajanduskonsulendid.^[16] Perenaised said pärida toiduainete ja toidu valmistamise, koristamise, aianduse, palju muugi kohta.^[17] „Kas diivanlaud võib olla pruun?“ küsiti. „Jah, võib, eriti kui seda täiendab sobiva tooniga vaip.“^[18] Kuna 1930. aastatel oli tehnika edenenud, ei tarvitsenud enam rännata. Sai õpetada raadioloengutes, kuidas pesu ja nõusid pesta („Kui söögituba asub köögist eemal, kasutame kindlasti kandikut nõude laualt äratoomiseks“), kuidas ahvatleda aeda kasulikke ja tõrjuda kahjulikke linde („Esialgu meelitatakse varblased tangude või kruupidega julgeks ja hiljem segatakse nende hulka ka mürkterad“) jne.^[19] Eriti nõutud olid iluaiakavad, mida konsulentidel polnud kunagi küllalt pakkuda.

Pätsi arusaama järgi oli kogu riik laias mõttes kool. Kõik asutused – kohalikest seltsidest kutsekodadeni, noorsooringidest parlamendini – õpetasid koostööd ja kasvatasid riiklikku mõtlemist. Nagu poja Leo iseloomus, oli ka rahvas tervikuna alge, mis võis pöörduda heaks, ühise huvi teenistusse, ent võis muutuda ka erakondlikuks jonniks. „Rahvast peab seltsi-elu vastu kasvatama,“ märkis Päts 1905. aastal.^[20] Suurimat kasu tõotas ettevõtmine siis, kui alustati maast-madalast. Koolilapsed on „pehme mass“, seletas riigivanem 1935. aastal õpetajatele, „mida teie peate vormima, millest teie peate meile vaba eestlase kasvatama“.^[21] Lastesse tuli istutada aateid. („Istutada, kasvatada, – kus hing on vastuvõtlik,“ kuulutas Põllutöökoja juht Kaarel Liidak.)^[22] Häda oli Pätsi sõnul selles, et varasem vabaduse puudumine on jätnud eestlase kängu. Võis küll tunda uhkust, et Eesti rahval oli üldse õnnestunud end suurte võistlejate seas „nagu õrn lilleke püsti ajada“.^[23] Teisalt ei saanud eirata päritud väärnähteid. „Võtke üks taim keldris, tal ei tule ühtegi rohelist lehte, ta ei näe valgust ja närbub. Sama on ka rahvaga. Meil ei tarvitse siin silmi pigistada, vaid meil tuleb leida vastuabinõusid.“^[24] Vähe sellest, et ei saanud silmi sulgeda – riigipea nõudis koolijuhtidelt, et need selgitaksid „oma ringkonnas … rahva iseloomu puudusi, tema häid ja halb külgi“ ja katsuksid selle järgi „noorsugu juhtida ja kasvatada paremuse poole“.^[25] Pahed pidi „juurtega välja kiskuma.“^[26] Kaalul oli demokraatia, sest valitsemisest võivat osa võtta ainult küps ja ettevalmistatud rahvas.^[27]

Niisiis oli avaliku elu parandaja ees kahetahuline ülesanne: rikkumata pinnasesse istutamise kõrval tuli võidelda väärkasvudega. „Kui kodumaa parem tulevik nõuab, siis tuleb kõik, mis takistuseks, karmilt välja kiskuda.“^[28] Kui pidada silmas, et just sellises vaimus hakkas Päts riiki reformima, siis saab hoopis teise ilme palju arutatud küsimus, mis ajendas teda 1934. aasta 12. märtsil välja kuulutama kaitseseisukorda. Oli see kartus kaotada eelseisvatel riigivanema valimistel, rahalised huvid, piiramata võimu iha? Või soov vältida riigipööret, mida vapsid ehk juba sõjaliselt ette valmistasid? See, kas vapsid kavandasid riigipööret, on mõistagi oluline, kui meid huvitab 12. märtsi otsuse õigustatus. Ent kõik laseb arvata, et Pätsi enda vaatevinklist oli see asjaolu peaaegu tähtsuseta selles mõttes, et tema arust oli ühiskond ammu küllalt pingestunud, nõudmaks kõige erakordsemaid meetmed. 1932. aasta novembris taotles Pätsi valitsusjuhina Riigikogult nii laiasid volitusi majanduskriisiga võitlemiseks, et tema endagi sõnul sünnitanuks need pöörangu, mis oleks võrreldav Rooma senatus consultum ultimum’iga.^[29] Ehkki selleni ei jõutud, olla tarvis ennetavalt sekkuda äärmiste abinõudega, sest „isegi avalikult tullakse kokku ja öeldakse, et võimu äravõtmine on õieti üks väike asi“.^[30] Pea sõna-sõnalt samamoodi õigustas Päts poolteist aastat hiljem kaitseseisukorra väljakuulutamist. Tähtsamgi on aga tõik, et Pätsi arusaama järgi ei olnud meetmeid tarvis mitte niivõrd selleks, et tõrjuda mingit vahetut ohtu, vaid selleks, et riiklik organism terveks ravida. Kui laiades ringkondades, mitte ainult vapside hulgas, oli võtnud maad tundmus, et riik ei saa enda ravimisega hakkama, siis olid hädaohus „rahvuslikud ideed, rahvuslik ühistunne“. Seega oli Pätsi arvates juba 1932. aastal viimane aeg riigikorra ümberloomiseks. „Ühiselt peame oma rahvale, riigile, korra looma, mille peale ta julgelt toetada võiks.“^[31]

Kaitseseisukord, mille tavapärane eesmärk on kõrvaldada mõni hoomatav oht ja kaitsta riiki sellisena, nagu see on, oli Pätsi kätes pelgalt üks vahend teiste hulgas viimaks ellu uuendusi, mille hädapärasuses ta oli olnud kaua veendunud. Reformide kava ise ei tekkinud 1932. aastal. Siis kujunes üksnes välja olukord, mida Päts oli peljanud sajandi algul: tänavavaim pöördub kogurahvaliste asutuste vastu, mis ei suuda ühiskondlikke voolusid juhtida õiges suunas. Vapsid olid tema sõnul vool, mis oli kaasa kogunud palju muda. Kuid hädaohu põhjused peitusid sügavamal. 12. märtsi otsusega ei tahetud kõrvaldada demokraatiat ähvardavat ajutist ohtu, st kaitsta varasemat demokraatlikku korda. Eesmärk oli seada uuele alusele mitte üksnes kõrgemad asutused, vaid kogu ühiskond. Tõsi, seegi oli mõeldud ohutõrjena – ja nõnda justkui kooskõlas kaitseseisukorra eesmärgiga. Ent see oli seda sorti tõrje, mis juhatas Pätsi täiesti teadlikult sõna otseseimas mõttes riigipöörde teele. Juristina murdis ta pead, kuidas hoiduda õigusreeglite rikkumisest või, kui teisiti ei saanud, siis vähemalt leida argumente sammude õiguspärasuse kaitseks. Riigi reformijana ei tundnud ta aga truudust vanale korrale. Senistes asutustes puudus tema arvates süsteem. Need tuli pea täielikult minema pühkida ja uutega asendada. Noor riik „on kui uus talu, mis sooservale asutatakse“, ütles Kloostrimetsas talupidamisega värskelt pihta hakanud Päts 1922. aastal Riigikogus. „Kui teie sinna lähete, siis leiate, et seal on veel palju rämpsu kuhjas, hagu, kännud, juured, mättad, osalt on kraavid sisse tõmmatud, osalt katab pinda rauarooste loikude rida.“^[32] Mööndavasti oli riigis järgnenud aastatel üht-teist teha jõutud. Aga valesti, kavata, arvas Päts. Nüüd, kui riigivõim oli enda kätte võetud, tuli „parandada ja korraldada, mis meie arvates möödunud 15 aasta jooksul ei olnud küllalt hästi ja õnnelikult tehtud“.^[33]

Hoiak, millega Päts asus 1934. aasta märtsis parandamistööle, ilmneb ehk kõige paremini kirjanik Ernst Petersoni jutustatud loost. Peterson olla kord riigivanemalt Kosel külalisena küsinud, mis ajas teda sinna sohu kõike otsast alustama. Kas mõnd üles haritud talu talle ei leitud? „Küllap oleks ka leidnud,“ vastas Päts naeruga, „aga mine seal tegema, kus teine on ees sodinud… Tahtsin näha, mis inimene ka ise suudab luua!“^[34] Looja ja ehitaja, väsimata algataja oli Päts oma loomult – seda on mälestustes palju mainitud. Ent satume valele teele, kui kujutleme teda ainuvalitsejana, kes läheb metsade keskele ja ütleb: „Siia saagu sirge joon!“ Versailles’ suursugune aed pidi kõnelema kuninga kammitsemata võimust muljega, et hekid ja puiesteed, peenrad ja purskkaevud on rajatud trotsiks looduslikele piirangutele. Looduse enese jõud oli kuninga tahte alla painutatud.^[35] Päts tahtis minna teist teed. „Õige jurist peab ka looja olema“, arutles ta pöördele järgnenud esimeses sihte seadvas kõnes. „Ta ei tohi aga seejuures unustada, et ta ei saa luua midagi tühjast kohast, ühest juhust, vaid loodav peab põhjenema sellel, mis aegade jooksul välja kujunenud.“^[36] Kojadki olid valdavalt rajatud olemasolevatele seltsidele ja organisatsioonidele. Need olid koondised, kuid mitte pelgalt kokku haaramise, vaid parendamise, elujõuliste voolude tootlikuks tervikuks liitmise mõttes. Juhi kättepaistvaim tunnus, tema võimu alus oli oskuslik ärakasutamine. „Valitseda seltskondliste ja üksikute isikute jõuavalduste üle peavad ja võivad ainult need, kes suudavad nende jõudude abil luua kõige suurema määra kasulikku seltskondlikku tööd.“^[37]

Me ei mõista pätsilikku arusaama juhtimisest, kui ei omista viimases lauses täit tähendust sõnale „abil“. Demokraatlik kord vajab juhti, ütles Päts sõjaväelastele.^[38] Riigipeal tulevat olla „nii kui sõjaväejuht …, ta peab kõiki jõude tundma, mis tal kasutada“.^[39] Kindrali kujund ei viidanud aga käskimisele ja suva järgi raiuvale tahtele. Pole põhjust arvata, et Päts ei kõnelenud lahtise südamega, kui ütles, et vaba rahvas ei salli meelevaldset korda, kus eiratakse tema nõudmisi.^[40] Tema sõnul ei pidanud Eestis etteotsa astuma mõni rahvast eralduv „juhi-iseloom“, nagu 1930. aastate keskpaigaks oli sündinud mitmel pool Euroopas. Tarvis oli inimest, kes mõistab kogu ühiskonna maast-madalast demokratiseerida – kasvatada tõelise rahvavõimu vormilisest ja vigasest demokraatiast puhastatud pinnale. „Meie organiseerime enne rahva ja siis tulevad riiklikud kõrgemad asutused,“ lubas riigivanem.^[41] Kaitseseisukorra kehtestamise järel siseministri ja peaministri asetäitja ametisse kutsutud Karl Einbund seletas, et uus valitsus on autoritaarne selles mõttes, et tugineb oma autoriteedile.^[42] See tõdemus tõi esile üleminekuajajärgu eripära. Kui paisutame seda mõistet pätsiliku äärmuseni, siis võiksime öelda, et oli koguni midagi demokraatlikku otsuses mitte enam Riigikogu kokku kutsuda ega pidada valimisi, kuni rahvast pole küllalt ümber vormitud.^[43] Senisel erakondlikult väärastunud kujul ei saanudki rahvas uuendusi heaks kiita. Liiatigi oskas loid, progressitõrges mass kasulikkust hinnata alles nähtava tulemuse põhjal. Juhtidel tuli tegutseda oma vastutusel, nagu Päts järjepanu rõhutas. Noorenagi oli ta maininud, et patriotism on „tasu, mis riik kui teatav asutus selle eest saab, et ta kodanikkude tarvidusi edendab ja kaitseb“. ^[44] Nüüd laskis tasu end oodata. Olude sunnil pidi ajutiselt maksma tagasiulatuv demokraatia: tulevikus, kui rahvale olid antud sobivad asutused, võis ta ise valitsemisest osa võtta ja oma huvide üle arutleda; seni tuli valitsusel toimetada oma parimal äranägemisel ja nõutada rahva nõusolekut tagantjärele.

Nõnda polnudki selles justkui midagi kummalist, midagi demokraatiale vastukäivat, kui kohe pärast kaitseseisukorra kehtestamist – ajal, kui võinuks oodata jäägitut tähelepanu sisejulgeolekule – hakkas valitsus kiirkorras ellu viima haridusreformi ning vaatamata jutule rahva kaasamisest eiras täielikult õpetajate vastuväiteid, rääkimata Riigikogust, mis kutsuti sügisel küll veel korra istungile, ent jäeti võimaluseta arutada poole sõnagagi selleks ajaks rakendunud suuri muudatusi.^[45] 1934. aasta suveks oli valitsusest tulnud dekreetide sadu, millest valdaval enamikul polnud midagi pistmist korrakaitsega tavapärases mõttes.^[46] Päts ise kirjeldas seda tähtsa riikliku tööna. „Riigikogus ei saanud meie parema tahtmise juures uuendusi läbi viia. Vabariigi valitsus on seda teinud, ja ma usun, et [see] samm hukkamõistmist maa poolt ei ole leidnud.“^[47] Et kasulikku mitte hukka mõista, selleks pidi muidugi enne mõistma, kasvatatud saama. Kui suur reformi-töö nelja aasta pärast Pätsi hinnangul valmis sai ja Riigikogul lasti taas kokku tulla, siis ütles riigihoidja: kõik tehti selleks, „et jõuda ükskord ajajärgule, kus meie rahvas oleks öelnud, et oleme kui kooli lõpetanud ja võime uhkusega kooliõpetajaile kätt pakkuda ja tänada neid tehtud töö eest, siis iseseisvalt koolist välja tulla ja oma tööd iseseisvalt jätkata“.^[48]

Aga kuidas kasvatada vaba, iseseisvat rahvast? Patriotismi, nagu sõprust ja armastustki, ei saa sisse sundida, väitis Päts noorena.^[49] „Peame oma demokraatia kasvatamiseks julgeid ja iseseisvaid iseloomusid arendama,“ kuulsid hiljem riigipealt koolijuhatajad, keda manitseti, et nende käe alt ei tuleks välja „heakskiitjad ja peanoogutajad“.^[50] Laiemalt oli siin tegu raskusega, mida poliitika ei saa vist iial maha raputada: kuidas sünnitada valitsemisega loovat isetegevust? Juht ei võinud ju piirduda sellega, et katkub-painutab „koguelulise loomevõimu“ saadusi ja kisub neid välja, kui muu ei aita. Aadete istutamine vastuvõtlikku lapsehinge oli seeme, mitte kogu kasvatamise kunst. Nagu Päts poja Leo juures tõdes, ei kujunenud iseseisev inimene iseenesest, vaid vajas õrna juhtimist. Ka vabadust ehitati tema sõnul „alt ülesse“.^[51] Pangem tähele, kui kummastava paradoksi see väljend meie ette asetab. Mitte altpoolt üles ehitamist ei mõeldud. Vabadust tuli ülevalt ehitada alt üles. „Õrnadest niidikestest ja rakukestest peab kasvama suur vabadusehoone, mis peab kogu riigi katma.“^[52] Pätsi veendumuse järgi ei saanud selline hoone kerkida kasvatajata. Riigiuuenduse keskmes oli psühholoogilis-organisatoorne probleem. Oli tarvis leida abinõusid, tõmbamaks rahvast sel moel kaasa, et ta aegamööda ise, vabal algatusel kaasa tõmbaks. Tagasiulatuva demokraatia mõte kallutas järeldusele, et isegi sunniga saab kasvatada vabadust, kui sunnitakse koostööle, mis muudab inimeste sihte aatelisemaks. Ja mis sobinuks riigikasvatuseks paremini kui oma maa harimine, ehtimine, elustamine – Eesti maa eestistamine? „Kõik organiseeritud rahvuse organid, vallad ja maad, alevid ja linnad tunglevad selle suure ülesande kallal,“ kirjutas geograaf ja rahvuslane Edgar Kant otsekui programmiks uuele võimule. Kõik rippuvat ära juhtide leidmisest, kel on küllalt asjatundmist ja vähe auahnust.^[53] Sellist meest, sellist iseloomu olid riigi etteotsa oodanud paljud.

1.  1910. aastal mõisteti pagulusest naasnud Pätsile aasta kindlusvangistust 1905. aasta rahutuste ajal avaldatud artiklite eest. Hiljem muutis Senat otsuse üheksakuuliseks vangistuseks, mida Päts saadeti kandma Peterburgi Neeva kaldal asuvasse Krestõ vanglasse; vt T. Karjahärm, Konstantin Päts: poliitiline biograafia. I osa. Vabameelne opositsionäär (1874–1916). Tartu, 2018, lk 299–305. ↑
2.  K. Päts, Kirjad omastele Krestõi vangimajast. Rmt-s: Konstantin Päts. Minu elu, lk 72. ↑
3.  J.-J. Rousseau, Julie ou La Nouvelle Héloïse. Pariis, 1967, lk 442. ↑
4.  Julgusega jõutakse edasi. Päevaleht, 23.05.1940, lk 2. ↑
5.  Haridus- ja sotsiaalministeeriumi märgukiri vabariigi valitsusele Oru kodumajanduskooli kohta, 1935. Rahvusarhiiv (edaspidi RA), ERA.R-6.1.288, l 71. ↑
6.  Oru kodunduskool avati. Päevaleht, 30.06.1939, lk 4. ↑
7.  K. Päts, Meie rahvas ja riik on kindlal alusel, lk 512. Alates 1938. aasta algusest anti kõigile vanematele, kes tulid perekonnaseisuametisse lapse sündi registreerima, Koduse Kasvatuse Instituudi ilmutatud raamat „Meie laps ja tema eest hoolitsemine“ (Tartu, 1938). Instituudi asjatundjad selgitasid, kuidas vanematel tuleb laste juhtimisel kooli toetada: „Unustatakse sootuks, et laps viibib kooli ja õpetajate järelevalve all ainult 5–6 tundi päevas, ülejäänud aja aga veedab ta väljaspool kooli.“ E. Treffner, Kodu kooliealise lapse juhtijana. Tartu, 1938, lk 6. ↑
8.  J. Steinmann, Vanemate ja laste sõprusvahekorrast. Rmt-s: XV emadepäev. Tallinn, 1937, lk 11. ↑
9.  Seda ütles Päts kodumajanduskoja avamisel, vt Uus Eesti, 14.05.1936, lk 4. ↑
10.  St mitte kehtestada kutsega seotud reegleid. Samuti pidi kodade tasandil arenema solidaarne koostöö erinevate kutsete vahel; vt Kutsemajanduskoja seadus (Riigi Teataja, 1935, 95, 783). ↑
11.  Riigikogu protokollid, IV koosseis, VI istungjärk, 121. koosolek 20.02.1931, lk 2281; K. Päts, Omavalitsuse mõttest, lk 389. ↑
12.  K. Päts, Riigiuuendus algab majandusest, lk 300. ↑
13.  K. Päts, Loodusvarade instituudi tähendus [1937]. Rmt-s: K. Päts, Eesti riik II, lk 518. ↑
14.  K. Päts, Riigiuuendus algab majandusest, lk 300. ↑
15.  Vt K. Pätsi märgukiri põllutöökodade loomise kohta. RA, EAA.2281.1.17, l 7. ↑
16.  Need olid nagu „väike sõjavägi, kes võitleb mustuse, teadmatuse, oskamatuse vastu meie kodudes…“. Vt Iga kodu vajab nõuannet. Uus Eesti, 05.04.1937, lk 2. ↑
17.  Kodumajanduskoda annab nõu. Postimees, 07.01.1937, lk 1. ↑
18.  Ärakiri kodumajanduskoja nõuniku kirjast H. Härmile. RA, ERA.2636.1.1, l 35. ↑
19.  Kodumajanduskoja nõuniku Mari Kauri raadioloengute tekstid. RA, ERA.2636.1.9, l 105, 143. Sooviti tagada ka nõu ellu rakendumine. Koja sekretäri sõnul pidi konsulent „olema suuteline töötama perenaise kõrval, kui tarvis, ettevaatlikult jagades juhatusi ja õpetusi…“. Vt Iga kodu vajab nõuannet, lk 2. ↑
20.  K. Päts, Seltskondline kasvatus laste juures [1905]. Rmt-s: K. Päts, Eesti riik I, lk 370. ↑
21.  K. Päts, Maa on püha [1935]. Rmt-s: K. Päts, Eesti riik II, lk 421. ↑
22.  K. Liidak, Tõusva Maa teedest ja tähistest. Tõusev Maa, 1933, veebruar-märts, lk 4. ↑
23.  K. Päts, Meie riik ja rahvas on kindlal alusel, lk 511. ↑
24.  K. Päts, Ei, püssitikkude otsas ei ole meie istunud [1936]. Rmt-s: Konstantin Päts. Minu elu, lk 245. ↑
25.  K. Päts, Meie riik ja rahvas on kindlal alusel, lk 512. ↑
26.  K. Päts, Ei, püssitikkude otsas ei ole meie istunud, lk 248. ↑
27.  Riigipea K. Päts kõneles Õpetajate Koja avamisel. Uus Eesti, 09.10.1936, lk 4. ↑
28.  K. Päts, Maa on püha, lk 421–422. ↑
29.  Kui Antiik-Rooma vabariiki ähvardas sisemise ohu tõttu häving, siis pöördus senat mitmel korrel magistraatide (iseäranis konsulite kui kõrgeimate magistraatide) poole üleskutsega kaitsta vabariiki (res publica’t) kõigi vajalike vahenditega. Niisugune üleskutse oli viimne (ultimum) abinõu juhuks, kui seaduslikest vahenditest polnud enam abi loota. See ei andnud magistraatidele täiendavaid õigusi, vaid pakkus poliitilist toetust seaduste erakorraliseks rikkumiseks; vt G. K. Golden, Crisis Management during the Roman Republic. Cambridge, 2013, lk 148. ↑
30.  K. Päts, Kriisi ületamas (kõne Riigikogus 22. novembril 1932). Rmt-s: Konstantin Päts. Minu elu, lk 202. ↑
31.  Sealsamas, lk 212. ↑
32.  K. Päts, Riigieelarve ja riigikorralduse põhimõisted (kõne Riigikogus 17. märtsil 1922). Rmt-s: K. Päts, Eesti riik II, lk 213. ↑
33.  Asutav kogu põhiseaduse muutmiseks. Päevaleht, 17.01.1935, lk 3. ↑
34. E. Peterson, Suuremat eesti meest ei ole ma leidnud… Rmt-s: K. Päts: tema elu ja töö. Kaasaegsete mälestusi. Tallinn, 1934, lk 95. ↑
35.  Kuivõrd see mõte aia tegelikul kavandamisel ja rajamisel mõjuv oli, selle kohta vt G. Quenet, Versailles, une histoire naturelle. Pariis, 2015, lk 39. ↑
36.  Asutav kogu põhiseaduse muutmiseks, lk 3. ↑
37.  Ikka ja alati tõsises töös. Kõneleb riigivanem Konstantin Päts. Helifilm. Filmiarhiiv, 18/116. ↑
38.  Kaitseväe juhid riigivanema juures. Kaja, 27.04.1935, lk 1. ↑
39.  Asutav kogu põhiseaduse muutmiseks, lk 3. ↑
40.  Rahvamurd kuulas K. Pätsi. Kaja, 13.02.1934, lk 4. ↑
41.  Riigivanem K. Pätsi kõne aastavahetusel. Päevaleht, 01.01.1935, lk 1. 1935. aastal oli Päts peaminister riigivanema ülesannetes, kuid see nimetus kajastas üksnes tema võimu algupära; õigusliku seisundi poolest oli ta riigivanem. ↑
42.  Riigikogu astub kokku oktoobris. Päevaleht, 30.08.1934, lk 4. ↑
43. 1935. aasta jaanuaris ütles Päts kohaliku omavalitsuse tegelastele: „Ma tahan teile päris avalikult ja kindlalt siin öelda, et senikaua, kui meil ei ole jõudnud lõpuni niisugune seltskondlik organiseerimine, ei tule kokku riigikogu ega võeta ette valimisi.“ Asutav kogu põhiseaduse muutmiseks, lk 3. ↑
44.  K. Päts, Patriotism ja poliitika [1909]. Rmt-s: K. Päts, Eesti riik I, lk 153. ↑
45.  Õpetajate Liit saatis riigivanemale märgukirja, kus märgiti, et keskkoolide reformi ei tohiks teostada dekreediga, ilma et õpetajad saaksid seda isegi kaaluda: Salapärane koolireform. Postimees, 26.04.1934, lk 5. Riigivanem võttis õpetajate esindajad vastu, kuid nende vastuväited reformis ei kajastunud ning laiemat arutelu ei toimunud: Õpetajad keskkooli uuenduskava vastu. Maa Hääl, 16.05.1934, lk 1. ↑
46.  Vt Kolme ja poole kuuga 49 dekreeti. Postimees, 28.06.1934, lk 3. Avanes võimalus teha ka n-ö vigade parandusi. Asutavas Kogus oli Päts kõnelenud Riigikohtu Tallinnasse rajamise poolt, ent asukohana jäi peale Tartu. Nüüd toodi Riigikohus viivitamata Tallinnasse, vt Riigikohtu asukoha muutmise seadus (Riigi Teataja, 1934, 51, 425). 1933. aastal muudetud põhiseaduse järgi sai riigivanem seadusi dekreedina anda üksnes „edasilükkamatu riikliku vajaduse korral“ (§ 60 lg 1 p 12). ↑
47. Asutav kogu põhiseaduse muutmiseks, lk 3. Siin oli täpsemalt juttu kirikureformist, ent mõte laienes teistelegi uuendustele, eriti haridusreformile, mille kohta Päts oli ennegi kurtnud, et Riigikogu ei tahtnud seda (tema soovitud suunas) läbi viia. ↑
48.  Riigihoidja K. Pätsi kõne. Päevaleht, 13.04.1938, lk 8. ↑
49.  K. Päts, Patriotism ja poliitika, lk 153. ↑
50.  K. Päts, Ei, püssitikkude otsas ei ole meie istunud, lk 247. ↑
51.  Riigipea K. Päts kõneles Õpetajate Koja avamisel, lk 4. ↑
52.  Sealsamas. ↑
53.  E. Kant, Eestluse ülesanded. Rmt-s: Tähised. Eestluse aastaraamat, Tartu, 1935, lk 34. ↑

Elureform

1935. aasta 12. märtsi pärastlõunal jõid Päts, Laidoner ja valitsuse liikmed Toompea lossis vapside likvideerimise aastapäeval vahuveini.^[1] Ametlik joon oli rõhutada, et aastaga õnnestus riigis taastada rahulik meeleolu. Nõnda oli justkui saabunud aeg väljuda kaitseseisukorrast ja teha ruumi rahvaesindusele. Midagi sellist polnud aga kavas. Lavale astus hoopis propagandajuht Hans Oidermaa ja kuulutas: „Meie ei kavatse ära minna – oleme tulnud tööle ja senikauaks, kui tööd on.“^[2] Sama oli rahvale teatatud juba mõned kuud pärast kaitseseisukorra kehtestamist. Propagandatalitus asutati 1934. aasta septembris ja tegi hakatust valgustamisega, mida peidab endas valitsuse lubatud „rahvuslik uuestisünd“.^[3] Demokraatlikku korda taheti uuendada nõnda, et tulemus oleks „ilus ja tugev Eesti riik“.^[4] Ehkki värske võim olevat „ajalooline oma suuna selguses“, jättis see üksjagu tõlgendamisruumi. Kuid see oli eelis. Esiteks oli keeruline otsustada, millal on Eesti küllalt ilus ja tugev, võimaks öelda: töö on tehtud. Tuli rajada rahvuslikku üksmeelt, kuid üksmeel ei valmi kunagi – „seda peab alatise hoole ja lakkamatu vaevaga looma ning alal hoidma,“ ütles Oidermaa.^[5] Samuti sobisid üldised lööksõnad hästi ühiskonna kaasamiseks. Toompeale hakkasid saabuma delegatsioonid, kel oli mõtteid uuestisünni kohta ülearugi. 1920. aastatel oli Eestis tekkinud mitmesuguseid rahvuslikke ja tõuparanduslikke ühinguid.^[6] Kuigi vaated lahknesid, oli ühisosaks see, et elupilt, nii nagu see vabas riigis silmadele avanes, täitis nende liikmeid enamjaolt ahastusega – koguni nii suurega, et nõuti elu enese reformimist.^[7] Elureform (või elurevisjon, nagu seda vahel nimetati) oli kultuurilisest ahastusest sündinud elu eitamise eitus, rahvuslik jaatus, mille parimaks näiteks oli Oidermaa sõnul Konstantin Päts ise. Tema olevat seisnud surma ees, põlvili langemata.^[8] Iga eestlane pidi saama sellise paindumatu iseloomu. Alles siis võis 1934. aasta 12. märtsil alustatud töö kuulutada lõppenuks. Alles siis, mitte enne, oli Eesti rahvas küps täielikuks demokraatiaks.

Esimeste hulgas tõttasid oma nõu ja abi riigile pakkuma nimede eestistajad. Seda isamaalist ettevõtmist oli katsutud käivitada juba iseseisvusaja hakul.^[9] Eesti Rahvusluse Ühing oli 1920. aastate lõpul võtnud sihikule võõrapärased valla- ja tänavanimed. Johannes Aaviku vedamisel saadeti maakondadesse kirju kohanimedega, millest tulevat lahti saada. Isegi mugandatud kujul ei tohtivat endistest mõisnikest märki maha jääda. Nii paluti nimemuutmisele asuda ka näiteks Kalvi, Maidla ja Saku valda.^[10] (Harju maavalitsusest vastati, et „Saku“ on küllalt eestipärane, millega ühing polnud nõus; käidi küsimas Tartu Ülikooli professorilt, kes pakkus, et nime taga peitus siiski mõisnik Sack.)^[11] Pea kõik vallad teatasid, et ei taha nime muuta.^[12] Kui ühing tegi ettepaneku vabaneda Tartus Küüni tänava nimest, laekus linnavolikogust sapine kiri, kus isehakanud reformijaid süüdistati eestlusega vehkimises, justkui oldaks terve rahvas.^[13] 1934. aastal kõneldi Toompeal rahvuslaste-eestistajatega hoopis teist keelt. Peaministri asetäitja Einbund (kellest sai peagi Eenpalu) võttis delegatsiooni septembris vastu julgustavate sõnadega. Ka Päts ilmutas head tahet ja märkis, et „aksiooniks peaks end seltskond tööle rakendama“.^[14] Mida tähendas „peaks“? See jäi esiotsa lahtiseks. Politseivalitsuse üldbüroo juhataja oletas, et kui inimesed nime vabatahtlikult ei muuda, „võib olla tekib tarvidus sundimiseks“.^[15] Tallinna Harju prefekt ei pidanud seda otstarbekaks, kui soov oli tungida sügavasse massi. Ent just rahvamassi tungimine oli see, mida loodeti saavutada. Nõnda sai nimede eestistamine teedrajavaks. Hakkas kujunema kaasatõmbeaparaat: moodustati kesktoimkond Tallinnas, toimkonnad maakonnalinnades ja alamtoimkonnad valdades.^[16] Viimastele tehti ülesandeks alustada „otsekohe kohtadel tööd massiliseks nimede eestistamiseks“.^[17]

Hankimaks ideid, kuidas anda eestlusele „konkreetne sisu kogu elus“, selline, mis virgutaks kaasatulemisele, korraldati 1934. aasta oktoobris suurem kultuuripoliitiline mõttevahetus. Kohal oli rida rahvuslikku vaimu edendavaid seltse ja tegelasi (Hans Kruus, Harri Moora, Edgar Kant, Friedebert Tuglas, Hans Madisson jt).^[18] Harri Moora väitel oli edu võti kultuuri sihikindel suunamine. See kõlas hästi kokku Pätsi kavakindluse-rõhutamisega. Riigijuhi sõnul taheti terve ühiskond „kindla plaani järgi korda“ seada.^[19] Vaevalt sai siis kultuurgi areneda isetahtsi. Rahvuslasi tõmbas see mõte nagu magnet.^[20] Terendasid tundmata väljavaated. Kava tõotas juhtimist. See tähendas organit, „millel peab olema kaugelenägev silm, et üle näha kogu meie praegust kultuurilise arengu suunda, ja peab olema aju, intelligents, mis suudaks kogu arengut suunata ülesseatud tähiste poole“.^[21] Tõepoolest, mis võis kultuuriintelligentsi tiivustada enam kui „kasvatusliku töö koordineerimine“? Rahvuslikes klubides oli ennegi tõstatatud mõte „kõlbelis-esteetilise järelvalveasutuse“ moodustamisest, mille ettepanekutega arvestaks riigivõim.^[22] Seni polnud võim selliste ettepanekutega arvestanud. 1931. aastal oli riigijuhtidele läkitatud märgukiri, kus paluti kõlbelise lodevusega võitlemiseks moraalitsensuuri – asjata.^[23] Nüüd oodati Einbundilt idee teostamist. Friido Toomus – kes ilmutas hiljem riigireformi kohta mitu raamatut – esitas omapärase, kuid riigipea mõtteid ainult veidi võimendava argumendi: järsk kontroll ei tähendavatki vabaduse kitsendamist, vaid hoopis rahvale vajaliku vaimuvabaduse loomist. Tulevat elustada põhimõte: „mitte kõik pole hää ja tarvilik mis on … ei või lasta elul minna, nagu ta enese hääksarvamuse järele läheb, vaid peab olema vaimu ning tahte kontroll, enne kõike kontrolli õigus kõige üle.“^[24]

Et mitte kõik, mis sünnib, pole hää ja tarvilik, see oli ka kodumaise eugeenika kandev idee. Kultuuripoliitika nõupidamisel kurtis dr Hans Madisson, et kehtiv hoolekandeseadus soodustab „rahva bioloogiliselt kõige alaväärtuslikumat elementi“.^[25] Tegu oli tõsise takistusega rahvuslikele ettevõtmistele, sest Madissoni väitel tingis just bioloogiline alaväärtuslikkus tööpõlgust. Kasvatusel olevat piirid: „avameelselt tuleb öelda, et on olemas liik inimesi, keda ei saa ühiskondlikule elule ja vaimsusele (mentaliteedile) viia mitte mingisuguste kasvatuslike abinõudega, isegi ihunuhtluse-vitsadega mitte nende mõistuse ja vaimu raske puudulikkuse tõttu.“^[26] Väljakiskumise probleem püstitus korraga hoopis teravamal kujul. Kui oli inimesi, kelle hingest ei saagi halbu omadusi irrutada, mida siis nendega peale hakata? Tulnuks inimene ise parandamatu väärkasvuna ühiskonnast välja rookida? Tõuparandajad olid 1920. aastate keskpaigast koostanud omakäsi eelnõusid „alaväärtuslike isikute“ sunduslikuks steriliseerimiseks ja abiellujate tervise kontrollimiseks. Seaduse jõuga polnud riigivõim neid seni pühitsenud. Pärast 1934. aasta märtsipööret aga aega ei kaotatud. Mais viidi riigivanemale „Järeltuleva soo tõulise väärtuse kaitseseaduse“ eelnõu, mis lubas teha sigimisvõimetuks „ebanormaalsete kalduvustega isikuid“ (ja kui steriliseerimise või abordiga ei nõustutud, siis hoida neid „määramata aeg vanglas või paigutada määramatuks ajaks kinnistesse asutistesse või töömajadesse“).^[27] Abinõud olid käredad, kuid mitte vastuvõetamatud. 1934. aasta sügisel asuski valitsus hoolekande seadust täiendama steriliseerimisvõimalusega.^[28] Järgmise aasta alguses kogunenud II rahvusliku kasvatuse kongressil sai Madisson rahuoluga nentida: seisukohad, mis tundusid veel mõned aastad tagasi liiga radikaalsed, eriti rahvamassidele, on nüüd leidnud valitsuse poolehoiu. „Sellest näete, et ei aita üksi teaduslik ettevalmistus ja arusaamine asjast, vaid siin on ka midagi muud tarvis.“^[29]

Kaarel Eenpalu sõnul pulbitsesid eestlastes „tõulised tungid“.^[30] Ent kui kogu maa tõesti tungles suurte ülesannete kallal, miks oli siis seni libisetud loidusse? Juhid üksi said vähe ära teha. „On tingimata vaja, et uus ja parem kord saaks endale tugeva ja hästiorganiseeritud massilise kandja,“ ütles propagandapealik Oidermaa 1935. aasta kevadel. „Vaja on, et rahvas ise saaks kaasa tõmmata ning toetada seda uut ja paremat.“^[31] Mõistagi ei saanud rahvas kaasa töötada vaenutsevates erakondades. Siseministri otsusega lõpetati seniste erakondade tegevus jäädavalt. Ellu kutsuti sootuks uut laadi liikumine, Isamaaliit, mis pidi koondama kõiki uue suunda pooldajaid. See oli nagu kõikjale ulatuv veoköis, mille otsa hoidis valitsus ja kust võis kinni võtta igaüks, kes tahtis anda oma jõu riigi teenistusse. Kohe pärast põhikirja kinnitamist veebruaris algas kibe osakondade asutamine üle maa, mitte ainult suuremates linnades, vaid ka Tarvastus, Lasval, Pajusil, Värskas, kümnetes ja kümnetes väikestes valdades. Oidermaa oli juba enne pööret avaldanud lootust, et peagi kõrvaldatakse poliitikast „tühipaljad sõnategijad, hoolimatud rahva petjad-demagoogid, ja muud poliitilise tegevuse parasiidid, ning võimaldatakse rahva seast tüsedatele, ausatele tegelastele esile kerkida“.^[32] Ennekõike tegi ta panuse põllumeestele, kelles olevat hästi säilinud eestlase tõulised omadused. Neidki astus nüüd ette, nagu ka kooliõpetajaid ja teisi kohalikke seltskonnategelasi. Kõige kärmemalt panid riigiköiele käe külge aga vallaametnikud.^[33] Koguneti rahva- või vallamajja, asutati kohalik osakond, valiti juhatus ja saadeti Tallinnasse tänutelegramm. „Kõrgeauline härra riigivanem Konstantin Päts … pakume Teile oma jõudu ja oskusi rakendamiseks kodumaa edaspidiseks arenguks paremusele,“ kõlas tüüpiline vormel.^[34] Kuid millega pidid need rohked osakonnad õieti tegelema? Kuna ettevõtmise mõte oli kõrvaldada riigielust lahkhelid, siis vaevalt sobis hakata vaidlema poliitika üle. Selle asemel moodustati laulu- ja pasunakoore, korraldati teeõhtuid, näitemänge, spordivõistlusi. Paljud osakonnad korraldasid „rahvuspäeva“, kus orkestrihelidest saadetuna ja kaitseliitlaste-kodukaitsjate-koolilaste rividest ümbritsetuna kõneles hakatuseks kirikuõpetaja ja siis mõni valitsuse esindaja, selgitamaks uue korra paremusi ja loomaks meeleolu siin-seal järgnenud peoks.

Lõpuks polnudki tähtis, millega alustada – peaasi, et õnnestuks kihutada rahvasse koostöövaimu. Nagu tabavalt märgiti, oli tarvis kokku tuua kaks momenti: masside spontaanne liikumine ja juhendamine ülalt.^[35] Nimede eestistamine nõudis mõlemat, kuid üldrahvaliku aktsioonina evis see siiski puudusi. Eelkõige polnud see küllalt tootlik. Otsiti ettevõtmist, mis oleks silmanähtavalt, aatekuju kasvatavalt rahvuslik töö. 1935. aasta varasuvel sähvataski Pätsile nägemus. Lõuna-Poolas Galiitsias puhkamas käies tegi ta väljasõidu mägedesse, kust avanes vaade küladena kokkusurutud kaunitele taludele: „majad kõik kui pildil“, ümberringi valgeis õites viljapuud, ei mingit risu ega kolu, „õued puhtaks pühitud, kõnni kui ballisaalis“.^[36] Kui riigipea Eestisse naasis, riivasid tema silma siinsed majad oma lagunenud seinte ja katustega. Ta võttis valitsuses üles küsimuse, kuidas olukorda parandada.^[37] Varemgi oli nõutud, et Eestis vaadataks kasustamise ja kaunistamine sihiga läbi viimnegi meeter maad. „Et meie kodumaa jõuaks selleni, tuleb tööle rakendada mitte üksikud ega sajad, vaid kogu Eesti rahvas.“^[38] Nõnda saigi esimese tõuke 1930. aastate teise poole Eestile nii sihilt kui ka korralduselt kõige iseloomulikum aktsioon. Kodukaunistamine lükkas esile hoogtöö komitee kui juhtiva ja käivitava kehandi. Kuna algatus ei pidanudki tulema altpoolt, polnud selles midagi imelikku, et kõik sündis riikliku hierarhilisusega. Kodukaunistuse Hoogtöö Peakomitee asus looma ülemaalist vallakomiteede võrku.^[39] Eenpalu sõnul oli vaja keskust, „kust läheksid välja ühised ilustamise juhtnöörid“.^[40] Lilli ja puid ei tohtinud istutada suvaliselt, ilma kavata (üldse soovitati metsikult kasvavate puude asemel „koolitatud istutamismaterjali“). Aiandusameti juhataja leidis, et kuna maal valitseb „äärmine värvipimedus“, siis ei saa anda vabadust ka värvide valikul.^[41] Seegi oli loomulik, sest tegu oli ennekõike kasvatusliku aktsiooniga.^[42] „Ilutunde arendamine on ka suur sotsiaalne ülesanne,“ ütles Päts. „Ilu otsimine aitab palju kaasa, et muutuksime ise soojemaks ja rõõmsamaks.“^[43]

Mõistagi ei arvatud, et eestlasel puudub ilutunne – see oli kõigest uinunud ja vajas „massilist äratust kodukaunistamise hoogtöös“.^[44] Kohalike komiteede vedamisel asuti üldjuhul esimesena värvima valla- või koolimaja. Peeti istutamistalguid.^[45] Suurim katsumus oli elanikkonna kaasamine. Kundas valiti selleks üsna sirgjooneline tee: majaomanikel paluti rahvamaja juurde koguneda ja labidad kaasa tuua.^[46] Oodati, et igaüks võtab ette ka enda elamise. Peakomitee manitses valdu, et kõiki talunikke tuleb kutsuda üles koduümbruse kaunistamisele ja ilupuude istutamisele.^[47] Loodi aianduse erikomisjon, mille ülesandeks oli „aianduspropaganda“.^[48] Suuremat edu esimesel aastal siiski ei saavutatud. Ehkki kooliõpilasi aeti teede äärde puid istutama, keeldusid eramaade omanikud seda vahel lubamast.^[49] Ise ei tahetud teha, kuid mõni pakkus, et naabri aias võiks küll üht-teist lammutada.^[50] Üldise osavõtmatuse tõttu läks peakomitee juhatus 1936. aasta sügisel pealekäivamaks. Kohalikele komiteedele saadetud ringkirjas paluti läbi viia „tihe propaganda“: külastada majaomanikke ja anda vajalikke kodukaunistuslikke juhtnööre.^[51] Aktsiooni haaret avardati. Kuna sihiks seati mitte pelgalt väline kord, vaid igasugune puhtus, siis jõuti järjega majade sisemusse: pühitagu tolm, valgendatagu köögid, korrastatagu sahvrid, magamisruumidest välja üleliigne koli.^[52] Kodud pidid „näitama, et seal elavad kõrge kultuuriga ja vaimsete tarvetega inimesed“.^[53] Kui see nii polnud, siis pidi eluase inimest kasvatama – puhtus toovat kodudesse töömeeleolu.^[54] Eriti lapsed tuli ilu, puhtuse ja otstarbekusega kasvatada korra hoidjateks, mitte rikkujateks.^[55]

Ülevalt tõugatuna muututi allpoolgi otsusekindlamaks. Korratute aedade omanikele anti käsk nende kaunistamiseks.^[56] Kundas loodi puhtuskomiteed, mis inspekteerisid elamute ümbrust.^[57] Koolijuhatajad käisid läbi õpilaste kodud ja võtsid vanematelt lubaduse, et nad kaunistamise alal midagi korda saadavad.^[58] Õpilastelt endilt nõuti puhtust ja juhendati, kuidas lillede ja laualippudega „oma kodud helgeks ja armsaks muuta“.^[59] Uute meetmetega jõuti mõnel pool nii kaugele, et saadi teatada: vald on sajaprotsendiliselt kodukaunistatud. Teisal jäi tulemustest vajaka. Hakati arutama küsimuse üle, kas kaunistamine tuleks teha sunduslikuks. Paljud vallavalitsused avaldasid mõttele poolehoidu, mõned arvasid teisiti, muist leidsid, et igale talule olgu kohustuslikud aed ja ilupuud.^[60] Samasugune arvamuste lahknemine sunni kohta tuli esile teisteski valdkondades: perekonnapoliitika, noorte organiseerimise, nimede eestistamise alal. Palju sõltus sellest, kelle kätte oli sattunud võim. Nimede Eestistamise Keskbürood juhtis kindral Jaan Soots, valitsuse määratud Tallinna linnapea. Tema teatas alluvatele, et igaüks, kellel on võõrapärane nimi, esitagu kuu aja jooksul muutmisavaldus.^[61] Erinevat toimimist võiks tõlgitseda nõnda, et erinesid inimesed – mõned juhtusid olema autoritaarsema karakteriga. Kuid elureform kallutas loomuldasa autoritaarsusse: kui eesmärk oli muuta eestlaste iseloomu ja mõtteviisi, siis polnudki sund päris sund, pigem kasvatus, sest õige, rahvusliku mõtteviisiga inimene oleks teinud vabatahtlikult, mida tarvis. ^[62] Mis oli õigupoolest halba selles, kui inimene sunniti puhtasse ja kaunisse kodusse, kus tema vaim sai selliseks, et tahteeitusest sai jaatus? Tagasiulatuvale demokraatiale vastas tagasiulatuv vabadus. Pealegi, nagu ütles Eenpalu, „kui rahvas tahab korda saata midagi vägevat, peab ta laskma ennast juhtida. Teiselt poolt rahvas ja seltskond on kohustatud tegema kaasa kõik, mis on vajaline ühiste ülesannete saavutamiseks.“^[63]

Kodukaunistamise aktsioon tõi ilmekalt esile nähtuse, mida võiks nimetada esteetiliseks sunduseks. Kõneldakse enamuse rõhumisest vähemusele, samuti kollektiivi survest üksikule. Esteetiline sundus kasvab aga välja tervikpildi kujutelmast: mida ilusam on tervik, seda suurema jõuga surub üldine ilu häbiplekkidele, sest seda suurema ilu nurjavad tõrksad ebakõlad. Kui vaadata mäelt ja imetleda kodumaad, siis võib üksainus risune maja kõik rikkuda. „Me kõik soovime, et tulevas Eestis ei oleks ainustki inimelamut, mis ei oleks varustatud viljapuuaiaga, piiratud ilupuudega ning põõsastega ja kaunistatud lilledega,“ ütles haridusminister Nikolai Kann. „Alles siis võime öelda: „Ilus oled, isamaa!““^[64] Mida nägusamaks sai maa, seda enam teravnesid silmad koledusele, tarbetusele, arusaamatule. Kui kõik muutsid nime, kaunistasid kodu, töötasid kaasa, siis oli iga erand jonn, trots, lausa väljakutse. See ei tähendanud konformistliku ühelaadsuse nõuet. Vastupidi, ergutati vahetut eneseväljendust. („Mõttetu ja sisutu kopeerimine on lubamatu.“)^[65] Ent tulemus pidi olema kavakindlalt kaunis Eesti, muidu oli keegi teelt eksinud.^[66] Seega ei vastandunud tooniandvates mõtteavaldustes sugugi kollektiiv ja indiviid. Neid tajuti teineteist võimendava paarina. Pätsi meelest oli ilusaim ühiskond, kus valitseb, nagu looduseski, värvideküllus. Kõik loomupärased eriomadused, kõik värvid pidid sulanduma üheks kiireks. Täiuslik aatekuju ei väljendunud mitte sõnades, vaid vaatepildis, mis näitab, et pole „tallaaluse täitki maad, mida inimene pole oma tahtmise järele määranud“.^[67] Seega oli iga kaunistamatus märk aatelise tahte puudumisest – tõend elureformi lõpetamatusest.

1.  Riigivanema päevaraamat. RA, ERA.31.5.499, l 10. ↑
2.  Isamaaliit rahva organiseerimistööl. Sakala, 29.11.1935, lk 1. ↑
3.  Valitsuse rahvuspoliitika tähised. Vaba Maa, 19.09.1934, lk 4. ↑
4.  Ministriabi H. Kuke raadiokõne. Päevaleht, 14.12.1934, lk 3. ↑
5.  Hans Oidermaa kõne raadios. Maaleht, 11.03.1935, lk 4. ↑
6. Eugeenikaliikumise kohta Eestis 1920. aastatel vt: K. Kalling, Eestlase kvaliteet sõjaeelses vabariigis. Vikerkaar, 2020, nr 9, lk 88. ↑
7.  Elureformi mõiste levis Eestis juba 1920. aastatel, vt nt: J. Vilms, Kas elureform või väljasuremine? Tartu, 1925; J. Vilms, Lõbukultuurist, Tartu, 1924. See seostus tihedalt karskuseaatega. Karl Einbund, kes elureformi loosungi 1935. aastal nähtavasti taas lansseeris, oli sajandi esimestel kümnenditel kuulunud agaramate karskustegelaste hulka. Eriti sel ajal oli „karskusel“ märksa avaram kultuurireformi tähendus kui alkoholist hoidumise propageerimine. ↑
8.  Rahuliku aja õnnistus. Sakala, 11.11. 1935, lk 5. ↑
9.  Vt Eestlasele eesti nimi. Tartu, 1921. ↑
10.  Võõrapärased vallanimed Virumaal. Postimees, 30.04.1930, lk 6; Harju valdadele eesti nimed. Postimees, 05.07.1930, lk 6. ↑
11.  Eesti Rahvusluse Ühingu koosoleku protokoll, 09.12.1931. RA, ERA.3185.1.3, l 9. ↑
12.  Vt nt: Viljandi vallad ei poolda nimede muutmist. Postimees, 01.05.1930, lk 6. ↑
13.  Lui Oleski kiri Eesti Rahvusluse Ühingule. RA, EAA.2275.1.21, l 2. ↑
14.  Tulemas laiaulatuslik aktsioon nimede eestistamiseks. Päevaleht, 19.09.1934, lk 1. ↑
15.  Saagem eestlasiks! Uudisleht, 23.09. 1934, lk 5. ↑
16.  Rünnak võõrapärastele nimedele. Vaba Maa, 27.10.1934, lk 4. ↑
17.  Nimede eestistamise toimkonnad valdades. Sakala, 28.11.1934, lk 5. ↑
18.  Kultuurkogu rahvuspoliitika juhtimiseks. Järva Teataja, 10.10.1934, lk 2. ↑
19.  Asutav kogu põhiseaduse muutmiseks, lk 1. ↑
20.  Rahvuslase mõistet on siin kasutatud laias tähenduses, hõlmamaks kõiki, kes kutsusid üles rahvusliku kultuuri edendamisele ja rahvustunde ergutamisele. On kõnekas tõsiasi, et pea eranditult nõuti kavakindlat kultuuri. Ka 1930. aastal asutatud Eesti Kultuuri Sõprade Koondis (kuhu kuulusid Kaarel Parts, Johan Kõpp, Jüri Uluots, Peeter Tarvel, Harri Moora, Oskar Loorits, Friedebert Tuglas jt) nimetas põhihädana, et Eestis „puudub kindlam rahvuslik kultuur-programm“, samuti polevat ühiseid kultuuriideaale (Eesti Kultuuri Sõprade koondis. Päevaleht, 29.11.1930, lk 8). ↑
21.  M. Meiusi, Kultuurelu juhtimise probleem. ERK, 1935, nr 2, lk 33, 35. ↑
22.  H. Moora, Ülesandeid meie kultuuripõllul [1933]. Rmt-s: H. Moora, Meie rahvuskultuuri küsimusi. Tartu, 2002, lk 134. ↑
23.  Moraalitsensuur kirjandusele! Postimees, 10.05.1931, lk 2; Moraalitsensuuri ei tule. Päevaleht, 08.07.1931, lk 3. Moraale on sama palju kui ühiskondlikke rühmitusi, kommenteeris Gustav Suits toona kriitiliselt: G. Suits, Kirjandusest ja moraalist. Postimees, 23.05.1931, lk 1. ↑
24.  F. Toomus, Ajakirjanduse kontrollist. ERK, 1934, nr 1, lk 9, 12. Algust tegi riik Kultuurinõukogu asutamisega, mille üks esimesi otsuseid oli taotleda alaväärtusliku kirjanduse maksustamist: Alaväärtuslik kirjandus maksustatakse. Postimees, 14.04.1935, lk 1. ↑
25.  Kultuurkogu rahvuspoliitika juhtimiseks, lk 2. Vt ka: „Meie ühiskondlik elukorraldus soodustab mitmeti alaväärtuslikuma elemendi kiiremat sigimist … Kõik, mis on elujõuetu, saamatu ja vigane, leiab esmajärjekorras abi ja toetust ja ikka humaansuse nimel.“ H. Madissoon, Tõutervishoid ja rahva tulevik. Tartu, 1935, lk 77. ↑
26.  H. Madissoon, Pärivus ja kasvatus. Tartu, 1935, lk 12, 20. ↑
27.  Käredad abinõud rahva tõuliseks tervendamiseks. Postimees, 01.05.1934, lk 5. ↑
28.  Hoolekande seadus muutmisele. Sakala, 23.11.1934, lk 1. ↑
29.  Eesti rahva tulevik. II rahvusliku kasvatuse kongressi kõned ja läbirääkimised. Tartu, 1935, lk 78–79. ↑
30.  Meie aated ei ole pilvede taga… Sakala, 06.11.1935, lk 2. ↑
31.  Hans Oidermaa kõne raadios. Maaleht, 11.03.1935, lk 4. ↑
32.  H. Oidermann, Rahva iseloom ja rahva saatus. Rmt-s: 10 aastat. Viljandi põllumeeste album, 1920–1930. Viljandi, 1930, lk 77. ↑
33.  Petserimaal Rootovas algas rahva kaasamine koguni nõnda, et osakonna asutasid vallavanem, tema kolm abi, vallasekretär ja kolm valla kantselei töötajat. Vt Asutatakse isamaaliidu osakondi. Kaja, 02.04.1935, lk 6. ↑
34.  Vt Isamaaliidu tegevus areneb. Sakala, 05.04.1935, lk 3. ↑
35.  Edu võis loota siis, „kui rahvas omalt poolt arendab sisemist hoogsust ja kui samaaegselt ka valitsus ja juhtiv võim omalt poolt sellele rahva sisemisele tungile teed tasandavad ja selle arengut kõigiti soodustavad“. Rahvustunne ja poliitika. Vaba Sõna, 24.09.1934, lk 3. ↑
36.  Riigivanem toetab kodukaunistamist. Postimees, 25.04.1936, lk 2; Riigivanem K. Päts Poola põllumehi külastamas. Kaja, 05.06.1935, lk 6. ↑
37.  Riigihoidja K. Pätsi kõne. Uus Eesti, 12.04.1938, lk 5. ↑
38.  A. Puidu, Saagu Eesti eestlase tõeliseks koduks. ERK, 1935, nr 2, lk 36. ↑
39.  Kodukaunistamise Hoogtöö Peakomitee juhtnöörid vallakomiteede moodustamiseks, 29.04.1936. RA, ERA.1093.2.17, 58. ↑
40.  Ettevalmistamisel kodukaunistamise ühisaktsioon. Postimees, 26.03.1936, lk 5. Peakomitee ilmutaski juhendid värvimiseks ja puude-põõsaste istutamiseks, vt: Üldjuhendeid puude ja põõsaste istutamiseks. Tallinn, 1936; Hoonete välisvärvimine. Tallinn, 1936. ↑
41.  Ettevalmistamisel kodukaunistamise ühisaktsioon, lk 5. ↑
42.  Seda rõhutas ka Ülemaaline Eesti Noorsoo Ühendus, mis seadis eesmärgiks „sisemiselt veendunud kodukaunistamise eestvõitlejate ja tegelaste [kasvatamise] kõigis meie kodumaa nurkades“. ÜENÜ Keskjuhatuse esimees Kodukaunistamise Hoogtöö Peakomiteele. RA, ERA.847.1.100, l 2. ↑
43.  Riigivanem toetab kodukaunistamist, lk 6. ↑
44.  E. Mikkelsaar, Koduümbruse mõju lapse kujunemisele. Tartu, 1937, lk 10. ↑
45.  Oli ka ebatavalisemaid mõtteid: Rõuges tõmmati linnamäele elektrijuhtmed ja „korraldati elektritulestik“. Rõuge vallavalitsuse aruanne Kodukaunistamise Hoogtöö Võru maakomiteele, 06.10.1936. RA, ERA.2633.1.438, l 194. ↑
46.  Kunda alevi kiri majaomanikkude seltsi juhatusele. RA, ERA.2008.1.329, l 36. ↑
47.  Juhtnöörid vallakomiteede moodustamiseks. RA, ERA.1093.2.17, l 58. ↑
48.  Aianduse arendamine üheks kodukaunistamise hoogtöö ülesandeks. Uus Eesti, 02.06.1936, lk 1. ↑
49.  Kodukaunistamise Hoogtöö Pärnu Maakomitee 5. aprilli 1937 koosoleku protokoll. RA, ERA.1097.1.2761, l 3. ↑
50.  Gustaw Pragi palve Võru Maavalitsusele, 02.06.1936. RA, ERA.2633.1.438, l 71. ↑
51.  Kodukaunistamise hoogtöö peakomitee juhatuse ringkiri kohalikele komiteedele, 16.10.1936. RA, ERA.2421.1.283, l 32. ↑
52.  „Puhtus ja kord – kodukaunistamise alused.“ Kodukaunistamise Hoogtöö Peakomitee juhatuse ringkiri kohalikele komiteedele. RA, ERA.2421.1.283, l 48. ↑
53.  K. Hinno, E. Lepp, A. Prima, Maakodu ümbrus kaunimaks. Tallinn, 1937, lk 6. ↑
54.  Kodukaunistamise Hoogtöö Peakomitee Juhatuse ringkiri, 20.05.1937. RA, ERA.2008.1.329, l 19. „Kui meie istutame lilli aeda, siis istutame lilli ka oma siseilma,“ ütles kasvatusteadlane ja sordiaretaja Aleksander Kurvits noortele julgustuseks: Teise maanoorte kongressi protokoll, 17.–18.08.1935. RA, ERA1112.1.195, l 19. ↑
55.  A. Remmel, Kuidas kasvatada lastes ilutunnet? Tartu, 1938, lk 9. Teisisõnu oli iga üksikkodu ilu pelgalt abinõu, et anda elanikele „jõudu ning tahet eluvõitluseks ja kõrgemate eesmärkide taotlemiseks“, vt A. Remmel, Otstarbekohane ja ilus kodu. Tartu, 1932, lk 8. ↑
56.  Käru kodukaunistamise vallakomitee juhatuse ringkiri alakomiteedele, 16.10.1936. RA, ERA.2421.1.283, l 30–31; Võõpsu alevivalitsus Võrumaa Komiteele, 12.06.1937. RA, ERA.2633.1.438, l 413. Mõistagi ei toimunud kaunistamine kõikjal käsukorras – kaugel sellest. Samuti polnud see aktsioon rahva seas ebapopulaarne. Seda kinnitavad muu seas Poliitilise Politsei assistentide raportid. ↑
57.  Kodukaunistamise ja -korrastuse tööde aruanne Kunda alevis. RA, ERA.2008.1.329, l 44. ↑
58.  Vt nt Vana-Nursi algkooli juhataja A. Aidla kiri Võru Maakoolivalitsusele. RA, ERA.2633.1.438, l 359. ↑
59.  Võru linna algkooli juhataja A. Petersoo kiri Võru Maakoolivalitsusele. RA, ERA.2633.1.438, l 416–417. ↑
60.  Kodukaunistamine sunduslikuks? Päevaleht, 06.10.1938, lk 4. ↑
61.  Tallinna linnateenijaile eesti nimed. Kaja, 23.01.1935, lk 3. Siseministeerium kutsus kindrali siiski vaikselt korrale: O. Angelus, Im estnischen Innenministerium. Baltische Hefte, 1972, kd 18, lk 202. ↑
62.  „Nn. „vaateid“, „põhimõtteid“ ja „isikuvabadust“ võib täie õigusega sunniviisil korrigeerida, kui see sünnib kõrgemalt seisukohalt lähtudes praeguses seisukorras,“ kirjutas Friido Toomus. „Autoriteet mõjub kindlamini ja tagajärjekamalt kui igasugused selgitamiskatsed, sest neile leiduvad ka oma vastuväited – vahest üsna silmapaistvad ja veenvad nendele, kes mõtlemises on lähtunud väärast algusest.“ F. Toomus, Elurõõmutusest ja sigimishirmust. ERK, 1934, nr 9/10, lk 167. ↑
63.  Rahvuspäev ja raamatu-aasta pidustused Rõuges ja Võrus. Päevaleht, 28.10.1935, lk 5. ↑
64.  N. Kann, Kooli tänapäeva ülesandeid. Eesti Kool, 1935, nr 3, lk 94. ↑
65.  Maakodu kaunistamise üldisi aluseid. RA, ERA.2636.1.6, l 46. Neid aluseid töötas välja Kodumajanduskoda. 1939. aastal tuli abijõuks Berliini Ülikooli aiandusarhitekti diplomiga lõpetanud Andres Põllusaar, kes suundus aianduse arhitekti kohale riigiparkide valitsuses, vt: Andres Põllusaar 60-a. Teataja, 29.03.1969, lk 6. ↑
66.  Nagu kirjutati, oli vaja „ühtlast ja omapärast üldilmet“. V. Kiisler, Vajame kavakindlamat kodukaunistamistööd. Aed, 1938, nr 10, lk 285. ↑
67.  Üleriiklik põllumajanduse ja metsanduse-tegelaste kokkutulek. Päevaleht, 27.01.1936, lk 2. ↑

Hammustamise tund

Maa viimseni omastamise paleus teostus 1930. aastate teisel poolel eeskujuliku täielikkusega Kadriorus. Konstantin Pätsi ja tema venna juhtimisel ilmus soise pinna, lahtiste kraavide ja kõdunenud puujümikatega padriku asemele suure iluväljakuga kultuurpark, mida ehtisid Lasnamäe jalamini muru- ja lillevaibad.^[1] Nagu Kloostrimetsas, liuglesid siingi tiigis luiged. Riigipea soovil võeti ette sambla hävitamise katseid. Lasnamäepoolses servas kuivendati pinnast ja saeti pehkinud oksi. Päts oli andnud kindla juhtnööri: juurde istutada võib, maha võtta mitte (tehti nii, et tervemad ja ilusamad puud siirati mujale).^[2] Parki taheti tuua loomaaeda kodumaa loomadega, kuid mõte jäi katki.^[3] Kohalike veetaimede ilust andsid aga tunnistust võhumõõgad, hundinuiad, kalmused. Isegi metsviinamarju pandi maha.^[4] Lossitagune ala muudeti riigipea eraaiaks. Vana veekogu aeti kinni ja asendati nelja tiigiga, mille ümber paigutati ridamisi pisikesi elupuuistikuid. Seitsme purskkaevuga lossiaed kirendas peagi lilledest. Mööda terrassikujulist treppi pääses siit värskelt valminud haldushoonesse. Presidendi eluruumid olid Kadrioru lossi teisel korrusel. Tööleminekuks laskus ta alla, kõndis pikkamisi taimi nautides läbi aia, sisenes talle määratud uksest haldushoonesse ja tõusis teisele korrusele, kus asus presidendi kabinet.^[5] See oli koht, kus pidid sündima „tähtsad aktid riigivalitsemise alal“, nagu Päts nurgakivi panemisel ütles.^[6] Poolteist aastakümmet varem oli ta riigivalitsejate silme ette seadnud kaks sümbolit: ohaka ja viinamarjakobara. Juhtide tegevusest sõltus, kummaga maa täitub.^[7] Nüüd oli Kadriorus peremees, kel jätkus tahtmist, et tervest Eestist saaks õitsev viinapuuaed.

Mahukat haldushoonet hakati ehitama 1937. aastal, kui tekkis vajadus põhiseaduses avara võimuga varustatud presidendi töö- ja kantseleiruumide järele. Majas oli ka koosolekusaal valitsusele. Tähendas see, et valitsuski polnud muud kui riigipea kantselei?^[8] Uue põhiseaduse tegemisel kõlas hääli, mis väitsid, et nii ei tohiks olla – presidendil ei tohtivat olla õigust valitsust omatahtsi laiali saata ja uuega asendada. Sel juhul oleks tema võim pea täienisti kammitsemata. Muidugi, parajasti valitseval riigipeal, Konstantin Pätsil olevat selline iseloom, mida ei peagi piirama, kuid presidendiamet olevat ikkagi asutus, avatud tulevikus teistelegi inimestele.^[9] Nõnda peeti justkui ilmseks, et presidendiks valitakse Päts. Ja miks ei võinudki seda eeldada? Kui valitsemise õigus kuulub inimesele, kes vormib ühiskonna jõuavaldused kõige viljamaks tervikuks – nagu Päts ise väitis –, sai siis keegi teine tulla kõne allagi? Kõigest neli aastat ainuvõimu ja juba olidki enamjaolt kõrvaldatud väärnähted, mis noores riigis „teadmatuses ja vilumatuses“ põhjustati. Tööpuudus oli kadunud. Tühjadele heinamaadele olid tunginud tööstused. Viljatud alad, millele enne olevat vaadatud kui looduse rüvetusele, andsid „kümnete tuhandete tonnidena põletisainet“. Eestil oli oma bensiin, määrdeõli, isegi rauda otsiti maapõuest. Elektriliinid olid teinud taludes õhtud valgeks. Vaim ise oli ära valgustatud – tõrksad, uuendusi pelgavad massid olid ümber pööratud. „Elu on uue kuju võtnud. Rahvas on täis tööhoogu ja tahtmist.“^[10]

Neli toimekat, puhkuseta aastat olevat Pätsi väsitanud. Ei ihaldavat ta presidendiametit, möödunud kohustused olevat olnud küllalt rasked.^[11] Ja ometi oli presidendiks saamise päev talle enda sõnul elu ilusaim ja rõõmsaim. Mitte tema isiku austamise pärast, vastupidi – valminud olevat tema elutöö, mis seisis üksikut inimest ületavate asutuste rajamises. Uue põhiseadusega olevat demokraatlik kord nii hästi tasakaalu seatud, et presidendil ei tarvitsegi võimu näidata, üksnes asutusi toetada, aitamaks neid „leplikus meeles [täita] ülesandeid, mis neile pandud“.^[12] Just see oli roll, mis Pätsile tema enda meelest sobis. Oli ta ju noorest peale harjunud otsustama ühiskonnailmingute väärtuse üle. Nüüd pidi valvama, et noortesse asutustesse ei satuks voolusid, mis ei peegelda rahva tegelikke huvisid. „Erakonnad peavad meil tulema,“ tõdes riigihoidja, „aga nad ei tohi mitte olla kunstlikult keldris kasvatatud taimed, mis ei suuda täita oma ülesandeid.“^[13] Napilt enne seda, kui parlament kokku tuli, pani Päts dekreediga maksma mitu sama iseloomuga seadust: kõik lubasid vabadusi, kuid riputasid nende kohale üldiselt sõnastatud erandid. Ajakirjandus on vaba, ent keelati artiklid, mis „on ässitava, demagoogilise või nääkleva väljendusega“, koosolekutel ei tohtinud teha avaldusi, mis „kahjustavad ühiselulise solidariteedi või rahva ühtluse kujunemist“, ühingud ja liidud pidid tegutsema „vaba algatuse alusel“, kuid „arenema riiklikus vaimus“.^[14] Järelevalve jäeti valitsusele ja politseile. Selline oligi nüüdsest põhiseaduse tähe all tegutseva korra tuum. Olid õigused ja vabadused, olid otsekui demokraatlikud asutused, kuid kõike tempis presidentaalne kontroll kõige üle. Igaühe kohta käis see, mida Päts oli paar aastat varem öelnud ajakirjanikele: „mina tsensuuri sisse ei sea, te ise olete oma tsensor … niipea, kui te riigi kahjuks midagi teete, siis leian mina seaduses abinõusid, et teie seda kahetsete“.^[15] Kuna abinõud olid seaduses, ei saanud kurta, et ei maksa legaliteet. Seaduse vormi täitis aga suvaotsus selle kohta, mis sobib ja mis mitte.

Korralekutsumine, kaunistamine ja maa harimine sulasid tükati ühte. 1934. aastal riigi etteotsa asunud valitsuse programmis oli võitlus tööpuudusega. Varasemat poliitikat taheti põhjalikult muuta, kuna see olevat tinginud pikaajalist töötust ja soosinud libatöötute abistamist. Et „tööbörsidelt kõrvaldada kõik juhuslik ja tööd mittetahtev element“, tehti töö vastuvõtmine kohustuslikuks.^[16] Päevakorrale kerkis sunduslike töölaagrite mõte.^[17] Ehkki teostus viibis, hakkas tasapisi laienema inimeste ring, kellele laagrit peeti sobivaks kohaks. Nimekirja lisandusid kerjused, kodutud, ühiskonda koormavad alkohoolikud, rongaisad, maksuvõlglased.^[18] Tallinna-Harju prefekt kurtis, et joodikud ja muud „pätid“ olid hakanud üha enam „välisturiste tülitama, norides neilt armuandeid, pakkudes neile lilli müüa või lihtsalt tolknedes turistide silmade ees“.^[19] Sotsiaalministeerium palus kohalikel omavalitsustel anda ülevaade laagrikandidaatidest. Mõnel vallal neid pakkuda polnud, mõnes saadi kokku üle neljakümne.^[20] 1938. aasta suvel avaski viimaks Harkus uksed esimene sunnitöölaager. Rahva seas oli sel suur poolehoid.^[21] Prefektid olid tööpõlgurite otsimisel aga esiotsa mõõdukad.^[22] Esimesel aastal saadeti töölaagrisse vaid mõnikümmend meest, kes pandi vangla kõrval puid langetama ja kände juurima (nii mõnigi tuli tervise tõttu tagasi saata, kuna selgus, et arstlik läbivaatus oli nad liiga rutakalt tunnistanud töövõimeliseks).^[23] See oli mõeldud katselise algusena. Ajakirjanikule torkas silma, et Harku ruumid võimaldasid „vastu võtta märksa rohkem hoolealuseid“. Olevatki tõenäoline, et nende arv kasvab. „Leidub ju meie suuremais linnades ja isegi maal küllalt sellist elementi, kes ei tee midagi positiivset.“^[24] 1939. aasta juunis oli Harkus sunnitööl juba üle saja inimese. Tööviljadki olid näha: kraavitatud, torutatud ja juuritud oli seitsekümmend hektarit uudispõldu, täis kaeru, otri, kartuleid, põlluheina. Ka aed oli jõutud rajada. Laagrit inspekteerinud peaminister Eenpalule ja tema saatjaskonnale jäi mulje, et see oli „üks eeskujulikumalt korraldatud ettevõtetest Tallinna lähimas ümbruskonnas“.^[25]

Jah, ilus, säravalt ilus oli Eesti oma kahekümnendal sünnipäeval, „nagu mehelemineku-aastates noor neiu“ – kui laenata sõnu, mida pälvis Kadrioru uuenenud aed. Kuid raske oli hingata selles ilusas riigis. Vähemalt arvasid nii opositsioonijuhid, kes viimaks parlamendis sõna said. Oli tekkinud luuramise, hirmu, orjameelsuse õhkkond, kurtis Oskar Köster 1939. aasta kevadel. Ta tõi näite külamehest maal, kes polevat söandanud temaga kõnelda mujal kui aias, eemal pealekaebajatest. „Juba see, et paralüseeritakse inimese isetegevuse võimalus, et võetakse inimeselt vaba enesetegevuse õhk, … näitab …, et meie niisuguses sumbunud õhkkonnas edasi minna ei või,“ ütles Ants Piip.^[26] Põhiseadusega polevat sündinud mingit sügavat muutust. Jaan Tõnissoni väitel oli põhiseadusliku fassaadi taga maksma pandud „täielik tsentralistlik käsutamine“. Surve tugevnes, mitte ei nõrgenenud. Telefoniõigus, kirjasaladuse kadumine, vangistamised, väljasaatmised, kodanike taltsutamine – see kõik olevat ettevalmistus ühe inimese ainuvõimule. Iseseisvat riiki suutvat aga kanda ainult vaba, elurõõmus, loomejõuline, isetegevuse innuga rahvas.^[27] Eenpalu sõnul jätsid sellised hüsteerilised väljaastumised ta külmaks. Ta küsis retooriliselt, kas elu oli tõesti parem, kui käis üks suur „kompromissitamine“? Uue korra all tehtavat rahulikult tööd. Ja tulemused polevat sugugi halvad. Mis siis, et ajakirjanduses ei kajastatud parlamendis tehtud kriitikat ega lubatud parlamendiliikmetel kõneleda koosolekutel? „Kui oma perekonnas tülitsetakse, siis ei taha seda keegi, et see laia ilma asi oleks. Ja kui seadusandlikus kojas tülitsetakse, siis ei tarvitse see ka laia ilma asi olla.“ Vabadus polevatki iseseisev eesmärk, vaid kõigest vahend üldsuse teenistuses. „Meil on tööd ja tegevust küllalt meie elu kohendamiseks, ilma et tarvis oleks laskuda poliitilise võitluse alustele.“^[28]

Pätski ei võtnud opositsioonääre tõsiselt. Pigem tundis ta meelepaha, et parlamenti pürgijate hulgas oli „distsiplineerimata inimesi“, kes julgesid töötada vastu sellele suurele tahtele, mis olevat koondunud ainsa lubatud poliitilise liikumise taha.^[29] Poliitilise Politsei teated ei kinnitanud, et võimukriitikal oleks rahva seas rohkelt kõlapinda. Vaimset tardumist tajusid aga teisedki. Harri Moora, kes oli uut korda tervitanud suurte lootustega, pidi möönma, et rahvustervik oli jäänud saavutamata. Eriti valusalt lõikas see temasse 1939. aasta sügisel, baaside lepingu sõlmimise ajal, mil väline vapustus olla viimaks paljastanud suurte sõnade sisutuse. Tummaks harjunud inimesed olevat vaadanud jahmunult ja nõutult ümber. „Polnud märgata mingit lähenemist üksteisele. Meie mõtted rändasid abitult otsiskledes ja kobades pigem laiali. Ei kuuldud ühtki sooja, ühendavat ja enesetunnet tõstvat sõna.“^[30] 1930. aastate keskpaigast alates oli pingestuv rahvusvaheline olukord hoidnud Eestis rahva meeli ärevil hoopis enam kui sisepoliitika.^[31] Riigipea isik oli olnud rahustav tugipunkt. Kas võidi asuda külvama, kas sai olla kindel, et lõigatakse ja vaev saab tasutud? Piisas manada silme ette presidendi kuju, et veenduda: peremees on valvel, võib rahulikult jätkata tööd.^[32] Päts ise oli mitmel puhul maininud, et tema ohu ees ei vangu. Ta oli tõotanud näidata hunditurja igaühele, kes tahab kiskuda Eestilt iseseisvust.^[33] Kõik rebased pidid viinapuuaiast eemale hoidma, kuni tema seda valvab. „Minu silmad on kogu aeg lahti, mina näen ja kuulen kõik, mina tean, kuhu tahetakse minna ja mida tahetakse teha.“^[34] Iga kiitev sõna, mis oli öeldud presidendi iseloomu ja mõistuse kohta, teisenes nüüd lootuseks, et tema teab, kuidas maru käest pääseda. Küllap tänasid 1940. aastal paljud autokraatia arvustajadki saatust, et sel raskel ajal paistis Eestit olevat õnnistatud otsekui sündinud peremehega.

Ometi, kui viimaks tuli rebane, tuli hammustamise tund, siis pehme ja leplik oli kaitsja hunt tema vastas. Ehkki Oru lossi kohal tiirutas sel päeval Vene pommituslennuk, tabas Nõukogude Liidu ultimaatum Pätsi nähtavasti ootamatult.^[35] „Nüüd on läbi! Venelased tulevad sisse,“ olevat ta öelnud Tallinnasse jõudes.^[36] Siiski leidis Andrei Ždanov, Moskva allaneelamis-operatsiooni korraldaja kolm päeva hiljem Kadriorust veel pusklemisvalmis presidendi. Päts pani ette, et ultimaatumiga nõutud uut valitsust juhiks August Rei. Kui Ždanov lubas järele mõelda, ägestus Päts ja meenutas valjul häälel, kellel oli õigus see otsus langetada.^[37] 21. juunil sai peaministriks Vares-Barbarus, Ždanovi kandidaat. Järgmine samm Moskva kavas oli Riigikogu asendamine uuega. Juuli alguses sai Vares Nõukogude saatkonnast käsu korraldada kümne päeva pärast uued valimised – ja teha kõik kooskõlas seadustega. Teel seisis mitu raskust: Riigivolikogu (alamkoja) uue koosseisu valimisi võis määrata president, mitte valitsus; lisaks pidi valimisseaduse järgi valimiste väljakuulutamise ja nende toimumise vahele jääma vähemalt 35 päeva. Isegi kui president olnuks täiesti koostöövalmis – mida ei saanud eeldada –, polnud temalgi õigust muuta dekreediga valimisseadust. Päts oli parajasti Orul, kui sai kõne Vareselt, kes palus tal tulla Tallinnasse. Järgmisel päeval saabus president valitsuse istungile ja päris muigega, miks teda nii ruttu tarvis oli. Vastati, et kümne päeva pärast peavad toimuma uue Riigikogu valimised. „Aga kuidas ma seda saan, seadused näevad ju ette pikema tähtaja?“ Leiti lahendus: koostati otsuse kava, mille järgi president kuulutas välja Riigivolikogu valimised, tähtaega märkimata.^[38] Sel hetkel oli Pätsil juba kahtlus, et valmistatakse ette Eesti liitmist Nõukogude Liiduga.^[39] Vaatamata sellele andis ta avalikkusele seletuse, põhjendamaks valimiste kiiret läbiviimist. Vares väljendas talle selle eest südamlikku tänu, toonitades, et see oli talle suureks toeks.^[40] Ka Ždanov oli rõõmsalt üllatunud. Ta oli kartnud, et Päts, „vana rebane“, pole nõus valimisigi välja kuulutama. President oli aga andnud „isegi omalt poolt üldise seletuse“.^[41]

Riigivolikogu laialisaatmise otsuse allkirjastamisel olevat Vares Pätsilt küsinud, mis tundega ta seda teeb. „Kui pea on läinud, mis siis juuste pärast nutta,“ olevat president vene keeles vastanud.^[42] Juulivalitsuse liige Nigol Andresen parastas hiljem, et allkirjade helde andmisega muutus president „revolutsioonilise võimu vastutavaks toimetajaks“.^[43] See on moonutus. Usutavasti ei andnud Päts järele mitte tahtenõrkusest, vaid kaalutlusel, et peatselt puhkeb sõda Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel. Ta polnud ainus, kes leidis, et sellises olukorras on parim taktika katsuda säilitada vähemalt Eesti riigi välised tunnused. Otsuste koorem langes tema õlgadele raskelt. Juuni lõpus Kadrioru haldushoones Pätsiga kohtunud Hjalmar Mäe mälusse jäi murtud inimene, kes peab kogema oma elutöö kokkuvarisemist. President olevat ta korraga viinud lossiaeda avaneva akna juurde. „Näete, need noored tammed seal. Ma lasksin Saksamaalt kärneri tuua ja see tõi need puud Saaremaalt, kaevas kõigi juurtega välja. Näete, kui ilusasti nad on kasvama hakanud.“^[44] Mäe ei saanud alguses aru, millest jutt, ja pidas seda meeltesegaduseks. „Kuid hiljem mõistsin, et ta sel silmapilgul äkki valuga ära tundis, et see kõik on läinud kaduma: kodumaa, rahvas, kõik mõtted, milles ta kodumaa tulevikku oli välja ehitanud.“^[45] Ja ikkagi: isegi kui tagamõte oli hoida rahvast füüsilisest hävingust, sobis see siht halvasti inimesele, kes oli nimetanud oma elutööna asutuste loomist. „On riik kadunud, on ka rahvas kadunud,“ oli Päts öelnud. Riigita oli rahvas „ainult kirju kogu inimesi, kes on alaliselt saatuse hoopide all, kes võib ruttu kaduda ja kasutuks muutuda“.^[46] Traagika polnud aga ainult tagajärgedes. Ei kulunud kaua valusa tõdemuseni, et just väliste tunnuste säilitamise katse sillutas teed riigi kadumisele. Päts uskus, et tal on harukordne võime ära tunda edasilükkamatuid riiklikke vajadusi. Sama templi („riiklikkudel kaalutlustel“) vajutas ta otsusele korraldada ettenähtavalt võltsitud valimised. Kui kõik opositsioonilised kandidaadid olid käsukorras kõrvaldatud, ütles Hans Kruus valitsuse istungil: „Finita la commedia“.^[47] See oli kurbmäng, milles Päts polnud pelgalt kannataja, pealtvaataja.

1.  Kadriorg. Mis seal praegu sünnib? Päevaleht, 12.06.1936, lk 2. ↑
2.  Kadriorg sünnib uuesti. Päevaleht, 13.09.1935, lk 4; Kadriorg muutumas pealinna uhkuseks. Päevaleht, 16.04.1938, lk 11. ↑
3.  Kevadel algab Kadrioru ümberkorraldamine. Kaja, 19.02.1935, lk 3. ↑
4.  Kadriorg muutumas pealinna uhkuseks, lk 11; Kadriorg kujuneb pealinlaste uhkuseks. Päevaleht, 30.05.1937, lk 3. ↑
5.  E. Tambek, Tõus ja mõõn, lk 158–159. ↑
6.  Kadrioru administratiivhoonele pandi nurgakivi. Postimees, 12.08.1937, lk 4. ↑
7.  K. Päts, Riigikogu uues hoones. Rmt-s: Konstantin Päts. Minu elu, lk 178. ↑
8.  1933. aastal muudetud põhiseadus oli sätestanud: „Riigivanema juures on riigi valitsemiseks Vabariigi Valitsus“ (§ 57). ↑
9.  Väga võimalik, et see oli öeldud poolenisti irooniaga, vt Ants Piibu sõnavõttu Rahvuskogu Esimese ja Teise koja põhiseaduse eelnõu läbivaatamise komisjonide ühisel koosolekul 2. märtsil 1937. RA, ERA.4408.1.108, l 46. ↑
10. Tahame vabade kodanikkudena elada, oma riigis ise oma õnne luua! Riigihoidja K. Pätsi kõnest väliseestlastele Eesti Vabariigi 20. sünnipäeva puhul. Välis-Eesti, nr 3, 1938, lk 63; K. Päts, Loodusvarade instituudi tähendus, lk 518. ↑
11.  K. Päts, Rahvarindes väljendub rahva tahtmine [1938]. Rmt-s: K. Päts, Eesti riik II, lk 527. ↑
12.  K. Päts annab pühaliku tõotuse. Uus Eesti, 25.04.1938, lk 3. ↑
13.  Varasemad olid võltserakonnad, millel „ei olnud õiget arusaamist rahva tahtmisest“. K. Päts, Tervenemise aeg on kätte jõudmas [1937]. Rmt-s: K. Päts, Eesti riik II, lk 505. ↑
14.  Trükiseadus (RT 1938, 42, 394), § 16 p 5; Koosolekute seadus (RT 1938, 42, 395), § 5 p 6; Ühingute ja nende liitude seadus (RT 1938, 42, 396), § 3. ↑
15.  K. Päts, Ei, püssitikkude otsas ei ole meie istunud, lk 257. ↑
16.  Tööbörside ja riiklikkude, kogukondlike ning ühiskondlike tööde korraldamise seaduse seletuskiri. RA, ERA.31.3.3514. ↑
17.  Tuleb sunduslik „töölaager“. Postimees, 13.06.1934, lk 1. ↑
18.  Kerjamise ja tööpõlgamise vastu võitlemise seaduse põhimõtted. ERA.31.3.4902, pagineerimata. ↑
19.  Seletuskiri kerjamise ja tööpõlgamise seaduse põhimõtete juurde. ERA.31.3.4902, pagineerimata. ↑
20.  See kinnitas ilmekalt tõika, et „ebasoovitavate olluste hindamisel on võimalik kõige lokkavam erapoolikus“. L. Johanson, Töölaagrid. Töö ja Tervis, 1937, nr 4, lk 81. ↑
21.  „Töölaagrite sisseseadmist rahva suur enamus pooldab, arvatud välja muidugi need, kes ise kardavad sinna sattumist.“ Assistendi ettekanne Poliitilise Politsei Komissarile Tallinnas, 28.07.1938, RA, ERA.949.1.37, l 109. „Äsja avatav töölaager on kodanike seas leidnud erilist sooja poolehoidu, sest nüüd ometi kord jõuab see aeg kätte, kus ei vedele täiskasvanud mehed teiste jalus ega ole ühiskonnale koormaks … Öeldakse, et ei maksa kandidaatide valikul olla eriti „siidkinnastega“, sest leidub külluses tööd mida neile anda sundkorras, kui isik vabatahtlikult sellest osa võtta ei taha.“ Assistendi ettekanne Poliitilise Politsei Komissarile Tallinnas, 28.07.1938; sealsamas, l 110. ↑
22.  Tallinnas pandi kirja uuel turul ringlevad kodutud, kes haavavat joomise, räpase välimuse ja ostjate tülitamisega kodanike sündsustunnet ja olevat nuhtluseks ümbruskonnale. Abikomissar R. Kivimäo Tallinna-Harju prefektile, 26.07.1938. RA, ERA.27.3.748, l 100. ↑
23.  Riigivolikogu üldkomisjon külastas tööpõlgurite töölaagrit. Uus Eesti, 23.11.1938, lk 6. ↑
24.  Töölaager ootab hoolealuseid. Päevaleht, 30.07.1938, lk 1. ↑
25.  Vangide töökorraldus. Päevaleht, 16.06.1939, lk 8. ↑
26.  Riigivolikogu stenograafilised aruanded. I koosseis, III ja IV istungjärk. Tallinn, 1939, lk 307, 343. ↑
27.  Sealsamas, lk 248. ↑
28.  Sealsamas, lk 255, 347–349. ↑
29.  K. Päts, Rahvarindes väljendub rahva tahtmine, lk 525. ↑
30.  H. Moora, Demokraatia rahvusliku kandejõuna [1940]. Rmt-s: H. Moora, Meie rahvuskultuuri küsimusi, Tartu, 2002, lk 144. ↑
31.  Seda kinnitavad järjekindlalt Poliitilise Politsei assistentide ettekanded. ↑
32.  Õnnelik aasta Eesti Vabariigile. Oma Maa, 25.04.1939, lk 4. ↑
33.  K. Päts, Riigikogu hoones. Rmt-s: Konstantin Päts. Minu elu, lk 180. ↑
34.  Siin on veidi mugandatud sõnu, millega Päts põhjendas kaitseseisukorra väljakuulutamist, vrd K. Päts, Kaitseseisukorra põhjendamine. Rmt-s: Konstantin Päts. Minu elu, lk 218. ↑
35.  Toompea lossi komandant jutustab. Kolonel Konstantin Kanepi mälestusi. Teataja, 05.06.1993, lk 3. Presidendi arst James Raukas meenutas, et Päts oli kuni pöördeni arvamisel, et Nõukogude Liit säilitab Eesti iseseisvuse, vt: Fakt, Lähemast minevikust. Stockholms-Tidningen Eestlastele, 07.09.1949, lk 1. ↑
36.  E. Tambek, Tõus ja mõõn, lk 255. ↑
37.  Väljavõte NSV Liidu saadiku K. Nikitini päevikust. Rmt-s: Baaside lepingust anneksioonini. Toim. H. Arumäe. Tallinn, 1991, lk 162; E. Tambek, Tõus ja mõõn, lk 263. ↑
38.  J. K[lesment], Mälestuskilde Konstantin Pätsist. Eesti Teataja, 20.02.1949, lk 1–2. ↑
39.  „[President k]üsis siis, kas selle kõige tulemus on „Anschluss“, mille peale välisminister Andresen vastas „ega praegune valitsus Eesti Vabariigi likvideerimise komisjon pole“.“ Väljavõtteid J. Klesmendi mälestustest Riigivolikogu valimiste korralduse kohta. Rmt-s: Sotsialistliku revolutsiooni käsiraamat: dokumentide kogumik Eesti okupeerimisest 1940. aastal. Koost. L. Uuet, E. Kaup. Tallinn, 2011, lk 375. ↑
40.  Koos valimiste väljakuulutamisega avaldatigi Presidendi üleskutse: „Kuna praegune aeg nõuab, et rahvas oma esindajate kaudu saaks avaldada oma seisukohti praegu riigielus asetleidvate ja tekkivate kiirete poliitiliste sündmuste kohta, olen riiklikkudel kaalutlustel Põhiseaduse alusel pidanud vajalikuks parlamendi uue koosseisu moodustamist välja kuulutada. Valimiste läbiviimine peab toimuma võimalikult kiirelt, milleks olen teinud Vabariigi Valitsusele vastava korralduse. Kehtivas valimisseaduses ettenähtud tähtpäevad on määratud normaalsete aegade jaoks ja neid ei saa kohandada praegusele erakordsele ajale. Seepärast tuleb Vabariigi Valitsusel lühendada seaduses ettenähtud tähtpäeva. Loodan, et kõik kodanikud Vabariigi Valitsuse vastavast sammust aru saavad ja Vabariigi Valitsuse poolt väljakuulutatud tähtpäevadel oma kodanikukohuseid täidavad.“ Postimees, 06.07.1940, lk 1. ↑
41.  Väljavõtteid J. Klesmendi mälestustest Riigivolikogu valimiste korralduse kohta, lk 378. Ždanovi rahulolevad sõnad andis Klesmendile edasi Vares-Barbarus. Koosolekul viibinud Klesmendi kirjeldusest ei nähtu, et Päts vaidles ägedalt valimisseaduse muutmise vastu, nagu väitis Elmar Tambek, vrd E. Tambek, Tõus ja mõõn, lk 298. Kui selgus, et seadus takistab, siis olevat Päts küsinud: „Mis me siis teeme?“ Ka Vares olevat küsinud: „Jah, mis me siis teeme?“ Selle peale olevatki Klesment vormistanud tähtaegadeta otsuse: J. Klesment, Mälestuskilde Konstantin Pätsist, lk 2. ↑
42.  Seda tõika mainis toonane valitsuse informatsioonikeskuse töötaja Ilmar Raudma, vt I. Raudma, Punane hüdra Eesti Vabariiki neelamas. Eesti Rada, 19.06.1948, lk 4. ↑
43.  Nigol Andreseni mälestused 21. juuni pöörde ja J. Vares-Barbaruse valitsuse tegevuse kohta. RA, ERAF.247.51.88, 44. „President oli endiste valitsuste ajal osutanud suurt aktiivsust riigi juhtimisel ja oli seda tahet selgesti avaldanud ka uuele valitsusele. Tegelikult oli valitsus täiesti olukorra peremees, ja president ei tõrkunud valitsuse ühelegi esitisele käiku andmast, ühtegi esitatud dekreeti alla kirjutamast, ühtki esitatavat juhtivat ametnikku nimetamast.“ Samas Andresen ise ei käinud Kadriorus ühtki allkirja nõutamas. Küll aga kinnitas ta, et president pakkus omal algatusel selgitust valimiste kiire korraldamise kohta. ↑
44.  H. Mäe, Kuidas kõik teostus: minu mälestusi. Stockholm, 1993, lk 153. ↑
45.  Sealsamas. Lisaks olevat Päts öelnud: „Ma tahtsin Rei valitsust teha, Ždanov sundis mulle peale selle valitsuse, ma olin nõus, sest lootsin neid ohjas pidada, nad on ikkagi eestlased ja ega nad lausa põhiseadust rikkuda ometi ei julge.“ ↑
46.  K. Päts, Meie rahvas ja riik on kindlal alusel, lk 510. ↑
47.  Johannes Klesmendi ülevaade 14.–15. juuli valimistest. RA, ERA.1265.1.308a, l 57. ↑

Tagasipöördumine

Ei ühtki abimeest? Ma olen üksi?
Nii võib ju mehest saada soolaligu,
kui silmad on tal kannudeks, kust kastab
ta tolmu aias sügisel.

William Shakespeare, „Kuningas Lear“.^[1]

Juuli keskpaigas oli Päts viimast korda Orul. Lossis korraldati vastuvõtt Varese valitsusele, mille lõppedes sõitis president kohe tagasi Tallinnasse.^[2] Rahva seas oli Oru toredus tekitanud nurinat. Nüüd aga arvas Päts, et oleks võinud ehitada rohkemgi – kui mõned hooned langevatki varemeisse, siis öeldakse vähemalt, et siin elas Eesti Vabariigi president.^[3] Kõigil sõitudel saatsid presidenti Rahva Omakaitse ja NKVD agendid. Kadrioru residents oli samuti julgeoleku valve all. Tarastatud riigipeal oli vähe aimu sellest, mida Toompeal ja mujal korraldati. Lossiaed oli sündmuste keskel nagu puutumata oaas. Siin oli „kõik endiselt ilus ja vaikne“, meenutas Voldemar Päts, kes neil päevil presidendiga kohtus. „Peenrad oli tulvil õitsvaid lilli, eriti palju oli mitmesuguseid roose, mida vend nii armastas.“^[4] Pühapäeval, 21. juulil kuulis president raadiost, et punane parlament oli võtnud vastu deklaratsiooni, millega nõukogude võim kuulutati kehtivaks kogu Eesti maa-alal.^[5] Mis oli siis saanud tema võimust? Tema volitused olid lõppenud, teatas õhtul Kadrioru lossi saabunud Hans Kruus. Presidendiamet tulevat anda üle Varesele. Päts tunnistas, et „liisk on langenud“, ega pannud vastu. Vormi üle põgusalt vaieldi. „Kuna minu ülesanded Vabariigi Presidendina olid määratud senises Eesti Vabariigi Põhiseaduses,“ kõlas lõplik tekst, „siis uuele korrale ülemineku puhul loen mina tarvilikuks oma volitused maha panna ja Vabariigi Presidendi ülesanded üle anda Peaminister Dr. Joh. Varesele.“ Päts kutsus rahvast üles andma viimasele täit usaldust ja toetust.^[6] Selle otsusega oli liisk tõesti langenud. Presidendil oli võimalus uusi asutusi korrale kutsuda, kuulutada, et need polegi päris asutused, vaid isehakanud otsustajad. Nüüdsest oli ta aga ise kõigest inimene, kaduv nagu kõik teised.

Millised ka polnud Pätsi motiivid, vaevalt tasub otsida mõnd hoolikalt kaalutud kava, mis võinuks tal meeles mõlkuda.^[7] Jääb mulje, nagu oleks riigipea enese mõtted otsiskledes ja kobades laiali rännanud. Samm-sammult, lootuses, et ehk läheb kõik hästi, oli edasi liigutud. Oli jõutud ummikusse. Polnud teha muud kui oodata, et mõni võõras mõõk sõlme läbi raiub. Enne Kadriorust lahkumist kutsus Päts koosolekutesaali kõik kantselei inimesed. „Pean lahkuma,“ olevat ta öelnud poolringi võtnud kuulajatele. „Olud on seesugused. Kahju on oma elutöö pooleli jätta. Raske on näha lagunemas kõike seda, mida inimene oma terve eluaja koos teistega on ehitanud. Valus on näha seda kõike purustatavat, lagastatavat…“ Nende sõnade juures olevat Päts nuuksuma hakanud ja kabinetti tagasi läinud.^[8] Võiks arvata, et nüüdki oli juttu suurtest väärtustest – kodumaa, rahvas, riik –, mitte puudest või millestki samavõrd silmanähtavast. Sai siis sel hetkel tõesti muretseda Kadrioru noorte tammede, Oru lillede või Kloostrimetsa talu pärast? Ometi kõneleb palju sõna „lagastama“, mida Päts väidetavalt kasutas – ja mis olevat talle pisarad silmi toonud. Päts oli jurist, aga riik ei olnud talle abstraktsioon. Ikka ja jälle oli ta riiki võrrelnud talu või aiaga. Kui vastse deklaratsiooni järgi maksis nõukogude võim kogu Eesti maa-alal, siis ei olnud see territoorium, millel seda maksmist kogeti, vaid maa, aastate pikku kaunistatud ja viljakaks töötatud maa, millest siin, Kadriorus, oli nähtav üksnes lapike, jah, aga eeskujulik, paleuslik lapike, pars pro toto. Peremeheseisund oli Pätsile mitte ainult tema enda, vaid teistegi silmis sedavõrd kehasse kasvanud, et seda ei saanud koos volitustega ära kinkida. Päts ei kannatanud maa pärast, ennast unustades – ta kannatas, nagu kannatab peremees, kelle silme all rikutakse tema tööd. See oli hullemgi lagunemisest. Lagastamine oli töö teravaim vastand.

Oru loss jäi Pätsi mõtetesse ka pärast küüditamist. Ta jutustas sellest isegi julgeolekuagentidele, kes käisid teda 1941. aasta alguses Ufa linnas üle kuulamas. Seal olid tema elutingimused veel mugavad. Ruumika korteri kõrval oli väike aed õuna- ja kirsipuude ning sõstrapõõsastega.^[9] Päts ei teinud agentide ees saladust sellest, mida arvas kommunismist ja selle ehitamisest. See, mida ta Baškiirias nägi, olevat ainult kinnitanud tema veendumust, et kommunism tähendab vaesust, räbalates lapsi, pori ja kultuuritust. Ja see kõik oli määratud Eestile – sellele kaunile Eestile, millele oli pühendatud tema hool!^[10] Perekonnast lahutamine ja varsti alanud järsem kohtlemine tekitasid vabaneda lootnud Pätsis masendust, ükskõiksust saatuse vastu. Puhuti valdas teda siiski optimism, et Eesti saab vabaks ja ta ise tagasi koju.^[11] Ent kojusõit laskis end oodata kaua. Kummaline küll, aga paistab, nagu oleks Päts just nüüd, vanglahaiglasse suletuna leidnud endast kõrvalekallutamatu, igasugustest kompromissidest keelduva tahte. Kaasani psühhiaatriahaiglas nimetati teda patsiendiks nr 12 ja keelati kasutada oma nime. Ometi kinnitas ta järjepanu, et on Eesti Vabariigi president, kelle kodumaa on vaba ja iseseisev riik. Tema käitumine oli seisusekohane. Lumivalge peaga küürduv rauk lamas ühtesoodu voodis, ei lasknud end isegi kanderaamil värske õhu kätte viia, tõrkus sööki ja ravimeid võtmast, umbusaldas kõiki, iseäranis juute, kuulutas lehtedest loetu lausvaleks, oli kidakeelne, aga mitte siis, kui kukkus sõimama personali või sülitama kurja venelastele, kes teda õiguseta kinni hoidvat (tema hääl oli kõhetule kogule vaatamata tugev), see patsient ei unustanud oma riigipeastaatust. Kui ajalehes kirjutati, et Eestisse rajati kommunistide puhkekodu, läks ta hirmsasti viha täis. 1951. aasta suvel öeldi, et ees on minek teise haiglasse. Uhke patsient ajas vastu ega lubanud end transportida. Alles uimastatuna õnnestus ta viia laevale, mis suundus mööda Volga jõge lõunasse. Mis parata, need siin polnud vabatahtlikud minekud-tulekud.

Tšistopoli haiglas pidi Päts kolm aastat endisel moel voodis lamama, kuulama koridoris üürgavat valjuhääldajat, millest lasti – oletatavasti raviks – kommunistlikku propagandat. Siis tuldi teda jälle ära viima. Taas vaidles ta vastu, uskumata lubadust, et seal, kuhu minnakse, on palju parem olla. Haige lükkas põlastusega tagasi selgatõmbamiseks antud musta vangirüü ja nõudis oma riideid. Kuus ülikonda oli kodust kaasa toodud. Nüüd oli alles üksainus villane ülikond, seegi kompsus seismisest täiesti kortsus.^[12] Reisile kaasa võtta polnud jäänud muud kui väike kohver, milles oli pisike padi püüriga. Kõik muu oli ära võetud.^[13] Paremate tingimuste kohta oli aga tõtt räägitud. Kui räbaldunud ja külmetav patsient pika reisi järel vanglaautost õlgedelt välja tõsteti, oli tema ees Viljandi lähedal asuv Jämejala haigla. Alguses ei tahtnud Päts uskuda, et viibib Eestis. Alles pargis asuvad linnupuurid olevat teda veennud.^[14] Hiljem nuttis ta ja kordas läbi pisarate: „Nüüd olen jälle sellel pühal pinnal.“ ^[15] Jonn oli alles, kärkimist Jämejalas enam ei kuuldud. Ebameeldiva kõneluse katkestamiseks tõmbas Päts nüüd lihtsalt teki üle pea. Ta rääkis sageli oma talust. Kurtis, et aasta enne lahkumist oli külm võtnud ära noored õunapuud, mis oskamatu aednik oli jätnud katmata.^[16] Puhanguti tabasid endist riigipead orientatsioonihäired. Siis ütles ta, et peab minema riigiasju ajama või et õde ootab teda Oru lossis. Tervis hakkas tasapisi paranema. Depressioon vähenes. Pätsil oli hea meel, et saab maetud kodumulda.^[17] Ometi tuldi talle kümmekonna päeva pärast uuesti järele. Ümberpaigutamistele oli ta ennegi vastu seisnud. Sel korral oli meelekibedus kindlasti määratult suurem. „Kas teil ei ole piinlik mind oma kodust lasta ära viia?“ olevat Päts haiglaõelt lahkudes küsinud.^[18]

Toilasse Pätsi Eestis viibimise ajal ei lastud. Kuid mida olekski ta sealt eest leidnud? Loss oli varemetes, pargi oli vallutanud umbrohi. Esiotsa kavandati Orule lastekodu, siis kommunistliku intelligentsi sanatooriumi. Vares oli seal korraldanud vastuvõtu. Personali hoiti eemal, kuid mälestustest aimub, kuidas sissetungimist kogeti. Kogu öö ja päev olevat kostnud lossist metsikut kisa. Kui pidutsejate lahkudes asuti tube korrastama, siis olevat paistnud, „nagu oleksid ruumides möllanud loomad“.^[19] Uus komandant olevat hakanud teenijaskonda terroriseerima – ähvardanud kõik seina äärde panna ja tuua Petserist uued aednikud, kes täidaks Oru pargi kurkide ja sibulatega. 1941. aasta augustis, sakslaste lähenedes oli saabunud punaväelaste salk ja pistnud tungaldega põlema kõik hooned. Mõne tunniga jäid enamikust järele vaid tuhk ja suitsevad müürid. Lossi katus, osa tornist langesid sisse, uksed-aknad, kogu sisustus põles maha. Üksnes kodumajanduskooli maja oli nagu imekombel puutumata jäänud.^[20] Kui sakslased 1944. aastal taandusid, lasti seegi õhku. Suurest kasvuhoonest säilisid raamistik ja kivimüürid. Kuid kaitset taimedele need ei pakkunud. Juba esimesel talvel olla pakane kõik hävitanud, muuhulgas paar tosinat viinapuud, mis olid hästi kasvama läinud ja vilja kandnud.^[21] Järgnenud aastatel tungis varemete vahele pikkamisi võsa. Selleks ajaks, kui Päts Eestisse toodi, oli pargiala juba metsistunud. Vaevalt tasub kahetseda, et see pilt jäi lossi endisel peremehel nägemata.

Konstantin Pätsi lapselaps Matti meenutas, et naasis 1956. aastal esimest korda pärast küüditamist Orule. Baškiirias lastekodus oli ta näinud ilusaid unenägusid, mille „tegevus toimus kaunis looduses, kus oli puid, muruga kaetud mäenõlvu, jõgi, liivakivikoopad, taamal meri“. Hommikul ärgates ei suutnud ta mõista, mida oli näinud. „Hiljem, … kui kõndisin taas lapsepõlveradu – nüüd juba lõhutud Orul –, sain aru, et unes nähtu oli olnud Oru park.“^[22] See oli kordumatu ja isiklik kogemus. Nii kauneid mälestusi kõigil polnud. Vähesed said nii läbilõikaval viisil vaadata oma lapsepõlve varemetele, kuid üldjoontes oli see meeleseisund, mis valdas nõukogude ajal suurt osa eestlastest. Palju oli neid, kes jäid mõtetega mahajäänud maakodu külge. Ent ei pidanud tingimata tuginema iseenda mälestustele, et saada torgatud sellest lahtirebituse tundest, mida sisendasid linnadesse ja kolhoosiasulaisse, tihti otse põldude keskele ehitatud plokkmajad.

Mõneti oli see vaatenurga küsimus. Uusehitisi võis pidada edasiminekuks. Toilast mitte kaugele Sirgalasse, värske põlevkivikarjääri kõrvale kerkinud asulat esitati musternäitena uue võimu loodusega harmoneeruvatest saavutustest. „Pole midagi öelda – esialgne pilt on hämmastav,“ kirjeldas üks külastaja. „Hämmastav just selles mõttes, et soode vaikne romantika kohtub siin otse käeulatuses kivi ja betooniga, moodsa ehituskunstiga. Samas on neljakorruseline hoone, aga otse selle taga vajub jalg pehmesse samblasse.“^[23] Nõukogude Eestis tembeldati kodanlik eelkäija alaarenenud agraarmaaks. 1970. aastate alguses, kui oli jõutud juba küllalt areneda, väideti, et Eestimaa pole enam kaugeltki see, mis 1940. aastal. „On tekkinud hulk täiesti uusi tööstusharusid … Meie vabariigi keemiatööstus laiendab iga aastaga keemiatoodete sortimenti … Tööstuse kiire areng on toonud kaasa ka linnastumise protsessi kiirenemise. Vabariigi pealinn Tallinn on kujunenud tõeliseks suurlinnaks … Tundmatuseni on muutunud meie küla pale … Kolmekümmend kaks aastat nõukogude rahvaste vennalikus peres – see on terve epohh, täis tõsist tööd, täis suuri ümberkujundamisi, uue elu ehitamist.“^[24]

Eestlastele oli see valdavalt võõras vaimustus. 1970. aastatel levis pigem „kaduvikumeeleolu“, kui kasutada sõna, millega tähistati tagurlikuks peetud igatsust pöörduda mõteteski tagasi sellele ametlikult põlatud agraarmaale, millest eemaldumiseks nõukogude tööstusel nii palju saavutusi tuli korda saata.^[25] Möödunud Vabariik kujunes paljudele nostalgiat vormivaks raamiks – mida rohkem kaunistati möödunud aegu, seda enam tugevnes tunne, et just see oli see, mida igatseti.^[26] Kirgastunud minevikupilt tekitas kummaliselt pingestatud suhte oma maasse. Küllap nägid ka paljud kohalikud oma ümbruskonda samal moel nagu üks Eestisse reisinud väliseestlane: „Masendavalt mõjus kontrast idealiseeritud Eesti-kujutluse ja reaalse – igapäevase elu – vahel. Ühelt poolt ei ole ma kunagi tundnud ennast olevat nii kodus ja identne selle maa ja nende inimestega. Samal ajal aga ei ole ma kunagi varem tundnud sellist kibedat valu Nõukogude okupatsiooni vastu, kui nähes selle süsteemi julma ning salakavalat mõju maal ja rahva seas, mida olen alati omaks pidanud.“^[27] Kodu polnud enam päris kodu. „Eestlane ei tunne ennast Eestis enam kodus.“ Sel viisil võttis Lennart Meri 1988. aastal loomeliitude pleenumil kokku kõik maad ja rahvust ohustavad arengud.^[28]

Tundmaks kontrasti ideaalse ja reaalse Eesti vahel, pidi kodumaa lõhestama vaimus kaheks. Kuid see ei tarvitsenud sündida nõnda, et tegelikkuses kogetu kummutab või tunnistab paikapidamatuks oma idealiseeritud paariku – ja paneb viimasest loobuma. 1980. aastate teisele poolele sai iseloomulikuks vastupidine hoiak: mineviku Eesti tunnistati reaalsemaks kui see, mida nägid silmad. Tõeline Eesti oli ära lagastatud. See polnud püüdmatult kadunud. Ilu ja kord – erinevalt minevikust – olid taastatavad. Matti Päts ei kutsunud üles taastama mitte üksnes Oru lossi. Tema arvates tuli ennistada kogu iseseisvusaegne keskkond. „Nii palju, kui on seda üldse võimalik taastada – maastikke, taluansambleid, ühiskondlikke hooneid, teid, sildu ja palju, palju muud, mis on langenud pool sajandit kestnud hävingu ohvriks.“^[29] Nõnda kaugele küündiv muinsuskaitseline tung võib paista mineviku küljes rippumisena. Kuid taastamine oli mõeldud koristamisena – maa ajaloolise eestipärasuse paljastamisena nõukogude rämpsu alt. Eesmärk oli kasvatada kodutunnet iseenese kodumaal.^[30]

Muinsuskaitse oli eetilise sihiga ettevõtmine. Nagu Enn Põldroos ütles Rahvarinde asutaval kongressil, polnud Eestis võsastunud mitte üksnes põllud, vaid ka hinged.^[31] Üks hooletus andis tunnistust teisest. Saaremaal talus lapsepõlve veetnud Juhan Peegel jutustas 1989. aastal, kui kurvaks muutus ta kodupaigas, mõeldes tagasi Vabariigi ajale. Endised puisniidud, mis kunagi olid koristatud ja rehitsetud nagu park, olid nüüd risu täis. „Eks inimesed ole ka teised. Kuidas nüüd öelda – see eetika külg on kõvasti paigast ära läinud… Ja töössesuhtumine on ühe inimpõlve jooksul nii ära lagastatud, et ei oska öelda kohe.“^[32] Eesti Vabariik sai õigele teele tagasipöördumise tähisena inimnäolise korrapära võrdpildiks. „Siis oli kõik loomulik – oli see pisike maa ja pisike linn ja oma koolid ja asjad ja kõik käis, nagu loomulikult peab käima. Vahepealsed aastad on kõik loomuliku arengu segi löönud.“^[33] Nõukogude olustikuga võrreldes paistis kunagine riik õigusega demokraatlikuna. Kuid eeskätt paistis see lagastamise antipoodina. „Oli kord olemas Eestimaa, mida iseloomustas hoolitsetus ja kord, puhtad majad ja sirged põllupeenrad,“ seletas Enn Põldroos.^[34] Sel moel viidi justkui tagantjärele lõpule 1930. aastate kodukaunistamine – endises Eestis polnud enam ühtki elamut, mis poleks varustatud viljapuuaiaga, piiratud ilupuudega, kaunistatud lilledega.

Ka Pätsi ausamba taastamine 1989. aasta suvel oli midagi enamat kui lihtsalt ühe mälestise ennistamine. Trivimi Velliste sõnul sisendas sammas lootust, et peagi taastatakse Eesti Vabariik.^[35] Võib jääda mulje, et lükati ümber see, mida Päts oli aina korranud: et kestavad asutused, mitte inimesed. Carl Robert Jakobsoni matused olid esile kutsunud sellise patriootliku tundepuhangu, et hilisemast ajast ei ole midagi kõrvale panna. Suuri kivimürakaid tassiti jõest välja, et ehitada kõigi eestlaste nimel suur kivitempel.^[36] Vaid kümmekond aastat hiljem oli Jakobsoni haud unaruses. Kas saab leida paremat tõendust Pätsi väitele, et tundepuhang, kuitahes võimas, ei kasvata midagi püsivat? Ja ometi, nüüd oldi Tahkurannas taastamas 1940. aastal lõhutud sammast. Olgugi mälestisena, oli Päts osutunud monumentaalseimaks inimeseks Eesti ajaloos. Ent 1989. aastal ei
koondanud Päts rahva meeli mitte niivõrd inimesena kui loojana. Kujutlus kaunist ja korrapärasest Eestist oli tema poliitilise mõtte pärand. See oli püsivaim asutus, mis tal õnnestus luua. Sestap tunduski, et Eesti Vabariigi püüdluste kvintessents oli väljendunud Orul. Mõneti oli see pettekujutelm. Aeg oli langetanud loori sellele, mida kaunis kord varem tähendas. Ometi muutus Pätsi poliitiline pärand uude demokraatlikusse olustikku sobivaks just seetõttu, et selle algupärane meelsus oli mälust pühitud. Seda võib pidada moonutuseks, aga ka päästmiseks. Alles pool sajandit hiljem leidis „ilus ja tugev Eesti“ massilise kandja isetegevate asutuste ja kaasatõmbava rahva näol.^[37]

1.  4. vaatus, stseen 6; Georg Meri tõlge, veidi muudetud. ↑
2.  Pätsi viimne käik Orule. Stockholms-Tidningen Eestlastele, 29.12.1948, lk 2. ↑
3.  Fakt [V. Kures], Lähemast minevikust, lk 1. ↑
4.  V. Päts, Eesti Vabariigi Presidendi K. Pätsi viimased valitsemise päevad ja tema küüditamine 30. juulil 1940. Välis-Eesti, 30.07.1950, lk 10. ↑
5.  E. Tambek, Tõus ja mõõn, lk 307. ↑
6.  Fakt. K. Pätsi avaldamata käskkiri. Eesti Päevaleht, 01.11.1966, lk 1–2. Riigi Teatajas seda käskkirja ei avaldatud ja otsus vormistati teisiti, vt: R. Marandi, Konstantin Päts ja Eesti Vabariigi lõpp 1940. aastal. Rmt-s: R. Marandi, Valitud artikleid Eesti riigist ja poliitikast. Tallinn, 2007, lk 107. ↑
7.  Presidendi kantseleiülemale Elmar Tambekile tuli ametist lahkumise otsus üllatusena, kuna sellest polnud enne juttu olnud. Päts olevat teda hiljem lohutanud. Ta olevat seda otsust igakülgselt kaalunud. „Minu lahkumisega ei ole Eesti veel kadunud. Kui rahvas hoiab kokku, jääb Eesti püsima! Meie kõikide üle valvab Jumal, kes ei lase heal seemnel raisku minna.“ E. Tambek, Tõus ja mõõn, lk 308–309. Tambek ei ütle midagi selle kohta, miks arvas Päts, et pole otstarbekas tõrkuda ametist lahutamise katse vastu ja oma volitusi ükskõik millisel moel veel kasutada. Ametivandega oli President tõotanud kaitsta Põhiseadust ja seadusi. ↑
8.  E. Tambek, Tõus ja mõõn, lk 310. ↑
9.  President ja sõjavägede ülemjuhataja NKVD ees: dokumente ja materjale. Koost. M. Ilmjärv. Tallinn, 1993, lk 9. ↑
10.  Sealsamas, lk 12. ↑
11.  Järgnevad üksikasjad pärinevad ühe Saksa sõjavangi kirjeldusest, mis kattub sel määral kinnitust leidnud tõsiasjadega, et ei saa kahelda tema viibimises Pätsiga samades haiglates; vt K. Päts suri kodumaal? Meie Kodu, 16.08.1956, lk 1. ↑
12.  Sealsamas, lk 1. ↑
13.  H. Kaudre, Mälestusi Konstantin Pätsist Jämejalas. Rmt-s: Alasi ja haamri vahel: artikleid ja mälestusi Konstantin Pätsist. Koost. A. Velliste. Tallinn, 2007, lk 274. ↑
14.  I. Soomere, Konstantin Päts Jämejala haiglas. Vikerkaar, 1988, nr 12, lk 80. ↑
15.  Täiendavaid andmeid Konstantin Pätsi viibimisest Jämejalal. Võitleja, 1959, nr 11, lk 1. ↑
16.  H. Kaudre, Mälestusi Konstantin Pätsist Jämejalas, lk 274. ↑
17.  I. Soomere, Konstantin Päts Jämejala haiglas, lk 80–81. ↑
18.  H. Kaudre, Mälestusi Konstantin Pätsist Jämejalas, lk 274. ↑
19.  Pätsi viimne käik Orule. Stockholms-Tidningen Eestlastele, 29.12.1948, lk 2. ↑
20.  Kuidas hävitati Oru loss. Sakala, 15.08.1942, lk 1. ↑
21.  Kommunistide hävitustöö Oru lossis. Virumaa Teataja, 16.06.1942, lk 3. ↑
22.  M. Päts, Mälestusi Oru lossist. Meie Kodu, 31.10.1990, lk 3. ↑
23.  M. Kesamaa, Maa all ja maa peal. Looming, 1964, nr 1, lk 111. ↑
24.  Eile oli koduvabariigi sünnipäev. Nõukogude Õpetaja, 22.07.1972, lk 1. ↑
25.  Sõnaga „kaduvikumeeleolu“ iseloomustas arvustaja 1979. aastal toimunud Peeter Toominga fotonäitust „Tagasipöördumine koju“. Ekspositsioon algas pildiga murtud puust, järgnesid fotod tühjadest talumajadest, unarusse jäetud vanadest esemetest, igapäevaelust iseseisvuse ajal, saadetuna kaeblikest luuletustest, looduse ja maaelu helidest, millesse hooti lõikas mootorsae, traktori ja lennuki müra. Arvustaja leidis, et see polnud mitte tagasipöördumine koju, vaid ärapöördumine kodust. „Silmatorkav on vastandumine meie kaasajale. Maa oleks nagu välja surnud, teda samastatakse taluga…“ K. Suur, Mõtteid ühelt fotonäituselt. Sirp ja Vasar, 02.02.1979, lk 12. Olnuks täpsem öelda, et kaasajale vastanduti, kuna selles nähti ärapöördumist kodust. Just tagasipöördumise igatsus aimub külalisteraamatusse tehtud sissekannetest: „Kurbus tuleb kallale, nähes linna keskel kodu“; „Paneks silmad kinni ja nutaks. Lihtsalt“; „Kurb, jah, kurb, et kaob või ongi kadunud see, mis teeb meid eestlasteks – kodutalu, kodutunne.“ Sealsamas. ↑
26.  Nõnda on mõistetav, miks just talu kujunes rahvusriigi kujundiks: vt E. Kõresaar, Lapsepõlv kui ajaloopilt. Rahvuse ja riigi metafoorne kujutamine vanemate eestlaste lapsepõlvemälestustes. Rmt-s: Mälu kui kultuuritegur: etnoloogilisi perspektiive. Toim. E. Kõresaar, T. Anepajo. Tartu, 2003, lk 73. ↑
27.  Tsiteeritud: H. Rakfeldt-Leetmaa, J. Rakfeldt, Rahvusliku identiteedi säilitamine okupeeritud Eestis. Akadeemia, 1996, nr 8, lk 1572. ↑
28.  Eesti NSV loominguliste liitude juhatuste ühispleenum, 1.–2. aprillil 1988. Tallinn, 1988, lk 165. ↑
29.  M. Päts, Mälestusi Oru lossist, lk 3. ↑
30.  Eesti Muinsuskaitse Seltsi põhikirjaga seati Seltsi üheks eesmärgiks „ajaloo- ja kultuurimälestiste abil rahvas kodumaa-armastuse ja kodutunde“ süvendamine: vt Sirp ja Vasar, 25.09.1987. ↑
31.  „Nendes viljakates tingimustes, kus midagi polnud enam püha, õppisime lagastama oma maad, lagastama iseennast.“ Eestimaa Rahvarinde asutav kongress. Sirp ja Vasar, 07.10.1988, lk 2. ↑
32.  M. Jõgi, Vanast Saaremaast ja muustki. Jutuajamine Juhan Peegliga. Sirp ja Vasar, 19.05.1989, lk 4. ↑
33.  Sealsamas. ↑
34.  Eestimaa Rahvarinde asutav kongress, lk 2. ↑
35.  Ausammas Pätsile taastatud. Eesti Päevaleht, 12.07.1989, lk 7. ↑
36.  M. Kahu, Sajand ilma Carl Robert Jakobsonita. Keel ja Kirjandus, 1982, nr 3, lk 137. ↑
37.  Aili Aarelaid tõstis 1988. aasta Loomeliitude pleenumil esile järsult elavnenud seltsiliikumist. Muinsuskaitse Seltsi kõrval mainis ta Metsameeste Seltsi, Lastefondi ja Haridusseltsi. Seltsiliikumine oli Aarelaiu sõnul kaotamas varasemat harrastuslikku iseloomu ning „muutumas rahva sotsiaalse ja poliitilise eneseväljenduse vormiks“. Eesti NSV loominguliste liitude juhatuste ühispleenum, 1.–2. aprillil 1988, lk 49. ↑

Kosmalgia ja autoritaarsus

Igatahes jääb tähelepanuta midagi olulist, kui keskendume üksnes tõigale, et vabariigi-nostalgia moonutas 1930. aastate tegelikkust. Psühholoogilise nähtusena aitab nostalgia mõista autoritaarsust vahest sügavaminigi kui ülevaade valimiste võltsimisest, politsei suvast ja muust, mida see mõiste pähe toob. Võim ja sund näivad olevat autoritaarse korra tuum, kuid ideelisel tasandil on need kõigest abinõud, hankimaks midagi igatsemisväärset, mida kõva kord tõotab pakkuda. Nostalgia on eripärase loomuga igatsus. See ei tõuku abstraktsest puuduolust ega isegi niivõrd mineviku külgetõmbejõust, vaid võõrastusest, samamoodi nagu koduigatsust tekitab võõra ilmega paik, mitte pelgalt kodust eemal viibimine. Kui põldudele ehitatud plokkmajad panevad igatsema kunagist maakodu, siis mitte nii nagu sõna või ese, mis kutsub ajendina esile mälestuse. Nostalgia kese on hoomatav, meeltega tajutav, igatsema ajav äraolek. „Siis oli kõik loomulik – … kõik käis, nagu loomulikult peab käima.“ Nende sõnadega meenutati kunagist Eesti Vabariiki, kuid kaude oli siia kätketud mulje Eesti NSV-st, kus nähti lokkavat loomuvastasust. Mitte et kujutlus kaunist, korrapärasest Eestist olnuks paljas fiktsioon, ajaloolise tõepõhjata pöördpilt, mis ei väljendanud muud kui rahulolematust hilisemaga. Vabariigi-nostalgia rajas ringseose meenutuse ja taju vahele. Kirgastatud minevikupilt süvendas võõrandumise tunnet, kuna pani ümbritsevale vaatama viisil, mis suurendas kurbust ja rahulolematust. Läbi puhtuse-sirguse ideaali paistis nõukogude olustik eriti musta ja kõverana, seda enam, et määrdunud oleviku all aimus kunagise Eesti rikutud ilu.

Näha midagi määrdununa tähendab näha mustust ja puhtust üheaegselt – kogeda olemasolevat kui vajakajäävat. Ka nostalgia puhul on peamine kontrasti tajumine, mitte pikk ajaline vahemaa. Oskar Öpik, kes töötas Pätsi valitsemise ajal välisministeeriumis, hakkas enda sõnul kohe pärast 1938. aastat „kurbuse ja igatsusega tagasi vaatama sellele „autoritaarsele“ ajale, mil lihtsad asjad lahendati kiirelt ja loomuliku mõistuse ning asjalike kaalutluste põhjal“. Kui Riigikogu taas kokku tuli, siis olevat kõik hakanud „venima mööda komisjone ja pleenumeid, kus paljudel oli vähe asjalikku ütelda“. Otsustamisel olla tekkinud „hoopis uued motiivid – sageli mitte selged“. Ei tarvitse eeldada, et Öpik oli vaikival ajastul aina imetlenud loomulikku mõistust ja asjalikkust, mida ta tagasivaatavalt toonastes otsustes täheldas. Võiks hoopis oletada, et tema soodne arvamus vaikivast ajastust kujunes nõnda: komisjonid ja arutelud, mida ta hiljem nägi, äratasid temas mulje varasemast asjalikkusest, mida ta enne ehk suurt ei märganudki. Sellele lisandus veendumus, et nelja parlamendita aasta jooksul kogeti Eestis enneolematut majanduslikku tõusu, millest said kasu kõik rahvakihid. Öpik tahtis nähtavasti öelda, et kui see aeg oligi vormilt autoritaarne, siis polnud võimule ometi midagi ette heita, pigem vastupidi. „Võib-olla olin pealiskaudne vaatleja ja halb demokraat?“^[1] Tõepoolest, mida öelda? Kas ainult halb demokraat saab midagi sellist arvata? Ent mida on ebademokraatlikku soovis, et asju lahendataks kiiresti ja asjalikult? Kas demokraat on inimene, kes on valmis ohverdama majanduskasvu ja õigluse komisjonidele ja pleenumitele? Kui nii, siis miks peaksime me üldse valima demokraatia?

Poliitikateaduses on möödunud sajandi keskpaigast alates vahelduva eduga läbi löönud mõte, et on sümptomeid, mis lubavad ära tunda halva demokraadi. Osa inimesi olevat autoritaarse karakteriga, mis takistab neid demokraatiaga kohanemast või vähemalt muudab nad altiks demokraatiavastastele vooludele. On pakutud, et autoritaarse hoiaku määravad kolm tunnust: (1) kõhklusteta allumine võimudele; (2) agressiivsus võõraste ja nende vastu, keda valitsev võim peab hälvikuteks; (3) suur austus tavade ja ühiskondlike normide vastu, koos veendumusega, et kõik teisedki peaksid neist kinni pidama. Kui inimese juures on leitavad need kolm joont, siis võivat temalt oodata enamikku sellest, mida omistatakse autoritaarse korra pooldajatele.^[2] Ei tasuvat loota, et autoritaarsus on ajalooline nähtus, millest arenev ühiskond saab pikkamisi võitu.^[3] Ehkki selle ilmingud polevat alatasa nähtaval, leiduvat kõikides riikides küllalt autoritaarse kalduvusega inimesi, kes kujutavad endast varjatud ohtu demokraatiale. Piisavat mõnest harjumuspäraseid norme vapustavast tõukest või kriisist, et tuua sellistes inimestes esile vastumeelsus ühiskondliku mitmekesisuse vastu ja poolehoid sunniga tagatud ühelaadsusele.^[4] „Otsekui oleks mõne inimese laubal nupp. Kui seda nuppu vajutatakse, siis keskenduvad nad äkki innuga rühmakaaslaste kaitsmisele, ajavad välja välismaalasi ja mitte-kohanejaid ning lämmatavad rühma sees erimeelsusi.“^[5] Teisisõnu ei tulevat autoritaarse korra lätteid otsida ainult sellest, mida teevad valitsejad. Sama oluline, ehk olulisemgi olevat altpoolt lähtuv nõudlus kõva käe järele.

Sellise mudeliga – mis tõlgitseb nähtavat autoritaarsust psühholoogilise kalduvuse ja normatiivse vapustuse koosmõjuna – on katsutud heita valgust viimaste aastate poliitilistele suundumustele Ameerika Ühendriikides, Euroopas ja mujal. Kontrollimatu sisseränne olevat just seda laadi vapustus, mis tekitab tunde, et moraalikord on ohus ning „meie“ lagunemas.^[6] Ivan Krastevi väitel on Brexit seletatav tõsiasjaga, et juba aastaid nõustus üle poolte brittidest tõdemusega: „Suurbritannia on viimasel ajal tundmatuseni muutunud. Vahel paistab see võõrriigina ja see valmistab mulle ebamugavust.“ Pagulaskriis olevat tekitanud Euroopas moraalse paanika, mille laiahaardeline mõju poliitikale muutub arusaadavaks, kui peetakse silmas, et see käivitas suures osas eurooplastest üldisema hoiaku – sõltumata sellest, mis vajutas nende laubal olevat nuppu, toimivad autoritaarse kalduvusega inimesed nüüd teisteski valdkondades tüübitruult.^[7] Samuti on varem varjunud kalduvuse teisenemist autoritaarseks karakteriks peetud tähtsaks teguriks, miks Ungari ja Poola on eemaldunud liberaalsest demokraatiast. Anne Applebaum, vaheldumisi Poolas ja USA-s elav ameerika ajakirjanik ja ajaloolane nägi enda sõnul pealt, kuidas mitmed tema tuttavad, kes varem olid pooldanud liberaalset demokraatiat, muutsid korraga meelt, ehkki 2008.–2009. aasta majandussurutis ega 2015. aasta pagulaskriis neid isiklikult peaaegu ei puudutanud. Ülal kirjeldatud mudel veenis teda ja tekitas kahtluse, et paljud tema Poola tuttavatest olid juba enne olnud „kapi-autoritaarlased“.^[8] Applebaum väidab, et kuna selline psühholoogiline sättumus on üldiselt levinud, siis pole selja keeramine demokraatiale Poola ega laiemalt Ida-Euroopa eripära, vaid areng, mida tuleb karta kõikjal.

Autoritaarse karakteri mõiste kujuneski möödunud sajandil välja vastusena kahetisele küsimusele: kuidas said 1930. aastatel nii paljud inimesed asuda pooldama fašismi või natsismi ning kas midagi sarnast võib juhtuda mujalgi?^[9] See seletab keskendumist tüübile – autoritaarsele iseloomule –, kuna muidu võinuks vaevalt saavutada midagi üldistatavat ja teiste ajajärkudega kõrvutatavat. Ehkki pearõhk on lasunud autoritaarse võimu pooldajatel, pole poliitilise psühholoogia uurijad jätnud kõrvale ka juhte ja nende iseloomu. On otsitud sümbioosi riigi etteotsa pürgiva halva demokraadi, tema abistajate ja järgijate vahel – autoritaarse poliitika nõudluse ja pakkumise kohtumist, mis muudab masside valmisoleku leppida vabaduse piiramisega demokraatia allakäiguks.^[10] Juhtide psühholoogia lahkamisel on jäänud avatuks mitu teed: nende iseloomu saab vaadelda ainulaadsena, nagu on tavaks elulugude puhul, või lahterdada nad mõne tüübi alla, mis tundub olevat õigustatud iseäranis siis, kui huvi pakub poliitiku karakteri ühitumine poolehoidjate omaga. Mõistagi ei välista need kaks vaatenurka teineteist. Poliitiku „psühhobiograafia“ võib tuua esile palju kordumatut ja eripärast, jälgida ühe inimese kujunemist erandlike kogemuste mõjul, kirjeldada indiviidi, kuid ometi tuvastada tema individuaalsuses mõni valdav joon, mida jagavad teisedki.^[11] Raskeks muudab ajalooliste tegelaste tüpiseerimise tõsiasi, et neile ei saa anda küsitluslehte, nagu enamasti tehakse autoritaarsuse hindamisel. Siiski on leitud väljapääs: ka tekstide (usutluste, kõnede, artiklite jms) põhjal saavat selgitada, kas autorit iseloomustab etnotsentrism (tugev emotsionaalne side oma rahvusrühmaga), usk enda võimesse sündmusi kontrollida, võimujanu, umbusk teiste, eriti muulaste vastu. Sellist uurimistööd nimetatakse autoritaarsuse mõõtmiseks distantsilt.^[12]

Olgugi teisel moel, ajaloolased on ka Pätsile omistanud kui mitte päris karakterit, siis ikkagi valdavat meelsust. Jaan Tõnisson aatemees, Konstantin Päts majandusmees – niisugune vastandus on jäänud visalt püsima, vaatamata tõsiasjale, et see on suur lihtsustus, õigemini täiesti paikapidamatu.^[13] Omaviisi oli Päts palju järjekindlam aatemees kui Tõnisson. Mida tähendasid 1920.–1930. aastatel „aated“? Kui otsime sõdadevahelise ajajärgu suurimat aatemeest, siis küünib tüüpi määratlevana esile Johannes Aavik, kes vastab sellele nimetusele nii igakülgselt, nii karikatuurselt, et mõjub liialdatud kirjandusliku tegelaskujuna. Aaviku käsitluses toimis aade nõnda, et iga asja ja nähtust vaadati tema idealiseeritud paariku valguses. Rahvuslast ei pidanud innustama mitte tegelik Eesti, vaid tema ilusam teisend vaimusilmas. „Meid peab täitma … rahvustunde ja vaimustusega kujutelm sellest, milleks Eesti ühiskond võib ja peab saama oma majanduse, keele, kirjanduse ja üldse oma kultuurilise ja võibolla isegi poliitilise olukorra poolest.“^[14] Vähe sellest, et aatemees olemasolevat ei imetlenud, ta ei tohtinudki seda teha, sest just arvustamisega viipas ta paremuse poole.

Aatelise taju põhikategooria on hälve. Pole vaja täpselt teada, kuidas elu ja inimesed peavad olema, et sedastada: nad pole sellised, nagu peaksid. Piisab koledusest, et tunda ära ilu puudumine. Aavik oli keelemees ja möönis, et ainult selles valdkonnas suutis ta kõik eksimused kahtluseta tuvastada (suurem osa tema kirjutistest oligi pühendatud tegeliku rääkimise-kirjutamise sarjamisele). Ometi oli ta kindel, et „ka muudel aladel, näiteks majanduse – põllunduse ja tööstuse alal esineb samasuguseid vigu ja vastuoksusi“.^[15] Armastus ilusa Eesti vastu ajas Aaviku ahastusse. Helde muusana tõi see talle aastast aastasse kibedaid mõtteid tegelike eestlaste tuimusest, rumalusest, maitsetusest, tõulisest mandumisest. Kibedaimaski pettumises oli aga natuke magusat igatsust. Veendumus, et Eesti senine kirjandus on väärtuseta, pani Aaviku unelema riigist, kus kirjanduse väljaandmine on „plaanikindel ja targalt juhitav ja ideaalse valikuga“.^[16] Pätsi rahvuslik suund sai talt tervituseks sõnad: „ükskord ometi“.^[17]

Neis sõnades väljenduvat emotsiooni tundsid 1934. aastal paljud Eesti aatemehed. Neil võisid olla täiesti erinevad, isegi vastupidised arvamused selle kohta, mis oli riigis valesti. Nad ei olnud autoritaarsed selles mõttes, et oleksid tõmbunud sunni kui sellise poole, rääkimata allumistungist ja võõravihast. Pätsi toetavad rahvuslastest kultuuritegelased olid sageli uuendajad nagu Aavik, mitte konservatiivid.^[18] Teisalt ei tohiks kultuuritegelaste rolli üle tähtsustada, justkui oleksid nad olnud Pätsi põhitugi. Laias laastus saab aatemehe mõiste alla haarata kõik inimesed, keda iseloomustab usk, et mõni asi on valesti (niisiis igaühe). 1930. aastate alguses süvenes Eestis järjepanu veendumus, et riigis peab olema peremees. Miks? Kiusatus on öelda: kuna järjest rohkematele inimestele sai selgeks, et kriisis riik vajab kindlamat kätt. Ometi torkab silma, et peremehe puudumist tajuti erilisel moel: mitte nõnda, et kujutleti, mida juht täpselt teeks, vaid nähtuste kujul, mis tõendasid peremehetuse tagajärgi. Majanduskriisi süvenedes tuli selliseid nähtusi üha juurde. Peremehetuse ilmingud tungisid sedavõrd esile, et varsti oli vajadus peremehe järele juba karjuv. Kui peremehetuse mulje oli kord tekkinud – ükskõik millisel põhjusel –, siis leidis see ainult kinnitust. Isegi keelemees Aavik uskus nägevat, et juhi puudumine tõukab majanduse sügavamale kriisi, hoolimata sellest, et tal polnud majandusest ja selle juhtimisest suuremat aimu. See on näide olukorrast, kus kujutlus korratusest-tegematajätmisest kannustab igatsust inimese järele, kes oskab ja suudab asju korda seada.^[19] Lootus, et saabub „plaanikindel ja targalt juhitav“ poliitika, polnud iseloomulik ainult rahvuslastele või parempoolsetele. Juba 1920. aastatel oli moodustunud hoopis laiema poliitilise kõlapinnaga sõnavara, tähistamaks seda, mida riigi juhtimises pole: „kavakindlust“, „sihipärasust“, „järjekindlust“, „süsteemsust“, „teadlikkust“.^[20]

Tundub, et astume pika sammu autoritaarse korra peibutuse seletamise suunas, kui mõistame, mis annab neile sõnadele nii uimastavalt kauni kõla. Võib-olla aitab meid põige mõtteajaloo väljapaistvaima aatemehe juurde. Platoni dialoogis „Seadused“ kirjeldatakse linna, mille rajab selge mõistusega seadusandja sihiga saavutada suurim võimalik aatelisus mitte ainult elanikes, vaid ka linnas kui tervikus. Ta adub, et aines pole täiuslik (inimesed pole vaha, maa ei allu täienisti tahtele). Siiski kuvab ta käsitöölise kombel silme ette loodava – linna sellisena, nagu see peab olema tulevikus – ja asub kavakindlalt kõrvaldama vajakajäämisi. Esimesi elanikke valib ta hoolega (eraldab ju ka karjane „terved loomad neist, kes seda pole, head tõugu loomad neist, kes seda pole“).^[21] Seejärel hakkab ta linlasi kasvatama, mitte isiklikult, igale poole ta ei jõua, vaid asutuste abil.^[22] Kasvatus on linnas esmase tähtsusega, sest vältida tuleb pealesurumist. „Kas seadused peavad ilmnema hoolitseva isa ja ema kujul, kel on palju mõistust, või türanni ja despoodina, kes käsib ja ähvardab?“^[23] Kahtlemata peavad need meenutama pigem õrnalt hoolitsevaid vanemaid. Elanikud täitku seadusi vabatahtlikult, vabade inimestena. See on aga võimalik üksnes siis, kui nende hing on koolitatud mõistuspäraseks. Karistused on linnas ainult nende tarbeks, kes jonnakalt mõistuse vastu tõrguvad, kelle „mõtlemine on väärastunud“. Tõrkumist on vabade inimeste hulgas siiski vähe, sest asjatundlik asutaja on osanud igaühe iseloomu ravida ja hooldada (therapeuein). Kõikjal laiutab üksmeel (seda enam, et asjad ja tegevused, mis tekitavad tülisid, on keelatud). Juba linna välisilme laseb paista, et valitseb kaunis kord (kosmos): majad on keskväljaku ümber kaunilt ringis, hooldatud (kellel pole, sellele määravad järelevaatajad trahvi), jõgesid ja kaeve ümbritsevad ilupuud. Muidugi, täiuslikku aatekuju pole inimesele antud puudutada, olgu tema mõistus kuitahes selge. Ehkki kõik on korras (en kosmoi), organiseeritud, mõistuspärane (en tini logoi), kuigi õiglus peab linna üle lakkamata valvet, jätkub ikka asutaja töö, jätkub isegi pärast tema surma, sest linna juhtimisega on lood nagu maalimisega: „kaunistamine ei näi kunagi jõudvat punktini, kus maal ei saaks muutuda veelgi ilusamaks ja väljendusrikkamaks“.^[24] Aga kuidas saaks valmistada kurbust see, et viimne siht on kättesaamatu? Õnn on elada linnas, mida juhitakse kavakindlusega aina kasvava heaolu suunas.

„Eesti riigile sai 12. märts 1934 tähtsaks pöördepäevaks. Riigivanemana K. Päts võttis vastutuse riigi saatuse eest endale. Ta kõrvaldas põhjused, mis pidurdasid riigielu arenemist. Nüüd, kus K. Pätsi käed vabanesid parteide takistavatest köidikutest, avanes avar tegevusväli tema annetele, suurele vilumusele ja sündinud riigimehe loovale vaimule. Riigielus algasid külvi- ja loominguaastad. Seda hakati juhtima kaugelenägeva plaanilikkusega, rahuliku kindlusega, riigimeheliku julgusega ja õige arusaamisega ajavaimust.“^[25] Need read pärinevad poolpropagandistlikust teosest. Ometi peab pingutama, hoomamaks siin õõnsust. Oletatavasti võiks ka inimene, kes ei kaldu autoritaarsusse, tunnistada selle kirjelduse ligitõmbavust. Demokraat ei pea häbenema, kui tunneb erilaadset igatsust, mida võiks nimetada kosmalgiaks. Mõistuspärasus ja sihikindlus ei ole loomuldasa autoritaarsed väärtused. 1930. aastate Eesti – kahjuks mitte kordumatu – eripära oli see, et need väärtused isikustati äärmuseni. Muutus pea mõeldamatuks, et vastutus, ratsionaalsus, asjalikkus, kõik see, mida oodati riigi peremehelt, kujuneb (äraproovitud kogemuse järgi) kindlaimini asutuste koosmõjus, ilma kellegi korraldava käeta. See mõte on alati enesesalgamine inimeselt, kes on harjunud kogema mõistuspärasust üksikinimese otsustusvõime vaatepunktilt. Pätsile oli see mõte täiesti võõras – kurb ja irooniline tõdemus, kui meenutada, et ta pühendas oma elu asutustele. Sümbioos tema poolehoidjatega seisnes selles, et Pätsile omistati hämmastava küllusega seda, mida ta ise endas kõrgeimal määral nägema oli harjunud: riigimehelikkust. Lausa tema kehasse nähti riiklikkus tunginud olevat. 1937. aastal valminud põhiseaduse eelnõu sätestas, et Vabariigi President on „riigivõimu ühtluse kehastaja“.^[26] Rahvuskogus jäeti see väljend kõrvale, põhjendusega, et see on pigem poliitilise kui juriidilise iseloomuga ega sobi seetõttu põhiseadusesse. Viimasesse ehk tõesti mitte, kuid 1930. aastate Eesti poliitilist mõtet sobib see väljend tähistama suurepäraselt. Mõneti sai Pätsist endast poliitiline mõte. Ja ta on selleks jäänud siiani. Jääb mulje, et teda on siiani raske kirjeldada, ilma et kummalise loomulikkusega ei tuleks end pakkuma sõnad, mis kujutavad riiki, sellisena nagu see peab olema.

1.  O. Mamers [Öpik], Häda võidetuile. Stockholm, 1958, lk 52. ↑
2.  Neid jooni mõõtva autoritaarsuse skaala pakkus välja Bob Altemeyer raamatus „Right-Wing Authoritarianism“, Winnipeg, 1981. ↑
3.  K. Stenner, J. Haidt, Authoritarianism Is Not a Momentary Madness, But an Eternal Dynamic Within Liberal Democracy. Rmt-s: Can it Happen Here? Authoritarianism in America. Toim. C. R. Sunstein. New York, 2018. ↑
4.  K. Stenner, The Authoritarian Dynamic. Cambridge University Press, 2005, 17. ↑
5.  J. Haidt, When and Why Nationalism Beats Globalism. The American Interest, 2016, nr 1. Tsit: I. Krastev, After Europe. Phildelphia, 2017, lk 40. ↑
6.  Autoritaarsust käivitavat iseäranis sisseränne kultuuriliselt erinevatest riikidest, mida tajutavat suurema normatiivse vapustusena, vt C. Claassen, L. McLaren, Do Threats Galvanize Authoritarians or Mobilize Nonauthoritarians? Experimental Tests from 19 European Societies. Political Psychology, 2020, lk 15. ↑
7.  I. Krastev, After Europe. Phildelphia, 2017, lk 41. ↑
8.  A. Applebaum, Twilight of Democracy: The Seductive Lure of Authoritarianism. New York, 2020, lk 14. ↑
9.  Vt F. Samuelson, The Authoritarian Character from Berlin to Berkeley and Beyond: The Odyssey of a Problem. Rmt-s: Strengh and Weakness. The Authoritarian Personality Today. Toim. W. F. Stone, G. Lederer, R. Christie. New York, 1992, lk 22. ↑
10.  Vt nt J. W. Dean, B. Altemeyer, Authoritarian Nightmare. Trump and his Followers. New York, 2020. ↑
11.  Vt J. M. Post, Psychobiography: „The Child is Father of the Man“. Rmt-s: The Oxford Handbook of Political Psychology. Toim. L. Huddy, D. O. Sears, J. S. Levy. 2. vlj, Oxford University Press, 2013. ↑
12.  D. G. Winter, Personality. Analysis and Interpretation of Lives. New York, 1996, lk 247. Näiteks võeti 1970. aastate lõpus ette kõigi NLKP KK Poliitbüroo liikmete mõtteavaldused ja seati nad erinevate psühholoogiliste joonte tugevuse põhjal järjekorda. Huvitaval kombel tuli välja, et kõige rohkem uskus oma võimesse sündmusi kontrollida partei tööstussekretär Andrei Kirilenko. KGB juht Juri Andropov uskus sellesse märksa vähem. M. G. Hermann, Assessing the Personalities of Soviet Politburo Members. Personality and Social Psychology Bulletin, 1980, nr 3. ↑
13.  Need tüübid kujunesid välja 20. sajandi alguses Tõnissoni Postimehe ja Pätsi Teataja võitluse taustal. Juba sel ajal olid nimetused eksitavad, kuna Tõnisson ei eitanud sugugi majanduse ega Päts aadete tähtsust. Erinevalt sellest, kuidas asja juhtkirjades (konkurendist eristumiseks) kiputi esitama, polnud tegu põhimõttelise lahknemisega, vaid pigem erinevate arvamustega selle kohta, mida sel hetkel eestlaste (ja eri ühiskonnakihtide) huvides tuli teha. Tüüpideks arenesid „aatemehed“ ja „majandusmehed“ paljuski Eduard Vilde satiiriliste kirjutiste mõjul, mille eeskuju olid 19. sajandil levinud sarnased „paarismehed“; vt A. Palm, E. Vilde senitundmatu reisisatiir. Keel ja Kirjandus, 1965, nr 10, lk 595–598. ↑
14.  J. Aavik, Mõtteid mõnest rahvuskultuuri küsimusest. ERK, 1936, nr 2, lk 33. ↑
15.  Samas, lk 31. ↑
16.  J. Aavik, Rahvuskultuuri tõstmine ja intensiivsemaks tegemine. ERK, 1933, nr 9–10, lk 229. ↑
17.  J. Aavik, Mõtteid mõnest rahvuskultuuri küsimusest, lk 29. ↑
18.  Kuitahes tavapärased polnudki Aaviku vaated teistes valdkondades, enim ootas ta pööret keelepoliitikas ning just reformimise, mitte säilitamise suunas. ↑
19.  Sestap ei tasu 1930. aastate alguse majanduskriisi mõju otsida ainult sellistest ainelistest teguritest nagu isiklikult kogetud tööpuudus, sissetuleku vähenemine, säästude kaotamine vms. Rahuolematuseks piisab kujutlusest, et ühiskonda on ilmunud hälbed. Miski ei takista tundmast nördimust või koguni ärritust selle pärast, et keegi teine on sattunud majandusliku löögi alla. See pole tingimata altruism. Ärritada võib mitte niivõrd halb majanduslik olukord kuivõrd tunne, et keegi on lasknud sel juhtuda, ilmutades nõnda oskamatust, hoolimatust või korrumpeeritust. Ka siis, kui juhtunut ei nähta kellegi oskamatuse tagajärjena, võidakse ometi tunda rahulolematust selle pärast, et keegi olukorda ei paranda. ↑
20.  1934. aasta algusest vt nt sotsialistide töökava: Kavakindlale majanduse ülesehitamisele. Rahva Sõna, 27.01.1934, lk 5. ↑
21.  Platon, Seadused, 735b-c. ↑
22.  Seadused (nomoi) ei tähista dialoogis mitte ainult kirjalikke sätteid, vaid ka asutusi. ↑
23.  Platon, Seadused, 859a. ↑
24.  Platon, Seadused, 769b. „Seadustes“ kirjeldatud linna eeskuju on mõistuse järgi korraldatud maailmaruum. Luc Brisson kirjutab, et Platoni käsitluses kaob tavapärane vastandus nomos’e ja physis’e vahel, kuna üks muutub teise väljenduseks, vt L. Brisson, Polis as Kosmos in Plato’s Laws. Rmt-s: Cosmos in the Ancient World. Toim. P. S. Horky. Cambridge, 2019, lk 123. Mitmed Platoni hilisemad dialoogid tegelevad sellega, kuidas jumalik mõistus rajab maailmas korda. Mõistusele omistatakse kahetine võime: aduda, mis on hea, ja korraldada kõik sel viisil; vt C. Bobonich, Plato’s Utopia Recast. His Later Ethics and Politics. Oxford; New York, 2002, lk 95. ↑
25.  M. Raud, Eesti Vabariigi President Konstantin Päts, Tallinn, 1938, lk 56. ↑
26.  Põhiseadus ja Rahvuskogu, lk 475. ↑