F. R-le
Tagalat pole.
Poolteise invasiooniaastaga on Kiievi oblastis tapetud 28 000
elanikku.
Öösel lõhkusid droonid Hmelnõtskõi tuumajaamast 10 km kaugusel
1760 maja.
Päeva jooksul amputeeriti haiglates 1334 jäset, aga taastusravikeskustes paigaldati luudele 763 nahaga kaetud proteesi.
Ühe sõjapäeva jooksul maeti külades 650 sõdurit,
nende emad tänasid kamraade poja surnukeha eest,
aga teised küsisid preestritelt, kuidas palvetada,
kui üheksa kuu jooksul pole saabunud ei laipa ega uudiseid.
Loen sotsiaalmeedia postitust – 1993. aastal sündinud jalaväelase vabavärsse, kuidas tal kõik on muudkui teiste vana:
venna riided, isa päevinäinud jalgratas Ukraina,
nüüd ka käsikuulipilduja, mida ta läbi kaevikute lohistab,
see on nagu too ratas Ukraina, katkise kaamera ja isoleerpaela
mässitud sihikuga.
Me kõik lohistame seda.
Tema, nagu mu naabri poegki, pole üle aasta kodus käinud,
ja ma kirjutan talle, kuidas õunapuud täna valjusti kahisevad ja tugev
tuul murrab oksi.
Ja et eile tõi vana Armen – vabatahtlik aastast 2014 – meile kõik,
mida vaja,
ja et Nikal sündis üheksa kutsikat, keda keegi omale võtta ei taha.
Tagala on olemas, ütleb ta, sest mille eest me siis siin seisame?
Ta teab: hommikul toob veoauto linna värsket leiba,
kojamehed riisuvad lehti, lapsed lähevad kooli;
naised sünnitavad haiglas,
arstid käivad mööda palateid, õed panevad tilguteid
ja naabruses lõhnab lasteaia köök piimapudru järele.
Tagala on olemas. Ja katsugu keegi öelda, et tema ja rindejoone vahel
on kuristik.
Selle nõeluvad pistetega
kinni kaks säravat linnukest Viberi ja Telegrami kastis – loetud! –, vabatahtlike annetused, maanteed ja furgoonid.
…Ja siis veel luule, mida kirjutatakse seal- ja siinpool kaevikuid.
Ukraina keelest tõlkinud Maarja Kangro
