PROLOOG
Umbes poolteist aastat tagasi võis jagada eestlased kaheks: ühed pooldasid tehast, teised olid sellele vastu. Esimesed esitasid pikki tiraade majanduskasvust, töökohtadest ja puidu väärindamisest. Teised rääkisid mureliku häälega keskkonna haprusest, murenevast demokraatiast ning paikkondliku identiteedi hävitamisest. See oli kahe vastandliku maailmavaate põrkumine. Laiade pintslitõmmetega maalides võiks Emajõe äärde planeeritud tselluloositehase ümber puhkenud poleemikat kujutada just nii. Selles artiklis on jooned peenemad, kontrastid rikkalikumad, taustalt eristumas detailid, tegelased ja nende tegutsemismotiivid.
Selline perspektiiv on hädavajalik, sest ühe suure loo all pulbitseb mitu eri lugu. Lugu võimekatest ärimeestest, kes soovisid enne pensionile minekut täita oma eluunistuse. Lugu erahuvide teenistuses riigivõimust. Kaks kardinaalselt erinevat lugu metsa tähendusest eestimaalaste jaoks. Lugu teadlastest, kes hakkasid poliitikat tegema. Lugu poliitikutest, kellele heideti ette poliitika tegemist. Lugu täiesti tavalistest inimestest, kes kaitsesid enda jaoks kõige kallimat, oma kodu. Ning viimaks, lugu ääremaastuvast Eestist selle ihade ja hirmudega. Nii võiks lühidalt kokku võtta järgnevad seitse peatükki.
Kord tungib see lugu otse eestluse südamesse, seejärel võib pikemalt peatuda mõnel tehnilisel detailil. Sündmuspaikadena vahelduvad Eesti metsad ja Facebooki grupid, rektorite kabinetid ja ajalehtede toimetused, kohtusaalid ja ministeeriumikoridorid, linnaosaseltside ümarlauad ja linnavolikogu istungid, Emajõe kaldapealsed ja Peipsi põhjamuda, Tartu ja Tallinn, Vorbuse ja Toompea.
Selles loos on seadused ja uuringud kohati vähemalt samavõrd olulised tegelased kui lihast ja luust inimesed. Viimaseid sai selle loo tarbeks intervjueeritud üle kolmekümne. Mõni neist ütleb mulle, et tehasesaaga röövis tema elust aasta. Ja siis on teised, kelle jaoks oli tegu ühe otsusega tuhandete seast. Allkirjaga, mis anti automaatselt. Kohtumistega, mida riigijuhtimise virvarri sees enam ei mäletagi. Võib-olla on see ka üks põhjus, miks hilisemad tõlgendused niivõrd erinevad: mis ühe jaoks oli eksistentsiaalne küsimus, oli teise jaoks hall argipäev. See lugu vajab rääkimist nüüd ja praegu, sest aitab mõista, kust me oleme ühiskonnana tulnud ja kuhu oleme teel. See on lugu keerulises ja muutuvas maailmas toimetavatest inimestest, kes alles otsivad teekaarti tulevikku.
1. OSA
MILJARDI
LUMMUSES
Miljard. Üks, millele järgneb üheksa nulli. See on tuhat miljonit. See on kolmteist Eesti Rahva Muuseumi. Selle eest saaks ehitada 200 kilomeetrit neljarealist maanteed Tallinnast-Tartusse ja jupike edasigi. See on rohkem, kui Eesti riik kulutab aastas haridusele.
Oma praeguse palga juures peaksin ma kulutusi tegemata töötama 72 716 aastat, et näha sellist numbrit oma pangakontol. Peapööritus. See number peaks isegi Eesti ärimeestes aukartust äratama. Äripäeva viimast rikaste edetabelit trooninud Transferwise’i asutajate Kristo Käärmanni ja Taavet Hinrikuse vara väärtus on kokku natuke rohkem kui miljard eurot. Eestis käis kunagi võidujooks kroonimiljonäriks saamise nimel. Euromiljardärid meil seni veel puuduvad.
Kui tuleb keegi ja ütleb, et ta soovib Eesti majandusse investeerida miljard eurot, siis ratsionaalselt suudavad seda analüüsida vähesed. Miljardis on maagiat. Miljard tekitab erutust. See on efektne ja suupärane number. Samas ka vaieldamatu. Numbritel on võime sisendada usaldust. Tegemist on ikkagi matemaatika baaselementidega. Andrus Ansipil oli komme teravatele küsimustele vastamiseks kuhjata numbreid üksteise otsa. Neid oli raske väitlussituatsioonis vaidlustada ja poliitik, kes arvutada oskab, mõjub valija silmis usaldusväärselt. Miljard on ühteaegu hoomamatu ja kalkuleeritud. Selles ühinesid matemaatika ratsionaalsus ja numbrimaagiaga kaasnev emotsionaalsus.
2017. aasta jaanuaris käis grupp kohalikke metsatööstureid selle numbri avalikkuse ees välja. Nende soov oli rajada Eestisse Euroopa kõige moodsam puidurafineerimistehas, mille maksumus oleks hinnanguliselt olnud miljard eurot. Töösturite plaan tõi kaasa kollektiivse rõõmuhõiske. Meie omad tublid eesti mehed loomas kodumaale rikkust. Veerand sajandit pärast nõukogude ikke alt vabanemist oleme ühiskonnana suutnud oma jõukust lõpuks nii palju kasvatada, et kohalikud ärimehed on võimelised sellisel skaalal tegutsema. Nii ambitsioonika plaani üle sai ainult uhkust tunda. „Puiduärimeeste miljardiprojekt näib kui unistus“, kirjutas Postimees. Eesti Päevalehe juhtkiri nõudis valitsuselt projektile eritähelepanu. Isegi roheliste erakond tervitas ametlikus pressiteates ideed puidu paremast väärindamisest. Paari päevaga oli töösturitel omavalitsustest, kes miljardiinvesteeringut oma piirkonda soovisid meelitada, järjekord ukse taga.
Omavalitsusi peibutas Est-Fori lugu, mille selgroo moodustasid numbrid.
Lisaks maagilisele miljardile on ka hulk käegakatsutavamaid numbreid. Näiteks 200 kõrgepalgalist töökohta väljaspool Tallinna ja Harjumaad – suurepärane võimalus leevendada süveneva ääremaastumisega kaasnevaid sotsiaalseid pingeid ja peamine põhjus, miks KOV-id esialgu arendajatele tormi jooksid. Või Eesti SKP kasv 1,4% – lubatakse, et tänu tselluloositehasele kasvaks majandus terve Valga maakonna võrra. Kellele SKP jääb liiga abstraktseks, sellele räägitakse 100 000 metsaomanikust, kes saaksid lõpuks ometi oma puidu eest õiglast hinda. Ja kuna enamik neist inimestest elab rohkem kui ühest inimesest koosnevas leibkonnas, siis paisuks tänu tehasele kuni 200 000 eestlase rahakott. Just, igale kuuendale eestlasele peaks see tehas olema mingil viisil tuluallikas.
Projekti nähti võimalusena vabaneda odava allhanke riigi staatusest ning väärtusahelas jõudsalt ülespoole liikuda. Räägiti sellest, kuidas jõukate põhjala riikide puidusektor oli Eestit kohelnud banaanivabariigina, kust meie rahvuslikku rikkust odava raha eest välja veetakse. Rikastuvad selle arvelt Rootsi ja Soome, kelle metsatöösturid väidetavalt lausa parastavad tekkinud olukorra üle.
Soome metsaklastri tuludest neli viiendikku pärineb tselluloositööstusest. Kokku paikneb Soomes ja Rootsis rohkem kui 100 paberi- ja tselluloositehast, samas kui Eestis põhimõtteliselt puudub võimekus puidu keemiliseks töötlemiseks. Kui nemad teevad, miks siis meie käed rüpes istume? Lubati, et selle tehase abil saame „rohelise kulla“ ise ära väärindada. Majanduslikus mõttes paistis see hädavajaliku sammuna, et pürgida uueks Põhjamaaks.
PR-agentuuride sõnaseadjate kaasabil sõelutakse puidutöösturite loo jutustamiseks välja kõige sobivam sõnavara. Väärindamine, oskustööjõud, puidurafineerimine, parim võimalik tehnoloogia, biotooted… Kui numbrid tekitasid peapööritust ja usaldust, siis leksika jättis sisse sooja ja õige tunde. Miks peaks kellelgi olema midagi väärindamise vastu? Väärindamine annabki ju asjadele nende väärtuse. Puidurafineerimine – kõlab ausalt öeldes paganama rafineeritult. Sellega ei seostu esimese hooga midagi negatiivset. Ja kui esimeses pressiteates öeldakse, et “tehases toodetakse keskkonnasõbralikul viisil taastuvtoormest erinevaid biotooteid”, siis selle peale heiastub vaimusilmas juba tõeline ökotehas.
Est-For Investi presentatsioon tselluloositehasest
Arendajad kinnitavad, et tselluloositootmise ja puidu rafineerimise vahel on põhimõtteline erinevus. Kaasaegses tehases toodetakse enamat kui puidukiud. Hemitselluloos, ligniin, tallõli, tärpentin, bioväetised, taastuv elektrienergia – see on loetelu erinevatest biotoodetest, mida tootmisjääkidest plaanitakse valmistada. Need võivad omakorda tulevikus olla tooraineks ravimi-, tekstiili- ja kosmeetikatööstusele. Põhimõtteliselt võivad sellest tehasest alguse saada meie riided. Kultiveeritakse muljet, et tehas on seemneks teadmispõhisele tööstusele.
Veidi vähem lastakse kosta sõnumil, et kõrvaltoodete pakkumine sõltub turunõudlusest ning koostööpartnerite leidmisest. Kõige suurema kasumlikkusega on tavalise tselluloosi tootmine, mille turuhind oli Aasia kasvava nõudluse tõttu maailmaturul alates 2015. aastast jõudsalt kerkinud.
Ei tehta saladust, et tselluloosinõudluse taga on järjest kasvav globaalne e-kaubandus ning asiaatide muutuv arusaam hügieenist, kuid isegi tualettpaber ja paberpakend suudetakse roheliseks rääkida. Kas me tahame saada Alibabast ostetud odava vidina fossiilkütustest toodetud plastikkarbis või kodumaisest puidust valmistatud ümbrikus? Sõda plastiku vastu on ülemaailmselt tuure kogumas ning puidutööstus on selles näinud võimalust biomajanduse kontseptsiooni levitamiseks. Väidetakse, et kogu maailm liigub selles suunas. Puiduvisionäärid näevad biomajanduses lahendust raiskavale tarbimisele. Arutluskäiguga, kuidas plastnõude asendamine puidukiust valmistatud ühekordsete nõudega tarbimishullust tõkestab, loogilise lõpuni muidugi ei minda. Kogu selle info keskkonnariskidega kokku viimine nõudis suurt vaimupingutust. Mitmed hiljem tehase kõige tulihingelisemateks vastasteks osutunud inimesed tunnistavad mulle, et esialgu suhtusid nad arendajate plaani igati soosivalt.
Usaldusväärsust lisas miljardiprojekti eestvedajate taust. Enamik investoritest olid seotud metsatööstuskontserniga Sylvester, mis sajandivahetusel 177 miljoni euroga soomlaste Stora Ensole müüdi. Eesti metsatööstuse ajaloo suurim tehing tõi Äripäeva hinnangul hoobilt Maarjamaale juurde üle 70 kroonimiljonäri. 1990. aastal asutatud Sylvesteri puiduimpeeriumist räägitakse siiani tunnustavalt kui Eesti ühest edukaimast äriprojektist. Üks võimekas sõpruskond ehitas veidi enam kui kümne aastaga üles Baltikumi võimsaima puidutööstuse, mis koosnes 22 metsavarumisettevõttest Eestis ja viiest samasugusest Lätis, kuuest logistikafirmast kahes riigis ning neljast saeveskist. Müügi hetkel oli Sylvesteril parajasti ehitusjärgus Läti suurim saeveski Launkalneses ning teine Kagu-Leedus Alytuses. Teadaolevalt pärines 2002. aastal 40% Eesti saetoodangust Sylvesteri saeveskitest.
Lisaks kuulus puiduhiiu portfelli ka liimpuitu, vineeri ja puitkomponente tootvad ettevõtteid. Eestis kontrolliti seega kogu tööstusahelat ning börsile mineku plaanid vihjasid, et ekspansiivset laienemist sooviti Läti ja Leedu suunal samal viisil jätkata.
Impeeriumi keskmes oli kuus 1976. aastal üheskoos Maaülikooli metsamajanduse eriala lõpetanut: omaaegne kursusevanem ja Sylvesteri nõukogu esimees Mati Polli, ettevõtte kommertsdirektor Kaido Jõeleht, lisaks nelja Eesti maakonna metsavarumisdivisjonide juhid Ingrid Prants, Endel Ermel, Gallo Trei ja Enn Pruul. Nemad moodustasid kaks kolmandiku Sylvesteri üheksast tuumikinvestorist. Sylvesteri metsandusdirektorina samuti varakult omanikeringi kuulunud Peeter Mänd lõpetas sama eriala teistest neli aastat hiljem. Kui aktsionäride hulka vahetult enne tehingut Stora Ensoga hüppeliselt laiendati, kuulus sinna suisa 31 metsamajanduse või metsatööstuse eriala lõpetajat.
Allikas: ERR
Mati Polli, endine
Sylvesteri nõukogu esimees
Esialgu oli tegemist tüüpilise puidu kokkuostu ja müügiga tegeleva firmaga. Tõsi, ajastule omaselt ka algelisega. Esimene lank Läänemaal raiuti käsitsi ning puude väljaveoks kasutati kolhoosilt laenatud sõnnikuveo kärusid. Nagu üleminekuajal kombeks, sattusid õiged inimesed õigel ajal õiget asja tegema. Jõeleht oli riiklikus väliskaubanduskoondises Estimpeks tegelenud ümarpuidu müügiga välismaale. Tänu temale tekkisid varakult väliskontaktid ning võimalus toodangut kaugemal turustada. Üheks olulisemaks partneriks sai seesama Stora Enso, kes Sylvesteri hiljem ära ostis. Mati Polli eelmiseks töökohaks oli aga riiklik metsakorralduskeskus, mida ta kaheksakümnendate lõpus juhatas. Just selle asutuse eestvedamisel oli 1985. aastal lõppenud mahukas Eesti metsade andmebaasi koostamine. Ametist tulenevalt oli Pollil ligipääs unikaalsele infole, mis puidu kokkuostuga tegeleva ettevõtte jaoks oli kulla hinnaga.
Kui tüüpiline üheksakümnendate puiduärimees hangeldas lihtsalt toormaterjaliga, siis Sylvesteri juhtidel oli ärivaistu ja tegutsemisjulgust rohkemaks. Suund võeti puidu mehhaanilisele töötlemisele, esiti saeveskeid rentides, kuid juba 1995. aastal valmis Tallinn-Tartu maanteelt paistev Imavere saeveski, suurim omasugune Baltimaades. Saeveski esimeseks juhiks saab värskelt metsamajandusdiplomi omandanud Margus Kohava, kes paneb aluse saematerjali kaubandusele.
Peagi ostetakse välja Näpi saeveski ja käivitatakse Sauga eksperimentaaltehas. Enne tehingut soomlastega räägiti järjest kindlamas kõneviisis ka plaanist rajada Eestisse tselluloositehas. Soomest tellitakse kaalutletud otsuse tegemiseks isegi 1,4 miljoni krooni eest põhjalik turu-uuring. Väidetavalt nähti tehase potentsiaalse asukohana toona Eesti-Läti piiriäärset ala Pärnumaal Häädemeestel. Sadama lähedus oli siis tugev argument Pärnu kasuks. Uuringust kaugemale ei jõuta, sest enne saabub Soomest kosilane.
Kiirelt vormistatud tehingu tulemusena omandab Stora Enso 2002. aasta sügisel 66 protsenti Sylvesteri saetööstusest ja kõik puiduhankefirmad. Kolm aastat hiljem läheb soomlaste kätesse kogu Sylvesteri kontsern. Ka maailma mastaabis oli see silmapaistev tehing, mis kergitab Stora Enso maailmas suuruselt teiseks puidutöötlejaks. Müügitehing jääb maksudest kõrvale hoidmise kahtlustuse tõttu veel aastateks meedia huviorbiiti. Vahepeal tuleb 34 isikul maksuametile tagastada 386 miljonit krooni füüsilise isiku tulumaksu. Kõige kõrgemas kohtuastmes mõistetakse Sylvesteri aktsionärid 2009. aastal aga õigeks ning nad saavad maksuametilt oma raha koos intressidega tagasi.
Autor: Arno Mikkor
Mati Polli (vasakult teine), Margus Kohava (paremalt esimene) ja Kaido Jõeleht (paremalt teine) 2008. aastal Tallinna Halduskohtus enne protsessi algust. Maksuamet nõuab endistelt puidufirma Sylvester omanikelt aktsiate müügist saadud tulult tulumaksu tasumist, meestel on enda kaitseks tollase rahandusministri Aivar Sõerdi allkirjaga kinnitus, et tulumaksu tehingult tasuma ei pea.
Enamik Sylvesteri müügitulust ringleb jätkuvalt metsandussektoris, kuid saadud summade eest on loodud ka edukaid logistikaettevõtteid, püsti pandud piiritusetootmine, käima tõmmatud betooniäri ning investeeritud elektrijalgrataste tehnoloogiasse. Viis aastat tagasi kirjutas Äripäev, et Sylvesteri raha kütab senimaani Eesti majandust: „Sylvesteri endiste aktsionäride ainu- või kaasomandis on praegu rohkem kui 80 tegutsevat ettevõtet. Nende ettevõtete koondkäive oli 2014. aastal 250,15 miljonit eurot ja puhaskasum 21,01 miljonit eurot.“ Need arvud on aastatega järjest kasvanud.
Seda ajalugu on põhjust meenutada, sest puidurafineerimise tehase rajamiseks loodud OÜ Est-For osanikeks olid kuus firmat, kelle omanikeringi kuulus kaheksa endist Sylvesteri aktsionäri, kelle varade koguväärtuseks oli Äripäev möödunud aastal mõõtnud üle 300 miljoni euro. See seltskond oli Eesti mehaanilise puidutööstuse üles ehitanud ja regioonis konkurentsivõimeliseks muutnud. Üks unistus oli neil siiski veel täitmata. Kunagi sahtlisse jäänud tselluloositehase plaan kripeldas hinges. Nagu Kohava Arterile ütles: tegu oleks missiooniprojektiga, mis täidaks 40 aastat tagasi Maaülikoolist lendu läinud meeste eluunistuse. Kui tselluloositehas saaks rajatud, siis oleks sellel põlvkonnal Eesti metsanduses kõik tehtud.
Investorid
Missioonitundega investoritelt pidi tulema stardikapital. Miljardit neil arvel polnud. Oli heal juhul paarsada miljonit eurot, millest osa oli mõeldud projekti käivitamiskuludeks. Siiski korrati meedias soovi jäme ots tehases ka tulevikus eestlaste käes hoida. Puuduoleva summa osas väga konkreetseid sõnumeid ei edastatud – mainiti strateegilise investori kaasamist ja pankadelt laenamist. Mitmeid küsitavaid otsuseid üritavad majandusanalüütikud hiljem põhjendada sooviga tulevastele investoritele võimalikult atraktiivset kaasavara ette näidata. Oma kokkuvõtvas brošüüris, mis avaldatakse pärast idee sahtlisse panemist, väidavad projekti eestvedajad, et riigile pakuti välja ka PPP lahendust (Private-Public-Partnership), kuid see ei leidnud valitsuses toetust. Samuti oli töös kõigile Eesti metsaomanikele ettevõtte osakute jagamise plaan.
Tuumikinvestorite punt hoidis seejuures teadlikult tagaplaanile. Mati Polli oli juba varasemalt loobunud meediale kommentaare jagamast. Samamoodi hoidsid distantsi ka teised Est-Fori osanikud. Projekti avalikeks nägudeks said hoopis Kohava ja Mati Polli poeg Aadu. Noorelt Imavere saeveski esimeseks juhiks tõusnud 54-aastane Kohava jäi esialgu Sylvesteriga seotuks ka pärast omanikuvahetust. Ta aitas arendusdirektorina käivitada Launkalnese ja Alytuse saeveskeid. Käivitamisfaas tunduski talle kõige paremini istuvat. 2004. aastal asus ta juhtima haavapuitmassi tootmisele spetsialiseerunud Estonian Celli. Samal aastal löödi Kundas tehase ehituseks kopp maasse. Aasta pärast tehase valmimist siirdus Kohava juba uutele jahimaadele, töötades enne Est-Foriga liitumist OÜ Combimill Sakala juhatuse liikmena.
Allikas: ERR
Aadu Polli “Ringvaates”
Allikas: ERR
Margus Kohava Vikerraadios
Aadu Polli karjäär oli samuti möödunud puidutööstuses ja alanud Sylvesterist. Temast sai eksperimentaalse Sauga saeveski juht, mis toormena kasutas lehtpuud. Paraku avastati peagi, et saekaater ja lehtpuu ei sobi omavahel kokku ning aasta pärast mindi Saugal üle peamiselt okaspuu väärindamisele. Käivitamisraskused olid väidetavalt ametlikuks põhjuseks, miks Sauga saeveski tippjuhte enne tehingut soomlastega Sylvesteri omanikeringi ei kaasatud. Nii jäi poeg üllatuslikult isa ettevõtet tabanud rahasajust kõrvale. 2007. aastal sulgeb Stora Enso materjalipuudusele viidates Sauga saeveski sootuks, müüb maha Norra firmale Green Resources, kes pakib selle kokku ja saadab ühes Polliga Tansaania männiistandusse, kus Polli veedab järgmised kuus aastat oma elust. Tselluloosisaaga käigus lekib Eesti ajakirjandusse raport, mille järgi Norra ettevõtte tegevuse tõttu olid kohalikud elanikud kaotanud eluruumi, hävinenud oli elurikkus, halvenenud veega varustatus ja kurdeti ka viletsate töötingimuste üle. Raportis nimetati Tansaanias toimuvat kolonialismi uueks vormiks. Postimehele väidab Polli, et tema ajal selliseid probleem ei esinenud ning paberite järgi oli kõik korras. Mitte ükski ajakirjandusväljaanne selle teema uurimist ei jätka. Polli seiklused Aafrikas ei leia põhjalikumat käsitlemist ka temaga tehtud intervjuudes. Seda võib selgitada positiivse eelhoiakuga, mille ajakirjandus projekti suhtes võtab. Ajakirjandusõppejõud Marju Lauristin heidab meediale hiljem ette suhtekorraldusliku rolli täitmist.
Tema hinnangul ei ärganud ajakirjanikule olemuslik kahtlus tselluloosisaaga käigus üles. Võimalike probleemide käsitlemise asemel kostis lõputu kiidulaul. See süüdistus hakkab hilisemates vestlustes tehase kriitikutega järjest korduma. Arendajate kuvand oli hoolikalt kureeritud. Möödas olid ajad, kui ettevõtjatel lasti omasoodu kuskil nurgas toimetada. Puidukeemia polnud ka nii süütu ettevõtmine kui järjekordne saekaater või vineeritehas. Protsess eeldas mürgiste kemikaalide kasutamist ning osa tööstusjääkidest tuli juhtida tagasi vette. Veel olid eestlaste kollektiivses mälus säilinud pildid surevatest kaladest Jägala jõel pärast Kehra tselluloositehase avamist. Lisaks muidugi haisuprobleemid. Tallinna elanike sõõrmed tundsid endiselt eksimatult ära mädamunahaisu, mida veel üheksakümnendate alguses immitses praeguse Fahle maja territooriumil paiknenud Ülemiste paberivabrikust. Tselluloositootmisega kaasnenud hirmu- ja ebamugavustunde maandamiseks tuli rääkida teistsuguseid lugusid. Lugude jutustamist Maaülikoolis ei õpetata, ammugi ei omandata seda kunsti saekaatris. Moodsal ajal on kommunikatsioonibüroo see koht, kust lugusid tuleb nagu Vändrast saelaudu. Parimates büroodes on sortiment lai, lood lõigatakse valmis tellija mõõtu. Sõnu aitas Polli ja Kohava suhu panna selles valdkonnas Eesti üks tunnustatumaid agentuure, Kristi Liiva asutatud JLP.
Kristi Liiva palkamisega saavad arendajad kauba peale kaasa tükikese avatust ja koostöötahet. Arvamusfestivali algatajana oli Liiva pälvinud aasta pressisõbra tiitli. Läbipaistvust ja kaasatust planeeringuga seoses lubavad avalikkusele ka Polli ja Kohava. Esimesel pressikonverentsil kutsutakse huvilisi üles planeeringuprotsessis kaasa rääkima. Arendajad asuvad ka ise looma võimalikult laiapõhjalist koalitsiooni. Neid asuvad varakult toetama kolme ülikooli rektorid, veel varem saadakse enda selja taha Eesti Teaduste Akadeemia.
2017. aasta aprillis korraldatakse Tartus kaks avalikku kaasamiskoosolekut, kuhu kutsutakse teadlasi, keskkonnaorganisatsioonide ning linnaosaseltside esindajaid. Samuti organiseerivad arendajad juunis Tartumaa omavalitsustele, keskkonnaametile ja ajakirjanikele väljasõidu Saksamaale Stendali tehasesse, et oma silmaga veenduda, mida kujutab endast kaasaegne puidurafineerimistehas. Kas tegemist on haisuvaba tehasega, selles osas jäävad ajakirjanikega vestelnud kohalikud ning esimest korda Stendali külastanud Kohava hiljem küll eriarvamusele.
Aadu Polli seletab Marko Reikopile
miks Eestile miljarditehast vaja on,
kust nad raha saavad ja mis asi on tselluloos
Igale potentsiaalsele partnerile lähenetakse präänikuga. Varakevadel käiakse Tartu linnapea Urmas Klaasi jutul, kes mäletab sellest kohtumisest ennekõike lubadusi seoses uute töökohtadega. Arendajad mainivad ka, et tehas võib olla tugev argument Tallinn-Tartu maantee neljarealiseks ehitamisel. Võimalike keskkonnariskide teemal pikemalt ei peatuta. Seda ei tehta ka kohtumisel Teaduste Akadeemia juhi Tarmo Soomerega. Sinna võtavad arendajad kaasa hoopis süsinikkiust tootenäidised, mille abil maalitakse pilt viimase peal tulevikutehnoloogiast. Tehnoloogia spetsiifika jäetakse samas täpsustamata. Sama kordub ka avalikkuses. Erinevaid sõnumeid kõlab ka toodangu kohta: kord räägitakse viskooskangast ja suhkruasendajatest, siis jälle ainult tselluloosist. Jääb ebaselgeks, kas tootegruppide laiendamine eeldab mõne teise ettevõtja initsiatiivi, kes tselluloositööstuse jääkprodukte puiduärimeeste sõnu kasutades „väärindama“ hakkaksid? Viimane tundub kauge tulevikumuusika, kui arvestada Soomere väidet, et puidukeemia teadusharuna Eestis vaevu hingitseb. Teaduste Akadeemias pole ühtegi selle ala eksperti. Lünk teadmistes oli Soomere sõnul põhjus, miks Teaduste Akadeemia juhatus otsustas puidukeemia teemal 2017. aastal korraldada kaks konverentsi.
Algselt kavandati neid koostöös Est-Foriga, kuid ajanappuse tõttu jäi see plaan soiku. Seni olid akadeemikud ärisektori nõustamist põhimõtteliselt vältinud. Tegemist on avalik-õigusliku asutusega, millel on seadusest tulenev kohustus teenindada riiki. Riik polnud miljardiprojekti küsimuses Teaduste Akadeemia poole pöördunud, seda oli teinud eraettevõtja. Soomere nimetab konverentsei ja sellele järgnenud raportit2017. aasta sügisel koostatud aruannet sellele vaatamata riigile antud nõuks: „Oli selge, et riik ühel hetkel nõu küsib, ja siis meil peab olema midagi ette näidata.” Vähemalt tehnoloogia osas saab akadeemia lõpuks adekvaatse pildi ette. Ettekande pidanud Rootsi ekspert kinnitab, et tööstuslikku tehnoloogiat, mis suudaks asendada 19. sajandist pärit kraft-meetodit tselluloosi tootmiseks, pole veel leiutatud. Soomere tunnistab, et Teaduste Akadeemial kulus oma võimekuse juures pea aasta, et arendajate müügijutust õhk välja lasta ja see värskeima teadusliku teadmisega vastavusse viia. „Sõnad, mida nad kasutasid, polnud otseselt valed, aga reaalsus oli märksa lihtsam,“ ütleb Soomere. Sellele vaatamata saadab Teaduste Akadeemia sügisel valitsusele kirja, milles väljendab omapoolset toetust projektiga jätkamisele.
Kraft-tehnoloogia tselluloositööstuses
(Joonis M. Cardoso, M. Hamaguchi ja E. Vakkilaineni artikli põhjal „Alternative Technologies for Biofuels Production in Kraft Pulp Mills – Potential and Prospects“. Energies, detsember 2012.)
Soomere kabineti uksele koputas Est-Fori tiimist esimesena hoopis nende õigusnõustaja Jüri Raidla. Raidla on Liiva kõrval projekti teine keskne taustafiguur. Kui kommunikatsioonisõnumite läbivaks jooneks valitakse avatus, siis Raidla töömeetod läheb sellega otseselt vastuollu. Tema on alati kohal kohtumistel poliitikutega, tema büroost saabuvad välgukiirusel vajalikud seaduseelnõud või lepingud, ühtlasi eelistab ta juristile omaselt asju ajada suletud uste taga. Tselluloosisaaga edenedes sagenevad olukorrad, kus Liiva juhitaval meeskonnal tuleb siluda mõne Raidla koostatud juriidilise dokumendi avalikustamisega kaasnevat segadust. Esialgu kulgeb see sujuvalt, sest edukas PR-kampaania tekitab projekti ümber positiivse fooni, mistõttu hiljem problemaatilistena näivad episoodid ei pälvi avalikkuses mingit tähelepanu.
Heaks näiteks sellest on arendajate ja Raidla kohtumine nelja ministriga 2017. aasta 13. veebruaril ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Urve Palo kabinetis. Arendajatel oli vaja mitmes küsimuses riigi tuge, nüüd otsustati seda keerutamata küsida. Sellel kohtumisel esitatakse valitsuse esindajatele 12 punktist koosnev nõudmiste nimekiri. Mõned neist nõudmistest kõlavad peagi avalikkuse ees, näiteks menetluste tempo kiirendamine. Mõned neist seostuvad eriplaneeringu meetme kasutamisega, näiteks suure riikliku huvi väljendamine projekti toimimise vastu või planeeringuseaduse muutmine. RMK kestvuslepingute pikendamist puudutav punkt muutub probleemseks tselluloosisaaga hilisemas faasis. Muuhulgas soovitakse valitsusele ette kirjutada ka üldine hoiak planeeringu suhtes – projekti tuleb avalikult ja jätkuvalt toetada.
Est-For Investi 12 ettepanekut valitsusele
1. Vabariigi valitsus ja üksikud ministrid toetagu projekti avalikult ja jätkuvalt.
2. Projekti käsitletagu riigivaraseaduse tähenduses Eesti majandusarengule olulise investeeringuna.
3. Projekti asukoha valiku või toimimise vastu olgu suur riiklik huvi.
4. Muudetagu planeeringuseadust (seaduseelnõu koos seletuskirjaga on valitsusele üle antud ja juba esimese lugemiseni jõudnud).
5. Kiirendatagu menetluste tempot.
6. Seada riigimaale hoonestusõigus või võõrandada see. Tehase krundi eeldatav suurus on u 100 hektarit.
7. Võimaldada kommunikatsioonid ja ligipääsuteed tehase krundini.
8. Ehitada riigi või riigi äriühingute kulul taristu tehase rajamiseks ja sellega opereerimiseks. Muu hulgas tuua Eleringi liitumispunkt tehase krundini.
9. Pikendada RMK kestvuslepingute aega.
10. Poliitiline toetus finantseerimisele.
11. Suurinvestorimeetme lisasisustamine, et seda oleks võimalik kasutada ka projekti ettevalmistamise faasis.
12. Mitte käsitleda 60-tonnise kandejõuga veoautode vedusid erivedudena ja anda neile õigus ületada Eesti-Läti piiri tavapärases korras.
Ettevõtlusministrina oli Palo nõudmiste esitamisega harjunud. Alati ei tehta neid paberil ja nii formaalsel kujul, kuid eravestlustes ettevõtjatega on see tavapärane praktika. Eriti, kui tegemist on mõne suurema investeeringuga. Nende meelitamise nimel käib riikide vahel tihe rebimine. Pole ennekuulmatud ka juhud, kui mõni valitsusliige ise läheb investorite jutule nimekirjaga omapoolsest väärtuspakkumisest, olgu selleks siis maatükk või abi laenukäendusel. Investeeringud ei juhtu niisama, riik peab neid mõnikord tagant tõukama. Mäletatavasti toimis sajandivahetusel just nii Mart Laari juhitav valitsus, kes lubas tselluloositehase võimalikule investorile paindliku hinnaga puitu ning vastutulekut taristu küsimustes.
Toona selline pakett aga ühtegi puidutöösturit Eestisse ei meelitanud. Palo, kellest sai ministrina üks häälekamaid Est-Fori eriplaneeringu eestkõnelejaid, tundis, et amet kohustab teda planeeringut igakülgselt toetama. Majanduslikus mõttes ei saanud tal midagi idee vastu olla. Ta ütleb poolteist aastat hiljem, et ükski valitsus ei tahaks kuulda etteheiteid, nagu ei hooliks nad töökohtadest või on investeeringute meelitamisel käpardlikud. Need olevat karmid süüdistused, millele vaatab halvasti ka palgalisa ootav tavakodanik. Palo usub, et kui valitsus poleks arendajatele vastu tulnud, siis arutaksime hetkel ühel teisel teemal: „Minult küsitaks siis, kuidas te ikkagi lasite sellise investeeringu mujale kolida?”
MIHKEL PÄRNOJA KIRI TSELLULOOSITÖÖSTURITELE
12 nõudmist serveeritakse aasta hiljem „Pealtnägijas“ skandaalse paljastusena. Saates väidetakse, et arendajad on püüdnud sõlmida tagatubades kokkuleppeid. Mitme punkti osas sai väita, et see oli neil selleks hetkeks ka õnnestunud. Märtsis 2018, kui „Pealtnägija“ lugu eetrisse jõuab, on positiivne ootus tehase suhtes asendunud usaldamatuse ja tõrjuva hoiakuga. Saatelõik kinnitab avalikkuse jaoks tollel hetkel tekkinud veendumust, et arendajad ei mängi ausat mängu ning mõjutavad kulisside taga seadusloojat.
Nõudmiste nimekirja käsitletakse salaprotokollina, millega valitsus annab järele igale arendajate soovile. Miskipärast pole kõnealust dokumenti võimalik leida avalikust dokumendiregistrist, mis lisab vandenõuteoreetilistele spekulatsioonidele hoogu juurde. Samas 2017. aasta aprillis, kui Eesti Päevaleht Est-Fori soovide nimekirja ühes oma artiklis esmakordselt ära toob, ei tekita see mitte mingit furoori. Keegi ei tõsta kisa ega süüdista valitsust sobingus. Aastaga on kontekst tundmatuseni muutunud.
Mullu sügisel andis Est-For pressiteate vahendusel teada, et jäädi 2,9 miljoni euroga miinusesse. See oli summa, mille investorid lõpuks omast taskust välja pidid käima. Peamiseks kuluallikaks olid tõenäoliselt Raidla ja Liiva büroode esitatud arved. Liiva polnud seejuures ainuke suhtekorraldaja, kellega koostööd tehti. Valitsussuhete vallas nõustas Est-Fori 2016. aastal loodud Miltton Nordics, mille asutajate hulka kuulus näiteks endine Reformierakonna peasekretär Martin Kukk ning meeskonda endine sotside peasekretär Randel Länts, endine IRL-i kommunikatsioonijuht Gerrit Mäesalu ja lühiajaliselt ministriametit pidanud Rannar Vassiljev – kõik tugevate sidemetega ekspoliitikud.
Nüüdseks on Liiva kommunikatsioonibüroo JPL ning Miltton Nordics pannud leivad ühte kappi. Est-Fori projekti võib pidada nende esimeseks ühistööks. Ühiste jõududega suudeti aasta jooksul avalikkust miljardiga lummata. 2017. aasta detsembris tellitud avaliku arvamuse monitooringus pooldab arendajate ideed 32 protsenti küsitletutest, vastaseid on selleks hetkeks 15 protsenti. Halvaks üllatuseks on aga avastus, et rohkem kui pooled küsitletutest pole miljardiprojektist midagi kuulnud. Uuringu tulemused avalikustatakse alles veebruaris, kui tehas laiutab juba lehtede uudiskülgedel. Paraku valedel põhjustel.
2. OSA
ERIPLANEERINGU HOOKUSPOOKUS
Arendajad valisid oma idee realiseerimiseks riikliku eriplaneeringu meetme. See oli 2015. aastal planeerimisseaduse põhjaliku muutmise tulemusena tekkinud uus planeeringu liik, mis oli mõeldud riikliku tähtsusega objektide rajamiseks. Praktikas ei olnud seda veel kordagi otsast lõpuni läbi tehtud. Ja arvestades tselluloositehase eriplaneeringu katkestamist enne, kui sisuline töö alata jõudis, tuleb esimest näidiskaasust jätkuvalt oodata.
Võib-olla on isegi hea, et sisuliste tegevusteni ei jõutud. Eriplaneeringu algatamise käigus tehti järjepanu küsitavaid otsuseid, mille korduvad vaidlustamised eri kohtuastmetes annavad tunnistust õigusloomest, mis ei järgi seaduse mõtet, milles põhimõttelisi muudatusi tehakse vastavalt olukorrale ja kus otsustaja täidab temal lasuvat põhjenduskohustust pealiskaudselt. Probleemseid episoode on tselluloositehase eriplaneeringu algatamisel mitu. Keskse süüdistuse võiks nende põhjal sõnastada kuidagi nii: riigivõimust sai instrument ärihuvide elluviimisel.
Episood nr 1 ehk kuidas eraarendusest saab suure riikliku huviga projekt
Mis muudab eriplaneeringu nõnda eriliseks? Riikliku eriplaneeringu puhul (eksisteerib ka kohaliku omavalitsuse eriplaneering) on selleks asjaolu, et kohaliku omavalitsuse territooriumil teeb valla- või linnavõimu asemel ühtäkki ruumilise planeerimise osas otsuseid riik. Ja mitte ainult konkreetse planeeringuga seotud otsuseid. Riiklik eriplaneering muudab kehtetuks ka kõik sellega vastuolus olevad kohaliku omavalitsuse planeeringud. See läheb vastuollu demokraatia ühe peamise alustalaga – otsuseid tuleks teha inimestele võimalikult lähedal, nii et neil oleks võimalik oma elukeskkonna kujundamises kaasa rääkida. Eriplaneeringu meetme kaudu väitis seadusandja, et teatud juhtudel on riigi huvid niivõrd kaalukad, et seda põhimõtet võib eirata. Siin ei aita ka ametnike ja poliitikute tselluloosisaaga käigus kõlanud kinnitused, et omavalitsuse nõusolekuta ei hakka riik ühtegi eriplaneeringut kehtestama, sest seadus nõusoleku küsimist ei eelda.
Kohaliku omavalitsuse paneb eriplaneering täbarasse olukorda. Planeerimisseaduse järgi on tal eriplaneeringu menetlemisel täpselt sama palju sõnaõigust kui tavakodanikul, st õigus teha omapoolseid ettepanekuid. Puudub aga võimsaim kõigist relvadest planeerimismenetluses – vetoõigus. Eriplaneeringu meede loodigi selleks, et riigil oleks võimalus tülikatest omavalitsustest ringiga mööda minna. Liiga palju oli hakanud tekkima näiteid sellest, kuidas mõni riiklikult oluline ehitis jääbki ainult ideeks paberil, sest kuskil on ärganud kohalik kogukond, kes näeb selles müra-, haisu- või keskkonnareostuse ohtu. Kord on reostusohtlik objekt liiga lähedal inimasustusele, siis jälle tuuakse argumendiks puutumata loodus, mis peakski puutumata jääma. Nii on näiteks kaks korda katkenud Kagu-Eesti prügila rajamise plaan. Samamoodi kulges käänuliselt Rail Balticu trassi kooskõlastamine omavalitsustega. Uut planeerimisseadust koostama asudes sooviti säärastele keerulistele patiseisudele lahendust pakkuda. „Me ei saa takerduda lõpututesse vaidlustesse, sest meil on neid asju riigina vaja. Meil on vaja radarit ja keskpolügooni.“ Nii põhjendab eriplaneeringu meetme vajadust planeerimisseaduse üks autoritest Sandra Mikli. Tema hinnangul on omavalitsustele reserveeritud piisavalt kaalukad õigused protsessi mõjutamiseks.
Mikli tsitaadist ilmneb, et riikliku eriplaneeringuga hakatakse rajama selliseid objekte, mis on riigi jaoks eluliselt vajalikud. Tegelikult on planeerimisseadus suure riikliku huviga ehitiste ringi püüdnud piiritleda nii valdkondade kui ka konkreetsete näidetega. Valdkondadena on mainitud näiteks riigikaitset, energeetikat, jäätmemajandust või maavarade kaevandamist. Konkreetsete objektidena aga mh riigimaanteed, kõrgepingeliine, torujuhet, ohtlike jäätmete lõppladestuspaika, rahvusvahelist lennujaama või sadamat. Mikli väitel lähtuti seadust koostades arusaamast, et mõlemad nimekirjad on suletud ja lõplikud. Rahandusministeerium on algusest peale väitnud, et objektide nimekiri on suletud, valdkondade oma aga avatud. Kohtuvaidluste tulemusena on samale järeldusele jõudnud ka Eesti õigussüsteem. Seaduste kirjutamine on peen kunst. Nii algab ka valdkondade nimistut sisaldav lause sõnadega: „Riigi eriplaneering koostatakse eelkõige maakonnaüleste huvide väljendamiseks…“ On tõlgendamise küsimus, kas „eelkõige“ käib lauset lõpetava valdkondade loetelu, maakonnaüleste huvide või mõlema kohta. Just sellistele peensustele kohtuvaidlused eriplaneeringu algatamise üle hiljem keskendusid, sest tselluloositehast ei olnud mainitud objektide loetelus ega puidukeemiat valdkondade hulgas. Lisaks rohkem või vähem avatud nimekirjadele sisaldab planeerimisseadus ka mitmeid määratlemata õigusmõisteid, mille osaval sisustamisel muutub eraarendaja initsiatiiv „suure riikliku huviga“ projektiks. Est-Fori valitsusele esitatud taotluses põhjendatakse suurt riiklikku huvi näiteks positiivse mõjuga Eesti makromajandusele, kohalikele metsaomanikele, taastuvenergia tootmisele ning määratlemata suunaga mõjuga siinsele pinnaveele. Riigi jaoks on need põhjendused piisavad. Hiljem, kui on vaja eriplaneeringu algatamiseks suurt riiklikku huvi tuvastada, hakkavad keskkonnaministeerium ning majandus- ja kommunikatsiooniministeerium (MKM) laenama arendajatelt mitmeid põhjendusi.
Selle üle, kas tselluloositehas on seaduse mõttes riikliku eriplaneeringu objekt, võib ilmselt lõputult vaielda. Mikli jaoks taandub kõik küsimusele, kas Eesti riigile on seda vaja? Kohaliku omavalitsuse autonoomsuse riivamise peab üle kaaluma mingi suurem väärtus kui majanduskasvu kiirendamine, tootlikkuse suurendamine või töötleva tööstuse osakaalu tõstmine. Koostavad ju ministeeriumid tohutul hulgal arengukavasid, mis koosnevad kümnetest eesmärkidest ja sadadest alapunktidest. Kindlasti leiab igasuguse arenduse puhul midagi, mis mõne riikliku strateegiadokumendi punktikesega haakub, aga kas seal andmemassiivis ikkagi peitub ammendav vastus Mikli esitatud küsimusele? Seejuures pole Mikli ainus ninapidi uue planeerimisseaduse koostamise juures olnud isik, kelle jaoks arendajate valik tuli üllatusena. Siim Kiisler vastutas seaduse kokkupaneku ajal regionaalministrina planeeringute valdkonna eest. Ka tema ütleb, et seadusesse eriplaneeringu loogikat sisse kirjutades ei pidanud mitte keegi silmas erainvestorite projekte. Selle peale isegi ei mõeldud mitte. Hoolimata sellest, et kõrgeim kohtuinstants on omapoolses hinnangus hiljem leidnud, et juriidiliselt kvalifitseerub ka eraarendus riikliku eriplaneeringu alla, oli tegemist tõlgendusliku finessiga, mis ei järginud algset seaduse mõtet. See oli otsitud lahendus, mis elimineeris võrrandist kohaliku omavalitsuse.
Episood nr 2 ehk kuidas tellida endale sobivat seadust
Arendajatel oli siiski üks väikene probleem, isegi kui valitsus otsustab nende taotluse rahuldada. Nimelt oli riikliku eriplaneeringu menetlemine seaduse järgi üle antud rahandusministeeriumi planeeringute osakonnale, kuid raha neile selleks polnud eraldatud. Raha pidi tulema koos riigi huviga. Antud juhul oli tegemist aga eraarendaja initsiatiiviga, millel on kattuvusi riigi strateegiliste eesmärkidega. Riigil polnud plaanis poolt miljonit eurot, mida hinnanguliselt peeti eriplaneeringu maksumuseks, välja käia. Olukorra lahendamiseks tuli kiirkorras muuta planeerimisseadust nii, et uuringute eest oleks võimalik tasuda ka huvitatud osapoolel. Rahandusministeeriumis asutakse tempokalt muudatusettepanekut välja töötama. Paralleelselt koostatakse Raidla õigusbüroos ka arendajate versiooni seadusemuudatusest. Lõpuks läheb käiku ministeeriumi nägemus, mis läheneb rahastusprobleemile terviklikumalt, st huvitatud osapool saab õiguse uuringute eest tasuda ka teiste planeeringuliikide puhul.
Nimelt on planeerimismaailma kolm osapoolt juba aastakümneid omavahel sahkerdanud. Eraarenduste planeerimine näeb tavaliselt välja niimoodi: on ärimees või grupp ärimehi, kes soovivad mõne omavalitsuse territooriumile oma ettevõtlushuvide realiseerimiseks püstitada mingi ehitise. Et seda teha, tuleb ärimeestel viia taotlus linna- või vallavalitsusse, kellel on seadusest tulenev kohustus planeeringute koostamist korraldada. Paraku on praktika selline, et ka kohalikel omavalitsustel pole raha ja ametnikke, et seda ülesannet nõuetekohaselt täita. Soove püstitada mõni vabrik või laohoone jõuab suuremate omavalitsuste lauale lihtsalt niivõrd palju. Tegelikud planeeringute koostajad on planeerimiskonsultandid – nemad panevad ärimeeste ideed ruumiliselt paberile, kontrollivad vastavust kehtivate regulatsioonidega ning vajadusel koostavad keskkonnamõjude hindamise aruande. Pikka aega maksid ärimehed otse konsultantidele, et need teeksid planeeringu valmis. Omavalitsusele jäi üle see kas kinnitada või tagasi lükata. Kuna see tundus liiga avaliku „skeemitamisena“, siis nüüd on paljudes omavalitsustes hakatud sõlmima kolmepoolseid lepinguid. Paraku on tegemist kosmeetilise muudatusega, mis ei muuda probleemi sisu – omavalitsustel pole piisavat mõju planeeringulahenduse üle otsustamisel. Kolmepoolsed lepingud näevad ette, et ärimehed tasuvad planeeringu eest, kuid enamasti tähendab see ka endale sobiva konsultatsioonifirma leidmist. Sellest firmast saab loomulik liitlane ärimeestele, kellega koos üritatakse veenda kohalikku omavalitsust, mitte vastupidi. Sellega on saavutatud kõigest näiline läbipaistvus, kus kaotajaks jäävad avalikkuse huvid, mida seaduse kohaselt peaks esindama kohalik võim.
Tselluloositehase eriplaneeringu raames jõustunud seadusemuudatus toob sellesse hämarasse maailma veidi õiguslikku selgust. Nüüd ei pea enam skeemitamist pelgama, sest see on seadustatud. Eraarendaja võibki seadusest tulenevalt uuringud kinni maksta. Rahandusministeeriumi planeeringute osakonna juht Tiit Oidjärv peab seda tselluloosisaaga ehk kõige positiivsemaks järelmiks. Juba aastakümneid vohanud praktika sai viimaks seadusliku kuju. Samas rõhutab Oidjärv, et uus regulatsioon puudutab ainult rahastamist. Nii tuleks planeerija edaspidi leida hankega, mille korraldamine ja võitja valimine on kohaliku omavalitsuse või ministeeriumi ülesanne. See peaks välistama olukorra, kus ärimehed leiavad endale meelepärase planeerija.
Allikas: ERR
Tiit Oidjärv saates “Suud puhtaks”
Mitte kõik ei näinud olukorda nii helgetes toonides. Riigikontroll leidis, et muudatus võimaldab arendajal planeeringu koostamist kallutada, Mikli nägi selles korruptsiooniriski, seadusemuudatuse välja kuulutanud president pidas aga vajalikuks lisada, et seaduse menetlemine parlamendis ei vastanud läbipaistva, üksikasjaliku ning kaasava õigusloome tavadele. Sellega osutas Kaljulaid seaduseelnõu menetlemise kiirusele: kolm lugemist läbis eelnõu riigikogu suures saalis kahe nädalaga ning muudatusettepanekute tegemise aega lühendati kümnelt tööpäevalt kahele. „Selline kiirkonas menetlemine ei jäta võimalust sisukaks parlamentaarseks debatiks,“ leidis riigipea.
Tõepoolest, aprillis 2017 oli seaduse muutmisega kiire. 30. jaanuaril oli Est-For esitanud valitsusele taotluse eriplaneeringu algatamiseks. Seadusest tulenevalt oli valitsusel nüüd kolm kuud aega, et sellele reageerida. Kell oleks kukkunud 30. aprillil. Arendajad tegid meedia vahendusel omalt poolt kõik selleks, et seda survet kuklas ka tuntaks. Juba märtsis anti valitsusele mõista, et Eestis on planeeringu ja keskkonnalubade menetlus hirmuäratavalt pikk. Selle ajaga võib isegi „tuhin üle minna“, ütleb Kohava väljaandele Eesti Mets. Kui Soomes sai Äänekoski tehas kõik vajalikud load kaheksa kuuga, siis Eestis võtvat see aega vähemalt kaks ja pool aastat. „Me ei otsi mingeid erisusi, aga me saame paluda valitsust ja ametkondi mitte kasutada maksimaalseid tähtaegu,“ edastab Polli meedia vahendusel miljardiprojekti eestvedajate palve. Kui valitsus head tahet ei näita, vihjatakse ka võimalusele kolida investeering Lätti. Eestis hoidvat arendajaid ainult patriotism.
See sõnum ei jää poliitikute seas tähelepanuta. Ettevõtlusminister Urve Palo paar nädalat hiljem meediale antud kommentaar kordab sisuliselt arendajate seisukohta: „Arvestades tänaseid mitmeaastaseid menetlustähtaegu raugeb ettevõtja soov ettevõtet rajada enne, kui nende protsessidega üldse kuhugi jõutakse.“ Tähelepanuväärne on ka ainus sõnavõtt, mis planeerimisseaduse eelnõu kolmel lugemisel riigikogu saalis kõlab. Reformierakondlane Meelis Mälberg leiab nimelt, et muudatuse näol on tegu mõistliku sammuga, kuid saaks veel paremini: „Me ei peaks poolel teel peatuma. Uue ettevõtte saab Eestis asutada paari tunniga. Võiksime võtta eesmärgiks, et planeerimisprotsess oleks võimalik ära teha paari kuuga. […] Avaliku sektori ülalpidamiseks vajaminevat raha teenib vaid ettevõtlus ja seda ei tohi liigne bürokraatia lämmatada ega piirata.“ Arendajate jutupunktid puidu väärindamisest, tulust sajale tuhandele metsaomanikule ning Põhjamaade eeskujust on kõik kenasti Mälbergi sõnavõttu põimitud. Jääb mulje, nagu oleks rahvasaadik maha lugenud ettevõtjate koostatud reklaamteksti. Lõpuks võetakse seadus vastu 77 poolthäälega, ühtegi vastuhäält pole.
Lõik Meelis Mälbergi kõnest Riigikogu istungil
(4:45-5:41)
Episood nr 3 ehk kuidas oma tahtmine maksma panna
Muster survestamise teel saadud meelepärastest otsustest kordub eriplaneeringu ala kitsendamisel. Seadusest tulenevalt on võimalik eriplaneering algatada kogu Eesti ulatuses või valida selleks kitsam piirkond. Pole aga ühtegi paragrahvi selle kohta, kuidas kitsendamine peaks toimuma või mitu piirkonda selle tulemusena peaks sõelale jääma. Kuigi jaanuaris peetud pressikonverentsil väidavad arendajad, et nemad käsitlevad võimaliku planeeringualana kogu Eestit, on tegemist avalikkusele valetamisega. Juba 2016. aasta novembris, enne idee avalikustamist viib Est-For läbi geoinformaatilise analüüsi tehase rajamiseks sobiva maa-ala leidmiseks. Analüüsitakse ainult Suur-Emajõe piirkonda, sest see on väidetavalt ainus ala, kuhu säärase tehase rajamine oleks majanduslikult otstarbekas. Mujal on probleemiks konkureerivate sadamate lähedus või kaugus toormaterjalist. Oma taotluses eriplaneeringu algatamiseks käivad arendajad kohe ka asukohasoovi välja: Emajõe-lähedane piirkond Tartu- ja Viljandimaal, kaugus jõest 5–10 kilomeetrit. Esialgselt ministeeriumide kooskõlastusringil nõustub MKM arendajate seisukohaga, kuid keskkonnaministeerium märgib, et alternatiividena võiksid sobida veel ka Pärnu ja Narva jõgi.
26. aprillil allkirjastatud eriplaneeringu algatamise korralduses on planeeringualana märgitud aga lisaks Tartu- ja Viljandimaale ka Põlva-, Pärnu- ja Jõgevamaa. Kirde-Eesti välistatakse, kuna see asuvat puiduressursist liiga kaugel. Arendajatele pole selline asjade käik meelepärane. Rohkem asukohti tähendaks suuremat aja- ja rahakulu. Majanduslikud kalkulatsioonid on nende jaoks Pärnu variandina niikuinii juba välistanud. Nädal aega hiljem saadavad nad valitsusele ultimatiivse sisuga kirja, nõudes eriplaneeringu ala kitsendamist nende algses taotluses ettenähtud piirides. Meedias kostub taas arendajate ähvardav kõnepruuk. „Need investorid, kes meie taga on, ei ole valmis seda tehast mujale tegema. Ja kui ükskõik mis põhjusel, olgu see argumenteeritud või mitte, me seda tehast sinna rajada ei saa, siis meie poolt jääb see üldse Eestisse tegemata,“ ütleb Kohava Postimehele. Uuesti survestatakse valitsust jutuga Lätti kolimisest. Ja taas kord läheb valitsus selle jutu peale liimile. Korraldus saadetakse ministeeriumidesse uuele kooskõlastusringile ning teistkordselt saavad MKM ja keskkonnaministeerium oma seisukohti avaldada. Võrreldes märtsikuuga pole MKMi arusaam muutunud, küll aga leiab keskkonnaministeerium ühtäkki, et Pärnu jõele sellist tehast rajada ikkagi ei saa: tegemist on suures ulatuses Natura 2000 alaga, mis on Eesti tähtsaim lõhejõgi. Toonane keskkonnaminister Marko Pomerants ministeeriumi vastustes mingit ebakõla ei näe – märtsis lähtuti vee piisavusest, mais keskkonnakaitselisest kaalutlustest. Viimase järgi on Pärnu jõgi tundlikum kui Emajõgi, kuigi ka Emajõega piirneb 4 suurt looduskaitseala.
Planeeringuala piirkond.
Arendajatele vastu tulemine toob siinkohal kaasa järjekordse juriidilise mitmetimõistetavuse. Seaduse järgi kaheetapilise eriplaneeringu esimene faas on asukohavalik. Selleks peaks eri asukohti omavahel võrdlema. Hiljem väitsid ministeeriumi ametnikud küll järjekindlalt, et omavahel hakataksegi võrdlema 52 asukohta. Lihtsalt need piirnesid juhtumisi kõik sama veekoguga ja asusid üksteisele võrdlemisi ligidal. Hilisemad tehase kriitikud oleksid soovinud näha, et kaalumisele võetaks lisaks Emajõele ka Pärnu ja Narva jõgi ning lisaks keskkonnamõjule tehtaks eriplaneeringu raames mh ära ka majanduslikud arvutused tehase tasuvuse kohta igas piirkonnas – alles seejärel saab hakata asukohti omavahel järjestama. Praegu juhtus aga nii, et arendaja oli osa eriplaneeringu jaoks tarvilikke uuringuid iseseisvalt juba eelnevalt koostanud ja kasutas saadud tulemusi valitsuse survestamiseks, et asukohavaliku etapis oleksid laual ainult nende jaoks majanduslikult meelepärased variandid. Veel enam, kui hiljem heideti Tartu linnavõimule ja teadlastele ette, et Emajõe välistamine ilma uuringuteta ei kõlba kuhugi, siis keskkonnaministeerium välistas Pärnu jõe ilma ühegi uuringuta. Argumente oli kooskõlastuskirjas kordades vähem, kui neid hiljem Emajõega seoses esile kerkis. Ametnike õnneks sai kooskõlastamisega tegeleda vaikselt e-kirju põrgatades.
Kui aga tõepoolest tundus mõistlik asukohavalikul lähtuda majanduslikest kaalutlustest, mistõttu lõpuks kaks alternatiivset piirkonda nimekirjast maha tõmmati, siis jääb arusaamatuks, miks riik sel hetkel – kui oli näha, et riikliku eriplaneeringu esimene etapp on muutumas farsiks – arendajatele mõnda alternatiivset planeeringuliiki välja ei pakkunud. Geoinformaatiline analüüs pidi andma puidutöösturitele vastuse, milline neist 52 Emajõe-äärsest asukohast on majanduslikus mõttes kõige magusam. Selles asukohas oleks võinud algatada kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu. Põhjendused, nagu oleks mitmes omavalitsuses korraga planeeringu algatamine olnud ühiskonda eksitav, tunduvad otsitud, kuna sama saaks öelda kogu senise tselluloositehase eriplaneeringu algatamise menetluse kohta. Pomerants leiab Väimela kanala näitel, et sõltumata planeeringu liigist oleks lõpptulemus jäänud samaks – palju emotsioone, vähe teadmisi. Ta kahtleb, kas niivõrd keeruka projekti puhul oleks omavalitsusel olnud üldse sellist kompetentsi, mida arendajatele ja konsultantidele tasakaaluks vastu pakkuda. Ministeeriumis oleks seda leidunud rohkem.
Eriplaneeringu mõte oli vaagida, kas arendajate majanduslik kaalutlus kaalub üles võimaliku keskkonnakahju. Näiteks Tartu maavalitsus, kes omapoolses arvamuses eriplaneeringu algatamise kohta soovitas ala laiendada Ida-Virumaale, põhjendab seda Peipsi ja Läänemere erineva reostustaluvusega. Kui toormaterjali transport Kirde-Eestisse on kallim, siis suuremad kulutused Emajõe-äärsetele puhastusseadmetele võivad selle efekti nullida. Maavalitsus vihjab kummastavale olukorrale, kus kuskil olid ettevõtja majanduslikud kalkulatsioonid, mis aitasid välistada füüsiliselt ja funktsionaalselt sobivaid piirkondi, kuid teisalt ei avaldatud kuni lõpuni välja, mida mõistetakse termini all „kõige moodsam tehnoloogia“ või milliseid puhastusseadmeid hakatakse kasutama. Ka need peaksid olema arvutuskäikude osad, mis muudab tasuvusanalüüside lahtisidumise keskkonnamõjude hindamisest meelevaldseks.
Est-Fori projekti puhul pärinesid kõik arvud arendajatelt. Riigil polnud ette näidata arvutusi majanduslike argumentide vaidlustamiseks.
Õpetlik on siinjuures ka praegu arutluse all olev Helsingi-Tallinna tunneli eriplaneering. Tegu on eraarendajate initsiatiiviga, millele riik pole seni rohelist tuld andnud. Selle asemel nõuab rahandusministeerium tunneli äriplaani kohta järjest uusi ja detailsemaid andmeid. Põhjuse selleks annab MKM-i tasuvusanalüüs 2018. aastast, mis prognoosis kordades väiksemaid reisijate ja kaubavedude numbreid. Niisiis riigil on tunneli arendajatele vastu panna omapoolsed arvutuskäigud, mis annavad aluse kriitiliste küsimuste esitamiseks. Est-Fori projekti puhul pärinesid kõik arvud arendajatelt. Riigil polnud ette näidata arvutusi majanduslike argumentide vaidlustamiseks. Mikli leiab, et eelvaliku jaoks oleks riik võinud ise tellida mingi tasuvusanalüüsi, nagu seda Rail Balticu puhul tehti (siinkohal tasub muidugi mainida, et ükski tasuvusanalüüs pole Rail Balticu kriitikuid vaigistanud ja võimalik, et analüüsist endast oleks kujunenud hiljem kriitikaobjekt).
Episood nr 4 ehk kuidas reostust normaliseerida
Miljardiprojekti eestvedajad olid teinud valiku Suur-Emajõe kasuks teadmises, et Emajõe keskkonnaseisund on hinnatud halvaks. Est-Fori 2016. aastal valminud eeltööde dokumendis on alapeatükk „Emajõe seisund“, kus peamised probleemid kenasti üles loetud. Kuigi avalikkusele edastati sõnumeid keskkonnasõbralikust tehasest, siis paralleelselt võis terav vaatlejasilm tuvastada märke tselluloositööstusega kaasneva reostuse normaliseerimisest.
Nädalapäevad enne eriplaneeringu algatamist ilmub riigihangete infosüsteemi pealtnäha täiesti tavaline keskkonnaministeeriumi hange. Ministeerium soovib tellida analüüsi ühele Euroopa Liidu veepoliitika direktiivi artiklile. Täpsemalt soovitakse teada, mis juhtudel võib pinnaveekogu seisundiklass langeda. Kõigil liikmesriikidel on seadusest tulenev kohustus veekogude seisundit hinnata ning pikemas perspektiivis tagada hea seisundiklass. Emajõe seisundiklass oli eri põhjustel hinnatud halvaks. Nüüd tundis keskkonnaministeerium miskipärast huvi erandite kehtestamise vastu antud valdkonnas. Keskkonnaministeeriumi väitel algatati hange seoses uue veeseaduse koostamisega. Samas teatab Est-Fori konsultant Juhan Ruut 2017. aasta 7. novembril riigikogu keskkonnakomisjoni istungil, et juhul, kui uuringutest peaks selguma, et Suur-Emajõe vee kvaliteet halveneb, tuleb erandit taotleda Euroopa Komisjonist. Tehase kriitikud viivad need kaks juhtumit hiljem omavahel kokku. Pilt, mis avaneb, ei ole ilus. Tundub, et riik otsib juriidilisi õigustusi Emajõe reostamiseks veel enne, kui uuringud on alanud.
Et miljardiprojekti rajamiseks üritatakse taganeda Euroopa Liidu ees võetud kohustusest Emajõe veeseisundit parandada, vihjab ka 2017. aasta suvel valminud eriplaneeringu lähteseisukohtade ja mõjude hindamise väljatöötamiskavatsuse (VTK) eelnõu. Ka see dokument mainib erandi seadmise võimalust, kui kavandataval tegevusel on negatiivne mõju veemajanduskava eesmärkidele, millest peamine puudutab seisundiklassi. Olgu siinkohal küll märgitud, et samas eelnõus leidub mh ka lause: „Emajõe ja Peipsi järve veekogumi seisundiklass ei tohi veevõtu ja heitvee ärajuhtimise tulemusel muutuda halvemaks.“ Euroopa Liidu ees olime aga võtnud märksa ambitsioonikama eesmärgi seda parandada.
Otsus eriplaneeringu algatamiseks oli Est-Fori jaoks Pyrrhose võit – eesmärk küll saavutati, aga ise laoti ka vundament hilisemale protestile.
Nimetatud eelnõus räägitakse muudest planeeritava tselluloositööstusega mitte seotud meetmetest, mis vähendavad tehase rajamisega kaasnevat võimalikku mõju. Mitmed eriplaneeringu jätkamist pooldanud inimesed räägivad mulle samuti võimalusest tehase keskkonnamõju muud moodi kompenseerida, näiteks Tartu linna puhastussüsteeme paremaks timmides. Oidjärv sai asjast aru nii, et kusagil mujal paremaid puhastusmeetmeid rakendades on võimalik tehase keskkonnamõju tasakaalustada. Kiisler selgitab seda loogikat pikemalt: „Kui mingit ainet tuleb põllu pealt 100 ühikut või kuskilt torust kolm ühikut, siis on küsimus, milline on optimaalsem tegevus, et EL-i eesmärke saavutada. Valitsus oleks saanud esitada arendajatele tingimuse, et kui lisatakse kolm ühikut reostust, siis peavad nad kümne ühiku võrra hajareostust mujalt kokku koguma.“ Keskkonnaministeeriumi esindajate väitel oli tegemist alternatiivsete meetmetega, mida sooviti analüüsida selleks, et kõik võimalused oleksid hiljem laual.
Loetletud episoodide probleemsus väljendub enamasti tehnilistes detailides, mis on olemuslikult kuivad ja keerulised. Need on tihti peidetud dokumentidesse, mille peale inimene tänavalt mitte kuidagi juhuslikult ei satu. Ja üks dokument moodustab ainult ühe killu sellest raskesti läbi näritavast mosaiigist, mis pealegi kippus mattuma sügavale avalikkust uinutava PR-juttu alla. Nende kildude süstematiseerimine oleks võinud olla ajakirjanduse ülesanne, kuid meedias käsitleti probleemseid episoode reeglina eraldi. Mõnda siin mainitud episoodi pole ajakirjandus kordagi kajastanud. Seetõttu seisnes ka tehase suhtes skeptiliste kodanikuaktivistide töö esialgu kõikide pusletükkide kokku kogumises ja hindamises. Signaal tuli esmalt mürast puhastada. Küll aga võib öelda, et otsus eriplaneeringu algatamiseks oli Est-Fori jaoks Pyrrhose võit – eesmärk küll saavutati, aga selle saavutamist ilmestanud poliitilise käteväänamisega laoti ise ka vundament hilisemale protestile. Kogu eelnev töö avalikkuse meelsuse kujundamiseks visati sellega prügikasti.
Siiani oli arendajate projekt kulgenud viperusteta, kuigi taustal on metsast kostnud juba mõnda aega sõjatrummide helisid. Metsast tulebki esimene vastulöök. Kaks päeva pärast eriplaneeringu algatamist korraldab kodanikuliikumine Eesti Metsa Abiks Tartu Raekoja platsil esimese tehasevastase meeleavalduse. Erksama meelega inimesed on miljardi lummusest juba vabanenud.
