Nüüd saavad tellijad Vikerkaart kohe ka võrgust lugeda. Ülejäänud peavad leppima siin kodukal pakutavaga, kus valitseb esialgu loomispäeva eelõhtuga sarnanev kaos, või hankima paberžurnaali. See avaneb kevadluuletusega Edward Thomaselt (kes langes 101 aasta eest lahingus Prantsusmaal.)

Paber ja ekraanipilt pole aga ainsad meediumid, milles sõnumid kehastuda võivad. Luule muutub taas suuliseks: vaata või õigemini kuula Beebilõusta.

Heli Allik annab selle maa räpist teadusliku ülevaate: “Räpplugu võib isegi kirjas kesisena paistvate sõnadega olla kuulates väga hea – rütm, muusikahelid, tämber, intonatsioon ja skandeerimise viis teevad kirjast täiesti eraldi tegutsedes oma töö”. Tänane kaootiline, koolinormidest ja headest tavadest vabanev emakeel, millega kohtume võrgukommentaarides ja sotsiaalmeedias, otsib endale uut vormi ja keha võib-olla just räpis – umbes nagu pärast pastorite vahendatud jumalasõna oli üldrahvaliku kirjakeele sünniks tarvis Kristian Jaak Petersoni oode.

Kirjasõna kehalisuse üle mõtiskleb Andrei Ivanov seoses Péter Nádasi “Mälestuste raamatuga”. Lauri Eesmaa, kes pälvis selle tõlke eest auhinna, on eestindanud ungari kirjaniku essee üksiteadvuse ja kollektiivi suhetest: “Kui keegi on söandanud otsustada kellegi üle kogukonna terviku nimel, siis võib ta olla kindel, et on eksinud, sest on kogukonna tervikust eemaldanud selle, kelle üle otsuse tegi.” Kollektiivi ja indiviidi vahekord on teistsuguse vaatenurga all esil ka intervjuus antropoloog Camille Robcis’ga: “Mulle tundub, et oleme ristteel, akadeemiliselt ja poliitiliselt, kus osa inimesi leiab, et on vaja rohkem, paremat, laiahaardelisemat universaalsust. Teised aga ütlevad, et vaadelgem seda ajalooliselt ja katsume leida meetmeid, mis heastaksid sajanditepikkust diskrimineerimist.”

Anton Šehhovtsov ja Peter Pomerantsev teevad ülevaate sellest, kuidas Ida-Euroopa pöörab paremale. Arengud Ungaris, Poolas, Tšehhis ja Slovakkias annavad vähemustele ja vabameelsetele põhjuse muretseda. Liberaalse demokraatia eduloo nurjumine “annab tuge ka Putini režiimi argumendile, et läänelik demokraatia ei tarvitse olla ühitatav idapoolsema Euroopa poliitilise kultuuriga ja et Lääne päevad on loetud ning tõusvad riigid peaksid sõlmima liidu Venemaaga.”

Kevad toob välja kaose; August Sanga sõnadega:                                      
Pealt oli daam küll uih-kui-kena,
nüüd aga märkad: vuih, kui ropp!
Ja kõige silma all on, ena,
auväärse talve kõnts ja sopp

 

Samal teemal

Tõde ja rahvusvaheline õigus

Aprillikuine Vikerkaar võtab vaatluse alla geopoliitilised pained. Püüame meediaväljaannete kiire uudisvoo maalitud pildile sügavust lisada nii ajaloolises kui geograafilises plaanis. Numbri autorid tõmbavad paralleele Eesti ja Gröönimaa, USA ja Euroopa parempoolsete ning meie kaasaja ja rahvusvahelise õiguse kujunemisaastate vahele. Keskseks küsimuseks jääb – kas näeme uue maailmakorra teket või vana…
4-5/2026

Toimetajalt: Jätku leiba!

Meie suhe toiduga on muutunud ühtaegu nii isiklikumaks kui anonüümsemaks.
Ühelt poolt mõjutavad toidu osas tehtavaid valikuid üha enam inimese vaimsed väärtused. See, kuidas näeme teisi elusolendeid enda kõrval, kuivõrd tajume toidutööstuse ökoloogilist jalajälge ning milliseid eetilisi kategooriaid enda jaoks oluliseks peame. Teisalt pole toidu kasvatamine ja valmistamine enam loomulik osa…
3/2026

Vikerkaare loetuimad tekstid, 2025

2025 oli Vikerkaares rahvusvahelise ja kodumaise koostöö aasta, paraku küll seetõttu, et kriisid maailma eri otstes nõudsid süvendatud tähelepanu. Kolleegidega Ukraina PEN-is ja Public Interest Journalism Labis pühendasime oma märtsinumbri Ukrainas toimuvale ukrainlaste endi sõnades. Palestiinlastest kirjanikud Hazem Jamjoum ja Heba Hayek kureerisid aga meie sügisese topeltnumbri kirjanduse- ja kunstiosa…
Vikerkaar