Nüüd oli selge, et Euroopas puhuvad uued tuuled. See oli tore. Heinrich, kes suure poliitika keerdkäikudes küll eriti hästi ei orienteerunud, pistis loetud ajalehe portfelli ja ohkas rahulolevalt. Heinrichile meeldis töölt koju sõites ajalehte lugeda. Sealt laekuv värske informatsioon pani ta maailma rõõmudele-muredele kaasa elama, tekitas meeldiva veendumuse, et tema, Heinrich, astub ajaga sammu ja on kah mingil viisil kõigi päikese all toimuvate sündmuste eest vastutav. See teadmine kohustas, kuigi Heinrich ei osanud täpselt öelda — milleks?
Niisiis oli kõik hästi. Paljukannatanud Euroopa liikus tulevikku uutel rööbastel ja selle kontinendi südames end linnatranspordi hoolde usaldanud Heinrich võis harjumuspäraselt silmad sulgeda, et nad pika aja möödudes avada täpselt siis, kui tramm juurviljakaupluse vitriinist mööda veeres.
Kõik klappis. Heinrich vaatas heatujuliselt muheldes ringi. Inimesed lugesid ajalehti, nagu temagi seda äsja oli teinud, vestlesid, pikasääreline tüdruk mängis häbelik-armunult noormehe pintsakunööpidega ning . . . Heinrich võpatas.
Otse tema kõrval võbeles sõidurütmis lai punane kindralilampass. Eksitust ei saanud olla, sest ettevaatlikult pilku tõstes nägi Heinrich heast materjalist, punasega kanditud rohekat vormikuube ja suurt hulka värvilisi ordenilindikesi, mille taga peituv tundmatu sümboolika küllalt veenvalt kõneles kindrali poolt läbitud pikast ja kuulsusrikkast sõjateest. Kuldsel õlakul arvas Heinrich nägevat kaht kindralitähte, aga neid võis ka rohkem olla.
Kindral hoidis vasaku käega torust kinni, paremas oli tal ajaleht, mis jättis nähtavaks vaid pool nägu. Heinrich oli kusagilt lugenud, et inimnägu pole vihikuleht, mille keskelt kokkumurdmisel kõik nurgad ja jooned teineteisega kattuvad, rääkimata siis hoopiski inimhinge ülikeerulisest geomeetriast. Küllap see lihtne tõde oli laiendatav ka sõjaväele, kus küll täpne kord ja ülim korrapärastatus seaduseks on. Sellest hoolimata jättis kindrali näo nähtav pool Heinrichile igati soodsa mulje: hea vormiga lõug ja huuled, suursugune kullinina, hõbedaselt särav oimukoht ja kumer laup, mille kõrgust ei suutnud varjata ei ajaleht ega kuldkokardiga mütsinokk. Kindlasti oli selle mõttekurdudes lauba taga peidus palju sellist, mida Heinrich ei tohtinud teada. Seda, millest olenes Euroopa tulevik kõige laiemas mõttes, aga ka tema, Heinrichi tänane julgeolek ja kindel usk helgesse homsesse päeva. Ja ikkagi sõitis kindral trammis nagu temagi, hingas sama õhku, luges sama ajalehte. Luges ja seisis.
Kusagil sügaval Heinrichis lõi miski end kontsade plaksatades tikksirgeks, seesmine pinge kandus üle jalgadesse ja Heinrich oli juba tõusmas, et kindralile viisakalt istet pakkuda. Samas aga välgatas peas mõte, et selline iseenesest tore žest võiks värske informatsiooni valguses tunduda kaasreisijaile kui mitte just pugejalikuna, siis ikkagi teatud mõttes väga demonstratiivsena ja Heinrichi juba sentimeetri jao kerkinud tagumik laskus aeglaselt tagasi soojaks istutud kunstnahale.
Tramm peatus. Uksed avanesid kriiksudes, inimesed liikusid, keegi väljus, keegi tuli peale, kuid nagu Heinrich silmanurgast võis märgata, jäi istekohtade osas kõik endiseks ja punane lampass oli veelgi lähemale nihkunud.
Nüüd tundis Heinrich ka kindrali lõhna: tubaka, tuttava parfüümi ja millegi ebamäärase uimastavat segu. Arvatavasti oli kindral juuksuri juures käinud. Võib-olla oli ta oma mehise kindralinäo isegi samadesse kätesse usaldanud, mis pühade ja tähtpäevade eel ka Heinrichi puhtaks raseeritud põski odekolonniga hõõrusid. Ja kui kindralil juba kõlbas Heinrichiga ühes trammis sõita ja sama juuksuri juures käia, siis võis ta ju ka samu sigarette suitsetada. Suitsetas ta kindlasti rohkem, sest tööd ja vastutuse suurust ei andnud Heinrichi omaga võrreldagi.
Läbi puhevil sõõrmete voolav õhk, kust Heinrich nii palju tuttavat ja omast leidis, tegi seisva kindrali väga sümpaatseks, kuid tõusta ta esialgu siiski ei söandanud. Olukord oli räbal. Ja ometi oli veel äsja kõik olnud väga hästi, kuid piisas ühest ettevaatamatust peapöördest ja kohe kadusid nii värskest informatsioonist tekkinud südamerahu, mõnus heaolutunne kui ka kõik muu, mis kojusõidu tavaliselt nii meeldivaks tegi. Näis, nagu oleks ta nad koos läbiloetud ajalehega portfelli pistnud.
Mõnda aega püüdis Heinrich end rahustada mõttega, et rühikale kindralile istekoha pakkumine tähendaks selle degradeerimist tavaliseks pensioniikka jõudnud inimeseks ja võiks kindralit solvata. See naiivne lootus jooksis aga kohe karile, sest kindral vahetas kätt ja ohkas. Ilmselt oli tal veel pikk tee sõita.
Heinrich püüdis nüüd mõelda sellele, mida ta koju jõudes tegema hakkab, kuidas ta kapist puhta pesu võtab, vanni läheb ja pärast televiisorit vaadates parajalt külma õlut joob. Aga visa mõte ei lasknud end petta, vaid püsis trammina endistel rööbastel, nagu oleks kindral Heinrichiga koos tulnud nii koju kui ka vanni.
Siis märkas Heinrich endal kena noore naise pilku. Tekkinud nõrk lootus kasvas silmapilgu jooksul võimsaks laineks ja Heinrich valmistus juba tõusma, et naise esimese märkuse peale kindralile koht loovutada. Karmi hukkamõistu asemel nägi ta aga naise maitsekalt toonitatud silmades midagi sootuks vastupidist. Kuigi Heinrich oli igati rivikõlbulik meesterahvas koos kõige sellest tulenevaga, ei hellitanud õrnem sugu teda just sageli taoliste pilkudega. Käesoleval hetkel ei valmistanud aga sedalaadi huvi tema isiku vastu Heinrichile vähimatki rõõmu. Pigem vastupidi.
Ta libistas pilgu löödult üle ahvatlevalt pakatava džempri, toredate puusade, pingul säärte, pööras näo akna poole ja sulges silmad. Neid avades nägi ta oodatud kohviku asemel hoopis kvartal kaugemal asuvat naiste nõuandlat. Nii ootamatult nähtuna tekitas see rahuarmastav asutus Heinrichis hirmu, igituttav linn, mis seni laitmatult ta bioloogilise kella sihverplaadi osa oli täitnud, tundus võõra ja vaenulikuna. Ja Heinrich tundis järsku, et tahab tagasi muretusse lapsepõlve, mil sai peos hoida ema juhtivat kätt, istmiku all tunda mitte linnatranspordi krobelist kunstnahka, vaid memme sooje põlvi.
Tramm peatus jälle, kuid nii umbses vagunis kui ka Heinrichi lõhestatud südames jäi jõudude vahekorra halastamatu status quo muutumatuks. Heinrich tundis, kuidas kindrali lõhn ümbritseb teda mingi painava pilvena, täites ta õudust tekitava lummusega. Kohe pidi sündima midagi kohutavat. Isegi tramm veeres nüüd talle ettenähtud lõpp-peatuse poole kuidagi aeglaselt ja tähendusrikkalt nagu saatus. Olukord oli talumatu.
Heinrich vaatas pelgalt üles, talle näis, et kindrali ajalehest varjamata silm teda ainiti jälgib ja kusagil selja piirkonnas tekkinud kuum hoovus valgus püksivärvli ja särgikaeluse nõrka vastupanu ületades mööda keha laiali: portfellisanga hoidvad peod tõmbusid niiskeks, peas hakkas ebameeldivalt kohisema.
Heinrich meenutas valusa igatsusega seda joovastust, mis tõusis pähe siis, kui ta esmakordselt elus kindralit nägi, seda õnnestavat vaimustust, mida tundis, kui tema tervitussõnu hüüdev hääl sadade teistega ühines. Ja järsku oli tal pisarateni kahju, et ta ei kanna enam mundrit. Ei, see ei tarvitsenud olla sõdurivorm. Ka tuletõrjuja, metsamehe, raudteelase või mis tahes teisest mundrist oleks piisanud, et mitte sattuda nii ebameeldivasse olukorda nagu praegune, sest munder ühendab inimesi enam kui sageli vastuoluline informatsioon ja on meeldivalt universaalne, kuna kohustab endast auastmelt vanematele alluma. Ka trammis.
Nüüd aga istus Heinrich läbihigistatud froteesärgis, kannikate külge kleepuvates „Miltonsi“ teksades, hoidis kätega portfellisangast ja igatses. Igatses taga kroonut, mundrit ja määrustikke, siis jälle lapsepõlve, siis kooliiga, mil ta juba uskus kogu inimkonna tarkust ühes või teises valdkonnas mahtuvat vastava aine õpiku kaante vahele. Ta oli nad kõik korralikult kaanest kaaneni pähe tuupinud, koolis ilusti edasi jõudnud, aga antud juhul polnud sellest mitte mingit kasu.
Pea tuikas valusas rütmis ja Heinrichile tundus, nagu oleks tal õlgadel mingi jumal teab missuguselt konveierilt tulnud agregaat, millesse kiiruga topitud puudulik programm üldiselt hea riista täiesti kõlbmatuks muudab.
Et mitte kindrali lõhna tunda, ahmis ta avatud suuga õhku, põrnitses väikest mullikest muidu siledas klaasis, kuulis, kuidas kindral ajalehe krabinal kokku pani, bassihäälel köhatas ja ammu lühistunud mõte hakkas koljus jälle jooksma nagu orav rattas, leidmata mingit pidepunkti, mis sel piinaval tiirlemisel oleks aidanud muutuda sihipäraselt teovõimsaks sirgjooneks.
Tramm peatus, kuid mitte keegi ei tulnud peale ega läinud ka maha. Näis, nagu oleks kõik sõitjad otsustanud Heinrichi ta Kolgata teel lõpuni saata. Heinrich ise oli nüüd valmis tõusma, valmis kohta pakkuma või sõna lausumata ükskõik millises peatuses väljuma ja jalgsi koju minema, et vaid vaevast vabaks saada, kuid nüüd oli liha võimetu vaimu käsule alluma. Ta vaatas ahastades, kuidas lõpuks ometi lähenes tema peatus, kuidas avanesid-sulgusid uksed, kuidas tramm jälle liikuma hakkas, olemata võimeline isegi portfellisanga külge kleepunud sõrmi liigutama.
Tramm võttis kiirust ja hakkas järgmisele peatusele lähenema. Kindral köhatas uuesti ja siis juhtus see, mida keegi — Heinrich ise kõige vähem — ei teadnud oodata. Nii sünnivad paljud kangelasteod.
Heinrich kargas ootamatult püsti ja karjus seisvale kindralile otse näkku:
— Istu! . . .
Krabisesid ajalehed. Pöördusid uudishimulikud pead.
Heinrich nägi endal korraga kümneid silmi täis kohkumist, nördimust, etteheidet, küsimust ja veel kurat teab mida. Tramm aga veeres nii kiiresti, nagu ei tuleks enam eales ühtki peatust peale lõpp-peatuse, kust enam tagasiteed pole. Tajudes äkki kohutava selgusega üldsuse tumma survet, hakkas Heinrich abitult lalisema:
— Kodanikud . . . Mina ei saa enam aru . . . Milles siis asi on? . . . Kas me ei suuda tõesti enam oma kindraleid autodega varustada või kuidas?
Aga kodanikud kas ei teadnud seda tõepoolest või kui teadsidki, siis pidasid Heinrichi küsimust ilmselt provokatsiooniliseks, hoidsid riiklikku saladust ja jätsid oma tarkuse igaks juhuks enesele. Ka kindral vaikis. Sellest järeldas Heinrich, et trammisõit on viimase isiklik kapriis ja ta möirgas:
— Istu! . . . Istu, kurat . . . istu! Mis sa veel vahid?! Seisab siin kõrval, väristab oma punast püksisäärt ja köhatab, nagu oleks minu tagumiku all see ainuke iste vagunis! . . . Eks sa siis istu, kurat, mis sa veel silmi pööritad! . . .
Heinrichi hääle vaibudes seisis haudvaikne tramm paigal, uksed pärani. Vapustatud kindral seisis, vaatas Heinrichi tõmblevat suud, nagu püüdes meenutada, kas see tõesti nende väheste suude hulka kuulub, kust tema aadressil nii valjuhäälsed ja kategoorilised käsklused võivad tulla. Ilmselt ei kuulunud, sest kindrali laup tõmbus pahaendeliselt pilve, lopsakate kulmude vahele ilmus sügav korts.
Nagu püssilask lajatas komposteriplõksatus. Heinrich võpatas, puhkes hüsteeriliselt naerma, komberdas vaevaliselt edasi, ja end juba sulguvate uste vahelt välja poetanud, istus otse tolmusele asfaldile.
Tramm andis kella ja sõitis täpselt sõidugraafikule alludes edasi, sest ühe inimese isikliku tragöödia pärast ei saa üldine liikumine peatuda. Heinrich ei mäletanud, kuidas ta koju jõudis, nagu ei mäletanud sedagi, millal kohvri oli jõudnud pakkida. Soe pesu, sokid, kindad, sviiter, sigaretid, tualett-tarbed, toidumoon ja vana perekonna-album — kõik, mis pikal reisil vajalik võis olla, oli ta alateadlikult kohvrisse ladunud. Sellega olid ettevalmistused tehtud. Ta seadis sigaretid ja tuhatoosi käeulatusse, võttis kapist likööripudeli ja istus vanematelt päritud vanasse kiiktooli. Nüüd jäi üle vaid oodata. Vara hommikul, kui pudel oli tühi, taevas Kesk-Euroopa kohal eretas nagu kindralilampass ja esimene tramm pöörangul kriiksus, läks Heinrich keldrisse.
Vana koli paigast paika tõstes otsis ta üles mundri, millega oli sõjaväest tulnud. Munder oli aastate jooksul ära pleekinud, täpselt sinna, kus kantakse ordenilindikesi, olid koid närinud augu, kuid valikut polnud: Heinrich harjas mundri hoolikalt puhtaks ja ajas selga, et leida uuesti see nii ootamatult ta elust kadunud selgus.
