Stoitsism on viimasel ajal muutunud populaarseks. Antiikaja stoitsismist inspi-reeritud modernse stoitsismi liikumine on sellest kujundamas üht juhtivat elu-filosoofiat, mida on näiteks kirjeldatud kui „uut zeni“.[1] Antiikajal tähistas „stoitsism“ filosoofiakoolkonda, mille rajas Zenon umbes 300 aastat eKr Ateenas. Ta kohtus oma järgijatega linna südames asunud maalitud sammaskäigus – kreeka keeles stoa poikile –, mille järgi koolkond sai oma nime. Stoikute koolkond õitses kuni 3. sajandini pKr, olles Rooma ajastul mõjukaim filosoofiline koolkond. Kui varajaste stoikute teostest on säilinud vaid katkendid ja teiste autorite ülevaated, siis nn Rooma stoikutelt on meieni jõudnud tervikteosed. Neist tuntuimad on Seneca (u 1. saj eKr – 65 pKr), Epiktetos (u 50 – u 135) ja Marcus Aurelius (121–180), kes on ühtlasi modernse stoitsismi liikumise kesksed autoriteedid.
Antiikaja stoikute arusaam filosoofiast erineb märgatavalt nüüdisaegsest. Kui tänapäeval seostub filosoofia ülikooli- keskse teoreetilise diskursusega, siis stoikute jaoks oli see eluviis, mille sihiks oli hea elu. Selle saavutamiseks ei piisa teoreetilistest aruteludest hea elu üle, vaid oluline on vastavate põhimõtete järgi elada, oma elu teadlikult ümber kujundada. Selline arusaam filosoofiast tuleb eriti selgelt esile Rooma stoikutel, kelle arutelud keerlevad eetiliste ja eluliste küsimuste ümber ning sisaldavad praktilisi nõuandeid ja harjutusi, mis aitavad stoikute põhimõtteid omaks võtta ja ellu rakendada. Nad peavad filosoofiat „hinge teraapiaks“ ning võrdlevad filosoofi arstiga, kes ravib kehade asemel hingi.[2] Nii ütleb Seneca oma kirjutiste kohta, et ta jagab „tervislikke manitsusi, otsekui kasulikke arstimite retsepte, olles kogenud nende tõhusust omaenda haavadel“.[3]
Eeldatavasti on just see praktiline mõõde – stoikute harjutused ja praktikad – muutnud stoitsismi mõjukaks väljaspool akadeemilist maailma. Ühe modernse stoitsismi juhtfiguuri Ryan Holiday veebileht saadab sadadele tuhandetele tellijatele igapäevaselt stoitsistliku harjutuse või mõtiskluse. Stoitsismi praktiseerijate seas torkavad avalikkusele enim silma Ränioru ettevõtjad, tegevjuhid, näitlejad ja teised tuntud isikud, nagu Mark Zuckerberg, Arnold Schwarzenegger ja meie oma Meelis Lao.[4] Vaadates seda valdavalt maskuliinset rikaste ja kuulsate rivi, on lihtne muutuda skeptiliseks. Ent midagi paeluvat stoikute harjutustes kahtlemata on. Pole juhus, et need on olnud olulised läbi sajandite – need töötavad. Seda kinnitavad inimeste kogemused, niipalju kui neid on uuritud.[5] Seda kinnitavad mu tudengid, kes on neid katsetanud. Seda kinnitab mu enda kogemus. Läbides leina, mis jahmatas oma intensiivsusega, oli mul stoikute mõtetest ja harjutustest sageli kõige enam abi.
Stoikute harjutuste muutmisel modernse stoitsismi liikumise keskseks osaks on minu hinnangul jäänud tagaplaanile harjutuste seos teooriaga. Antiikaja stoikute jaoks polnud harjutuste tegemine eesmärk omaette – need olid mõeldud eeskätt stoikute eetiliste vaadete omaksvõtmiseks ja kinnistamiseks. Paljud neist vaadetest on jõulised ja radikaalsed ega haaku hästi meie tavapäraste arusaamade ja väärtustega. Juba antiikajal oli kombeks rääkida stoikute paradoksidest, st väidetest ja seisukohtadest, mis lähevad vastuollu meie tavaarusaamadega. Võiks öelda, et stoikute filosoofia ongi ühelt poolt paeluv ja lihtsasti suhestutav, teiselt poolt aga pisut pöörane ja võõristust tekitav. Proovin seda siin illustreerida, käsitledes stoikute vaateid heale elule ja emotsioonidele.
Stoikud seovad hea elu sellega, kuidas me asjadest mõtleme, neisse suhtume, milliseid loomujooni endas arendame. Lihtsustatult öeldes tuleb suurepärase elu elamiseks saada suurepäraseks inimeseks: arendada endas loomutäiusi ehk voorusi (õiglust, vaprust, tarkust, mõõdukust) ning vabaneda emotsioonidest (sellest pikemalt edaspidi). Siin tuleb esile stoikute radikaalsus – hea elu ei sõltu kuidagi välistest teguritest nagu rikkus, maine, tervis, ilu või isegi elu ja surm. Nagu ütles stoikute suur eeskuju Sokrates, hästi elamiseks tuleb hoolitseda oma hinge, mitte keha, omandi, maine jms eest.[6] Sokratese surm – tema kartmatus, kindlaksjäämine oma tõekspidamistele, keeldumine elu päästmiseks eksiili minekust – oli stoikutele näide sellest, kuidas tuleks suhtuda elusse ja surma. Iga hinna eest elu külge klammerdudes ja surma kartes ei saa hästi elada: „Rahulik elu ei saa osaks sellele, kes liiga palju mõtleb tema pikendamisele.“[7]
Niisiis pole stoikute järgi välised asjad hea elu seisukohalt olulised: me võime elada hästi või halvasti sõltumata sellest, kas oleme rikkad või vaesed, terved või haiged, saledad või kogukad. Nad nimetavad selliseid asju „ükskõikseteks“ (kr adiaphora), viidates, et need pole iseenesest ei head ega halvad ning neisse on kohane suhtuda ükskõikselt. Epiktetos rõhutab, et niisugused asjad pole täienisti „meie teha“ ja „meie võimuses“ ning hea elu sidumine nende külge tähendab selle jätmist saatuse hooleks.[8] Ainsad asjad, mis on meie võimuses, on meie arvamused, hinnangud, otsustused – maailmas juhtuvad asjad omasoodu, ent on meie teha, kuidas me neist mõtleme ning neisse suhtume. „Ära taotle, et kõik, mis toimub, toimuks nii, nagu sina tahad, vaid taha, et kõik, mis toimub, toimuks nõnda, nagu see toimub, ning sa elad edukat elu.“[9]
Stoikute käsitlus on üsna erinev tänapäeval levinud arusaamast, mis seostab head elu edukusega ja viimast omakorda materiaalsete tingimuste ning tarbimis-ühiskonna väärtustega. Muidugi pole meile võõras ka kriitilisus – vahest isegi kristlikust kultuuriruumist pärinev kerge häbitunne – arusaama suhtes, mis seab elu sihiks materiaalse edu. Oleme teadlikud, et ka rikkad nutavad, ning mitmed uuringud on näidanud, et raha ja õnne vahel pole ühemõttelist seost. Näiteks on elu materiaalne külg lääneriikides viimastel aastakümnetel küll märkimisväärselt paranenud, ent inimeste rahulolu eluga on jäänud enam-vähem samaks, samas kui enesetappude, depressiooni ja vaimse tervise probleemide määr on hüppeliselt kasvanud.[10] Ent isegi kui mööname, et raha ei tee õnnelikuks, tahaksime lisada, et teatud materiaalne kindlustatus on siiski vajalik ega ole sugugi tähtsusetu.
Siinkohal olgu öeldud, et stoikud ei propageeri vaesust ega askeetlikku eluviisi ning väliste asjade kuulutamine „ükskõikseteks“ ei tähenda, et neist tuleks hoiduda või loobuda. Stoiku ja tavainimese erinevus seisneb suhtumises: stoik ei sea rikkust või kuulsust vms elu eesmärgiks, ei tee neist oma püüdluste ja ihade objekti ega lase end neist (või nende abil) mõjutada. Stoik võib süüa hõbenõudest, kuid suhtub neisse nagu savinõudesse. Ta võib olla rikas, ent kui ta peaks homme kogu oma vara kaotama, ei kõigutaks see tema meelerahu. Nii kirjeldab stoilist hoiakut Seneca, üks rikkamaid inimesi Rooma impeeriumis.[11] Teda on seetõttu süüdistatud silmakirjalikkuses, ent võib mõelda ka nii, et kui juba tema ütleb, et rikkus ei loe, siis vähemalt põhineb see väide kogemusel. Sarnast väidet ei ole kuulda olnud tänapäeva stoitsismist mõjutatud kuulsuste suust. Ent arvestades, et modernne stoitsism keskendub rohkem praktikatele kui teooriale, võib juhtuda, et mõni rikas ja kuulus stoitsismi järgija polegi ehk teadlik pingest, mis valitseb stoikute hea elu käsitluse ning rikkuse ja kuulsuse poole pürgimise vahel.
Samas Epiktetos, kellest oli mõjutatud ka keiser Marcus Aurelius, oli vabastatud ori. Kui ta eristab asju, mis on meie võimuses, nendest, mis seda pole, on selle taustal mõte, et vabadus on sisemine. Vaba on see, kes mõistab, et välised asjad ja sündmuste kulg maailmas ei ole meie võimuses ega tee neist oma püüdluste ja ihade objekte. „Pea meeles, et käituksid nagu pidusöögil. Kui midagi lastakse ringi käima ja see jõuab sinuni – siruta käsi välja ja võta kombekalt. Kui see läheb mööda – lase minna. Pole veel jõudnud – ära suuna sellele oma iha, vaid oota, kuni see sinuni jõuab.“[12] Sellise hoiaku kujundamine tähendab, et vaba inimest ei saa kahjustada ega temalt midagi ära võtta – kõik, mis talle kuulub, on sisemine, mitte väline. Stoik võib kaotada kõik välise ja öelda „kõik mulle kuuluv on minuga“.[13]
Selline hoiak ei kujune üleöö, vaid vajab harjutamist. Kui me ka nõustume, et välised asjad pole hea elu seisukohalt olulised, kuid samas tunneme nende suhtes tugevaid ihasid ja tundeid, siis stoikute meelest ei saa me tegelikult aru, et need asjad ei loe. Siin tulevadki mängu harjutused ja praktikad. Näiteks soovitab Seneca vaesusehirmu ületamiseks proovida elada kitsastes oludes: „Määra aeg-ajalt kindlaks mõned päevad, mil sa rahuldud kõige vähesema ja kõige odavama toiduga, kareda ja näotu riietusega, ning enesele ütled: see siis ongi, mida kardeti.“[14] Samuti kuuluvad stoikute arsenali vaimsed praktikad, mida tänapäeval seostatakse teadveloleku ja meditatsiooniga. Näiteks kirjeldab Marcus Aurelius harjutust, kus ta kujutleb end vaatlemas maailma distantsilt, „otsekui kusagilt ülalt“, nähes inimeste ja iseenda tegemiste ajutisust ja mööduvust suures plaanis.[15]
Stoikute üks keskseid harjutusi on mõtisklemine surma üle, olgu see siis enda või teiste oma. Sellel harjutusel on mitu eelist. Esiteks aitab see vaimu ette valmistada: saatuse löögid tabavad kõige valusamalt neid, kes pole nendeks valmis. Seneca ütleb, et me millegipärast ei suuda õppida teiste kogemustest ja kipume eeldama, et meiega sääraseid asju ei juhtu – kui need siiski juhtuvad, löövad need meid jalust. „Kes on kannatust ette näinud, võtab sellelt jõu.“[16] Teiseks aitab surma üle mõtisklemine hinnata ja väärtustada olemasolevat ning kasutada paremini ära meile antud aega. „Keda võiksid mulle esitada, kes ajale mingit väärtust omistaks, kes päeva hindaks, kes mõistaks, et ta iga päev sureb?“ – „Kõige kindlamini tunneb ennast ja kõige õnnelikum on see, kes homset ootab pingevabalt. See, kes ütleb: „elu on möödas“, tõuseb iga päev voodist kasule vastu.“[17]
Modernse stoitsismi liikumine on populariseerinud harjutust nimega „negatiivne visualisatsioon“, mida kasutatakse igasuguste kaotuste (mitte ainult surma) ettekujutamiseks. Selle harjutuse üks eesmärk on tasakaalustada nähtust, mida psühholoogias tuntakse „hedoonilise kohanemisena“ (või ka „hedoonilise jooksulindina“) – meie kalduvust kiiresti harjuda kord ihaldatud asjade, inimeste, saavutustega. Niipea kui oleme midagi saavutanud, langeb rahulolutunne peagi tagasi varasemale tasemele ning me alustame jooksu millegi järgmise suunas. Visualiseerides aga olemasoleva kaotust – olgu selleks elukoht, töökoht, pereliige või muu –, aitab see meil vältida nende pidamist endastmõistetavaks ning näha neid taas värske pilguga. Nagu märgib William Irvine, üks modernse stoitsismi keskseid mõtlejaid, aitab negatiivne visualiseerimine „tekitada ihasid juba olemasolevate asjade järele“.[18]
Võib küsida, kuidas sobib modernsete stoikute käsitlus sellest harjutusest kokku antiikaja stoikute üleskutsega vabastada end ihadest väliste asjade suhtes. Antiikaja stoikud oleksid hedoonilise kohanemise nähtuses näinud pigem veel üht kinnitust sellele, et head elu ei saa siduda väliste asjade ja saavutustega – need ei too meelerahu, vaid tekitavad üha uusi ihasid.[19] Samuti näib, et antiikaja stoikute harjutus ei piirdunud pelgalt visuaalse kujutlemisega, vaid hõlmas olulisel määral kognitiivset tööd oma mõttemustrite ja hinnangutega. Stoikute meelest tulevad meie ihad ja hirmud ekslikest hinnangutest: me peame heaks või halvaks (imeliseks või kohutavaks jne) midagi, mis iseenesest pole ei hea ega halb. Näiteks surmahirm tekib sellest, et võtame surma millegi kohutavana, mitte lihtsalt elu loomuliku osana. Kui kinnitame endale: „See saab olema hirmus“, tunneme ärevust; kui otsustame: „See on hea“, haarab meid iha. Need on stoikute meelest ekslikud hinnangud, sest välised asjad ja sündmused ei ole ei head ega halvad – nad lihtsalt on, nagu nad on, ning kulgevad omasoodu.
Stoikute käsitluses kuuluvad hirmud ja ihad emotsioonide (kr pathê) hulka, nii et uurime nüüd lähemalt nende esmapilgul pöörasena näivat üleskutset vabaneda emotsioonidest. Rooma stoikud kirjeldasid head elu sageli sõnaga apatheia, mida tänapäeval tõlgitakse tavaliselt kui „meelerahu“, kuigi otsesem tõlge on „emotsioonide puudumine“ või poeetilisemalt „vabadus emotsioonidest“. Sellest tõukub ka levinud stereotüüp stoilisest inimesest kui kellestki, kes suudab igas olukorras oma emotsioone täielikult kontrollida või, karikatuursemalt, kes on täiesti tundetu ja emotsionaalselt kõigutamatu. Selles stereotüübis on küll oma tõetera, ent see ei anna head ülevaadet antiikaja stoikute vaadetest emotsioonide kohta.
Esiteks ei tähenda stoikute üleskutse vabaneda emotsioonidest seda, et peaksime oma emotsioone alla suruma, neid teiste eest varjama või proovima neid mõõdukamaks muuta. Stoikud arvavad, et kui me juba oleme tugeva tunde kütkes, siis ei jää muud üle, kui oodata selle raugemist. Küll aga usuvad nad, et saame ennetada emotsioonide tekkimist. See seisukoht põhineb nende emotsioonide käsitlusel, mille järgi emotsioone tekitavad meie ekslikud hinnangud ja arvamused. Nagu ütleb Epiktetos: „Inimesi ei ärrita mitte asjad ise, vaid nende hinnangud asjade kohta.“[20] Näiteks ärevus tekib hinnangust, et mõni tulevikusündmus on halb või hirmus; lein sünnib otsustusest, et juhtunud on midagi kohutavat või traagilist; iha kasvab arvamusest, et ihaldatav objekt on hea või suurepärane. Ja nii edasi.
Stoikute käsitlus võib esimese hooga tunduda üsna erinev sellest, kuidas oleme igapäevaselt harjunud oma emotsioonidest mõtlema, nimelt, et need on otsesed ja vahetud reaktsioonid välismaailmas toimuvale. Stoikute järgi reageerime aga hoopis omaenda hinnangutele ja arvamustele. Samas võib sarnast lähenemist kohata ka kognitiiv-käitumuslikus teraapias, mis on viimastel aastakümnetel kogunud üha suuremat tuntust ja populaarsust ning kus samuti rõhutatakse, et emotsioonide muutmiseks tuleb pöörata tähelepanu oma mõtetele ja uskumustele. Selle teraapiasuuna arendajad on maininud stoikuid oma eelkäijatena.[21]
Samuti ei tähenda stoikute üleskutse vabaneda emotsioonidest seda, et stoik oleks tundetu nagu kivikuju. Seneca eristab emotsioone selle sõna ranges tähenduses muudest, peamiselt füsioloogilistest protsessidest, mida me tänapäeval sageli tunnetega seostame.[22] Näiteks tunneb stoik nagu iga teinegi inimene pärast lähedase surma šokki, nõrkust ja muud taolist. Ent see pole veel emotsioon – kaotusvalu või lein –, mis tekib hinnangust, et juhtunud on midagi kohutavat. Veel üks näide: kui keegi ütleb midagi, mis näib meile solvav, võib meie kehas vallanduda rida reaktsioone – veri hakkab keema, hingamine sageneb jne. Seneca meelest on need loomulikud reaktsioonid, aga mitte veel emotsioonid. Tunne, et veri keeb, pole veel viha – viha tekib siis, kui nõustume oma esmamuljega, justkui kinnitades: „Jah, ta solvas mind!“ Emotsioon pole stoikute käsitluses niisiis mitte igasugune tunne, vaid pigem tugev või äärmuslik tunne, mis ajendab meid teatud viisil käituma, nt viha ajendab kedagi ründama.
Stoikute meelest on emotsioonide ennetamiseks oluline õppida eristama oma hinnanguid ja arvamusi oma esmamuljetest. Sageli arvatakse, et me ei saa oma arvamusi valida, ent stoikute meelest ei saa me valida hoopis oma muljeid – esmaseid mõtteid, mis pähe tikuvad. Küll on meie teha see, kas me nendega nõustume ja millise arvamuse neist kujundame. Just selles seisnebki Epiktetose järgi meie vabadus. Seneca rõhutab, et me võtame muljed omaks liiga rutakalt: „Ei püüa me tõestada selle õigsust, mis meile hirmu teeb, ega seda tagasi tõrjuda… Uurigem niisiis asja lähemalt.“[23] Enne kui muljega kaasa läheme, tuleks seda kriitiliselt uurida ning teadvustada, et tegemist on vaid muljega, mis võib vabalt olla ekslik. Ka Epiktetos manitseb, et me ei peaks laskma end muljest kaasa haarata, vaid ütlema: „Oota natuke, muljeke, las ma vaatan, mis sa oled ja mille kohta käid. Las ma testin sind.“[24] Näiteks kui su ämm ütleb midagi, mis tundub solvav, siis tasub endalt küsida: kas tema poolt öeldu vastab tõele? Kui ei, siis kas on üldse põhjust solvuda? Ja kui vastab, kas ka siis on? Stoikutel, eriti Senecal, on pikk rida soovitusi viha ennetamiseks, alates huumori kasutamisest kuni tähelepanu toomiseni käesolevasse hetke.
Ent isegi kui mööname, et vihast tasub vabaneda, ei pruugi me olla sama meelt leina suhtes. Lein näib olevat loomulik reaktsioon kaotusele. Ja kuidas saaks eitada, et lähedase surm on midagi halba? Epiktetos tuletab meelde, et teiste inimeste kaotuste puhul me tavaliselt nii ei arva: me tunneme küll kaasa, kuid võtame selliseid sündmusi elu osana. „Aga kui endal keegi sureb, siis on kohe: „Oh häda! Vaene mina!““[25] Siinkohal võiks vastu väita, et meie emotsionaalne side lähedastega on teistsugune – me oleme neisse kiindunud. Ent Epiktetose meelest peaks ka kiindumus põhinema realistlikul arusaamal oma kiindumuse objektist. Kui me oleme kiindunud oma savitassi, tuleb endale teadvustada, et tegu on esemega, mis võib puruneda – nii ei lähe me endast välja, kui see juhtub. „Ja kui sa suudled oma kaasat või last, ütle, et suudled inimest“, surelikku olendit.[26] Samuti toetub kaotusvalu sageli väärarusaamale oma suhtest teistega: me ei saa kaotada midagi, mis meile ei kuulu, ning teised inimesed ei kuulu meile. Epiktetose sõnul on nad meile vaid ajutiselt „laenuks antud“ ning nende surma tuleks näha mitte kaotuse, vaid tagastamisena: „Ära kunagi ütle millegi kohta: „Ma olen selle kaotanud“, vaid: „Ma olen selle tagasi andnud.“ Laps suri? Ta anti tagasi. Kaasa suri? Ta anti tagasi.“[27]
Kui Epiktetose lähenemine võib mõjuda provokatiivse või isegi kalgina, siis Seneca on märksa leebem. Ta ei arva, et leinast tuleks vabaneda, vaid hoiatab liialt tugeva ja pikaajalise leina eest: „Ma ei suuna sind rangemate õpetuste poole –
ei nõua, et taluksid seda, mis on inimlik, ebainimlikul moel, või kuivataksid ema silmad samal päeval, kui on poja matused. Jõuan sinuga kokkuleppele: vaidleme selle üle, kas valu peab olema suur või lõputu.“[28] Need sõnad pärinevad Seneca lohutuskirjast Marciale, kes oli kolm aastat pärast poja surma endiselt lohutamatus leinas. Tänapäeval nimetatakse seda komplitseeritud leinaks: see läheb kaugemale loomulikust leinaprotsessist ja võib muutuda problemaatiliseks. Siin ilmneb taas, et emotsioon pole stoikute jaoks mitte lihtsalt tunne, vaid tugev ja äärmuslik tunne. Samuti on lugeja ehk märganud, et senini ongi juttu olnud pigem negatiivsetest tunnetest.
Nüüd võib küsida, kuidas on lood positiivsete emotsioonidega – armastuse, rõõmu ja muuga. Kas tõesti tuleks ka neist vabaneda? Modernsed stoikud on tulihingeliselt kaitsnud eitavat vastust, rõhutades, et vabadus emotsioonidest tähendab stoikute jaoks vabadust negatiivsetest, äärmuslikest emotsioonidest. Ma jään kõhklevale seisukohale. Nagu Vana-Kreeka filosoofid üldiselt, peavad ka stoikud sõprust väga oluliseks, väärtustades eriti sellist sõprust, kus sõpra armastatakse tema enda, mitte kasu või naudingu pärast. Ent stoikute arusaama sõprusest on keeruline sobitada nende seisukohaga, et kõik välised asjad – sealhulgas ka teised inimesed – on hea elu seisukohalt ükskõik. Eriti Seneca pingutab, et neid seisukohti lepitada: ta väidab näiteks, et stoik ei vaja sõpru, kuid siiski soovib neid, või et sõprus põhineb loomulikul instinktil, kuna inimene on loomult sotsiaalne olend.[29] Ometi jääb nende vaadete vahele teatud pinge: kuidas saab suhtuda sõpra ühtaegu armastuse ja ükskõiksusega? Seetõttu pole positiivsete emotsioonide, eeskätt armastuse roll stoikute filosoofias lõpuni selge.
Stoikud rääkivad mõnikord ka „headest emotsioonidest“ (kr eupatheiai). Need tekivad õigetest hinnangutest, kui heaks või halvaks peetakse seda, mis tõesti on hea või halb – nimelt voorusi ja pahesid. Ent selliseid emotsioone saavad kogeda vaid erakordsed inimesed, kes on saavutanud täiusliku teadmise ja vooruslikkuse – stoikud nimetavad neid „tarkadeks“. On omaette küsimus, kas stoikute targad on päriselt olemas või kujutavad endast eetilist ideaali, mille poole püüelda. Igal juhul jäävad tarkade emotsioonid kättesaamatuks tavainimestele ja harrastusstoikutele, kellele Ryan Holiday saadab kord päevas stoitsistliku mõtiskluse. Ka pole stoikute head emotsioonid suunatud välistele asjadele, vaid inimese vaimuseisunditele. Näiteks kirjeldab Seneca värvikalt rõõmu, mis ei teki millestki välisest, vaid omaenda „särava ja igast plekist puhta vaimu vaatlusest“.[30] Seega erinevad stoikute head emotsioonid märgatavalt sellest, mida me igapäevaselt positiivsete emotsioonide all silmas peame.
Selliseid mõttesuundade kombinatsioone, mis ühtaegu tõmbavad ligi ning tekitavad võõristust, leidub stoikute filosoofias mitmeid. Lõpetuseks lisan veel ühe, mis ulatub küll kaugemale sellest, mida antiikaja stoikud ise otsesõnu väljendasid. Stoikute mõtlemise ühe atraktiivse joonena on sageli nähtud selle võimet suurendada meie agentsust: me pole oma arvamuste, hoiakute, emotsioonide orjad – need on meie võimuses ning me saame neid muuta. Kui me ei saa muuta olukorda, saame muuta oma suhtumist. Teisalt võib olukorraga leppimist ning loobumist püüdest maailma mõjutada tõlgendada ka agentsuse vähenemisena. Mulle tundub, et antiikstoikud mõistaksid seda pigem niimoodi: nende harjutused aitavad indiviidil näha end osana maailmakõiksusest, mille kulg ei allu meie kontrollile. Ka sellises arusaamas on oma veetlus – see võiks aidata meil näha kaugemale oma egost, teadvustada asjade mööduvust ning vastata meelerahuga elu väljakutsetele. Ent samas tekib küsimus, kuidas stoikute keskendumine indiviidile ja tema meelerahu saavutamisele suhestub teiste inimeste ning nende heaoluga. Või kuidas lepitada stoilist hoiakut sooviga maailma paremaks muuta, sealhulgas sotsiaalse õigluse püüdluste ja aktivismiga. Kui saatus lubab – nagu stoikud ütlevad –, saab nende küsimuste juurde edaspidi veel tagasi pöörduda.
[1] N. Sherman, Stoic Wisdom. Oxford, 2021, lk 1.
[2] Vt M. Nussbaum, Therapy of desire. Princeton, 2018, ptk 9.
[3]3 Seneca, Moraalikirjad Luciliusele, VIII kiri. (Siin ja edaspidi Ilmar Vene tõlkes rmt-st: L. A. Seneca, Moraalikirjad Luciliusele. Tartu, 2008.)
[4] Vt M. Lao, Vabadusvõitleja, spioon või mafiooso. Tallinn, 2024, lk 276–277.
[5] Stoikute harjutuste mõju on uuritud ürituse Stoic Week raames läbi viidud küsitlustes. Viimaste küsitluste analüüs on leitav veebilehelt modernstoicism.com.
[6] Vt Platon, Sokratese apoloogia, 29d–30b.
[7] Vt Seneca, Moraalikirjad Luciliusele, IV kiri.
[8] Epiktetos, Käsiraamat, 1. (Siin ja edaspidi autori tõlkes.)
[9] Epiktetos, Käsiraamat, 8. Tlk J. Unt. Vikerkaar, 1996, nr 8/9, lk 186.
[10] Vt S. Lyubomirsky, The Myths of Happiness. London, 2014, ptk 7.
[11] Seneca, Moraalikirjad Luciliusele, V kiri.
[12] Epiktetos, Käsiraamat, 15.
[13] Vt Seneca, Moraalikirjad Luciliusele, IX kiri.
[14] Sealsamas, XVIII kiri.
[15] Marcus Aurelius, Iseendale, 7.48; 9.30.
[16] Seneca, Marciale lohutusest, 9.5 (siin ja edaspidi autori tõlkes).
[17] Seneca, Moraalikirjad Luciliusele, XIII kiri.
[18] W. Irvine, A Guide to the Good Life: The Ancient Art of Stoic Joy. Oxford, 2009, lk 67–68. Tim Ferriss on populariseerinud oma versiooni antiikaja stoikute harjutusest TED-i kõnes „Why You Should Define Your Fears instead of Goals“.
[19] Vastutuleliku tõlgenduse korral võiks negatiivses visualiseerimises näha ettevalmistust ihadest loobumiseks: selleks et vabastada end ihadest väliste asjade suhtes, tuleb esmalt õppida ihaldama olemasolevat.
[20] Epiktetos, Käsiraamat, 5.
[21] Vt D. Fideler, Breakfast with Seneca. New York, 2022, lk 54–56.
[22] Vt Seneca, Vihast.
[23] Seneca, Moraalikirjad Luciliusele, XIII kiri.
[24] Epiktetos, Vestlused, 2.18.24.
[25] Epiktetos, Käsiraamat, 26.
[26] Epiktetos, Käsiraamat, 3.
[27] Epiktetos, Käsiraamat, 11.
[28] Seneca, Marciale lohutusest, 4.1.
[29] Vt Seneca, Moraalikirjad Luciliusele, IX kiri.
[30] Sealsamas, IV kiri.
