Aliis Aalmann. Pääsulinn. Tallinn: Kultuurileht, 2025. (Loomingu Raamatukogu; 2025/29). 64 lk. 7.00 €.
Tutvustuses Loomingu Raamatukogu kodulehel võetakse Aliis Aalmanni kolmas luulekogu „Pääsulinn“ kokku nii: „Olulisteks märksõnadeks on siin mure keskkonna ja Eesti tuleviku pärast, vastuhakk allaandmisele, protest leppimise suhtes, vastukaaluks linnale kui kapitalismikantsile astuvad mängu mets, põld, maa, küla.“ Teose protestivaimu rõhutab ka autor ise, tunnistades, et soovis „Pääsulinnas“ päästa enda seest valla „väikse vihase luuletaja“.[1] See kütab ootused üles – kohe hakkab sädemeid pilduma! Vuhisema „kirjalik giljotiin“ (lk 54)!
Siin-seal sähvatabki. Kõige vahedam on Aalmanni sulg luuletustes „Rohepööre“ (lk 27), „Hamlet kuues vaatuses“ (lk 33–38) ja „Kõik linnad põlgusele“ (lk 52–53), mis koos tsükliga „Kapitalisman“ (lk 8–12) moodustavad sammastiku, millele kogu ülejäänud teos toetub. Neil tekstidel on haaret ja üldistusjõudu, kohalik seotakse siin orgaaniliselt üleilmsega, isiklik üldinimlikuga, kõikudes pidevalt trotsi ja tusa, tarmu ja turma vahel. Aalmanni „Hamleti“ neljandast „vaatusest“ pärinevad ka mu lemmikread ses raamatus: „nii sombune / sudune maa / nii / ehtne eesti rada / globaalne glissando / pilvepiirilt kolinal / romulasse“ (lk 36). Autor ei lahmi, ent ei pühitse samuti mitte, ei pelga muu hulgas groteski, räigustki: „kured ei too enam ammu / imikuid lävele / vaid võtavad viimasedki / lükkavad need üle pesaserva / otse konnaligasele maanteele“ (lk 12). Enese võrdlemine nõia kui „püha viha toitjaga“ (lk 17) mõjub see-eest veidi väsinult – „naine kui nõid“-teema sai juba Aalmanni eelmises luulekogus „Väe võim“ põhjalikult läbi kirjutatud.
Laias laastus „Pääsulinn“ aga eriti vihane raamat ei ole. Lüüriline mina kahtleb selles isegi, kui arutleb: „kas peegeldan tegelikult / ojarahulikult uduunelevalt / raudraskelt / sisemist rahutust“ (lk 19). Jah, rohkem kui raevu või isegi lihtsalt pahameelt on luulekogus mõtlikku murelikkust, rambet valu, õilsat kibedust. Aalmann on ennemini üha tuure koguvate ühiskondlike ja eriti keskkonnakriiside vaikne (aga mitte vaikiv) tunnistaja, muutuva maailma kroonik kui röökiv revolutsionäär, ta ei võitle tuleviku pärast barrikaadidel, vaid jälgib heitlust distantsilt (aga mitte turvalisest kaugusest, sest turvalisi kaugusi pole enam – pane tähele minevikuvormi järgnevas näites!): „meil oli vana päike mis kiirgas vanu asju / õli ja metsapõlenguid / mis tilkus tuvitiibadest naftat / kraapis kurekurkudest klaasi / pingviinidelt plastikvõrusid / ja nüüd saab sellest uus aeg / kaose koidik ja teismeiga / ta kasvatab enda loojad ümber“ (lk 42).
Ent nagu päriselus saab protestida vägivalda kasutamata, näiteks miitinguid, marsse või sit-in’e korraldades, võib vastuhakk luuleski avalduda muul viisil kui vaid kärkides. Õrnuski võib „olla tänapäeva kiires ja meediakirjus melus omamoodi mäss,“ leiab Triin Paja,[2] keda Aalmann üheks oma eeskujuks nimetab[3]ning kelle tekstide mõju nii Aalmanni kujundikeelele, stilistikale kui ka temaatikale on ilmne. Sellega kõlab kaasa Sveta Grigorjeva, kui kõneleb rõõmust kui vastupanust ja kutsub üles rõõmu ja tänulikkust teadlikult kultiveerima.[4]Luules on heaks näiteks säärasest lähenemisest Berit Petolai kevadel ilmunud kogumik „Hele, tuisklev ja nimetu“, mis „ängistunud ja sarkastilise“ kunsti ajastul oma tavatu siiruse ja soojusega mõnes lugejas lausa kimbatust on tekitanud.[5]
Aalmanngi tähendab samas tekstis, mille avavärsis kirjalikku giljotiini nõuab, et „kaos algab vaikselt“ – protest linna kujus kehastunud oma lapsi õgiva kapitalismimonstrumi vastu võib alata ka nõnda pisikesest, pealtnäha tühisest žestist nagu see, et „kirjutan hauamusta märkmikku / linnade nimed väikese tähega“ (lk 54). Iseäranis seepärast, et tegelikult on võitlus, mida „Pääsulinnas“ peetakse, ennekõike võitlus iseendaga, püüd tõrjuda eemale ükskõiksust ja hoolimatust, lootusetust ja kibestumist, mis ümberringi vohavad ja pidevalt ka lüürilise mina hinge kallale kipuvad. Paja ja eriti Petolaiga võrreldes on Aalmann tublisti tumemeelsem, vahel lausa, jah, sarkastiline, muutumata siiski õelaks või kaldumata nihilismi. Veel pole liiga hilja pöörata teelt hukatusse, ehkki pahatihti kipub nii tunduma: „päästa küla päästa linn / ise põgeneda saatuse sihikpilgu eest“ (lk 16).
Otsemaid tekivad seosed Maarja Pärtna loomingu, eriti tema kahe viimase raamatuga, milleks on proosaluulekogud „Elav linn“ (pealkirjad!) ja varakevadel Kultuurkapitali luulepreemia pälvinud „Ülestõusmise serval“. Pärtna mõtiskleb seal samuti kliimakriisi, sõjahirmu ja majandusliku ebavõrdsuse üle, teeb seda ilustamata, ent suure poeetilise tundlikkuse ja täpsusega, murelikult, kuid meeleheiteta, kaotamata ajastu painete kiuste usku parema tuleviku võimalikkusse. Just lootusest, olgu see kuitahes rohmakas ja rabe, saab Pärtnal „vastuhakk väljasuremisele“.[6]
Päris Pärtna teoste intensiivsuse, iga teksti ja lause äärmise ärksuse ja sisendusjõuni „Pääsulinn“ ei küündi, vähemalt mitte läbinisti. Selleks on siin natuke liiga palju toda „uduunelevat“ kraami: sümpaatseid, kaunikõlalisi ja veetlevate kujunditega, ent endasse suletud pildikesi, impressioone, mis võiksid töötada omamoodi hingetõmbepausidena pingestatumate tekstide vahel, kui selline lahendus mõjuks taotlusliku(ma)lt.[7] Seejuures on tähelepanuväärne, et „Pääsulinna“ üks tugevamaid palu on just kogumiku ainus proosaluuletus „Rohepööre“, mis ei eristu küll oma lüürilisuse astmelt ega kujundikeelelt märgatavalt teose teistest tekstidest, ent mille vormivalik pole ometi meelevaldne. Kirjavahemärkide nappus ja fraasipiiride hägusus tingivad teistlaadi lugemiskogemuse, sunnivad värsse ühe hingetõmbega haarama; hoog omakorda võimendab teksti teravat tooni ja annab kollapsi poole kihutamise narratiivile pinevuse. Aalmann kombineerib siin osavalt regivärsimotiive ja -võtteid ning nüüdisaegset keelt ja hoiakuid, mõjub ühtaegu ürgtuttavalt ja ometi värskelt: „harvester ei küsi mis tüüpi / on veri ta murrab joob ja joovastub kodumetsalõhnast põlistukalehast / on saanud vänge parfüüm mis maitseb samuti kui kanaarilinnu vaikus / kaevanduses see on itk ja need on pisarad vaata kuidas pööran haljast / pinda kuis mets on masinate magala autode urisev põõnav areen“ (lk 27).
Üldiselt toetutakse „Pääsulinnas“ regilaulutraditsioonile võrreldes Aalmanni kahe esimese koguga märksa vähem, ehkki see on ühe olulise allhoovusena raamatus kahtlemata olemas, kuid mitte enam esiplaanil nagu „Väe võimus“ ja debüütteoses „Verihaljas“. Just regivärsipoeetika oskuslik kasutamine, traditsiooniliste tekstiloometehnikate uudses kontekstis rakendamine (ja eriti „reeglite rikkumine“, näiteks mängimine rütmi ja siiretega) oli aga see, mis paljuski Aalmanni varasematele tekstidele nende „väe“ andis. Võib-olla just seetõttu mõjub „Pääsulinn“ üksikute eranditega taltsamalt, vaguramalt kui eelkäijad (ja samas mitte piisavalt, et tasadusest endast saaks statement)? (Pealegi, regivärssi kui sellist ning iseäranis selle kasutamist nüüdse aja probleemide läbivalgustamiseks ja lahtimõtestamiseks võib samuti vaadelda kui vastuhakku, sest regilaul on juba oma olemuselt kapitalistliku ühiskonnakorralduse ja meelelaadiga opositsioonis.)[8]
Aalmann on öelnud, et tahtis „Pääsulinnas“ olla „teistmoodi jõuline“.[9] Pelgalt emotsionaalselt laetud teemavalikust aga ei piisa, sest luulele annab sugestiivsuse ju eeskätt ikkagi see, kuidas midagi öeldakse, mitte niivõrd see, mida. Aalmanni luuletajahääl on jällegi muutumises: see pole enam seesama, mis „Verihaljas“ julge omanäolisusega võlus ja „Väe võimus“ end kinnistas, lõpuks oma korduvate mustritega veidi väsitamagi hakkas (ka luuletajat ennast?), kuid tõenäoliselt veel ka mitte päris see, mida tulevikus aalmanlikkuse all tundma saame.[10] Nii on paratamatu, et „Pääsulinn“ on mõneti otsiv, ebalev, muu hulgas ka tonaalsuselt. Tundub, et tegelikult proovib Aalmann isegi alles sotti saada, kui valju häält teha julgeb ja tahab. Aga hea kirjanik arenebki, muundub ja moondub, katsetab, küpseb.
[1] Aliis Aalmann: luuletus võib sündida ka Võru-Tartu bussis. Delta. Klassikaraadio, 30.09.2025.
[2] P.-R. Larm, Rohkem palve kui jutustus. Sirp, 01.04.2022.
[3] L. Mudist, Selleks et tulevikumõtteid vaigistada, hakkasin vaatama rohkem minevikku. Intervjuu Aliis Aalmanniga. Värske Rõhk, 2021, nr 70.
[4] K. Viilup, Sveta Grigorjeva: viimasel ajal on rõõm otsekui vastupanu. Kultuur.err.ee, 15.12.2024.
[5] L. Rünkla, Nagu suure linnu konksjad varbad. Looming, 2025, nr 9.
[6] M. Pärtna, Ülestõusmise serval. Tartu, 2024, lk 66.
[7] Aalmann on ise luulekogu saamisloost kõneldes kinnitanud, et „Pääsulinn“ on kokku pandud kahest käsikirjast ja sisaldab teiste hulgas tekste, mis varasematesse luulekogudesse ei sobinud ning millest üks on pärit lausa tema trükidebüüdist (Värske Rõhk, 2018, nr 53). Aliis Aalmann: luuletus võib sündida ka Võru-Tartu bussis.
[8] Vt Vaim Sarv: regilaul on oma totaalsuses radikaalne. Kultuur.err.ee, 02.06.2025.
[9] Aliis Aalmann: luuletus võib sündida ka Võru-Tartu bussis.
[10] Küllap sellepärast aimub nii mõnestki „Pääsulinna“ tekstist ka Aalmanni eeskujude ja/või muidu kongeniaalsete autorite hääli: lisaks Pajale ja Pärtnale ka Tõnis Vilu, Piret Põldveri ning raamatu koostaja ja toimetaja Hasso Krulli omi.
