Lendleb kevad…
Ekloogide proloog
Jõel juba liugleb nüüd jää ja tume on laiguti kallas,
hangi sulab ja jäneste ja kitsede jälgedes väikseis
lompides suplevad päikese põlvepikkused kiired.
Lendleb kevad, juus lehvimas, raugete mäestike harjul,
kaevanduskäikude koopais ja muti tuhnitud mullas,
jookseb puujuuri mööda ja pungade tundlikes kaenlais,
kord kõdikartlikes lehtedes puhkab, siis lendu taas sööstab.
Niitudel, künkail ja järvede veel siniseil tulekeelil
taevas leekima lööb.
Lendleb kevad, juus valla, kuid iidse vabaduse ingel
nüüd enam kaasa ei lendle, vaid uinub sügavikus, külmund
koldses poris, lebab nõrkenult all keset nõrkenud juuri,
valgust sealt alt ei näe, ega märkagi väikesi haljaid
lehti, mis keerduvad põõsastel. – Asjata kõik! Ta ei ärka.
Vang. Mustalt virvetav vangide tusk tema unne sumahtab,
muld ning jäätunud öö ta südamel raskelt lasuvad.
Näeb und, nii et ei kerki ta rind enam ohkekski mitte,
all ei raksata jää.
Tumm juur, kriiska; kisendage, puulehed, lõikaval häälel;
lõuga, peni; klopi vahtu sabaga, kala; loobi lakka,
sälg; pull, üürga; ja jõesäng ulgugu valjusti nutta!
Ärka, uinuja, nüüd!
11. aprill 1942
Esimene ekloog
Quippe ubi fas versum atque nefas: tot bella per orbem,
tam multae scelerum facies:…
Vergilius[1]
KARJUS: Sind pole ammu siin näinud, kas rästalaul meelitas välja?
POEET: Kuulan, helidest tulvil on mets, juba ongi kevad käes!
KARJUS: See ei ole veel kevad, taevas teeb tempe: näe, lomp sääl
naeratab malbelt, aga kui öökülm jäätab ta pinna,
paljastab hambad! Aprill – ära uskuma jää seda narri:
külm juba võttiski puhta ära seal väikesed tulbid.
Miks sa oled nii kurb? Tule, toeta end siia kivile!
POEET: Kurbki pole ma, olen selle õudse maailmaga harjund
nii, et ei teegi vahel see valu enam, vaid ainult jälk on.
KARJUS: Tõesti, on kuulda, et seal Püreneedes kahuritorud on
hõõgvel ja kraaklevad kesk vereloikudes tardunud koolnuid,
koos sealt pagevad karud ja sõdurid; vanakesed, lapsed,
naised jooksevad, kompsud kaenla all, maadligi heites,
kui nende peade kohal asub tiirlema surm, ja nii suur hulk
surnuid vedeleb seal maas, et koristada keegi ei jõua.
Ütle, sa tead Federicot, eks? Kas põgenes ära ta?
POEET: Ei põgenend. Kahe aasta eest lasti maha ta Granadas.
KARJUS: García Lorca on surnud! Miks keegi ei rääkinud mulle?
Teated sõjast meil levivad kulutule kombel, poeet ent
haihtub – ja keegi ei märka. Kas leina ei tundnud Euroopa?
POEET: Ei, kus sa sellega. Hea veel, kui tuul süsi sorkides leiab
murtud ridu tuleriida jäänuste seast ja peab meeles.
Niipaljukest pärib kunstist siis küsiv järgmine põlvkond.
KARJUS: Ei põgenend. Suri. Jah, kuhu ongi poeetidel joosta?
Ei põgenend ka me Attila.[2] Paiskas vaid korrale näkku
lõpliku „ei“. See ta tappiski. Kes aga seepärast itkeb?
Kuidas siis sul läheb? On’s su sõnadel kõla sel ajastul?
POEET: Kesk kahureid? Kesk söestund varemeid, orbund külasid?
Ikkagi kirjutan. Hullunud maailma keskel elan kui
see vana tamm: teab, et peagi on lõpp, et tüve peal
rist tal valendab, mis märgib, et siin asub harvendustööle
puuraidur homme – ta ootab, kuid veel ajab pungadest lehti.
Sul veab, siin on rahu, siin harva näeb hunti, ja tihti
meelest võib minna sul seegi, et võõrast karja siin hoiad,
küllap vist siin peremees pole mitu kuud vaatamas käinud.
Noh, jää terveks, kui kord koju saan, juba vaob hilisõhtu,
hõljuv hämarikuliblikas tiibadelt puistab hõbedat.
1938
Teine ekloog
LENDUR: Öösel käisime nii kaugel, juba naersin vihast,
undav pommilennukiteparv mu kohal kihas,
tugev kaitse, vennas, tulistasid nii mis hirmus,
kuni silmapiirile me oma sülem ilmus.
Vähe puudus, et mind tükikaupa maast peaks korjama,
aga näed, ma olen siin! ja homme mu eest varjama
jälle peab end keldris arg Euroopa värinaga…
Olgu, aitab! Said sa seni miskit kirjutada?
POEET: Kirjutasin, mida muud? Poeet teeb värsse, koer
haugub, kräunub kass, koketne kalakene koeb
oma marja. Panen kirja kõik, ehk sullegi,
et sa teaks seal ülal, kuidas mina elan siin,
kui kesk plahvatavaid maju, söestund varemeid
verest pundunud kuu valgus tuigerdades käib,
ruumid kägarduvad hirmust, hingamine tahab
rinnus seisma jääda, taevalgi on süda paha,
lennukid kord tulevad, kord kaovad, paiskavad
koriseva hullusena pikali kõik taas.
Kirjutan, mis muud. Kui ohtlik töö on luuletada,
kui sa teaks, kui habras ja kapriisne on üks rida!
Sest ka see on vaprus, näed: poeet teeb värsse, koer
haugub, kräunub kass, koketne kalakene koeb –
ja see kõik… Mis sa ka tead? Ei miskit! Ainult kuulad
oma lennukit – kui see on vait, sul kõrvus huugab,
tunnista, ta on su sõber, osa sinust endast!
Millele sa mõtled, kui me peade kohal lendad?
LENDUR: Naera siis. Ma kardan seal. Ja kalli ihusooja
igatsen, ta kõrval voodis lasta silma looja.
Temast kas või ümiseda läbi hambavahe
all kantiinis aurude ja toore mäsu vahel.
Õhus olles ihkan maale, maa peal õhku tõusta taas,
mulle pole enam kohta mulle taotud maailmas.
Lennukisse olen liialt kiindunud, ma tean,
aga me ju valutame ühes taktis seal…
Sa ju tead! Ja kirjutad! Et teataks, et ma elasin
inimese kombel, kuigi nüüd vaid hävitades siin
maa ja taeva vahel hulgun. Ah, kes mõistaks… Sa ju veel
kirjutad must?
POEET: Kui veel elan. Ja kui on veel, kellele.
27. aprill 1941
Kolmas ekloog
Karjuste muusa, viibi mu juures, kuigi ma istun
tukkuvas kohvikus, kui väljas jookseb valgus ja aasal
tummalt tuhnib mutt, maapinnale kerkib ta kühme,
valgete hammaste, päevitund kauni kehaga kalurid
uinuvad lootsikupõhjades, töö juba koidikul tehtud.
Karjuste muusa, viibi mu juures siin linnalaanes,
seitse rändkaupmeest siin lärmavad, kuid ära nendestki heitu,
vaestel sellidel nüüdki mured on südamel, usu mind…
kae aga teisel pool neid juuratarkpäid, puhuda vilet ei
oska enam neist ükski, ent oh kuidas pahvivad suitsu!
Viibi mu juures! Koolmeistritöö vahel tormasin siia,
mõlgutan lummavast armastusest suitsu tiibadel mõtteid.
Näis, et see sünnitab taas mu kui kõõritav-lõõritav siuts-säuts
kuivanud puu, see mind kõrgele tõstis, taas leidsin end noortel
iidsetel tippudel, teismeeast tuttavas tiirases džunglis.
Karjuste muusa, aita! Kõik koidikuaegsed viled nüüd
üürgavad tast, tema vorm kaigub nende auruses hääles,
kuidas tal kiirgab keha, vibalik naeruhelk silmis vilksab,
kuis targal, tantsleval sammul kerkivad ohked ta huulilt,
kuidas ta liigutab, kaelustab, kuidas ta kuud vahib taevas!
Karjuste muusa, aita! et armastuslaul minus kaiguks –
ühtvalu küünistab kurbus ja maailma mööda ajab mind
lõputult uus, üha uus valu, varsti siin hukkun minagi.
Puudel jääb känguma kasv, soolakaevandi suu vajub sisse,
tellised kriiskavad seinas – sellist und näen, kuiveel uinun.
Karjuste muusa, aita! Nüüd kaovad poeedid nii lihtsalt:
kaela variseb taevas, me põrm jääb kalmuta, õilsa
joonega Kreeka urngi ei valva meid – ehk jääb veel meist paar
värssi… kas võingi siis laulda ma armastusest enam? Kuis mu
poole sirab ta keha, oh aita mind, karjuste muusa!
12. juuni 1941
Ungari keelest tõlkinud Mirjam Parve
Ungari luuletaja ja tõlkija MIKLÓS RADNÓTI sündis 5. mail 1909 Budapestis. Teda loetakse ungari modernismi kolmanda laine esindajaks. Eluajal avaldas kuus algupärast luulekogu (1930–1938), viimane luulekogu „Vahutav taevas“ (Tajtékos ég) ilmus postuumselt 1946. aastal. Tõlkis prantsuse, inglise ja antiikautoreid ning kasutas oma hilisemas luules ka klassikalisi antiigist üle võetud vorme. Ungari luules on välteline värsisüsteem väga juurdunud, mistõttu on lihtne ja loomulik rakendada ka vältelisi antiikmeetrumeid. Selle silmapaistvaks näiteks on Miklós Radnóti ekloogid. 1937. aastal tõlkis ta Vergiliuse eklooge tõlkekogumiku tarvis. Tema enda esimene ekloog on kirjutatud 1938. ja viimane, kaheksas, 1944. aastal. Need moodustavad midagi hajusa tsükli laadset, sealjuures puudub luuletus, mille pealkiri oleks „Kuues ekloog“, kuid on üks (eluajal ilmumata) tekst pealkirjaga „Fragment“, mida tavaliselt kuuendana arvestatakse. Radnóti käib žanriga ümber vabalt, näiteks ei ole kõik tema ekloogid heksameetris. Ekloogi algne karjuseidülli-hõng on pingelises kontrastis Teise maailmasõja eelsete ja aegsete aimuste ja meeleoludega.
Maailmasõja ajal võeti Radnóti juudi päritolu tõttu korduvalt natsionalistliku Ungari armee tööteenistusse. Kolmandal korral 1944. aasta maikuus suunati tema pataljon Serbiasse Bori vasekaevandusse. Sama aasta sügisel sunniti sealsete töölaagrite vangid nõukogude vägede pealetungi eest Saksamaa suunas taganema ja niigi kurnatud vangidest hukkusid paljud teel või hukati, kui nad ei suutnud enam edasi liikuda. Novembri alguses (täpselt teadmata kuupäeval) hukati ka Miklós Radnóti ja maeti koos kaasvangidega ühishauda Lääne-Ungaris Abda küla lähistel. Kui ühishaud 1946. aastal avati, surnukehad tuvastati ja ümber maeti, leiti Radnóti seljas olnud vihmamantli taskust lisaks dokumentidele ja kirjadele ka märkmik kümne luuletusega.
M. P.
[1] „Georgica“ I raamat, read 505–506.
[2] Ungari luuletaja Attila József (snd 11.04.1905). Viide tema enesetapule 03.12.1937.
