Aeg-ajalt tasub endale ikka meelde tuletada Eestis eksisteerivat venekeelset maailma ja püüda ka oma maailma näha venekeelsete silmadega. Nii tekib väljasseis, eksotoopia ja kummastusefekt – pärinevad ju need kaks 20. sajandi humanitaarmõtte võtmemõistet, вненаходимость ja остранение, vene traditsioonist, vastavalt Mihhail Bahtinilt ja Viktor Šklovskilt. Esimene tähendab võimet vaadata iseennast väljastpoolt, kuulda ennast teises keeles; ja teine tähendab enam-vähem sedasama: suutlikkust näha harjumuspärases võõrast. Mõlemad on tarvilikud maailma ja iseenda mõistmiseks ja tunnetamiseks. Sellele üritusele keskendubki Vikerkaare kevadine topeltnumber.
Irina Belobrovtseva essee “Oma ja võõras” käsitleb stalinlikke vene kirjanikke sõjajärgses Eestis: “… nad absoluutselt ei taju võõristust, vaenulikkust ja vaikivat vastupanu Nõukogude võimule, mida nad kohalike elanike silmis kehastavad. … Nad ise määratlesid end ilmselt “omadena”, end Eesti põliselanike jaoks ei tähistanud nad ka mitte “teist”, vaid “võõrast” kultuuri.” Belobrovtseva toob ohtralt koomilisi ja kummalisi tsitaate tollaste kroonukirjanike tekstidest. Nikolai Karajev kirjeldab seevastu olukorda, kus eesti “peavooluajakirjanduse” ettekujutuse siinsetest venelastest loovad üksikud, oma kogukonnas ebapopulaarsed ideoloogid, nn arvamusliidrid ehk “vitriinivenelased”. Nii saavad eestlased küll väga kummalise pildi oma vene naabrite mõttemaailmast.
Ajaloolane Ivan Lavrentjevi artikkel “Eestivenelaste pühad ja kombed” kirjeldab jõule ja võidupüha, meeste- ja naistepäeva ning nende seost perekonna ja soorollidega, söömise ja joomisega. Võib-olla Georgi lindi ja 23. veebruari puhuste õnnitluste taga ei maksagi otsida saatanlikke plaane? Geograaf Tiit Tammaru kirjeldab Tallinna elanikkonna segregatsiooni, analüüsib selle põhjusi ning kolme võimalikku arenguteed: kas jätta vene ja eesti elanike paiknemine turu hoolde, püüelda ühtlasema asustuse poole või segregatsioonile hoogu anda. Kohtunik Heili Sepp jagab isiklikke kilde oma Narva kaleidoskoobist.
Kirjandus väljendab nii vene kui ka eesti keeles kirjutavate eestivenelaste kohalikku kogemust ja suure vene kirjanduse traditsioone – Andrei Ivanovi, P. I. Filimonovi ja Ilja Prozorovi juttudes. Sveta Grigorjeva ja Igor Kotjuh luuletavad eesti keeles, tõlgitud on Nikolai Karajevi, Filimonovi ja Larissa Joonase luuletusi. Viimase loomingut käsitleb pikemalt Aare Pilve arvustus. Eestivene kunstist vestlevad Elnara Taidre, Tanja Muravskaja ja Anna Škodenko. Ajakirja pildiküljed peegeldavad Sandra Kosorotova loomingut.
Ajakajaline ajakiri kajastab pandeemiatki ja selle järeldusi ühiskonnale, loomingule, majandusele ja inimeseks olemisele. Mõtteid jagavad Hasso Krull, Tõnu Viik, Jüri Lipping, Ringa Raudla, Maarja Kangro, Aet Annist, Branko Milanović ja Nicholas Mulder. Jossif Brodski soovitas juba 1970. aastal, Hongkongi gripi kõrgajal toas püsida. Aga mõni aastat hiljem rändas temagi Leningradist poolsunniviisiliselt välja.
