Sisuliselt kõik, mis meil praegu tehakse, on loomuvastane. Meie inimesed on otsekui haiged. Nad ei mõista, mis nendega toimub, nad ei ole veel aru saanud, et on haiged ja peaksid otsima ravivõimalusi, ent nemad ei märkagi haigust, neile näib, et nad mõtlevad kainelt ja talitavad loogiliselt. Ometigi astuvad nad igal sammul üle kõigest, mis on inimlik, ja seda, millesse alles nüüdsama suhtusid hoolivalt, tallavad nad ise mutta. Milleks nad muutuvad, on praegu raske öelda, sest ma ei suuda kainelt otsustada – elu sakutab mind. Mõtlen, kuidas ise vastu pidada, sõgemeelsete seas mõistust säilitada. See, mida ma näen, tekitab minus õudu. Välise korra lõhkumine ja sisemine perverssus on nii kiired, kõik see areneb niisuguse hooga, et kirja panna, kasvõi kord kuus, ei õnnestu: käed vajuvad rüppe, ma ei suuda kirjutada, siin tuleks olla osav ajakirjanik, terane ja silmapilkselt reageeriv. Minu sulg on aga nüriks jäänud, silmad pisarais. Nemad reedavad teisi ning järelikult ka endid. Ja see on juba muutunud loomulikuks. Tahate teada, kuidas ma Zdeneki kätte sain? Nad saatsid ta mulle postiga!
Mul õnnestus poega pikalt säästa. Ta ei läinud korpusse. Ma käisin kõik läbi, kulutasin kõikide ametite uksi, et teda korpusse ei võetaks. Ta jäi koju. Me naisega tegime kõik, et teda tagasi hoida. Ta õppis arstiteaduskonnas. Tal oli annet, teda taheti kirurgiasse meelitada, kuid mina leidsin, et sealt on vaid sammuke sõjakirurgiasse, ning ta valis vertebroloogia; me arvasime: hakkab mõnes neist kliinikutest kunstlülisid paigaldama, kena vaikne töö. Kuid nemad mõtlesid välja mingisugused kursused, teate neid küll, kuu aega sõjameditsiinialast väljaõpet. Laager, telgid, punkrid, haavatutele esmaabi andmine… Sõitis korra ära, teise… Siis aga saan ühel päeval alt kõne. Ma elasin tollal ühes kondomiiniumis, šikis apartemendis. Ja mulle siis antakse alt teada, et on saabunud pakk, tuleb minna terminali, auto ootavat, rahvusvaheline post. Noh, lähen siis alla. Tõepoolest, suur auto, rahvusvaheline post. Juht on prantslane, naljakas ja uje. Palub näidata dokumenti, sõrmejälge ei õnnestu lugeda, ma näitan silma – toimis viiendal katsel, mäletan tänini. Ise aga muudkui mõtlen, mis seal küll olla võiks, mida ometi mulle saadeti… Ma olin tollal tuntud kirjanik, mu raamatuid tõlgiti, ehkki keeled surid üksteise järel välja, inimesed saatsid mulle kingitusi, isegi lilli! Kujutate ette, millised ajad mul olid… Siis järsku vaatan dokumente, seal aga on Zdeneki nimi. Ma ütlen, et küllap saadeti see pojale, või saatis tema mulle midagi? Autojuht aga vaatab mind ja nägu on tal kuidagi imelik, küsib, kas ma tõesti ei saa aru, mille ta tõi? Ma ütlen, et ei saa. Ta sakutab oma juukseid ja siunab kedagi… Kas teid ei hoiatatud?.. Küsin vastu: mille eest? Te siis, ütleb, ei tea midagi… Ulatab mulle suure karbi, lausub vabandusi ja seejärel sõidab ruttu-ruttu minema… Ma vaatan dokumente, vaatan karpi – ega saa mõhkugi aru.
Ühesõnaga, niimoodi sain ma oma Zdeneki kätte. Niimoodi ta mulle siis saadeti.
Kus ta oli, mida tegi, kuhu sattus, mismoodi hukkus – seda ma teada ei saanudki. Kus ma küll ei käinud, kuhu ma küll ei helistanud! Nõudsin kohtumisi ministritega! Sõimlesin, võtsin sõna… Selle tulemusena pandi mind jälgimise alla. Kutsuti vestlusele ja hakati koridore mööda jooksutama, küsimustega piinama. Mina aga ajan oma joru: kus mu Zdenek oli? Kus ta surma sai? Kes ta tappis? Miks ta ohtu sattus? Selgitage mulle, isale, kuidas ja miks mu poeg suri? Miks mulle saadeti karp tema tuhaga? Miks pole mingeid selgitusi! Lõin lamenti… Pisteti kliinikusse. Apartemendist jäin ilma. Konto ajutiselt deaktiveeriti, ma ei tohtinud oma raamatule autogrammigi kirjutada. Raamatud muutusid justkui mitte minu omadeks. Mult võeti ära mitte ainult poeg, vaid ka raamatud. Tindisolkijad käivitasid koleda kampaania – kirjutasid minu kohta jõledusi. Neist oli mul ükspuha – las kädistavad, tühja neist. Olin valust kurt, juhmistunud. Raamatud ilmusid sandistatud juttudega. Ilma mult küsimata. Võtan poes oma raamatu, lehitsen ega tunne ära. Teotasid. Lõikasid välja kõik, mida pidasid ebavajalikuks. Ma ei tohtinud selle peale sõnagi kobiseda. Ega ma tahtnudki. Ja rohkem ma neisse ei vaadanud. Need olid otsekui kellegi teise kirjutatud. Minu elu hakkas kulgema teises projektsioonis – väljaspool mu minevikku, kõik oli kadunud nagu vesi liiva sisse. Ma olin muutunud nimetuks mängunupuks linna kaardil. Südames ma tunnen ennast, seal ongi kõigi minu lugude originaalid. Sellepärast ma ei kirjutagi nüüd üldse. Otsustasin, et ei hakka nendega enam purelema. Nad ei vääri minu Zdenekit ega vääri minu raevu. Nad polnud väärt tundma teda elu ajal, nad talitasid temaga sellisel viisil, et nüüd ei ole nad väärt teadma sedagi, et ta kunagi olemas oli. Niiviisi olen ma otsustanud. Me seisame neist kõrgemal. Kõrgemal! – ütlesin ma endale, lõuga ette lükates ja selga sirgena hoides. Ma ei kooldu nende ees. Mina mäletan: õilis süda on ülemal mis tahes süsteemist. Siin aga… sihukesed sulid on küüned taha saanud, teevad nii hulle tükke, hoiavad kõiki teadmatuses… Ei, meie oleme õilsad, hingelt puhtad. Selliseid inimesi pole palju jäänud. Ümberringi on puha prussakad, kõik ajavad taga madalaid eesmärke, omakasu, otsivad mingit pragu, kus istuda oma tillukesel troonil ja teisi kamandada. Nad ei vaevu isegi mõtlema, missugune elu võiks neil olla. Nad on nagu rotid, kes orienteeruvad vaid selles keskkonnas, kuhu on paigutatud. Nad ei hakka midagi otsima, midagi muutma, nad kohanevad, harjuvad, ajavad juuri ja õpetavad teisi elama, hakkavad filosofeerima – umbes nagu kuidas radioaktiivsete jäätmete hunnikus elada. Mõnikord tuleb mulle sihuke äng peale. Mõtlen kuidagi kõigist korraga – valutan südant kõigi pärast, kõigi, mul on neist inimestest, neist pimedatest kahju. Kahju! Aga juhtub sedagi, et kirun ja vihkan. Süüdistan kõiki möödaminejaid selles, mis mu pojaga juhtus. Sest nad lasid sel sündida – igaüks neist lasi, igaüks! Kui sa oled oma poja korpusse pannud, siis juba oledki lasknud sündida sellel, mis minu poja ja teiste lastega juhtus. Ja kuidas me ometi lasime sel sündida?
Kord mõtlesin: „Hea, et Vilja ei elanud nii kaua, ei näinud seda karpi!“ Aga hiljem mõtlesin: „Oo, kui ta oleks näinud, oleks ta vihaseks saanud, see linn oleks koos oma tornidega kokku kukkunud!“ Niisugune raev oli tal. Mina võin niiviisi mõelda, minule on lubatud. Mina olen nüüd kaelarihmaga linnahull. Mulle pole jäänud muud kui rääkida seda igaühele. Kuid igale matsile ma seda ei räägi. Olen küll absindijooja, kuid näen, kellele tasub rääkida, kes kuuleb mu sõna, kes aga on kurt, peksa või klaas vastu teda puruks. Neil on hing kurt. Ja selliseid on nüüd meie seas rohkem, sest igal sammul sünnib seadusetus ja loomuvastasus. Hingekülmus käib nüüd asja juurde. Ma räägin väärikatele inimestele. Kirjutada enam ei suuda. Ei jaksa pliiatsit kätte võtta, ei suuda sõnagi kritseldada. Käsi kangestub. Valgub kohe raevu täis ja hakkab värisema. Ei saa ühtegi tähte paberile veetud. Ja mida mul olekski nüüd kirjutada! Kes mind avaldaks? Raamatutest pole nüüd mingit kasu… Inimene astub ligi, lööb raamatu lahti ja sülitab lehtede vahele! Nojah, see selleks. Ühiskond, kus inimesi koheldakse niimoodi, nagu mu poega koheldi, ei vääri kirjandust, või vastupidi – sellise ühiskonna kirjandus ei vääri tähelepanu, parem seda mitte lugeda.
(leheküljed välja rebitud)
… nad said muidugi jälile, et ma ronisin kollastesse tsoonidesse, see oli paratamatu, ma olin üha sagedamini sündmatult purjus ega jälginud, millistel tänavatel kõnnin, eks ma eksisin minu jaoks keelatud tsoonidesse ning selle eest pandi mulle kaela elektrooniline rihm, väljendades sel moel mulle usaldamatust.
Kui sellest teatati, ei saanud ma isegi aru. Mõnikord on nende formuleeringutest väga raske aru saada. Eriti kui sul on meel must. Ja mina olin poja hukust masenduses, ei saanud millestki aru. Nüüd olen ma jah selline julge ja jutukas, vidistan pärast kolmandat absindiklaasi nagu kanaarilind!
Kohtusaali sisenes arst, õigemini mees valges kitlis. Ma ei tea, kas ta oli arst. Ta veeretas sisse ratastooli, mind pandi sellesse istuma. Ma olin nõrk ja jahmunud. Mulle anti midagi juua. Kõrval oleval väikesel laual võeti lahti karbike ja pakendist välja mingisugune seade. Ma ei saanud millestki aru. Lõin jube vedelaks, mõtlesin: kõik, nüüd mind hukatakse.
Kohtusaalis sosiskleti. Keegi hakkas naerma ning korravalvurid talutasid ta närvilise nördimusega välja. Saalis oli õige hämar; asi toimus ebameeldivatel päevadel, meid pommitati tihti, meie tsoonis kehtis pidev pimendamiskäsk, aknad olid kinni kaetud, kuid sees süüdati miskipärast vaevu hõõguvaid lampe, mistõttu hämaras paistsid kõigi näod haiglaselt kollastena.
Arst näitas mu silmadesse valgust, kompis pulssi, inimesed reageerisid heakskiitvalt, vaikne kõmin veeres lainena üle mu selja taga olevate ridade; mõned tõusid püsti ja tulid lähemale, vaatasid, astusid eemale ja arutasid huvitatult mu reaktsiooni. Paljude jaoks oli see kõik uudiseks. Minu jaoks muidugi ka. Ennekõike olin ma täielikus segaduses, vahtisin ammuli sui. Rumal inimene. Hiljem õigustasin ennast sellega, et olin üks esimestest. Kohtunik luges ette midagi umbes sellist: „Võttes arvesse kohtualuse arvukaid väärtegusid ja süüdistuse tõsidust, oleme sunnitud rakendama paragrahvi number seitseteist, mis lubab piirata liikumisvabadust.“ Noh, ja nii edasi.
Ta ei olnud veel lõpetanud, kui mu juurde astusid politseinikud ja mees valges.
„Palun teid avada särgikaelus,“ palus mees valges.
„Milleks?“ küsisin ma nööpe lahti tehes.
Politseinik käänas kraed rohkem tagasi. Teine võmm toimetas seadmega, klõpsas miskit, seade elustus, piiksatas otsekui ärganud elajas, lambike hakkas vilkuma.
See oli kolm aastat tagasi, selle aja jooksul on mult seda kaks korda ära võetud ja siis pidulikult tagasi pandud. Neile vist meeldib mind mõnitada. Niisiis, kolm aastat tagasi kuulsin ma elektroonilise seerumi süstidest, selle sodiga inimene on lähedale sattudes naviseadmetes ja käevõrudes nähtav, temast püütakse eemale hoida. Oletasin, et mullegi süstitakse niisugust seerumit. Kuid kõik osutus hulga süngemaks.
Tähtsust täis politseinik luges ninahäälel juhendit ette. Samal ajal rääkis kähehäälne kohtunik tõkkeabinõudest – mida tohib, mida mitte… et mulle väljastatakse kaart ja loetelu kohtadest, kus mul on lubatud käia…
Ma ei suutnud toimuvat uskuda. Libaarst määris kaelale mingit limast jälkust.
„Mis see on?“ küsisin ma (justkui seeläbi oleks võinud midagi muuta).
„Sellest on abi. Esimene kord on natuke valus,“ seletas ta, „kuid teie olete ju täismees, teid ei tohiks see heidutada. Te olete näost kahvatu. Ega te minesta?“ Ta võttis mu käe, katsus pulssi. „Hingake sügavalt sisse…“
Hingasin sisse. Kaelarihm klõpsatas. Külm metall. Polegi kõige hullem.
„Ja nüüd hingake välja.“
Ma hingasin välja.
„Võib aktiveerida,“ ütles ta politseinikule.
Äkilisest valust lõi silme ees valgeks. See meenutas hammustust. Pulsatsioon sööstis ajju. Ma jäin kurdiks. Lakkasin vist hingamast. Tundus, et mu süda jäi korraks seisma. Mind hoiti kinni. Arst ulatas pudelikese turgutavat ja sosistas:
„Järgmine kord ei ole nii hull.“
Loomulikult ta valetas: valus oli nii teisel korral, kolmandal kui ka viieteistkümnendal… Peaaegu kogu see aeg kihutab ikka seesama valu elektrilaenguna mööda nahka ja salvab, mu siseelundid kramplevad. Hammustusele järgneb veel üks ebameeldiv hetk, psühholoogiline: kaelarihm klõpsab kinni ja hakkab aeglaselt kõri pitsitama. Tõmbub kokku oma kolm sekundit ning sa ootad, millal see ometi peatub, kartes, et jääbki aina koomamale tõmbuma. Nahale ilmub ühtelugu ärritus. Närune asjandus on nimme sedasi tehtud, et korrarikkujal tekiks soov kaelarihma kanda võimalikult harva. Häbi ja vastikustunne. Ma pean selle panema, kui oma urkast lahkun. Ma elan lähedal; varem mul ei olnud sidevahendit, aga nüüd pandi see sisse, et ma võiksin helistada ja aru anda! Kujutate ette, missugune progress! Enne kuhugi minemist, isegi kui tahan vaid lipata sigarette tooma, helistan ma Keskusse järelevaatajale, ta palub mul öelda oma kood, ma ütlen koodi, mult küsitakse marsruuti, ma laon marsruudi ette (liikumise spontaansusest olen ma ilma jäetud). Tihtilugu öeldakse mulle ära. Kui ma plaanin kaugele minna, palutakse mul marsruut veel kord läbi mõelda. Mõnikord saadetakse Keskusest nendepoolsed variandid, ma helistan tagasi, kooskõlastan ning kui mu marsruut on paika pandud ja kinnitatud, palutakse mul rihm kaela panna, ma panen, järelevaataja küsib: „Kas te saate praegu kinnitada, et seade paikneb mugavasti teie kehal selleks määratud kohal?“
Ma vastan: „Jah.“
„Valmistuge seadme aktiveerimiseks.“
Ma hingan sisse ja välja, hammustus, mu sisemus võpatab, silme ees läheb mustaks, kaelarihm klõpsab kinni ja hakkab kokku tõmbuma, ma ootan… need paar-kolm sekundit, mil kaelarihm tõmbub kokkupoole, selle paari-kolme minutiga läheb kogu mu teadvus kõrri, minust ei jää midagi alles, mitte kui midagi!
Aga teadke te kõik: ma olen niiviisi elanud kolm aastat!
Loomulikult on see õudne. Rihm tuletab mulle pidevalt meelde, et ma olen vahi all. Sellele lisandub kodanike tõpralik uudishimu, nad näitavad häbenemata näpuga. Häh, näidaku pealegi! Nad ei mõista, et kui ühele on sihuke asjandus kaela pandud, siis saab seda järelikult ükskõik kellele kaela panna.
Rihma hammustusest ja kodanike uudishimust hoolimata käin ma ka edaspidi väljas ja jätkan oma jalutuskäike kollaseks märgistatud tsoonides, mulle keelatud punaste tänavate vahetus naabruses. Nad tahavad, et ma istuksin oma urus, aga mina ei istu. Ma hakkan ringi käima. See isegi stimuleerib mind. Tunnistan, et olen hüpohondrik. Nõrk inimene, ma kidusin palju, istusin nelja seina vahel, põrnitsesin lakke, liikusin vähe, suitsetasin palju. Aga nüüd, nüüd olen spordimees! Ma jalutan nii palju. Ja kõnnin ilma sallita, võtan ilusa ilmaga selle kaelast ära: las näevad rihma! Ma näitan seda neile. Kaugeltki mitte kõigil meie linnas ei ole ettekujutust, missuguses ühiskonnas nad elavad, mida õigusemõistmine nende nimel korda saadab.
Selle asjandusega kaelas muutus mu elu korrapealt; väga palju sai selgeks – lõplikult, igaveseks, kuid sellest kirjutamine läheks liiga pikale; üht-teist on nihkunud paremuse poole: on tekkinud rütm, mingisugune oma päevaplaan, sisemine jultumus. Nüüd elan ma väljakutsuvalt. Varem pole olnud, nüüd aga on iseenesest tekkinud korrapära. Ma ju pean rihma eest hoolt kandma: seda laadima panema, kontrollima. Tulevad värskendused, mulle helistatakse, palutakse seda süsteemiga ühendada. Nad tõmbavad rihmast teabe välja, seejärel puhastavad ja taaskäivitavad. Ma ootan. Pärast helistan Keskusse, arutan marsruuti, muudan seda meelega keeruliseks, vaidlen, sõimlen, peksan seda välja, lähen… Lähen võitjana. Kõnnin mööda väljavõideldud kõrvaltänavat ja tunnen ennast võitjana. Tean – nad vaatavad seal: täpike hakkas liikuma, see on tema, kirjanik, ja tunnevad tuska, et ma kõnnin mööda seda tänavat, kuhu nemad ei tahtnud mind lasta.
(lehed välja rebitud)
On möödunud kaks kuud. Või umbes nii. Aga võibolla ka kaks aastat, kaks ja pool, kolm… Tont seda teab! Päevade rong muudkui kihutab ja kihutab. Kuhu see toru välja viib? Keegi ei tea. Meid on vallanud inerts. Ikka needsamad jaamad, mu staatus langeb, läheb külmemaks, riided on viledaks kulunud, imekombel ei ole veel haigeks jäänud, ma olen kogu aeg vastikult terve, nohu, köha, ei midagi tõsist, ma ei tee väljagi, ei võtnud katku ajal tarvitusele mingeid ettevaatusabinõusid, vikat läks mööda, meid tabas atüüpiline gripp – mina ei liigutanud lillegi, ei kohustuslikku vaktsineerimist (mis hiljem tühistati), ei mingeid filtreid, kandsin tavalist nahast maski ja katsin koonu salliga, kuid nii teen ma alati, sest inimkehade lõhnad ajavad mind oksele. Nii et mitu aastat naise ja poja surmast juba möödas on? Ei oska öelda. Millisest kuupäevast hakata arvet pidama? Kuupäevad on tuhmunud. Kas seda saab siis kuupäevaga märgistada? See on ajast väljas, poja surm on väljaspool aega! Aeg peatus, maailm liikus mujale, surm pühkis daatumid maha ka neilt, kes olid enne ja pärast. Nii jätkangi elamist – päevade kummituslikes, klaasjates kapslites, mis vuhisevad mööda toru teadmatusse. Inimesed teevad näo, et on veel millegi külge kinnitatud, hoiavad kinni lattidest, terasest käsipuudest ja rihmadest, liikudes fuajeede ja pankade treppe mööda üles ja alla, nende sõrmed libisevad kergesti piki antibakteriaalseid käsipuid, nad sõidavad liftidega üles ja alla, lendavad magnethõljukkapslitega läbi selle maailma, sõidavad rongide ja rakettautodega; nad teavad, mida teevad, teavad, mille poole pürgivad, igal olendil on oma missioon, meie maailm on selle eest hoolt kandnud, kõigile jagatakse kätte piletid, kaardid, sind kutsutakse büroosse ja antakse navigeerimisjuhised; sinu personaalsüsteemile tuleb värskendus, sa käivitad selle, seadmestad, saad instruktsiooni, nimekirja kohtadest, mida sul soovitatakse külastada, pange tähele näitust, ärge magage kontserti maha, kutse sellele… see võib teile huvi pakkuda… Igal südamel on eesmärk, veri liigub, jalad kiirustavad, silmad vaatavad ette… Antakse häiret – päästa oma kallihinnaline eluke! Eskalaator viib neid alla. Nad peidavad oma keha maa-aluse pilkasusse. Sadade, tuhandete, miljardite mulla- ja kivitonnide alla. Tundmata hirmu, veedavad nad turvalistes mugavates varjendites kasulikult aega – siin te võite jätkata tööd või puhata, külastada virtuaalmuuseumi, vaadata meie filmitööstuse uudistooteid, ennast värskendada või baaris keha kinnitada, massaažisalong ja joogasalong… Minu hing aga on katkise saapa tald, sellega ei pühi tagumikkugi. Elage edasi, mina kõnnin varjendist mööda, ma kõnnin mööda teed, karjun: elage, elage, elage!.. hoidke ennast, pagana pihta! Hoidke ennast! Ma elasin kaks kuud ilma helideta. Ei kuulanud muusikat, ei lugenud raamatuid. Mu süda kaevas tunnelit. Ta on teist ära pöördunud. Ta ei vaata enam tagasi. Ma ei aeglustanud sammu, ei meenutanud… Aga ilma selleta ei kirjuta ju sõnagi. Ja ma ei kirjutanudki, ei kirjutanud, isegi ei mõtelnud… Jõin mitte kuigi palju, natukene. Ei suitsetanud peaaegu üldse. Juhuti, kaks või kolm korda. Möödus talv, möödus ka kevad, kuid kas kevad erines talvest, seda ma ei tea, ei usu, ei näe… Kus see piir on? Palju vett, palju sodi, haisu, valet, kaarnaid… Oksad kriipisid südant, rebisid hinge tükkideks… Rohi, värsked rohulibled… Täna on vist reede. Teeks siis suitsu või mis. Väljas on vihmane, vilu, ma käisin all, jalutasin sisehoovis – nagu tornivang, igal pool on vilu, rõske, tuul tõmbab, hiinlaste näod, kaval Wojciech hüppas ligi ja pani ette klappida loteriipiletiraha. „Läksid peast segi või?!“ Ta mökitas, takerdus sõnadesse ja kitlinärusse. Minu nördimusel polnud piire (või veel, läksin jalgu sirutama, aga siin säh sulle!): „Mis jutt see veel on – klappida loteriipilet!“ Meie ühiselamus käib Suur Loterii, tal ei jätku pileti soetamiseks, teisisõnu, ullike palub almust, annan siis talle kümme münti, ei võida ta muidugi midagi – loteriid korraldavad ju hiinlased, ohmu, eks nemad võidavadki, pärast tuleb noruspäi, laiutab käsi, et näed, vennas, kaotasime… „Wojciech, mida sa loodad võita?“ – „Kü-kü-külmkap-kap-pi…“ Oh sind, nõdrameelset! „Ja mida sa selles kapis hoidma hakkad, kui võidad? Sul pole ilmaski midagi olnud! Mine pugi oma ube, Wojciech, ja ära tüüta inimesi. Kas sa ei näe – ma teen suitsu, mõtlen!“ – „No anna siis vähemalt su-su-suitsu…“ Andsin talle suitsu, loivas haleda näoga minema, ja juba ta ongi hiinlaste meelevallas, klammerduvad ta külge nagu kaanid ja sosistavad midagi, itsitavad, olen kindel, et nad tõmbavad talle koti pähe, ta saab kaotanud loteriipileti eest kolm päeva ja kolm ööd rügada, nende põrandaid küürida või asju tassida, vaene Wojciech on sündinud, kott peas. Kuid minu jaoks oli see progress – alla jalutama minna, ohmu kuradile saata… Minusse hakkab vist elu tagasi tulema. Olen peaaegu rahunenud, eks harjutakse ka hullemaga. Need olid kohutavad päevad. See oli eile. Kõik eelpool kirjutatu, kõik sai eile kirja pandud, ma alustasin oma märkmeid – Kaelarihmaga inimese märkmeid. Mulle meeldis selline pealkiri ning esialgu jätan selliseks. Paneks selle kogu oma elule. Kaelarihmaga inimese pihtimus. Kõlavalt öeldud: pihtimus. Pihtimuseks mind ei jätku, selleks tuleks mitu köidet kirjutada, aga vaevalt ma nii kaua kestan. Eile kirjutasin, täna sai veidi pusitud, aga homme, ülehomme… Kes seda teab. Täielikult murdusin ma vist rongis, kui me sõitsime… Siin ei tea isegi, millest alustada. Kõik venib, kõik haruneb ning kõikide tegevuste külge kasvavad inimesed oma võrsetega, oma mõtete, palvete ja ülesannetega. Ei ole mingit algust, seevastu lõpp tuleb kindlasti. Lõpuks kohus halastas: kaelarihm võeti mult ära, kuid ringi liigun ma endiselt argsi. See oli esimene etapp. Millest ma rääkisingi?.. Mind hoiatati selle eest: täielikku õigeksmõistmist ei tule. Ma olen limbos: justkui olen vaba ja justkui ei ole. Istun ja ootan, millal protsess taas käivitub, millal mulle jälle rihm kaela pannakse. Ma ei tohi linna piirest lahkuda, kuid neid piire on laiendatud – kolmanda tsoonini. Aga misasi on meie linn ja kas tal on piir? Nad ise ka ei tea, kus ta lõpeb. Mu lemmikud metsad, järved – sööstsin kohe sinna! Mul lubati töötada – tõsi küll, tööd ei suvatsetud anda. Kevad, koristasin räpaseid musti lehti, kõdu ja oksi, mida tuul murdis. Külvasin kasvuhoonetes muru. Seda tööd teen ma rõõmuga – oled omapead mullaga, seemnetega… istud pingile, võtad jalad lahti, paned paljad jalad maha, teed suitsu, liigutad varbaid – värskus-lõbu, tahaks itsitada! Kohtuteatises on kirjas, et ma võin õpetada. Kes mind selle teatisega, mis nii lahkesti „lubab õpetada“, võtaks? Mul on lubatud siseneda ülikooli ja mõnda asutusse, pean sissepääsul ette näitama spetsiaalse dokumendi, kuhu lüüakse tempel. Selles naeruväärses protseduuris ei ole midagi alandavat, ma seisan, mind vahitakse, mõnikord ei lööda templit kohe, kontrollitakse mu kaarti – minuti, teise, kolmanda, eks pääslainimesi on erinevaid. Kuu lõppedes viin selle narridokumendi Kontrollteenistusse ära, saan uue – kõik puha füüsiliselt: ma pean isiklikult kohale ilmuma, teistmoodi ei saa meie päevil kuidagi. Kohtunik oli naljakas (praegu tuli järsku meelde): lössis vanamehenäss, sihukese peale oleks patt vihastada. Erakolledžist tuli ettepanek loenguid lugeda, kohemaid andsid mu valvurid välja keelatud teemade loetelu ning ma loobusin: mida kõike ei tohi mainida, hirmpikk nimekiri autoritest, kellele ei tohi viidata – mida kuradit ma siis üldse suu avan? Tagastati käsikiri, mille olin juba unustadagi jõudnud: mis ja millal see oli? Tegin lahti, vaatasin sisse – oh, ma kirjutasin seda kõike veel enne kaelarihma, enne kõike… Kui naiivne ma olin! Tulle, tulle! Läksin metsa, istusin järve äärde, kraapisin lohu ja põletasin aeglaselt, pudelist viina lonksates, sigarette suitsetades, oma käsikirja, ei vaadanud sissegi, kortsutasin lehti, viskasin tulle ja soojendasin ennast, imetledes pilvi… Need sõudsid üle järve ja metsa, peegeldusid nii veel kui puuvõradel… Tundus, et mets on veega täitunud ja minu keha oli pelk peegeldus. Tollest mälestusväärsest käigust järve äärde on möödunud ebamäärane arv päevi. Eile vedasin ennast väiksesse räämas teatrisse, kus mul on lubatud käia, kõik suured teatrid on mulle keelatud, linn on jagatud kollasteks ja punasteks tänavateks: punased on keelatud, kollased lubatud. Kuid on veel teisigi tänavaid, mis pole mingit värvi, nende kohta tehakse otsuseid sõltuvalt minu valitud sihist ja marsruudist ning kui ma helistan Koordinatsioonikeskusse, antakse mulle teada, milliseid tänavaid mööda pean liikuma, millise trammi peale minema. Selles lavatükis oli kõik ümber tõstetud – niisugune veider tunne tekkis mul, nagu oleks näidend ja kõik selles – või peaaegu kõik – ringi tõstetud. Mu peas keris miski nagu kokku, mingisuguseks hieroglüüfiks, see on lavastajale vaid kiituseks, ega ma ei laida. Originaali tundmata rahuldud sellega, mida sulle näidatakse. Pealegi lavastavad kõik režissöörid miskit oma. Kuid ma ei usu ka sellesse: nagu ei rõhuks teda needsamad jõud, mis mindki ja meid kõiki! Ma ei räägi praegu isegi mitte järelevalvesüsteemist – on olemas sama võimsad kui mitte võimsamad jõud, kellega astud võitlusse, kui hakkad tegema mingit oma asja. Inimesed kirjutavad, lavastavad, see aga mängib ise. Sõnad on ju meist tugevamad. Kes aga muigab ja väidab muud, see on kiidukukk. Mõistate, milleni ma jõudnud olen: ei usu mitte millessegi! Kõik mängib ise. Mitte keegi ei juhi midagi. Lavastajat ma ei tunne, pole tema nime eales kuulnud. Kummaline pealkiri sel näidendil. Mu selja taga sosistati, räägiti, et autor olla ära keelatud, näidend on ära keelatud, pealkiri on asendatud, lugu on igast otsast kärbitud, tegelaste ja osatäitjate nimed on ära muudetud, kõik nad on nimetud, et arvataks ära, väidetavalt saavad ainult asjasse pühendatud aru. Mina ei ole pühendatud. Kõik see on müsteerium, muud sõna siia ei leia. Autor on meie eest peidetud, lavatükk ise kinni mätsitud. Vea välja nagu tahad. Algul läks mul neist mõistatustest süda pahaks. Pärastpoole oli ükskõik. Võib-olla kui ma oleksin originaali lugenud, siis polekski midagi mõjunud. Jõin hallis limonaadi, limonaad oli nimme soe, sest esimese vaatuse ajal oli palavus, kärbeste tüütu sumin. Kus see kõik toimub? Samuti müsteerium. Mingisugune mõis künkal, kust avaneb vaade jõele. Jõe kohta öeldakse nii: tugev halastamatu vetevoog, tuleb teadmata kust, ei märka midagi ega kedagi; keegi ei julgenud jões supelda; vesi oli alati külm, jäine. Tegelased. Eakad vanemad ja nende poeg, õnnetu noor mees, kes tuleb harva oma toast välja, istub seal, kostab kirjutusmasina klõbinat. Nähtavasti idioot. Muide, tunnen temas ära iseennast. Ehkki teda ei ole peaaegu näha ja midagi mõistlikku nad ei räägi. Näe, jõgi voolab, ütleb vanamees. Voolab jah, kostab naine. Jaamas pandi jälle tuled põlema, sõnab isa. Aga miks, miks pandi? erutub poeg. Ära mine, pelgab ema. Ei, lähen uurin, kiusab teda idioot. Ära mine, ära mine. „Tahan teada, milleks valgus,“ ei jäta idioot jonni. „Äkki on keegi saabumas?“ „Ei ole seal miskit oodata, istu,“ käratab isa ja keerab ukse lukku. Idioot kisub endal riided seljast, viskab põrandale, trambib nende peal, läheb oma tuppa, prõmmib uksega, kukub raevukalt kirjutusmasinal tippima. Nad ootavad midagi ja kardavad seda, mis võib saabuda. Ootavad hirmuga. Ja kõik see toimus sada aastat tagasi, aga võib-olla ka kakssada. Kas pole mitte ükskõik. Võis alati olla. Selles asi ongi: neid näidati meile niimoodi, nagu nad oleksid seal alati. Selles mõisas. Isa ajab end püsti, läheb trepist üles teisele korrusele ja vaatab sealt jõele. Ta ootab valget laeva musta triibuga korstnal. Ootab ja muretseb. Kunagi ei tea, mis inimesed seal laevas on. Kes on nende seas… Meile teatatakse, et laev ei tule alati, mitte iga päev. Nad ei oota kedagi. Ongi kogu näidendi arsenal. Laev. Kirjutusmasina klõbin. Külm tee. Vardad. Termomeeter. Palavus. Inventar on veelgi kasinam – uks, trepp, aken, kaks tugitooli, kujuteldav köök, kujuteldav kirjutusmasin. Teises vaatuses on kõik sama, ainult vihma sajab. Kann läheb keema: vilistab. Postiljon sõidab jalgrattaga mööda: kell tiltsub. Ja kolmandas on lumi maas. Ma olin vapustatud. Etendus lükkas mind surnud punktist minema. Ma olin serva peal, juuksekarva kaugusel enesetapust. Pimedas saalis istudes mõistsin, et minu eksistents ei olegi nii lohutu. Kui palju on minus veel vabadust! Tolle poisikese asemel oleksin ma kindlasti juba… Olen vaaginud kõiki viise. Võiksin praegugi. Mõistan seda, kui vaatan tagasi. Kui mõelda selle peale, mida ma olen kaotanud, siis vabalt. Viis on mul välja valitud. Kohe räägin. Meie ühiselamus, minu koridorist mõned tasandid kõrgemal, mustlaste ploki lõpus müüakse oopiumi, sealt pääseb akna kaudu katusele, oopiumimüüjad on meisterdanud rippsilla, kasutavad seda kahtlast kaadervärki, kui neile haarang tehakse: viivad selle purde kaudu oma kauba minema, rullivad sillakese kokku ja ronivad mööda redelit katusele, seal aga on neil veel redeleid ja köisi… Akrobaadid, või ei, kaskadöörid, trikimeistrid. Seal ma võiksin hakkama saada küll, vist. Lihtsalt astuksin purdele ja käntsataksin alla, peaaegu kogemata. See on nii lihtne, isegi ahvatlev, sest selle taga ei ole midagi, ei mingit jõupingutust. Peamine on ennast purdele meelitada, öelda endale: lähen vaatan… ja hüpata. Ja siis on juba hilja, lendan. Kõige suurem ahvatlus seisneb selles, et minu elust ei sõltu ükski teine, mitte keegi, mitte üks hing ei püsi minu najal, minu surm ei vapusta mitte kedagi, nojah, Krzysztof kurvastab, seda küll, ja kõik. Mina ei ole mitte kellegi tugi. Ma olen tühi koht, või õigem oleks öelda – ära uhutud koht. Ma olin varemgi selline ära uhutud koht. No millest ma kirjutasin, mida rääkisin? Mulle saadetud käsikiri veenis mind selles: vaatasin põgusalt seda, millest olin kirjutanud enne oma lähedaste surma, ning tahtsin ühteaegu nutta ja naerda – mis mul ometi mõttes oli, millest ma küll kirjutasin! Kui rumal… Ent enesetapp on samuti rumal: ütleme, ma kukun surnuks, ja mida see kellelegi tõestab? Iga tegu peab ju evima märki, peab kandma sõnumit, olema osa suurest mustrist, elu on õigupoolest keeruline punutis, millesse surm on lisatud viimasena, kõike kokku siduva sõlmena, hoiab kõike enda peal otsekui punkt, mis toetab viimase jutustuse lõpulauset, pärast teda – stopp, tühi ruum, ei öelda enam midagi, lugu on otsas, elu suletud, inventuur, kokkuvõtete tegemine. Kuid kelle silmad teevad kokkuvõtte? Kes mu jutustust loeb? Mitte keegi. Selles asi ongi. Ja isegi kui keegi võtab ette, siis ei noki sealt mingit iva, sest niisugune jõupingutus eeldab siiski tahet, nõuab inimeste mõistmist ja tundmist, sõnu tuleb armastada, mitte armutult saagida või ajada nagu karja või vaguneid – edasi-tagasi. Kuid ennekõike tuleb mõista minu südant, omada ettekujutust kogu mu hinge ülesehitusest – minu, kes ma elan nii keerulisel ajal, mis laguneb nagu jääpank jalge all, seisan vaevu püsti, muudkui hüppa ja hüppa! Ja kes siis sellest teab, kes seda kõike mõistab ja sellega arvestab? Kes seda vaevaks võtab? Ei keegi! Suudaks nad ise kuidagimoodi püsti jääda, justkui igaühe jalge all ei mureneks maapind-jää. Seepärast hakkavad kõik rääkima kiiresti ja üksteise võidu, seepärast valetavad maad ja ilmad kokku. Ma ei räägi haamrikestega härjapõlvlastest, pisikriitikuid on alati jalaga segada, selliseid kisakõrisid, kes koksivad hiidmuna, mille sees magab dinosaurus, kangutavad koore küljest tükikesi ja karjuvad: vaadake, mihukest jama ta on kokku kirjutanud! – osutavad koorekildudele ja pröökavad: tindisolkija, emigrandirämps, ebamäärane mehike, käi meie vägevast kirjandusest minema! Selliseid kääbuseid on miljon, tobe oleks neist välja teha; ma räägin muust: igal sajandil on ehk tosin kogu maailma jaoks haruldast inimest, kes evivad laitmatut maitset ja vaistu, nemad õigupoolest moodustavadki selle varaaida, kuhu iga kirjanik ihkab jõuda, sest see ongi surematus. Ja nüüd mõtlen ma, et kui keegi neist titaanidest juhtubki ühes oma vasara ja mikroskoobiga minu nime otsa koperdama, siis ei saaks ta midagi mõistlikku aru, kuna minust ei jää midagi alles, kõik on tükkideks kistud, pahupidi keeratud, pihta pandud, moonutatud. Siin tegi tütarlaps enesetapu. Pani ennast põlema. Algul teatati temast väga lühidalt, näidati Õigluse väljakut, kaameratega rahvasumma, nad filmisid teda, tema aga põles, ja kellegi drooniga filmitud kaadrid (kelle blogi, ei mäleta). Seejärel kuulsin kohvikus, kuidas temast räägiti, ja see oli õudne, oleksin parema meelega kurt olnud. Või siis ei käiks selles kohvikus. Kuid mulle pole valikut jäetud. Käin nüüd ühtlasi erilistes kohvikutes, mis mõeldud minusugustele põlualustele. Neis kohvikutes, kuhu mul on lubatud minna, antakse vesipiibutamiseks tasuta hašši, päris viisakat, kohv on aga vilets. Uudised on seal nagu rokane vakstu. Paberlilled savist vaasikestes, lohakalt lõigatud titalike piltidega salvrätikud: suksud, lossid, rüütlid, printsessid. Robustne töö. Tassid, alustassid, taldrikud – kõik on räpakas, ja toit pole sugugi parem. Kipakate laudade taga mämmutavad külastajad juhtunut, toolid kägisevad ja naksuvad. Vaene tüdruk võttis endalt elu Õigluse väljakul, justiitsministeeriumi hoone vastas, enesepõletamise akt. Ta jõudis midagi öelda, saatis kirjad laiali, tegi avalduse. Kõigil on kama. Mitte keegi ei kuulanud ega lugenud. Nad patravad temast nagu mingisugusest asjast. Avariidest räägitakse samamoodi. Seitse hukkunut. Kaevandusvaring, hukkus kakskümmend kolm inimest. Plahvatas gaas, toru. Kõigest toru. Tootmine seiskus. Häired elektrivarustuses. Nad räägivad finantsoperatsioonidest. Oma kukrutest. Prostituuditeenuste kallinemisest. Paljudel ei jätku kalliteks hooradeks raha, see on nende jaoks probleem – peavad leppima odavate, trööbatutega… Peksavad keelt ühest ja teisest. Toolijalad kõpsivad, istmed kägisevad tagumike all. Kohvimasin röhib. Ekraanil jooksevad uudised, uudised… Tütarlapse kohta öeldakse, et see olla olnud lavastus, rahva lollitamine, ja ta olevat elus. Tüdruk olevat seal miskit kirjutanud… Kohvikus mühatatakse, järsku kähe hääleke: „See oli trikk! Näidati tema peikat.“ Ma mõtlen, kes see seal räägib? Vaatan – parukaga naine, jõleda salli ja prossidega, äravaevatud, täiesti loppis. Ütleb, et nad olid mestis. Heakskiitev toolide nagin. Keegi: jaa… jaa… Hääled sosistavad ja korraga üks hüüab julgelt: „Nägite tema pilku? Klaasistunud silmad. Fanaatik!“ Talle kiidetakse takka: „Nad on seal kõik sektandid.“ Hukkamõistvalt: „Ta pole korpuses teeninud.“ – „Pole teeninud?! Noh, see seletab kõike. Noored mehed peavad teenima ja hiljem oma tüdrukuid kasvatama.“ Õllekruusid kõlisesid nõusolevalt. „Tüdruk ei olnud naiskorpuses,“ lisas parukaga daamike ja odavad prossid hiilatasid. Õllekannud läbisegi: „Talle ei pandud õigel ajal aru pähe! Tütarlaste kadetikorpus! Kus komisjoni silmad olid?“ Kõigile tuli elu sisse, kõik kargasid püsti – ja nüüd nad seisavad, silmad pungis, lõustad lõkendavad, tatti pritsib igasse kaarde: „Ta on üles leitud, elus ja terve, tegi kõik lolliks!“ – „Me saime juba kõigest aru. See oli trikk!“ – „Jah, eriefektid.“ – „Tal on üliväga piinlik, ta vabandab sügavalt oma perekonna, isa, ema, sõprade, kogukonna jt ees.“
Vaadake neid! Surnud linn, surnud hinged. Eile jõudis mulle selles sammaldunud teatris kohale: missugust ränka taaka inimesed endas kannavad. Milline koorem see on – olla sina ise, jääda iseendaks, mitte libiseda ära, vaid surra täie teadvuse juures. Ma oleksin tahtnud tolles näidendis olla, kasvõi kümme minutit, panna ennast proovile –
kas ma jaksaksin nende taaka kanda? Kas ma pole mitte neid sõnu lausunud? Olla mina ise. Ma suudaksin olla mina ise koos nendega, seal näidendis, unustada muu maailma, minna teisele korrusele ja vaadata jõele. Mulle hõigataks alt: „Noh, Josef? Kas laev tuleb juba?“ – „Ei paista,“ vastaksin mina. Ja võpatasin tugitoolis, judinad jooksid üle keha, otsaesine kattus külma higiga. Mulle meenus! Ma ütlesin ise neid sõnu Zdenekile… Ma ütlesin talle: jää lõpuni iseendaks!.. Oleks ta praegu mu kõrval… Ainult sellistel hetkedel mõistad… sellistel hetkedel kibeledki purdele ja sealt alla… Tolmune saal lehkas kasside ja mingi kopituse järele, näitlejad vaikisid – vana naine lakkas kudumast ja otsekui kuulatas, tema mees tardus paigale, kõrv vastu seina, noormees istus trepil, sigaret käes, küünarnukid põlvedel, toetas ühe käega pead, täiesti murest murtud, kuid näis, et ta kuulatab samuti… Nad olidki sedasi väga pikalt, täiesti liikumatult, igaüks omal kohal nagu pildil, tuhk kukkus maha, sigaret kustus, minus kasvas pinge ning ma kuulsin: linna kõmin, teatrisse tungis meie linna kõmin, ma sain vihjest aru. Ning sel hetkel kostis laevapasuna hüüd: raske nukker noot, mateeriat käristades kostis see kusagilt kaugelt – otsekui dinosauruse karje. Pisarad vallandusid mu silmist. Nad tõukasid mind tagant, need näitlejad puudutasid mul hella kohta, eriti isa, kes takerdus kogu aeg hommikumantlisse ega teadnud, kas minna üles või jääda alla, ta küsis: ega keegi ole mulle helistanud?.. Ei helistanud talle keegi, ta oli nii totter ja osatu, polnud vast kolmkümmend aastat kellelegi meeldegi tulnud. Kes võinuks talle helistada? Josef, ärka üles! Sulle pole mitmeid-setmeid päevi keegi helistanud, ei ole sind kellelegi tarvis, tühjus imeb sind endasse, ärka üles! See oled ju sina, sina! Taak: kõike mõista, kõike tajuda ja olla võimetu midagi ära tegema. See on kohutav. Sind peetakse käpa all, aga sina ei saa midagi parata. See jõgi nende näidendis. See jõgi, mida nad kõik käivad kordamööda kaemas. Küsivad: noh? Mis seal jõelt paistab? Kas isa vaatas jõele? Vaatas. Aga sina? Ma ei läinud. Miks? Miks sa ei läinud? Homme lähen. Mina lähen ka homme. Jõgi on isemeelne, raske. Ma kujutasin ette: sünged veed voolavad aeglaselt mööda. Nad voolavad alati kuhugi mööda. Sa võid jõe äärde minna, loopida temasse kive, sülitada, ujutada laevukesi või või visata pudeli, milles on kiri… Jõgi võib tuua laeva, aga võib ka mitte tuua. Laev saabub ja mis siis? Nad ei oota kedagi, kuid lähevad ja vaatavad, veidi pelglikult. Kuigi teavad, et midagi ei muutu, pelgavad siiski: aga järsku keegi tuleb – keegi, kes kõik ära muudab?.. Kord kandis jõevool nende majast mööda hobusekorjuse. Noormees nägi seda lapsena, see talletus mällu. Ta meenutas seda värinaga, vapustusega hääles. Ja mind see riivas, oleksin justkui näinud toda hobust. Lõpus oli täiesti hämmastav üleüldise – meie alatu tegelikkuse ja fantastilise lavaloo – kokkusulamise hetk: kaikuvad, üdisse tungivad sireenid pistsid üürgama, kuid etendust ei katkestatud, keegi ei tõusnud ega rutanud varjendisse, näitemäng jätkus, me istusime ja kuulasime, kuidas sireenid väljas ulgusid, üks naine tõusis siiski püsti ja vedas mehe endaga kaasa, elatanud paar, naine rääkis Potjomkini saare aktsendiga ja mees oli päri: „Jah, kurat võtaks!“ ütles ta ärritunult ja astus pimedusse, nad kadusid, aga rohkem ei lahkunud keegi, nagu oleksid kokku leppinud (võimalik, et siin käisidki just seda laadi inimesed – otsustasid üheskoos ammu ära, et varjendisse ei lähe). Ja ma ootasin vaimustunult lõppu, pärast aga kõndisin aegamisi läbi tühjenenud linna, kuulates müristamist. Kapslid vihisesid üle taevakummi, raketid võtsid neid rajalt maha. Kütkestav valgusemäng õhtutaevas, välgud, kõmakad ja tulehelgid, juubeldus minu mässu tõstnud hinges. Kaelarihmaga inimese hinges. Ja siin ma nüüd olen – keeran sõnaga võtit. Keeran oma südame vedrut üles. Sunnin ennast elama.
Vene keelest tõlkinud Veronika Einberg
Katkend valmivast romaanist.
