Kriisid kaelas, kriisid silmapiiril

Viimase kümnendi arengud annavad alust väita, et oleme – globaalselt, aga ka Eestis – jõudnud selgelt teistsugusesse ajastusse: kriiside ajastusse. Kriisid ei ole enam suhteliselt stabiilset kes1kkonda ja arengut häirivad isoleeritud üksiknähtused. Neid tuleb üha peale, sageli korraga, ja suur osa neist on ühel või teisel viisil omavahel seotud. Või vähemalt oleme olukorras, kus iga järgmist päevakorda tõusnud kriisi peame lahendama tingimustes, mille varasemad kriisid on juba sassi löönud.

Migratsioonikriis, energiakriis, koroonakriis, geopoliitilise olukorra muutumine plahvatusohtlikuks. Rahvusvahelise majanduse liikumine sulgumise suunas, mis lõhub väljakujunenud koostööahelaid. Eelarvete kriis. Läheneva ökokriisi ilmingud – sagenevad metsatulekahjud jms. Oleme juba mõni aeg tagasi ületanud keskkonna kandevõime, seetõttu on mitmed protsessid muutunud pöördumatuks ning nende edasine kulg ei tõota midagi head.

Katsed seda kõike globaalsel tasandil kontrolli alla saada on suhteliselt jõuetud. Kahjuks peame nentima, et Euroopa võitleb pärast Donald Trumpi võimuletulekut seda võitlust pigem omaette, mis vähendab eduväljavaateid. Me ei kujuta täpselt ette, milliseid šokke peame veel üle elama ja millal ning mis tingimustel suudame uuesti justkui „jalad põhja saada“ – ja mida see üldse tähendaks.

Samas on šokkidel ka positiivseid mõjusid: need võivad teatud arenguid kiirendada. Asjad, mille ärategemine tundus varem ilmvõimatu, võivad tõsiste kriiside tingimustes teostuda üsna lühikese ajaga. Näiteks koroonaperiood näitas, et kriisiolukorras võivad riigid muutuda väga enesekeskseteks, kuid samas ka seda, et ühiskond suudab kuidagi toime tulla ka varem kujuteldamatutes tingimustes, luues selleks teistsuguseid toimimismustreid – näiteks oluliselt väiksema transpordi- ja energiakuluga.

Üks maailma tuntumaid globaalsete arengute ja globaalprobleemidega tegelevaid uurimisasutusi – Rahvusvaheline Rakendusliku Süsteemianalüüsi Instituut (IIASA) – on pandeemiaperioodi põhjal analüüsinud ühiskondade toimimist kui omamoodi stressitesti. Selle põhjal saab teha järeldusi mitte ainult pandeemiate, vaid ka muude ühiskonna toimimist häirivate ja segilöövate muutuste (disruptive changes) kohta. Kuidas ja millal inimesed reageerivad vajadusele hakata hoopis teistmoodi käituma? Milliseid eeltingimusi on vaja, et erakorralises olukorras vajalikke juhiseid aktsepteeritaks ja järgitaks? Kuidas vältida olukorda, kus hüsteeriline enesekesksus muudab kriitilises situatsioonis ratsionaalse tegutsemise võimatuks?

Kriisidele pühendatud kirjandus käsitleb nii seda, kuidas valmistuda ähvardavateks kriisideks – neid ennetada või leevendada –, kui ka seda, kuidas juba vallandunud kriisis käituda ja toime tulla.

Mis on kriis?

Kriisi on püütud määratleda näiteks raskesti ennustatava sündmusena, mis oma suure mõju tõttu ohustab süsteemi toimimist. Selline määratlus ei ole siiski päris rahuldav. On olnud kriise, mille puhkemine pole tulnud suure üllatusena, ning vaieldav on ka sõna sündmus kasutamine keskse mõistena. Kriisist rääkides peame pigem silmas murrangut – ja murrang, ehkki see võib mingil hetkel kulmineeruda, on sageli paremini mõistetav protsessina kui süsteemi tabava äkilise üksiksündmusena.

Mõistet kriis kasutatakse valdavalt selleks, et viidata ohtudele süsteemi, mitte üksikkomponentide tasandil. Kriisidest on mõtet rääkida siis, kui tekkiv oht ei raskenda üksnes süsteemi mingi elemendi toimimist ega alanda üksnes selle efektiivsust, vaid ähvardab blokeerida kogu süsteemi (näiteks majanduse, ühiskonna) toimimise – vähemalt selle tavapärasel moel ja mõneks ajaks. Kõige raskemal juhul võib tegemist olla kogu ühiskonda haarava kriisiga, kus ühiskonna põhi-struktuurid kogevad nii sügavat häiret ja allakäiku, et selle kord ja koostöövõime hakkavad lagunema.

Mingis kitsas valdkonnas ilmnevate tõrgete, kõrvalekallete või isegi teravate probleemide kohta seda terminit tavaliselt ei kasutata. Probleemide ettenägemine, ennetamine või juba tekkinud probleemide lahendamine on osa igasugusest mõistlikust juhtimisest ning selle samastamine kriisivastase võitlusega oleks ülepakkumine ja eksitav. Üldjuhul on süsteemid küllaltki paindlikud – mingi lokaalne häire ei suuda nende toimimist täielikult blokeerida ega katastroofiliselt halvendada.

Kriiside tekke ja laienemise mehhanismis mängib olulist rolli võimendus: halvenev olukord ühes valdkonnas toob kaasa kriitilisi olukordi teises. Näiteks võivad negatiivsed välispoliitilised arengud kahjustada majandust; ökoloogiline kriis võib põhjustada ulatuslikku rännet, mis omakorda tekitab sihtriikides sotsiaalseid pingeid. Ühe valdkonna probleemid ja pinged kanduvad üle teistesse – iga kriisi puhul on oluline tema mõjude paljusus ja ulatus.

Niisugune negatiivne ahelreaktsioon võib vallanduda ühest juurpõhjusest, kuid sageli on kriiside taga mitu erinevat algtõuget, mis üheskoos liigutavad süsteemi kriisi suunas. Kui varem räägiti kriisidest valdavalt kui millestki valdkondlikust (nt majanduskriis), siis üha enam räägitakse komplekskriisidest või polükriisidest,^[1]mis tekivad eri algpõhjuste ja võimenduste kombineerumisel.

Tekib nn kriiside ratas – näiteks olukorras, kus kliimamuutuste põhjustatud kuumalained halvendavad toidutootmist, tõusevad toiduhinnad, mis omakorda suurendab ühiskondlikku ebavõrdsust ja põhjustab rahutusi, millele reageeritakse poliitiliste piirangutega, mis omakorda pidurdavad majandust ja innovatsiooni kliimakriisile reageerimisel. Üksteisest eraldi rakendatavad kriisivastased meetmed sellises olukorras tavaliselt ei toimi. Nagu on rõhutanud Euroopa Komisjoni peateadusnõustajana töötanud Tallinna Tehnikaülikooli professor Maarja Kruusmaa: „Apokalüpsise ratsanikega tuleb tegelda korraga.“^[2]

Süsteemi sattumine kriisi ei pruugi muidugi olla tingitud vaid välistest põhjustest ega olla fataalne – suurt osa võivad  selle juures mängida valeotsused, sealhulgas ka sellised, mis on tehtud nimelt juba vallandunud negatiivsete mõjude kõrvaldamiseks, sh ülereageerimine.

Kas kriisid hüüavad tulles?

Kriisid võivad, aga ei tarvitse olla ootamatud. Määramatus on tõesti kriisitemaatika käsitlemise üks võtmetermineid, kuid see sõna sobib paremini iseloomustama raskusi kriiside kulgemise ettenägemisel – tekkivate keerukate kaskaadefektide tõttu on see paljudel juhtudel tõesti väga raske – kui mingit laadi kriisi vallandumise võimaluse ennustamisel.

Paljude kriiside kohta võib väita, et nad lausa hüüavad tulles. On palju näiteid, kus juba paari-kolme võtmeindikaatori negatiivne dünaamika ja nende omavahelise võimenduse potentsiaal on küllaldane, et tekkiva kriisi võimalust vägagi selgelt ette näha. Näiteks kui me näeme, et kliima soojenemise tõttu muutub mingis maailma piirkonnas, kus suur osa rahvastikust elatub põllumajandusest, edasine põlluharimine võimatuks, siis pole vaja erilist geniaalsust nägemaks ette migrantide liikumist üle riigipiiride ja seda, et migratsioonisurve alla sattunud maade sotsiaalne stabiilsus võib saada löögi. Samuti võib ette näha rahvusvahelise korralduse tõsise kriisi võimalust, kui maailmas hakkavad võimu poole pürgima uued tugevnevad riigid, aga varem „mängu juhtinud“ riigid ei taha oma positsioone loovutada.

Kui kriise saab ette näha, miks siis ei saa neid ära hoida? Häda on selles, et ettenägemisest on vähe kasu, kui pole näha võimalikke realistlikke, kokkulepitavaid lahendusi nende ärahoidmiseks. Mingil viisil ju kõik sellised olukorrad kunagi lahenevad, tihti aga läbi tõsiste konfliktide ja kõrge hinnaga. Neid ette nähes ja ette kujutades suudame heal juhul saavutada, et need ei toimuks väga äärmuslikul ja lõhkuval moel – rohkemat loota on juba raske.

Kriisi saabumist ülimalt tõenäoliseks muutvate võtmetegurite komplekt võib olla küllaltki hästi tajutav, mis muidugi ei tähenda, et oleks lihtne prognoosida, millal saabub kriitiline hetk, kus negatiivsete trendide jätkumine ja vastuolude kuhjumine tekitab kvalitatiivse ülemineku ja lihtsalt nõrgenemine ning allakäik lähevad üle teravaks kriisiks. Viimasel ajal on aga populaarsemaks saanud näited kriisidest, mida peetakse ootamatuteks ja mõeldamatuteks – mille puhul on väidetud, kas õigusega või mitte, et neid polnudki võimalik ette näha (nn musta luige fenomenid).

Milliseid kriise saab mustadeks luikedeks pidada, jääb aga sageli vaieldavaks. Seda terminit on kasutatud näiteks hiljutise koroonakriisi kohta, mis tabas maailma tõesti ootamatult ja suure üllatusena. Samas on epideemiate ja pandeemiate ajalooga kursis olevad inimesed küsinud, mis selles üldse üllatavat oli. Inimkonda laastanud tõved on ajaloo jooksul korduvalt üle mandrite rullunud – näiteks suure ohvrite arvuga Hispaania gripp, mis leidis aset sugugi mitte nii kauges minevikus vahetult Esimese maailmasõja lõpus ja järel. Arvestades maailma rahvastiku kasvu, tihedat asustust ja rahvusvahelise liiklemise hoogustumist, võib mõne uue ohtliku tõve globaalset levikut pidada tagantjärele vägagi loogiliseks. Samuti oli teada inimeste nakatumise võimalus loomadelt saadud ohtlikesse viirustesse.

Termini „must luik“ autor Nassim Taleb rõhutab, et inimesed kalduvad ignoreerima väikese tõenäosusega, kuid suure mõjuga sündmusi.^[3] Keskendudes teadaolevatele ja väljakujunenud teooriate alusel tõenäoliseks peetavatele ohusignaalidele, jäetakse sageli tähelepanuta teistsugused signaalid, mis võivad kanda hoiatust saabuvast kriisist. See on oluline järeldus. Kuid mustade luikede fenomeni kõrval ei tohiks tähelepanuta jääda ka asjaolu, et inimesed suudavad millegipärast edukalt eirata isegi ilmselgeid ja suure tõenäosusega riske. Seda on hakatud nimetama hallide ninasarvikute fenomeniks^[4] 

Kuidas seostuvad ennustatav ja ennustamatu, ninasarvik ja luik? Seda illustreerib hästi järgnev näide. Kopenhaageni Tuleviku-uuringute Instituudi teadurid on teinud huvitava tagurpidi mõtlemise eksperimendi. Nad püüdsid tõestada – ja seda küllalt veenvalt –, et kui hüpoteetilisel ennustajal oleks 1917. aasta kevadel või isegi suvel olnud kasutada praktiliselt kogu informatsioon Venemaal toimuva kohta (ajaleheartiklid, statistika, politseiarhiivide salajane materjal jne – situatsioon, mida me tänapäeval püüame ette kujutada tehisintellekti võimaluste kontekstis), siis poleks kõige selle põhjal olnud võimalik jõuda ennustuseni, et juba lähitulevikus haarab Venemaal võimu end bolševikeks nimetav väikepartei, ning veelgi uskumatum oleks olnud mõelda, et mõne aasta pärast algab just sellest mahajäänud ja proletariaadi väikese osatähtsusega riigist protsess, mis jagab suure osa maailmast peaaegu kogu 20. sajandiks kaheks leeriks: kommunistlikuks ja antikommunistlikuks. Seda oleks saanud toona käsitleda vaid absurdsena näiva ulmena. Paraku just nii läks.

Kindlasti polnud selline sündmuste areng paratamatu – selles võib tuvastada rea väikese tõenäosusega sündmuste kombinatsioone ning palju alternatiivseid, kuid realiseerumata võimalusi, mis oleksid väikeste muutuste korral võinud hoopis teistsuguse käigu saada. Kuidas jõuti sinna, kuhu jõuti, seda pole ka tagantjärele selgitada lihtne. Ajaloolased ja poliitikateadlased rajavad oma seletusskeemid tavaliselt neile seostele ja võtmesündmustele, mis reaalses protsessis esiplaanile tõusid ning selles mängima hakkasid – nad kipuvad neid üle võimendama. Või siis keskenduvad teguritele, mis takistasid neile sümpaatse ajaloopöörde realiseerumist. Reaalne pilt mõjuteguritest, võimalikest arenguradadest jms lihtsustub ja moondub.

Kas 1917. aastal Venemaal toimunu oli „must luik“? Selles mõttes jah, et kriis viskas „ajaloomasinast“ välja väga ebatõenäolise ja uskumatu arenguvariandi. Kas aga 1917. aasta Venemaal toimuma hakkav ei olnud põhiliste arengualternatiivide mõttes üldse ennustatav, seda on kahtlane väita. Süsteem oli muutunud raske ja ebaõnnestunud sõja ning selle kaasmõjude tõttu tõesti väga labiilseks, aga mingite põhiliste arenguradade võimalused olid siiski küllalt selgelt näha. Lahendamata vastuolude, paljurahvuselise riigi heterogeensuse ja raskesti valitsetavuse tõttu ning seetõttu, et mõjule pääsenud meeleolud ja rahva poolt toetatud uued erakonnad kaldusid 1917. aasta suvel anarhistlike ja kommunistlike või poolkommunistlike ideoloogiate poole. Lääne-Euroopa tüüpi ühiskonnamudelite ja evolutsioonilise arengu teele pöördumine, mis võib-olla oleks enne sõda võimalik olnud, oli selle aasta suveks juba äärmiselt ebatõenäoline. Peapõhjus ei olnud bolševike kui esialgu vähese toetusega partei tegevuses. Kuigi nad suutsid end lõpuks väga oskuslikult võimule manööverdada, on tagantjärele tarkusega nende võimalusi selleks üle hinnatud. Samavõrd oleks võinud teoks saada teiste vasakpoolsete parteide võimulepääs, mis oleks tõenäoliselt samuti kaasa toonud suure segaduse. See kõik oleks toimunud siis mitte marksismi, vaid tõenäoliselt mingite kodukootud ideoloogiate – näiteks talupojasotsialismi või anarhismi loosungite all. Kui tõenäoline oli parempoolse diktatuuri läbiminek 1917. aasta tingimustes, selle üle vaieldakse, aga argumendid selle kasuks eriti veenvatena ei tundu.

Kui sündmused hakkavad tormama 

Kriisile – selle rangemas ja kitsamas tähenduses, erinevalt lihtsalt allakäigukursist – on iseloomulik mingil hetkel tekkiv sündmuste kulmineerumise ja murrangu faas. Stabiilsus kaob, teatud ajavahemikul on toimuvat väga raske ennustada ning protsess võib pöörduda ühes või teises suunas. Seejärel toimub mingi otsustav muutus, pööre hea või halva poole: katastroof, lagunemine, kriisist ülesaamine, süsteemi uuenemine vms. Kriisijärgne stabiliseerumine võib mõnel juhul toimuda kiiresti, vahel aga venida pikale.

Nn polükriisi tingimustes võib kriisipilt ja -dünaamika kujuneda märksa keerukamaks: millestki on juba üle saadud, midagi alles käivitub või võimendub.

Kriisialases kirjanduses on populaarseks saanud selle perioodi määramatust ja segasust tähistavad akronüümid. Näiteks VUCA – volatility (heitlikkus), uncertainty (määramatus), complexity (keerukus) ja ambiguity (mitmetitõlgendatavus). Ning BANI – brittle (habras), anxious (ärev), nonlinear (mittelineaarne), incomprehensible (arusaamatu).

BANI-maailm kirjeldab reaalsust, kus süsteemide haavatavus, pidev ärevus, mittelineaarsus ja arusaamatus panevad proovile traditsioonilise planeerimise, juhtimise ja otsustamise protsessid. Turbulentses ja vastuolulises olukorras ei ole kriisiaegset käitumist võimalik täielikult ette planeerida ega algoritmistada. Aarne Ermus ja Jaan Murumets^[5] defineerivad kriisi tavaolukorrast väljapoole jääva olukorrana, mille lahendamiseks või kontrolli all hoidmiseks ei piisa vastutava üksuse käsutuses olevast lõimitud ja normipõhisest ressursist.

Käitumist niisugustes olukordades on võimalik teatud määral reguleerida hädaolukorra seadusega. Samas on hädaolukorra mõiste siiski kriisi mõistest palju kitsam. Hädaolukorra seadus on eelkõige mõeldud kindlate nn elutähtsate teenuste säilimise tagamiseks raskes ja mitteprognoositavas olukorras.

Kriisitemaatika on aga laiem. Peale selle, et on vaja tagada õigusruum käitumiseks kriitilises olukorras – mis ei piirdu ju üksnes elutähtsate teenuste kindlustamisega –, hõlmab see ka palju laiemat juhtimist ja inimkäitumist puudutavate küsimuste ringi. Need seostuvad nii süsteemide stabiilsuse säilitamise kui ka vajadusel uutele süsteemidele üleminekuga olukorras, kus senine keskkond on „perutama hakanud“.

Kriiside tüübid

Kuna kriise on väga erinevaid, tuleks neid tegutsemisvõimaluste selgitamiseks liigitada. Kui varem oldi harjunud kriise jaotama valdkondade ja tekkepõhjuste järgi (nt majanduskriis, poliitilised kriisid, ökoloogiline kriis jt), siis praegusel komplekskriiside ajastul pole selline lähenemine enam kuigi populaarne. Sageli rõhutatakse ka seda, et jaotus inimtekkelisteks ja looduslikeks ei tööta kuigi hästi. Välisest põhjusest tekkinud kriitiline olukord võib kasvada kriisiks inimeste ebaõnnestunud reageerimise tõttu või vastupidi – inimtekkelise kriisi mõju võib võimenduda looduskatastroofide sagenemise kaudu. Seetõttu püütakse välja töötada universaalsemaid kriisitüpoloogiaid, mis arvestaksid kriiside keerukust, seotust ja dünaamikat.

Stephan Gundel^[6] rajab oma tüpoloogia kahele mõõtmele: kriisi prognoositavus (predictability) ja kriisi mõjutatavus (kas proaktiivselt või reaktiivselt). Eristades mõlemal puhul lihtsustatult kerget ja rasket varianti (kerge versus raske prognoositavus, kerge versus raske mõjutatavus), saab eritleda nelja kriisitüüpi. Tavakriisid(conventional crises) on prognoositavad ja nende mõjutamise võimalused on küllalt hästi teada. Sellise kriisi tekkes võib küll rolli mängida ka inimeste eriline käpardlikkus, näiteks tehnoloogia käsitsemisel, aga see ei muuda pilti: tehnoloogilised süsteemid ja nende käsitsemine peavad vähemalt ideaalis olema kujundatud lollikindlatena. Ettenähtamatuid kriise, mis on aga siiski mõjutatavad, tähistab Gundel terminiga ootamatud kriisid (unexpected crises). Ootamatu kriis on näiteks ilmastikuolude muutumine täiesti prognoosimatul viisil. Kui veab, saame nendega hakkama, üldiselt me ju teame, kuidas hullu ilmaga käituda.

Lahendamatuteks kriisideks (intractable crises) nimetab Gundel selliseid, mis on küll prognoositavad, kuid millega hakkamasaamiseks puuduvad süsteemis sobilikud hoovad – vähemalt sellisel kujul, mis võimaldaks vältida suuremaid ohvreid ja kaotusi. Üks näide seda tüüpi kriisist oleks Tšornobõli tuumajaama katastroof 1986. aastal. Siia alla võib vähemalt praeguse info põhjal liigitada ka ähvardava kliimakriisi. Neljas grupp on tema terminoloogias fundamentaalsed kriisid ehk need, mida ei osata prognoosida ning puudub ka oskus neid hallata. See kriisitüüp sarnaneb kõige enam Talebi mustade luikedega. Iseasi, kas koroonakriis – mida ka Gundel selle tüübi näiteks toob – ikka oli täiel määral prognoosimatu. 

Käesoleva artikli autorid töötasid koos oma kolleegidega Eestit ähvardavate tõenäoliste kriiside analüüsimise käigus välja natuke teistsuguse tüpoloogia, mis Gundeli omaga otseselt vastuollu minemata aitab seda konkretiseerida ja täiendada mõne olulise aspekti lisamisega. Võtsime arvesse ka kriiside põhimõttelist pööratavust ja ulatust. Jõudsime viiese tüpoloogiani.

1. Lihtkriis  

Sellised kriisid on eriti iseloomulikud tehnilistele süsteemidele, näiteks tehnilisele infrastruktuurile, ent neid esineb ka mujal. Süsteemi mingi osa kaotab ajutiselt stabiilsuse või toimimisvõime – kriis on oma tekkelt lokaalne, kuid selle mõjude spekter võib olla lai. Tõrge võib oluliselt häirida majanduse ja ühiskonna toimimist. Pärast kriisi põhjuse likvideerimist taastatakse olukord enamasti varasemal kujul. Sellised kriisid ei ole tavaliselt väga pikad.

Näiteks suur tanker Ever Given ummistas 2021. aastal Suessi kanali, mis häiris märkimisväärselt globaalset meretransporti ja kaubandust. Ummistus põhjustas ülisuuri kulusid. Kui tankeri tekitatud blokeering suudeti kõrvaldada, jätkus merekaubavedu enam-vähem endisel moel.

Seda tüüpi kriiside vältimiseks on võimalik süsteemi haprad kohad – mille kahjustumine võib kriisi vallandada – eelnevalt tuvastada ja hoida neid pideva kontrolli all. Samas võib olla raske ennustada, millal ja millises ulatuses kriis puhkeb.

 2. Järelmõjuga lihtkriis

Kriisi käes kannatanud valdkond endisel kujul ei taastu. See tüüp on iseloomulik näiteks ebasoodsatesse konjunktuuritingimustesse sattunud majandussektoritele. Tavaliselt need oma tegevust ei lõpeta, saavad kriisis kannatada, kuid mingil momendil väljuvad sellest, aga mõnevõrra teistsugustena. Sektori suurus võib kahaneda, heal juhul võib ta kriisist isegi võita, aga ta pole enam samasugune. Kriis pole „tagasipööratav“. Taoliste kriiside tekke tingimused on raskemini ettenähtavad kui eelmise tüübi puhul, see on vähem „tehniline“ kriis, kriisi ületamise kulg on raskemini kavandatav. See võtab ka kauem aega kui eelmist laadi lihtkriiside puhul. Kui kohandumine õnnestub, siis majandus ja ühiskond tervikuna ei kahjustu.

Näiteks koroonakriis, mille järel pöördus elu tagasi n-ö normaalsetesse rööbastesse, kuid pole enam täiesti samasugune – muutunud on inimeste töörežiimieelistused, rohkem on virtuaalseid nõupidamisi, muutunud on nõuded kontoritele. Teine näide: massilisem nn hädamigratsioon Kolmanda maailma maadest võib vallandada Euroopas migratsioonikriisi; tõenäoliselt suudetakse see kas migrantide kvoodijaotuse kaudu või mingil muul moel lahendada ja migratsioonikriisi teravus vähemalt mingiks perioodiks langeb. Pärast seda pole aga migrante vastu võtnud ühiskond enam päris endine – muutunud on riigi demograafiline struktuur, on tulnud teha ka muutusi kooli- ja sotsiaalabisüsteemis, võivad olla toimunud ka muutused elanikkonna hoiakutes ja poliitilises spektris.

3. Nõrgeneva süsteemi kriis

Kui eelneva kahe tüübi puhul on tegemist liikumisega normaalseks peetavast keskkonnast läbi kriisi uuesti normaalsusesse, siis nõrgeneva süsteemi kriis tekib siis, kui süsteemis on juba eelnevalt süvenevad probleemid ja negatiivsed trendid, mis muudavad selle kriisidele vastuvõtlikuks. Kriis on seotud pikemaajaliste süsteemsete probleemidega, mida ei peetud oluliseks või pole suudetud kõrvaldada. Kriisivõimalused on seetõttu õhus, kus ja millal midagi välja lööb või kokku jookseb, ei ole aga selge. Isegi kui akuutseks muutunud kriisiga saadakse operatiivsete vahenditega hakkama, ei pruugita jõuda stabiilsesse seisundisse. Nõrgenemise teed käiva süsteemi puhul on vaja suuri ressursse ja süsteemset pingutust, et saavutada uus, stabiilsem seisund.  

Näiteks on potentsiaalsed kriisid Ida-Virumaal ja nende vältimine. Majanduse ümberstruktureerimisega seotud suhteliselt hästi tasustatud tööhõive kadumine võib sattuda võimendusse keele, kooli ja identsuse pinnal tekkivate hõõrdumistega. Kriis võib võtta kas avaliku vastasseisu vormi või väljenduda lihtsalt noorte lahkumises ja aktiivsema elanikkonna vähenemises piirini, kus omavalitsuste jaoks vajalike tegevuskulude katmine muutub võimatuks. Regiooni pööramine arengu teele nõuab niihästi materiaalseid vahendeid kui ka tõeliselt süsteemset poliitikat, mitte vaid mingeid üksikuid investeeringuid või üksikaktsioone.

4. Majanduse laiemate struktuursete muutustega seostuvad kriisid

Struktuurse muutuse põhjustatud kriisi all peetakse silmas olukorda, kus rahvusvahelises majanduses või poliitikas toimuvad olulised nihked mõjutavad ebasoodsas suunas väärtusloomeahelaid, milles riik – antud juhul Eesti – osaleb. Seda võib tõlgendada ka kriisitüübi nr 2 raskema variandina, kus ümberkohandumise nõue puudutab korraga mitmeid sektoreid ja on olemuselt läbiv. Selle aluseks on sügavamad geopoliitilised ja geoökonoomilised protsessid ja selle tulemusena muutub Eesti kui terviku positsioneerumine rahvusvahelises majanduses. Vaja on leida uusi partnereid ja omandada muutuva keskkonnaga paremini sobivaid rolle – ilma et sellega kaasneksid suured kaotused.

Geopoliitilised nn ümberrivistumised, millega tuleb arvestada, võivad olla prognoositavad, kuid see, kuidas need täpsemalt toimuvad ja millised võimalused tekivad uutesse mustritesse haakumiseks, pole selge. Põhiraskus kriisiga toimetulekul on ettevõtetel, kuid igaüks eraldi tegutsedes on raske edu saavutada. Nagu on näidanud Soome kogemus, on siin kasu ettevõtete omavahelisest koostööst, riik võib püüda aidata seda ka tagant tõugata.

Kriitiline olukord võib tekkida  näiteks juhul, kui USA ja Hiina vahelise teravneva vastasseisu tõttu hakkab USA survestama EL-i riike, et need tõmbaksid kokku oma majandussidemeid Hiinaga. Otseselt mõjutab see Eestit vähe, Hiina osa meie väliskaubanduses on väike, kaudselt on mõju aga suur, sest Eesti põhiliste majanduspartnerite Skandinaaviamaade ja Saksamaa kaubavahetus Hiinaga on märkimisväärne. Selle vähenedes väheneks ka see osa Eesti firmade poolt neisse EL-i partnerriikidesse minevast (allhanke)ekspordist, mis kujutab endast tegelikult meie tööd Hiina-kesksetes väärtusloomeahelates. Kui palju me selliste arengute puhul kaotame, kas, kui suures ulatuses ja kuidas suudame sellist kaotust uute partnerite ja uute niššide haaramisega kompenseerida? Kas peaksime toetama nende EL-i riikide taotlusi, kes propageerivad EL-i suuremat autonoomiat USA-st ja tahaksid jätkata kaubavahetust Hiinaga? Tugevat mõju avaldab Eesti majandusele muidugi ka kõik see, mis toimub EL-i ja USA vahelistes vahetutes kaubandustingimustes.

5. Üleminekustrateegiatega seostuvad kriisid  

Sellised olukorrad tekivad siis, kui hakatakse teadlikult oma tegevust kohandama tulevikunõuetele vastavaks. Klassikaliseks näiteks on rohepöördeprotsessid, kus loobutakse traditsioonilistest lahendustest ja püütakse luua uusi, jätkusuutlikumaid süsteeme. Sageli jäädakse selles protsessis aga mingil põhjusel hätta. Midagi üllatavat siin pole, sest suurte üleminekutega kaasneb paratamatult palju määramatust ja ettenägematuid väljakutseid, mistõttu kriise võib lugeda lausa suurte üleminekute paratamatuteks kaaslasteks. Seda tüüpi kriiside vältimine või pehmendamine eeldab tihedat sidet üleminekuplaanide ja kriisihalduse vahel, kuna mõlemad protsessid mõjutavad teineteist. Süsteemi ümberkorraldamine ja kohandamine uue reaalsusega nõuab küllalt täpset navigeerimist – vastasel juhul võivad tekkivad kriisid üleminekuprotsessi pidurdada.

Kujukaks näiteks on siin Eesti ambitsioonikas idee minna teistest riikidest kiiremini üle nn rohelisele elektrile, seda suurel määral tuuleparkide rajamisega, ning muuta Eesti sel teel energiarikkaks maaks, mis meelitab siia ka täiendavaid tööstusinvesteeringuid. Põlevkivielektri tootmine kui ökoloogiliselt ebasoovitav viidi miinimumtasemele, kuid tuuleparkide rajamine kulges mitmel põhjusel kavandatust aeglasemalt. Lisaks ei suudetud võtta üles hoogu ka uute nn juhitavate võimsuste ja elektrisalvestite väljaehitamisel, mis on uues taastuvenergiakeskses süsteemis vajalikud perioodidel, kui ilmastikutingimuste tõttu tuult ja päikest elektritootmiseks kasutada ei saa.

Üleminekustrateegia mõistlikkus sattus paljude silmis küsimärgi alla. Kerkisid kartused, et on suur risk sattuda kriitilisse olukorda kas elektri raskema kättesaadavuse või selle liiga kõrge hinna tõttu. Kriitiline julgeolekuolukord, elektri importimiseks vajalike kaablite rikkumise võimalus ning majanduse üldine ebastabiilsus nihutasid rõhuasetust taastuvenergeetika plussidelt kodumaisel ressursil põhineva ja selles mõttes riskivabama juhitava elektritootmise kasuks.

Teiste, tuuleenergeetikale vastanduvate elektritootmistehnoloogiate huvigruppide ja osade tööstusringkondade lobi sisendas umbusku tuuleenergeetika kiire arendamise suhtes. Hakati nõudma tuuleenergeetika toetusprogrammi peatamist, isegi tagasipöördumist põlevkivielektri juurde. Vältimaks elektrivarustusealaste teravate probleemide teket 2030. aastate algul, tuleb nn rohelise kursi säilitamiseks hoiduda rabelemisest ja tegutseda edasi väga läbimõeldult ja kaalutletult.^[7] 

Esitame kriisitüüpide põhiparameetrid võrdlustabelina.

Eri võitlused, eri ideaalid

Peale kriisi tüübi on äärmiselt oluline see, kui selge või vastuoluline on meie ettekujutus sellest, millist maailma me kriisidega maadeldes ikkagi sihime. Kui ühtsed või erinevad siin eri inimeste taotlused on. Huvitava katse näidata, kuidas eri paradigmad kriisidega hakkamasaamise võitluses omavahel vastuollu lähevad, on teinud Jaanis Prii artiklis „Oleme kolmes sõjas korraga“.^[8] Prii võtab oma selgitusskeemi lähtepunktiks kolm „sõda“, mida võib neutraalsemal viisil nimetada ka kolmeks eri tüüpi aluseesmärgiks. „Päris sõja“ temaatikaga haakub see käsitlus vaid servapidi. Esimene neist on võitlus kliimasoojenemise ja ökoloogilise olukorra halvenemise vastu, teine on geopoliitilisel areenil toimuv pingestumine, mille üheks väljundiks on Ukrainas toimuv sõda koos selle võimaliku eskaleerumise ohuga, ning kolmas on võitlus kiduma jäänud majanduskasvu taaskäivitamiseks. Eestis oleme neisse sisuliselt globaalset laadi võitlustesse juba end sisse mässinud ja neist väljuda on praktiliselt võimatu. Iga võitlus takistab teiste osas edu saavutamast, sest taotlused on raskesti kokkusobivad. Kuulutamine, kuidas mingi neist kolmest soodustab teist, näiteks et energiatootmise üleviimine „rohelisele“ alusele toob kindlasti kaasa ka elektri hinna languse, võib osutuda petlikuks. Pigem tirib neist igaüks eri suunas ja seda ilma erilise eduta. Majanduslik taotlus eeldaks, et inimesed orienteeruksid efektiivsusele. Geopoliitiline ja riigikaitseline taotlus eeldab, et muututaks patriootlikumaks ja ohverdataks ennast kodumaa eesmärkide nimel. Ökoloogiline taotlus eeldab, et muutuksime looduse suhtes hoidlikumaks. Nende kolme omavahel raskesti sobituva taotluse vahel moodustub pingeväli, mis tekitab paratamatult kriise. Kooskõla puudumine teeb kriiside ületamise raskemaks. Hea näide on ületamatuna näiv lõhe Eesti metsa ja puidukasutust puudutavates nägemustes.

Kuidas kriisideks valmistuda ja neis ellu jääda?

Pakume välja kolmetasandilise lähenemise, mis ulatub lihtsamatest kriisiennetusmeetmetest ja süsteemi ümberkorraldamisest hoomatavate kriiside valguses kuni vajaduseni ümber mõtestada valitsemise ja ühiskonna toimimise alused eksistentsiaalsete kriiside olukorras.

1. Lihtsamad kriisiennetusmeetmed

Kõige nähtavam ja konkreetsem tasand kriisidega tegelemisel on seotud sellega, mida saab teha juba olemasolevate süsteemide raames. Paljude kriisitüüpide puhul – eriti lihtkriiside, näiteks tehnoloogiliste tõrgete või looduskeskkonnaga seotud lühiajaliste kriiside puhul – on võimalik riskikohti tuvastada ja neid kaardistada, luua toimivad seiresüsteemid ja tagada kriitiliste komponentide varustuskindlus. Nii näiteks on infrastruktuurikriiside vältimisel võtmetähtsusega nende haavatavate punktide kaardistamine ja seire (näiteks andmeside varusüsteemid).

Lisaks kuuluvad siia analoogsete varusüsteemide loomine, toidu- ja energiavarude mitmekesistamine, kriisistsenaariumide läbimängimine ning ametkondadevahelise suhtluse sujuvamaks muutmine. Tegemist on „tehnilise ratsionaalsuse“ tasandiga, kus eeldatakse, et kui risk on teada, siis saab seda ka juhtida.

Kriisitundlikus keskkonnas on kahjuks väga palju valdkondi, mida oleks vaja jooksvalt seirata ja mille jaoks varusid hoida. See kõik nõuab väga palju ressursse ja on seetõttu suures mastaabis raskelt läbiviidav. Juba seetõttu poleks tark piirduda vaid selle tasandiga.

2. Valitsemise ja süsteemse toimimise kindluse tõstmine 

Teisel tasandil tuleb keskenduda sellele, kuidas muuta riigi valitsemine ja ühiskondlik korraldus tervikuna paindlikumaks ja vastupidavamaks. Arvestada tuleb ka seda, et kriis ei pruugi vallanduda ainult välise šoki tagajärjel, vaid võib olla tingitud või saada hoogu süsteemisisestest pingetest ja meie valedest otsustest. Seega tuleb muuta mitte ainult reaktsioone, vaid ka aluseid, millel otsustamine ja toimimine põhinevad.

See tähendab juhtimismudelite avardamist – vertikaalse käskude ja kontrolli süsteemi kõrvale tuleb luua võrgustikulisi ja koostööl põhinevaid juhtimisviise, kuhu on kaasatud mitmesugused ühiskondlikud rühmad, ettevõtted ja kogukonnad. Otsustusprotsessides tuleb rohkem ruumi anda õppimisele, stsenaariumide kasutamisele ja avatud arutelule, kus otsuste mõju mõeldakse läbi ka kaugemale ette ning katsetatakse võimalikke lahendusi juba täna.

Eestis oleks vaja tugevdada strateegilise juhtimise suutlikkust ministeeriumides ja nende vahel, parandada seiret ja andmekasutust poliitika kujundamisel. See eeldab nn süsteemse valmisoleku mõtteviisi arendamist, mille kohaselt tegeletakse mitte ainult ühe riskiliigi, vaid mitmetahulise haavatavusega. Selline tegutsemine toimub olemasoleva süsteemi raames, muudab seda efektiivsemaks ja paindlikumaks. Sellel lähenemisel on ka omad piirid.

3. Toimevõimalused eksistentsiaalsete kriiside korral

Kolmandaks: tuleb arvestada olukorraga, kus kriiside kuhjumisel ja vastastikusel võimendumisel või väga tõsiste üksikkriiside puhul ei piisa enam tavapärasest toimimis- ja haldussüsteemist, isegi täiustatud ja treenitud kujul. Eksistentsiaalsete või süsteemsete kriiside korral võivad senised juhtimisloogikad osutuda liiga aeglaseks, killustunuks või lähtuda eeldustest, mis enam ei kehti. Mäletame ju veel hästi kohtuvaidlust teemal, kas koroonakriisi ajal oli ikka õige ametlikke hankenõudeid ignoreerides lastele kaitsemaske osta, kui see oli kriitilises olukorras kiireim võimalus. Või kas oli õige sõtta sattunud Ukrainat kiirkorras tehnikaga abistades eirata ametlikke riigisiseseid kooskõlastusprotseduure. Tunnistagem,  et need pole veel kõige kriitilisemad situatsioonid, mis võivad ette tulla. Pole mõtet hellitada illusioone, et tõsises kriisiolukorras suudame luua kõigi võimalike olukordade jaoks vettpidavad protseduurireeglid või et tavaolukorras normaalselt töötav halduslik tööjaotus ja administratiivne hierarhia üldse saaksid olla sobivaks kriisilahendusmehhanismiks väga erakorralises olukorras. Tavapärane  haldussüsteem ei suudaks piisavalt hästi hakkama saada kriisiolukorrale omase fookuste ümberpaigutamise vajadusega. Võib tekkida olukord, kus eri valdkonnad või võimutasandid blokeerivad üksteist. See tähendab, et meil peab olema ette valmistatud ka tavaolukorraga võrreldes teistsugune süsteem raskete kriisidega hakkamasaamiseks, mis võimaldaks tegutseda kiirelt, paindlikult ja eesmärgipäraselt, kuid säilitades selle juures vajaliku koordineerituse.

Kriisijuhtimine peab seega olema eelnevalt ette mõeldud mitte ainult formaalsete plaanidena, vaid sisulise valmisolekuna koondada kompetents, võtta kasutusele eriolukorra loogikale kohased juhtimismudelid (projektipõhisus, situatsioonist tulenev juhtimisahel, uued strateegilised  fookused). See eeldab õigete inimest panemist õigesse rolli – mitte pelgalt ametijuhendite järgi, vaid lähtuvalt kriisi olemusest ja selle lahendamiseks vajalikest oskustest. Kriiside lahendamine eeldab sellist juhtimiskultuuri, kus reegleid osatakse mitte ainult järgida, vaid olukorrale vastavalt ka tõlgendada.

Samas ei saa sellistes olukordades loota ainult kesksele juhtimisele. Elanikkonnal endal peab olema vaimne ja praktiline valmisolek teistsugustes tingimustes toime tulemiseks – olgu selleks elektrikatkestus, toiduahela katkestus või järsud muutused töö- ja elukorralduses. Kolmas tasand  ei tähenda mitte ainult suuremat valmisolekut, vaid vajadusel ka täiesti uut tegutsemisraamistikku – kus ühiskond tervikuna suudab kohaneda olukorraga, kus varasem normaalsus ei kehti, ja kriisist väljatulekuks luuakse uus toimiv süsteem.

^[1] Eestis viimasel ajal populaarseks saanud  termin kobarkriis on puhtkeeleliselt lähedane, kuid seda on hakatud kasutama siiski natuke teistsuguse olukorra tähistamisel. Mitte lihtsalt sellise, kus eri mõjud on kombineerunud, vaid sellise, kus midagi on kellegi poolt „käkki keeratud“.

^[2] M. Kruusmaa, Apokalüpsise ratsanikega tuleb tegelda korraga.  Postimees, 16.12. 2022.

^[3] N. N. Taleb, Black Swans and the Domains of Statistics. The American Statistician, 2007, kd 61, nr 3, lk 198–200.

^[4] M. Wucker, The Gray Rhino: How to Recognize and Act on the Obvious Dangers We Ignore. New York, 2016.

^[5] A. Ermus, J. Murumets, Kriis, oht ja risk. Sõjateadlane, 2020, kd 15, lk 88–112.

^[6] S. Gundel, Towards a New Typology of Crises. Journal of Contingencies & Crisis Management, 2005, kd 13, nr 3.

^[7] Vt lähemalt: E. Terk, R. Vare, U. Varblane, Kuidas võib elektriga halvasti minna? Dilemmad ja altminekustsenaariumid. Riigikogu Toimetised (ilmumas).

^[8] J. Prii, Oleme kolmes sõjas korraga ja rahu nimel peame need kõik võitma. Postimees, 03.01.2024.