Andrus Kasemaa. Minu kangelased. Tallinn: Varrak, 2025. 294 lk. 26.99 €.
Mõne aja eest pidin käigu pealt mõtestama, mida tähendab minu jaoks eestlaseks olemine. Mis on minu Eesti? Drooniga jäädvustatud „Terevisiooni“ või „Telehommiku“ avakaadrid härmas metsast lamemaal? Ilus? Loodus. #visitestonia.
Mulle on Eesti peamiselt keel, mitte rabad, mis on kaunid küll, kuid rohkem vist sellised pealinlase iluasjad: kasvasin üles Ladina-Eestis ja raba on nagu raba. Soo. Muidugi tuleb neid hoida ja me hoidsimegi. Ei visanud prügi maha ja ega ei käinud seal palju ka. Hea oli küll.
Kui püüan kodumaaga seoses teist pilti vaimusilma ette manada, siis algaks kaader aiaäärsel väikelinnatänaval, kus asfaldil tossavad autod ja maas on tolm. Paneelika teise korruse aknal passib soolapüssiga õel mutt, kelle õunad koguvad puu otsas raskust ja neid ma kätte ei saa, sest sool on naha all kibe. Värske õhk ja hapu haisuga kodud. Vaesus.
Nõukaajast tean vaid jutte. Esimese Eesti ajast tean pilte. Ma pole seda vaba Eesti vabadust palju tundnud. Ma kardan. Kas siis seda soolapüssiga mutti, kes on tänaseks küll vist surnud, või endaga kimpus meest, kes mõistatab mu väljanägemist. See ajab teda miskipärast vihale. Kardan teist eestlast, kui aus olla. Vist olen talle võõras. Või on tema mulle võõras? Ei teagi. Muidugi on mõni ka südames, sõber, pere või mõni õpetaja, suvekuumast virvendavad parklad, seesama sulanud asfalt, paneelmajad ja niidetud muru, kastis õunad aia ääres. Prügikastis tuulamine ja maantee ääres herneste korjamine. Mingi Eesti on väga mina. Mitu Eestit, mitu eestlast.
Sest meid on vähe, aga mitu. Siiski. Miski meid ühendab ja miski lahutab vastupidiselt Ruja sõnadele, mis kujutavad eestlast kui üht meest. Erinevust on silma-kõrvaga alati hõlpsam tabada, sarnasust sageli üksnes tunneb. Otsin seda tunnet. Samas, kes ei otsiks. Mõne teise maa elanikul on see tunne lähemal püüda. Mõnel inimesel, oleks õigem öelda, kui on soov üldistustest hoiduda. See „Terevisiooni“ droonikaader on tegelikult ju üsna tabav. Või see rabakultus laiemalt. Keegi Läänes nägi neis miskit ja nüüd vaatab eestlane oma hapu rasva haisust paksu õhuga elutoas härmas raba linnulennult, rind kummis. „Voh, see on meie Eesti!“ ütleb ta oma odava telku pilti kissitades.
Hea tunne on ju läänlasele meeldida, kas siis ilmsi või salamisi. Endast kuidagipidi etemale meeldida. Teistest on meil suva. Keegi noor Eesti poliitik ütles Instagramis, et vaja on hääletada võimult maha erakonnad, kes tahavad tuua siia teise nahavärviga „odavat tööjõudu“, sest muidu, tuleb välja, ei jää me riik püsima. Teine poliitik tahab Rahvusringhäälingule kriipsu peale tõmmata, sest Anu Välba söandas kutsuda oma saatesse pedepaari. Ringhäälingu nõukogu esimees selgitab, et peded ei kuulu meie väärtusruumi. Sellepärast vaja uksed kinni panna. Muudkui võideldakse, aga miks või mille eest? Noor poliitik ütles oma videos, et minu eest. Mine sa tea, äkki võitlebki.
Läbimurdmatu kui lumi Tallinna kõnniteedel on see iha mil moel tahes näidata, et suust voolab kulda. Iha ja lund eristab küll see, et tahkest lumestki saab veel kuidagi lahti, aga ihast… selle eest seistakse, silmad pimedad. Mõned on oma arvamuses nii kaljukindlad, et seda kindlust ei lõhu meie rahvuskangelanegi. Nende arvamus on fakt. Objektiivsuse kehastus. Nagu ringhäälingu nõukogu esimehe puhul. Kui sa sama ei arva, oled riigivaenlane. Või lihtsalt loll.
Inimese muudab kiviks hirm, mida iga järgmine oht, olgu selleks teise nahavärviga inimeste Eestisse tulek, drag show’ või pedepaari rahvustelevisioonis näitamine, ainult jõustab. Ja kuidas saab üks kivi teisest jagu? Kae vaid poliitikute ajakirjanduses ilmavalgust näinud üllitisi, mida võrsus tänavu kui seeni pärast vihma, ning pilt on selge. Võitjana kõrgub see, kes teeb valjemat häält! Sest üksteise kuulamine polnud algusest peale isegi mitte valik. Teisalt hea seegi, et esimees ja poliitik oma hirmudest sedasi avalikult jutustavad. On ju nii, et jagatud mure on pool muret!
Kasemaa on juba mõnda aega kajastanud vaeste tegemisi. Nende, kes ei malda häält tõsta või kellel pole häält, mida tõsta. Ei ole aega, et ära panna nagu ärapanija. À la meile ei sobi ringhäälingu nõukogu esimees või vassivad riigimehed, sest… mis sest. Vägitegu on ju ilmselget põhjendada. Miks peaks mul kõht täis olema? Miks peaksin lapsele uusi kooliriideid ostma? Miks peaksin ma puhkama? Kui põhivajadustele ei pea igapäevaselt mõtlema, siis võib küll niisama lahmida. Nii palju, et varsti oled Juur või Oja. Esimeeski ei mõista, et ta oleks midagi kehvasti teinud. Nõukogu arutas küll, kas diskrimineerimine on diskrimineerimine, või Jumal teab, mida nad arutasid. Lahendus: vist siis pole. Ju siis pole tarvis ka midagi teha. Mille eest vastutada? Mida see üldse tähendab? Pedepaari, kelle kõlblusest juttu vadrati, isegi ei mainita. Ei julgeta, sest kes teisele pede ütleb, see ise seda on! Pede, pede, pede, pedepedepedepede.
Sama trall toimus Jüri Naela drag show’ aegu. Ilma et peded oleks üldse midagi teinud või öelnud, mõistavad murelikud kodanikud nende üle kohut. Tegu oli ju Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia jt koolide drag show’ vormi kasutava pedagoogilise sündmusega, mitte drag-kunstnike ettevõtmisega.
Kuidas meil vastutust võetakse või nõutakse? Levinuim võte on umbusaldamine. Seda pea et iganädalaselt. Viimane toimus naiste tugikeskuste kärbete taustal. Peksa või sõimata saanud naisi hakatakse varsti suisa juturoboti jutule suunama. Ei leidu siin riigis asja, mida juturobot ära ei lahendaks. Põhjuseks see, et riigipoolne tugi on kasvanud 2019. aastast alates seitse protsenti, samal ajal kui inflatsioon on kasvanud viiskümmend protsenti. Lahendus on Jolleri umbusaldamine. Nagu see midagi muudaks. Aga ära sai panna!
Kui kuskil südant puistatakse, siis ikka kodu seinte vahel. Seal on väike võimalus, et keegi kuulab. Ja kui ei kuula, siis peksa! Pingete maandamiseks kukutakse ka pudeli otsa. Siin on riigil või õigemini sotsiaalministril lahenduseks pudelihinna tõstmine. Aga põhjus, miks pudel kätte võetakse? Nii kaugele ei oska vist meie kõrgepalgalised mõelda. Südant puistatakse ka some ja Delfi väljaannete jutunurkades, mis on kujunenud eestlase päevaraamatuks. Mida kõike sealt teada saab. Seal meie vaesed võitlevad.
Sitt eluolu on saanud osaks endast. Ihuliige, mis lohiseb taga ja haiseb. Töö kõrvalt läheb kogu aur selle peale, et liikme raskust ja haisu peita. Mida arvatakse lookas linoleumpõranda ja madala laega elutoas, kust puhub läbi tuul ja nurgas kasvab seen, Viru raba droonikaadritest? Saa teada juba varsti järgmisest Kasemaa raamatust! No hea, et see raba veel alles on. Nii on, millele mõelda! Mets ju juba läks ja läheb varade katteks. Ah, ei tea, kas nad seda raba üldse märkavadki. Minagi ei märganud, enne kui pealinna sain.
Kasemaa miskipärast ei peida oma ihuliiget. Tal on selle vastu kirjanduslik huvi! Või teaduslik, sest umbes 20 aastat tagasi kirjutas ta oma ülikooli lõputöö vaesuse kujutamisest Vilde loomingus. Ma arvan, et kui mittekirjanikust vaene peaks midagi kirjutama, siis ta kirjutaks nagu Kasemaa. Omamoodi, aga laias laastus sarnastest asjadest. Ehk küll natuke karmimalt: murekoorem, mida maha laadida, on ju pirakas. Pirukas, rasvas praetud, mmmm.
Ja see oma kogemusega paberi määrimine on oluline. Eriti meite juures, kus sooviga hingeelust kuulda tuleb ligimese perrä käia õngega, landiks paar promilli. Ja siiski on vaja jõuga kakkuda, et miskit maokamat pihku püüda. Kasemaa raamatud, kõnealune sealhulgas, on praegu pea ainsaid tekste, mis kodumaad tõeselt kujutavad. Sedasi, kuidas ka mina teda tunnen. Et mis toimub samal ajal, kui olulised inimesed olulisi otsuseid vähem-oluliste inimeste eest langetavad. Või niisama olulistest asjadest mõtlevad. USA kriminaalist presidendi toimetustest, millest ringhääling kubiseb! Seni pole ükski ERR-i artikkel ega saade Kasemaa kujutatavale ligilähedalegi jõudnud. Kas nii häbi on näidata seda, kuidas siin rabade vahel elatakse?
Vaeste eest kõneleja kirjutab lihtsalt, naljakalt enda ja oma lähikonna tegemistest. Kroonik! Kui sisust vormi juurde tulla, siis säärane mina- või eluloojutustus on suure romaani kõrval ju kleenuke. Ka vaene. Siit veel üks kõrvalepõige: ei unune mul, kui üks toimetaja kirjutas, et tal on autofiktsioonist siiber. Mul on romaanidest siiber! Tegelikult ei ole. Mõlemat võiks riiuleil olla. Aga nende romaaniponnistuste kõrval, mis ajalooliselt ja mingil määral tänini räägivad abielust, varandusest, rahvuslikust staatusest või teab millest veel, on ka teistsuguseid vorme, milles kirjutada. Ja mis pole üldse vähem väärtuslikud.
Tuletan endale seda pidevalt meelde, sest kas koolis või niisama Tartu Tarkade seltskonna tegemistes kaasa lüües on jäänud mulje, et kunstiline väärtus > ühiskondlik või isiklik väärtus. Ehk seetõttu, et kunstilist oskust osatakse paremini hinnata. Nagu juhtus väiketeatrite Theatrumi ja elektron.arti puhul, mida hinnati kunstiliselt miskipärast madalalt, kuid mille ühiskondlik väärtus on suurem kui VAT-teatril või Tallinna Linnateatril. Ja kuidas meile meeldib hinnata! Ühiskondlikku või isiklikku, mis on mõnevõrra poliitilisemad, naljalt mõõtma ei hakka. Sageli ei suuda või oska neist pooltest rääkidagi!
Olen „tõsise“ kirjanduse kultuse ja kaanoni osas tõre, sest ega vaestele või teistele kallaklastele seal palju ruumi antud pole. Nad ei ole osa romaanitraditsioonist, kus peategelased kuuluvad oma rahakotiga tahes-tahtmata nn keskklassi või siis jõuavad sinna, saavad rikkaks, on enamasti teisesooiharad, paiksoolised, puudetud, valged inimesed, kes mõtlevad armastusest, loodusest või ma ei tea, millest nad mõtlevad. Vaestest, pededest, teise nahavärviga, teisest rahvusest, puudega ja/või transsoolistest inimestest igatahes mitte kuigi sageli. Kui, siis üksnes kui kõrvaltegelastest. Sven Mikser püüdis mullu või tunamullu seda auku oma romaaniga täita, aga minule see kuigi veenvalt ei mõjunud. Halb ka polnud. Aga polnud ka see. Las tõsise kirjanduse peategelased ja kirjutajad mõtlevad, millest tahavad! See näeb aga ette, et kõrvaltegelased vajavad mingit mitteromaani, mittetõsise kirjanduse vormi, milles nad saaksid olla peategelased. Mitte ilmtingimata peategelased, aga sellist vormi, kus nende kogemus oleks loetav. Vot nii. Kasemaa puhul ei väljendu see vorm minu jaoks mitte teose ehituses, kuigi natuke ka seda, vaid tema keeles. See kõneleb ka murest naljaga ja püüab kõigiga arvestada, kõiki mõista, kõigile meele järele olla. Selline pigem kõnekeeleline, mitte luuleline. Ootamatu, mitte sujuv. Isiklik, mitte nn universaalseid väärtusi või tõdesid tagaajav. Naljakas, mitte tõsine. Sinisilmne, mitte tarkusi tõdev. Nagu vaesed ikka!
Lisaks, nagu Eesti alamklassi tihti nähakse, pisut kitsarinnaline. Mitte avatud ja ammugi mitte usaldav! Selle kõigile meeldimisega on ka selline lugu, et kes see „kõik“ on. Endal on vähemasti nii, et see kipub olema mingi sisseõpitud arusaam üldsusest, end ümbritsevast või ümbritsenud keskkonnast, mida püüan lahti muukida, et see mind liigselt persest ei näpistaks. Eesmärk on ju ikka endale meeldida! Ja endale meeldin siis, kui suhtun teistesse nii nagu endasse, eeldusel, et suhtun endasse hästi… Kasemaa kirjutab:
„Ainult ühte asja ma olen alati öelnud, ütleb ema. – Ja ma saan aru. Talle ei meeldi, et seda olen. Ta eelistaks, et ma naise võtaksin. – Mul on raske talle juba aastaid öelda, et just tema iginaiselikkuse pärast mulle naised ei meeldigi. Kui ma näen, kuidas ta mehi alati on kamandanud. … Eks ema on oma ajastu naiselikkuse ohver, kus mees peab tegema kõik tööd ära ja naise tööks on söögi tegemine ja koristamine, aga ju mina olen siis ka ohver. Naiste ohver. Ja mida need feministid siis nüüd emast ootaksid? Tahaksid ema tööle panna, kasevihtu tegema, lehti riisuma, koerajunne koristama ja maad tasandama? No on selliseid naisi-aednikke, kes seda teevad, aga need ongi liiga mehelikud. Imelik pigem, et mõned mehed selliseid naisi tahavad, kes koerajunne õue pealt ära korjavad. Maa tasandamine on alati olnud meeste töö. Nagu ka vihtade tegemine ja koerajunnide korjamine. Ja korstna pühkimine. … No selge see, kui naine hakkab majal palke vahetama, siis tulevad tervisehädad, selles mõttes on hea, kui naised jäävad oma liistude juurde ja jätavad auto remontimise meestele. Ei tasu üle oma varju hüpata. Kui naine võtab mehe juhtrolli, siis jääb ta haigeks ja langeb teatud disharmooniasse. Seega naised peaksid tegema vaid neid töid, mis neile on seatud. Selles mõttes naised nagunii valitsevad meeste närvide üle, mida nad veel loodavad. Olgu õnnelikud selle kohaga, mis on. Ja sageli ongi mehed paremad kokad. Las naised puhkavad parem ja vaatavad telekat ja hoiavad lastel silma peal“ (lk 260–265).
Niimoodi väljavõetuna paistavad need mõtted eriti jäigana. On tegu vaeserolli liialdustega või on mõtted tõetruud? Võtsin neid truult. Kui ma poleks Kasemaa eelmist raamatut „Au kolhoosikorrale“ lugenud, siis ehk oleksin neid veel mingi vingerdusena näha mõistnud. Tunnen neis natuke kummastavat parempoolsuse lõhna… Nalja igatahes ei pakkunud. Midagi tundsin ma neis veel ära. Mõtted sarnanevad sellega, kuidas vaesed mittekasemaad kirjutaksid. Karmimalt. Nagu minu ema. See oleks halval päeval tema teadvusevool. Kui ta telkust meie sotsiaalministrit kuuleb. Helgemal päeval ta ei usuks neid mõtteid. Tegelikult ta ei usu üldse neid mõttteid. Ta jälestab inimesi, kes niimoodi mõtlevad. See oli tal lihtsalt üks teooria. Mõtteharjutus, ütleb ta endale, et end sallida. Nagu minagi vahepeal. Ema puhul tean, millesse ta usub, sest ta on mul mõistvam kui mõni woke-liberaal!
Mina saan aga pahaseks, kui selliste mõtetega kokku puutun. Nende alged on ka minus olemas ja mulle ei meeldi see. Kõigis olemas, ma arvan, sest soorollide ja seksuaalsuse üle vaidleme avalikkuses, nagu näha, endistviisi. Asjade üle tulebki arutleda! Inimõigustega seotud jutud võiksid olla küll sellised, milles mingit tundlikkust üles näidata. Aga eks igaüks annab endast parima! Kes väärib telkus olemist, kes väärib toetust, kes elamisväärset palka, täis kõhtu, tunnustust, tähelepanu, õigust, armastust jne. Poliitik ütleks: „Kõik!“, liigutamata võrdsema ühiskonna suunas lillegi. Paljud ütleks, et kõik, järgmisel hetkel abivajajast nii mõttes kui ilmsi kaarega mööda minnes. Ega ma isegi parem pole… Et ei ole vaja sekkuda, on väga eestlaslik. Võiks mitte. Ka paljud meie nn kangelased on sellised, tee, mis tahad. Lennart Meri sõnul, kes on suutnud minu silmis vaat et isegi veel hauas aulippu kõrgel hoida, olid kunagised Pärnu salaviinaohvrid oma surmas ise süüdi. Hukkusid rumalad ja kergemeelsed inimesed. Enda mure, et surma said!
Kasemaad lugedes on ilmne, et mitu asja saab samal ajal tõsi olla. Keegi võib ju olla mingis asjas kitsarinnaline ja kellelegi pahasti teha, aga tihti teeb ta ju ka head. Sageli teeb inimene rohkem head kui halba! Ta võib ka kahetseda ja muutuda, järele mõelda ja mõelda juba muud kui seda, mis suust välja haises. Oleme ju oma aia viljad ja miski ei tärka tühjast kohast. Kasemaa ema soov, et pojal oleks naine, mitte mees, tugineb tõenäoliselt nõukaaja väärtustele. Poja enda mõtted siis nii ema kui ka meie n-ö töölisklassi omadele, mida on samuti vorminud peamiselt nõukogude aeg ja uuel ajal populistlikud tõekuulutajad. Jah, teineteist võiks uudishimuga kuulata, aga selleks on vaja näha kaugemale kui üksnes inimest enda ees. Või ekraani taga. Nagu ütles Édouard Louis vestluses Maria Veskega, vägivalla vastu võitlemiseks tuleb üritada tungida ka selle põhjuseni. Muidu on tegu sama pime kui vägivallatsejal. Ajaloost ja tänapäevastki on näiteid kopsikuga võtta. Keegi aitab oma väikese aruga kedagi, aga lõpuks tuleb välja, et teene oli karuteene. Kaasaeg on suisa selline, et väidetava abi ohte isegi enam ei eitata. Kes kõik endistviisi veel Facebooki jt Meta teenuseid kasutavad, Google’ist rääkimata…
Ma usun uudishimusse. Ja ma tunnen, et Andrus ka. Kui täna ühendab eestlasi hirm, siis tulevikus ehk suur uudishimu. Ma nii loodan, et kunagi asjad jõuavad nii kaugele, et on vähem hirmus ja rohkem huvitav. Siis oleks vaesed vaen ja ärapanemine, mitte meie! Uudishimuga on lugu selline, et see tärkab turvalises keskkonnas. Kui inimestel on hea läbisaamine ja toekas tugi. Muidugi võiks see alata koolist, kuid ma tõesti ei oota õpetajatelt, et nad jõuaks õpetamise kõrvalt lisaks ka õpilasi toetada. Hea, kui nad õpetada jõuavad. Karm töö, ma ütlen. Vaid jõudu ja pealehakkamist! Mis Andrusesse puutub, siis ma olen rõõmus, et ta oma – nagu ma julgen seda kutsuda – vähemuskirjandusega nii ausaks ja vist iseendakski jääb. Ja rühib tööd kohas, kust teised ei taha enam isegi autoga mööda sõita. Ma tahan tunnustada tema tööd.
