Ave Taavet, 2021
Ave Taavet, 2021

Sotsiaalmeedias levib nali, et oleme vaikselt lähenemas 2020. aasta märtsi 660ndale päevale. Koroonaviiruse pandeemia hakkab varsti tiksuma kolmandat aastat – kui aastal kui ajaühikul üldse veel mingit tähendust on. Aastanumbri vahetus on traditsiooniliselt hetk kokkuvõtete ja lõpparvete jaoks, praegu aga domineerib üldine ärevus klassikaliste küsimuste osas: “Kuhu edasi?” ja “Mida teha?”

Vikerkaare detsembrinumbris vaatavad pikka plaani USA majandusajaloolane Adam Tooze ja Rootsi geograaf Andreas Malm, kes hoiavad koroonakriisi kõrval fookuses globaalset keskkonnakriisi – probleemi, mille lahendamiseks tuleb näha rasket vaeva mitme aastakümne jooksul, üksikutest aastatest rääkimata. Andreas Malm kirjeldab, kuidas viimaste aastate poliitilised konfliktid, ebavõrdsuse suurenemine ja üleüldine kriisiseisundi tunnetus on loonud pinnase uutlaadi fossiilfašismi esiletõusmiseks, mis põhineb fossiilkütustel töötava majanduse kaitsmisel ja kliimamuutustest tingitud piirolukordade ära kasutamisel. “Fašism [ei olnud] midagi harilike aegade jaoks. Massid ei oleks pidanud seda veetlevaks, kui poleks tundnud maapinda kadumas jalge alt. Ükski domineeriv klass ei oleks selle teenuseid palunud, kui tema domineerimine oleks püsinud kindlana,” kirjutab Malm. Kui rohepööre kiireneb, võivad energiatöösturid leida, et võitluses elu eest pole patt ka paremäärelt abi küsida. “Selles stsenaariumis võime ette kujutada, kuidas fossiilkapital hakkab toimima domineeriva klassi eliitjõuna, astudes esile, et sõlmida tehing paremäärmuslusega – rahastamise abil, koalitsiooniläbirääkimistel, asudes samale poolele sümpatiseerivate elementidega repressiivses riigiaparaadis, või mõne teistsuguse töövõtuvormi kaudu –, et kaitsta ennast ja fossiilkapitali üldiselt eksistentsiaalse struktuurse kriisi eest. Ülejäänu võib jätta kujutluse hooleks.” 

Majandusajaloolane Tooze annab ülevaate Malmi laiemast tööpõllust, nentides, et Malm on üks väheseid analüütikuid, kes tõepoolest mõistab meid ootava kriisi suurust ning vähemalt üritab anda sellele ka proportsionaalseid vastuseid. Ta on “traagiline realist”, kes nõuab kliimamuutuste ületamiseks massimobilisatsiooni, majanduse täiemahulist rakendamist tööstusliku rohepöörde teenistusse, uue ajastu “sõjakommunismi”. See on midagi hoopis muud, kui peavoolu poliitikute samm-sammuline lähenemine (mida nädalavahetuste jutusaadete juhid kritiseerivad liigse tormakuse eest). Tooze: Kuid säärase poliitika usaldamine seal, kus asi puudutab kliimamuutust, on planetaarse katastroofi retsept. Malm sunnib meid näkku vaatama otsustavale küsimusele: milline on sotsiaaldemokraatlik kriisipoliitika? Kui tahta tema versioon ökoloogilisest leninismist tagasi lükata, siis milline on meie tegevusloogika katastroofi palge ees seistes? Millised on meie poliitilised valikuvõimalused, kui on igati põhjust arvata, et jäänud on väga vähe aega?”

Viiekümnendat juubelit tähistav Andrei Ivanov astub Vikerkaares üles jutustusega “Katkine mängusõdur” ning tema loomingut mõtestavad lahti Irina Belobrovtseva ja Jaan Ross. Belobrovtseva keskendub Ivanovile kui loomeprotsessist, kehalisusest ja metafüüsikast kirjutavale autorile. Ross vaatleb, millist rolli mängib linnaruum jutustuses “Tuhk” ja Ivanovi loomingus laiemalt.

Laura Mallene annab ülevaate läbipõlemisohust ajakirjanike seas. Oht on suur: ühelt poolt iseloomustab tööd rutiinipuudus, pidevalt kaelas tiksuvad tähtajad, kiired tehnoloogilised muutused ja sektori enda kriis; teisalt kohtavad ajakirjanikud oma töös sageli traumaatilisi olukordi ja neil puudub tugi oma kogemuste läbiseedimiseks ja hinge tõmbamiseks. Piret Põldver kirjutab ilukirjanduslikus essees “Ärevus vist?” ühe põlvkonna kokkupuutest alkoholiga ja sellest, kui keeruline on mõnda aega lihtsalt mitte juua. Lisaks võib lugeda ilukirjanduslikke palasid Jüri Kolgilt ja Elo Selirannalt ning luuletusi Aleksandra A.T.-lt, Teele Lemberilt ja Kristel Rebaselt. Arvustamisel on Andrus Kivirähki “Mälestused” ja Taavi Liiase “Helmandi silmus”.

Värsket ühiskondlikku ja kultuurilist enesepeegeldust pakub Vikerkaar ka uuel aastal – nii paberajakirjana kui ka e-raamatuna. Tellige see 27 euro eest siit. Detsembrinumbri lõpetab aastasisukord. Tänavused numbrid olid isolatsioonist (1–2), Konstantin Pätsist (3), kehadest, elust ja muust (4–5), igapäevast (6), sõjast (7–8), variast (9), tehnovisioonidest (10–11) ning kliimast ja kirjandusest (12). Uuel aastal juba uued teemad.

Samal teemal

Tasategev revolutsioon ja pahempoolse revisjoni vajadus. Mida tähendab sotsialism täna?

Ilmunud Vikerkaares 1992, nr 9 ja 10
Mispärast pole ometi paremad parteigenossed 1945. aastast mõttele tulnud inimnäoga fašismi otsima hakata? (Johannes Gross, «Notizbuch», Neueste Folge, Viertes Stück)
Ajaleheartiklites on juttu vabanemisest sotsialismi lummusest, ühe idee nurjumisest, koguni Lääne-Euroopa ja Saksa intellektuaalide pikaleveninud toimetulekust oma minevikuga. Retoorilistele küsimustele järgneb alati üks…
9/1992

Usk ja teadmine

Ilmunud Vikerkaares 2004, nr 1–2
Kui päevasündmused muutuvad nii pakiliseks, et meilt teemavaliku nii-öelda käest kisuvad, tekib John Wayne’idel meie, intellektuaalide seas muidugi kiusatus hakata võistlema selles, kes kõige kiiremini puusalt tulistada suudab. Ainult veidi aega tagasi õhutasid mõned vaimud meid arutama küsimust, kas ja kuivõrd peaksime end allutama geenitehnoloogilisele eneseinstrumentaliseerimisele…
1-2/2004

Põlevkivitööstusest Hugo Viirese käsikirjades

1930. aastatel on Virumaalt pärit Hugo Viires aeg-ajalt püüdnud veenda Noor-Eesti kirjastust avaldama oma kirjutisi, mis lähtuvad üpris erinevatest ideedest ning žanridest – novellidest ja raamatututvustustest haritlasnaise vaimse profiili koostamiseni. 1939. aasta suvel on tal tekkinud mõte „kirjutada Märt Rauast kui meie suurima põlevkivitööstuse loojast ja arendajast umbes 150-leheküljeline teos.…
1-2/2026

Teadusajakirjandus: vankuvate õlgadega Atlas

Kord, vast tosina aasta eest, vaidlesin konverentsil ühe teadlasega. Teda oli pahandanud oma valdkonna meediakajastus ja ta leidis, et ajakirjandus korjab liialt sageli üles kahtlase väärtusega teadustöid ning teeb neist kõlavate pealkirjadega uudiseid. Ajakirjanikud peaksid suutma ära tunda halba teadust ja vältima sellest kirjutamist, väitis ta.
Jaa, mõtlesin kaasa, neid „Šveitsi…
1-2/2026
Vikerkaar