1960. aastal ilmus Pariisis poola kirjaniku Witold Gombrowiczi romaan pealkirjaga „Pornograafia“. Pealkiri on provokatiivne ja eksitav: tekstis pole mingit pornograafiat, küll aga on seal palju muud. On Teine maailmasõda, mida kujutatakse „tagantpoolt vaadates“ – mehed ja naised ootavad ärevalt tagalas, millal rindejoon nendeni jõuab, veendes end samal ajal oma vapruses ja kaitsevalmiduses – ja pisut igavledes.
Ja rinne jõuabki lõpuks nendeni, aga mitte nii, nagu nad olid oodanud: see ilmub nende ette Poola Koduarmee koloneli näol, kes on… desertöör. Just nii: ta hakkas kartma, „kaotas püksid“, nagu ta ise kibedalt tunnistab, ja palub nüüd omade käest varjupaika.
Samal ajal tehakse teistele tegelastele ülesandeks likvideerida ta kui desertöör – teisisõnu, tappa oma kaaslane. Ja seda nad teevadki, kuigi piineldes ja kaheldes ning mitte päris nii, nagu algselt plaaniti.
Ühel suvisel seminaril esitasime endale küsimuse: kas Ukraina kirjanduses leidub teost, kus esiplaanile tõstetakse selline „mittekangelane“, tegelane, kes ei saa hakkama? Kes missioonil äpardub, eksib, kõhkleb, kardab? Kas on olemas karakter, kes kujutaks endast tumedat varju, kriitilist antiteesi, kolmandat mõõdet nende sirgetes ridades kangelaste kõrval, kes täidavad lehekülgi meie ajaloolises proosas – nii varasemas kui ka päris värskes?
Vastus on lihtne: ei ole. Kui „mittekangelaslikke kangelasi“ ilmnebki, on need sellised, kes on algusest peale suurest rahvuslikust ajaloonarratiivist kõrvale jäetud, nad on kuidagi piiripealsed ja ebamäärased, ükski „ülesanne“ neid ei koorma ja me ei ootagi neilt midagi erilist. Ent kedagi kolonel-desertööri laadset, kes poola kirjandusse ilmus juba peaaegu kuuskümmend aastat tagasi, ei ole meil seni tekkinud. See on kummaline: kirjandus peaks ju olema labor, mis uurib erinevaid tegelikkuse variante. Aga näib, et alati see nii ei ole.
Võite küsida: milleks meile see kolonel? Miks peaksime kirjutama ja lugema oma äparditest ja argpüksidest? Oma konformistidest, ja lõpuks – lihtsalt alatutest inimestest? Aga nad on ju olemas ja on alati olnud, kas pole? Või ei ole?
Gombrowicz ise kirjutab oma romaani eessõnas: „Koduarmee või mitte – inimesed on inimesed…“ Just see ongi tähtis: näha oma nõrkusi, mitte ainult oma tugevust, tähendab näha end inimestena. Ja rääkida endist kui inimestest, mitte kui mehhanismidest, mis peavad täitma mingit ajaloolist programmi, samuti mitte kui ohvritest, kes on halastamatute olude meelevalda jäetud.
Võib-olla hakatakse meid siis lõpuks tõeliselt kuulama. Praegu aga räägime kõigis valdkondades – kultuuris, diplomaatias, poliitikas – mingite eriliselt valitud adressaatidega: ajalooga, Jumalaga, kujuteldava vaenlasega, kellega iganes.
Aga mitte inimestega.
Näha ja nimetada oma vigu ja nõrkusi – ilma selleta jääb meie lugu meist endist valusalt ebaadekvaatseks, seda nii minevikku kui ka olevikku puutuvas. See tähendab: ta on ise nõrk ega suuda end kaitsta ei agressiivsete rünnakute ega ka tasakaalustatud vastuväidete eest. See on nagu ühel jalal seisja, kes kukub esimese müksu peale.
Miks ei tekita kartuse ja värinata kangelane meis empaatiat, igavene ohver aga kaastunnet? Sest mõlemad on maskid, mille all pole näha inimest. Maskid, mida kantakse kindlal, ehkki mitte alati teadvustatud eesmärgil.
Kangelase maski kantakse selleks, et hirmutada vaenlasi – ja veelgi sagedamini iseennast. See tähendab, selleks et avaldada iseendale muljet oma puhtuse, ohvrimeelsuse ja vaprusega ning elada selle ideaali varjus: mõned piinlevad ideaali kättesaamatuse pärast, teised aga naudivad rahulikku äraolemist, sest „teised, tõelised kangelased, on juba kõik nende eest ära teinud“ ning neil jääb üle vaid uhkust tunda, et nad sellisesse kogukonda kuuluvad.
Igavese ohvri mask pannakse enamasti ette selleks, et õigustada oma laiskust ja taotleda „sooduspiletit“: nii nagu riik maksab teatud reisijate sõidu eest, peaks ka maailma kogukond neile kujuteldava „ajaloolise õigluse“ nimel justkui igavesti võlga tasuma.
Hiljuti kirjutas saksa ajakirjanik Lutz Kleveman raamatu Lvivist Teise maailmasõja ajal. Arvan, et seda niipea ukraina keelde ei tõlgita (võib-olla ei tõlgita kunagi), kuid põhjustest räägime mõni teine kord. Raamatus on episood, kus autor vestleb ajaloolasega, kes töötab Lvivi totalitaarsete režiimide memoriaalmuuseumis.
Kui autor küsib, kas ukrainlasi eksponeeritakse seal ainult ohvritena või ka kuritegude täideviijatena (näiteks Saksa okupatsiooni ajal tegutsenud abipolitsei liikmetena), vastab ajaloolane: „Muidugi ohvritena.“
Kui autor uurib 1941. aasta Lvivi juudipogrommide kohta, milles osalesid – nagu enamik allikaid kinnitab – ka ukrainlased, teeb naine lihtsalt suured silmad: võib-olla ta ei tea neist (ajaloolane!), aga võib-olla lihtsalt ei taha rääkida.
Klevemani raamatul on omad puudused, sellele võib ja tulebki anda õiglane, sealhulgas kriitiline hinnang, kuid ma ei usu, et ta oleks selle dialoogi välja mõelnud. Raamatus on veel mitu sarnast episoodi.
Probleem ei seisne ainult (ja võib-olla üldse mitte peamiselt) selles, mis mulje me kõrvaltvaatajale jätame.
Probleem on selles, et me ei tunne – ega tahagi tunda – iseennast. Me pole valmis nägema end eri rollides, eri pooltel – kaitsjatena ja ründajatena, süüdlastena ja süütutena. Me ei tea süžeepõiminguid ega nüansse, keerulisi põhjusi, mille ajel inimesed astusid abipolitseisse (lisaks ideoloogilistele põhjustele mängisid rolli ka puhtmateriaalsed motiivid, ja mõnikord viisid selleni tõsised eludraamad, mida sõja-aastail polnud vähe).
Me ei tea – ega taha teada – nende lugusid, keda nimetatakse „kollaborantideks“, nende ahvatlusi ja pettumusi, nende kahetsust ja kahetsematust. Kui me hakkaksime sellest rääkima, siis – uskuge mind – sünniks sellest enamat kui hea kirjandus (mis, rõhutagem, ei pea kellelegi õigustuseks olema). Sellest sünniks enesekindlus – ja see tähendab tõelist jõudu.
„Jäta need teemad rahule,“ ütleb Klevemanile üks vestluskaaslane. Pole õige aeg – sest käimas on sõda ning Ukraina ühiskond on niigi murtud ja närviline. Pole õige aeg ka seetõttu, et ühiskond on endiselt lõhestunud ega ole valmis rääkima keerulistel, „trigerdavatel“ teemadel.
Aga äkki on hoopis vastupidi: just sel põhjusel on praegu kõige õigem aeg? Aeg rääkida sellest, kuna propagandasõnumid – eelkõige kahes naaberriigis meie ida- ja läänepiiri taga – tabavad meid ikka ja jälle just nendesse kohtadesse, „kus me vaikime“?
Millist rolli mängivad keeruliste teemade vältimine ja mineviku vigade tunnistamata jätmine rahvuslikus ühtsuses ning eri piirkondade ajaloolise mälu lõimimises? Sellest pole isegi eriti juttu olnud.
Aga kes ja kuidas peaks seda tegema? Kui rääkida akadeemilistest uurimustest, siis on uuritud ja arutletud märksa rohkem, kui välja paistab. Ent „intellektuaalne julgus“ teadusajakirja veergudel, mida trükitakse sadakond eksemplari, on üsna küsitav mõiste.
Ukraina keelest tõlkinud Maarja Kangro
Остап Сливинський, Як перетворити слабкість на силу? Pen Ukraine, 29.10.2019.
