Enne kui uus – olgu ette ära öeldud, et – tööteemaline topelt-Vikerkaar müügile tuleb, veel tagasipilk 2022. aasta viimasele numbrile. Detsembrinumber oli otsekui ühe patriootliku erakonna valimisprogramm, kus kõne all see, kuidas oleks armas ja kaunis surra, nagu ka see, kuidas emakeele sügavustes kümmelda. Lisaks on vaatluse all perestroikaaegsed lendsõnad, noorte valimispassiivsus ja palju muud.
Keskme moodustab Hent Kalmo mammutessee „Armas ja kaunis on surra isamaa eest“. Fraas „Dulce et decorum est pro patria mori“ on Horatiuselt, mõte ise on vanemgi. Esimese maailmasõja mõttetud verevalamised ja gaasitamised andsid ütlemisele eriliselt mõnitava kõla, seda parodeeriti ja väänati – aga mitte igal pool. Visnapuu võis ikkagi siiralt laulda „Nii ilus on surra, kui oled noor“ ja „Nii magus on sinu [st kodumaa] eest surra“.
Hent Kalmo harutab ajalooliselt ja politoloogiliselt lahti selle, kust tuleb kohustus isamaad armastada, mida on armastusväärsuseks tarvis ning kuidas seostuvad isamaavajadus, demokraatia ja individualism – teema, mis kardetavasti ei tarvitse üksnes teoreetiliseks jääda.
Argisemaid lendsõnu lasti lendu varasel perestroika ajal. Juhan Saharov annab ülevaate sellest, kuidas tollal nii NSV Liidus üldiselt kui ENSV-s eriti hakkasid käibele lastud fraasid mõjutama poliitilisi mõtteid ja otsuseidki. Väljendid nagu „iseregulatsioon“, „tagasiside“, „globaalprobleemid“, „tulevikustsenaariumid“ pärinesid sotsioloogiapruugist ja nõukogude sotsioloogia oligi omamoodi nõiakatel. Sellest ammutas niihästi kadunud Edgar Savisaar kui ka mõned pahaloomulisemadki kujud, kes on meil ja Moskvas poliitikat teinud ja teevad.
Airi-Alina Allaste kirjutab noorte poliitilisest aktiivsusest sel sajandil. Viimastel aastatel on ikka ja jälle märgitud, et woke noortel võib küll olla häid mõtteid, aga need suubuvad sotsiaalmeediasse. Kui vaja valima minna või koguni kandideerida, saab aktiivsus otsa. Autori meelest ei peaks seda noortele pahaks panema. Võib-olla ikkagi peaks, kui see ainult midagi aitaks?
Detsembrinumbri avab üks W. B. Yeatsi paljudest apokalüptilistest luuletustest, seekord 1913. aastast. Luuletaja näeb taevas kolme kuningat, kes pole rahul sellega, kuhu Petlemma müsteerium lõpuks välja viis, vaid ootavad selle kordusetendust. Uute luuletustega astuvad üles Hasso Krull, Sveta Grigorjeva, Viktoria Grahv jt.
Mehis Heinsaare jututegelane sukeldub emakeele sügavustesse: „Ükskord, kui tegime ennemineviku kesksõnade kohta kontrolltööd, nägin sinna alla sukeldudes koguni üht uppunud laeva … Alaleütlevat käänet lahendades lõin pea nii valusasti vastu põhja ära, et oleksin peaaegu kaela murdnud.“
Katrin Tegova jututegelase esmakordne lennureis osutub pöördeliseks, Lilli Luugi jututegelast külastavad unemehed. Arvustatakse Andrus Kasemaa, Hasso Krulli raamatuid ja Edasi novelle. Pildiosa täidab Merike Estna näitus.
Tellige Vikerkaar 2023. aastaks, veel peaks jõudma: tellimine.ee/est/ajakirjad/vikerkaar
Jaanuaris-veebruaris, nagu öeldud, on fookuses TÖÖ kõigi oma jubedate ja armsate, vanade ja uute külgedega.
