Juunikuu Vikerkaare keskmes on loov inimene, homo faber; olgu loomingu objektiks siis Ida-Virumaa põlevkivi, mille muutmine elektriks on sealsete kaevurite loovaks tegevuseks või siis ühiskond ise, mida 1968. aasta maimässajad ümber kujundada tahtsid. Meenutagem, et Hannah Arendti jaoks oli loovus kui ellujäämissundus, loovus kui töö ja loovus kui poliitiline tegevus kõik voolitud samast puust. Tema jaoks on inimolemuse eripäraks aktiivsus, initsiatiiv, võime vabalt tegutseda ning oma maailma muuta, tähendagu see siis ellujäämiseks vajaliku peavarju ja ninaesise tekitamist, tööriistade ja keeruliste masinate loomist või vaba poliitilist tegevust. “Inimene on vaba, sest ta on millegi algus”.
Loovus, töö, produktsioon on nii revolutsiooni kui ka kehtiva korra keskmes. Aleksei Gastevi essees “Marx ja Ford” näeme, kuidas nii kapitalismi väsimatu kriitiku Karl Marxi kui ka selle edukaima praktiku Henry Fordi kinnisideedeks olid korrapärasus, standardiseerimine ja efektiivsus. Tööstusrevolutsioon tähendas mõlema jaoks võimalust inimkonna tootlikku jõudu enneolematult võimendada, lihtsalt selle tehnoloogilise ja organisatsioonilise progressi kaudu vabanenud uue energia suunamisel lahknesid nende kahe visionääri ideed radikaalselt. Gastevi essee (mis varustatud Aare Pilve järelsõnaga) näitab aga, kui tihedalt on muutused töös ja ühiskonnas tegelikult seotud.
Kuidas võimumängud tööl kujutavad endast ühiskonna võimumängude peegeldust ja alus võime lugeda Siegfrid Kracaueri ja Eeva Kesküla esseedest, mis vaatlevad vastavalt keskastme ametnike ning Kasahstani ja Eesti kaevurite töö argipäeva. Kontrastina Arendti nägemusele tööst kui loovast ja vabastavast tegevusest, näeme nendes, pea saja aastase vahega kirjutatud esseedes põhiliselt proletariseerumist ja sundolukordi, kus inimeste töötingimused aina halvenevad, inimväärikus taandub “efektiivsuse”, “ühetaolisuse”, “konkurentsi” ja muude majanduslike väärtuste ees, ent leidlikud (kuigi vaevalt, et tahtlikult välja töötatud) võtted nagu inimeste tööga ülekoormamine või nende omavaheliste suhete lõhkumine hoiavad töölisi oma rahulolematust liigagaralt väljendamast.
Kui aga ükskord lahvatab vimm, võib see haarata tervet ühiskonda. Liigne bürokratiseerumine, inimeste muutumine mutrikesteks ja haridussüsteemi orienteerumine uute hammasrataste tootmisele olid 1968. aasta maimässajate kriitika keskmes. Thorwald-Eirik Kaljo annab maisündmustele ajaloolise tagasivaate. Aro Velmet aga vaatleb Nelson Mandela 100. aastapäeva saabudes, kuidas töö ja selle viljade jaotamise probleemid olid apartheidirežiimi ning mustanahaliste lõuna-aafriklaste vahelise võitluse keskmes ligemale pool sajandit ning selgitab, miks see küsimus pärast 1994. aastat äkitselt päevakorrast kadus.
Lisaks ilukirjandust Mikk Pärnitsalt, Kelly Turgilt, Karl Martin Sinijärvelt ja Vladimir Sorokinilt (edasi mõtisklemiseks võib lugeda ka viimasega tehtud intervjuud). Arvustamisel on Eesti ajaloomaali käsitlev monograafia (Kerttu Palginõmm), noorteromaan Tallinna teismeliste tormilisest elust 1990ndatel (Andra Teede), humoreskid loomadest, inimestest ja igapäevaseikadest (Ave Taavet), värske luuleauhinna võitja kompositsioonid (Joosep Susi) ja mütoloogiline kompositsioonišedööver (Marja Unt). Ilmad kisuvad vihmale – miks mitte võtta lugeda kultuuriajakirjandust.
