Millal ma teda esimest korda nägin? Ikka vist seal Hamburgi baaris, Grosse Freiheiti tänaval, üle tee venue’st nimega Grosse Freiheit 36, kus kunagi olid mänginud noored ja tundmatud biitlid ja kus sel õhtul oli olnud The Sisters of Mercy kontsert. See oli hea gig, soojendas Chris Catalysti ühemehebänd Robochrist, mohawkiga ja hõbedaseks värvitud näoga Chris keevitas sämplite taustal metal-riffe ja tilkus higist. Ja pärast mängis veel Sistersis. Ja see oli ikka üks äge laiv.
Kristiina, kelle pool ma ööbisin ja kes mulle linna näitas, oli lõpuks ka otsustanud kontserdile tulla. Ma ei tea, kas sellepärast, et näha, mis kuradi bänd see on, mille pärast ma Eestist kohale sõitsin ja teda üle aastate üles otsisin, või oli asi Heikos, kellega me linnatuuril kohtusime. Nende vahel justkui tekkis midagi. Aga selleks ajaks, kui me sinna baari jõudsime, ei tekkinud enam midagi. Heiko ütles midagi, millest ma aru ei saanud (ma tahaks küll saksa keelt vähemalt sama hästi rääkida kui inglise keelt, aga no ei), ja Kristiina ei tahtnud temast enam midagi teada.
Me olime seal baaris, mis oli täis biitlite pilte, tänaval, mis oli täis stripibaaride ja bordellide reklaame ja ümber nurga oli Reeperbahn, kus iga meetri järel seisis noor naine, kes kutsus mehi endaga kaasa. Selline töö. Ei kadesta.
Meie ei olnud tulnud siia jooma ja keppima. Me olime tulnud kontserdile. Ja jõime. Siin oli Alan Glasgow’st, siin oli Anna Zürichist, Pete Yorkist oli vist ka, igatahes oli siin palju sakslasi – Stefan Berliinist, Stefan… Hannoverist? Kölnist Uwe, Sven ja… Stefan.
Cargo-pükstes ja käisteta Sisters gegen Nazis särgiga Christian, keda kõik kutsusid Wolfiks, tuli kahe õllega ja tantsis kohmakalt, justkui rõhutatult lollakalt Modern Talkingu järgi. (Aga no kuidas muidu sa Modern Talkingu järgi tantsid?)
Ja siis tuli Kristiina leti juurest ja oli täiesti endast väljas. Võibolla isegi rohkem endast väljas kui enne, mil Heiko oli talle midagi öelnud. Või mine tea, võibolla tookord ta ei näidanud seda lihtsalt nii ehedalt välja. Aga nüüd küll.
„Tead, mis see mees seal ütles?“
„Kes?“
„See seal leti juures, mantliga.“
„Mis ta ütles siis?“
„Ma tellisin õlut ja siis ta küsis minult, et mis keeles me räägime, et kust me tuleme. Ma ütlesin, et see on eesti keel, ja siis ta ütles baarmenile, et mis ma sulle ütlesin, venelased. Ja mulle, et miks te tulete siia, teil on ilus maa, miks te tulete siia.“
Kristiina elas siin juba umbes viisteist aastat, tal oli saksa mees, neil oli poeg, siis läksid nad küll mehega lahku, aga eelmine päev oli ta meid ikkagi viinud oma mikrobussiga St. Pauli mängu vaatama. Kristiina oli osa siinsest skeenest.
Püüdsin teda rahustada. Ma ei mäleta, kuidas. Ilmselt mitte hästi. Aga me jõime edasi ja naersime ja vandusime natse ja mingi tüüp (kah Sistersi fänn, aga ma ei mäleta ta nime) oli nii täis, et üritas Kristiina kätt lakkuda, aga teised tõmbasid ta tagasi. Me kõik olime Sistersi fännid, no Kristiina mitte, vähemalt veel mitte, aga me kõik olime gegen Nazis (mul oli käise peal ka Sisters gegen Nazis patch) ja muidugi oli ka Kristiina gegen Nazis.
Stefan, see Kölni Stefan, oli kõige vaiksem. Ainult istus, naeratas oma suure suuga, oli selline pikka kasvu, suurte pruunide koerasilmadega, suurte kõrvade ja suure romantilise ninaga. Kõik temas oli romantiline. Ja leebe. Ma ei märganud, et ta oleks Kristiinaga sõnagi rääkinud.
Ma tulin Hamburgi ikka ja jälle. Hamburg oli kunagi Sistersi teine kodulinn ja neid kontserte ei tohtinud vahele jätta. See oli mu tookordne naine, kes ütles, et kuule, sul oli seal ju üks klassiõde… oot, kes… ah jah, Kristiina. Me ei olnud aastaid suhelnud, aga siin ma siis nüüd olin ja tulin ka teine ja kolmas ja vähemalt neljaski kord, võibolla ka viies.
Ühel hetkel hakkasin ma meelde jätma, mitmes Sistersi kontsert see mul nüüd oli. Justini kohta räägiti, et tema oli käinud sajal Sistersi kontserdil ja siis kutsuti teda „This Corrosioni“ ajal lavale. Ma ausalt öeldes seda poleks soovinud. Mul oli kõigepealt vaja seda bändi näha. Kasvõi korra. Ja siis veel.
Mäletan seda päeva, kui läksin Tartu kaubamajja, kus esimese korruse lett oli täis Poola piraatkassette. Ma olin seda bändi raadiost kuulnud ja selles oli midagi, mida ma tahtsin veel kuulda. Oli sügis, päike paistis, aga naha vahel oli külm. Võibolla oleks pidanud panema midagi soojemat selga kui see õhuke, 80ndate lõpul kusagil Jõgeva taga kokku õmmeldud nahast jakk. Võibolla oli mul külmatunne juba sees, Annelinnas ei köetud. Üheksakümnendate algul juhtus seda sageli ja see oli vist veel see aasta, kui Venemaa hakkas taasiseseisvunud Eestit santažeerima. Et kui te ei võta sellist kodakondsusseadust vastu, nagu meie tahame, siis gaasi ei saa. Toas oli 13 kraadi.
Ma ei teagi, mida ma sel päeval linnas tegin, kas oli asja ka või jõlkusin niisama. Aga seal leti peal nad olid. Must kassett: The Sisters of Mercy „Some Girls Wander By Mistake, vol. 1“, ja valge – The Sisters of Mercy „Some Girls Wander By Mistake, vol. 2“. Jõllitasin ühte ja teist. Muidugi oleks mõlemat tahtnud, aga raha… raha ju polnud. Ei oleks tohtinud üldse olla, tööl ma ei käinud, tilpnesin tööbörsil, seisin pikas sabas koos vanglas tätoveeritud tüüpide ja südantlõhestavalt nutvate naistega. Ah ei, enamus ei nutnud. Aga ükskord üks nuttis. Et ta ema on haige, ta peab teda hooldama, ei saa maalt ära tulla, aga maal ei ole tööd. Ja need kuud, mille jooksul abiraha makstakse, saavad nüüd otsa. Nõiaring.
„Muidugi annaks mina teile raha, sellistele noortele tugevatele meestele…“ – naine kirjutuslaua taga vaatas minu poole, kes ma oma kõhna kehaehitust olin kogu teadliku elu häbenenud – „ei annaks ma midagi, aga ei ole midagi teha. Seadus on selline. Katsuge kuidagi hakkama saada, loomad metsas saavad ka.“ See lause jäi meelde.
Ja siin ma siis nüüd olin. Tööl ei käinud ja ostsin kassette. Ühe kasseti jaoks raha oli. Must tundus veenvam. Hiljem sain teada, et polnud mingit vol. 1 ja vol. 2, see oli üks kogumik, musta kujundusega, ainult Poola meistrimehed olid sellest teinud kaks eraldi kassetti.
Ja siis ma kuulasin seda. Kuulasin iga päev. Algul ei saanud ma sellest aru, aga aasta hiljem, järgmisel sügisel ütles sõber Art, et sa kuulad seda kogu aeg. Ta hääles kõlas solvumise noot. Et tegelikult ma ikka ei ole selline Zeppelini mees või midagi sellist. Art ise kuulas Zeppi ja muud hipide muusikat, tal olid pikad ronkmustad juuksed, alt laienevad püksid, platvormkingad, tikanditega vest ja ta suitsetas koos Karlova vanade hipidega… mida iganes nad suitsetasid. Ja iga kord, kui keegi teda hipiks nimetas, solvus ja ägestus.
Aga mina kuulasingi, nagu ta ütles. Kui oli hea tuju, siis kuulasin ja tantsisin üksi, kui oli halb tuju, panin peale ja see viis mind teise seisundisse. Kui tahtsin muusikat kuulata, aga ei suutnud otsustada, kas panna peale Voivod või Jethro Tull, panin peale Sistersi kasseti. Selles oli midagi, mis haakis kohe vereringega. Või närvisüsteemiga. Või rakutuumadega. Või millegagi. Tume vokaal, tume bass ja kitarr, mis helendas ja ujus nagu meremadu ookeani sügavuses. Trummimasin ja sõnad, mis jäid kõrvu – „too much contact, no more feeling“, „life is short and love is always over in the morning“, see oli parim tantsumuusika, see oli nagu punk ja glämm korraga, aga tegelikult midagi hoopis kolmandat. Gooti, ütlesid mõned teadjad. Aga läks aastaid, enne kui ma kohtasin kedagi teist, kes seda samuti kuulas.
Ühel ööl lastehaigla all asuvas alternatiivse rahva baaris sattusin istuma ühte lauda Heikiga. Või oli ta Hannes? Madis vist mitte. Igatahes oli ta sepp, ameti poolest sepp. Selline vaikne mees. Istusime ja rääkisime. Mina rääkisin Sistersist ja tema Joy Divisionist ja me justkui rääkisime samast bändist. Et selline natuke nagu tume, aga samas mõnus, hea üksi teed juues kuulata. Okei. Ma pidin siis ikka selle Joy Divisioni ka ära kuulma. Viltsil oli kassett, lasin selle endale lindistada ja kuulasin. Iga päev. Võibolla kuu aega. See oli ka mõjuv. Oleks tahtnud ennast ära tappa. Aga ma siiski ei tapnud. Kuulasin Sistersit, kuulasin kaks aastat ja elasin edasi. See diskolik biit ja see kõver küüniline irve, need hoidsid elus.
Ja siis ma olin jälle Hamburgis. Peatusime Kristiina pool. Mina ja Sven ja Stefan. Kristiina ja Stefan käisid. Stefan oli saatnud peale toda ööd Grosse Freiheitil Kristiinale kirju. Pikki romantilisi kirju. Kristiina oli armunud.
Läks võibolla aasta ja ma olin jälle Hamburgis. Kristiina ütles, et ta ei tule kontserdile. Neil ei olnud Stefaniga ka enam väga hästi. Stefan ei tulnud kunagi Hamburgi, Kristiina kutsus, aga ta ei tulnud. Korraga ei pidanud Kristiina enam vastu ja purskas välja. „Ma käin Kölnis ainult keppimas.“
No miks ta siis ei tule. Aga ei ole ju minu asi armunute vahele segada.
„Ütleb, et ei ole raha. Ise käib tööl. Mina elan abirahadest, mul oli nahavähk. Aga mul on Tom ka.“ Tom oli ta poeg.
Ja siis jäi Kristiina vait, naeris. Ta naeris vist juba kooli ajal, jah, naeris vist juba siis, kui ei osanud midagi öelda, kui oli piinlik või midagi valesti. Naeris sellise hästi laheda käheda häälega ja ta põskedesse ilmusid lohud.
Ei, ärge saage nüüd minust valesti aru. Me ei ole kunagi käinud. Ega armunud. Noh, me suhtlesime. Ma olin armunud tema sõbrannasse, meie klassiõesse. Ma uskusin, et Liina on täiuslik inimene. Tal olid targad sinised silmad, peaaegu valged juuksed, kahvatu nahk ja ilusad kurvad huuled. Ega ma temale seda ei öelnud. Ma olin ju hevikas, ketid ja ilma sõrmedeta nahkkindad, kuhu ma needid peale tagusin. Ja püksirihma ja nahktagi peale. Mul endal ei olnud seda torni, millega neete lüüa. Algul proovisin ilma, need läksid veidi nihu ja siis uurisin, et kellel seda torni võiks olla. Selgus, et Kristiina isal. Läksin külla. Oli 8. märts. Naistepäev. Telekast tulid missivõistlused. Võibolla et koguni esimesed Eestis. Kristiina tuli uksele, küsis, kas ma tahan ka vaadata. Ei, ma olin selline karm kutt, ma tagusin neete. Kristiina naeris ja läks teise tuppa tagasi. See oli kindlasti see käheda häälega naer ja lohud põskedes, aga no ma olin ju Liinasse armunud.
Ükskord me olime kusagil roostikus Emajõe luhal – lennoniprillidega Urmas, Urmase pruut Eva, Kristiina ja mina. Kas keegi oli veel? Ma ei mäleta. Kevad oli. Me jõime midagi. Õlut? Sõime suurest kastrulist, vist salatit. Ja ma ei mäleta, mis kuradi asi siis juhtus. Ma ju lollitasin kogu aeg. Ajasin absurdset teksti suust välja, kritseldasin automatistlikke joonistusi (seda sõna ma muidugi ei teadnud), panin neid seintele, jätsin, andsin, ma ei tea, mis ma nendega tegin, endale ei jäänud ühtegi. Aga need polnud niisama kritseldused. Need olid, hm, teistmoodi. Neil olid pealkirjad, mis ma enam mitte nii vaba käega, vaid gooti kirja järgi aimates alla äärde kirjutasin: „Mussolini ja seenepirukas“, „Orgasmid udus“, „Klaabu ütles nonoh ja…“, mis kurat selle Klaabuga oli?
Eks ma siis vist jälle lollitasin. Küllap. Kes kiskus kelleltki midagi käest? No täitsa lapsed, eksole. Kristiina jooksis, ma rabasin tal käest, ta takune hame, nagu meie tuttavad tüdrukud siis, kaheksakümne kaheksandal aastal, korraga kõik kandsid (no need tüdrukud, kes meie ja punkaritega hängisid, mitte teised), selle käis rebenes. See oli korraga teine olukord. Ma oleks pidanud midagi ütlema. Paluma vabandust, lubama korda teha. Või midagi. Ja ma ei teagi, kas ma ütlesin midagi. Vaevalt. See ei oleks ju kuidagi minu kuvandiga sobinud. Mis siis, et tegelikult ma teadsin, et ma ei ole mingi karm kutt, ma olin Liinasse armunud, kellele ma lihtsalt ei julgenud läheneda, ühel hetkel kooli koridoris vaatasin teda ja korraga tabasin end mõttelt, et ma pean tast eemale hoidma, ta on täiuslik, selline väike, habras, blond, siniste silmadega, tark, teistest teistmoodi ja lõpmatult kurb. Aga mina… ma sain korraga aru, milline mina olen, ma nägin end justkui kõrvalt, justkui arstikabinetis või sõjakomissariaadi koridoris palja ülakehaga seismas. Teistel poistel olid musklid, mina olin nagu anatoomiaklassi nurgas seisev luukere, ainult nahk oli üle tõmmatud. Pornofilmides ei ole selliseid mehi. Mitte et me neid pornofilmegi oleks palju näinud. Ükskord küll Kristiina pool vaatasime. Ta isal, kellel oli neetimise torn, oli ka videomakk. Vajusime enam-vähem luba küsimata kohale ja vaatasime, mis parasjagu vaadata oli. Korra oli mingi põnevik. Lendur Esimesest maailmasõjast tuli tänapäeva. Mäletan stseeni, kus ta sokutas end punkarite kampa ja tagaajajad ei tundnud teda ära. Punkarid mõjusid mulle omadena. Ja korra oli selline film. Paljad naisekehad, ohkimine, vuntsidega mees võttis riista välja… Või midagi sellist… Piinlik oli. Samas ruumis olid teised poisid ja Liina ja Kristiina. Vaatad ekraani, piinlik, vaatad mujale, veel piinlikum.
See rebenenud käis jäi kuidagi selgemalt meelde. Erinevad tunded korraga, mida ei oska siiani seletada. Ei aita ka hiljuti saadud diagnoos, mis seletab nii mõndagi muud.
Ükskord seisis Kristiina minu ukse taga. Selle maja, kus ma elasin. Sisse ma teda ei kutsunud, ega ma eriti kedagi ei tahtnud külla kutsuda, mu kodune olukord oli ju hull. Vahel harva, Urmast ja nii. Ma ei mäleta, mida ta ütles, Kristiina siis, et miks ta tuli. Ja ega ma niimoodi ei küsinud ka. Rääkisime, vist oli soe aeg. Tal olid lahtised sandaalid. Ta oli päikest saanud. Huule peal oli herpes või midagi. Naeratas ja läks.
Ei, ma tahan siinkohal öelda, et me ei olnud armunud.
Ma olin Kölnis. Sisters mängis seal. Peatusin suure, muheda ja kergelt kiilaneva Uwe pool. Keegi, võibolla Dan, pakkus Facebookis tasuta piletit. Stefan oli kurtnud, et tal ei ole. Viisin inimesed kokku, ikkagi solidaarsus omade vahel.
Istusime Uwe suures elutoas, mis oli rohkem segi kui minu tuba, st peaaegu nii segi kui minu tuba praegu, selle erinevusega, et minu toas ei vedele pesemata nõud ja toit. Kaootiliselt ruumi täitvaid kaste Sistersi buutlegidega oli Uwel rohkem. Lisaks igasugust psühhedeelset rocki. Ja shoegaze’i. Postpunki muidugi ka.
Olime seda kuulanud päeval ja ööl ja võtnud napsi ja oli lõbus.
Ja nüüd oli Uwe tõsine.
Ma aimasin etteheidet.
„Ma pean nüüd Stefanile selle pileti ostma.“
Vaatasin enda ette. Ja suurt arvutiekraani, kus suhtlesid Sistersi fännid.
Võibolla vaatasin aknast välja ka, aga võibolla ka mitte, tegelikult ma ei olnud ju tahtnud midagi halba. Vaatasin Uwele otsa.
„Ja siis ta tahab särki ka. Ja mina pean talle selle ostma.“
Stefan oli jäänud tööta ja Uwele juba palju raha võlgu. Vist ka teistele.
Õhtul läksime kontserdile. Keegi tõstis mind enda õlgadele, Alex ja Maggie olid ka kellegi kukil, meie ümber ja taga laiusid massid. Olime higised. Uwe ostis Stefanile särgi. Särk oli maitsekas, mustal taustal Sistersi uus logo ja seljal selle suve tour date’id. Siis ostis Uwe baaris Stefanile mõned õlled. Stefan oli töötanud apteegis ja seal oli mingi jama olnud. Nende ainetega, mida seal müüakse. Retseptirohude või mingite muude asjadega. Keemia on keeruline.
Kristiina ei tulnud Kölni. Kui temaga viimati rääkisime, siis ta naeris oma naeru ja siis enam ei naernud ka, kui rääkis, et Stefan kirjutab, kuidas ta teda armastab, aga kirjutab ka seda, et elab oma eksi pool, aga see on lihtsalt sõprus, nad suhtlevad. Ja joovad koos hommikukohvi.
Ma oleksin tahtnud midagi öelda. Aga mida tean mina teiste asjadest. Kes olen mina, et hukka mõista.
Ma olin jällegi Hamburgis. Eks me olime neil kordadel ka Kristiinaga maad ja ilmad kokku rääkinud, ükskord me jõime viina (sest mina veini ei joo), aga Kristiinal olid ainult veinipokaalid. Head inimesed, ma ei soovita seda. Piiritusehais tõuseb neist pokaalidest ikka päris jõhkralt ninna. Ma arvan, et me naersime.
Tom, Kristiina poeg, oli suureks kasvanud. Kristiinal oli köögis uus mees. Ta istus akna all. Tal oli mullet, mida siis keegi enam ei kandnud ja mida keegi teine veel ei kandnud. Vaatas mind, nägi mu särki ja hakkas rääkima. „New Model Army… Fifty first state of America… hea bänd.“
Ta oli leidnud minu salasõna. Ma sulasin. Tahtsin midagi öelda, rääkida New Model Armyst, küsida, mida ta ise kuulab, tema kontserdielamustest, aga ei saanud loitsiva kõne vahele sõnagi poetada.
„Jaa, teil Eestis on veel midagi tõelist. Te laulate eesti keeles. Teil on laulupeod. Siin ei ole enam midagi, ei mingeid väärtusi. Kapitalism… Globaliseerumine…“ Ta pilk oli suunatud kaugele, läbi seinte. Ta teadis, kuidas asjad on.
Kristiina saatis mind linna. Tema jutust selgus, kui õnnetu ta uus mees tegelikult on. Nende metsade pärast, mida maha võetakse. See ajab teda jooma. Ja kui ta juba kord joob…
Mõnikord on maailm väike ja mõnikord ei ole, aga Hamburgi kesklinnas kohtasime igatahes Simonit, hobusesaba ja külgedelt raseeritud peaga Sheffieldi meest, kelle enda bändi nimi mul meeles ei seisa.
„Hellõu, Marek, tasuta piletit?“
Ei, tänan, mul on, aga oot, Kristiina, äkki sulle?
Kristiina jäi mõttesse. Või olid need tunded. Helistas koju.
„Kuidas sa julged? Mõtle oma lapsele, kes jääb koju!“ karjus loodusmees. Ja noomis Kristiinat pikalt, isalikult.
Proovisin ka mõelda. 15-aastasele poisile, kes jääb kurva, mulleti ja missioonitunde ja äraseletatud pilguga loodusmehega kahekesi koju.
Ma olin jälle Hamburgis. Minu elus oli toimunud muutusi. Kelle elus ei olnud. Mu kolmeaastane suhe oli läbi. Ja sellele järgnenud kolmekuuline suhe. Mul ei olnud veel jõudnud kohale see tavapärane igatsuse ja lähedusevajaduse seisund, mis enne kolme aastat ja kolme kuud oli valitsenud aastaid. Ma olin siin, ma olin vaba, mul oli muusika, mul oli see linn, see avarus laia kanali kohal, need kõrged sadamakraanad, raudteerööpad, tänavad suurte kivimajade vahel, vasakpoolsed punkarid musta värvi nokamütside ja oma baskervillide koertega, pika ajalooga kõrtsid ja venue’d ja muidugi plaadipoed, kus võis päise päeva ajal leida Sistersi „Stonehenge’i“ buutlegi täitsa talutava hinnaga, rääkimata Gun Clubi ja Kastrierte Philosopheni plaatidest. Ma ei vajanud muud.
Sisters mängis ühepäevasel festivalil. Võibolla ka kahepäevasel, aga Sistersi fännide jaoks oli see ikkagi ühepäevane. Kristiina lubas mulle midagi näidata. Ma ei saanud täpselt aru, mida. Mingi üritus pidi olema. Olime kusagil kanali ääres, endiste tööstushoonete seintel olid grafitid (aga kus neid ei olnud), posti otsas istus mannekeen, peaks diskokera.
Inimesi siin palju ei olnud. Kaks tüdrukut tuli meile vastu.
Kristiina küsis midagi saksa keeles (ma ikka ei olnud selle mõistmisel palju targem) ja sai teada, et ta oli päevaga eksinud. Korraga tundus see nii temalik, ta oli üheaegselt väga praktiline ja hajameelne. Mina vist ainult seda viimast. Aga ometi oli selles midagi nii mõistetavat, lähedust tekitavat.
Ümbrus oli põnev. Üritasin pilti teha. Pusisin telefoniga.
„Marek.“
Vaatasin selja taha. Kristiina oli minust veidi eemal seisma jäänud. Vaatas mind ja kissitas veidi silmi. Seesama Kristiina, aga enam mitte kohmetu, päevitunud ja pleekinud kulmudega tüdruk mu vanaisa maja ukse taga, kes ei osanud vestlust alustada ega lõpetada. Tal ei olnud midagi kaotada. Võibolla ka võita. Aga siin ta oli, teadlik ja rahulik. See linn, need kanalid, need kraanad, need kõrtsid, need punkarid oma penidega, võibolla koguni plaadipoed, ehkki ta neist palju ei hoolinud – see kõik kuulus temale. Mina olin siin külaline.
Ja siis ta ütles selle lause.
Ma ei olnud seda oodanud. Ma kohmetusin.
Kristiina oli kolinud Barmbekist Altonasse. Võttis kätte ja kolis uue elukaaslase juurde sisse, kellega nad juba mõnda aega olid koos olnud. Istusime köögis, suurest aknast langes valgus. Eelmine koht tundus rohelisem.
„Mulle aitas.“
Mis seal siis viga oli, täitsa tore kant ju.
Kristiina naeratas. Ma olin arvanud, et kõige hullem, mis seal juhtus, oli see, kui mina ükskord hilja, olles Alexandri ja Simoniga pikalt baaris istunud, viinakokteile (mina) ja õlut (nemad) joonud, baaridaami käest suitsu luninud ja… siis ma sisse vajusin, olles enne mitukümmend minutit bussipeatuse ja maja vahel ekselnud, ja räige kolinaga WC-sse tormasin.
Aga ei. Ma ei teadnud midagi hulluks läind naabrinaisest, kes pidas küülikuid, ma polnud tundnud koridoris nende kuse haisu.
Ma ei teadnud midagi naabrist, kes oli sündinud mehena, saanud naiseks, aga aeg-ajalt end ikkagi mehena tundis ja siis Kristiinale nilbelt ligi ajas.
Ma ei teadnud isegi narkaritest.
Ja siis rääkis Kristiina jälle Stefanist. Sellest, kuidas tal oli apteegis hea palk, aga see kõik kulus nende ainete peale, mida ta apteegist ei saanud. Ehkki ka sealt oli mõndagi saada.
Rääkis sellest, kuidas tema käis Kölnis ja ostis iga kord Stefanile nädalateks süüa. Ja Stefani eksile. Kes mõistagi oli eks, ehkki nad elasid koos.
Kuulasin. Kes olen aga mina, et midagi öelda…
Sõitsime päev peale kontserti Uwe van’iga tema bändi prooviruumi. Uwe, tema kallim, Stefan ja mina. Ma ei tundnud Kölni siis ega tunne ka nüüd. See oli minu jaoks tundmatu kant, nagu tegelikult peaaegu kõik kohad Kölnis. Mingi garaaž. Nagu ikka, trummid, võimud, juhtmed, tolm, valge pulber. Kes soovis, kes ei soovinud. Võibolla olin mina ainuke, kes ei soovinud. Mul oli tookord selline põhimõte.
Ja siis juhtus see. Uwel oli basskitarr ja minu ees mikker. Ja ta plõnnis Sistersi „Fixi“. Ma ei oska laulda ja kui oskakski, oleks maailma kõige mõttetum tegu imiteerida head lugu ja teha seda hästi. I did it my way. Kraaksusin nagu Andi Sex Gang. Oma arust. Võimalik, et selles oli ka kordumatut aktsenti. Halvas mõttes. It was fun.
Ja siis mängis Uwe kitarril seda lugu. Ma olen aastaid juurelnud, mida öelda, kui küsitakse mu lemmiklugu Sistersilt. Või üldse. Kuigi suurt vahet seal ei ole. „Temple Of Love“? Jah, ei ole paremat. „Alice“? Tõepoolest. Või siiski „Train“? Oo, „Train“…
Aga millalgi ma mõtlesin välja. Võibolla ei ole see parem kui need teised, sest kuidas sa selliseid asju mõõdad, aga kui peaks… kui peaks valima ühe loo, no näiteks kui sõbrad on mu tuha Peipsi järve või Spree jõkke visanud ja tahavad šottide taustaks ühte lugu kuulata, kui nad seda niikuinii teevad, ehkki ei pea ja kui nad niikuinii mingit lugu kuulaksid.
„Heartland“. See lugu oma lõpmatute kordustega, mis ei tüüta, vaid viivad transsi.
Ja siis Stefan laulis. „Lay me down the long white line, leave the sirens far behind me…“ „Heartlandi“ tekst, mis oleks pidanud kõlama ja mis peaks alati kõlama kiretult ja eemalolevalt, lainetas romantiliselt, eleegiliselt. Stefan võngutas imalalt häält. Mul oli tunne, nagu oleks minusse topitud sülti, seda jälgimast jälgimat toitu, see kallerdas, käis ringi, oli tõusnud juba kurku ja tahtis kohe maokrampide saatel suust välja tulla.
Stefan.
Sa oled siga.
Midagi sellist ei oleks ma sinust oodanud.
