Kui ludiidid 1811. aastal Arnoldis sukavabrikut ründasid, oli tööstusrevolutsioon juba täies hoos. Sukakudumismasin, milletaolisi löödi rünnakus puruks 63 tükki, oli leiutatud 16. sajandi lõpul. 18. sajandi keskel oli leiutatud ketrusmasin; sama sajandi vältel tehti järgemööda täiustusi kangastelgedele, kuni need sajandi lõpul suudeti tööle panna vee ja siis juba auru jõul. Kui sajandi alguses oli kangakudumine toimunud valdavalt kodutöönduslikult – tavaliselt tööandjale kuuluvatel käsitelgedel töötav kangur oli ühtaegu väiketalunik, kelle jaoks toorainet (villa, puuvilla) valmistasid ette ja ketrasid niidiks ta enda kodakondsed või üleaedsed –, siis sajandi lõpul hakkasid kerkima esimesed mehaaniliste telgedega kangavabrikud.
Koos tehnika arengu ja seisakutega oli muidugi kord rikkamaks, kord vaesemaks muutunud ka selle kasutajate elujärg. Ent 18. sajandi lõpuni olid kangrute ja ketrajate huve kaitsnud nende gildid ning paternalistlik riik, mis kahe peale kokku püüdsid uuendusi reguleerida ja kanda hoolt, et ühegi ameti esindajad lausa tööta ei jääks. 16. sajandil olevat kuninganna Elizabeth I, kelle käest sukatelgede leiutaja William Lee 1589. aastal oma masinale patenti taotles, vastanud eitavalt ja palunud leiduril järele mõelda, kui paljudel kudujatel see leivapala laualt võtaks (masina kasutuselevõttu see muidugi ei takistanud). 17. sajandil aga võttis merkantilistlik Inglismaa vastu mitu navigatsiooniakti, et reguleerida kaubavahetust oma kolooniatega, kes tohtisid nüüd teatud kaupadega kaubelda üksnes läbi emamaa, kasutades selleks ainuüksi Inglise laevu ja ülekaalukalt inglastest koosnevaid laevameeskondi. See tagas töö ja leiva nii inglise meremeestele ja sadamatöölistele kui ka mitme teise tööstusharu esindajatele, sealhulgas kangrutele, kelle toodangule kolooniad pakkusid avarat sundturgu;[1] koloniaalsaaduste müük emamaa kaudu ja kõrgemate hindadega täitis aga riigi rahakirste.
18. sajandi keskpaiku hakkasid asjad muutuma. Inglismaa otsus hakata oma Ameerika kolooniaid mitte ainult kaubavahetuse osas piirama, vaid ka maksustama, kutsus esile revolutsiooni ja kolooniate iseseisvumise (1775–1783); tõsi, turgu oma tööstuskaupadele Inglismaa seal siiski ei kaotanud ja võis nüüd pealegi hakata ameeriklastelt kauplemisel tolli nõudma. Rängemalt mõjusid 1789. aastal alanud Prantsuse revolutsioon ja sellele järgnenud sõjad revolutsioonilise ja hiljem Napoleoni Prantsusmaaga, milles Inglismaa osales aastail 1793–1815. Napoleoni katset lämmatada Inglismaa tööstus kontinentaalblokaadiga saatis vaid osaline edu, sest Prantsusmaa oli põhiosa oma laevastikust juba inglastega sõdides kaotanud ega suutnud blokaadi praktikas kehtestada. Küll aga mõjusid Inglismaale halvavalt mõlema sõdiva poole sanktsioonid neutraalsete riikide, sealhulgas Ameerika Ühendriikide laevade vastu, mille tulemusel lakkas pea täielikult kaubavahetus nendega ja kaotas tähtsa turu teiste seas Inglise tekstiilitööstus. 1770. aastatel alanud järjekordne tarastamiskampaania viis ligi poole sajandiga eraomandisse enam kui kuus miljonit aakrit seni ühiskasutuses olnud maad, kus kodus töötavad kudujad-kangrud-ketrajad olid varem võinud tulepuid korjata, oma kolme lammast karjatada ja muul viisil elatisele lisa hankida; nüüd tuli neil kõike seda hakata hankima raha eest. Ja eriti tekstiilitööstust mõjutasid tagatipuks ka muudatused Londoni moodides, mille tagajärjel võisid üleöö osutuda vananenuks värskelt telgedelt tulnud siidirullid või langeda drastiliselt nõudmine teatud kaubaartikli järele üldse – nagu see põlvpükste asemel pikkade pükste moodi tulles juhtus sukkadega. Liiatigi olid hakanud nõrgenema varem võimsad gildid ja töölisühingud, ja 1790ndate lõpust alates asus parlament tööliste positsioone teadlikult nõrgestama kartuses, et nood kasutavad sõjaolukorda ära oma nõudmiste jõuga läbisurumiseks. 1799. ja 1800. aastal võeti vastu kaks nn ühinemisakti (Combination Acts), millega keelati kutseühingute moodustamine ja kollektiivläbirääkimised ning jäeti seega töösturitele sisuliselt vabad käed vastulööke kartmata palku kärpida. Seejärel aga asuti tühistama mitmesuguseid Elizabethi ajast saadik kogunenud piiranguid, mis olid nõudnud teatud kutsealadel õpipoiste kasutamist, sätestanud õiglase tasu, tõkestanud inimtööjõudu asendavate masinate kasutuselevõtu jne.[2]Eriti valusaks osutus õpipoisse puudutava sätte tühistamine, mis võimaldas töösturil protestijad lihtsalt vallandada ja vedada nende asemele sisse odavat kvalifitseerimata tööjõudu näiteks Iirimaalt. Nii riisuti töölistelt järk-järgult kõik seaduslikud võimalused oma õiguste eest seista.
Sellest kõigest põhjustatud majanduskriis oli 1811. aastaks tekitanud ulatusliku tööpuuduse, millest tulenevat viletsust süvendasid mitu järjestikust ikalduseaastat ja nende tagajärjel lakke tõusnud toiduhinnad; üleminek merkantilistlikult majandusmudelilt laissez-faire’ile aga põhiliselt „lasi teha“ töösturitel ja jättis tegemisest pro tööst ilma töölised.[3] „Teha laskmine“ on seejuures kohatult passiivne väljend – parlament, mis aktiivselt tühistas seni vaesemale rahvale kaitset pakkunud sätteid, võttis sama aktiivselt vastu uusi seadusi, mis kaitsesid kapitali, investeeringute – sealhulgas masinate –
ja masinaomanike huve. Ludiitlusele vahetult eelnenud aastatel esitasid töö kaotanud või palgavaesuses virelevad kangrud ja kudujad parlamendile ridamisi petitsioone, paludes oma olukorda kuidagigi leevendada, olgu otsese majandusliku toetusega, miinimumtasu kehtestamisega vmt meetmetega. Kõigile vastati jäiga äraütlemisega: seaduseandjad ei võivat teha midagi, mis häiriks „iga üksikisiku täielikku vabadust kasutada oma aega ja tööjõudu niisugusel viisil ja tingimustel, mida ta peab oma huvide jaoks kõige soodsamaks“.[4] Tegelikult olemasolevatel tingimustel sai seesugune isik aga töö kaotamise korral vaid nälgida või näljapalga eest musta tööd teha, sest masinad muutsid tema tihti aastatepikku õpitud oskused tarbetuks ja ümberõppeks polnud tal raha ega võimalusi.
Nii ei olegi imestada, et viimases hädas otsisid tekstiilitööstuse töölised abi masinapurustamisest. Seejuures tuleb tähele panna, et ehkki tänapäeval näib masinapurustamine ekstreemse ja üksnes ludiitide liikumisega seostuva teguviisina, ei olnud selles 18. sajandi Inglismaal tegelikult midagi uut – äärmusliku abinõuna, kui kõik muud meetodid olid nurjunud, oli seda töövaidluste lahendamiseks kasutatud varemgi. Masinapurustamise varajasi näiteid leiab juba Stuartite restauratsiooni ajast 1660. aastatest, neist on ridamisi teateid läbi 18. sajandi ja need jätkusid ka viktoriaanlikul ajastul. Sellisel masinapurustamisel ei olnud midagi pistmist vihaga masinate, saati veel „progressi“ vastu – pigem oli tegu „kollektiivläbirääkimistega mässu teel“,[5] mida kasutati mõne head gilditava rikkunud meistri korralekutsumiseks või endale õiglase tasu kättevõitmiseks. Ka ei piirdunud selliste võtete kasutamine ainult tekstiilitööstusega, vaid neid tunti ka mäetööstuses, kus näiteks Northumberlandi kaevurid šahtide tõsteseadeldisi purustades 1740. aastal saavutasid palgatõusu või paarkümmend aastat hiljem võitsid kätte õiguse aastase töölepingu lõppedes ise uut tööandjat valida.[6]
Sellegipoolest jääb tõsiasjaks, et kui 1811. aastal algas ludiitlik masinapurustamisliikumine, eristus see varasematest nagu ka hilisematest puhutistest rünnakutest üksikute tööandjate vastu ning kinnistus nii rahvalikku mällu kui ka ajalooraamatutesse omaette nähtusena, mille nimi legendide hämusse mähkununa on kasutusel tänapäevani. Tänapäevane ludiit, näikse arvatavat, on üldiselt kuidagiviisi tehnikavõõras – isik, kes eelistab nuputelefoni nutitelefonile või on pööranud selja telekavaatamisele. Algupärastest ludiitidest teatakse vähe ja neid seostatakse tihti vastuseisuga igasugusele progressile – sarnastatakse off-grid’i pürgivate ilmalõpuootajatega või hoopis vabrikukorstnate asemel idüllilisi maastikuvaateid taga igatsevate romantiliste luuletajatega, nagu nende müüti uurides avastas Steven Jones,[7] või siis nähakse neis naiivsevõitu kolle, kes kujutlesid, et suudavad mõne masinavärgi „sirgjoonelise ja robustse“[8] purukspeksmise teel ajaloo kulgu tagasi pöörata. Nii või teisiti kaovad sellise sõnakasutuse taha ära ajaloolised ludiidid ise.
Kui ludiitluse ajaraam on ebamäärane, ulatudes selgest algusest 1811. aastal eri autorite hinnangul kas 1813. või 1816. aastani või koguni 1830ndateni, siis selle geograafiline ruum on selgelt piiratud suure kolmnurkse maalahmakaga Inglismaa südames – ennekõike Nottinghamshire’i, Lancashire’i ja Yorkshire’i alasid hõlmava kolmnurgaga, mis võib-olla mitte päris juhuslikult kattub piirkonnaga, kus ajalooliselt on juurdunud legendid Robin Hoodist. Ludiidid ise igal juhul sidet Robin Hoodiga tajusid ja seda üsna mütoloogiatundlikult ka ekspluateerisid. Mütoloogiatundlikkusest annab tunnistust ka liikumise nimi, mille päritolu kohta on mitu versiooni. Mõnede arvates tuleneb see (samuti ilmselt müütilise) õpipoisi Ned Luddi nimest, kes olevat laiskuse eest karistada saanud ja purustanud oma masina kättemaksuks – või selgest juhmakusest – või isa peale vihastades – või kuna teised poisid teda kiusasid – jne. Nooblimate spekulatsioonide järgi võis aga nimi pärineda mõnest kohanimest, nagu Ludlow (vanainglise sõnast hlude, valjuhäälne), või hämarast ajaloolisest tegelasest nagu Mercia kuningas Ludeca, kelle riigi piiresse jäi ka Nottingham, või siis teisest kuningas Ludist, kes võis olla seotud keldi jumala Lluddiga, kes valitses 1. sajandil eKr ning kelle nimi oli kandunud edasi Geoffrey of Monmouthi kroonikate, John Miltoni ning Shakespeare’i „Cymbeline’i“ kaudu, mille nimitegelasele see Lud oli olnud vanaonu.[9] Igal juhul pärgasid ludiidid ise oma eponüümi mitmesuguste kõrgete tiitlitega, sealhulgas kuningatiitliga, ning kasutasid tema nime nõnda oma kirjutistes. See kõik ühendatult ootamatute öiste rünnakutega – mida võimendasid kuulujutud tuhandetest tõrvikute valgel marssivatest meestest ja väljaõppekogunemistest öistel nõmmedel – tekitas 1812. aastal koguni kartusi, et „Ned Luddi mehed“ valmistuvad terve kuningriigi võimu ja valitsust kukutama, nii et nende vastu saadeti välja 12 000 sõdurit – suurem väehulk kui see, mis Arthur Wellesleyle (hilisemale Wellingtoni hertsogile) anti 1808. aastal kaasa Napoleoni-vastasele Portugali ja Hispaania sõjakäigule. Tegelikult ludiitidel seesugust suurt, kaugeleulatuvate eesmärkidega organisatsiooni ega ühtset tegevuskava muidugi ei olnud. Nende kaebused, nõudmised ja sõnastatud eesmärgid olid eri krahvkondades erinevad, sõltudes kohaliku tööstuse eripäradest ning konkreetsetest üksikjuhtumitest.
Nottinghamshire’is, kust liikumine algas, olid kesksel kohal vaidlused töötasu üle, kui algselt rühma väiketöösturite algatatud püüd takistada üksikkudujaid võtmast nende rivaalidelt tööd madalama tasu eest lõppes õnnetult hindade üleüldise langusega. 11. märtsil 1811 kogunesid ärritunud kudujad Nottinghami turuplatsile oma meelepaha väljendama, marssisid õhtul mitmesajakesi sealt edasi Arnoldi linnakesse ning lõid seal traditsiooniliselt ludiitluse ava-
akordiks peetavas rünnakus puruks üle 60 sukakudumismasina mitmes töökojas. Järgnevate nädalate jooksul korrati rünnakuid mitmes ümberkaudses külas, purustades veel umbkaudu 200 masinat, siis aga laskus pikem vaikus, mis kestis sama aasta novembrini.
Kudujate olukord ei olnud vahepeal paranenud. Pitsitegemises olid tulnud kasutusele uut tüüpi teljed, mis vanematel telgedel kudujaid tööta jätsid; sukakudumises olid osad töösturid aga hakanud häda sunnil praaki tegema, lõigates sukkade-sokkide tükid välja suurematest kudumipaanidest ja need hiljem kokku õmmeldes. Niisugused sokid lagunesid küll juba esimese kandmise või pesemisega, kuid nende tootmiseks oli vaja vähem tööjõudu ja neid sai müüa odavama hinnaga. Sellist turu solkimist panid vilunud kangrud, kes väidetavalt telgede hääle järgi tänavalt ära kuulsid, kui mõni tööstur sel moel praaki tootis, muidugi pahaks. Niisiis tuli 4. novembri öösel väike salk mehi pimeduse katte all kokku, võõpas oma näod mustaks ning marssis uuesti rünnakule – seekord mitte enam spontaanse pahameelepurske ajel, vaid plaanitult ja ette kokku lepitult. Pannud välja relvastatud valvurid – mõnel mehel olid tulelukuga püssid või mõõgad –, purustas salk kellegi Hollingsworthi majas pool tosinat kudumismasinat. Nädal hiljem rünnati sama meistrit uuesti, nüüd aga oli ohver selleks valmis: sissemurdjaid võtsid vastu püssilasud ja noor kangur John Westley sai surmava tabamuse. Hukkunu surnukeha eemale tassinud, tungisid tema raevunud kaaslased majja sisse, lõid kaitsjad tagaukse kaudu põgenema, purustasid kõik masinad ning pistsid kogu kupatusele tule otsa.
Samal ööl toimus teinegi rünnak lähikonnas Kimberleys, kus purustati tosinkond masinat nähtavasti kättemaksuks odavate väljaõppeta tööliste ehk „varssade“ kasutamise eest. Paar päeva hiljem pidas salk mustaks võõbatud nägudega mehi kinni vankri, mis pidi mõned masinad ohu eest eemale toimetama, ja purustas selle laadungi, tagudes metallosad vasaratega kõveraks ning tehes puitosadest keset teed üles suure lõkke. Samal või järgmisel ööl koondus Suttoni linna vastu juba tuhatkond meest, 300 neist relvastatud, ning purustas linnas eri andmetel 37 kuni 70 kudumismasinat. Ja mõni päev hiljem kogunes John Westley matustele Arnoldis suur, väga vihane ja ähvardav rahvahulk; seda võimalust ette nähes olid kohalikud võimud kutsunud kohale mitu maakaitseväe üksust, mis tõkestasid inimeste tee surnuaeda ja ajasid rahvasumma laiali peaaegu enne, kui kirst haudagi lasti. Rünnakud jätkusid ühtlases tempos (12., 13., 18., 23., 24., 25., 27., 28., 29. ja 30. novembril ning peaaegu sama sagedusega läbi kogu detsembri ja järgmise aasta jaanuari) – ja samal ajal hakkasid ilmuma kirjad.
Kirjakirjutamine oli üks ludiitluse silmapaistev erijoon. Neid kirjutati palju ja enamasti olid need pidulikus stiilis, tihti järele aimates juriidilist keelepruuki. Ned Luddi nimel tehti või temale adresseeriti teadaandeid, hoiatusi ja ähvardusi; mõned kirjad on lühikesed ja sünged, teised pikad ja lennukad. Üks varasemaid on Nottinghamshire’is 1811. aasta novembris koostatud pidulik deklaratsioon, mis mõistab hukka kellegi pitsitegija Charles Lacy, kes olevat petturina alaväärtuslikku pitsi tehes teeninud viisteist tuhat naela. Suurejoonelise alguse („Deklaratsioon: Erakorraline. / Õiglus. / Surm või Kättemaks“) ning süüdistuse teatavakstegemise järel kuulutatakse: „Meile on saanud teatavaks, et nimetatud Charles Lacyt ajendasid ülikuratlikud motiivid, nimelt soov omandada rikkust oma Kaasinimeste viletsusse tõukamise teel, mistap meie, soovides teha nimetatud Charles Lacyst hoiatava näite, otsustame ja määrame, et nimetatud Viisteist Tuhat Naela peab ära võetama, ja käesolevaga me volitame, autoriseerime ja vannutame teid käskima, et Charles Lacy nimetatud summa“ pitsikudujatele välja jagaks, kui aga Lacy peaks keelduma, „käsime teil viia nimetatud Charles Lacy peal täide surmanuhtlus“, milliseks otstarbeks lubatakse jagada teo tegijaile 50 naela; ja deklaratsioon kästakse kiiremas korras Charles Lacyle kätte toimetada.[10] Teises, lühikeses ja väga halvasti säilinud kirjas hoiatatakse arvatavasti Hollingsworthi (adressaadi nime kohal on tint laiali jooksnud), et kui ta oma masinaid maha ei võta ja ei lõpeta töötasu maksmist raha asemel kaupades, siis „külastab minu Kompanii sinu masinaid täidesaatmiseks [s]inu vastu … mr Bolton keda trahviti … teda ma külastasin“, alla kirjutanud Ned Ludd.[11] Ent kirjade kaudu otsiti ka toetust ja tuge teistelt kudujatelt ja töösturitelt (väiketöösturid, kes endale uusi suuri masinaid lubada ei saanud, olid tihti üksikkangrutega ühes paadis), nagu ühe küla sukakaupmehe uksele kinnitatud sedelis: „Härrased kõik, Ned Luddi komplimendid teile, ja ta loodab, et tahate tema Armee toetuseks raasikese annetada, sest tal on nurjatute Masinate purustamise Kunst hästi käpas. Kui talitate vastavalt, on hästi, kui ei, siis teen ise teile visiidi. Edward Ludd.“[12]
Aga ludiidid ei kirjutanud mitte ainult kirju, vaid ka luuletusi ja laule – viimaseid oli tavaks moraali kõrgel hoidmiseks laulda järjekordse rünnaku eel kogunedes. Üks varajasi näiteid on taas kord Nottinghamshire’ist pärit, tihti ludiitide hümniks tituleeritud „Kindral Luddi triumf“, mis aga oma kangelase ülistamise asemel püüab kindlustada ludiitide ühist identiteeti ning kinnitab nende tegevuse legitiimsust, apelleerides seadusele ja „vanadele hindadele“ –
„ühekorraga nii seaduse-, majanduse- kui ka moraalikoodeksile, mille rikkumine suurte sukatöösturite poolt on põhjustanud kannatusi“ – ning mainides „Ameti“ (the Trade, nagu Nottinghamis nimetati kuningas Charles II harta alusel tegutsevat tekstiilitööstust) ühehäälset otsust.[13] Avavärssides toodud paralleel Robin Hoodiga annab mõista, et nagu see legendaarne kangelane, nii on ka ludiidid väljas vaese rahva eest:
Nüüd vaikigu laulud töist, mida kord tegi Robin Hood,
Tema tegudest suurt ma ei pea.
Mina tegudest laulan, mida teind kindral Ludd,
Keda suureks Nottinghamshire peab.
Vapper Ludd vägivalda ei kiitnud küll heaks,
Aga puudus tal vähimgi trööst,
Oma huvide kaitsele end ta nüüd seab
Ja valmistub tõsiseks tööks.
Ballaadi kolmandas salmis kinnitatakse, et ausa mehe elu ega vara Ludd ei ohusta, vaid tema viha on suunatud ainuüksi „laiade telgede“ (st selliste, millel kooti praaksokkide materjali) ning nende töösturite vastu, kes vanu hindu mikski ei pea – need pahandusetegijad on „Ameti ühehäälse otsusega“ surma mõistetud ja Ludd otsuse täideviijaks kuulutatud.[14]Viies salm aga rõhutab, et Luddi tegevuse on esile kutsunud „nurjatu pettus“ ning pruugib vaid ülbetel lõpetada alandlike rõhumine, kui mõõk otsemaid tagasi tuppe torgatakse.
Muidugi ei jäänud ametivõimud selle kõige toimudes passiivseks pealtvaatajaks. Nottinghamshire’i saadeti sõjaväeüksusi, ja 1812. aasta jaanuari lõpuks ulatus sõdurite arv seal kolme kuni nelja tuhandeni – tihedasti asustatud krahvkonnas, rahva seas, kellele sõjaväe kohalolu seni oli tundmatu olnud, mõjus see paljudele hirmutavalt. Sellegipoolest öised rüüsteretked jätkusid, kusjuures neid sooritati tihti nii kiiresti, jultunult ja osavalt, et sellest sai ohtrasti ainet uuteks lugulauludeks. Kord olevat mitukümmend masinat kiiresti ja vaikselt töökõlbmatuks tehtud kõigest kümmekonna meetri kaugusel kohast, kus asus magistraat koos salga tragunitega; teinekord olevat üksi tegutsev ludiit käratult majja tunginud, kuid ülakorrusel kudumismasinat puruks lüües äratanud mitme konstaabli tähelepanu. Põgenema sunnitud, ronis ta aknast välja kõrvalmaja katusele, kukutas end sealt tagaaia värskelt kaevatud aiamaale, jalutas rahulikult läbi köögi, kus perekond õhtulauas istus, ning oli mõne minutiga kadunud. Kord aga olevat Londonist saadetud asjamees võidukalt vahistanud ohtliku mässaja, kes kohalike suureks lustiks osutus sealkandis hästi tuntud külaullikeseks. Tõelisi mässajaid õnnestus võimudel vahi alla võtta üsna harva – 1812. aasta alguseks oli neid tabatud kõigest kahe tosina jagu, ja sedagi ainult tänu mõningatele rumalatele vahelejäämistele, sest ludiitide omavaheline solidaarsus ja saladuskate, millesse nad oma ettevõtmised mässisid, püsisid kindlalt kui kalju.
Küllap oli just võimetus masinapurustajaid kinni püüda ja nende tegevusele lõppu teha põhjus, miks parlament 1812. aasta veebruaris võttis vastu uue, senistest veel rangema seaduse. Juba varem olid kriminaliseeritud nii ähvarduskirjade kirjutamine (karistatav surmanuhtlusega) kui ka sissemurdmine (samuti surmanuhtlus) ja masinate purustamine (7–14 aastaks väljasaatmine Austraaliasse).[15] Uue seadusega kehtestati kõrgeim karistusmäär ka masinate purustamise eest; ja hoolimata mõningasest, pigem sümboolsest vastuseisust – põhilise argumendina toodi ette, et vandekohtud võivad tõrkuda mehi süüdi mõistmast, kui see tähendab nende surma – läks seadus alamkojas suure häälteenamusega läbi. Ülemkojas pidas seaduse vastu pika ja sõnaosava kõne poeet lord Byron, kes kinnitas, et „isegi kõige despootlikumate uskmatute valitsuse all“ ei ole ta veel näinud niisugust armetut viletsust, mida peavad kristlikul Inglismaal taluma ausad töömehed, kes „oma südame narruses kujutlesid, et töökate vaeste toimetulek ja hea käekäik on kaalukamad eesmärgid kui mõne üksiku isiku rikastumine igasuguse töövahendite täiustamise abil, mis töölised ilma tööta jätab ega lase töömehel saada oma tasu vääriliseks.“[16] Kõne jäi aga hüüdjaks hääleks kõrbes ja, nagu ette arvata, võeti seadus vastu.
Samaaegselt selle seaduse lugemistega parlamendis alustas andekas ja mõjukas töölisliikumise tegelane Gravener Henson koos mõne kaastöölisega Nottinghamis omapoolset ambitsioonikat üleriiklikku kampaaniat suka- ja pitsitööstuse õiguslikuks reguleerimiseks, et kaitsta seda „praagitegemise ja kuritarvituste eest“. Hensoni suhted ludiitlusega on segased – ühelt poolt on selge, et tema poliitilised vaated võinuksid selle poole kalduda, teisalt mõistis ta 1812. aasta jooksul mitu korda ludiitluse sõnaselgelt hukka (mis võis küll johtuda vajadusest parlamendi ees puhtana paista) – ja vaevalt olnuks tal tahtmist siduda end avalikult liikumisega, mille ettevõtmised olid kuulutatud surmanuhtluse vääriliseks. Kindel on, et seniks kui ta oli ametis allkirjade kogumisega oma petitsioonile (neid kogunes lühikese ajaga üle
10 000), rünnakud masinate vastu peaaegu et vaibusid; ent kui ülemkoda juulis juba niigi hambutuks nüsitud eelnõu üldse maha hääletas, sai masinapurustamine Nottinghamshire’is taas hoo sisse, ehkki varasemast vahest nõrgemalt. Märkimisväärne on seejuures, et tööliste jõupingutusi oma kutseala õigusliku reguleerimise saavutamiseks toetasid ka mitmed töösturid, mis näitab, et ludiitlus polnud töölise ja tööandja vahele kiilu löönud ning et vähemalt Nottinghamshire’is ei kujutanud see endast kindlasti klassivõitlust rõhutud ja rõhuva klassi vahel.
Liiatigi ei olnud Nottinghamshire’i ludiitluse puhul masinate purustamine eesmärk iseeneses, vaid pigem vahend muude eesmärkide saavutamiseks. Olid ju suka- ja pitsikudumine olnud mehhaniseeritud juba Elizabeth I päevist saadik ja sellega olid seotud kudumismasinate ehitajate ja täiustajate huvid, kes tihti ise neil masinatel ka kudusid. Kindlasti ei püüdnud sukakudujad „tagasi saada keskaegse töölise kaotatud seisundit“, nagu mõnikümmend aastat hiljem kuulutas Karl Marx,[17] ega soovinud sugugi hakata kuduma oma sokke esiisade kombel viie vardaga – vastupidi, paljud renditud masinatega töötavad kudujad hellitasid hingepõhjas lootust kunagi ise masinaomanikeks ja rantjeedeks saada. Ludiitlus oli siin alanud palgavaidlusest ja ka edaspidi ei mainita masinaid, vaid kudujate „kaebused olid arvukad ja mitmekesised, puudutades palgakärpeid, tasu maksmist kaubas ja muid võtteid, mida mõned tööandjad kasutasid kudujate palgaga petmiseks, „varssade“ ehk õpipoisiaega mitte läbi teinud tööliste kasutamist ametialal ning viimaks „lappidest õmmeldud“ sokkide ja muude alaväärtuslike esemete tootmist, mis sukakudujate ametile halba varju heitsid“.[18] Küll aga tõmbas see nagu kõikjal mujalgi ligi lihtsat kuritegevust ja huligaanitsemist ning segunes tihti toidumässude ja muude rahutustega, mis puhuti puhta masinapurustamise piirjooni ähmastavad.
Teine lugu oli Yorkshire’is, kuhu ludiitlus levis 1812. aasta alguses. Seal ähvardasid uued masinad jätta täiesti tööta hinnanguliselt 3000–5000 kangaviimistlejat (croppers ehk villase kanga karustajad ja shearers ehk karuse ühetasaseks pügajad), kelle väga spetsialiseerunud ja suurt vilumust nõudev töö oli olnud väga hästi tasustatud ning kes olid koondunud tugevasse kutseühingusse. Erinevalt Nottinghamshire’i hajaasustuses oma kodudes töötavaist sukakudujaist olid Yorkshire’i kangaviimistlejad harjunud töötama üheskoos töökodades või vabrikutes ning neil oli rikkalikult kogemusi kollektiivse tegutsemise alal. Siin hakkasid omandama usutavamat jumet ärevad kuulujutud mitmetuhandepealiste meestehulkade õppustest öistel nõmmedel või eriliste rünnaküksuste moodustamisest –
kujutelmad, mida hoolega kultiveerisid ludiitide kirjad, mainides „Tasujate armeed“ või „40 000 marssivat meest“ vmt. Üksiti olid siinsed töökojad ja vabrikud rüüsteretkedele suuremad ja silmatorkavamad sihtmärgid, kus ühekorraga võis hävitada kümneid masinaid.
Yorkshire’is omandas ludiitlus ühemõtteliselt masinavaenuliku iseloomu ja ühtlasi oma süngeima ja suurejoonelisima näo. Yorkshire’is leidis aset ka esimene tõeline lahing, kus ludiidid esmakordselt põrkusid vastupanuga. 11. aprilli öösel 1812 marssis ligikaudu 150 meest William Cartwrightile kuuluva Rawfoldsi vabriku peale, esimestes ridades tulirelvadega varustatud mehed, nende järel suured sepavasarad ja siis kergemad kättepuutunud relvad või lihtsalt kivid. Rünnakut juhtis 24-aastane kangaviimistleja George Mellor, kes nagu sajad tema kolleegidki oli kaotanud töö masinatele, mis osalt töötasid juba auru jõul. Cartwright, kes polnud mitte ainult kirglik masinapooldaja, vaid pealegi sinnakanti sisse rännanud võõrapärase välimusega täiskarsklane, oli eriti vihatud, ent sellest vihkamisest ka teadlik ning võimaliku rünnaku vastu valmis. Kui ludiitide vägi vabrikule lähenes, oli ta seal valves koos mitme töölise ja mõne appi kutsutud sõduriga.
Esialgu läks kõik siiski ladusalt. Mel-lori käsul löödi vabrikuterritooriumi suured väravad raskete vasaratega maha ja mehed valgusid vabrikuõuele. Ründajate tuju oli ülev, sest ümberkaudu oli juba toime pandud hulk edukaid purustusretki ja kusagil polnud veel kohatud vastupanu. Nüüd visati kividega sisse suured klaasaknad vabriku esiküljel ning ründajate hulka kuuluvad püssimehed andsid pimeda hoone sisemusse kogupaugu. Kuid erinevalt teistest rünnakutest sai see siin vastuse. Järgnes lühike vihane tulevahetus, milles kaks noort ründajat said surmavalt ja mõned kergemalt haavata; ja kuna vabriku katusele seatud hädakella löömist ei õnnestunud peatada, olid ludiidid sunnitud haavatuid maha jättes taanduma, enne kui lähikonnas paiknev maakaitseüksus kohale jõuaks. Cartwright tegi end ümberkaudsele rahvale varasemast veelgi vastikumaks, kui ta kaitsjatega vabrikust välja tulles keelas haavatuile abi osutada, enne kui need oma kaaslased välja annavad; ent isegi surmaga silmitsi jäi ludiitide legendaarne solidaarsus vankumatuks.[19]
Hukkunuid pidi siiski olema rohkem, sest mõni päev hiljem nägi lähedalasuva Hartsheadi vaimulik Patrick Bronté öisel tunnil oma kirikaeda suunduvat meeste gruppi, kelles ta tundis ära ludiidid; omaenese tahumatute riituste saatel matsid mehed kalmistu kaugemasse nurka vähemalt kaks surnukeha. Hoolimata seadusega vaimulikele pandud kohustusest ei andnud Bronté nähtust võimudele teada; mõnikümmend aastat hiljem kirjeldas tema tütar Charlotte Brontë seda lahingut üsna detailselt ja äratuntavalt oma romaanis „Shirley“.
Rawfoldsi kokkupõrke järel muutus ludiitide taktika Yorkshire’is otsustavalt – veri nõudis verd. George Mellor kuulutas, et on aeg jätta rahule masinad ning võtta käsile nende omanikud. Nädalapäevad hiljem, 18. aprillil sõitis Cartwright pärastlõunasel ajal kodu poole Huddersfieldist, kus oli andnud tunnistusi ühe sõduri vastu, kes vabriku kaitsmisel rahva sekka tulistamast keeldus. Linnast välja saanud, ajas ta hobuse galoppi – ja samas lajatas tee kõrvalt kraavist püssipauk. Hobune ajas end tagajalgadele, kuid Cartwrightil õnnestus looma ohjeldada ja madalal laka kohal küürutades edasi kihutada; mööda läks ka teine lask.
Vähem õnne oli mõni päev hiljem William Horsfallil, teisel vihatud masinakäitajal, kellest oli pealegi teada, et ta vallandab oma vanu väljaõppinud töölisi ning toob nende asemele noori ja vilumatuid, et vähem palka maksta. Pealekauba oli ta tegev kohalikus maakaitseväes ning vihkas ludiite nii südamest, et oli korduvalt väljendanud soovi ratsutada sadularihmani nende vere sees kahlates. Temagi võeti õnneks teel Huddersfieldist koju, ja seekord lasud tabasid. Üks mööduv talumees viis küll raskesti haavatud Horsfalli oma vankriga teeäärsesse võõrastemajja, kuid 36 tundi hiljem ta suri.
Arusaadavalt tegid kohalikud võimud Horsfalli mõrtsukate tabamiseks kõik, mis suutsid, kuid hoolimata kõigist pingutustest ja isegi välja pandud 2000-naelasest pearahast suudeti alles oktoobri keskel tuua Mellor ja ta kaaslane Benjamin Walker küsitlemiseks kohtunik Joseph Radcliffe’i[20] ette, kus nad muidugi süüd eitasid. Püüdes neid blufiga murda, kinnitas Radcliffe, et on vahistanud veel kaks kahtlusalust; et aga tegelikud asjaosalised viibisid veel vabaduses, ei lasknud mehed end sellest petta. Küll aga sai asjast kuidagi kuulda Walkeri ema, kes jagas oma kartusi naabrinaisega, kes omakorda jagas neid kellegi kolmandaga, kuni lugu jõudis agent John Lloydi kõrvu, kes ilma pikema jututa Walkeri vana emakese ära röövis, temalt kogu vajaliku informatsiooni välja pressis ning alustas siis ülekuulamisi John Woodi viimistluskojas, kus Mellor ja Walker olid töötanud ja kus viimaks leidus üks äraandja. Üles anti mitte ainult vahetult mõrvas osalenud neli meest, vaid veel terve hulk masinapurustamisreidides osalenuid pealekauba. Oktoobri lõpu poole alustati vahistamistega, kuni kinni istus 64 meest; tõendeid nende vastu oli aga siiski nii raske hankida, et Rawfoldsi vabriku ründamises õnnestus süüdistus esitada vaid kaheksale.
6. jaanuaril 1813 alanud kohtuprotsessi jõulise avaakordina mõisteti 25-minutilise arutamise järel surma Horsfalli tapjad, kes juba kolme päeva pärast ka üles poodi, et luua kohaselt sünge foon edasistele toimingutele. Ka otsuse täideviimist oodates ei andnud ükski meestest kedagi üles; Mellor olevat viimasel ööl vaimulikule teatanud, et eelistab oma praegust olukorda enda reetja omale ja ei tahaks temaga kohti vahetada ka vabaduse ja 2000 naela eest.[21] Hukkamisele järgnenud nädala jooksul mõisteti kiirelt ja tõhusalt süüdi veel hulk mehi, kellest osa saadeti välja Austraaliasse, tervelt 14 aga samuti surma. Kui prokurör küsis kohtunikult, kas kõik 14 tuleks puua ühte võllapuusse, vastas kohtunik: „Ei, ma leian, et kahe puu küljes oleks neil mugavam rippuda.“[22]
Pärast Mellori ja tema kaaslaste kohtuprotsessi suubus Yorkshire’i ludiitlus uutesse kanalitesse – masinate purustamise asemel asuti eramajadest ja ladudest röövima relvi ja kuulide valamiseks kõlbavaid tinaesemeid, andes sellega hoogu kogu maad haarava ülestõusu kartusele, ehkki relvade kasutamiseni üldiselt ei jõutud. Teatavat edu olid ludiidid seal kõigele vaatamata saavutanud. 1812. aastal soovitas Horbury magistraat Taylor kohalikel töösturitel nörritavad masinad maha võtta, et vältida suuremaid rahutusi. Viimistlusmasinad võttis maha enamik väiketootjaid ja ka mõned suuremad. Leedsi linnas lükkas viimistlejate vastuseis masinate kasutuselevõttu edasi mitu head aastat. Cartwright, kes oli küll rünnaku oma vabrikule tagasi löönud, kaotas suurema osa oma varandusest; Horsfallid loobusid pärast perekonnapea tapmist ise masinate kasutamisest ning võtsid uuesti tööle käsitsi viimistlejad. Pikemas perspektiivis need väikesed võidud aga muidugi edu ei taganud, järgmiste kümnendite vältel tõusis aurujõul töötavate masinate hulk Yorkshire’i kangavabrikutes järjest ning viimistlejad olid sunnitud otsima mis tahes muud tööd, ükskõik kui halvasti selle eest ka maksti.
Ludiitluse äratatud ohutunde tugevusest ja mõjust avalikkuse fantaasiale annab aga tunnistust üks teine tapatöö, mis esimese hooga enesestmõistetavalt selle liikumise arvele pandi. 9. mail 1812 ilmusid Nottinghamis avalikesse paikadesse luuletused, mille esimene salm kõlas:
Tere tulemast, Ludd, sinu kaasus on hea,
Perceval maha nüüd löö,
Sest et tasub ta seadus, nagu ma tean,
Surmaga purustustöö.[23]
Kaks päeva hiljem lasti Londonis maha peaminister Spencer Perceval.
Mõrva pani alamkoja fuajees toime keegi vaikne leebe moega mehike, kes pärast surmava lasu sooritamist seina äärde pingile istus ning ootama jäi, et keegi ohvri ümber kogunenud paanikas tunnistajaist märkaks ta kinni võtta. Paari päevaga selgitati siiski välja, et tegu polnud ludiidi, vaid üksiküritajast kaupmehega, kes oli venelastega äri ajades kaotanud 8000 naela ning pidas selle eest vastutavaks oma maa valitsust; mehike poodi üles, kuid omandas Percevali sügavalt ebapopulaarse poliitika tõttu rahva seas lausa lunastaja kuvandi. On pakutud, et kui üldse kunagi, siis ainult nüüd oleks Inglismaal võinud puhkeda rahvarevolutsioon – lõputu sõda mandril neelas mehi ja ressursse, ülemerekaubandus ja tööstus olid sama hästi kui välja surnud, neli aastat valitsenud viljaikaldus oli toiduhinnad lakke löönud ja rõhus rahvast viletsusse, ilma et põikpäine valitsus oleks püüdnudki mingil moel olukorda leevendada, seitse kuud olid kestnud rahutused ja masinapurustamine, mille vastu korrakaitsejõud olid võimetud – ja nüüd oli kaotatud peaminister. Kohalikud võimukandjad saatsid mitmelt poolt Londonisse hoiatusi, et ludiitidel olevat kavas korraldada üle maa rünnakuid, mis nõuaksid vägede Londonist laiali hajutamist, et siis pealinnas võim üle võtta. Ludiitidel selline plaan aga puudus, ja nii läks harukordne revolutsioonivõimalus Inglise ajaloos nurja.
Yorkshire’is oli ludiitluse põhihoog raugenud Mellori ja tema kaaslaste hukkamisega. Lancashire’ist oli üks masinavaenamise laine käinud üle juba 1770. aastatel, kui tulid kasutusele ketrusmasinad; ehkki ketrajad kannatasid, said puuvillakangrud tänu kasvanud niiditootmisele rohkesti tööd juurde ning elasid enne 1800. aastat läbi lausa õitsenguperioodi.[24] Siis tabas sedagi tööstusharu sõdadest tingitud langus, ja pärast tulemusteta jäänud katseid taotleda oma olukorrale leevendust parlamendilt, puhkes masinapurustamine 1812. aasta alguses siingi.
Lancashire’is kujunes ludiitlus kõige raskemini eristatavaks ja segasemaks, sest siin „leidus hulgaliselt kõikvõimalikke komplitseerivaid elemente: suurte jõududega olid esindatud nii kurjategijad, toidumässajad, parlamendireformide püüdlejad kui ka töölisliikumise tegelased, keda osalt ässitasid tagant nuhid ja provokaatorid ning kes kõik üheskoos ähmastasid oma tegevusega selle kõige keskel kulgevat masinapurustamist“.[25] Piirkonna peaaegu 200 000 käsitelgedel kudujat töötasid kodust ja elasid hajaasustuses; neil polnud kutseühingut ega Yorkshire’i viimistlejatele omast ametisolidaarsust. Aurutelgi kasutas 1812. aastal alles käputäis uuendajaid ja need ei kujutanud endast erilist ohtu väikekangrutele, kelle põhimureks olid sel ajal eeskätt viletsad palgad.
Küllap solidaarsuse ja korporatiivsuse puudumise tõttu kujunes Lancashire’i ludiitluse iseloomulikuks jooneks mujal vähem levinud vannutamine – uutelt liikumisega ühinejatelt kohutava vande nõudmine, millega vannutatav oma elu pandiks andes tõotas ei sõna, teo ega žestiga ühtegi kaaslast reeta ning kõik reeturid pikema jututa hukata, loomulikult ise samale saatusele alludes. Samuti levis siin keerukas komplekt tunnusžeste ja -sõnu, mille abil kaks vannutatud ludiiti pidid üksteist ära tundma. Küllap oli selliseid drastilisi meetmeid siin tõepoolest vaja, sest just Lancashire’is tegutsesid ka mõned kõige agaramad nuhi- ja provokaatorivõrgustikud, mille peamehed kulutasid tohutuid summasid oma agentide ludiitide sekka sokutamisele.
Ehkki puhtakujulist ludiitlikku masinapurustamist toimus Lancashire’is vähe, leidis siiski just selles krahvkonnas aset ludiitide ohvriterohkeim lahing. 20. aprillil 1812 koondus Middletoni külla Daniel Burtoni tekstiilivabriku juurde, mis oli jätnud tööta pooled kohalikud kangrud, kaks-kolm tuhat inimest, kellest paljud olid samal hommikul osalenud toidumässus naabruses asuvas Oldhamis. Vabrikus oli kaitsesalk, kelle püssitule läbi langes vähemalt neli ja sai haavata paarkümmend inimest, mispeale ründajad taandusid. Järgmisel päeval toimus aga samuti mitme tuhande osalejaga kordusrünnak, kus ühe peaaegu sõjaväelises rivikorras marssiva, paarisajast mehest koosneva üksuse ees kanti suurt kaltsudest ja õlest mehekuju, mis väidetavalt esindas Kuningas Luddi. Nüüd oli vabriku kaitsel terve maakaitseväe üksus; eelmise päeva veriseid sündmusi mäletades ründajad hargnesid, nii et osa seadis end vabrikut ümbritseva tara taha positsioonidele, sellal kui teised asusid puistama lähedal asuvaid eestööliste maju, sealt mööblit välja tassides ja tuleriitadele kuhjates. Kolmas osa suundus veidi eemal asuva Burtonite häärberi juurde, tungis majja sisse ning asus keldreid ja sahvreid tühjendama. Sellega hakkama saanud, löödi puruks mööbel ning pandi viimaks majale tuli otsa.
Samal ajal suundus osa ründajaid juba vabrikuomaniku poja maja poole, et seal sama tööd korrata; nüüd aga jõudis kohale ratsavägi ja ajas hobused inimestele peale, neid mõõkade ja kaigastega halastamatult materdades. Vabriku juures langes tulevahetuses vähemalt kaks mässajat, hiljem leiti lähikonnast veel mitme mehe surnukehad; ühtekokku hinnati hukkunute arvuks 25 kuni 30 inimest, kuid tõenäoliselt oli see märksa suurem. Nagu Rawfoldsi vabriku ründamise järel, nii siingi leidis eeluurimist läbi viiv koroner, et tegu oli „õigustatud tapmisega“; nagu Rawfoldsis, nii siingi leidsid töölised, et inimveri on masinate eest liiga kallis hind.
Lancashire’i teise suure rünnaku ohvriks langes vaid mõni päev hiljem Wroe ja Duncrofti vabrik Westhoughtonis, mis käitas 170 aurutelge. Sel rünnakul oli kurioossevõitu eellugu – nimelt oli juba mõnda aega üritanud mehi selleks üles ässitada lähikonnas Boltonis tegutseva ja suurt nuhivõrgustikku palgal pidava kohtuniku Ralph Fletcheri üks osavamaid agente John Stones. Paaril korral õnnestus tal mõned mehed ka linnast välja rünnakuks kogunema meelitada, kuid vaatama kusagilt lagedale ilmunud mustaks võõbatud nägudega meestesalga ässitamisele otsustasid nood siiski rahulikult laiali minna; kui lähikonnas paiknev maakaitsevägi hiljem öösel hulga mustanäolisi kinni võttis, osutusid need viimse meheni Fletcheri nuhkideks.
24. aprillil aga, kui vabrik tööpuudusel seisis, kogunes selle juurde umbes 50 mehest koosnev salk, keda ilmselt pole põhjust pidada ei Fletcheri provokaatoriteks ega ka vannutatud ludiitideks. Vabrik oli kaitseta, ja mõne aja pärast väravad maha löönud, asusid ründajad aknaid purustama, kusjuures esirinnas olid kaks noort naist. Siis tassiti katkiste akende kaudu sisse hulgaliselt õlgi, mis vabrikus mitmele poole maha laotati ja põlema pisteti; kogu hoone koos väärtuslike masinate ja valmistoodanguga põles maani maha ja rahaline kahju ulatus üle 6000 naela. Nädala jooksul vahistati üle 25 inimese, kuid paljud neist osutusid eri leivaisasid teenivaiks nuhkideks ja kohtu alla jõudis lõpuks vaid 13.
Ludiitluse kõrgajaks jäid aastad 1811–1813, millega mõned uurijad oma vaatluse piiravadki. Masinapurustamine jätkus eelkirjeldatud laadis küll veel mõnda aega, eri krahvkondades erineva intensiivsuse ja ulatusega; mõnikord nimetatakse selle lõpuna 1816. aastat, mõned autorid aga arvavad sisse isegi 1830. aasta põllumajandusmässud eeskätt rehepeksumasinate vastu, mida purustati Kapten Swingi ehk [viljapeksukoodi] Kolgi egiidi all. Ükskõik kuidas liikumist ajaliselt ka raamistada, jääb ühendav sisu samaks: töölised, kes on aastasadu töötanud oma kutseühingute all, omades selgeid õigusi ja kohustusi ning lähtudes kujutelmadest nagu „õiglane palk“ ja „kvaliteetne töö“, on ühtäkki silmitsi uue masinaajastuga, mille koidikul seaduseandja on teinud omalt poolt kõik, et nende traditsioonilised õigused tühistada ja kriminaliseerida. Paljud neist nn masinavihkajaist ei vaena sugugi masinaid, vaid oma elatise kadumist, traditsioonilise eluviisi hävimist, ühismaade kasutamisel põhinenud kogukonna eneseküllase sõltumatuse kadumist ja sunniviisilise rahamajanduse peale üleminemist.
Muidugi ei saavuta nad oma eesmärke. Nottinghamshire’i pitsi- ja sukatööstus, mis pole niikuinii mehhaniseerimise vastu olnudki, stagneerub järgmistel kümnenditel mitte masinate pealetungi, vaid paigalseisu tagajärjel – töötingimuste paranemiseks oleks neid vaja rohkem ja paremaid. Yorkshire’is õnnestub ludiitidel mõnel pool mõneks aastaks masinate kasutuselevõttu edasi lükata – siis hakkavad ikkagi vabrikutes tööle aurujõul töötavad viimistlusmasinad ja „viimistlejad velled“ ehk cropper lads, keda ülistatakse ühes sealses ludiitide laulus, vajuvad minevikku koos oma kutseoskustega. Lancashire’is kulub veel kümmekond aastat, enne kui auruteljed puuvillase kanga tootmise üle võtavad ja PUUVILLAKANGRUD, kes nii haledasti olid parlamendilt endale õiglust palunud, lõplikult tööstusproletariaadiks muudavad.
Ludiitidel oli ebaõnn elada mitme tormilise ajalooprotsessi ristumispunktis. Sõjad,[26] ikaldused, neist tingitud majanduskriis, tehnoloogilised uuendused ja tootmissüsteemi muutus – üleminek paternalistlikult protektsionismilt kapitalistlikule laissez-faire’ile, kui kasutada majandusajaloo mõisteid, või käsitöölise-valmistaja töörežiimilt tööstusliku masstootmise ja rühmamise režiimile, kui laenata sõnad Hannah Arendtilt – võimendasid üksteist vastastikku ja töötasid üksmeelselt nende kahjuks.
Hoolimata levinud eelarvamusest ei olnud ludiidid kõigi masinate ja igasuguse progressi vastased. Nad vaenasid vaid sellist tehnikat, mis oli „kahjulik lihtsale rahvale [või kogukondlikkusele]“ (hurtful to Commonality[27]), ning läksid masinate purustamise teele sellepärast, et kõik muud võimalused oma olukorra parandamiseks olid niikuinii kriminaliseeritud ja enam polnud eriti vahetki.
Kõik ludiidid ei olnud kindlasti Gravener Hensoni moodi haritud ja humoorikad töölisintelligendid, nagu meid tahaksid uskuma panna mõned selle liikumise romantiseerijad. Kuid nad ei olnud ka läbinisti rumalad ja mõistmatud ega haaranud vasarat lihtsast võimetusest end muul viisil väljendada. Nende seas leidus mehi, kes olid lugenud John Locke’i ja Thomas Paine’i, ja nende tihti jämedalt sirgjooneliste ning ebagrammatiliste kirjade kõrval leidub teisi, mis on kirjutatud hoogsas stiilis ja tajutava uhkusega – rääkimata leidlikest mängudest Kindral või Kuningas Luddi ja tema mitmesuguste funktsionääride, kohtute, Robin Hoodi ja Sherwoodi metsa teemadel.
Vaevalt võisid ludiidid loota, et võidavad pikas perspektiivis. Ja küllap muidugi võitles enamik neist oma kasina igapäevase leivapala eest, mille lõpuks ikkagi kaotas. Aga ometi on suur kiusatus uskuda, et paratamatut kaotust ette nähes keeldusid nad siiski vaguralt alistumast, vaid eelistasid märatseda ja trotsida – otsustasid teadlikult lahkuda ajaloo näitelavalt mitte niutsatuse, vaid pauguga.
[1] Äärmuslik näide on India, kus puuvillast kangast oli meisterlikult toodetud mitusada aastat. Briti võimu all pidi India aga müüma Inglismaale odavalt toorpuuvilla, mis emamaal kangaks kooti ja siis tagasi Indiasse müüdi hindadega, millega kohalikud kangrud võistelda ei suutnud ning seetõttu töö kaotasid. K. Sale, Rebels Against the Future: The Luddites and Their War on the Industrial Revolution. Reading (MA); Menlo Park (CA) jt, 1995, lk 42.
[2] Sealsamas, lk 52.
[3] Tagatipuks kehtestas William Pitt noorema valitsus 1798. aastal sõjakulude katteks esmakordselt ajaloos tulumaksu; et aga seda arvestati alates 60-naelasest aastasissetulekust, ei puudutanud see niivõrd kangruid kui kangatööstureid.
[4] K. Sale, Rebels against the Future, lk 51. Puuvillakangrud, kes olid enne sõja ja masinate tulekut teeninud nädalas 20–25 šillingit, teenisid 1811. aastal 5–10 šillingit ja olid mõnikord kuude kaupa üldse tööta; oma palvekirjades nimetavad nad muuhulgas, et on pidanud maha müüma või panti panema oma riided ja majakraami, et mitte lausa nälga surra. Kevadel 1811 saatsid nad parlamenti koguni kolm petitsiooni enam kui 80 000 allkirjaga, kirjeldades südantlõhestaval moel „selle väärtusliku rahvaosa, PUUVILLAKANGRUTE“ „ülikohutavat olukorda, milletaolist veel kunagi nähtud pole“ (sealsamas, lk 62) – sõna- ja suurtähekasutus, mis näikse kõnelevat veel hingitsevast eneseväärikusest kunagi lugupeetud käsitöölistena ning usust, et kui vaid õnnestuks juhtida asjaomaste isikute tähelepanu sellele, KES kannatavad, siis ruttaksid võimud neile kiiresti appi. See usk läks hingusele mõne aastaga, ja kõigest mõnikümmend aastat hiljem näeme oma väiketaludes elavate heal järjel käsitöömeistrite asemel vaevu hinges püsivaid vabrikutöölisi, kes oskustöö tegemise asemel rühmavad tuimalt masinate taga.
[5] E. J. Hobsbawm, The Machine Breakers. Past & Present, 1952, kd 1, nr 1.
[6] M. I. Thomis, The Luddites. Machine Breaking in Regency England. Newton Abbot; Hamden (CT), 1970, lk 12–13.
[7] S. E. Jones, Against Technology. From the Luddites to Neo-Luddism. New York; Oxon, 2006, lk 5.
[8] Vt M. Kunnus, Ludiidid märatsevad ühispõllul. Õhtuleht, 06.12.2019.
[9] K. Sale, Rebels Against the Future, lk 78.
[10] Writings of the Luddites. Toim. K. Binfield. Baltimore, 2004, lk 72–73. Olgu seejuures öeldud, et pitsitööstur Charles Lacy elas edasi, ilma et ta peas juuksekarvagi oleks kõverdatud, ega maksnud teadaolevalt mingeid kahjutasusid; 1816. aastal aga kaotas ta ebaõnnestunud tehniliste uuendustega katsetades suurema osa oma varandusest ning võis olla seotud oma rivaali Heathcote’i vabriku ründamisega mõne „vana ludiidi“ poolt sama aasta juunis. Vt K. Sale, Rebels Against the Future, lk 75 mrk.
[11] Writings of the Luddites, lk 74.
[12] K. Sale, Rebels Against the Future, lk 80.
[13] Sealsamas, lk 97.
[14] Sealsamas, lk 98–99.
[15] Sealsamas, lk 79.
[16] Lord Byron Defends the Luddites in his Maiden Speech in the House of Lords. https://historyofinformation.com/detail.php?id=4654.
[17] K. Marx, F. Engels, Kommunistliku Partei manifest. Tallinn, 1981.
[18] M. I. Thomis, The Luddites, lk 49.
[19] Kui hinge vaakuvalt John Boothilt, kohaliku vaimuliku pojalt ja sadulsepaõpipoisilt, kaaslaste nimesid nõuti, olevat ta oma pinnijalt küsinud: „Kas teie oskate saladust pidada?“ – „Jah! Jah!“ vastas see lootusrikkalt – „Mina ka,“ kostis Booth ja suri.
[20] Radcliffe oli tuntud ühe innukama ludiidivastasena, kes oli ka ise saanud tapmisähvardusi, muuhulgas „Kindral Luddi advokaadilt Sherwoodi metsas“, kus „Luddi Kohus Nottinghamis“ ta surma mõistis. Veidi pärast ebaõnnestunud atentaati Cartwrightile tulistati Radcliffe’i tema enda kodus; kuul läks siiski mööda. K. Sale, Rebels Against the Future, lk 129, 165.
[21] K. Sale, Rebels Against the Future, lk 181–182.
[22] Sealsamas, lk 183. Hukatute keskmine vanus oli 25 aastat ja paljudest jäid maha väikesed lapsed. Percy Bysshe Shelley oli nende saatusest nii vapustatud, et algatas korjanduse hukatute laste toetuseks ja sundis kõiki oma sõpru sinna panustama.
[23] Writings of the Luddites, lk 132.
[24] Kirkpatrick Sale’i kirjelduse järgi oli 1780. aastate Lancashire’is kangrute elujärg idülliline: „Nende eluhooned ja väikesed aiad on puhtad ja korralikud – kogu perekond hästi riides – igal mehel uur taskus, iga naine rõivastatud nii, nagu talle paremini meeldib – kirik igal pühapäeval rahvast pungil – iga maja hästi möbleeritud, isegi elegantse mahagonist või muust edevast materjalist korpusega kell kaminasimsil.“ Kui seesugune kodus töötav kangur telgede taga istumisest tüdines, võis ta astuda aeda ja seal kaevates või kõblates endale toiduvarusid kasvatada; puuvillakiudu puhastasid ja ketrasid talle niidiks ta oma perekonnaliikmed ja kui nende tööviljast väheks jäi, võis ta kasutada ümbruskonna kodus töötavaid ketrajaid. K. Sale, Rebels Against the Future, lk 25.
[25] M. I. Thomis, The Luddites, lk 27.
[26] Lisaks Napoleoni sõdadele, mida võib pidada 1800. aastate majanduskriisi üheks põhjuseks, sai Inglismaa 1812. aastal kaela veel ka oma kaubandussanktsioonidest tingitud sõja Ameerika Ühendriikidega. Anekdootlikul kombel kuulutasid Ühendriigid Inglismaale sõja pea päevapealt samal ajal, kui Inglismaa need sanktsioonid tühistas, kuid sõnumid liikusid üle ookeani nii aeglaselt, et sõda jõudis enne tühistamisteate Washingtoni jõudmist juba paraja hoo sisse saada ja tuli siis tahes-tahtmata lõpuni sõdida.
[27] Kirjas, mis on adresseeritud „Mr Smithile, pügamismasina omanikule Yorkshire’is Hill Endis“, nõutakse adressaadilt mitmesuguste koledate ähvarduste saatel oma masinate mahavõtmist ning teatatakse lõpuks: „Meie ei pane kunagi Relvi maha. Alamkoda võtab vastu Seaduse, mis teeb lõpu kõikidele Masinatele, mis on kahjulikud lihtsale Rahvale, ja tühistab selle, mille põhjal Masinapurustajaid üles poodi. Aga Meie. Meie ei palu enam, sellest ei piisa, võitlema peab.“ Writings of the Luddites, lk 210.
