Leho Rubis on maalija ja bambusflöödi mängija Paides. Uurimistööga budistlikust kunstist kaitses ta magistrikraadi orientalistikas. Oma figuurmaalides suudab kunstnik kammitseda niihästi tempellikku tardumust kui ka vaimsuse ärksust.
„Poeetiliste sisemaastike“ sarja esimene näitus toimus Türi Kultuurikeskuse galeriis möödunud suvel, teine näitus avati tänavu 4. aprillil Vabaduse galeriis Tallinnas. Autorikataloogis avaldatud vestlusest jäi silma järgmine lause: „Nii lääne kui ka ida kultuuriruumis on õnneks eksisteerinud ka filosoofia koolkondi, mis pidasid keele võimet kirjeldada adekvaatselt tõelust võimatuks.“ Väide „keele võime kirjeldada adekvaatselt tõelust on võimatu“ on sellega kummutatud, sest see, mida Leho Rubis ütles, on osa tõelusest ja seda tõelust siin taasesitades kasutasin ma täpselt sama keelt, mida temagi. Kuid öeldut kummutades tõestasin, et ütlejal oli õigus. Ja nimelt, kui keel ei saa kirjeldada tõde adekvaatselt, siis, kasutades keelt, ei saanud ka Leho Rubis kirjeldada adekvaatselt seda, mis on keele jaoks võimalik ja mis mitte. Sest kui ma tunnistaksin, et Leho Rubise öeldu kirjeldab tegelikkust adekvaatselt, siis ma ju vaidleksin talle vastu.
Valetaja paradoks „see, mida ma ütlen, on vale“ on poeesia, kui tunnistada, et kunst on sekundaarne modelleerimissüsteem. Milline oleks primaarne modelleerimissüsteem? Seda on näiteks keel, mis sõnastab ühetähenduslikke lauseid. Matemaatilised väited on primaarsed modelleerimissüsteemid, sest kaks korda kaks on ainult neli ja ei midagi muud. Propagandalaused on primaarsed modelleerimissüsteemid, sest need on üles ehitatud skeemi järgi „see on nii“. Laused „muna toksitakse tömbist otsast“ ja „muna toksitakse teravast otsast“ on propagandalaused. „Muna toksitakse mistahes otsast“ ei ole propagandalause.
„Kunst on sekundaarne modelleerimissüsteem“ tähendab, et selleks, et asi oleks kunstiasi, peab tal oma tähendusele lisaks olema vähemalt üks tähendus veel – sealt ka ʻsekundaarsus’. Matemaatilised teoreemid, propaganda ja kasutamisjuhendid ei ole kunst. Lausele „see, mida ma ütlen, on vale“ ainult ühte tähendust omistada on võimatu, kuna see pöörab ise oma tähenduse pahupidi. Seepärast võib seda pidada poeesiaks.
Kuna inimene ei ole masin, on kõik tema sisemaastikud poeetilised, välja arvatud ta teadvuses kinnistunud korrutustabel, kolkapatriotism ja triikraua kasutusjuhend. „Poeetilisest sisemaastikust“ võib eesliite ʻsise-’ välja jätta, sest kõik poeetilised maastikud sisaldavad ka sisemaastikke. Eesliide ʻsise-’ tuleneb siin looja kui autori müüdist, mille agorafoobne vorm avaldub kõige selgemalt copyright’is ehk paljundamisõiguses, mis on midagi enamat kui autoriõigus. Kui copyright’i liiga tõsiselt võtta, võib looja endasse sulguda ning ainult „oma“ ja „originaalset“ kunsti luua, püsides distsiplineeritult oma „sisemaastikus“, mida ümbritsevad plagiaadivalvurite vahitornid.
„Poeetilise sisemaastiku“ endassesuletust täiendab näituse selgitusse lisatud mõiste ʻtajuväli’. Eesti keeles on väli midagi, mis on väljas. Selles mõttes ei ole mõistepaarile „poeetilise sisemaastiku tajuväli“ suurt midagi ette heita, see hõlmab looja tervet universumit. Tõepoolest, kui oma mõjutajatena nimetatakse Amedeo Modiglianit, Egiptuse, ortodoksi ja budistlikku ikoonilist kunsti, Aldous Huxleyt, Henri Matisse’i, Bill Violat jne, siis ei saa asja kuidagi pidada arutluseks sisemaastiku üle, kuuluvad ju kõik nimetatud mõjutajad kõigi inimeste, sealhulgas loojate endi välismaastikesse, sest mida rohkem kunsti vaadatakse ja luulet loetakse, seda rohkem versioone levib ka autorist endast ja seda vähem on loojal võimalik kontrollida, mida teised inimesed temast mõtlevad. Leho Rubis ei ürita esitada ennast Maarjamaa suure originaalautorina, vaid räägib ausalt, kes on teda mõjutanud. Üldse võib kunstiajaloos märgata tendentsi, millele Eesti kunstikriitikas pööras omal ajal tähelepanu Boris Bernstein: mida järjekindlamalt nõutakse kunstnikelt originaalsust, seda rohkem nende maalid omavahel sarnanevad. Teisalt jälle renessanss, kus kunstnikud seadsid endale sihiks jäljendada antiikmeistreid, jättis kunstiajalukku suure hulga vaieldamatult algupäraseid geeniusi. Hiljuti lahkunud iiri luuletaja Ciaran Carson, üks omanäolisemaid autoreid, nii ütleski: „ma plagieerin kogu aeg“.
Kuidas jäljendamine originaalsuseni viib, suudab selgitada ülaltsiteeritud väide keele problemaatilisuse kohta. Sest niivõrd kui kunst midagi kirjeldab, võib tedagi pidada keeleks. Seepärast on paratamatu, et oma eeskuju järgiv kunstnik, kasutades kunstikeelt, ei tee seda „adekvaatselt“, vaid kaldub eeskujust kõrvale.
Teadust kujutab levinud müüt ülima tõe kajastajana. Jah, teadus annab parima, mida keel võimaldab, et kirjeldada tegelikkust adekvaatselt. Ent kuna tegelikkus – eriti inimese ja tema ühiskonna tegelikkus – ei ole tardunud asi, vaid pidevalt arenev ja muutuv protsess, peab ka seda kirjeldav teadus jääma pidevalt arenevaks ja muutuvaks protsessiks. Ses mõttes teadus ja kunst omavahel palju ei erinegi, niivõrd kui need tegelevad mingisuguse tegelikkuse kujutamise ja kirjeldamisega. Teaduse ja kunsti vahendid ja meetodid on erinevad. Teadus eelistab primaarseid modelleerimissüsteeme, kunst sekundaarseid.
Teadlased, „suure tõe“ suurimad skeptikud, on leidnud hea väljendi selle asemele: „pärani küünivärava ilmselgus“. Heureka-hetk pole „suure tõe“ avastamine, vaid pärani küünivärava selguseni jõudmine. Kaasaegne kognitiivteadus uurib protsesse, kus toimub info töötlemine. Kognitiivteadlaste heureka-hetk oli siis, kui avastati, et kunstiline looming ei sünni inimeste peas, vaid neist väljaspool, nn jaotatud kognitsioonis, nagu selle ristis kognitiivteadlane ja kultuurantropoloog Merlin Donald. Varem nimetati seda kultuuriks.
Teadvus muidugi on inimese peas. Aga Janno Bergmann Leho Rubise pildil kõnetab mind, seega on tema teadvus mingil kujul ka selles pildis, mitte ainult Janno peas. Sama kehtib pildi maalinud Leho Rubise teadvuse kohta. Minu ettekujutus Janno teadvusest, mis tekib temaga vahetult suheldes, ei erine põhimõtteliselt tema teadvusest, mida õlimaal tabavalt edasi annab. Need on omavahel sarnased, sest tajuja on üks ja sama inimene, ent samas Janno „tegelikust“ teadvusest paratamatult erinevad.
Kui „suurt tõde“ ei ole, siis „suurt tervikut“ on igaühel õigus ja võib-olla isegi kohustus otsida. Igaühe tajuväli ja teadvusväli on vaid osa üldisest kultuuriväljast, kuhu kuulub ka kogu keeleväli. „Kultuuri“ väli selles mõttes, et kultuur on kõik see, mille inimene on loonud ja mida looduses ei leidu. Kusjuures suur osa inimese loodust on loodud seda vaevu teadvustades või isegi teadvustamata. Näiteks keele-eelsest mõtlemisest pärit muljed ja mälestused või perifeersest nägemisest pärit info ja selle töötlus. Kultuuriväli omakorda kuulub „kõiksuse“ välja koos loodusväljaga. Kohati kultuuriväli ja loodusväli kattuvad, näiteks bakterikultuurides, mis teevad piimast juustu.
Leho Rubise teadvusväli Vabaduse galeriis ulatub teadvusväljani Türi Kultuurikeskuse galeriis, maalidel kujutatud luuletajate ja kunstnikeni nagu Imat Suuman („Sisemaastik“), Janno Bergmann („Faktuuride unenägu“), Katja Novak („Peegeldused“) ja Igor Kotjuh („Mu jõgi“). Maalipinna faktuuri sisse on kirjutatud tekstilõigud portreteeritavate luuletustest või ütlemistest, millest osa pudeneb näituseruumi põrandale ritta: „Päeva ajal on pime. Kas üldse kunagi enam valgemaks läheb. Kui tuleks ometi lund.“ – „Panen hääle helisema / üle küla kõlisema / laulan kuused kohisema / kased pikad kahisema / laulan pikse pilve ette.“ – „Avastamata maa hakkas kõigile emaks.“ – „Hr. Picasso, kas Kuul on kunsti?“ Taustal mängib autori valitud muusika. Ei ole siin järgitud mingeid retsepte ega reegleid, väli avatakse vaataja vabadele assotsiatsioonidele. See ei ole akadeemiliste kaanonite järgi kureeritud näitus, siin autor suhtleb oma publikuga, nii nagu oskab ja heaks arvab. Tal juhtumisi on, mida vaatajale edasi anda. Tema küsimus näitust kujundades on publikusõbralik, nagu ka muusikul: kuidas pakkuda saalile parimat elamust.
Ettevaatust! Leho Rubise näituse külastajaid varitseb pärani küünivärava selgus.
