Nüüd saavad tellijad Vikerkaart kohe ka võrgust lugeda. Ülejäänud peavad leppima siin kodukal pakutavaga, kus valitseb esialgu loomispäeva eelõhtuga sarnanev kaos, või hankima paberžurnaali. See avaneb kevadluuletusega Edward Thomaselt (kes langes 101 aasta eest lahingus Prantsusmaal.)

Paber ja ekraanipilt pole aga ainsad meediumid, milles sõnumid kehastuda võivad. Luule muutub taas suuliseks: vaata või õigemini kuula Beebilõusta.

Heli Allik annab selle maa räpist teadusliku ülevaate: “Räpplugu võib isegi kirjas kesisena paistvate sõnadega olla kuulates väga hea – rütm, muusikahelid, tämber, intonatsioon ja skandeerimise viis teevad kirjast täiesti eraldi tegutsedes oma töö”. Tänane kaootiline, koolinormidest ja headest tavadest vabanev emakeel, millega kohtume võrgukommentaarides ja sotsiaalmeedias, otsib endale uut vormi ja keha võib-olla just räpis – umbes nagu pärast pastorite vahendatud jumalasõna oli üldrahvaliku kirjakeele sünniks tarvis Kristian Jaak Petersoni oode.

Kirjasõna kehalisuse üle mõtiskleb Andrei Ivanov seoses Péter Nádasi “Mälestuste raamatuga”. Lauri Eesmaa, kes pälvis selle tõlke eest auhinna, on eestindanud ungari kirjaniku essee üksiteadvuse ja kollektiivi suhetest: “Kui keegi on söandanud otsustada kellegi üle kogukonna terviku nimel, siis võib ta olla kindel, et on eksinud, sest on kogukonna tervikust eemaldanud selle, kelle üle otsuse tegi.” Kollektiivi ja indiviidi vahekord on teistsuguse vaatenurga all esil ka intervjuus antropoloog Camille Robcis’ga: “Mulle tundub, et oleme ristteel, akadeemiliselt ja poliitiliselt, kus osa inimesi leiab, et on vaja rohkem, paremat, laiahaardelisemat universaalsust. Teised aga ütlevad, et vaadelgem seda ajalooliselt ja katsume leida meetmeid, mis heastaksid sajanditepikkust diskrimineerimist.”

Anton Šehhovtsov ja Peter Pomerantsev teevad ülevaate sellest, kuidas Ida-Euroopa pöörab paremale. Arengud Ungaris, Poolas, Tšehhis ja Slovakkias annavad vähemustele ja vabameelsetele põhjuse muretseda. Liberaalse demokraatia eduloo nurjumine “annab tuge ka Putini režiimi argumendile, et läänelik demokraatia ei tarvitse olla ühitatav idapoolsema Euroopa poliitilise kultuuriga ja et Lääne päevad on loetud ning tõusvad riigid peaksid sõlmima liidu Venemaaga.”

Kevad toob välja kaose; August Sanga sõnadega:                                      
Pealt oli daam küll uih-kui-kena,
nüüd aga märkad: vuih, kui ropp!
Ja kõige silma all on, ena,
auväärse talve kõnts ja sopp

 

Samal teemal

Vale tõuseb, tõde vajub

Eesti kinod mängivad sel talvel dokumentaalfilmi Eesti presidendist 2006–2016 Toomas Hendrik Ilvesest, keda vanemad põlvkonnad tunnevad hästi, nooremad ei ehk enam. Mis olekski parem hetk täiendada presidendist räägitavat lugu episoodiga, millest film vaikib?
2. märtsil 2025 möödub 10 aastat päevast, kui presidendi kantseleis peeti esmaspäeva hilishommikune nõunike koosolek. Tavapärane koosolek lõppes…

Toimetajalt: Meie igapäevast kriisi …

… püüab kirjeldada Vikerkaar.  COVID-i kõrgajal hakati rääkima komplekskriisist, milles rahvatervise, majanduse ja keskkonna hädad võivad võimenduda tapatalguteks. Kriise on nii palju, et kõik ühte väiksesse ajakirjanumbrisse ei mahugi. Isegi kui keskenduda sõjalistele konfliktidele, saab neist katta vaid murdosa. Ukrainal, kui meid kõige otsesemalt puudutaval, hoiab ajakirjandus veel silma peal.…

Toimetajalt: Kõigest, mis kväär ja ohtlik

Selle ilma igav kainus
rõhub nagu raudne soomus –
kõigesse, mis kväär ja ohtlik,
kiindub kirglikult mu loomus …võib-olla lipsas tsitaati täheviga, aga klassiku mõte jääb samaks. Märtsi Vikerkaare võtmesõnaks ongi „kväär“, mis tõlgib inglise „queer’i“, mille esimene tähendus on „veider“. Mäletame ju rõõmsat üllatust, kui leidsime 90-ndatel Von Krahli baari WC-seinalt paraftaseerituna…
Vikerkaar