Lugupeetud daamid ja härrad!
Alguses soovisin ma Nobeli kirjandusauhinna puhul jagada teiega oma mõtteid lootusest, aga kuna minu lootuseanumad on täiesti lõplikult tühjenenud, siis kõnelen ma hoopis inglitest.
I
Ma kõnnin aina ringiratast, edasi ja tagasi, ja mõtisklen inglitest, ja ma kõnnin ka praegu, ärge uskuge oma silmi, sest võib ehk tundudagi, et seisan ja kõnelen mikrofoni, aga ei, tegelikult nüüdki aina ringi ja ringi, ühest nurgast teise ja tagasi sinna, kust alustasin, ja nii edasi, ringi, aina ringi, ja tõepoolest, inglitest, kelle kohta võin reeta juba seda, et need on uut sorti inglid, kellel pole enam tiibu, mistõttu ei tule enam pead murda, et näiteks kui need kaks tiiba seljast välja ulatuvad või koguni kui need tohutud tiivad väljaspool rüüd veel raskelt laiali laotuvad, siis mis moel töötab nende taevane rätsepmeister, milline tundmatu teadmine õilmitseb seal üleval tema töökojas, kui ta neid rõivastab, kaks tiiba on väljas, väljaspool kehatut keha mõistagi, aga kus on see koht, kust nad oma tiivad välja pistavad sellest kehatult kehalisest ja armsalt hõljuvast rüüst, mis katab ka nende tiibu, või kui ka ei pista, siis kuidas katab nende kehi koos tiibadega see taevane rüü, vaene Botticelli, vaene Leonardo, vaene Michelangelo, suisa vaene Giotto ja Fra Angelico!, aga nüüd on sellest juba ükskõik, see küsimus on vanade inglitega õhku haihtunud ja need on nüüd uued, see on juba selge, kui asun kõndima oma toas, millest teie näete praegu vaid seda, et seisan mikrofoni ees ja teatan Nobeli auhinna laureaadina, et tahtsin küll lootusest, aga sellest praegu siiski mitte, niisiis pigem inglitest, just sellest ma lähtungi, mu ajus oli sellest udune visand juba enne, kui oleksin võtnud kontempleeriva hoiaku ja asunud liikuma oma tööpaigas, mis pole suur, kõigest neli korda neli meetrit ühes tornitoas, millest tuleb maha arvata veel see osa, kust trepp toob üles või viib alla esimesele korrusele, ja ärge mõistagi mõelge mingile romantilisele elevandiluust tornile, see tornituba kerkis ühekordse puumaja paremasse nurka kõige odavamatest kuuselaudadest teiste tubade kohale üksnes sellepärast, et mu krunt asub kallakul, et kogu see asi seisab künkal, see tähendab, kogu krunt, ja laskub, või pigem, vägagi laskub oru poole, millest tulenes, et kui tahtsin täiendust nõudvale ühekordsele hoonele rajada laiendust, sest raamatud püüdsid katta kõik muu, siis mõne aja pärast polnud teist pääsu kui ehitada tuba kallaku pärast tornina alumise hoone peale, nii et nüüd siis ainult inglitest,
ja mitte lootusest,
ja mitte neist, vanadest inglitest, sest vanade aegade omad, need tiivulised – mõelge kõige kuulsamatele, kesk- ja renessansiajal Ingli tervitusest valminud mõõtmatule hulgale maalidele – nad toovad sõnumi, sõnumi, et See, Kes Peab Sündima, sünnib – nende vanade aegade inglid, need taevased sõnatoojad saabuvad pidevalt selle või mõne muu sõnumiga, ja angeloloogia teadmist mööda annavad selle saajale üle enamasti suusõnal, või mõnikord – nagu 9.–10. sajandist pärinevatel kujutistel – otse lainetavalt lausepaelalt ette lugedes, ühesõnaga sõna saab juba selles stseenis erakordse tähtsuse, aga ka teistel lähetustel annavad inglid kas valgusse peidetud või kõrva sosistatud sõnaga edasi, mida Kõrgemal Seisja äravalitule teatab, või noh, andsid, ja selles mõttes – jättes kõrvale nende kujutused – saab, või täpsemalt, sai neid nende sõnumist eristada nii vähe, nii vähe, et tegelikult peame ütlema, et vanade aegade inglid on sõnumid, et nad ise on sõnum, mis saabub alati Vaieldamatult, tema on see, kes saadab nad, inglid, meie juurde, kes me vaevleme põrmus ja eksleme Ettenägematus Tulevases / ah, neid kauneid aegu! /, ühesõnaga, vanade aegade ingel on sõnum kelleltki teiselt kellelegi teisele, sõnum teatega, mis on loomult korraldus või kuulutus, aga isegi siis ei tegele ma nendega siin teie ees, samal ajal kui ma, eks ole, käin ringi, aina ringi selles tornitoas, mis, nagu juba teate, on vaid odavatest kuuselaudadest ja peaaegu mitteköetav ja ainult krundi kallaku tõttu torn, niisiis, nende vanadega isegi mitte siis, kui meis pesitsev pilt – tänu kesk- ja varauusaegsetele geeniustele, Giottost Giottoni –, kui need vanade aegade inglid, keda võib tähistada epiteetidega imepärane, ülev ja harras, ükskõik millal, ja veel tänapäevalgi, puudutavad pidevalt meie usuvõimetuid hingi, sest nemad olid, sest nemad püsisid läbi sajandite ainsad, kelle harvadest ilmumistest saime tuletada Taeva enda ja seeläbi suuna, mis juba iseenesest, suunana, rajas meis universumi struktuuri, sest seal, kus on suund, seal on ka kaugus, see tähendab ruum, ja seal, kus on suund, seal on ka kaugus kahe punkti vahel, see tähendab aeg, on seega aastasadadeks – oh! aastatuhandeteks! – maailm, mida arvati looduks, ja kus seega nende vanade inglitega kohtumised andsid viisi tajuda kõrgemat ja madalamat otsustavalt tegelikkusena, nii kõnniksin ma ringi, aina ringi ühest nurgast samasse nurka tagasi jõudes, kui sooviksin teile kõnelda vanade aegade inglitest, aga ei, vanade aegade ingleid ei ole enam, on ainult uued, ja mina ei käi mitte sellepärast ringi, aina ringi ühest nurgast sellessesamasse, seistes samal ajal teie tähelepanu all, sest nagu ma juba mainisin,
meil on uued inglid,
kes on kaotanud tiivad ega kanna sugugi neid armsalt hõljuvaid rüüsid, vaid kõnnivad meie seas lihtsates tänavarõivastes, ja ma ei tea, kui palju neid on, kuid mingi uduse viite järgi on nende arv jäänud samaks, sest kuidagi, kord siin, kord seal, ilmuvad need uuedki, nagu vanadel aegadel vanad, kummituslikult samasugustel juhtudel meie ette meie eludes, ja nii on neid ka lihtne ära tunda, kui nad seda tahavad ega varja, mida enesega kaasas kannavad, see on lihtne, sest nad astuvad meie olemisse justkui teises tempos, teises rütmis, meloodias kui see, milles liigume meie, vaeveldes ja ekseldes siin all põrmus, pealegi ei saa me enam olla kindlad, et need uued saabuvad kuskilt ülevalt siia meie juurde alla, sest ei paista ju, et oleks veel üldse seda ülemist, ka see – koos vanade inglitega – oleks justkui koha üle andnud, andnud koha igavesele KUSKILE, kus ruumi ja aega struktureerivad veel vaid Elon Muski hullumeelsed struktuurid, ja siit võibki juba selguda, et samal ajal kui te endiselt näete ja kuulate siin vaid üht vana meest oma tundmatus keeles kõnelemas Nobeli auhinna vastuvõtmisel, kes mõistagi endiselt ja täpselt sellessamas mitteköetavas tornitoas, teate, kuuselaudade vahel ringi, aina ringi, ühesõnaga mina ehk siis see, kes nüüd kiirendab sammu, otsekui tahaks öelda, et tema mõtted neist uutest inglitest nõuavad teistsuguseid samme ja teistsugust kiirust sellelt, kes neist mõtleb, ja tõesti, oma samme kiirendades ma jõuangi kohe selleni, et nendel uutel inglitel mitte ainult ei ole tiibu, vaid neil puudub ka sõnum, neil pole miskit, nad lihtsalt on meie hulgas, tavalistes tänavariietes, tuvastamatult, kui nii soovite, ja kui teisiti, siis on nad meid välja valinud, astuvad meie ette, ja siis langeb hetkega meie silmadelt kae ja südamelt kate ehk siis saabub kohtumine, meie ehmunult, et oi, üks ingel, nemad aga meie vastas, lihtsalt et… nad ei anna edasi mitte midagi, nende ümber pole mitte mingisugust lainetavat lauset, pole valgust, millega nad meile kõrva sosistaksid, nad nimelt ei lausu mitte sõnakestki, justkui oleksid nad jäänud tummaks, nad lihtsalt seisavad ja vaatavad meile otsa, otsivad meie pilku, ja selles otsimises on anuvat palvet, et me vaataksime neile silma ja
meie
annaksime neile sõnumi, lihtsalt et kahjuks ei ole meil mitte midagi, sest me suudaksime anuvale pilgule vastuseks öelda vaid seda, mis oli vastus vanasti, kui oli veel küsimus, aga nüüd pole ei küsimust, ei vastust, no mis kohtumine see selline on, no mis taevane ja maine stseen, nad lihtsalt seisavad meie ees ja vaatavad ja meiegi lihtsalt seisame ja vaatame, ja kui nemad ehk mõistavadki miskit sellest kõigest, siis meie küll ei mõista, millest jutt käib, tumm kurdile ja kurt tummale, kuidas sellest veel vestlus saaks, kuidas sellest saaks mõistmine, rääkimata jumalikust tähenduslikkusest, kui äkitselt aimub kõigil üksildastel, väsinud ja kurbadel tundlikel, juhtumisi praegu – kui ma tohin ennast nende hulka lugeda – minul, kes ma näiliselt siin teie ees, mikrofoni, aga tegelikult seal ülal tornitoas, teate küll, odavad kuuselaudadest seinad, närune soojustus, et need uued inglid oma lõpmatus tummuses ei olegi ehk enam inglid, vaid ohvrid, ohvrid sõna algses, sakraalses tähenduses, haaran kiiresti oma stetoskoobi järele, sest see on alati minuga, ja praegugi, siin, kui räägin sellest tornitoast, kõndides ringi, aina ringi, ja asetan otsaku väga õrnalt nende rinnale ja kuulen otsekohe saatust, seda nende oma, ja ma astun sellega üle sellisesse saatusse, ma tunnen seal tuksumas sellist saatust, mis otsekohe muudab hetke, ja eriti veel järgmist, mis oleks võinud olla mul ees, sest ei, see tõenäolisena näiv järgmine hetk ei järgne, järgneb üks täiesti teistsugune hetk, mind tabab vapustuse ja kokkuvarisemise hetk, sest mu stetoskoop kuuleb ära mu ees seisva uue ingli kohutava loo, et ta on ohver, ohver: ja mitte meie eest, vaid meie pärast, meie kõigi eest ja meie kõigi pärast, on nad tiibadeta, ja sõnumita, andes teada, et käib sõda, sõda, ainult sõda nii looduses kui ühiskonnas, ja see sõda ei käi mitte ainult relvade, piinade ja purustamisega, seda muidugi skaala ühes otsas, vaid see käib ka skaala teises otsas, sest piisab ühestainsast talle, uuele inglile heidetud halvast sõnast, piisab ühestainsast ebaõiglasest, mõtlematust, vääritust teost, ühestainsast rünnakust hinge ja keha vastu, sest siis, kui nad sündisid, olid nad seatud hoopis millekski muuks, mitte selleks, nad on purustamise vastu kaitsetud, ühestainsast alatusest, küünilisest halastamatusest tema süütuse ja rikkumatuse vastu, ühestainsast teost või juba ühestainsast halvast sõnast piisab, et teda igaveseks haavata, ja mina ei saa seda isegi kümne tuhande sõnaga heastada, sest see on heastamatu.
II
Ah, jätkem need inglid!
Ma kõnelen pigem inimese väärikusest.
Hämmastav inimene, kes sa oled?
Leiutasid ratta, leiutasid tule, leiutasid, et koostöö on su ainus võimalus, leiutasid raipesöömise, et saada sinu poolt valitsetud maailma valitsejaks, sa oled saanud ehmatavalt palju mõistust ja su aju on nii suur, kääruline ja kompleksne, et saidki sellega enda poolt maailmaks nimetatud maailma üle veidi piiratud, aga ikkagi võimu, jõudsid selliste äratundmisteni, mis osutusid hiljem küll vääraks, aga aitasid sind evolutsioonis edasi, sinu hüppelisena näiv areng tugevdas ja kasvatas sinu liiki Maa peal, sa kogunesid hordidesse, ehitasid ühiskondi, lõid tsivilisatsioone, said hakkama isegi imega, et ei surnudki välja, kuigi selleks oli võimalusi küll, aga tõusid ikka jalgele ja tegid siis homo habilisena kivist tööriista ja oskasid seda ka kasutada, seejärel leiutasid erectusena tule, ja sellise pisiasja pärast, et erinevalt šimpansist ei puutu sinu kõrisõlm ja pehme suulagi kokku, sai sul võimalikuks – koos aju kõnekeskuse paralleelse täiustumisega – luua kõne, istusid Taevase Valitsejaga maha, ja kui uskuda Vana Testamendi mahavaikitud peatükke, istusid temaga maha, ja kui Tema osutas mõnele loodud asjale, andsid sina sellele nime, ning pärastpoole leiutasid kirja, aga siis olid sa võimeline juba ka filosoofilisteks mõttekäikudeks, seostasid kõigepealt sündmused ja lahutasid need siis oma usulistest veendumustest, lõid kogemusele toetudes aja, panid kokku vankri ja laeva ning rändasid Maa peal läbi Tundmatuse, röövisid kõike, mis võimalik, ja taipasid, mida võib tähendada, kui koondad oma jõu ja vaimu, kaardistasid ligipääsmatuks arvatud planeedid ega pidanud Päikest enam jumalaks ja tähti saatuse seppadeks, leiutasid või õigemini kvalifitseerisid soolisuse, naise ja mehe rolli ning siis, väga hilja, kuigi kunagi pole hilja, leiutasid neile armastuse, leiutasid tunded ja empaatia, erinevad teadmiste hankimise hierarhiad, lõpuks hakkasid õhus lendama, jätsid linnud seljataha, siis lendasid Kuule ja tegid seal esimesed sammud, leiutasid sellised relvad, millega saaks Maa õhku lasta, pealegi palju kordi järjest, leiutasid teadused niivõrd paindlikul tasemel, et homne edestab ja häbistab pidevalt seda, mida täna suudame ette kujutada, ja sa lõid ka kunsti koopamaalingutest Leonardo „Viimse õhtusöömaajani“, maagilisest ja mustast rütmimaagiast Johann Sebastian Bachini, lõpuks tegid aga ajaloolises mõõtmes täiesti ootamatult nii, et ei uskunud enam mitte millessegi, sulle jäi su enda loodud ja kujutlusvõimet hävitavate vahendite abil veel vaid lühimälu, nii lahkusid sa teadmise ja ilu ja moraalselt hea nooblitest ühistest valdustest ja valmistud kolima sohu, kus jalad vajuvad, ära liiguta, kas lähed Marsile?, pigem: ära liiguta, sest see muda neelab su endasse, mülgas tõmbab su sisse, aga see oli ilus, su teekond evolutsioonis on hingemattev, lihtsalt kahjuks: korratamatu.
III
Ah, jätkem see inimese väärikus!
Ma kõnelen pigem vastuhakust.
Olen kunagi juba püüdnud sellest rääkida, oma raamatus „Maailm läheb“, aga ma pole sellega rahul ja püüan uuesti. Ootasin üheksakümnendate aastate alguses ühel niiskel ja lämmataval pärastlõunal Berliinis ühe U-Bahni peatuse alumisel korrusel rongi. Nagu U-Bahni süsteemis ikka, olid perroonid ehitatud nõnda, et sõidusuunale vastavasse alguspunkti, kõigest mõne meetri kaugusele kohast, kus koosseis tagasi tunnelisse suundub, oli paigaldatud suur peegel koos fooriga, osalt selleks, et juht näeks koosseisu kogu pikkuses, osalt selleks, et märkida ära koht, kus rongi esiots peab – saabumisel – sentimeetri pealt, ajutiselt, väljumise ja sisenemise ajaks peatuma. Peegel oli mõeldud muidugi rongijuhile, foori punane tuli aga näitas, kus ristub rööbasteega horisontaalne sirge, mille juures tuleb koosseis väljumise ja sisenemise ohutuks läbiviimiseks peatada, ja mis siis, see tähendab foor, kui väljumine ja sisenemine oli lõppenud, muutus roheliseks, et lubada U-Bahnil jätkata teekonda tunnelis – minu juhtumi puhul – Ruhlebeni poole. Lisaks õnnetuste ärahoidmiseks paigaldatud tahvlile, mis manitses niisamagi korrast kinni pidama, oli foori kandva posti ja tunneli sissepääsu vahele kivipõrandale maalitud üks hästi nähtav kollane joon, mille ülesandeks oli märkida, et perroon ise läheb küll veel mitu meetrit edasi, ja nii see oligi, aga reisijad ei tohi ikkagi sellest kollasest joonest mingil juhul üle astuda, ja nii tekkis – nagu igas peatuses, nõnda ka siin – kollase joone ja tunneli sissepääsu vahele üks range keelutsoon, kuhu inimesed ehk siis reisijad ei tohtinud mitte mingil tingimusel astuda. Ootasin Kreuzbergi poolt saabuvat rongi, kui äkki märkasin, et selles keelutsoonis on keegi. Üks clochard, kes püüdis seal küürakil ja valulikult, nägu valus kergelt meie poole pööratud, justkui eeldaks ta meie kaastunnet, vett lasta otse rööbasteele ehitatud käiku. Oli näha, et veelaskmine teeb talle tõesti valu ja ta ei suuda uriinist vabaneda muidu kui pea et tilkhaaval. Kuniks ma täielikult aru sain, mis toimub, olid juba ka mu kõrvalseisjad märganud, milline enneolematu juhtum seda pärastlõunat meie jaoks rikub. Otsekohe ja üleüldiselt, peaaegu käegakatsutaval üksmeelel sündis arvamus, et see on skandaal ja skandaalile tuleb sedamaid lõpp teha, clochard peab lahkuma ja kollase joone kehtivus tuleb taastada. Poleks tulnud häda, kui clochardil oleks õnnestunud oma asi ära ajada ja meie hulka tagasi hiilida, et siis trepist ülakorrusele minna, aga clochard ei lõpetanud, sest arvatavasti ei saanud ta seda teha, ja häda tõi lähemale veel seegi, et vastasperroonile ilmus äkitselt politseinik ja hõikas seaduserikkujale sealtpoolt, peaaegu clochardi vastast, kategoorilise käsu see tegevus jalamaid lõpetada. Need peatused on – jällegi ohutuse huvides – kujundatud nii, et vastassuundadest peatusse saabuvad ja sealt edasi sõitvad koosseisud on teineteisest lahutatud, ehk siis kaks rööpapaari on asetatud peaaegu kümne meetri laiusse ja ligi meetri sügavusse käiku, nii et kui reisija juhtub sõidu peal ümber mõtlema ja tahab ainult ühes suunas sõitvate rongide perroonilt saada teise suunda viivale perroonile, siis saab ta seda teha ainult nii, et kõnnib perrooni lõpus olevate treppideni, läheb ülakorrusele, seejärel rööbaste kohalt koridori teise otsa, trepist alla ja jõuab niimoodi äkitselt pähe karanud suuna rongile, mitte ei tee enesestki mõista nõnda, et hüppab rööpakäiku ja läbib need kümme meetrit üle rööbaste vantsides, ei, sest kui keeldu saab üleüldse karmistada, siis see oli veelgi rohkem keelatud, ja muidugi ka eluohtlik, ja ma räägin sellest päevselgest faktist ainult sellepärast nii detailselt, et mainitud ja silmanähtavalt marru läinud politseinikul tuli – oma väärikustki mõningal määral säilitades, aga oma volitusi ja heatahtlikkust kasutades – läbida mõistagi seesama teekond ehk siis suunduda vastasperroonil selle väljapääsu poole, ronida trepist ülakorrusele, kiirustada koridori teise otsa ja lõpuks alla meie juurde.
See lähteolukord andis suuna ning politseinikki oli sunnitud sellele alluma, sest pärast seda, kui ta olukorda märkas, jõudis ta oma kumedal häälel küll hea mitu korda hõigata, kuid clochard ei teinud seda märkamagi ja hoidis peadki ikka veel samas suunas ehk siis meie poole ja vaatas meid endisel kannatust peegeldaval pilgul, tilgutades samal ajal edasi rööbastele, mis oli tõepoolest enne-olematu reeglitest, korrast, seadusest ja kainest mõistusest üleastumine, sest ta ei teinud käsku kuulmagi, või kui politseiniku võimalike sõnade järgi väljenduda, mängis kurti, ja see tegi politseinikule veel eriliselt haiget.
On selgemast selgem, et clochard arvestas sellega, et politseinik oleks oma valusalt suure üleoleku tõttu temast kiirem ja ta ei jõuaks nii, nagu tema enese tahe ja looduse tahe talle ütlevad, oma keelatud tegevust mitte kuidagi lõpetatud, ja kui ta märkas, et politseinik asus kiirustades ja seejärel juba joostes liikuma, et jõuda vastasperroonil kauge trepi kaudu ülakorrusele, tormata siis üle rööbaste ja laskuda joostes meie poole alla ja tal kõrvust kinni haarata, jättis ta suure häda ja oigamise saatel oma tegevuse katki ja hakkas meie poole põgenema, et jõuda võimalikult kiiresti kõige lähema trepini ja kuidagi kaduda.
See võistlus oli kohutav. Meie perrooni vaatajaskond vakatas, sest niipea kui clochard liikuma asus, oli kohe ka selge, et sellest põgenemisest ei tule siin küll mitte midagi, sest see vana clochard hakkas üle keha värisema ning ta jalad ja jalgu juhtiv aju, nii näis, ei toiminud enam korralikult, ning samal ajal kui ta jälgis, kuidas politseinik pürgis vastaspoolel – meeter meetri kaupa! – sealse väljapääsu poole, suutis tema siin meie poolel, kohutava pingutuse saatel ja käte pekseldes, läbida vaid sentimeetreid ja sentimeetreid, kusjuures nii politseinik kui ka tema ise vahtisid ainiti seda kümmet meetrit, mis neid lahutas. See kümme meetrit kujutas politseinikule rasket piina, mis tulenes teenimatu karistusena näivast takistusest, temale meie poolel tähendas see aga viivitust, ja see viivitus kandis endaga mõttetut, aga ilmselget ootust, et ta pääseb ilmselgest vastutuselevõtust. Politseinik esindas oma vaatevinklist seadust, kõigi poolt heaks kiidetud ja seetõttu kohustuslikku Head vastandina hukka mõistetud ja kõike mõistlikku eitavale korrarikkujale, teise sõnaga Halvale. Nii see on, ta esindas kohustuslikku Head, ehkki antud hetkel abitult, minus aga, kes ma alandatuna seda ebainimlikku võistlust vaatasin, meetrid sentimeetrite vastu, kasvas tähelepanu äkitselt teravaks kui nuga, ja see tähelepanu peatas hetke. Peatas just seal, kus nad teineteist märkasid, hea politseinik seda, et halb clochard laseb keelutsoonis vett, ja halb clochard seda, et üks hea politseinik halva juhuse tahtel seda kõike märkas. Nende vahel oli kõigest kümme meetrit, politseinik haaras kumminuia järele, aga enne kui ta oleks minema tormanud, ta äkitselt peatus, oo, millist lõpmatut, aga katkestatud võimu oli selles liigutuses, tema lihased olid hüppevalmilt pingul, sest hetkeks käis tal peast läbi mõte, et mis oleks, kui ta lihtsalt hüppaks üle selle kümne meetri, samal ajal kui teisel pool, kümne meetri kaitse all, värises ja peksles lõpmatu, kahekordne alistatus. Selle koha peal mu tähelepanu peatus ja on jäänud sinna tänase päevani, kui mõtlen pildile, kui politseinik asub raevukalt kumminuia vibutades teele clochardi poole, või kui kohustuslik Hea asub teele clochardi maski all taas välja ilmuva Halva poole, või isegi mitte lihtsalt Halva poole, vaid teo tahtlikkuse ja teadlikkuse pärast otse Kurja enese poole, ja nii näen ma selles tardunud stseenis jätkuvalt ja tänagi, kuidas vastaspool läbib kiirustades ja peagi jooksusammul ikka meetreid ja meetreid, meie poolel aga patustaja, oiates, värisedes, jõuetult ja valust peaaegu halvatuna, sest kes teab, mitu tilka veel tema sisse jäi, vaid sentimeetreid ja sentimeetreid – jah, ma näen, et Hea selles võistluses
kõigest kümne meetri pärast
ei saa Halba mitte kunagi kätte saada, sest need kümme meetrit on ületamatud, ja kuigi see politseinik saab varsti selle clochardi täpselt rongi saabumise ajal kätte, siis mis kasu sest on, minu silmis on need kümme meetrit igavesed ja alistamatud, sest mu tähelepanu tajub vaid seda, et Hea ei jõua iial peksleva Kurjani, sest Hea ja Kurja vahel ei ole mitte mingisugustki lootust.
Rong veeres minuga Ruhlebeni poole, mina aga ei suutnud peast välja taguda seda värisemist ja pekslemist, ja mind tabas äkitselt nagu välk küsimus, et millal see clochard ja kõik teised paariad ükskord mässu tõstavad – ja milliseks see mäss veel kujuneb? Võib-olla veriseks, võib-olla halastamatuks, võib-olla kohutavaks, kui üks inimene notib teist, aga siis rehman ma käega, sest ma ütlen, et oo ei, see mäss, millele mina mõtlen, tuleb teistsugune, sest see mäss puudutab kõike.
Mu daamid ja härrad, iga mäss puudutab kõike, ja nüüd, kui ma seisan siin teie ees ja mu sammud seal koduses tornitoas jäävad aina aeglasemaks, välgatab minus uuesti see toonane sõit Berliini U-Bahnis Ruhlebeni poole. Üks valgustatud peatus möödub teise järel, ma ei välju mitte kuskil, ma sõidan endiselt selle U-Bahniga tunnelites, sest pole peatust, kus võiksin väljuda, lihtsalt vaatan mööduvaid peatusi ja tunnen, et olen mõelnud lõpuni kõigest ja olen öelnud kõike, mis ma mõtlen mässust, inimese väärikusest, inglitest ja tõesti, võib-olla kõike – isegi lootusest.
Ungari keelest tõlkinud Lauri Eesmaa
© The Nobel Foundation 2025. Published with permission.
