Carolina Pihelgas. Ikka veel. Tartu: Lünk, 2025. 78 lk. 16.99 €.
Carolina Pihelgase viimane luulekogu „Ikka veel“ on kindlasti üks olulisemaid, meisterlikumaid ja mõjuvamaid asju, mis eesti kirjandusväljal viimasel ajal sündinud on, ja võib vabalt olla ka üks valusamaid asju, mida ma üleüldse kunagi lugenud olen. See valu võiks teha arvustamise ja üleüldse sellest raamatust rääkimise keeruliseks, kuivõrd ta ütleb ise nii täiuslikult ära kõik, mida öelda tahab, aga millegipärast on mul tunne: see raamat tahab, et temast räägitaks, teda tõlgendataks, temast tõukutaks – et temast mindaks veel edasi. Nii julgengi küsida – mis selle raamatu nii valusaks teeb ja miks see valu mulle niimoodi mõjub?
Muidugi, selle luulekogu tekstid räägivad väga valusatest asjadest. Need räägivad täiesti otsesõnu traumast, vägistamisest, ahistamisest, lähisuhtevägivallast, üksindusest, hirmust ja jõuetusest. Need räägivad ka sõjast, pommitamisest, põgenikest, surmast – ning hirmust ja jõuetusest. Erinevad kogemused ja tundmused ei jää harali, vaid koonduvad lausujasse kokku, muutuvad raskeks kiviks, mida tuleb igal pool järel lohistada – nii et ta võib küll näha vahelduvaid aastaaegu, erinevaid riike ja linnu, võib näha päikest, pajusid ja merd, aga kõik see muu ei lähe sealt alt mitte kunagi ära. Ja küsimused nagu „mispärast // miks mina tema keegi teine“ (lk 66) ja „kuidas selles maailmas edasi olla“ (lk 77) ei saa mitte kuidagi vastatud.
Sisulist kokkukuhjumist toetab vormiline: mõttevoole ei anta ühtki loomulikku hingetõmbepausi. Nii võivad peatumatult üksteise järel sisse tulvata kõikvõimalikud juba üksikultki jõledad asjad, ajades niiviisi südame korralikult pahaks: „mõtlen aina enam kollapsist natsisaluutidest maatasa tehtud / linnadest küladest kodudest mõtlen kui talumatult tavaline on julmus mõtlen / harki kistud jalgadest voolavast verest söestunud kehadest“ (lk 77). Aga sellest vaat et hullemgi on teine variant – kui ilma katastroofile väärilise pausita on vaja juba eluga edasi minna, järgmiste argiste sõnade peale mõelda, juhtunut üldse mitte tähele panna. Nagu luuletuses onust, kes seitsmeaastast lausujat vahel lõbustusparki viib: „mina ei pea midagi tegema ainult ilus olema // ja vahepeal laskma end puudutada rohi kasvab / nii kiiresti kõrgeks seda peab aina niitma“ (lk 40).
Luuletuste keel on samal ajal hästi igapäevane ja loomulik. Ka keerukateks kujunditeks kasutatud sõnad on lihtsad, aeg-ajalt vilksatab mõni internetislängi element nagu „vb“ või „tglt“. Õigemini paneb luulekogu mõistma, et sellise keelekasutuse kohta „internetisläng“ öelda on ammu vananenud ja ebavajalikult marginaliseeriv – kas pole internetisuhtlus tegelikult mitte ainus viis, kuidas me üksteise vahetute mõtetega kirjalikus vormis üldse kokku puutume, seda iga päev ja juba pikki aastaid? Sest just vahetu kontakti tunne Pihelgase keelekasutuses tõesti on – tunne, et minuga ei tehta mingit trikki, vaid see ongi see, kuidas üks luuletaja, üks tänapäeva naine tänapäeva maailmas end tunneb ja väljendab.
Ja nagu vahetule suhtlusele kohane – lausuja öeldu ei ole alati hillitsetult minimalistlik, vaid koosneb kõiksugustest kordustest, ümberütlemistest, uuesti proovimistest ja juhuslikult tekkinud seostest. Eriti sagedased on fraasikordused, kaks või enam sama konstruktsiooniga varianti, kuidas lause või mõte jätkuda võiks: „haige kodu kärvanud kodu mul pole sind / vaja mul pole sind kuhugi pista ripud mu jala küljes lohised järel“ (lk 30), „küsida uuesti kuhu ma / kuulun kuhu ma sobin kas tõesti ainult õitsvate putkede sisse varemete vahele“ (lk 33). Selliste korduste vahele tekkiv tähendusruum rõhutab korraga elementide erinevusi ja sarnasusi. „Kuuluma“ ja „sobima“ võivad tõesti olla sarnased sõnad, aga nad tahtsid mõlemad ütlemist, mõlemad on õiged, mõlemad on täpsed – üks võis küll teiseni viia, aga ei muutu seejärel ise kehtetuks. Kõik need kogemused, mõtted ja tunded on korraga kohal.
Teise nurga alt vaadates võib mõelda, et ei – kumbki variant ei ole õige ja just selles asi ongi. Lausuja muudkui otsib, aga ei leia õigeid sõnu, sest neid ei olegi veel leiutatud, vanad sõnad kuuluvad selle sama vana, vägivaldse maailma külge. Uue maailmakorra jaoks on vaja ka uusi viise selle kirjeldamiseks, nagu kirjutab Sveta Grigorjeva „Frankensteinis“: „lõika läbi kõik sõnad mis ei kuulu sulle pole kunagi kuulunud hakka ometi rääkima oma keelt“.[1] Kogu „Ikka veel“ lausuja teab seda, aga võib-olla ta lihtsalt ei suuda. Ja kes saakski teda süüdistada? Kustkohast see jõud, oskus ja julgus õigupoolest võtta tuleks?
Jah, vanad sõnad ja vanad vormid. „mida suudavadki / need hämarad neljateistrealised tuleviku poole vibutavad kokkusurutud rusikad“, küsib ka Pihelgas, samas kui teab, et tegelik vastuhakk on hoopis „pehmus inimlikkus otsustavus püsimine hool“ (lk 72). Need luuletused võitlevad maailmaga, mis on neist endist nii palju kordi suurem, tugevam – ja pealekauba ise need võitlusreeglid kehtestanud. Veel enam, see maailm on kehtestanud ka kirjutamise reeglid, millest lausujal samuti lahti rebida ei õnnestu. Sest mis vormi see luulekogus kõlav meeleheide end suruda üritab? Üle ääre ajavatesse, kuid ometi äratuntavatesse kuplettidesse ja sonettidesse! Reeglistatud vormelitesse, surnud meeste leiutatud ja kuulsakskirjutatud kujudesse.
Selles vastuolus kindlakujulise vormi ja kontrollimatult voogava sisu vahel peitub minu jaoks võtmekoht luulekogu mõjuvuse lahtimuukimisel. Need luuletused on aetud viimase piirini: kõik soneti 14 rida on tihedalt servast servani täis kirjutatud, kuplettide kaksikread on vahel niivõrd meelevaldselt peale surutud, et teevad haiget: „pruunid pajud pruun kulu maast õhkub / külma pardid magavad karussell käib ringi- // ratast lapsed hõiguvad koeri jalutatakse eba- / tõeline maailm saab natuke valgemaks“ (lk 44). Need luuletused tahavad kuhugi välja, kuhugi ära, aga selle asemel tuleb ellu jääda siinsamas, anda oma parim selsamal vanal ja vastumeelsel võitlusväljal. Sest „eks lootusetus eks hirm“ (lk 27). Sest vahel ei olegi jaksu, „ja siis ei jõua õue ei jõua midagi rääkida ei jõua vaikida“ (lk 71).
Kus siis lootus on? Esiteks võib ju olla, et viimseni pungil, täiskirjutatud maailmakord läheb ühel hetkel siiski lõhki – ja kujunduslikult luulekogu mõranebki, mõrad paistavad läbi lehekülgede. Teiseks aga annab luulekogu teistest võimalikest maailmadest, paralleelvariantidest, paremast olevikust ja tulevikust siiski aimu, seda läbi siirete, mida säärase vormivõtte puhul pea igal teisel sammul kohtab. Siirete roll siin raamatus on teine võtmekoht, mis selle kõik nii valusaks teeb. Kui tavapärase siirdekäsitluse järgi võiks ridades „mis võiks teha rõõmsaks vb need pilved / hajuvad varsti aga vb läheb mitu kuud enne“ (lk 15) olla samavõrra kohal nii võimalus, et äkki pilved teevadki rõõmsaks, kui see, et küsimus rõõmust jääb vastuseta ning jätkatakse mõttekäiku pilvedest, siis siin luulekogus eristuvad need kaks tähendustasandit minu jaoks äärmiselt selgelt. Jah, võib-olla mingis maailmas tõesti võivad rõõmsaks teha ka väikesed asjad nagu pilved, aga mitte siin, mitte mind – minu enda lugu on üks ja see läheb reapiiridest hoolimata edasi. Kui „venna tugevad käed hoidsid teda // maas mälestustel pole õiget kuju aga“ (lk 42–43), siis nad hoidsid teda igal juhul just maas. Aga kedagi, kuskil, kunagi hoiavad venna käed ka niisama, armastusest, ja selles ongi kogu asja mõte.
Kolmas lootus ilmub päris raamatu lõpus. Jõudu, mida lausuja eneses tihti ei leia, võib siiski anda teistele: „raputa see taak maha / hinga välja märka et on jahe kevadhommik et on arglik mõistmine / elu ei kuulu juurte julmusele ei kuulu olnule vaid ainuüksi sulle ja sa / seisad sellel sätendaval lävel juba ammu roheline pimestamas silmi“ (lk 76). Minult küsitakse sõbralikult „räägi mis on teinud sulle haiget mis on teinud tugevamaks“ (lk 78) – ja ma saan aru, et just seda tulebki teha. Kuni me ei oska uut maailma leiutada, tuleb ju elada siin, tuleb rääkida, tuleb kõik olemasolevad sõnad ja vormid kasutusele võtta ning lõhkemiseni täis toppida.
Nii võibki alustada sellest luulekogust endast rääkimise ja kirjutamisega. Mida sina temast arvad, millised valupunktid sind puudutavad? Ja „millest räägib sinu lüüriline mina“ (lk 78)?
[1] S. Grigorjeva, Frankenstein. Tallinn, 2023, lk 98.
