Energiavaesus on kliimatundlikkuse kriitiline, kuid tihti kahe silma vahele jääv dimensioon, millel on märkimisväärsed tagajärjed terviseprobleemide näol. Et sellega tõhusalt tegelda, on vaja vaadata kliimast ja tehnilistest näitajatest kaugemale ja näha selle taga varjuvat sügavalt juurdunud sotsiaalset ebavõrdsust.
Kaugel sellest, et olla mingi ootamatu või isoleeritud nähtus, esindab energiavaesus kliimatundlikkuse reaalset igapäevakogemust. Erinevalt akuutsetest katastroofidest on see krooniline olukord, milles keskkonnaohud on ühendatud kinnistunud sotsiaalse ja majandusliku halvemusega. See mõjutab iga päev miljoneid inimesi kogu maailmas ning on hinnanguliselt juhtiv riskifaktor, mis seostub enneaegse surmaga elanikkonna kõige vaesemates kihtides.
Termini „kütusevaesus“ tõi esimesena kasutusele Brenda Boardman 1991. aastal, pidades silmas leibkondi, mis kulutavad enam kui 10% oma sissetulekust energiateenustele. Sel ajal pidasid ainult ÜK ja Iirimaa arvestust koduse energiapuuduse üle, tuginedes selle probleemi kvantifitseerimisel peamiselt ühe näitaja lihtsustatud mõõtmistele – nagu madala sissetuleku/kõrge maksumuse mõõt.
Viimasel kahel kümnendil on Boardmani mõistet täiustatud ja laiendatud. See areng kulmineerus värskeimas määratluses, mille kehtestas Euroopa Energiatõhususe Direktiiv (2023, artikkel 2, definitsioon 52): „Energiaostuvõimetus on leibkonna puudulik juurdepääs põhilistele energiateenustele, kui sellistest teenustest sõltub esmane ja inimväärne elatustase ja tervis, sealhulgas küttele, soojale veele, jahutusele, valgustusele ja seadmete kasutamiseks vajalikule energiale asjaomase riigi kontekstis, olemasoleva riikliku sotsiaalpoliitika ja muude asjakohaste riiklike poliitikameetmete korral, kusjuures selle on põhjustanud erinevad tegurid, sealhulgas vähemalt rahaliste võimaluste puudumine, ebapiisav netosissetulek, suured energiakulud ja kodude halb energiatõhusus.“
Traditsiooniliselt on kliimatundlikkuse uuringud keskendunud nende elanikkonnarühmade kindlakstegemisele, kes on kõige kaitsetumad loodussündmuste ees, seades sihiks katastroofiabi ja varajase eelhoiatuse süsteemide parandamise. Viimastel aastatel on aga nii valitsused kui ka uurijate kogukonnad hakanud üha enam tunnustama energiavaesust kui üht kriitilist kliimatundlikkuse komponenti, eriti hiljutiste majandusvapustuste valgel, nagu COVID-19 pandeemia, Euroopa energiakriis, mille vallandas Venemaa kallaletung Ukrainale, ning globaalsete kütusehindade üha suuremad kõikumised, mis on süvendanud leibkondade energiajulgeoleku halvenemist nii kõrge kui ka madala sissetuleku korral.
Energiavaesus kujutab endast ainulaadset materiaalsete raskuste vormi, mis lõikub teiste ilmajäetuse vormidega, eluasemeebakindlusega ja sotsiaalse ebavõrdsusega. Seetõttu ei piisa, kui tegelda energiavaesusega üksnes tehniliste või keskkondlike mõõdikute abil. Sotsiaalne mõõde – nagu sissetuleku ebavõrdsus, eluasemetingimused, tervislik keskkond ja ligipääs teenustele – mängib otsustavat rolli selle juures, kuidas indiviidid ja leibkonnad kliimaga seotud stressitegureid kogevad ja neile reageerivad. Need tegurid ei mõjuta mitte üksnes kaitsetust, vaid ka kohanemis- ja taastumisvõimet. Järgnevas võtan ma jutuks mõned kaalutlused, mis aitavad seda dünaamikat mõista ning formuleerida õiglasemaid ja tõhusamaid strateegiaid kliimatundlikkusega võitlemiseks.
Diagrammid ei külmeta
Kliimamuutlikkuse näitajate hulka kuulub mitmesuguseid mõõdikuid, nagu temperatuuri kõikumised (nt aasta keskmine temperatuur, temperatuuri kõikumine ööpäeva lõikes), sademehulgad (nt aastane vihmahulk, vihmaste päevade arv) ja muutused taimkattes (nt lehestikupindala indeks, roheluseindeks). Need muutused on sõltuvalt geograafilisest asukohast väga erinevad – näiteks rannikualad naudivad tänu merele leebemaid päevaseid temperatuure, kuid püsivad öösiti palavamad, linnade kuumasaared aga intensiivistavad kohalikku soojenemist. Nende variatsioonide mõistmine on elutähtis tõhusa linnaplaneerimise ja arengukavade jaoks. Nii näiteks jäävad energiavaesuse hindamiseks kasutatavad traditsioonilised külma ilma mõõdikud tihti abituks palavamates kliimades, eriti globaalses Lõunas ettetulevate raskustega tegelemisel. Nagu on täheldanud Brunner jt, võivad nende regioonide elanikud kohaneda sel teel, et käivad harvemini duši all, piiravad toiduvalmistamist või kasutavad kodu valgustamiseks teleekraane – strateegiad, mis jäävad enamikule mõõtesüsteemidele nähtamatuks. Need ilmajäetusevormid jäävad globaalsel Põhjal põhinevates uurimustes, kus domineerivad külmakesksed eeldused, suuresti dokumenteerimata.
Kuigi temperatuuri või sademehulga muutuste jälgimine võib aidata kliimamuutusi modelleerida, annavad seesugused arvud väga vähe teada nende igapäevaste kompromisside kohta, mida inimesed peavad tegema selleks, et vee peal püsida. Selleks et energiavaesusest tõesti aru saada, peame vaatama diagrammidest ja süsinikust kaugemale – kodudesse, kus sooja saadakse vaid jaopärast ja dušivõtmisekordi jäetakse vahele, ning ühiskondadesse, kus heaolu on toodud ohvriks korporatsioonide kasumile. See ei ole pelgalt tehniline, vaid sotsiaalne läbikukkumine, mis on söövitatud sügavale ebavõrdsuse masinavärki.
Varjatud energiavaesus ehk see, mida termomeetrid ei mõõda
Jälgides nõudmisemustreid ja igapäevaeluks vajaliku energia allikaid, võivad poliitikakujundajad leida võimalusi kohanemisstrateegiateks ja nende inimeste toetamiseks, kes on keskkonna- ja majandusšokkide ees kõige kaitsetumad. Energiavaesusest arusaamine on laienenud üle kitsaste definitsioonide. Seda puudusevormi, mida mõni aeg tagasi käsitati kõigest käputäie näitajate kaudu – nagu sissetulekulävendid, energiahinnad, tõhususemäärad –, mõistetakse nüüd mitmekihilise olukorrana, mille kujundamisel osaleb rohkem tegureid kui see, mida numbrid üksi näidata suudavad. Traditsioonilistel mudelitel jäävad tihti märkamata need, kelle energiavajadus on ebaproportsionaalselt suur mitte isiklike eelistuste tõttu, vaid soojust läbilaskvate seinte, katkiste akende või puuduliku isolatsiooni pärast (näitaja 2M: leibkonnad, kelle energiakulu ületab enam kui kahekordselt riikliku mediaani). Leibkond võib paberil paista „okei“ – või ebaproportsionaalselt palju energiat kulutav –, sellal kui tegelikult on see kõigest märk eluasemest, mis ei suuda kuuma või külma toast väljas hoida. Vilets isolatsioon tähendab, et soojus pääseb läbi õhukeste seinte, katkiste soojatõkete või tihendamata akende välja, sundides perekondi kasutama rohkem energiat lihtsalt selleks, et mugavat temperatuuri hoida. Probleemiks ei ole ülemäärane energiakasutus, vaid ruumi enda ebatõhusus. Lõpuks peavad inimesed vähema mugavuse eest rohkem maksma mitte sellepärast, et nad ülemäära tarbiksid, vaid kuna nende kodud on struktuurselt võimetud sooja – või kuumas kliimas jahedat – hoidma. Need igapäevased raskused jäävad konventsionaalses statistikas tihti nähtamatuks, ent ometi kirjeldavad need energiavaesuse kogemust täpselt samamoodi kui sissetulek või kütusehinnad.
Siis on veel need majapidamised, kus toimetulekuraskus jääb otse silma all varjatuks – mille kohta öeldakse, et nad kannatavad „varjatud energiavaesuse“ all (näitaja M/2: leibkonnad, mille absoluutne energiakulu on vähem kui pool riigi mediaanist). Need on leibkonnad, kus tuled hoitakse hämarad, kodumasinad seisavad jõude või küte on hoopis välja lülitatud lihtsalt selleks, et kulutusi vältida. Nende energiaarved on madalad, aga mitte mugavuse ega vaba valiku pärast. Kuna nende raskused jätavad statistikasse vähe jälgi, jäävad nad tihti ilma toetusest, olles toetusalgoritmidele nähtamatud. Teisisõnu, hoolimata sellest, et nad kannatavad sobimatu toatemperatuuri all, jäävad nad traditsioonilises mõõtmises silmatorkamatuks ega lähe seetõttu arvesse abivajajatena (nt talviste küttetoetuste jagamisel).
Üks keskse tähtsusega, kuid raskesti fikseeritav muutuja selles võrrandis on toatemperatuur. Eluaseme tegeliku sisekliima – selle, kas see on oma asukate jaoks liiga külm või liiga palav – mõõtmine on seotud kurikuulsate raskustega. Iga kodu iga toa varustamine sensoritega on kulukas ja sekkuv. Sellest raskusest ülesaamiseks on uurijad otsinud abi loomingulistest alternatiividest. Barcelonas näiteks liigitati ehitised arhitektuurilisteks arhetüüpideks: üks igast grupist võeti pingsa jälgimise alla ning saadud andmeid mudeldati vastavalt mõõtkavale, et simuleerida linna kui terviku termilist tegelikkust.
Ka vesi peab selles arutluses esindatud olema. Ehkki seda tihti hinnatakse eraldi „veevaesuse“ rubriigi all, on selle kasutamine igapäevaelu lõimes energiast lahutamatu. Vee soojendamine vannivõtmiseks, pesumasina kasutamine, toidu valmistamine – need kõik nõuavad nii vett kui ka energiat. Hiljutised uurimused kutsuvad rakendama integreeritumat lähenemist, mis arvestaks, et leibkonnad ei koge elektrit, gaasi ja vett mitte eraldi kommunaalteenustena, vaid üheainsa elutähtsate teenuste ketina. Veel enam, energiavaesuse ületamiseks kavandatud tegevuskavad ja sekkumised ei tee toetuste pakkumisel vahet elektri, gaasi ja vee vahel, sest need kommunaalteenused on ühtviisi elutähtsad ja meie igapäevaelus omavahel seotud, nii et nende üheskoos vaatlemine annab tõepärasema pildi sellest, kuidas inimesed tegelikult elavad – ja fundamentaalsetest ressurssidest, mida nad selleks vajavad.
Selleks et energianäitajad saaksid tegelikkust õigesti kajastada, peavad nad võtma arvesse nii arve kui ka narratiive. Nad peavad küsima mitte ainult seda, mida tarbitakse, vaid ka millise hinnaga, milliste kitsendustega – ja millist lõivu see nõuab tarbivatelt inimestelt.
Ebavõrdsuse arhitektuur
Hooned on enamat kui vaid tellised ja talad – nad on meie esimene kaitseliin muutliku kliima vastu ja liigagi tihti ka kaitsetuse enda allikas. Kohad, kus me elame, on külma ja kuuma, kuivuse ja niiskuse vahendajad. Nad peegeldavad ebavõrdsust oma struktuuris – selles, mida nad kaitsevad ja mida nad kaitsta ei suuda, ning tingimustes, mida nad suruvad peale oma elanikele. Niisugused tegurid nagu eluaseme valdamine, taskukohasus, ehitise vanus ning ligipääs kütte-, ventilatsiooni- ja õhukonditsioneerisüsteemidele on enamat kui pelk statistika – need tõstavad esile sotsiaalse kaitsetuse aspekte. Kehvasti isoleeritud või ventileeritud eluasemed suurendavad kaitsetust äärmuslike temperatuuride ees.
Tihedalt rahvastatud linnapiirkondades on tavalised kortermajad tihti parema energiatõhususega tänu soodsale pindala ja mahu suhtele ning lihtsamatele ühendustele energiavõrkudega, mis parandavad soojusmugavust – ent isolatsiooni paigaldamine sõltub juba leibkonna eelarvest. Veel enam, hooned ei seisa üksi; nad on paigutatud infrastruktuuridesse – tugisüsteemidesse, mis kas aitavad kaasa elanike toimetulekule või teravdavad nende haavatavust. Lähikonnas asuvate tervisekeskuste arv, kliimavarjendite olemasolu, ligipääs puhtale veele, usaldusväärne elektrivarustus ja ühistransport on tellingud, millele tugineb kogukonna valmisolek kliimasündmustele reageerimiseks või energiavaesuse tõhusaks leevendamiseks. Meie päevil ütleb postiindeks teie tervise kohta rohkem kui teie geneetiline kood.
Nii näiteks hõlbustavad korralikud tervishoiuasutused õigeaegse meditsiinilise abi andmist, koolid õpetavad kliimasündmustele reageerima ja kliimavarjendid pakuvad äärmuslike ilmastikunähtuste puhul varjupaika. Samamoodi tagab ligipääs puhtale veele, sanitaarsõlmedele ja elektrile põhiliste inimvajaduste rahuldamise isegi siis, kui kliimaolud normaalse elu seiskavad. Seevastu need kogukonnad, kus puudub adekvaatne infrastruktuur, võivad sattuda silmitsi suurema haiguste, majandusraskuste või ümberasustamisohuga, mis omakorda tõstab nende kaitsetust kliimamuutuse mõjude ees. Riiklikud abiprogrammid, tervishoiu infrastruktuur ja ligipääs avalikele teenustele leevendavad neid ohte, kuid nende ebaühtlane jagunemine tingib tihti energiavaeste ja marginaliseeritud elanikkonnagruppide mahajäämuse. Ehkki linnapiirkonnad võivad pakkuda rohkem institutsionaalset tuge, võivad kasinast poliitilisest tahtest tingitud suurem elanikkonna voolavus, katkenud sotsiaalsed sidemed ja investeeringute nappus sealgi isolatsiooni süvendada, eriti migrantide või ajutiste elanike puhul, kellel puudub ligipääs hooldusvõrgustikele.
Kui infrastruktuurid, mis on mõeldud meie ühendamiseks ja toetamiseks, hakkavad mõranema või ei ole enam usaldusväärsed, muudab see ebaõigluse arhitektuur energiavaesuse enamaks kui pelk olukord – sellest saab ainuke struktuur, milles me tegelikult elame.
Kehastunud kliima
Tervis ei ole kliima suhtes immuunne. Keha kannatab külma all, hingab sisse reostatud õhku ning nõrkeb kuumuse käes. Sedamööda kuidas kliima muutub, muutub ka meie keha kantav koorem –eriti neil, kelle juba on muutnud haavatavaks nende eluhooned. Tervisenäitajad on elulise tähtsusega, et saada aru kliimamuutuse täiest mõjust inimeludele, aga ka oma tähtsuse pärast tervishoiupoliitika kujundamisel. Need ilmutavad, kuidas tõusvad temperatuurid, vilets õhukvaliteet ja ebaadekvaatsed eluasemed teisenevad hingamisteede haigusteks, südame-veresoonkonna koormuseks ja vaimse tervise halvenemiseks. Seosed keha ja keskkonna vahel ei ole abstraktsed – need on kehastunud, vahetud ja kumulatiivsed.
Üks kõige selgemaid ühenduslülisid energiavaesuse ja tervise vahel on mugav toatemperatuur. Külmad kodud on hallituse kasvulavad, mis süvendavad astmat, bronhiiti ja teisi hingamisteede haigusi. Külm surub alla ka immuunsüsteemi tööd, tõstes nõnda nakkuste, külmetushaiguste ja gripi ohtu, raskendab varem eksisteerinud tõbesid nagu artriit või reuma ning mõjub halvasti vaimsele tervisele ja leibkonna psühholoogilisele surutusele. Väärib märkimist, et energiavaesusega kõige tugevamini seostuv tervisehäire on depressioon – läbiv ja tihti kahe silma vahele jääv häda, mida süvendab külm keskkond ja ebapiisav valgustus. Samal ajal omandab suvede aina palavamaks muutudes üha suurema tähtsuse turvalise sisetemperatuuri hoidmine. Sagedasemad ja intensiivsemad kuumalained tõstavad kuumarabanduste, dehüdreerumise ja surevuse näitajaid. Näitajad, mis kirjeldavad turvalise sisetemperatuuri hoidmise võimet äärmise palavuse ajal, on saanud niisama tähtsaks kui need, millega hinnata kaitstust külma eest.
Ent terviseohud ei püsi muutumatuna. Leibkond võib aja vältel liikuda kliimaadekvaatsusest ebaadekvaatsusse, ja just siin omandab tähtsuse sotsiaalne lähenemine. Leibkonnad võivad oma elutsükli vältel kõikuda kliimaadekvaatsuse ja kliimakaitsetuse vahet sõltuvalt tööhõivest, energiahindadest või muudest ajast ja asjaoludest tingitud muutustest. Kaitsetus on dünaamiline, realiteet, mille hindamiseks on vaja pidevaid, reaalajas kvalitatiivseid ja ristviidatud andmeid, mis mitte ainult ei kvantifitseeriks inimeste elu, vaid laseks ka paremini mõista, kuidas nad oma elu elavad.
Kliimaveelahe ehk kes kannab koorma
Mitte kõik ei pista kliimamuutusega rinda võrdsetes tingimustes. Nagu eespool märgitud, kaitsetus ei jagune ühtlaselt – see laotub erinevalt üle kehade, rollide, sissetuleku ja identiteetide. Sugu, vanus, sissetulek, elurajoonis valitsev viletsus või pagulasstaatus, kui mainida vaid mõnda, moodustavad riskivõrgustiku, mis määrab, kes on kõige haavatavam, kellel on kõige vähem võimalusi, kellele kliimaturvalisus kättesaamatuks jääb.
Arvukad uurimused osutavad, et naised on kliima – temperatuuri kõikumiste, kuumalainete, külmalainete ja energiavaesuse – ees märksa kaitsetumad kui mehed. Selle tulemusel on nende oht haigestuda ja surra märksa kõrgemad. Ajavahemikus 1992–2015 suri Barcelonas palavuse tõttu 3709 inimest – 2729 neist naised. Barcelona Kliimakriisi Tegevusplaanis 2030 vaadeldi äärmuslike temperatuuride ja surmaohu vahelist korrelatsiooni, võrreldes äärmiselt palavaid temperatuure (99. protsentiil) kõrge temperatuuriga (95. protsentiil). Oht tõusis oluliselt pärast 75. eluaastat meeste ja 65. eluaastat naiste puhul. Täpsemalt, vanuses 65–74 tõusis naiste surmaoht 29% võrra ning üle 85 aastaste naiste seas kuni 40% võrra. Sugudevaheline erinevus pole juhuslik, vaid peegeldab sügavamat struktuurset ebavõrdsust, mis mõjutab kuuma käes viibimist, vastupanuvõimet ning ligipääsu hooldusele.
Naiste, eriti madalama sissetulekuga naiste koorem koduse energiahalduse vallas on ebaproportsionaalselt suur, tihti üksikvanemana või pikemaealisuse tõttu pensionieas üksi elades. Nende vastutuse alla kuulub tihti leibkonna võlgade haldamine ja sotsiaalabiprogrammidega tegelemine, mis võib viia peresiseste pingeteni, eriti suuremat kokkuhoidu nõudvatel perioodidel. Raskustega seostuvad stress, abitusetunne, masendus ja häbi, mida on dokumenteeritud nii jõukamates kui vaesemates sotsiaalmajanduslikes kontekstides. Kodu käitav energia on üksiti ka selle haldamisele kulutatud energia – see emotsionaalne ning kehaline töö, mis jääb tihti nähtamatuks. Lisaks võtavad naised valdavalt enda kanda hoolduskohustuse ja kodused tööd – energiamahukad ülesanded, mille tõttu tuleb veeta rohkem aega kodus, saades seega koduse energiavaesuse mõju tunda intensiivsemalt ja pikema aja vältel.
Soolised erinevused võimenduvad vanuigi veelgi, eriti nende seas, kes elavad üksi või kannatavad rahaliste raskuste all. Vanus on kriitilise tähtsusega demograafiline tegur, mis mõjutab haigusi, suremust ja ravimivajadusi ning on tihedalt seotud suurema kaitsetusega kliimamuutuse mõjude eest tervisele. Äärmuslikud temperatuurid ohustavad nii vanimaid kui noorimaid elanikkonna gruppe – vanureid nende füsioloogilise hapruse ja noorimaid veel välja kujunemata immuunsüsteemide tõttu.
Kaitsetust ja ohustatust süvendavad veelgi sotsiaalne isolatsioon ning üksi elamine. Sotsiaalmajanduslikud tegurid mängivad kõrvuti demograafilistega kriitilist rolli linnade vastupanuvõime kujundamisel kliima mõjudele. Ehkki linnaelanikel on tihti avaramad töövõimalused ja kõrgem palk, on samas ka kaupade ja teenuste hinnad linnas kõrgemad, kusjuures eluasemekulud kujutavad endast leibkonna suurimat kulutust. Energiavaesus on tihedalt seotud laiemate sotsiaalmajanduslike probleemidega nagu eluaseme ebakindlus ja leibkonna kasvav võlakoormus. Neid raskusi süvendavad muu hulgas majanduskriisid, tõusev tööpuudus, riikide ebapiisavad kulutused sotsiaalabile, passiivseid tööturumeetmeid aktiivsetele eelistavad poliitikad, kasvav palgavaesus, eluasemete madal tõhusus, viletsad küttesüsteemid ja vähem dünaamilised energiaturud. Kliimakaitsetuse hindamine ilma neid demograafilisi mustreid mõistmata tekitab ohu jätta kahe silma vahele just need inimesed, keda see kõige enam mõjutab. Need näitajad ei ole pelgalt arvandmed – need on elatava kogemuse peegeldused. Eesmärk pole lihtsalt mõõta erinevust, vaid kavandada meetmeid, mis seda erinevust arvestaksid, õige nimega nimetaksid ja lahendaksid.
Jagatud kaitsetus on pool kaitsetust
Sotsiaalsed sidemed ei ole pelgalt lohutavad – need pakuvad ka tõhusat kaitset. Energiavaesuse kontekstis ei peitu vastupanuvõime tihti mitte süsteemides ega struktuurides, vaid igapäevastes hoolduspraktikates, mida inimesed üksteisele osutavad. Sotsiaalseid sidemeid on nii üldisemalt kui ka kliimamuutuse kontekstis määratletud kui üksikisikute tervist ja heaolu kaitsvaid tegureid, mis võimaldavad leibkondadel tulla toime puudusega, jaotada omavahel ressursse, jagada eluliselt tähtsat informatsiooni ning pakkuda emotsionaalset ja praktilist tuge, mis tihti täidab formaalsete süsteemide jäetud tühimikke. Isolatsioon ja välistatus seevastu suurendavad haavatavust, jättes inimesed ja kogukonnad kaitsetuks, äralõigatuks ja suuremasse ohtu.
Kaasav, organiseeriv ja koostööd tegev kogukond on kogukond, mis suudab vajaduse korral mobiliseeruda. Ükskõik kas naabruskonnavõrgustike, keskkonnagruppide või vastastikuse abi ringide kaudu moodustab see kollektiivne võimekus kliimamuutustele vastupanemise otsustava kihistuse. Mõned rohujuurealgatuste näited on energiakogukonnad, tuumaenergia-vastased liikumised, kliimakriisile reageerimise grupid, linnaaiakollektiivid, kohalikud eneseabivõrgustikud, osalev kliimaeelarve koostamine, transpordijagamise algatused, noorte kliimaorganisatsioonid, isetegemise rohetsoonid, suduvalvegrupid ning energiavaesuse-vastased kampaaniad. Need üritused teevad enamat kui lihtsalt hädavajadusele vastamine – nad ehitavad üles solidaarsust, autonoomiat ja agentsust.
Mitmed uurimused on näidanud, kuidas rändestaatus, etnilisus, diskrimineerimine ja struktuursed puudujäägid aitavad kaasa energiavaesuse tekkele. Keelebarjäärid, ebakindel majutus ning piiratud ligipääs teenustele süvendavad riske, millega vähemuskogukonnad peavad rinda pistma. Näiteks kui hädaolukorra hoiatusi kuumalainete või sudu puhul antakse ainult domineerivas keeles, võivad teise emakeelega elanikud elupäästvast informatsioonist ilma jääda. Kindlustamine, et kõik elanikud kliimajuhised kätte saaksid ja neid mõistaksid, on õiglase kohanemise põhieeldus.
Ja lõpuks liigub teadmine just sotsiaalsete suhete kaudu. Kogukondlik teadlikkus kliimaohtudest – ükskõik kas see levib suusõnal, seda jagatakse töötubades või õpitakse kohalike algatuste kaudu – on keskse tähtsusega kohanemistööriist. Seal, kus teadmisi jagatakse, on inimesed paremini valmis tegutsema. Seal, kus teadmised puuduvad, hakkavad kaitsetuselõhed laienema. Lõpuks ei hoia kogukonda koos mitte infrastruktuur ega poliitika, vaid inimesed omavahel.
Kokkuvõte
Kliimateadlased määratlevad haavatavust tihti riski ja kliimakaitsetuse kaudu, samas kui ühiskonnateadlased kalduvad keskenduma struktuursetele ja elamistingimustele, mis kujundavad seda, kuidas inimesed stressi ja muutustega toime tulevad. Siinne käsitlus väitis, et tähtis on need kaks perspektiivi ühendada – julgustada suuremat koostööd eri distsipliinide vahel, et kliimakaitsetusest paremini aru saada.
Praegune uurimistöö on ebaproportsionaalselt keskendunud kõrgema sissetulekuga piirkondadele, jättes paljud kliima ees kõige kaitsetumad populatsioonid esindamata. See tasakaalutus äratab erilist muret, arvestades kliimakriisi ülemaailmse ulatusega ning tungiva vajadusega strateegiate järele, mis vastaksid mitmesugustele kontekstidele ja elutegelikkustele. Ei haavatavus ega teadmised jagune ühtlaselt.
Energiavaesuse mõistmiseks ei piisa sellest, kui küsida, kus see esineb või kui palju energiat tarbitakse. Me peame ka küsima, mis tunnet see tekitab – kuidas see kujundab inimeste igapäevaharjumusi, piirab nende valikuid, mõjutab nende tervist ja murendab nende stabiilsusetaju. Kvalitatiivseid, sotsiaalselt põhjendatud lähenemisi on vaja mitte ainult taipamaks, mis energiavaesus on, vaid ka kuidas seda talutakse kehaliselt ja kodudes – kuidas seda tuntakse ärajäetud dušivõtmise, külma toa, maksmata arvete ja vaikse muretsemise näol.
Üheks tähtsaks vastupanuvõime kihiks on sotsiaalsed võrgustikud. Seal, kus ametlikest süsteemidest ei piisa, on just suhted – naabrite, perekondade, kogukondade vahel – need, mis tihti pa-
kuvad tuge, informatsiooni ja hoolitsust. Niisugused sidemed mitte ainult ei kahanda kaitsetust, vaid muundavad selle millekski ühiseks ja üheskoos kergemini talutavaks. Sel moel saab ühenduses olemisest üks kohanemise vorm.
Kliimaandmete ja sotsiaalse läbinägelikkuse ühendamine ei ole pelgalt metodoloogiline, vaid ka poliitiline valik. See peegeldab pühendumust tervikpildi nägemisele, mida ei moodusta üksnes muutuv kliima, vaid ka inimesed, kes peavad selle mõju all elama.
Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk
