Tsoon nr 2
jõgi ei kanna enam jõe nime
sest ma petsin teda
vesi pole vee nägu
sest valetasin
kivid vahetavad kuju
sest murdsin oma lubadust
maa praguneb õhk lämmatab
sest vedasin teda alt
sest tegin talle haiget
sest jõgi ei kanna jõe nime
ja veel pole vee nägu
ja kivid vahetavad kuju
ja maa praguneb õhk lämmatab
ja teen veel
***
kahel pool kostavad karjed
keskel on vaikus
keskendund sellele mida ta varjab
öö tuleb ja lihasse lõikub
kõigega harjub
või kukub kokku kõik see mis kõikus
igalt poolt kostab kära
tuulde või mulda
kuidas kiiresti pääseda ära
kahel pool õitsevad kaldad
keskel on sära
peegel alt yles ja ylevalt alla
***
metakalmistu koolnud
kolpasid kiristavad
tulevad hinged ja olnud
puuladvas siristavad
see ei kao ega teki
sulle nad sisendavad
aga see kaob ja tekib
laev aga lendab ja lekib
liblikad kisendavad
***
ykskõik mida teed
keegi saab kogu aeg surma
keegi saab kogu aeg haiget
ykskõik mida teed
riivad kurja ja õiget
riivad valet ja kurba
ise saad kogu aeg
***
maa tõuseb yles
keerleb
jõgi pöörleb kaasa
iga keeruga rohkem purjus
yles yles
mis oli kõva see kukub
vajub alla, kõige alumiseks
lämbub iseenda tõrksusse
yles yles läheb kõik mis kerge
mis on nyyd lahti see lendab
veel kõrgemale
veel kaugemale
veel kauem
mered servapidi pilves
muudavad kolinal kohta
uus allikas defineerib uue jõe
viimaks loebki su headus ja kurjus
jõud ja nõrkus
hetkessejõudmist su silmis kurvis
Loits
enne kui tuleb surm
tuleb midagi muud
tuleb midagi suurt
kohe mitu korda
kas või korra kuus
kas või midagi väikest
midagi täitsa tyhist
enne kui tuleb surm
tuleb midagi muud
***
ta ei uskunud et armastan teda
kui ei armasta samal ajal kõiki teisi
muidu on see ainult edevus ahnus ja omamistahe
hakkasin siis kõiki teisi armastama nagu kive lõhkuma
ei jõuga ei saand
siis kõiki teisi armastama nagu lilli korjama
see oli tapmine ja omamine
kõiki teisi nagu lapsi toitma
see oli vähendamine ja alandamine
teisi nagu päikesi austama
see oli valeootuste tekitamine
nagu muusikat mängima
see oli natuke sinnapoole
viimaks leidsin enda meelest õige viisi – kas nyyd usud
ei, sa ei armasta veel seda lapsetapjat ja neid kahte paksu naist
seda, kes sind 7. klassis kiusas ega neid vägistajaid
hakkasin
kas nyyd usud
ta ei uskunud et armastan teda
kui ei armasta samal ajal ennast
muidu on see ainult edevus ahnus ja omamistahe
hakkasin siis ennast armastama nagu kive lõhkuma jne
kas nyyd usud
siis ta uskus
ja siis oli mul sellest ykskõik.
