Mis on trumpism? Pärast kõiki neid aastaid me ikka veel kordame seda küsimust. Mõne jaoks on Trumpi teine ametiaeg selgelt esile toonud fašismi, mis oli teda kogu aeg iseloomustanud; teised diagnoosivad erilist kombinatsiooni 1970ndate New Yorgi mülkapoliitikast ja lõunaosariikide rassismist. Üks asi on väljaspool kahtlust: viimased kuudel on nähtud täidesaatva võimu erakordset kontsentratsiooni ning USA kodanikuõpetuses nii väga kiidetud võimude lahususe vintske printsiibi pretsedenditut nõrgenemist, võib-olla koguni otsest hävingut. Lihtne seletus on see, et vabariiklased ja Trumpi lakeid ülemkohtus lihtsalt lasevad tal niimoodi tegutseda. Huvitavamat seletust – õigupoolest õigustust – pakuvad mõtlejad, keda rühmitatakse sageli kokku „postliberaalideks“.
Nagu paljudel muudelgi terminitel, milles too mõnikord „maagiliseks prefiksiks“ nimetatud „post“ esineb, on „postliberaalsusel“ keerukas ajalugu ja palju vastuolulisi tähendusi. Esimesena kasutasid seda 1970ndatel Ameerika teoloogid, kes otsisid postliberaalset alternatiivi protestantismi vormidele, mis nende meelest olid moodsa maailmaga liiga palju kompromisse teinud. Rohkem kui aastakümme hiljem pakkus thatcherismis pettunud John Gray postliberalismi välja kui uue tee; mis veelgi tähtsam, (tugevasti anglokatoliiklik) inglise anglikaan John Milbank radikaliseeris seda teoloogiaprojekti, lüües lahku nii liberaalsest mõttest kui ka ühiskonnateadustest ning avaldades mõju nähtusele, mis sai tuntuks „sinise leiborismi“ või „punase konservatismi“ nime all. Mõlema tendentsi esindajad pöördusid laissez-faire-kapitalismi vastu; mõlemad väitsid, et äärmine individualism ja üha pealetungivam riik ei ole vastandid, vaid võimendavad pidevalt teineteist. Üks ettepandud rohi, nn suur ühiskond, ei tähendanud enamat kui inimnäolist thatcherismi: Cameroni valitsus kõneles küll kogukondade ja kohalike ühenduste võimestamisest, aga tegelikkus seisnes kasinuses ja deregulatsioonides.
USA-s on viimasel aastakümnel tõusnud esile kolm postliberaalset mõttevoolu. Neist kõige silmapaistvam, mida esindavad Sohrab Ahmari ja vabariiklasest senaator Josh Hawley, nimetab ennast populistideks ning soovib turumeelse ideoloogia ja traditsioonilise moraali reaganistliku sulami asendada „töölis-klassi konservatismiga“. Nende kõrval on nn rahvuskonservatiivid, kes vastanduvad globaliseerumisele üldiselt ning „globaalse valitsemise“ institutsioonidele eriti, kuid kalduvad populistidest meelsamini kiitma „vaba ettevõtlust“. Lõpuks leidub käputäis usuliselt inspireeritud teoreetikuid – enamasti karmilt parempoolseid katoliiklasi –, keda ei huvita nii väga „suur ühiskond“, vaid hoopis „suur riik“, mis edendaks või suruks lausa peale traditsioonilist moraali.
Nende ameerika postliberaalide silmis on liberalism süüdi palju enamas kui Gemeinschaft’i hävitamises. Nende sõnul on liberalism sügavalt silmakirjalik: liberaalid räägivad sallivusest ja individuaalsusest, kuid on ohtlikult sallimatud ja valmis sundima teisi konformeerumisele. Nad rakendavad riigivõimu, et juurida välja eluviise, mis on pühendunud millele tahes muule kui püüdlemine indiviidi autonoomia poole. Palju on näiteks mainitud Obama valitsuse nõuet, et tööandjad võimaldaksid tervisekindlustusplaanides töötajatele ligipääsu kontratseptiividele (nõuet piirati, kui katoliiklik rühm Little Sisters of the Poor selle kohtus vaidlustas). Postliberaalide järgi USA liberalism ainult teeskleb neutraalsust „hüvekontseptsioonide“ vahelistes konfliktides (kui kasutada John Rawlsi väljendit); tegelikkuses teeb liberalismi rõhuasetus üheleainsale inimhüvele sama välja mis totalitarism.
Milline võiks välja näha postliberaalne poliitika? Need, kellel üldine poliitikateooria puudub, viipavad ühe konkreetse koha, Ungari poole. Viktor Orbáni deklareeritud „illiberaalne demokraatia“ on saanud rahvusvahelise paremäärmusluse Disneylandiks. Selle veetluste hulka kuuluvad natalistlikud perepoliitikad, Ungari häbenematu esikohale seadmine, kristluse esiletõstmine avalikus kultuuris ning rünnak ülikoolimaailma vastu sihiga lõpetada seal väidetav vasakliberaalne hegemoonia. 2024. aastal kuulutas J. D. Vance, et „konservatiividest on Viktor Orbán Ungaris tulnud kõige edukamalt toime vasakpoolsuse domineerimisega ülikoolides. Arvan, et tema tee peaks saama meile eeskujuks“. (Sellest ongi saanud eeskuju Trumpi teisele valitsusele, ehkki teadusrahastuse ärakaotamiseks on Orbán olnud liiga intelligentne.)
Aga Ungari on üks väike ja väga tsentraliseeritud Kesk-Euroopa riik, milles etnilist mitmekesisust on suhteliselt vähe ja mille tööstusbaas sõltub Saksa autotootjatest. Kas see ikka annab kasutuskõlbliku malli? Postliberaalide ebakindlusele nende suunavalikus oli sümptomaatiline ühe suure Orbáni fänni ja kaasajooksiku Patrick Deneeni raamat „Regime Change“ („Režiimimuutus“), mis ilmus 2023. Deneen, kes on Notre Dame’i ülikooli politoloog, oli viis aastat varem esile tõusnud lühikese raamatuga „Why Liberalism Failed“ („Miks liberalism nurjus“). Pärast Brexiti ja Trumpi kaksikšokki ei hakanud liberaalid mitte üksnes käima Trumpi safaritel Appalachias ning kahetsema oma väidetavat suutmatust arvestada „mahajäänutega“, vaid püüdsid ka märku anda oma avatusest mitteliberaalsetele ideedele, nii et isegi Obama kiitis Deneeni „veenvaid tähelepanekuid“. Tol hetkel oli aga Deneeni juhis kummaliselt defetistlik: taandumine illiberaalsetesse kogukondadesse väikelinnade Ameerikas lootuses, et üha totalitaarsem liberaalne riik võiks sind seal kuidagi rahule jätta.
Kuid „Regime Change’i“ ilmumise ajaks olid Deneeni soovitused muutunud. Selle asemel et õhutada konservatiive maakohtadesse pagema, kutsus ta üles suurele asendusele – ühe eliidi asendamisele teisega. Antiliberaalid peaksid rebima maha liberaalide „botoxiga silutud meritokraatliku maski“ ja moodustama omaenda „parema aristokraatia“. Tulles „musklilise populismi“ abil võimule, hakkab see eliit kandma tublit hoolt „lihtinimeste“ eest, nagu Deneen neid nimetas. Massid vajavad „järjepidevust“ ja „stabiilsust“; seetõttu peaks uue režiimi taotluseks saama „ühishüve konservatism“. Fraas „ühishüve“ sisaldub „Režiimimuutuses“ 68 korda. See andis tunnistust mõjust, mida on avaldanud Adrian Vermeule, mõtleja, kes nähtavasti suutis pakkuda postliberalismile sobivat poliitilist ja õigusteooriat. Sündinud Uus-Inglismaa intellektuaalsesse aristokraatiasse (Emily Dickinson on ta kauge sugulane), käis Vermeule Harvardi õiguskoolis ja töötas seejärel ülemkohtunik Antonin Scalia abina. Õppejõuna Chicagos ja seejärel Harvardis sai ta haldusõiguse valdkonna imelapseks, kes kirjutas mitmeid tähtsaid ja äärmiselt kuivi õigustusi võimsale riigibürokraatiale.
Vermeule’i õigustus riigi robustsele tegevusele leidis tänulikku ärakasutamist „globaalses sõjas terrori vastu“. Koos teise õigusteadlase Eric Posneriga põhjendas ta kammitsemata täidesaatja vajadust ajal, kui rahvuslik julgeolek satub ohtu. Raamatus „The Executive Unbound“ („Kammitsemata täidesaatja“, 2010) lükkasid nad tagasi James Madisoni võimude lahususe skeemi, pooldades selle asemel Alexander Hamiltoni, kelle meelest oli „energiline“ täidesaatja „heaks valitsemiseks“ möödapääsmatu. „Kammitsemata“ ei pidanud tähendama „piiramatut“: Posner ja Vermeule argumenteerisid, et viimse kitsendusena tujukale presidendile toimiks „avalik arvamus“. See paistis mõneti naiivne, arvestades USA meediasüsteemi ilmseid patoloogiaid ning polariseerimisantreprenööride esiletõusu. Vähem naiivne paraku oli nende väide, et „kui president suudab avalikkusele usutavalt väita, et seaduserikkumine on olnud vajalik, siis tõenäoliselt avalikkus juriidilistest peensustest liiga palju ei hooli“ – mis kirjeldab tabavalt ameeriklaste reaktsiooni George W. Bushi heakskiidul toime pandud piinamistele.
Pärast 2016. aastal episkopaalkirikust katoliiklusse pöördumist – kuna ateismi ja katoliikluse vahel stabiilset punkti ei leiduvat – arendas Vermeule välja oma online-persooni, mis on pühendunud liberaalide trollimisele ja provotseerimisele. Ta armastas tsiteerida 19. sajandi prantsuse reaktsionääride Louis Veuillot’ ja Joseph de Maistre’i kõige ässitavamaid mõtteid (näiteks et suveräänsus „on alati üks, puutumatu ja absoluutne“). Eelkõige hakkas ta arutlema selle üle, kuidas lõppude lõpuks oleks kõige eelistatavam katoliiklik integralism: riigi subordinatsioon kirikule. Ta pakkus välja mitmesuguseid autoritaarseid skeeme, jättes alati alles mõningase võimaluse usutavaks salatavuseks. Ta andis mõista, et Washingtoni poliitilise toimimatuse lahenduseks oleks see, kui USA järgiks keskaja Itaalia linnriikide eeskuju ja nimetaks endale podestà, võõramaalase, kellele antaks täidesaatev ja kohtuvõim korra majja loomiseks. Tema eelistatud kandidaat sellesse rolli oli Eduard Karl Joseph Michael Marcus Antonius Koloman Volkhold Maria Habsburg-Lothringen, Ungari suursaadik Püha Tooli juures. Varumeheks, juhuks kui Habsburg ei osutu saadaval olevaks, pidi olema paavsti šveitsi kaardiväe komandör.
Moodsa haldusriigi analüütikuna oli Vermeule pikka aega kaitsnud arusaama, et kohtunikel ja seadusandjatel peaks olema alam roll reguleerijate suhtes, sest ainult ametnikel on ekspertteadmisi, millega keerukatele poliitväljakutsetele vastata. Sellega valis ta selgelt poole debatis bürokraatide rolli üle demokraatlikus riigis, mis oli käinud vähemalt 20. sajandi algusest peale. Aastakümneid olid vabariiklased kurtnud, et presidendid ei saa rakendada asjakohast kontrolli riigibürokraatia üle, sest valitsusagentuuride juhte saab vallandada ainult „põhjusega“ (mitte aga kõigest seetõttu, et nood ei jaga presidendi poliitilist programmi).
2022. aastal, seistes silmitsi USA poliit-institutsioonide nähtavalt süveneva kriisiga, avaldas Vermeule raamatu „Common Good Constitutionalism“ („Ühishüve konstitutsionalism“), mida ta nimetas Oxbridge’i stiilis võltstagasihoidlikkusega „teadlikult ebaoriginaalseks“. Ta väitis, et paneb lihtsalt ette pöörduda tagasi „klassikalise Lääne traditsiooni“ poole, mis peaks olema „rooma õiguse, kanoonilise õiguse ja kohaliku tsiviilõiguse süntees“. Vermeule’i loo järgi on hästi korraldatud poliitmoodustised alati püüelnud „ühishüve“, nimelt „rahu, õigluse ja külluse“ poole. Nähtavasti olid Ameerika Ühendriikide rajajad seda klassikalist traditsiooni järginud (kuigi nad seda kunagi välja ei öelnud), kuid nüüdisaja Ameerika jurisprudents, niihästi vasak- kui ka parempoolsel kujul, olevat selle unustanud. Konservatiivid käivad endiselt peale oma kangekaelse „originalismiga“, mis on Vermeule’i meelest intellektuaalses pankrotis. Ta osutas, et see on lubanud kohtunikel noppida juhutõendeid 18. sajandist (või sageli ka asju välja mõelda); harjutus, mille eesmärgiks on tavaliselt olnud mõne praegusaegse libertaarse positsiooni õigustamine. Liberaalsed juristid, kes on pooldanud „elava konstitutsiooni“ ideed, pääsesid mõnevõrra kergemini. Ühe neist, nimelt Ronald Dworkini (kes oli 2013. aastal sobivasti surnud), värbas Vermeule isegi ühishüveprojekti ridadesse. Dworkin oli mõistnud konstitutsiooni aluseks oleva moraali määratlemise tähtsust; ainus probleem on selles, et tema moraal oli liberaalne. Vastupidiselt sellele, mida oli õpetanud Dworkin, ei ole indiviidiõigused mingid „trumbid“ riigi vastu; neid tuleb pigem mõista juba olemasoleva ühishüvekäsitluse valguses ning korraldada selles suunas.
Nagu saksa jurist Jannis Lennartz on märkinud, sarnaneb Vermeule Ameerika turistiga, kes Euroopa intellektuaalses antikvariaadis tuhnides korjab üles pisut loomulikku õigust Aquino Thomaselt, mõningat Rooma materjali kusagilt pimedast taganurgast ning müüb kogutud bricolage’i seejärel maha sildi all „klassikaline“ (nagu Vermeule on ka ise möönnud: kuna „õigus on üks segadik, siis on iga teesi toetuseks alati võimalik mingit materjali leida“). Ta rõhutas, et tema tees ühishüve konstitutsionalismist on kõigest „õigustusstruktuur“, mitte tema enese sisuline käsitlus ühishüvest. Aga ta andis siiski aimu poliitikatest, mis säärasest käsitlusest järelduksid: pornograafia tuleb „moraali keskkonnakaitse“ nimel ära keelata; sündimata lastele tuleb omistada „positiivne õigus elule, mida osariigid peavad oma kriminaal- ja tsiviilõiguses tunnustama“; abielu tuleb käsitada ainult kui „ühtaegu loomulikku, moraalset ja õiguslikku reaalsust, vormi, mis on ise moodustatud loomuliku õigusega … kui mehe ja naise püsiv liit ühtsuse ja soojätkamise üldise telos’e ehk püsieesmärkide alluvuses“. Veelgi pahaendelisemalt kirjutas ta, et „väide, mis on sõnastatud kaasuse Planned Parenthood v. Casey kurikuulsas ühisarvamuses, nagu tohiks iga indiviid „defineerida omaenda eksistentsi, tähenduse, universumi ja inimelu müsteeriumi mõiste“, tuleb tembeldada jõleduseks ja jätta alaliselt teispoole aktsepteeritava valda“.
Vermeule rõhutas, et ühishüve konstitutsionalismiga on ühitatav terve rida poliitilisi režiime; neist igaüks, mis püüdleb ühishüve poole, on legitiimne. See tähendab, et demokraatias „elektoraalse demokraatia moodsas tähenduses“ ei ole midagi erilist. Piisab, kui on olemas mõningad osalusmehhanismid, et režiimid saaksid oma ühiskonna kohta informatsiooni; Vermeule mainis „petitsioneerimist, konsultatsioone ning kohalikku ja provintsiaalset demokraatiat“ – mis kõlab kahtlaselt nende institutsioonide moodi, mida mainitakse Hiina üheparteiriigi õigustustes. Vermeule käsitles ka stsenaariume, milles riigivõimu robustne postliberaalne kasutus oleks kohane: näiteks et jõustada vaktsineerimiskohustust või kaitsta keskkonda või korraldada omandiõigust ühishüve nimel. Vermeule’i käsitlus oli poliitiliselt sama ebaveenev nagu Deneeni „aristopopulism“ ja ajalooliselt umbes sama adekvaatne nagu „Asterix“. Ta mainis näitena head Rooma keisrit, kellele rahvas – optimaatide (loe: korrumpeerunud liberaalsete eliitide) valitsemisest tülgastununa – oli üle andnud kogu võimu ja autoriteedi. Koos võimekate nõunike ja administraatoritega valitseks healoomuline keiser pleebsi huvides, või nagu Vermeule ütleb: „kui vaesed kurdavad, peaks Caesar konstitutsionaalse printsiibi ja õigluse nimel nutma puhkema“.
Aga kui ta seda ei tee? Hoolimata Vermeule’i varasemast tööst õigusinstitutsioonide kavandamise alal ei olnud tema kaitsekõnes ühishüve konstitutsionalismile seda, mida enamik õpetlasi seostaks terminiga „konstitutsionalism“: piiranguid võimukandjatele. Ta oli ammu tauninud liberaale selle eest, et nood on võimu suhtes pepsid ning püüavad riski kinnismõtteliselt minimeerida. 2015. aastal ajakirjas Northwestern University Law Review ilmunud artiklis „Optimal Abuse of Power“ („Võimu optimaalne kuritarvitus“) oli Vermeule rõhutanud, et „valitsus, mis teeb alati moonutamata otsustusi ega kuritarvita kunagi oma võimu, teeb liiga vähe, liiga amatöörlikult ja liiga aeglaselt“. Ta kiitis heaks vormeli, mille oli verminud tema hispaania õpilane Ricardo Calleja: imperare aude – söanda valitseda.
Kas see nägemus kammitsemata, kuid heatahtlikust valitsejast on nüüd realiseerunud? Keegi ei saa kahelda, et me elame „Madisoni vabariigi järgsel“ ajal, nagu ütles Posneri ja Vermeule’i raamatu alapealkiri: nüüd otsustab president ja mitte kongress, kuidas kulutada raha ja milliseid tariife kehtestada Šveitsile lihtsalt sellepärast, et Šveitsi president polnud telefonivestluses Trumpi vastu piisavalt kena. Kõik see on selgelt ebaseaduslik, kuid ülemkohtul oma üha häbituma MAGA-enamusega on sellest ükskõik. Ja hoolimata lootusest, mille Posner ja Vermeule panid avalikule arvamusele, ei paista langev populaarsus Trumpi kõigutavat.
Muuski suhtes on Trumpi teine ametiaeg suurt osa Vermeule’i tööst õõnestanud. Föderaalbürokraatiat, mis Vermeule’i sõnul peaks olema „ületamatu mootor ühishüve edendamisel“, on hakatud lammutama: aasta lõpuks on lausa 300 000 föderaalvalitsuse töötajat kaotanud töö. Posijad ja konspiratsiooniteoreetikud naeruvääristavad teadust ja ekspertteadmisi. Ilmselgelt kvalifitseerimata telenäod juhatavad terveid ministeeriume ja kulutavad sotsiaalmeedia klippide produtseerimisele rohkem energiat kui valitsemisele. Mais otsustas ülemkohus, et president tohib vallandada nominaalselt sõltumatuid riigiteenistujaid, aidates sellega teostada parempoolsete unistust nn unitaarsest täidesaatvast võimust presidendi täieliku kontrolli all. Turumeelsed konservatiivid on alati väitnud, et ainult niisugustel tingimustel saab presidentuur olla demokraatlikult vastutav; reaalsuses võime aga näha parteiliste käsutäitjate ametitesse määramist. Ülemkohtunik John Robertsi all on ülemkohus jätnud puutumata ühe institutsiooni: Föderaalreservi (isegi MAGA kohtunikud möönavad, et täielikult politiseeritud keskpangal võivad olla katastroofilised finantstagajärjed). See ei peatanud Trumpi üritamast vallandada ühte selle nõukogu liiget, Lisa Cooki – kes sugugi mitte juhuslikult on esimene riigipanga nõukokku nimetatud mustanahaline naine.
Vermeule’i integralism on samuti raskustesse sattunud. Väga online Vance sattus jaanuaris X-is (Twitteris) sõnavahetusse [Briti konservatiivse poliitiku] Rory Stewartiga selle üle, kuidas oleks korrektne mõista Augustinuse ideed ordo amoris’est, armastamise õigest järjestusest. Vance, kes on järjekordne hiljutine katoliiklusse pöördunu (katoliiklusse pöördunud on pikka aega mänginud Ameerika parempoolsuses ebaproportsionaalselt suurt rolli), väitis, et Augustinus tahtis omistada prioriteedi nendele, kes on lähedased ja kallid – st mõistagi rahvusele. Kui Stewart teoloogia sellise värbamise „hõimu-idee“ teenistusse tagasi lükkas, sildistas Vance ta liberaalse eliidi liikmeks, hoolimata sellest, et Stewart on üks viimaseid mehi patriitslike tooride väljasurevast soost. Seejärel saabus sõnum tegelaselt, kelle sõna peaks katoliiklikes ringkondades eeldatavasti veel midagi maksma. Paavst Franciscus oma „Kirjas Ühendriikide piiskoppidele“ mitte ainult ei lükanud Vance’i katset Augustinust MAGAfitseerida tagasi, vaid joonistas ka välja omaenda arusaamise ühishüvest. Franciscus kirjutas, et tõelist „ühishüve edendatakse siis, kui ühiskond ja valitsus, austades loovust ja igaühe õigusi … tervitab, kaitseb, edendab ja lõimib kõige hapramaid, kaitsetumaid ja haavatavamaid“. Vermeule keeras selle kõik enda kasuks. „Sa saad aru, et viibid postliberaalses korras, kui kõrged valitud liidrid seletavad oma vaateid poliitilise teoloogia kaudu,“ säutsus ta, „ja peamine debatt ei käi mitte selle üle, kas nad on „sallimatud“, vaid selle üle, kas see poliitiline teoloogia on õige või väär.“
Ta on ka asunud trumpistide poolele alamate kohtute vastu, kirjeldades katseid valitsuspoliitikaid – sealhulgas deporteerimisi – tühistada kohtuliku „mässuna“; Vance tviitis tema argumente omakorda ustavalt edasi. Vermeule märkis, et nii nagu Obama ja Biden rakendasid haldusriigi võimu mitmekesisuse ja võrdsuse teenistusse, nii peaksid konservatiivid kasutama bürokraatiat konservatiivsete eesmärkide saavutamiseks. Ta tuletas liberaalidele meelde, et Obama oli olnud see, kes ütles: „Mul on sulepea ja mul on telefon. Ja ma saan kasutada seda sulepead selleks, et allkirjastada täidesaatvaid korraldusi ning algatada täidesaatvaid tegevusi ja haldustegevusi, mis veeretavad palli edasi.“ Nüüd, kus Trump on tagasi võimul, on valitsusagentuuridel aeg kaitsta „inimelu sisemist väärtust alates emaihust kuni loomuliku surmani“, „kanaliseerida ja muundada riigi loovate, kunstiliste ja kultuuriliste püüdluste suunda või tooni“ ning kutsuda laienedes korrale õiguspäratut eravõimu alates „woke ülikoolidest“ kuni väidetavalt liberaalsete õigusbüroodeni. Erinevalt traditsioonilise katoliikliku mõtte peajoonest ei omista Vermeule vähimatki moraalset kaalu pluralismile ja detsentraliseerimisele. Kui liberaalid võtaksid õppust Deneeni raamatust ja püüaksid taanduda omaette kogukondadesse, siis asuks Vermeule’i riik neid eeldatavasti ikkagi jälitama ka seal. Üks tema löökfraase on Veuillot’le omistatud ütlus: „Kui liberaalid on võimul, siis me nõuame neilt vabadust, sest selline on nende printsiip; ja kui meie oleme võimul, siis me ei anna neile seda, sest selline on meie printsiip.“
Vermeule’i „teadlikult ebaoriginaalne“ süsteem on mõjutanud staažikaid Ameerika kohtunikke nagu James Ho ja Paul Matey ning aidanud sünnitada Atlandi mõlemal kaldal organisatsioonide ja mõttekodade võrgustiku, kus pintsakutes ja khaki-vormides tõsised noormehed peavad loenguid „klassikalisest traditsioonist“. Vermeule oli esimene külalisteadur Oxfordi õigusfakulteedi 2021. aastal asutatud Ühishüve Projektis. Augustis toimunud külaskäigul Ühendkuningriiki kohtus Vance Cambridge’i teoloogi James Orriga, kes kuulub Reformiparteiga seotud Centre for a Better Britaini nõukokku ning on teravalt kritiseerinud „hilisliberalismi kosmopoliitilis-egalitaarset“ tõlgendust ordo amoris’est. Teine mõttekoda Common Good Foundation rajati 2016; selle direktor Maurice Glasman, kes oli varem olnud üks Sinise Leiborismi rajajaid, oli ainus Tööpartei esindaja, kes võttis osa Trumpi teise inauguratsiooni tseremooniast.
Nende tegelaste vahel leidub tähtsaid erinevusi – ja ühishüvest kõnelemine saab vaevalt keelatud olla. Mingis mõttes võistlevad kõik parteid demokraatias erinevate ühishüve-kontseptsioonide põhjal. Sääraseid kontseptsioone ei saa tõestada ega ümber lükata; kuid tähtis on see, et neid ei tohi peale suruda mõne kõrgema autoriteedi jõul, nagu integralistid ette kujutavad. Kuid Vermeule näeb USA-d kulgemas just täpselt selles suunas. Hiljuti kirjutas ta, kõlades mitte üksnes integralistlikult, vaid ka imperialistlikult, et „sedamööda, kuidas Ameerika muutub üha katoliiklikumaks (mitte tingimata statistilises mõttes, vaid oma valitsemisprintsiipide ja avaliku kultuuri poolest), säilib, muutub rafineeritumaks ja täiuslikumaks kõik see, mis on Ameerika protestantlikus kultuuris tõest ja head, samas kui see rämps, mida Leo XIII nimetas „amerikanismiks“, heidetakse kõrvale“. Praktikasse tõlgituna tuleneb siit Vermeule’i õigustus Trumpi otsusele saata Washington DC-sse rahvuskaart, kuigi tema ise tunnistab, et kuritegevus on seal („ranges õiguslikus mõttes“) tegelikult langustrendis. Tõeline probleem, mis kaardiväelaste ees seisab, on tema sõnul „ümbritsev sotsiaalne korralagedus“, mis ühishüvet „sügavalt söövitab“. 20. sajandi katoliiklikud autoritaarid oleksid selle eriliselt postliberaalse, õigupoolest antiliberaalse nägemuse kindlasti ära tundnud: hea ühiskond on see, milles kõik ja igaüks asub talle ette määratud kohal.
Kas säärane autoritaarne tulemus on postliberalismile algusest peale olemuslik olnud? Briti postliberaalid väidaksid muidugi vastupidist. John Milbank ja tema liitlased on olnud tublid paljastama Ameerika postliberalismi mõnede versioonide õõnsust. Kindlasti ei kujuta need endast tõsist katset edendada „töölisklassi konservatismi“; hoolimata oma kujunemisaastate sentimentaalsest kirjeldusest on Vance toetanud Trumpi maksukärpeid rikastele ja USA ametiühingute võimu riismete hävitamist. Nat con’id (rahvuskonservatiivid) on olnud lihtsalt üks con, pettus: Milbank iseloomustab nende visiooni kui „globaalsel laval kollektiivselt suureks puhutud individualismi“. Nende apelleerimine vanale religioossele tarkusele („Ükski rahvas ei saa kaua kesta ilma alandlikkuse ja tänulikkuseta Jumala ees,“ nagu rahvuskonservatiivid oma „printsiipides“ sõnastavad) ignoreerib tõsiasja, et rahvusriik on üks eriliselt moodne – ja mitmes suhtes liberaalne – leiutis. Üks Milbanki intellektuaalseid liitlasi, Kenti ülikooli poliitikafilosoof Adrian Pabst on öelnud, et rahvuskonservatismil on „fundamentaalne identiteedikriis. Ühel päeval tahab ta olla antiliberaalne, järgmisel päeval ultraliberaalne“. Eriti just katoliiklased saavad vaevalt eitada kõikide inimeste moraalset võrdsust; nagu 2023. aastal kirjutas raamatu „Red Tory“ autor Philip Bond – universaalsuse loovutamine liberaalidele „oleks parimal juhul halvasti läbimõeldud ja halvimal juhul järeleandmine kurjale“.
Kõik postliberaalid on ennast ühes või teises punktis kuulutanud antilibertaarideks. Miks on siis nii, et võimule tulles mängivad väidetavalt postliberaalsed poliitikud uuesti läbi thatcherismi ja reaganismi, minnes sageli kaugemale, kui need juhid läksidki? (Ka Reagan halvustas vasakpoolseks väidetud ülikoole, kuid poleks kunagi hakanud lammutama teaduslikku uurimistööd.) Kas asi on selles, et vabariiklaste ja tooride doonorid ei ole nii väga huvitatud töölisklassi konservatismist? On selge, et riigibürokraatiat ei kärbita selleks, et keskenduda tõhusamalt Deneeni „lihtrahva“ ühishüvele, vaid et haavata mis tahes gruppi, kes Trumpi valitsuses nii tähtsatele kristlikele natsionalistidele ei meeldi.
Paljud postliberaalsed intellektuaalid paistavad uskuvat omaenda jutte totalitaarsest woke vasakpoolsusest, mis surub ülalt alla oma ideoloogiat peale. Neile ei paista pähegi tulevat, et kultuuri- ja vaimuelu võib kulgeda orgaaniliselt ning võti on pigem kannatlikus veenmises kui selles, mida Milbank on kritiseerinud kui paremtiiva integralistide propageeritavat „mehaanilist forsseerimist“. Muidugi, postliberalismi mitteautoritaarne, mõneti vasakpoolne versioon – mida on inspireerinud pigem Ruskin kui Marx – on samuti hädas probleemiga, millised peaksid olema teistsugusele ühiskonnale ülemineku vahendid. Milbank ja tema õpilased rõhutavad vajadust institutsioonide järele, mis aitaksid ehitada „kogukondade kogukonda“, mis poleks allutatud tsentraalsele riigivõimule (ja milles kirikul oleks eriline roll). Aga kuidas sinna jõuda? Kogukondlikud maatrustid, tööliste esindatus firmades, palganõukogud – kõik see kõlab usutavamalt kui Vance’i võltspopulism ja Vermeule’i nukralt ähmane „ühishüve“. Kuid küsimus ei ole lihtsalt selles, kuidas need asjad peaksid tekkima, ilma et kontsentreeritud riigivõim neid „mehaaniliselt forsseeriks“; postliberalismi eesmärkide saavutamiseks on vaja ka laiemaid eeltingimusi. Üks thatcherismi unustatud episoode oli katse jäljendada saksa kutsehariduse eeskuju; kuid thatcheristid said õige kiiresti aru, et säärane plaan kukuks läbi ilma õigete institutsioonideta – sealhulgas ilma hästi toimivate ametiühinguteta.
Kuidas sobitub sellesse komplitseeritud ideoloogilisse maastikku trumpism? See ei tarvitse küll väljendada postliberalismi olemust, kuid paljud, kes end postliberaalideks kuulutavad – osalt automaatselt ja osalt arvestades oma mõtlemise antiliberaalseid elemente –, on leidnud Trumpi teises ametiajas palju õigustamist vajavat. Seevastu postliberalism, mis eelistab ligimesearmastust demonstratiivsele julmusele, asetab universaalse kõrgemale rahvuslikust ning sotsiaalsuse – millegi solidaarsuse-taolise – kõrgemale kammitsemata riigivõimust, näib jäävat jänni, kui jõutakse otsesemate poliitiliste strateegiateni. See, mis tänapäeval postliberalismi pähe käib, on kas hukatuslik või jõuetu.
Inglise keelest tõlkinud M. V.
JAN-WERNER MÜLLERilt on Vikerkaares ilmunud esseed „Mõtlemispaus ilma mõteteta?“ (4–5/2007) ja „Kuidas mõtelda – ja mitte mõtelda – populismist“ (10–11/2016). Käesoleva esseega samal teemal, s.o USA postliberalismist ja poliitilisest teoloogiast, sh Sohrab Ahmarist, Patrick Deneenist ja Adrian Vermeule’ist vt ka Mark Lilla esseed „Torn ja kloaak“ (Vikerkaar 6/2024).
Jan-Werner Müller. Caesar Wept. London Review of Books. Kd 47, nr 22 (04.12.2025).
