Andrei Betoon oli tragi, ehkki pisut lihtsameelne töömees.
Ta oli kõva kuulmisega. Pikki aastaid ehitusplatsidel tema kuulmekäikusid tallanud mörinad, raginad ja klopsimine, sekka mõned venekeelsed vandesõnad olid oma töö teinud.
Välimuselt oli ta… keskpärane. Tüüakast, kohmakavõitu ja liiga suurte käelabadega poisist sai pärast kaklusi lasteaias, koolikiusamist ja üht erakordselt õnnetut valearvestust vintsi kandevõimega kinnine, kergelt vasakut jalga lonkav ja armilise näoga mees, kes leidis, et alati võinuks ju hullemini minna.
Ühesõnaga – Andrei Betoon oli lihtne, mitte millegi poolest silmatorkav ja sündmustevaese elukäiguga inimene.
Alustuseks aga paar sõna Andrei perekonnast. Sest iga pealisehitus vajab ju korralikku vundamenti.
Andrei Betooni vanemad – ema Natalje ja isa Boris Betoon – saabusid Läänemere- äärsesse väikesesse hansalinna kaugelt Murmanskist. Ehitustöölistena. Neile lubati kindlat teenistust, katust pea kohale ning võimalusterohket elu pisikese liiduvabariigi pealinnas. Tegelikkuses ootas neid küll vagunelamu Lasnamäe-nimelisel tühermaal, hulk süngevõitu võõrast keelt kõnelevaid kohalikke ning kaelamurdvad töötunnid ebakindlate varustusahelate, korruptsiooni ja pideva defitsiidi tingimustes.
Boris oli kopajuht. Tema töötas vabas õhus vundamendiauke kaevates.
Natalje maandus aga ehitusplaatide tehases, kus tema ülesandeks ühes naistebrigaadiga oli valatud betoonplaate rehade ja luudadega siluda ja ilustada.
Olgu tänatud arenev ehitussektor, mis võimaldas lõpuks naiste emantsipeerumist ning pakkus väljundit ka eriliste kvalifikatsioonide või eeldusteta töömeestele. Kunagi varem ei olnud tööhõive nii kõrge olnud. Linn nõnda jõudsalt laienenud. Rahvastik nii kiiresti kasvanud.
Ehitades uut linnaosa, ehitasid Natalje ja Boris, seda veel ise teadmata, tulevikku oma väikesele pojale. Linnastumise, industrialiseerimise ja töörände kõrgperioodil loksusid paika tema tulevast elu vormivad saalungid, mis kujunevat saatust kindlas haardes pidid hoidma.
Keelebarjäär ja sotsiaalne eraldatus. Lünklik haridustee ja piiratud eluvalikud. Kasin sissetulek ning pidevalt kummitav majanduslik ebakindlus. Ideoloogia ja reaalsuse igavene ühildamatus. Need neli seina moodustasid vormi, mis kujundas Andrei Betooni elukäiku veel kaua pärast koletisliku Liidu viimaseid surmakorinaid.
Millalgi 70ndate lõpus said Natalje ja Boris omaette korteri.
Millalgi 80ndate alguses sündis neile Andrei.
Varsti pärast seda uppus purupurjus Boris kõige kopaga vett täis vundamendiauku. Ees seisid segased ajad.
Andrei elu oli üsna kandiline. Küllap seepärast kõik klotsid nii hästi paika loksusidki.
Kodu – standardiseeritud paneelidest karp, mille toakuubikuid täitsid nurgelised nõukogude kapid, mida omakorda täitsid kastides hoitavad pühadenõud ja suveniirid. Kandilised, patšokkide ja viikidega jäigad pidulikud riided. Kandilisest televiisorist seebikaid vahtiv vananev ema. Isa mustvalge portree nurgelises raamis sellesama üürgava pildikasti peale asetatud.
Tööle viis Andreid hommikuti nurgeline buss täis nurgelisi, ükskõikselt teineteise vastas klõbisevaid inimesi. Ehitusplatsil möödusid päevad raketisi kokku tagudes ning lõunasöögiks oli ikka ja alati poolfabrikaatidest valmistoit kohalikust supermarketist – ikka toidukarbis nr 3.
Kõik oli millessegi suletud.
Ruum piiratud ja optimeeritud, tehismaterjalidest ümbritsetud.
Kusagil selle mugava, turvalise ja praktilise elu keskel konutas aga Andrei igavlev ja lämmatatud hing.
See, et Andrei samuti ehitussektoris maandus, oli tema perekonnatausta ja lapsepõlve arvestades üsna ootuspärane. Väiksena mängis ta ju keset erinevas valmimisetapis korterelamuid. Mängis liivakastide, vundamendiaukude ja telliskivihunnikute keskel. Mängis klotside, kühvlite ja kastiautodega. Mängis sadade kandiliste aknasilmade valvsa pilgu all.
Ehitusettevõte, millega ta täiskasvanueas liitus, kandis nime Kapten ja Pojad. Selle juhataja ning tööde vastuvõtja oli Kapteniks hüütav hilises keskeas mees, kelle alluvuses töötas tosinkond ehitajat. Suuremate projektide juures pisut rohkem, väiksemate juures vähem. „Pojad“ ei viidanud niisiis mingile perekondlikule suhtele, vaid oli nimesse pistetud traditsioonide ja isiklikkuse tähistajana. Ilu pärast.
Kapten viibis ka ise suurema osa ajast objektil, hoides valmivatel töödel kiivalt pilku peal. Pisut ekstravagantse ja ametiuhkusest pakatava isikuna kandis ta tavapärase turvariietuse juures alati võidunud, säravkuldse tikitud ankruga meremehemütsi. Niimoodi torkas ta sagivate meeste seas juba kaugelt silma. Kerge rummilõhn, mida temast varahommikust peale hoovas, sobis ta uljale kuvandile nagu rusikas silmaauku.
Ehitusplatsid, kus Andrei suurema osa teadlikust elust veetis, olid ühed kummalised maastikud. Üles kaevatud mulla- ja killustikuhunnikutest moodustunud ebamaised pinnavormid, mida täitsid kõikvõimalikud mehaanilised helid – piiksud, surinad, mürinad ja vibratsioonid. Neil kuumaastikel sagisid ufonautidena erkrohelistesse tunkedesse ja kiivritesse peitunud mehed. See ei olnud keskkond, mis oleks soosinud individualismi või allumatust. Kõik käis plaani järgi. Ettevõte tegutses ühtse organismina oma eriskummalises ökosüsteemis.
Taas kord oli kätte jõudnud majandusbuumi aeg, mis ehitussektorile soodsat mõju avaldas. Kapten ja Pojad oli alustanud ühe kesklinna lasteaia juurdeehituse rajamist. Väikese boonusena selle töö juures said ehitusmehed lõunatada vana lasteaiahoone köögis.
Seal serveeris neile eineid keskealine, kergelt leemendav sööklatädi Sonja. Koledavõitu hüüdnimega Sonja Supilõust. Sööklatädil oli veidi pahur, kurjavõitu ilme. Ta kaldus tüsedusele ning supiplekiline kittel ei tahtnud kuidagi tema kehavormidega ühilduda. Puljongi-, porgandi- ja selleriplekilisele sitsile lisasid väikeseid veekogusid tööpäeva lõpuks pinnale imbuvad higiplekid.
Sonja oli alati pisut hingetu. Tal oli alati kiire. Ta oli sõnaaher ning alguses naisisiku ligidusest elevile läinud ehitusbrigaad võttis teda peagi kui endasugust töölooma – kindlale graafikule, tootlikkusele ja kohustustele allutatud olevust.
Andrei Betoon avastas aga eneselegi imestuseks Sonja Supilõustas kvaliteete, mis pealiskaudsel sööklakülastajal paratamatult kahe silma vahele jäid.
Temale jutustas Sonja plekiline ja kulunud väljanägemisega kittel meistrimehest, kes on jäägitult pühendunud oma kunstile. Sealjuures minetades naiseliku edevuse või asjatu mure tööriiete korrashoiu pärast. Pidev segamine, vormimine ja mõõtmine köögis ei olnudki nii erinev sellest, mida Andrei igapäevaselt ehitusplatsil tegi – ainult et mürgise, halli ja kõva betoonimassi asemel suutis Sonja sarnaste võtetega luua midagi lõhnavat, maitsvat ja toitvat.
Nad rääkisid Sonjaga sama keelt. Nii otseses mõttes kui ülekantud tähenduses. Mõlemad olid omaette hoidvad, sõnaahtrad ning küpsele eale vaatamata piiratud elukogemusega, lapselikud hinged.
Ei olnud palju, mida Andrei sai oma sümpaatia väljendamiseks teha. Esialgu ütles ta vaid püüdlikult „palun“ ja „tänan“ ning püüdis Sonja torssis kulmude alt naise pilku tabada. Kui lõunaaeg läbi sai ning mehed väikese luugi kaudu kandikuid loovutasid, õnnestus tal vahel lisada ka mõni süütu kompliment. Alati muidugi toidu, mitte Sonja enese kohta. No näiteks, et „strooganov oli täna väga maitsev“ või „küll see mannavaht sai ikka õhuline“. Aga tundus, et sellest täiesti piisas.
Kui mehed olid juba terve kuu lasteaia ehitusplatsil töötanud, märkas Andrei, et Sonja Supilõusta suhtumine temasse oli kraadi võrra soojemaks muutunud. Sööklatädi ei läratanud talle enam toitu taldrikusse, kuidas juhtus, vaid tõstis hoolega, otse emalikult, nii et taldriku kullatud ääred alati kenasti puhtaks jäid ning kaste, salat ja garneering omavahel ei segunenud. Vahel, kui kõrvalisi silmi nägemas ei olnud, lisas ta koguni ekstra kulbitäie või püüdis supi seast suurema parve frikadelle kinni.
Sellest täiesti piisas.
Andrei otsustas, et aeg on järgmise sammu jaoks küps.
Ainult et – mis see järgmine samm nüüd oligi?
Armastusel, eriti tööpostil, on alati teatavad kõrvalmõjud. Nii nagu kangemate ravimite infolehtedel soovitatakse mõju avaldumisel raske masinavärgiga opereerimist vältida, nii nõuab romantikagi teatud ette-vaatusabinõusid.
Sonja ja Andrei sellest muidugi midagi ei teadnud.
Esialgu avaldusid negatiivsed kõrvalnähud ainult süütu hajameelsusena.
Juhtus, et Andrei jäi keset kõige kibedamat tööhoogu äkki otsekui lummatult seisma ja unelevalt vahtima valgustatud sööklaakendesse, mis kutsuva majakana üle porise, üleskaevatud ja sügishämarusest looritatud ehitusplatsi kumasid.
Andrei hakkas õhkama. Tema tsemenditolmust täidetud kopsud ei olnud aga niisugusteks protseduurideks kohastunud ning õhkamine pani hingetoru ragisevalt vibreerima.
„Andrei, mis juhtus? Tõmbasid ehitustolmu kurku? Siin on kaitsemaske – pane igaks juhuks ette, kuni te valamisega ühele poole saate,“ pakkus Kapten murelikult.
Andrei kinnitas maski kuulekalt kõrvade taha, kaheldes, kas selle peenosakeste filter ka valulise igatsuse vastu võib aidata.
Sügise süvenedes tärkas Andreis ambitsioon Sonjale pisikesi kingitusi teha. Midagi diskreetset, millele esimene häbelik armastus liiga suurt tähendust ei omistaks. Oli ju võimalus, et Sonja lükkab Andrei žestid tagasi ning mees jääb naerualuseks. Ei, need pidid olema sellised „muuseas“ tehtud väikesed vihjekesed. Ei midagi suurejoonelist.
Esimese asjana plaatis Andrei käepäraste vahenditega ära jalgtee, mis lasteaia väravast söökla köögini viis. Ta rassis terve öö salaja ehitusplatsil, silendas, ladus ja tallutas ning hommikuks oli väike inglise kotedži stiilis romantiliselt rustikaalne, kuid kindel ja ühetasane kõnnitee valmis.
Andrei oli nimelt märganud, kuidas tüüakas ja raskete poekottidega Sonja läbi sügisvihmade ja porihunnikute iga päev vaevaliselt tööle ukerdab. Sonja kitlipalistus oli poripritsmetes. Naine vandus tulist kurja ja sikutas kalossides jalgu lompidest välja. Andrei süda oli murdumas. Nemad olid ju selle ebamugavuse põhjustajad. Ning praegu, mil lasteaed suletud oli, käis Sonja siin ainult nende kõhtusid orjamas. Ei, see ei lähe kohe mitte!
Brigaadi mehed kergitasid küll hommikul kinnitamata planeeringuga rajatist nähes kulmu, kuid Andrei selgitas neile, et see on nende endi huvides – talluvad nad ju nagunii mitu korda päevas söökla ja objekti vahet ning ei, see ei olnud talle mingi tüli ja vaev üks väike ajutine rajake valmis laduda.
Möödus nädalake. Sonja tippis nüüd rõõmsasti mööda jalgrada ning kohmakad kalossid olid asendunud kergete sügiseste nöörsaabastega. Andrei portsjonitele lisandus aga väike säravroheline ja aromaatne peterselli- ja tillipuiste, nagu muuseas südant meenutava kujundusega.
Sellest sai Andrei Betoon vaid indu juurde.
Ta planeeris juba järgmist rünnakut.
Suur oli teiste töömeeste üllatus, kui nad varahommikul ehitusplatsile saabudes leidsid eest mullase näoga Andrei, kes rõõmsalt labidale nõjatus. Sööklaakende all lõõmasid värskelt istutatud sügisesed lillepuhmad –
astrite violetsed ja roosad, jorjenite kollased, sekka mõned pastelsed krüsanteemid.
Andrei oli nimelt leidnud, et akendest, mille all Sonja nagunii suurema osa oma päevast veedab, võiks hoovata vähemalt silmailu ja aroome, võibolla ka mõni hiline mesimumm või päevaliblikas. Ta oli oma kätetööga igati rahul.
Brigaadile aga seletas ta, et kaevasid nad ju nagunii esialgse haljastuse üles, see tuleb hiljem taastada, miks siis mitte juba praegu pisut algust teha – on hiljem tööd vähem! Kapten noogutas mõtlikult ning patsutas Andreid tunnustavalt õlale.
Need pisikesed teod peegeldasid aga suuremaid muutusi, mis Andrei hinges aset olid leidmas.
Temas tärkasid loomingulisus ja isetus. Valmidus tööaega, energiat ja ressursse kellegi teise heaks tööle panna, võime näha maailma armastatud isiku vaatepunktist. See muutis tema seni üsnagi piiritletud ja kandilise elukorralduse tundlikumaks, kaootilisemaks ja – paratamatult – senistesse vormidesse sobimatuks. Suurimad murrangud olid aga alles ees.
Lasteaiaehitus hakkas vaikselt lõpule lähenema. Tuli vormistada tööde üleandmisakt.
Ühes dokumendiga ulatas Kapten Andreile kiiskavpunase suveniirpastaka. Sulepea ülemise poole moodustas vedelikuga täidetud kapsel, milles oli näha eriskummalise torni kujutist.
Andrei haaras pastaka tugevasti kätte ja vajutas puhta täisnurga all vastu paberit, et optimeerida tindi läbilaskevõimet ning nimi võimalikult selgesti kirja panna. Torn sulepea sees oli aga viltu. Ta kallutas kirjapulka nii, et torn paberi suhtes sirgu jäi, kuid siis oli jällegi pastakas viltu.
Kapten jälgis muhelusega Andrei kimbatust.
„Meeldib, jah? See on väike mälestus Itaaliast. Kuulus Pisa torn. Nüüd oma ihusilmaga üle vaadatud!“
„Aga… see on ju praak? See kujuke on siia puha viltu sisse kleebitud,“ vastas Andrei õnnetult.
Kapten naeris.
„Pisa ongi viltu. Maailma kõige kuulsam viltu vajunud ehitis. Vundament ei vastanud pinnasele ja kogu kupatus hakkas kummuli kalduma. Küll on seda putitatud ja toestatud, maaparandustöid tehtud ja ehitist kergemaks laaditud, aga ei miskit. Viltu, mis viltu! Aga näe – seisab teine juba ligi aastatuhande!“
Andrei silmitses võlutult pastakat oma mõhklikus käes.
Torn, mis viletsast vundamendist hoolimata püsti püsib. Ilus, sale, harmooniline ja… lootusetult kõver. Kuulus ja imetletud just oma vigase planeeringu poolest, selle kiuste! Tema hinges levis soe, lohutav äratundmine. Võib öelda, et ta tundis selle ehitisega hingesugulust, rohkem kui ühegi inimesega senises elus. Saalungid tema südame ümber nagisesid vaikselt.
Ta vedas nime lummatult paberile.
„Aitäh, Andrei! Kui meeldib, võid kirjapulga endale jätta. Mul on kodus niigi veel Pisa T-särk ja nokats ootamas,“ lubas Kapten suuremeelselt.
Me kõik sünnime saalungitesse. Need sättumuslikud vormid ei ole ainult piiravad, vaid ka kaitsvad. Kui raketis liiga vara eemaldada, vajub vundament laiali. Tagasi teadvusetuks mördiks, mis ei suuda iialgi kanda pealisehitust. Vormi eemaldamata ei saa aga edasi liikuda nähtava, maapinna kohal kõrguva arhitektuurse objekti rajamise juurde, hapra ja eriskummalise eneseväljenduse suunas.
Andrei saalungid olid hakanud murenema ja pisikestest pragudest vormi ning valu vahel immitses sisse uusi kogemusi, märkamisi ja soove. Ta oli enesest välja kasvamas.
Tema tundlikkus avaldus keskkonnatajus, mis muutus tähelepanelikuks ning nägi esimest korda hoonetes mitte ainult eluasemeid ja paratamatut keskkonda, vaid ruumi varjatud mõõtmeid, mis kõnelesid unistustest, ideoloogiatest ja pürgimisest tundmatu poole.
Kui ta hilisõhtul töökohalt kodu poole jalutas, avanesid stalinistlike hoonete tagahoovid tema ees nagu ballisaalid – kangialuste anfilaadid, trepikodade piilarid, kuu kroonlühtriks taevas.
Vana puitmaja mitmikjaotusega verandaaknad vilistasid üht poolununenud nostalgilist meloodiat, mille ammune klaasissepp oli aknaraamidesse raiunud. Viis helises Andrei kõrvus mehaaniliselt ja õrnalt nagu üleskeeratud muusikatoos ning katkes järsult kohas, kus katkilöödud klaasid olid asendatud rohmaka vineeritahvliga.
Kortermajade rajooni lähenedes särasid sajad aknaruudud ööpimedusest vastu nagu Argose kõikenägevad silmad. Tema oli teadvus, iga aknaruut aga vaade ühte pisikesse ruumist raamistatud ellu. Sel hetkel oli Andrei sajasilmne hiiglane, mikrorajoon aga tema vaade ja hoolealune.
Ta jõudis koju jalutuskäigust väsinuna ja muljetest läbiraputatuna. Linn ei olnud kunagi olnud nii polüfooniline, nii dialoogialdis. Muidugi oli see kahekõne toimunud mingil sõnastamata tajutasandil, kuid iga pilk, iga samm ja tundevirvendus kõmises vastu Andrei saalungite vahele tekkinud tühimikus, sundides pehkinud puitstruktuuri vundamendist üha enam eemalduma.
Pärast õhtusööki istus Andrei ikka veel mõttesse vajunult köögilaua taga ja keerutas Pisa suveniirpastakat näppude vahel.
Ema vaatas kõrvaltoas seriaali. „Tunnete tuulispask“ või mis seal parasjagu jooksiski.
„Alfredo, ma ei saa, sa tead, et see pole õige.“
„Mu süda lõõmab leekides! Ilma sinuta põlen ma tuhaks!“
„Aga kui Antonio teada saab?“
Andrei kallutas pastakat ja silmitses torni. Ta tundis, et üks oluline mõte hakkas tema alateadvuses kuju võtma, kuid kõrvaltoast kostva dramaatilise dialoogi saatel oli seda keeruline sõnastada.
„Kui meie armastus sulle midagi loeb, peame lahkuma!“
„Alfredo…“
„Maria…“
„Homme. Kohtume homme hommikul villa kõrvalvärava juures. Jäta kõik muu minu hooleks.“
„Suudle mind, Alfredo.“
„Kohtume homme…“ sosistas Andrei endamisi Pisa torni silmitsedes. Mõte tema hingesügavuses neelas sööda alla ning tal õnnestus see teadvusepinnale sikutada. Ühtäkki oli kõik selge. Homme räägib ta Sonja ja Kapteniga asjad läbi!
Järgmisel hommikul oli Andrei esimesena ehitusplatsil. Kätte oli jõudnud viimane päev objektil. Kommunikatsioonid olid veetud, siseviimistlus tehtud, suuremad ehitustööliste jäljed teelt pühitud. Järgmisel hommikul pidi toimuma töö üleandmine. Andrei lähenes ettevaatlikult Kaptenile ja köhatas kohmetult.
„Seda et… kui meil nüüd töödega väike vahe sisse tuleb, siis kas ma võiksin äkki meie kaubikut laenata?“
Kapten, kes parasjagu platsil seegavatel koristajatel silma peal hoidis, et nood tööriistu või juhtmeid sisse ei vehiks, ühmas hajameelselt: „Jah, miks mitte. On sul kaugele minek?“
„Jah, lõunasse, tahaksin Pisa üle vaadata.“
„Piusa?! Suurepärane valik!“ noogutas Kapten hajameelselt. „Iga töömees peab pisut puhkama… Hei, kuhu sa selle kaablirulliga lähed! Jalamaid tule tagasi, va väike sigudik!“ Ja ta jooksis ummisjalu vanametallist huvitunud aferistile järele.
Terve päeva tegi Andrei tööd erilise innu ja tähelepanuga. Vaid aeg-ajalt kõrvalpilke helendavasse sööklaaknasse heites. Tema hinges valitses pidulik ja pisut ärev tunne. Kui kell kuuele lähenes ja töömehed pisihaaval ehitusplatsilt lahkuma hakkasid, libistas Andrei end köögiukse vahelt sisse. Sonja küüris keskendunult üht kõrbenud põhjaga supipotti puhtaks. Märg alumiinium heitis naise keskendunud näole sooja, ebamaist helki.
Andrei võttis naise nõudepesuvahendist vahused käed oma pihkude vahele ja vaatas talle tõsiselt silma.
„Sonja… Mu süda lõõmab leekides! Ilma sinuta põlen ma tuhaks!“
Naine vaatas talle üllatunult otsa.
„Kui meie armastus sulle midagi loeb, peame lahkuma!“
„Kuhu?“
Andrei tõmbas põuetaskust välja kõvera torniga pastaka: „Itaaliasse!“
„Itaalia…“ mõtles Sonja. Itaalia on ju makaronide kodumaa. Makaronid aga olid asendamatu kuivaine lasteaia köögis. Neid sai serveerida meremehe moodi, peita supi sisse või hakklihakastme alla. Sonja teadis itaalia keeles vaid kahte sõna. „Tšau!“, mida kasutas enamik tema klientuurist nii tervituse kui hüvastijätuna. Ning „Bella amore“, mis oli säravate klaasitükikestega kleebitud ühele Keskturult soetatud roosale topile. Topp oli nii ilus, et Sonja polnud leidnud juhust seda veel kandagi. Ta oli selle ostnud suvel, kui kogu turg lõhnas maasikate ja karikakarde järele. Itaalia pidi kindlasti lõhnama samamoodi.
„Jah,“ vastas ta eneselegi üllatuseks. „Hea meelega!“
Andrei naeratas.
„Homme. Kohtume homme hommikul lasteaia parklas. Jäta kõik muu minu hooleks.“
Sonja noogutas tummalt.
„Antonio on tegelikult Julia sohilaps,“ lisas Andrei veel salapäraselt.
Järgmisel hommikul ootas Sonja juba varakult lasteaia väravas. Seljas oli tal säravroosa topp kiiskava kirjaga „Bella amore“ ning käevangus kohvritäis võileibu ja küpsiseid. Vananaistesuve kirgas hommik säras vastu öist vihma meenutavatelt lompidelt, kõnniteele kleepunud vahtralehtedelt ja klaaspärlitelt Sonja särgil.
Täpselt kell 8 keeras Andrei valge kaubik turtsudes maja ette. Mees kalpsas välja ning tegi südamedaamile ukse lahti. Temagi oli elevil, habe värskelt aetud ning ümber hõljumas õrn maikellukeste lõhn.
Nende suur seiklus oli alanud. Kui Andrei pedaali põhja vajutas ning Pärnu maanteele keeras, tundis ta, kuidas iseäralik vabaduse tunne tema hinges võimust võttis. Vundament oli valmis ja kivinenud. Kuid see ei vajanud enam piiravaid ja pehkinud saalungeid. Alanud reis oli esimene klots Andrei pealisehituses. Keerulise ja võimestava individuatsiooni esimene korrus. Ning isegi kui ta aastate pärast sellele hetkele ja varasele sügishommikule tagasi vaatab ja näeb, et ehitus on kiiva kiskunud –vildakas ja varisemisohtlik nagu Pisa torn, siis vähemalt on see tema enda kätetöö. Ja sellisena õrn ning lähedane.
Sonja seevastu silmitses meest enda kõrval ning tundis, et esimest korda elus on ta leidnud vundamendi, millele toetuda. Konstandi, mis tema kaootilist ja varisemisohtlikku olemust toetab. Kiri „Bella amore“ naise särgil küütles hommikuvalguses ja täitis autokabiini veiklevate päikesejänkudega. Sonja naeratas häbelikult. Ja see naeratus oli veelgi säravam kui võltsjuveelid säravroosal topil.
Õhtul võis valget kaubikut näha juba Valmieras asuva väikese poe ees. Kauplusest väljusid käevangus mees ja naine, kummalgi käes vahvlitops parima Läti plombiiriga. Jäätised olid transpordil pisut sooja saanud ning külmikus kergelt lapikuks vajunud, kuid sellest ei olnud midagi, sest nende viltused torbikud olid täidetud kõige kooresema, magusama ja suussulavama sisuga.
