Brigitta Davidjants. Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte. Tallinn: Kultuurileht, 2025. (Loomingu Raamatukogu; 2025/10–11). 76 lk. 9.00 €.
Eesti kirjandus on saanud endale uue mitmikidentiteediga kirjutaja! Juhuuu! Brigitta Davidjantsi raamat töötab nagu kompaktne ilukirjanduslik ajastukroonika eesti-läti-armeenia päritolu autorilt. Kui va eesti-vene segapäritolu pole siinmail kunagi seksikas mitmikidentiteet olnud (no fakk, ei ole ju!) – siis vast ongi ehk aeg uuteks ja eksootilisemateks identiteediprobleemideks? Ei mõju vist üllatavalt, et minule, samuti segaperekonnast pärit ning Davidjantsiga (ja tema autoriminaga) sisuliselt samal ajal üles kasvanule oli „Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte“ palju äratundmisrõõmu pakkuv lugemiselamus, välja arvatud vahest kohalike armeenlastest mafioosode seiklused. Sest kuigi identiteeditahke-lähtepunkte on autoril tõesti mitu, keskendutakse raamatus pigem armeenia päritolule, selle rahvuse juurde kuuluvate mikromütoloogiate ja stereotüüpide kogu kirevusele: küll lasevad kogukonna minimafioosod putkasid õhku, küll jagavad hoopiski jõuludeks perekondadele rahapakke, saades juba järgmistes lõikudes kellegi teise käe läbi surma: „Nii päästiski armeenia väidetava allmaailmaliidri juhi rahalaen meie jõulud. – Nädal hiljem helises jälle telefon. Jooksin vastu võtma ning tundsin ära Rafiku. … Isa võttis toru, kuulas ja läks hetkega näost halliks. Pani siis toru hargile: „Armen on surnud. Ära tapeti. Männiku karjääris sõideti autoga üle näo““ (lk 25). Mäletan, kuidas mu hoovisõber ei soovitanud mul kunagi ühe Armeeniast pärit suurpere lastega sõbrustada, sest, tsiteerin: „Need tšurkad on kõik kahtlased!“ Enne kui jõudsin hakata seda hüpoteesi tõestama või ümber lükkama (nendega hängimise kaudu), kolis pere Lasnalt kahjuks kuhugi mujale elama.
Kuigi üksüheselt autobiograafiliseks teost nimetada ei saa, näikse, et tegemist on ikkagi ühe kindla tegelase-autorimina retrospektiivse-tagasivaatava novellideks löödud proosaraamatuga. Isegi kui vahepeal hakkas tunduma, et sellest kõigest oleks saanud pigem hoopis ühe täispika romaani kirjutada, toetab lühijuttude-novellide vorm lugemist vägagi hästi. Lugesin raamatu põhimõtteliselt läbi ühistranspordiga kodust linna ja siis tagasi linnast koju sõites. Autori stiil on lihtne, keelekasutus lakooniline ning sedasi on lood ka kergesti jälgitavad. Õhuke vihikuke saab küll liiga kiiresti läbi ja kuigi hammast korralikult verele lugedes ei saa – ei hakka kordagi ka igav. Davidjantsil on kirjutajana mitu tugevust, näiteks muhe huumor ning möödunud aegade ja neid raamiva atmosfääri detailitäpse kirjeldamise oskus: „Ega ainult armeenlased kakelnud – rikkaks püüdsid saada paljud. Olenemata rahvusest. Ja kui keegi tapetigi, eestlane või venelane või armeenlane või aserbaidžaanlane, juhtus see kõik nagu möödaminnes, kõrvalmajas rööviti Hansapanka ja kodumajas tegutses bordell. Meie keldriaknast püüdis keegi lasta maha ärimeest, kes tuli üle tee spordihallist trenni tegemast. Ja ema kartis. „Kus sa olid?“ karjus ta kord mulle Keskturu trammipeatuses, endal jopehõlmad lehvimas, kui ma taas muretult oma eksirännakutelt saabusin“ (lk 27).
Emade paanika oma laste pärast hilistel õhtutundidel võtab hästi kokku ka 90ndate üleüldist vaibi. Kõike seda – pidevat laste peale karjumist, koju hilinenute põskedele maanduvaid kõrvakiile, ärevust – mäletan oma hoovikaaslaste emade käitumisest küll. Lapsena oli sest kõigest õige keeruline aru saada, tagantjärele mõistan muidugi, et surma saamine (Eestis) oli tol ajal ikka oluliselt lihtsam kui praegu, nii et see emade paanika oma hoovi peal jõlkuvate laste pärast oli täiesti õigustatud. Ei imestaks ka, kui Davidjantsi raamat võiks ajapikku anda alust või inspiratsiooni mõnele (lühi)filmi-stsenaariumile, niivõrd tugevalt kandub seal edasi 90ndatel üles kasvanud laps olemise vaib, üleminekuvaesus, mobiilita-internetita elamise võlud ja valud jne. Kuigi järgmist tsitaati võib tõlgendada ka teatud rahvusrühma suhtlemise ühe eripärana, kirjeldab taoline „telefonimäng“ edukalt 90ndate infoliikumist peaaegu et kõikide inimeste vahel: „„Hakopjan rääkis Rafikule, Rafik rääkis Razmikule ja Razmik rääkis Armenile“ ütles isa“ (lk 25).
Niisiis, Davidjants kirjeldab korraga mulle väga lähedast ning samas juba ka piisavalt kauget maailma: värske posttotalitaarse Vabariigi prekaarsus, esimesed McDonald’sid, putkad, nende kadumine, kauboikapitalism, pisisulindus, suursulindus, identiteedikriis, nooreks naiseks olemise pained, muusika, teisme-iga, täiskasvanuiga jne. Ses mõttes olen ma mõneti taolise kirjanduse mudellugeja ja vaat et sihtgrupp. Ometigi leidsin leht lehe järel end igatsemas millegi… enama ja rajuma järele. Davidjantsi kirjutatul on kohati oht muutuda mu jaoks liiga eeskujulikuks. Lugedes mõistatasin, kuidas näinuks needsamad tekstid välja, kui autor oleks nad kirja pannud näiteks 10 või 15 aasta eest. Siis, kui täiskasvanuea küpsuse filtreid pole veel (nii palju) peal. Igatsesin mõningast palavikulisust ja isegi „verega kirjutamise painet“, kirjandust, mis riskiks millegagi. Punki, noh.
Eks iga kohtumine mingit laadi teosega räägi pigem kohtujast endast, tema ootustest teosele, eelarvamustest, (maitse)-eelistusest jne. Ning näiteks seal, kus mina ootan rohkem stilistilist omapära, leiab teine hoopis kõrvaltvaatava „ratsionaalsema“ pilgu. Mõneti ilmutatakse jutukogus ju dokumentalistipilku, mitte et see ka kunagi neutraalne oleks – aga Davidjants ei anna eriti tugevaid hinnanguid oma ümbrusele, või kui annabki, on need pigem empaatilised, teekaaslastele pöialt hoidvad. Hooti on ses siiski ka teravamaid sotsiaalpoliitilisi seisukohavõtte-tähendusi. Novellis „Kuidas kasvatada poissi“ sedastab autor, kuidas poisslast kasvatades üritas autorimina teda näiteks feminiinsusega seotud värvist eemale hoida: „Aga miks see roosa mulle nii häbiväärne tundus? Nii et ma, enda arust tubli feminist, oma poega selle eest kaitsta üritasin? Vastuse sain kord loengus, kui üks tudeng meile ütles: „Ühiskond vihkab noori tüdrukuid“. – See võttis mul hinge kinni, sest teadsin kohe, millest ta räägib. Jah, tema pidas silmas kõike seda, mida noored tüdrukud fännavad: roosasid pinaleid, poistebände, itsitamist… Aga mulle tundus, et viha on veel palju kõikehõlmavam. Ja et kõige valusamalt vihkavad tüdrukuid tihti noored naised ise – need, kelle enda tüdrukuiga on veel ohtlikult lähedal“ (lk 51).
Võibolla enim huvitavaid lähtenurki seostus teoses minu jaoks just kogukonna mõistega, nt diasporaarahvuse ühte hoidmine oma kiriku ehitamise või kultuurikeskuses kooskäimiste kaudu. Tänu pea igas loos mainitud – rohkemal või vähemal määral kaugetele – sugulastele, tuttavatele jms saab sellest justkui laiendatud perekonda kirjeldav teos. Väga ilmseks sai sellise perekonna mõtestamise jätkusuutlikkus, eriti tänase überneoliberaalse maailma pilgu läbi vaadatuna, mis pani ennastki igatsema taolisest risoomsest hõimlusest põlvnemist, sellesse kuulumist. Minul kui väikesest perest ja oma sugulastega mitte just eeskujulikult lävival naisel oli täitsa kade lugeda piirideülesest hõimluse-formatsioonist, mida autor oma novellides nii muhedalt kirjeldab. Äkki on meil ühiskonnana võimalik siit šnitti võtta: kuidas väikse kultuurina ehitada taolist ühtehoidmist-kokkukuuluvust ka väljaspool suuri massiüritusi nagu laulu- või tantsupidu? Davidjantsi lood võivad inspireerida mudeldama sellist laiendatud perekonda, mis kaasab, mitte ei ehita eri rahvuste vahele kraave või piire.
Äkki oleks meil aeg mõelda-mõtestada ka eestlust ennast laiemalt kui vaid teatud etnosesse kuulumisena? Mida tähendaks kogukond, kuhu sissearvamise eelduseks poleks näiteks (perfektne) keeleoskus, hümni ideaalne esitus, lojaalsuse (mis iganes see üldse tähendab, siiani pole nagu aru saanud) performatiivne esitus ja misiganes valitsusele kaasa kiitev kraaksumine. Kui me laiendaks veiiiidigi eestluse kui rahvuse kontseptsiooni, kas ei innustaks see vabamalt hingama kõiki siinelavaid, sõltumata sellest, kellena nad parasjagu end siis identifitseerivad-mõtestavad? Mis omakorda looks soodsama pinnase ka taolise kogukonna tekkeks, kus inimesed üksteisele tehtud väikeste sõbralike tegudega, abipakkumistega, avatud olemise kaudu pikkamisi külvavad sidusama ühiskonna seemneid?
Noh, unistada ju võib… Igal juhul andis „Plahvatus nätsuputkas…“ mõtteainet ka selleks. Eks see raamat olegi teatud mõttes just täiskasvanuks saamisest ja küpsemisest nii isiklikus elus kui ühiskonnana laiemalt, sestap oli õieti tobe nõuda selt mingit stilistilist teismeliseea mässumeelsust: „Olen nüüd elanud peaaegu kaks sama pikka elu veel, kui jõudsin elada enne vanaisa surma. Ma ei tülitse enam emaga, olen saanud sõbraks oma kõige noorema tädiga. Vahel mõtlen vanaisale. Et huvitav, mida ta praegusest maailmast arvaks. Uskumatu, et ta ei näinudki internetti. Ega lapselapselapsi. Et tuli sajandivahetus ja elu Eestis stabiliseerus. Et autode aknaid löödi sisse aina vähem. Ja et meist kõigist sai asja“ (lk 41).
Kuidas jõuda küll ühiskonnana tervikuna taolise küpsuseni, kus võimalikult paljudest meist siin riigis saaks asja?
