Taskulambid köögis, taskulambid kempsus. Lampidega juhtmed tilpnevad, akud tagant ära võetud. Segavad, kriibivad silma. Tuletavad ennast meelde, tuletavad meelde mööda läinud blackout’i.
„Ära pane ära. Paned ära – lülitavad välja.“
Tilbendavad juhtmed, kõikjale pandud taskulambid jäävadki rippuma ja seisma nagu memento mori, järgmise blackout’ini.
Nüüd juba, mil suur voolukatkestus on seljataga, ent samas lubatakse talveks uut blackout’i, saab seda kõike kirjeldada enam-vähem rahulikult. Normaalses keeles, ropendamata. Isegi mõningase irooniaga. Mõistagi traagilisega, nagu antiikaja kreeklastel. Ja Beckettil.
Kirjeldada fikseerimaks: oleme üle elanud veel ühe blackout’i. Ja üle elatuna muutub see ajalooks. Ja ajalugu tuleb kirja panna, talletada. Mida muidu hakkavad viiekümne aasta pärast uurima uued Jacques Le Goffid, argielu ajaloolased?
*
Ukrenergo teatab igal õhtul: „Homme kehtivad tunnipõhised katkestuste graafikud kella 00.00-st kella 24.00-ni kogu Ukraina territooriumil.“
Põhjendused on täiesti pilvetagused: „Piirangute kehtivusaja pikendamise põhjuseks on enamikus riigi piirkondadest prognoositav tihe udu, mille tõttu on päikesepargid sunnitud vähendama elektrienergia tootmist“, „Põhjuseks on vihmane ilm valdaval osal Ukraina territooriumist, mis ei lase päikeseparkidel töötada täiel võimsusel“. Ent kui päev juhtub olema päikeseline, siis on „piirangute tugevdamise põhjuseks anomaalne palavus ja prognoositust kõrgem tarbimise tase“.
Meie jaoks pole olemas head ilma, iga ilm ei ole issanda õnnistus, vaid aeg ilma elektrita.
Isegi kui ilm on ideaalne (raske öelda, milline see on), siis „Öösel tekkis ühe energiaobjekti seadmete töös rike. Süsteemis suurenes energiadefitsiit. Ukrenergo teatel kehtivad täna terve ööpäeva jooksul neli voolukatkestuste graafikujärku. Kell 10.00 anti ettevõttes korraldus rakendada avariikatkestusi Harkivi, Sumõ, Poltava, Zaporižžja, Donetski, Dnipropetrovski ja Kirovohradi oblastis“.
Kuid kõige sagedamini „rakendatakse avariikatkestusi“, kui „Täna öösel tegi vaenlane Lvivi oblastis raketirünnaku energiataristu kriitilise tähtsusega objekti pihta“, „20. juuli öösel ründasid okupandid Sumõ oblastis Konotopi rajoonis energiataristu objekti“, „Ööl vastu laupäeva, 20. juulit, ründas Vene armee Shahedidega energiataristu objekti Tšernihivi oblastis“, „22. juuni öösel ründasid Vene okupatsiooniväed Zaporižžja oblastit, tabades energiataristu objekti“, „Poltava oblastis sai energeetika pihta“.
Kui lülitatakse välja mitte graafiku järgi, siis on see HAV. Графік аварійних відключень ehk avariikatkestuste graafik. Ootad, et lülitataks sisse, peavad lülitama – ja ei lülita, vaatad telefonis Energy-UA äppi, aga seal on: „TÄHELEPANU! Raketirünnaku ja taristuobjektide kahjustuste tõttu on piirkonnas rakendatud avarii- ja preventiivseid voolukatkestusi.“ HAV![1] Ajab ikka haukuma küll – sa oled inimene ja ei hoia end tagasi. Keegi ei hoia end tagasi ning taevasse, pilvetagustesse kõrgustesse, kust elektri- ja alajaamadele pommid ja raketid sajavad, lendavad meie klähvid ja needused. Mitte taevale – venelastele. Need on ju nende raketid. Ehkki juba ka põhjakorealaste omad. Ja iraanlaste Shahedid.
Lisaks HAV-ile on olemas veel spets-HAV. Mille poolest erineb, pole teada. Võib-olla roppuste kanguse poolest. Ukrenergo selgitustest: „Kui nõudlus ületab tootmise, rakendatakse esmalt tunnipõhiseid katkestusgraafikuid. Kui see ei toimi, siis avariikatkestuste graafikuid. Kui ka see ei toimi, siis eri-HAV-i, edasi tuleb energiasüsteemi kokkuvarisemine.“ Arusaadav, kui ropp peab olema see sõim, mis eelneb „edasi tuleb energiasüsteemi kokkuvarisemisele“.
Koos tunnipõhiste katkestusgraafikute ja HAV-idega tuleb ööpäevas kokku seitseteist tundi elektrita olemist. Ja Dnipropetrovski oblastis Pravoberežne külas koguni kakskümmend tundi. Loomulikult mitte ainult selles külas.
„Teie olete kolmandas järgus. Tänaste katkestuste perioodid:
Kella 01.00-st kella 05.30-ni, kestus neli ja pool tundi.
Kella 08.00-st kella 11.30-ni, kestus kolm ja pool tundi.
Kella 14.00-st kella 18.30-ni, kestus neli ja pool tundi.
Kella 20.00-st kella 00.00-ni, kestus neli tundi.“
Naised peatuses: „Lähen magama – voolu pole, ärkan üles – voolu pole.“
Iga päev on uus graafik. Tuleb kohaneda. Minna hiljem magama, tõusta varem, et jõuda rohkem elektriga olla ja miskit ära teha, kuni voolu on. Pesumasin, mikrouun, föön, tolmuimeja ja triikraud – ei teagi, mida esimesena kätte haarata, et korterit, riideid, ennast korda teha.
Ja sul on veel vedanud, pliit töötab gaasi ja mitte elektri peal.
Ja hea veel, kui vool tuleb tagasi õigel ajal. Sageli viibib sisselülitus pool tundi, tunni. Arvatavasti see ongi eri-HAV – neetud, jälle ei jõua midagi ära teha.
Kui elektrit ei ole, voolab vesi kraanist peenikese nirena. Või ei voola üldse. Pumbad seisavad, need töötavad samuti elektriga.
Vanja Stetsenko Pravoberežne külast: „Vesi tuleb pumbajaamast, aga see on elektri peal, seega pole ka vett 20 tundi!!!“
Veevarud suurtes plastpudelites, korteri igas nurgas. Kuid dušši nendega ei tee. Ja ka nõusid ei saa õieti pesta. Nii või teisiti on vaja voolavat vett.
Võtan automaadist raha. Ei vaadanud kella. Väljastab kupüüre – ja ekraan kustub. Punkt kell kaks. Graafiku järgi. Mul ei tulnud see meeldegi. Kupüürid – täissumma, kaart hüppas automaadist välja. Ikkagi napikas.
Ja hea veel, et meie majas pole lifti.
Elektrikatkestustega on meie elus nüüd igal pool ekstreemne režiim. Peab kõigega arvestama, olema iga hetk valvel ja reageerima. Õhurünnakute tõttu niigi ekstreemsele elule lisandub ekstreemsust juurdegi.
„Ivano-Frankivskis jäid inimesed vaaterattale kinni. Kui vool kadus, vaateratas seiskus. Möödakäijad üritasid algul ise inimesi aidata, kuid lõpuks kutsusid siiski päästjad.“
Ilma elektrita pole internetti ollagi. Muudkui ketrab ja ketrab. Lena räägib, et seda, mida ta varem tegi tööl ühe tunniga, teeb nüüd neljaga. Töö seisab, tuleb koju võtta ja püüda õhtul lõpuni teha – kui on voolu.
Lena kirjutab töölt:
„Meil polnud pikalt internetti, nüüd pole elektrit. Tavaliselt on elekter ära paar minutit, kuni käivituvad generaatorid, seekord pole juba üle poole tunni.“
„Ah! Jälle on nett maas.
Ma olen rahulik nagu boamadu.
Olen rahulik.
Ma hingan õigesti, ma ei saa olukorda kontrollida ega muuta. Seetõttu olen ma rahulik ja lõtv.“
„Generaator andis otsad!
Põrgut küll!“
Olmes sõltume totaalselt taskulampidest, akudest, akupankadest. Mis said varutud juba esimese blackout’i ajal, 2022.–2023. aasta talvel.
Ma kirjutasin toona blackout’ist jutu. David Drevs tõlkis selle ära. Ja leides, et sellest ei piisa, korraldas oma instituudis korjanduse. „Vahepeal panin käima lubatud aktsiooni pealkirjaga „raamatud akupankadeks“ (umbes nagu „mõõgad atradeks“, said pihta?): müün instituudi peasissekäigu juures väikesel stendil oma tõlgete ülearuseid eksemplare (põhiliselt Strugatskid ja Gluhhovski) Poltavasse ümber asunute toetuseks (vt Facebook, Instagram, Twitter). Müük läheb üllatavalt hästi, varsti kannan sulle üle päris soliidse summa ja sina otsustad hiljem ise, kellele mida tarvis, eks?“
Nataša Krõnõtska kantseldab sisepagulasi. Teab, kellele mida vaja. Lisaks akupankadele osteti lastele tahvlid.
Sel talvel blackout’i ei olnud. David: „Talv käes. Mõtlesin, võib-olla kasutaks jälle jõulu- ja pühademeeleolu ära, et teha head puudust kannatavatele pagulastele Poltavas? Mäletan, et eelmisel aastal õnnestus meie väike projekt – rahastada tahvelarvutite soetamist veebiõppeks – tagasihoidlikust haardest hoolimata päris kenasti. Mis sa arvad, kas sina või su sõbratar Nataša leiaks ka sel aastal kasvõi väiksele summale mingisugust kasulikku rakendust? Kui jah, siis ma korraldan järgmisel nädalal oma instituudis jälle spontaanse rahakogumise. Anna teada.“ Pühademeeleolu, jõuluvaim kulub sel aastal patjade ja tekkide peale. Lisaks akupankadele, LED-lampidele, leivaahjule, mitmele pannile, triikrauale ja voodipesukomplektile. Pagulased Luhanskist ja Kupjanskist, Kramatorskist, Družkivkast, Bahmutist, Avdijivkast, Dobropilljast, Toretskist ja Sjevjerodonetskist. Jälle muidugi Nataša. Kõik see jahmerdamine on tema peal.
Mullu olid „raamatud akupankadeks“, sel aastal kaardid. David lasi trükkida kaardid Nadja joonistustega: majakesed, lumi, talv. Aknad on valged, keegi elab sees. Majakesed pole purustatud ega hüljatud nagu Avdijivkas, Sjevjerodonetskis, Bahmutis. Korstnast tuleb suitsu. Mitte tabamusest. Jõuluvaim.
„Tere, Andri! Soovin teile kõigile head uut aastat. Loodan siiralt, et uus aasta toob teile ainult häid uudiseid.
Esimene, juba päris hea uudis: jõuluaktsioon sai läbi, õnnestus koguda 1050 eurot, summa on mullusest väiksem, kuid tulemus pole siiski paha, õigus? Kuna lõviosa edust tulenes mu veendumust mööda Nadja joonistustest, siis talle eriline tänu!“
Möödub pool aastat. „Tere, David! Su akupangad läksidki käiku: meil on jälle blackout. Kujutan ette, kuidas ümberasunud sind praegu akupankade ja akulampide eest tänavad!“ Nagu ka patjade, tekkide ja triikraudade eest.
Too blackout erineb sellest. Nagu külm erineb palavusest.
„Kuumarekordid Ukrainas“. Selle blackout’i võtmesõnadeks on „külmik“ ja „ventilaator“.
Kaks saiti, mida ma avan kõige sagedamini: ilmateade ja elektrikatkestuste graafik.
„Selgunud on, mida ukrainlased guugeldasid 2024. aastal kõige sagedamini. Esikoha hõivas päring „Elektrikatkestuste graafik“.“
Kuumalaine tippaeg, 39°, langes kokku voolukatkestuse tippajaga: 17,5 tundi.
Öösel on 28°, ei mingit jahedust.
„Vaadake neid põletusi koerte käppadel😥.
Ebareaalse palavuse tõttu kuumeneb asfalt ja pinnas 50–60 kraadini. Sõbrad, käige oma lemmikutega väljas õhtusel ajal. Ja ärge unustage nende käpaaluseid niisutada.“
„Poltavas juunis Kastani alleele, keskkaubamaja juurde ja Peakiriku väljakule üles pandud jahutuskaartest on mitmed rivist väljas. Selle põhjuseks on pinge puudumine. Poltavavodokanal.“
„Poltava ülikoolid ja kolledžid jäävad konditsioneerideta – HTM-i kiri. Samuti soovitab ministeerium loobuda asutuste territooriumil tänavavalgustusest ja elektrit võimalikult palju säästa. Varem on valitsus keelanud kohalikel omavalitsustel raiskamise.“
Ljudake: „Kõik riigiasutused on saanud direktiivi energia säästmisest. Mu hambaarstist sõbranna töö juures oli koosolek ja keelati ära konditsioneeride sisselülitamine. Neilt, kes otsustasid keelust üle astuda, võeti konditsioneeripult ära ja määrati trahv. Ja seda ajal, mil varjus on 42 kraadi!“
Ja samal ajal mõnes kioskis töötab konditsioneer jumala rahus.
Sõbratar Lutskist: „Elektrit antakse kaheks-kolmeks tunniks. Poeskäik on seiklusrada ühest konditsioneeriga punktist teise, et saaks hinge tõmmata. Toit peab saama mitte lihtsalt kiiresti valmis tehtud, vaid ka sama kiiresti ära söödud.“
Arutame kõnekujundeid ja troope. „Lapsed jalutavad õues“ – see on sünekdohh. Õues on põrgulõõsk (see on hüperbool, kuid praegu eufemism: väljendutakse vängemalt). Õues ei jalutata – liigutakse kiiresti, ühest varjust teise. „Lapsed õues“ tähendab: nad on kauplustes, kus on natukenegi jahedam. Kuid „kaupluses jalutamine“ on samuti sünekdohh: lapsed jõlguvad piimatoodete juures ja kalaosakonnas, hoiavad jäätiste, külmkappide ligi. Nüüd võib neid kõiki sealt leida. „Kohtume jäätistes“ või „pelmeenide juures“.
Elu on kõik seal.
Voolu kadudes ohkab külmkapp kompressoriga raskelt, otsekui inimene. Külmkapi põhisektsioon on tühi ja puhas. Toiduained ja kõik valmis tehtud söögid on ümber kolinud sügavkülma. Kuid ega seegi ei pea seitseteist tundi vastu, voolab põrandale. „Külmkapp tegi jälle loigu nagu Lota.“ Tegelikult kolm korda suurema, lähen koristama.
Kui ta inimese kombel ohkab, kuulen justkui vabandust: „Jälle soristan, anna andeks, ei jaksa kinni hoida.“ Lotat võib vähemalt noomida, kass saab aru. Külmkapi puhul ei jää üle muud kui palvetada, et päris läbi ei põleks.
Läheme üle vareenikutele ja pelmeenidele, täidetud pannkookidele ja muule taolisele. Mis on külmutatud, sügavkülma pandud. Kuid ka pelmeenid osutavad kõige kaduvusele siin päikese all. Nii kuuma päikese. Mis võiks olla püsikindlam kui pelmeenid sügavkülmas. Külmkamber sulab üles, pelmeenid kleepuvad kamakaks kokku. Kui keedad, ei ole need enam mitte pelmeenid, vaid pläust. Tainatükid ja nende seas hulpivad täidiseplönnid.
„Mul andis külmik otsad. Ei lähe käima.“
„Ma viskasin ära suure summa eest palju toitu.“
Neljapäeviti saabub meie hoovi talunik. Kohupiima ja piimaga. Talt on soodne osta, pealegi kodune kraam. „Kõik, see oli viimane kord. Rohkem ei tule. Elektrit pole, genekad ei pea vastu, kõik läheb pahaks.“
„Poltavamaal Stassi külas asuvas katsemajandis peetakse sadakonda lehma ja valmistatakse piimatooteid. Elektrikatkestuste tõttu maksab majand generaatoreid kasutades voolu eest kolm korda rohkem, kuna nii veiste lüpsmine, jootmine kui ka tootmine on automatiseeritud.“
„Poltava kauplused on hädas toidu riknemisega plaaniliste ja erakorraliste voolukatkestuste läbi. Esimestena muutuvad tarbimiskõlbmatuks poolfabrikaadid, liha, vorstitooted, kala ja jäätis. „Kuni vool oli ära kaks tundi, pidasid külmikud vastu, kaup oli külm, jäätis jäätunud ja pelmeenid sellised nagu vaja, aga kui voolu ei ole neli, viis tundi või koguni terve öö, siis see on lõpp. Selle kahe tunniga, mis meile voolu antakse, ei jõua külm tekkida, jäätis sulab, läheb raisku, vorstid ei säili. Kaup rikneb, kuulub äraviskamisele, see tähendab kahjusid, hirmsaid kahjusid. Püüame tellida kaupa väikestes kogustes, et see oleks alati värske. Piimatooteid ja kõike muud tuuakse meile iga päev, aga elektrikatkestuste tõttu ei kesta kaup isegi poolt oma säilivusaega. Kanname maha, viskame minema, inimestele ei müüda seda mitte mingil juhul.““
„Mina püüan sellise palavusega võtta kuivaineid, leiba, aga mitte liha- ega piimatooteid, sest kardan, et toon koju halvaks läinud kraami. Et vältida mürgitust.“
Mõnes poes päästeti jäätist sellega, et külmikud kaeti tekkidega. „Inimene tuleb, tõstame teki üles, võtame jäätise välja.“
„Inimesed tapavad end halvaks läinud toiduga. Toidumürgituste juhtumid on kolmekordistunud.“ Aga kes suudab vastu panna 50-, 60-, 70-protsendistele allahindlustele?
Argipäeva õhtu, mingeid pühi pole tulemas, aga Silpos seistakse sabas, et osta punast kala. Võetakse tintkefaali, võetakse meriahvenat, haaratakse tuunikala. Viiakse koju seda, mida muidu poleks eales saanud endale lubada, kuid sellise hinnaga tuleb luksuslik söömapidu. Pulmades ja juubelitel pole nähtud selliseid laudu nagu sel tavalisel juulikuu päeval, kui Silpo külmikud ei pea vastu ning tšeburekid, tapaka kanad, suši, valmisroad ja kõik külmutatud kraam läheb üüratu allahindlusega – otse meie lauale. Tavalisel rekordiliselt palaval juulikuu päeval, kui oldi seitseteist tundi ilma elektrita.
Märg rätik turjal ning küünarnukkide pidev märjaks tegemine on uus elureegel, kui kuumaga pole mingit elu.
Trollibussi siseneb suur naisterahvas. Teine naine peaks end nihutama – sinna, kus päike kütab armutult. Trollis pole niigi õhku hingata. Ta ütleb: „Andke andeks, ma ei liigu edasi, ma suren seal ära.“ Suur naine ütleb: „Häh!“, litsub end päikese kätte ja võtab kotist portatiivse ventilaatori, mille varre sisse käib vesi. Paneb käima, hoiab seda näo juures, mõnuleb. Sellised patareidega ventilaatorid, ülemöödunud sajandi lehvikute asendajad, on viimane moeröögatus ja meie viimane pääs, suurim defitsiit, neid haaratakse kauplustes lennult, eks proovi leida. Ehkki proovida võid. Oled kuskil kohas, kus elektrit pole ja konditsioneerid keelatud, näiteks juuksuris, need ainult päästavadki: kuumaga selline õndsus!
Kass poeb ventilaatori alla. Kardab seda, kuid poeb. Ja kissitab mõnust silmi. Talvel puges samamoodi radiaatori alla ja kissitas sealt.
Minu sõbrake on väike ventilaator, mida kutsutakse minikonditsioneeriks. Kus mina, seal ka tema. Oleme lahutamatud nagu lembelinnud. Tema suriseb, puhub jahedat õhku ja mina saan mõtelda, hingata, kirjutada. Meil on tugev kiindumussuhe.
Inimestel on palav, riideid kantakse minimaalselt. Palja ülakehaga mees tänaval on normaalne vaatepilt. Trussikutes rõdul – jumalapärast. Suspede väel poodi – kohtab sedagi. Otsekui äsja duši alt tulnud naine, keha ümber vaid saunalina, valib riiulitelt liha. Nagu kusagil troopikas, kuurordis. Kassatüdrukuid ei üllata enam millegagi.
Kohalikus Telegram-kanalis: „Mees käib poes ringi trussade väel😂. Kas teie olete ka hakanud sagedamini poes käima, kuna seal on külmikud?“
Kantavate rõivaste miinimumi tuleb pesta iga päev – higi lahmab ju. Aga katsu sa pesumasinat katkestuste graafikusse mahutada.
Blackout’ile ja kuumalainele lisanduvad magnettormid. „Meeletu kuumusega kaasneb boonusena võimas magnettorm 😬. See kestab kaks päeva. Teil võib esineda vererõhu tõusu, peavalu, nõrkust, pearinglust, iiveldust, unetust, lihas- ja liigesevalu.“ Aga seda esineb meil niigi. Lisandub muudki: sääsed, eriti öösiti, peleteid ei saa tööle panna. Ärrituvus. Kurnatus. Oleme kaks ja pool aastat sõjas elanud.
„Täna on oodata võimast magnettormi, mille K-indeks on 6. Meteoagent.
Mida teha, et magnettormide ajal end paremini tunda:
…
juua rohkem vett või taimeteed;
…
vältida stressi ja ärevaks tegevaid sündmusi.“
Vanadel kreeklastel oli ütlemine „Mis on sellel Dionysosega pistmist?“ Dionysose kultus oli viinamarjade, veini ja rõõmu maal kõige tähtsam, Dionysosele pühendati ditürambe, ditürambidest arenes tragöödia, tragöödia oli kreeklaste jaoks a ja o. Amfiteater ehitati kümnele tuhandele inimesele ning see mahutas linna tervenisti. Tragöödia pidi jutustama Dionysosest. Kõigel oli pistmist Dionysosega.
„Mis on sellel sõjaga pistmist?“
„Millal elekter lõpuks tagasi tuleb!“ – „Nadja, sõda.“ Kõik on sõda. Peale selle, mis ei puutu sõjasse, vaid puutub minnalaskmisse, haltuurasse, kilplaslikkusse sõja ajal. „Nadja, tuled sa varsti koju?“ – „Isa, ma olen miitingul.“ – „?!“
„Poltavas Almaznõi mikrorajoonis kogunesid inimesed hilisõhtul protestiaktsioonile, kuna mitu kortermaja oli üle ööpäeva elektrita. Inimesed nõudsid linnavõimult elektrivõrgu kordategemist. Neil läks elekter ära 15. juulil kell 23.20 ning 16. juuli õhtuks polnud tagasi tulnud. Niisamuti polnud nendes majades vett. Inimesed sulgesid tee ega lasknud trollidel depoosse sõita.“
Eellugu: „See juhtus 50 aastat tagasi veetud ja nüüdseks kulunud elektrikaabli purunemise tõttu. Elanikud on Poltavaoblenergo avariiteenistuse ja linnavalitsuse abiteenistuste poole korduvalt pöördunud.“
Epiloog: „Protestijate juurde saabus Poltava linnaraada sekretär Katerõna Jamštšõkova ja vestles inimestega. Ta selgitas, et linna veevärk ja piirkondlik energiaettevõte on erakompaniid, mis ei allu Poltava linnavõimule, linn ei saa neid kuidagi mõjutada. Saabus ka Poltava sõjalise administratsiooni ülem Filip Pronin. Niisamuti oli kohal energiaettevõtte esindaja. Ning juba kesköö paiku tuli elekter majadesse tagasi ja inimesed läksid laiali.“ Boonuseks silmapilkselt ära parandatud kaablile oli terve päev elektriga. Kompensatsiooniks.
Meie maja oli üks kolmest, mida toitis läbipõlenud kaabel. Miitingule tuli üle tuhande inimese. Kogunema kutsuti majasisestes Telegram-kanalites. Autosid, trolle läbi ei lastud, kiirabisid lasti. Linnaülemused tulid kohale, andkem au, ei lasknud end oodata. Ja andkem au ka meeleavaldajatele – valjuhäälsetele, ähvardavatele (kannatus katkes), kuid mitte agressiivsetele. Oli ärritust ja nördimust, kuid mitte agressiooni. Lapsed olid koos vanematega. Ja ei tahtnud, õnnelikud, mingi hinna eest lahkuda.
Nadja – õnnelik, uhke. Võidu üle, iseenda üle. Tänu temale tuli elekter tagasi. Esimene miiting tema elus.
Elektrita aega võib kasutada targasti. Magada, isegi kui ei suuda. Käia poes. Joonistada pilt. Kirjutada see tekst. Lihtsalt elada oma lõbuks. „Helistan (lähen, tulen, vaatan, teen), kui elekter ära läheb.“ Siis õige elu alles algab. Elu kohaneb blackout’iga. Igaüks otsib omale tegevust ajaks, mil voolu ei ole. Esimese, talvise blackout’i ajal oli elu ja tehti kõike tulevalgel. Ilma tuleta elu tardus, läks pimedasse peitu.
Suvel ei ole nii palju pimedust, siin peitubki erinevus esimesest blackout’ist. Sõda on juba nii kaua kestnud, et seda saab mõõta talvede, suvede, blackout’idega.
„Bloomberg prognoosib, et aasta lõpuks on 400 000 ukrainlast elektrivarustusprobleemide tõttu välismaale siirdunud.“
Peas keerleb aina tsitaat kelleltki Becketti uurijalt – sellest, et romaanis „Murphy“ hakkavad kõik tegelased varem või hiljem vinguma, kuid ainult mitte Murphy, kes on kiindunud oma kiiktooli, loeb horoskoope, lennutab tuulelohesid, mekutab tee kõrvale küpsiseid. Ironiseerib saatuse ja iseenda üle.
„Päike paistis, kuna tal alternatiivi polnud, eimillegi uue peale. Justkui ta oleks vaba, istus Murphy selle alt varjus, West Bromptoni umbtänavas. Kuue kuu pikkusena paistva aja jooksul oli ta söönud, joonud, maganud, end riidesse pannud ja riidest lahti võtnud siin ühes loodesse vaatavas keskmise suurusega kongis, kust avanes katkematu vaade kagusse vaatavatele keskmise suurusega kongidele.“[2]
See on „Murphy“ algus ja siin on kõik sõnad suurepärased. Kõik nad iseloomustavad meid, meie olemist. Nii „alternatiivi polnud“, „eimillegi uue“ kui ka „justkui oleks vaba“! Nagu ka „söönud, joonud, maganud, end riidesse pannud ja riidest lahti võtnud“. Ja iseäranis selle suve päikese „alt varjus“.
Poriseme, kirume, kuid ei kaeble. Mille üle meil kaevelda oleks – sõja või? Me oleme tagalas, rindel on veel hullem. Sageli me ei kujuta ette, kui hull. Kuni sõber või sugulane räägib. Seal pole üldse elektrivõrku. Kõik käib generaatorite peal. Generaatoreid täidetakse diisli või bensiiniga. Kütust tuleb säästa. Seda tuuakse rindele autodega. See on kõige ohtlikum töö. Rindele viivaid teid hoitakse tule all. Auto saab kuuliga pihta – ja ongi kõik. Süttib ja põleb kohe maha.
Kaeblemise asemel otsime plusse. Lennutame tuulelohesid, loeme horoskoope, joome teed küpsistega. Hea on ilma elektrita varem magama minna, välja magada. Hea on pesta nõusid külma veega: sellise kuumaga isegi mõnus. Hea on vee ja elektri eest vähem maksta. Elu rõõmud – kui vool tuleb tagasi enne määratud aega. Pool tundi, tund enne lubatut aega. „Hurraa! Elekter on tagasi!“
Head uudised, saatuse kingitus: „Energeetikud tühistasid stabiliseerivad voolukatkestused teisipäevaks 18. juuniks, kella 15-ni.“
Kuid „Kl 15–24 hakkavad graafikud jälle kehtima“.
Ljudake: „Kui keerata külmunud veepudelid fooliumisse ja panna need külmkappi, siis külmik ei muutu kohe lihtsalt kapiks.“ Kõlab nagu tsitaat „Murphyst“.
Nägin unes „konflikti“ pruuni nahkkarbi kujul – see meenutas ilma sangata, kuid õlarihmaga kohvrit.
Nägin unes lauset: „paranda pead karjaks või ma ise palju“. Selle peale ärkasingi, ei valinud kumbagi varianti.
Nägin unes Universumi seadust. Ärkasin, panin kähku kuskile kirja ja jäin uuesti magama. Hommikul ärkasin, meenus, püüdsin meelde tuletada, kuhu ma selle üles kirjutasin ja kas üldse kirjutasin või oli see unenägu. Ei leidnud, leidsin vaid sedeli „Osta leiba ja juustu“, kuid „juust“ oli maha tõmmatud. Võib-olla leian veel.
*
Räägin loengutes modernismi sünnist. Raadiost, telefonist, telegraafist, filmikunstist, mootorsõidukitest ja tehisvalgusest, mis 1890. aastatel muutsid inimeste elu. Tekkisid peaaegu ühel ja samal ajal ning hirmutasid oma kehatute häälte ja kummitustega sedavõrd, et modernismi on nimetatud „negatiivseks reaktsiooniks linnaelu kvaliteedi põhjalikule muutumisele“ (Hugh Kenner). Me kõik mäletame „Rongi saabumist“, esimeste vaatajate paanilist kinosaalist pagemist. Kuid tehisvalgus pelutas varjude, fantoomidega veel rohkem. Õõnestas „öö ja päeva vahelise piiri kaotamisega“ usku reaalsusse.
Aga nüüd? Kui too reaalsus on juba meie reaalsus, tehisvalgusega ja piirideta? Kuidas mõjutab meid see, kui valgust ja elektrit ei ole? Kui kõik vajub jälle pilkasesse pimedusse, jälle roomavad välja viirastused. Millistena tuleme me välja blackout’idest, sõjast?
Jäi meelde ja kogu aeg kummitab üks meem. Pildil on kaks hurta, armsad nagu glamuursed neiud ja ühesugused nagu kaksikud, vaatavad teineteisele otsa kurvalt ja nõutult. All kirjad: „Lähen nüüd persse“, „Mina ka“.
Reklaamtahvli „Murdmatu Harkiv“ all tantsib alasti naine.
Õhtul enne elektri äraminekut vaatad lampe eriti ahnelt. Et silmadesse jääks natuke valgust. Et silm koguks.
Õhtu. Hämardub. Palavus. Kõik on õues, kus on jahedam. Laste hõiked, mängivad komandanditunnini. Ajavad üksteist taga, käes telefonid – sisselülitatud taskulambid. Vaatad rõdult – justkui lambikesed sülemleks. Jaaniussid, jaaniussid, jaaniussid. Ma pole neid lapsest saadik näinud. Mäletan, et neid oli palju, ja olid muinasjutud neist, imed. Hiljem kadusid nad kõik ära.
Sülemlevad lambikesed, jaaniussid, imed. Rõdult on neid näha.
„Lota! Ära kraabi vaipa. Ära kraabi. Näed, ema ei kraabi ja sina ära ka kraabi.“
…
„Please stand up, please stand up, please stand up.“
„Kuidas ometi ärgata … Elekter on või?“
„Miks ei peaks olema?“
„Imelik kuidagi. Ma küsin, kas elekter on, sina aga ütled: „Miks ei peaks olema?““
„Sõda lõppes ju ära, pool aastat tagasi. Me oleme Harkivis. Tööle ei pea minema, elame reparatsioonidest. Ja arst tuleb varsti.“
…
„Kumba sa tahaksid: kas et sõda oleks läbi, aga arst tuleks, või ilma arstita, kuid sõjaga?“
„Ilma arstita.“
[1] Гав! – Auh! (ukr).
[2] Märt Väljataga tõlge.
Vene keelest tõlkinud Veronika Einberg
