XIX
On ilmas loomi, kelle silmil vaja
ei ole kaitset, kui ka paistab päike;
suur valgus teistele toob valuläike
ja nõnda liigub neid vaid õhtuajal;
ja kolmandaid hull lootus välja ajab,
et tulelõõmas nauding pole väike –
kuid süttivad, kui tabanuks neid äike:
ma nende hulka kuulun, kannataja.
Ei ole jõudu mul, et näha valgust,
mis sellest naisest kiirgab, aga varju
ei oska leida, õhtust redu loota:
veekalkvel silmad valuga ei harju,
kuid taas ja taas teen saatuslikult algust,
ehk küll ma tean, et kõrvetus mind ootab.
Tõlkinud Ivo Volt
XXXV
Ma üksinda ja mõttes tühje alu
käin sammul aeglasel ja peatun aina,
et silmad hoiataksid kuulekaina,
kus inimjälgesid, ma neid ei talu.
Muud varju ma ei tea kui mõni salu,
kus irdun neist, kes loevad osavaina
mu kustund ilmest väljastpoolt ühtaina,
kuis põleb minus sisemine valu.
Nii usungi, et teavad mäed ja veerud
ja jõed ning tihnikud kõik, millist masti
mu elu on, mis teiste eest end suleb.
Kust leida küll need metsikud teekeerud,
kus Armastus ei hüüaks tugevasti
mind, nagu mina teda, kui ta tuleb.
Tõlkinud Ülar Ploom
LVII
Mu elus miski laabuda ei taha,
on lootus loid ja valdab armuvalu.
Ma lahkumist ja igatsust ei talu,
õnn välgukiirul jääb mu seljataha.
Must lumi enne kuumalt sajab maha,
mäeharjal ujub parveviisi kalu,
päev hiilgab idakaarest ehavalu
ja avamerel lakkab lainekaha,
kui leian oma ängistusest pagu
või Amoril ja daamil viha jahtub,
kes on mu piinamiseks löönud mesti.
Nii jäägitult kaob mõru sisse magus,
et mahe maitse põlgusesse lahtub
ja armust ilma olen igavesti.
Tõlkinud Maria-Kristiina Lotman
CXXXII
Kui mitte arm, mis leegitsema lõi mus?
Ent kui on arm, siis milline, oo Jumal?
Kui hea, miks vaevad südant õnnetumal?
Kui halb, miks magusaga piin on hõimus?
Kui tahtsin nii, miks mõrkjat sekka põimus?
Kui tõi su sund, on kurta sootuks rumal.
Oo elav surm, tood piinu armetumal,
nõusoluta kuis saab sul olla võimus?
Et nõusse jäin, ei sünni kurta valus.
Mind avamere poole raju ajab
ja laev on kehv, meest tüüril pole valvel.
Ees ootab hukk, nii vilets on mu alus,
ei tea ka ise, mida hing mul vajab,
ja vappun suvel, kuumas lõõman talvel.
Tõlkinud Maria-Kristiina Lotman
Kui mitte arm, kuis kutsun tunnet seda?
Ent kui on arm, mu jumal, kuis ta pale?
Kui hea, siis miks see surmamaitse kale?
Kui halb, siis miks on meeldiv valuleda?
Kui teadlik lõõm, miks kurta, haliseda?
Kui tahtmatu, mis tulu kaeblejale?
Oo, elav surm, mu kallis äng nii hale,
kuis loata võid mus nõnda võimutseda?
Kui luba on, siis piinlema ei peagi.
Ma tuulte küüsis hapras paadis hulbin
kesk ulgumerd, eikeegi tüüri valvel,
on vähe tarkust, eksimusi hulgi,
ja mida soovin, ise ma ei teagi,
nii suvel lõdisen ja lõõman talvel.
Tõlkinud Ivo Volt
Kui mitte arm, mis on see tunne rinnas?
Kui aga on, mu Jumal küll, mis laadi?
Kui hea, miks kibedus ja surm sest saadi?
Halb kui? miks sulnis nii ta igas piinas?
Kui põlen meelel heal, kust kaebeks pinnas?
Kui vastu tahtmist, nutt mis loeb sestsaati?
Oo elus surm, su magusat diktaati
miks luban siis, kui seda polnud hinnas?
Kuid kui ma luban, õigust mis on valuks;
sest nagu paat, mis tuultes viltu kisti
ja tüürimeheta, kes püsiks valvel,
ma arust kerge, patust raskest risti,
vist ise ka ei tea, mis teeks või paluks:
nii lõdisengi suvel, kuuman talvel.
Tõlkinud Ülar Ploom
CXXXIV
Ei rahu saa, kuid väldin sõjakära,
ja kardan, loodan, miilan, jäätun taas;
kord lendan kõrgustes, kord leban maas,
käed tühjad, maailmagi emban ära.
Ei sulgu puur, ent priius ka ei sära,
ei silmus poo, ei sõlmu lahti aas;
ei hukka Lemb, ei säästa küll üks raas,
ei hoia elus mind, ei surnuks jära.
Näen silmitult ja keeletultki karjun;
kui ihkan lõppu, appi hüüan aina,
ning vihkan end ja teisi armsaks pean.
Saan valust rammu, nuttes naerma harjun,
mind surmast vähem elupelg ei paina:
seepärast teid, mu Daam, ma kõiges nean.
Tõlkinud Ülar Ploom
CXLV
Mind sinna vii, kus päike süütab rohtu
või kus ta sulaveeks teeb jää ja lume,
mind vii, kus päiksevankri hiilg on kume,
või kus on see, kes eemal hoiab ohtu.
Mind vii, kus kõrk või alam leiab lohtu,
kus õhk on raske või siis õrn ja sume
või kus on ergav päev või öö on tume
või kus ma olen rauk või lapseohtu.
Vii taevasse, maa peale, süvikusse,
vii sohu, alla orgu, küngastele,
prii vaimuna või ihu vangistusse.
Vii unustusse mind või kuulsusele,
ei tule muutusi mu olemusse,
ja eal ei saabu lõpp mu ohetele.
Tõlkinud Maria-Kristiina Lotman
CLXIV
Nüüd vaikib maa, on taevas tuulehoota
ja unehõlmas linnud, loomad salus,
öö tähevankrit juhib ühtevalu,
on oma sängis meri laintevoota.
Und pole: mõtlen, lõõman, nutan; ootab
mu turmaja mind ikka, meeldiv valu.
Mu sees on sõda: viha, vaeva talun
ja rahu temast mõeldes võin vaid loota.
Üks elav allikas mind nõnda toidab,
mis magus on ja mõru omakorda;
üks käsi ravib mind ja torkab samas;
ei minu piinadele lõppu koida,
ma päevas suren, sünnin tuhat korda,
ei pääsemist näe kuskil terendamas.
Tõlkinud Ivo Volt
CXC
Kord valget hirve nägin haljal rajal
jõesuudmes keset loorberite salu,
kel sarvi heletamas kullavalu,
kui päike tõusis hommikusel ajal.
Nii magus ilme oli uhkeldajal,
et jätsin kõik ta pärast jooksujalu,
kui varajahil saamamees, kel valu
on võimu viia hingest rahapajal.
„Mind ära puutu“ – kaunil kaelal nõudis
topaas- ja teemantmustris kiri kaugelt –
„mu käskija mul ise kütked lõhkus.“
Ja juba päike lõunatundi jõudis,
hing piinas küll, ent suigatasin raugelt,
end leidsin veest, kuid tema haihtus õhku.
Tõlkinud Maria-Kristiina Lotman
CCCXI
See ööbik, kelle mahe nutt ei lakka,
ehk pojad on tal meeles või kaaslanna,
nii sulnilt kostub taevas, metsa takka
ta hääl, mis selgeid hardaid noote kannab,
ja näib, et kogu öö ei jää ta vakka,
mu raskest saatusest ta teada annab.
Eks taas vaid endale ma kurtma hakka:
kes uskunuks, et sureb jumalanna.
On endas kindla petuks vaja vähe!
Kaks kena silma, päikesena helged –
et sünge põrm saab neist, kel tulnuks pähe?
Näen, julmal saatusel ei meelest lähe,
mul elusana nuttes olgu selge,
et kestev rõõm ei ole maine nähe.
Tõlkinud Ivo Volt
Varahumanist FRANCESCO PETRARCA (1304–1374) oli oma aja suuremaid intellektuaale: õpetlane, diplomaat ja poeet, kes tundis suurepäraselt ka maalikunsti, muusikat ja aiandust. Enamiku teoseid kirjutas ta klassikalise filoloogia ühe algatajana ladina keeles, millega kogus kuulsust juba eluajal. Ometi hakkas järelpõlv hindama eelkõige Petrarca itaaliakeelset loomingut. Tema „Laulude raamat“ (Canzoniere), esimene terviklik luulekogu üldse, mida poeet üheksa korda ümber struktureeris (ehkki nimetas oma tekste ise nugae – „tühised asjad“) ja mis koosneb 366 luuletusest (317 sonetti, 29 kantsooni, 9 sekstiini, 7 ballaadi ja 4 madrigali), on olnud eeskujuks paljudele luuletajatele läbi sajandite, pannes ühtlasi aluse mõistele „petrarkism“. Vormimeisterlikkus (mitte asjata ei viita poeedi võetud nimi ladina keeles kivist triumfikaarele) on selle pooldajaid sama palju lummanud, kui nörritanud selle kritiseerijaid (aga ka kadestajaid), kes said 16. sajandil nimeks antipetrarkistid. Nii on Shakespeare petrarkistlikku, aga tegelikult juba trubaduuride loomingust alguse saanud daami silmade võrdlust päikese kiirtega parodeerides põrutanud: „My mistress’ eyes are nothing like the sun“. Samas pole kahtlust, et Shakespeare’i-eelsed inglise poeedid tõid oma epigoonsete värsside ja mugandustega Inglismaale (nii nagu hispaania, prantsuse, portugali, poola, ungari jpt maade poeedid oma kodumaadele) just sellise Sitsiilias sündinud Itaalia soneti (11-silbikus kirjutatud kaks nelikvärssi ja kaks kolmikvärssi), mille Petrarca oli viinud vormilise täiuseni ja mis siis vähehaaval (Wyatt, Spenser jt) kolmest nelikust ja ühest kaksikust koosnevaks nn Shakespeare’i sonetiks teisenes.
Petrarca sonett koosneb kahest 11-silbikus nelikvärsist skeemiga ABBA ABBA ja kahest kolmikvärsist, enamasti skeemiga CDC DCD ja CDE CDE, aga ka CDC ECE ja CDE ECD. Sageli on esimeses kaheksas reas püstitatud mingi teema või küsimus, millele viimased kuus vastavad; sageli esineb sonetile iseloomulik välismaailma peegeldumine siseilma. Enamasti on Petrarca sonetid nii nagu muudki vormid pühendatud südamedaam Laurale, ehkki leidub ka poliitilisi, didaktilisi jm sonette.
Siinses valimikus on kokku kaheksa soneti esmatõlked (CXXXII on varem ilmunud, vt: Ma nägin päiksepaistet vihmasajus. Valik maailma armastussonette. Koost. R. Lotman, L. Pääbo. Tallinn, 2022, lk 67, tlk R. Raud). Soneti XIX teema on tuttav vähemasti juba uue maheda stiili luulest, kus minategelane ei suuda vaadata imetletud daami silmadesse: Petrarca lüüriline mina on nagu ööputukas tulest lummatud ja riskib selles tuhastuda. Sonett XXXV seevastu tematiseerib lootusetut soovi vastamata armastuse eest üksindusse põgeneda ja on olnud eeskujuks näiteks 19. sajandi poeedile Ugo Foscolole (Ma nägin päiksepaistet vihmasajus, lk 175, tlk Ü. Ploom). LVII soneti kandev meetod on rajatud juba antiigi retoorikast tuntud adynaton’ile ehk võimatusele või ebatõenäosusele. Sonetis CXXXII vaheldub trubaduurlik balansa (nt oksümooronlik „elav surm“) ehk piiriloleku poeetika värskelt juurdleva sissevaatega armastuse „anatoomiasse“. Ka sonett CXXXIV kuulub tuntumate hulka, mis on oma mõneti kivistunud antiteesidega leidnud nii järgimist kui ka kriitikat. Tugevalt antiteetiline on veel CLXIV sonett, seevastu CXLV soneti teemaks on pühendumuse pidevus ja jäävus. CXC sonett lummab oma unenäolisusega ja selle allegooria jääbki ligipääsmatuks: me võime hirve (st Laura) kaelal olevast kirjast lugeda välja noli me tangere (ära puutu mind) ehk süütuse ja puhtuse motiivi, teisalt võib olla tegemist ka armastuse vabaduse motiiviga (algteksti Caesar on õigustatult tõlkes „käskija“, mis võib olla ka Jumala allegooria). CCCXI sonett on maiste asjade kaduvuse teemalt mõneti võrreldav „Laulude raamatu“ avasonetiga (Ma nägin päiksepaistet vihmasajus, lk 62, tlk R. Raud) ja kantsooniga CCCXXIII (Renessansi kirjanduse antoloogia. Tallinn, 1984, lk 38–39, tlk A. Kaalep). Ehkki Petrarca on oma armastatud Laura surematuks laulnud, on naise maiste silmade päike kustunud.
Ülar Ploom
