Nada Elia: 17. novembril 2024 jõudsid avalikkuse ette teated, et Gazas asuva al-Shifa haigla ortopeedilise kirurgia osakonna juhataja dr Adnan al-Bursh oli vägistamise tagajärjel surnud. Ta oli koos teiste arstide, õdede ja muu meditsiinipersonaliga töötanud Gaza põhjaosas asuvas al-Awda haiglas, kui Iisraeli sõdurid nad „riikliku julgeoleku kaalutlustel” kokku ajasid ja minema viisid. Dr al-Bursh toimetati Sde Teimani [Iisraeli vangla]. Neli kuud hiljem tiriti al-Bursh vanglaõuele, vööst allapoole alasti, veritsev, võimetu seisma. Mõni hetk hiljem ta suri. Iisraeli sõdurid olid ta grupiviisiliselt surnuks vägistanud.[1]
Venemaa agressioon Ukrainas on viinud oluliste aruteludeni selle üle, kelle teadmised ja kogemused meile julgeoleku mõtestamisel korda lähevad.[2] Meie piirkonna eksperdid on nõudnud, et Venemaa agressiooni tuleb vaadelda Venemaa imperialistliku mineviku ja poliitika taustal. Agressiooni peab mõtestama selle all kannatanud riikide ja inimeste hääli kuulda võttes. Ilma neid analüütilisi samme tegemata on raske aru saada, et puhtalt reaalpoliitiline mõõde, mis keskendub suurriikide huvide kaalumisele eelduslikult anarhistlikus rahvusvaheliste suhete süsteemis, ei ole rahvusvahelise poliitika mõtestamiseks piisav. Reaalpoliitika lükkab juba eos maailmapoliitikast välja teised olulised toimijad ning seega (taas)toodab ebaadekvaatset ja poolikut analüüsi.
Peame mõistma, miks on kriitiline analüüs (kes saab enda julgeoleku kogemust avada?) ja relatsiooniline analüüs (me hoiame laiemat konteksti ja toimijatevahelisi suhteid kogu aeg pildil ning huvitume, kes ja kuidas neist jutustab) hädavajalikud maailmapoliitika mõistmiseks. Hoides neid julgeolekusuhteid pildil, selmet rääkida ainult suurriikide heitlusest, saame paremini aru, mida tähendab, kui keegi väidab, et Ukraina on ainult puhverriik suuremas võitluses USA ja Venemaa vahel. Saame aru, kuidas mõningate riikide ja inimeste julgeolekut on lihtsam arvestamata jätta ning mis on selle arvestamata jätmise hind. Maria Mälksoo on argumenteerinud, et meie käsitlustesse Venemaa agressioonist Ukrainas peab jõudma n-ö postkoloniaalne hetk. Järgnevas artiklis tahan sellesama argumendi tõsta Gaza ja palestiinlaste ning laiemalt kogu maailmapoliitika konteksti.
Globaalse lõuna kontekstis ja rahvusvaheliste suhete distsipliinis on kriitilised julgeolekukäsitlused juba pikemat aega tekitanud tuliseid arutelusid. Julgeolekust rääkimisel ei saa eirata laiemat ajaloolist konteksti, sest ilma ajaloolise raamita ei hinda me võimusuhteid õigesti. Näiteks on koloniaalne vägivald jätnud kustumatu jälje mitmete riikide poliitikasse ja sealsete inimeste eludesse.[3] Shampa Biswas toob välja, et postkoloniaalse lähenemise lähtekohaks on tunnistada kolonialismi mõju maailmapoliitikas.[4] Biswas illustreerib seda näitega, kuidas läänele meeldib teisest maailmasõjast rääkida lihtsustatult ehk jutustada, kuidas liitlased saavutasid teljeriikide üle võidu, jättes aga mainimata asjaolu, et mitmed liitlasriigid olid seotud brutaalse kolonialismiga Aasias ja Aafrikas. Globaalse lõuna riigid teavad hästi mida tähendab olukord, kus rahvusvaheline süsteem töötab topeltstandardite alusel ja kus nende kogemused ei ole juurdunud üldise ajaloonarratiivi osaks. Globaalse põhja julgeolekunarratiiv on alati prioriteetsem – ka Biswase näide illustreerib seda hästi – ja globaalse põhja riigid on alati valmis iseenda julgeoleku ja heaolu kasvu nimel teiste elu ohtu seadma. Sestap võimaldab postkoloniaalne lähenemine nihestada julgeolekust rääkimist nii, et see ei lähtuks mitte (ainult) võimukeskustest, vaid ka maailma äärealadelt.
Postkoloniaalne lähenemine: vägivalla ajalooline ja igapäevane kontekst ning relatsiooniline mõõde on olulised
Eurotsentrilised kategooriad ja eeldused maailmapoliitika kohta on enamiku rahvusvaheliste suhete alaste lähenemisviiside, sealhulgas realismi, liberalismi ja isegi mõningate kriitiliste julgeoleku-uuringute aluseks.[5] Me ei peaks olema üllatunud, et (asundus)kolonialism ja imperialism on jätnud sügavad jäljed sellesse, kuidas me teatud piirkondi maailmas tundma oleme õppinud ning kuidas neid jätkuvalt mõtestame.
Veel enne, kui lääs oli valmis rääkima, kuidas meie julgeoleku teadmusloome on ebaõiglane just Ukraina kontekstis, oli sama teema üleval märksa laiemalt, keskendudes tohutule episteemilisele ebaõiglusele globaalse põhja ja lõuna vahel.[6]Nivi Manchanda kritiseerib julgeolekukäsitlusi, mis ei ole tõsiselt lahti muukinud rassistamise ja valgete ülemvõimu mõju julgeoleku diskursustele.[7] Olulise näitena saab tuua selle, kuidas julgeolekuoht on üldiselt projitseeritud globaalsesse lõunasse.[8] Mõistmaks, kuidas niisugune lüke on võimalikuks saanud, tuleb meil süüvida sellesse, kuidas jutustatakse lugu n-ö teisest .Kui meis on kujundatud arusaamad, mis toetuvad lihtsale kaksikjaotusele ja rassismile, kus ebaturvalisus, ebainimlikkus ja terrorism iseloomustavad globaalse lõuna toimijaid, siis (taas)toodame kolonialistlikke hoiakuid, mis liigitavad kõik läänest väljapoole jääva millekski probleemseks, halvemaks – ühesõnaga millekski selliseks, mis on alati ettekäändeks või põhjuseks, et vägivalda kasutada või teatud riikide juhtimisse sekkuda.[9] Episteemiline ebaõiglus ja probleemi asetamine globaalsesse lõunasse toimuvad käsikäes. Ei ole juhuslik, et enamik lääne meediakanaleid kajastasid Gazas toimuvat ilma täielikku konteksti avamata. Iisraeli kujutati kui „provotseerimata vägivallale reageerijana“, samas kui „palestiinlaste kogemused okupatsioonist ja võõrandamisest“ jäid tähehelepanuta.[10] Enamgi veel, New York Times’ ajakirjanikele saadeti toimetuse poolt ettekirjutis, et ei tohi kasutada väljendit „okupeeritud territooriumid“, kuigi rahvusvaheline õigus Gazat ja Jordani jõe läänekallast just niimoodi defineerib.[11]
Lisaks eelmainitule rõhutavad feministlikud uurijad, et üldiselt on meie lähenemine vägivallale üsna kitsas, ehk siis keskendutakse peamiselt füüsilisele vägivallale, selmet märgata kuidas struktuurne vägivald, ka rahuajal, loob füüsilist vägivalda soodustavaid tingimusi.[12] Iisraeli 7. oktoobri 2023 järgsetest rünnakutest alates on eri autorid juhtinud tähelepanu tendentsile, kuidas dehumaniseeriv diskursus on aluseks ebaturvalisuse tekkele. Tekitatud on olukord, kus teatud inimeste elud ja kannatused ei loe, sest neid endid ei loeta piisavalt inimesteks. Siia võiks pookida arhiivi jagu viiteid, kuidas kolonialismi ja genotsiidi uuringud on paljastanud just selliseid võtteid. Prantsuse asumaades, Idabloki sotsialismimaades, Lõuna-Aafrikas, Palestiinas ja veel paljudes kohtades on ühte inimgruppi pikka aega dehumaniseerides nende inimlikkus kustutatud ja nende julgeolek mutta trambitud. Teisisõnu, dehumaniseeriv loogika loob pinnase vägivaldseks poliitikaks. Achille Mbembe on kasutanud terminit „nekropoliitika“ , et näidata, kuidas poliitilistel jõududel on võime otsustada selle üle, kes tohib elada ja kes peab surema.[13]
Allpool peatun kolmel olulisel ja üksteisega tihedalt seotud analüütilisel võttel, mille postkoloniaalne hetk julgeoleku mõtestamisse toob. Esiteks, sellise raamistuse korral tuntakse huvi, kes saab julgeolekust rääkida. Teiseks, ja eelnevaga seotult, postkoloniaalne pilk jälgib, kelle julgeolek meile korda läheb. Ja kolmandaks, see on kontekstitundlik ja avab eri võimusuhteid, küsides: millised toimijad ja millist liiki vägivald on omavahel seotud? Väidan, et just selline fookus aitab välja murda lähenemisviisidest, mille korral teatud inimrühmade elud on jutustatud tapetavateks.
Esiteks, mismoodi on saanud võimalikuks, et oleme nutitelefonide kaudu pealt vaadanud, kuidas Iisrael tapab iga päev klassitäie lapsi.[14] Mitmed teadlased on öelnud, et üks selle põhjuseid on palestiinlaste pikaaegne dehumaniseerimine.[15] Mishal S. Khan ja Alu Tacon Tinua on toonud näitena Iisraeli poliitladviku järjepideva genotsiidilise kõnepruugi. Nad kirjutavad:
Me nägime dehumaniseerimist siis, kui Iisraeli kaitseminister teatas 9. oktoobril 2023. aastal maailmale, et Iisrael võtab palestiinlastelt ära eluks vajaliku, nagu kütus ja vesi, sest Iisrael „võitleb inimloomadega”, ning siis, kui Iisraeli kultuuriminister viitas „Gaza koletistele”.
Teadlased Segal ja Daniele on dokumenteerinud, kuidas genotsiidile kutsuv kõnepruuk oli igapäevane juba enne 7. oktoobrit. Selline palestiinlaste dehumaniseeriv kujutamine ei ole mitte ainult nende elude tähtsust vähendanud. Fraihati ja Aburamadani sõnul tegi lääne poliitiliste liidrite järjepidev palestiinlasi dehumaniseeriv diskursus võimalikuks 7. oktoobrile järgnenud Iisraeli julmused.[16] Teise inimlikkust kustutav lähenemine on palestiinlasi pikalt saatnud. Mohammed el-Kurd lahkab seda tendentsi oma teoses „Perfect Victims“ põhjalikult ja märgib, et selline kujutamine on muutnud palestiinlased tapetavaks (killable).[17] Sionistliku liikumise üks juhtfiguure Theodor Herzl on kirjutanud 1896. aastal: „Seal [Palestiinas] oleme Euroopa müüri osa kaitseks Aasia vastu, oleme eelpost tsivilisatsiooni ja barbaarsuse vahel.“[18] Palestiinlaste lugude luku taga hoidmiseks on võetud kasutusele kõik tsensuuri, vaigistamise vahendid.[19]Oleme näinud, kuidas palestiinlastest rääkinud ajakirjanikke, vabatahtlikke, humanitaartöötajaid, teadlasi ja kirjanikke on vallandatud, ähvardatud või tapetud.[20] Tapetute hulka kuuluvad pigem palestiinlased ise, kes enda lugu rääkides on tihti pidanud maksma eluga, näiteks Iisraeli sõjaväe tapetud Palestiina ajakirjanik Shireen Abu Akleh.[21]
Sellisel vildakal palestiinlaste kujutamisel on ohtlikud tagajärjed (vt artikli alguses esitatud lugu dr Adnan al-Burshist).[22] Näiteks Nada Elia on juhtinud tähelepanu asjaolule, kuidas Iisraeli ministridõigustasid Palestiina kinnipeetu võigast vägistamist, öeldes, et „Iisraeli julgeoleku nimel on lubatud kõik, sealhulgas grupiviisiline vägistamine“.[23] Kõik see, mis väljub 7. oktoobri raamidest, ei pääse kuuldavalegi, sest palestiinlaste ja teiste hääli, kes üritavad neid probleeme mujal maailmas nähtavaks teha, summutatakse aktiivselt. Nii tekibki olukord, kus lisaks sellele, et karistamatusele on loodud soodne pinnas, ei problematiseerita ka seda, et mitmesuguste rõhumissüsteemide – blokaadi, okupatsiooni, apartheidi – autor Iisrael saab julgeolekust rääkimiseks hea platvormi. Iisrael rõhujana on see osapool, keda mitmed lääne riigid ja meedia ilma igasuguse kriitilise mõtlemiseta kuulavad ja tiražeerivad.
Teiseks, kui palestiinlaste lood meile korda ei lähe, siis ammugi ei lähe meile korda nende julgeolek. Iisraeli vägivald palestiinlaste vastu illustreerib ilmekalt, kuidas okupatsioon ja rõhuja-rõhutu suhe on olulised kategooriad, mis ei pruugi võimukeskustest julgeolekut jutustades esile tulla. Kriitiline pilk julgeolekule võiks läbipõimunult haarata analüütilisi termineid just neilt teooriatelt, mis tihti toetuvad allasurutute kogemustele ja teadmistele, näiteks post-/dekoloniaalsed või teised erisuguseid võimusuhteid avavad vaatenurgad. Intersektsionaalsusest lähtudes võiks juurde tuua kväär-, feministlikke ja (neo)marksistlikke vaatenurki, sest need võimaldavad näha ka selliseid ebavõrdsuse ja vägivalla vorme, mis realismi ja liberalismi pilgu läbi toimuvat jälgides jäävad fookusest välja. Feministlikud vaatenurgad uurivad, kuidas vägivald mõjutab inimesi erinevalt ning toovad esile, et palestiina meestelt on juba eos võetud tsiivilisiku subjektipositsioon – neid kujutatakse peamiselt terroristidena. Selline sootundlik lähenemine paljastab vägivalla tasandeid, mis jääksid ilma selle perspektiivita varju.[24]
See tähendab, et peame kriitiliselt hindama, kuidas julgeolekust rääkimine muutub, kui me ei lihtsusta vägivallast arusaamist ja vaatame eri vägivallavorme koos – teisisõnu, kui mõistame hukka 7. oktoobri vägivalla, kuid ei eita konteksti, kus see vägivald toimub. See kontekst viitab olukorrale, kus alates 1948. aasta nakbah’st („katastroof“), mil üle 750 000 palestiinlase aeti vägivaldselt oma kodudest välja, on järjepanu süvenenud ühe inimgrupi – palestiinlaste – rõhumine ja nende vastu suunatud eri liiki vägivald.[25]
Kontekstituimalt toimetades ei saa tähelepanu järgmised küsimused, mille väärtus on aga tohutu, sest neil on jõudu suunata meid julgeolekukäsitlusteni, mis on jätkusuutlikumad ja võivad aidata vägivalla taastootmise tsüklist välja murda. Julgeoleku analüüsid võiksid tõukuda küsimustest, mis toovad esile just konflikti juurpõhjused. Kuidas on võimalik arvata, et igapäevaselt palestiinlasi vägivallaga terroriseerides saab tagada iisraellaste – või üleüldse kellegi – julgeoleku? Kas asunduskolonialismi konteksti muutmata on üldse võimalik julgeolekust rääkida? Mis veelgi olulisem, kui toetume postkoloniaalsele ja relatsioonilisele lähenemisele, siis näeme, et Iisraeli tekitatud olukord, kus palestiinlaste peal kasutatakse pidevalt eri liiki vägivalda – episteemilist-sümboolset (nende agentsust ja lugusid diskrediteerides, nende endi ja nende toetajate hääli summutades), füüsilist vägivalda (nt asunike vägivald, mida toetab Iisraeli sõjavägi ja riik), struktuurset vägivalda (kõik poliitikad, mis on palestiinlaste suhtes diskrimineerivad, alustuseks kasvõi see, et palestiinlased elavad Läänekaldal sõjalise korra all ning nende õigused ja liikumine on igapäevaselt piiratud) –, kindlustab selle, et tulevikus on ebaturvalisust ja vägivalda veelgi rohkem, mitte vähem.
Viimaks, kui kontekstualiseerime ja vaatleme koos eri vägivallavorme, näeme, et diskursiivne-materiaalne vägivald on juuripidi kinni rahvusvahelise süsteemi koloniaalvägivallas. Balfouri deklaratsiooniga Palestiina maade äraandmine ning sellele järgnenud lääne (eriti USA) sõjaline ja poliitiline toetus Iisraelile näitavad, et võimusuhted on alati olnud asümmeetrilised. Imperiaalsed jõud – nt Briti mandaadi administratsioon – toetasid toona sioniste ja tembeldasid kohalikud n-ö mitteinimesteks. See tegi võimalikuks materiaalse vägivalla, mis algas juba sellest, et kohalike elanike arvamust selle kohta, mida teha Palestiina territooriumiga, küll uuriti, aga nende vaated suruti vägivaldselt maha – raportit, mis sisaldas kohalike elanike seisukohti, hoiti avalikkuse eest varjul, see tuli välja alles hiljem.[26] Sionistid õigustasid ammu enne teist maailmasõda palestiinlaste maade äravõtmist koloniaalvõimudele kohase retoorikaga, selgitades, et kohalikud on tagurlikud ja ainult „valgustatud toe“ abil saab sealset olukorda paremaks muuta
Postkoloniaalne lähenemine osutab, et rõhumise struktuuride eiramine on viinud olukorrani, kus Iisraeli ja Palestiina vahelist olukorda kirjeldatakse sageli kui “konflikti”, kuigi tegelikkuses on tegemist sügavalt asümmeetrilise ja ebavõrdse võimudünaamikaga. Seega rääkimine kahest võrdsest osapoolest takistab meil olukorra mõistmist. Eriti kui me teame, et alates 1948. aastast on ÜRO-lt tulnud sadu resolutsioone, mis on üheselt mõistnud hukka Iisraelist lähtuva diskrimineeriva poliitika, nimetanud selle ebaseaduslikuks ja nõudnud viivitamata olukorra muutmist. Kui me teame, et USA on vetostanud rohkem kui 53 Iisraeli suhtes kriitilist Julgeolekunõukogu resolutsiooni, tsementeerides sedasi status quo’d.[27] Kui ajalooline Rahvusvahelise Kohtu (ICJ-i) nõuandev arvamus leidis, et Iisraeli ehitatud eraldussein, mis paikneb okupeeritud Palestiina territooriumil, on illegaalne.[28] Kui ÜRO on korduvalt välja toonud, et asunduste rajamine on ebaseaduslik, aga sellele vaatamata pole see mitte ainult jätkunud, vaid on ka kiirelt kasvanud. ICJ-i hinnangul elab 740 000 Iisraeli asunikku ligi 130 ebaseaduslikus asunduses Jordani Läänekaldal ja Ida-Jeruusalemmas ning 2023. aastal püstitati Läänekaldal asunduste rajamisel kõigi aegade rekord. Kas me kuidagigi suudame hoomata, mida tähendab elada kohas, kus iga hetk võivad Iisraeli asunikud sind kambakesi, Iisraeli sõjaväe, riigi ja õigusinstitutsioonide toel rünnata, maha lasta, arreteerida, sinu kodu lammutada ning pärast endale sinna maja ehitada ja seal ise elama asuda, varastades lõplikult sinu kodu, maa ja väärikuse? Kui inimõiguste organisatsioonid, ÜRO eksperdid, suur hulk teadlasi üle maailma ja nüüd ka Rahvusvaheline Kohus on öelnud, et:
Iisraeli okupatsioon Palestiina territooriumil on rahvusvahelise õiguse kohaselt ebaseaduslik … Iisrael peab lõpetama oma 57 aastat kestnud okupatsiooni täielikult ja „nii kiiresti kui võimalik“ ning riikidel ja rahvusvahelistel organisatsioonidel, sealhulgas ÜRO-l, on kohustus hoiduda okupatsiooni toetamisest või Iisraeli kohaloleku tunnustamisest okupeeritud Palestiina territooriumil … Iisraeli okupatsioon on palestiinlasi süstemaatiliselt diskrimineerinud, mis on samaväärne rassilise segregatsiooni ja apartheidiga.[29]
Mitmed inimõiguste eest seisvad organisatsioonid on dokumenteerinud, kuidas palestiinlaste vastu kasutatud vägivald on süsteemne ja igapäevane ning toimub karistamatuse tähe all, s.t Iisrael pääseb kõigest puhta nahaga. Selliseid juhtumeid on niivõrd palju, et neid võibki loetlema jääda. Sestap kirjeldan allpool vaid kolme. Need näited aitavad mõista, kuidas postkoloniaalne perspektiiv pakub raamistiku vägivalla erinevate vormide (nt tapetavateks jutustamine ja vägivalla igapäevasus) omavaheliste seoste analüüsimiseks. Nende näidete kaudu avaneb paremini, kuidas vägivalla kontekstualiseerimine võimaldab mõista selle tsüklilist iseloomu – seni, kuni palestiinlastele ei anta võimalust neid seoseid nähtavaks teha, jääbki vägivalla korduvus mõistetamatuks.
Esimene neist näitab kuidas palestiinlaste elu ei lähe meile korda ja nende peal kasutatakse sõnulkirjeldamatut vägivalda. 16. novembril 2005 avaldas The Guardian artikli, kuidas aasta varem oli üks Iisraeli sõdur tulistanud 17 korda 13-aastase palestiina tüdruku Imani pihta ning sõdur mõisteti õigeks: ta ei läinud kohtu alla süüdistatuna mõrvas, vaid väikestes rikkumistes.[30] Kõik tõendid, sealhulgas sõdurite omavaheline lindistatud vestlus, mille käigus üks neist selgelt ütleb, et tüdruk on surmani hirmunud, näitavad, et see laps ei kujutanud endast ohtu. Aga siiski tühjendas sõdur oma relva tema pihta. The Guardian toob välja, et sel kombel on tapetud sadu lapsi ilma kedagi vastutusele võtmata. Gazas töötavad arstid on korduvalt kinnitanud, kuidas Iisraeli snaiprid on külmavereliselt palestiina lapsi maha lasknud.[31]
Teise näitena toon Iisraeli inimõiguste organisatsiooni B’Tselemi detailselt dokumenteeritud juhtumi, kui 2018. aastal Gazas korraldatud rahumeelse protesti käigus tulistasid Iisraeli sõdurid nii ajakirjanike kui ka meedikute pihta.[32] ÜRO sõltumatu uurimiskomisjoniesimees Santiago Canton võttis komisjoni hinnangu kokku järgmiselt:
Komisjonil on põhjendatud alus arvata, et suure tagasipöördumise marsi ajal rikkusid Iisraeli sõdurid rahvusvahelisi inimõigusi ja humanitaarõigust. Mõned neist rikkumistest võivad kujutada endast sõjakuritegusid või inimsusevastaseid kuritegusid ning Iisrael peab neid viivitamatult uurima.
Lisaks eelnevalt mainitule on teadlane Jasbir K. Puar välja toonud, toetudes Gaza ja Jordani Läänekalda meditsiinilise personali tähelepanekutele, et Iisraeli sõjavägi (IDF) toimetab põhimõttel „tulista, et sandistada“ (shoot to cripple). Ta on kirjeldanud, kuidas traditsiooniliste ja mõnevõrra turvalisemate vahendite asemel, nagu kummikuulid, kasutab IDF protestide laialiajamiseks tavalisi kuule ja sihib tihti tsiviilisikute põlvi, reieluusid, elutähtsaid organeid.[33] Samuti tasub meeles pidada, et mitmed Iisraeli poliitilised ettevõtmised, näiteks praegune näljutamiskampaania Gazas, ulatuvad varasemasse aega kui 7. oktoober 2023. Õigusega toidule tegelev ÜRO eriesindaja Michael Fakhri on ühes raportis välja toonud, kuidas pärast 2005. aastat kontrollis Iisrael Gaza piire, „teostades peaaegu täielikku kontrolli Gaza elutingimuste üle“. Taktikat, mida Iisrael kasutas, võib käsitleda kui toidu kasutamist relvana:
Ajavahemikul 2007–2010 oli Iisraeli poliitika lubada Gazasse üksnes nii palju toidukaupa, et inimesed nälgiksid, kuid et ei ületataks „punast joont“ ega vallandataks humanitaarkriisi.[34]
Teisisõnu, palestiinlased on pidanud väga pikalt elama äärmuslikes oludes, kus ebaturvalisus, julgeoleku puudumine on olnud igapäevaelu lahutamatu osa. Fakhri toob välja, et juba enne 2023. aasta oktoobrit oli okupeeritud Palestiina aladel üle 1,8 miljoni palestiinlase toiduga kindlustamata, s.o 53 protsenti elanikkonnast Gazas ja 11 protsenti Jordani Läänekaldal. See eri vägivallavormide kaardistus näitab piiratusest hoolimata, kuidas tapetavaks jutustamisele on järgnenud üha räigemad vägivallaaktsioonid, kuidas igapäevane vägivald ei ole suvaline või episoodiline, vaid kasvab välja laiemast struktuursest vägivallast (nakbah, okupatsioon, apartheid). Need kaks protsessi – tapetavateks jutustamine ja kergus millega struktuuridesse jäädvustatud vägivald on saanud ilma igasuguse väljastpoolse kriitikata toimida – on märgilised ja jutustavad loo sellest, kuidas palestiinlaste julgeolek ei ole meile korda läinud. Seega on meil vaja postkoloniaalset mõõdet, et Palestiina-Iisraeli julgeoleku küsimustest aru saada.
Ukraina julgeolek ei seisa lahus Palestiina julgeolekust – küsimus on selles, millises maailmas me tahame elada
Postkoloniaalne hetk ei tähenda midagi, kui me seda valikuliselt rakendame. Seega, nõudes Ukraina sündmusi mõtestades kohalikele häältele ärakuulamise õigust ning toonitades nende tõsiseltvõtmise vajadust, ei saa me teises kontekstis silmi kinni pigistada ja öelda, et sarnased kategooriad seal ei kehti. Me ei saa seista inimõigusi austava maailmakorra eest ühes kontekstis ja unustada selle teises, sest nii lõhuksime kõik alustalad, mis peaksid kaitsma meie julgeolekut ja hoidma rahu. Kui sellist vahetegemist soodustada, siis toetame maailma, kus koloniaalsuse väljajuurimise asemel me hoopis toidame seda. Maailm, kus ühed inimesed mahuvad inimese kategooriasse ja teised jäävad sellest välja, nii et neid dehumaniseeritakse ja koheldatakse mitteinimestena, ei saa kunagi kohaks, kus kellegi julgeolek oleks tagatud.[35]
Me peame aru saama, et kui üks grupp inimesi elab pideva, igapäevase rõhumise all, ei ole tegelikult turvaline mitte kellelgi. Reaalsus, kus Iisraeli riik rõhub ja dehumaniseerib palestiinlasi, loob pinnase vägivallaks – see vähendab kõigi julgeolekut, mitte ei suurenda seda. Seega peame mõistma, et Iisraeli riik ei ole tegelenud enesekaitsega[36], vaid ta on olnud äärmiselt rõhuvate ja brutaalsete süsteemide arhitekt, kes on kuritarvitanud termineid „enesekaitse“ ja „julgeolek“, et karistamatuse tähe all jätkata ühe inimrühma igapäevast terroriseerimist.
[1] Elia, N. (2025). The Israel Exemption. Journal of Palestine Studies, 54(2), 66–74. Elia toob välja, et seksuaalne vägivald ei ole midagi erandlikku, vaid seda on süstemaatliselt kasutatud alates 1948. aastast. Vt ka B’Tselem (2024). Welcome to Hell: The Israeli Prison System as a Network of Torture Camps. August 2024. Arvutivõrgus: https://www.btselem.org/press_releases/20240805_welcome_to_hell.
[2] Mälksoo, M. (2023). The postcolonial moment in Russia’s war against Ukraine. Journal of genocide research 25(3-4): 471–481.
[3] Shilliam, R. (2008) What the Haitian Revolution Might Tell Us about Development, Security, and the Politics of Race. Comparative Studies in Society and History 50(3): 778–808.
[4] Biswas, S. (2013). Post-colonial Security Studies. Critical Approaches to Security: An Introduction to Theories and Methods. Routledge, lk 89–99.
[5] Barkawi, T., Laffey, M. (2006). The postcolonial moment in security studies. Review of international studies 32(2): 329–352; vt ka Barkawi, T. (2016). Decolonising war. European Journal of International Security 1(2): 199–214.
[6] Vt nt Barkawi, T., Laffey, M. (2006); Manchanda, N. (2021). The banalization of race in international security studies: From absolution to abolition. Security Dialogue 52: 49–59; Adamson, F. B. (2020). Pushing the Boundaries: Can We “Decolonize” Security Studies? Journal of Global Security Studies 5(1): 129–135.
[7] Rassistamise, rassismi ja selle rolli kohta maailmapoliitikas vt arvutivõrgus https://feministeerium.ee/dictionary/rass-rassism-rassistamine/; vt ka Shilliam, R. (2020). Race in World Politics. The Globalization of World Politics: An Introduction to International Relations (toim. J. Baylis, S. Smith ja P. Owens). Oxford: Oxford University Press, lk 287–302.
[8] Azarmandi, M. (2018). The Racial Silence within Peace Studies. Peace Review 30(1): 69–77.
[9] Vt nt Fanon, F. (1963). The wretched of the earth; Getachew, A. (2019). Worldmaking after empire: The rise and fall of self-determination. Princeton University Press.
[10] Al-Najjar, A., & Zaid, B. (2025). Western media’s ethical collapse: silencing Gaza’s voice. Third World Quarterly 1–20.
[11] Al-Najjar, A., & Zaid, B. (2025).
[12] Vt nt Azarmandi, M. (2023). Disturbing a discipline: Towards pluriversal peace and conflict studies. Journal of Intervention and Statebuilding 1–15; Howell, A. (2018). Forget “militarization”: Race, disability and the “martial politics” of the police and of the university. International Feminist Journal of Politics 20(2): 117–136.
[13] Mbembe, A. (2020). Necropolitics. Duke University Press.
[14] https://www.unicef.org/press-releases/least-322-children-reportedly-killed-gaza-strip-following-breakdown-ceasefire
[15] Vt nt Khan, M. S. (2024). Israel–Palestine: dehumanisation and silencing. The Lancet, 403 (10429), 805–806.
[16] Fraihat, I., Aburamadan, R. (2025). Colonial scripts: how Western political discourse facilitates the erasure of Palestinian humanity. Third World Quarterly 1–21. Vt ka Jones, M. O. (2025). Evidencing alethocide: Israel’s war on truth in Gaza. Third World Quarterly.
[17] Mohammed El-Kurd (2025). Perfect Victims and the Politics of Appeal. Haymarket Books, lk 73.
[18] Tsiteeritud allikast Hawari, Y. (2025). On Israeli Settler Colonialism. The Story of a Genocide (toim Fatima Bhutto ja Sonia Faleiro). Verso.
[19] Sen, S. (2024). ‘Axis of evil’ and the academic repression of palestine solidarity. Middle East Critique 1–10.
[20] Vt Brismes (2024). Letter to Max Planck Society regarding Professor Ghassan Hage. Arvutivõrgus: https://www.brismes.ac.uk/news/letter-max-planck-society-professor-ghassan-hage; Fúnez-Flores, J. I. (2024). The coloniality of academic freedom and the Palestine exception. Middle East Critique 1–21.
[21] Palestiina TV ja Al Jazeera ajakirjanikku tulistas Israeli sõjavägi 11. mail 2022.
[22] El-Kurd, M. (2023). The Right to Speak for Ourselves. The Nation, 27. november; Makdisi, S. (2023). No Human Being Can Exist. 25. oktoober, n + 1. Arvutivõrgus: https://www.nplusonemag.com/online-only/online-only/no-human-being-can-exist/.
[23] Elia, N. (2025). The Israel Exemption. Journal of Palestine Studies, 54(2), 66–74.
[24] El Masry, N., Sawaf, Z., King, G., & Baroudi, S. (2025). Gender hierarchies in reporting genocide: an analysis of the dehumanization of Palestinian men in Western media. Communication, Culture & Critique.
[25] Khalidi, W. (1988). Plan Dalet: Master Plan for the Conquest of Palestine. Journal of Palestine Studies 18(1): 4–19; Pappé, I. (2006). The 1948 Ethnic Cleansing of Palestine. Journal of Palestine Studies 36(1): 6–20. Arvutivõrgus: https://doi-org.ezproxy.tlu.ee/10.1525/jps.2006.36.1.6. Pappé kirjutab: „Ühel külmal kolmapäeva pärastlõunal, 10. märtsil 1948 andis üheteistkümnest mehest koosnev rühm, veteranidest sionistlikud juhid koos noorte juudi sõjaväelastest ohvitseridega, viimast lihvi Palestiina etnilise puhastuse plaanile.“ (samas, lk 6)
[26] Mazin B. Qumsiyeh. (2010). Popular Resistance in Palestine: A History of Hope and Empowerment. Pluto Press.
[27] Erakat, N. (2019). Justice for Some: Law and the Question of Palestine. Stanford University Press.
[28] Asi, Y. M. (2020). Security or Segregation? The Palestinians, the Wall, and Peace. Peace Review 32(2): 149–157.
[29] Lynk, M. (2024). „The ICJ, Israel’s occupation and the realization of Palestinian rights. In Democracy in Exile, 6 August. Arvutivõrgus: https://dawnmena.org/the-icj-israels-occupation-and-the-realization-of-palestinian-rights/; ICJ (2024). Legal consequences arising from the policies and practices of Israel in the Occupied Palestinian Territory, including East Jerusalem. Arvutivõrgus: https://www.icj-cij.org/sites/default/files/case-related/186/186-20240719-adv-01-00-en.pdf.
[30] McGreal, C. (2005). Not The Israeli captain who emptied his rifle into a Palestinian schoolgirl. The Guardian, 16. november. Arvutivõrgus: https://www.theguardian.com/world/2005/nov/16/israel2.
[31] https://www.theguardian.com/world/2024/apr/02/gaza-palestinian-children-killed-idf-israel-war
[32] https://www.btselem.org/gaza_strip/20180718_paramedic_rozan_a_najar_killed_by_deliberate_fire
[33] Puar, J. K. (2017). The Right to Maim: Debility, Capacity, Disability. Duke University Press, lk 127–154.
[34] https://documents.un.org/doc/undoc/gen/n24/212/30/pdf/n2421230.pdf
[35] Nt vt kuidas Sylvia Wynter kirjutab Rodney Kingi juhtumist ja kuidas Los Angelese politsei kasutas mustanahaliste meeste suunas väljendit No Humans Involved; Wynter, S. (1994). No Human Involved: An open letter to my Colleagues. Forum N.H.I.: Knowledge for the 21st Century 1 (1).
[36] Mokhiber, C. (2024). No, Israel does not have a right to defend itself in Gaza. But the Palestinians do. Mondoweiss, 10 september. Arvutivõrgus: https://mondoweiss.net/2024/09/no-israel-does-not-have-a-right-to-defend-itself-in-gaza-but-the-palestinians-do/.
