Ma saan osaks kogukonnast, ma osutan vastupanu koos teistega, keda ma enamjaolt pole iial varem kohanud. Korraga tundub protestimine mitte üksnes õige, vaid ka väga meeldiv.[1]Postsotsialistlik peataolek
Lähed vasakule – kaotad hobuse, lähed paremale – kaotad pea. Parempoolse maailmanägemuse triumf, mis kulmineerus Nõukogude bloki kokkuvarisemisega 1980ndate lõpul, tõi Lääne progressiivses kogukonnas kaasa sügava intellektuaalse kriisi. Vasakpoolne ideestik, mis oli seni inspireerinud demokraatlikku emantsipatsioonivõitlust ja alternatiivide otsimist kapitalistlikule süsteemile, oli praktikas osutunud ummikteeks. Feministlik mõtleja Nancy Fraser kõneles aastatuhande lõpul Lääne demokraatiate „postsotsialistlikust“ seisundist,[2] mida iseloomustab ühiskondliku kujutlusvõime kriis. Uued progressiivsed, peamiselt identiteedipoliitilised võitlustandrid, olgugi vaieldamatult vajalikud, ei suuda pakkuda ühiskonda ühendavat visiooni, kuna turumajanduse loogikast lähtuvalt toovad need erisuste tunnustamise nimel ohvriks laiema solidaarsuse.[3] Fraser võtab postsotsialistliku seisundi kokku diagnoosiga „[vasakpoolse] utoopilise energia ammendumine“,[4] viidates sellega Jürgen Habermasile, kes 1980ndate keskpaiga poleemilises essees „Uus hämarus: heaoluriigi kriis ja utoopiliste energiate ammendumine“[5] kõneleb utoopilise tulevikunägemuse kaotsiminekust kaasaja Lääne demokraatiates. Habermasi kirjelduse järgi on heaoluriigi projekt, mis suutis lepitada demokraatia ja kapitalismi ning maandas sellega klassikonflikti destruktiivse potentsiaali,[6] viinud oma institutsionaalses arengus olukorrani, kus on võimatu esitada veenvaid alternatiive valitsevale ühiskonnakorraldusele, isegi kui viimase puudujäägid ja piiratus globaliseeruva maailma uutele väljakutsetele vastamisel on aina ilmsemad. Habermas kõneleb Zeitgeist’ist, ühiskonda suunavast ajavaimust, mis sünnib ajaloolise teadvuse ja utoopilise nägemuse kokkupuutest, inspireerib rohujuuretasandil kogukondliku tahte väljendust ning institutsionaalsele poliitilisele tasandile edasi kandununa integreerib utoopilise energia päevapoliitikasse.[7] Habermas leiab, et 21. sajandi eel on see utoopiline energiavoog kokku kuivanud. Populaarsest baasist võõrandunud poliitiline bürokraatia ei suuda globaliseeruvas maailmas tagada ühiskondlikku õiglust,[8] samas kui utoopilise visiooni kadumisega on kadunud ka alus solidaarseks kogukondlikuks mobilisatsiooniks riigibürokraatia ja turuvõimu administreeritud status quo vastu. Rohujuuretasandi vastuhakk, kui seda eksisteeribki, on reaktsiooniline ja positiivse programmita,[9] pakkudes parimal juhul anarhistlikke utoopiaid, mis Habermasi hinnangul ei ole nüüdisühiskonnas reaalselt rakendatavad.[10] Kogukondlikku tahet konsolideerivate utoopiliste nägemuste ja jutustuste võrgustike[11] asemel näeb ta 1980ndatel kirjutades Lääne ühiskondades vaid „kokkukuivavaid utoopilisi oaase laienevas peataoleku ja banaalsuse kõrbes“.[12]
Habermasi arutlus pärineb Berliini müüri langemisele eelnenud ajast, kuid Fraser käsitleb külma sõja lõppu globaliseerumisprotsessi kiirendusena,[13] sestap tuleb „postsotsialistlikku“ seisundit näha Habermasi kirjeldatud visioonikriisi süvenemisena. Võimalikke lähtepunkte ühiskondlikust peataolekust väljumiseks pakub Fraser intervjuus „Avaliku sfääri ümbermõtestus: Panus tegelikult eksisteeriva demokraatia kriitikasse“,[14] kus ta analüüsib Habermasi avalikkusekontseptsiooni. Habermas kirjeldab demokraatliku ideaalina avalikkust kui ühist ja võrdsetel alustel toimivat arutelu-ruumi, kus argumenteeritud ja kaasavas läbirääkimises sünnivad konsensuslikud poliitilised otsused.[15] Fraser seab selle ideaali küsimuse alla, osutades, et tegelikkuses annab konsensuslik ja ebavõrdsust välistav arutelu eelised domineerivale poliitilisele jõule, kes nii mitte üksnes ei kehtesta avalikus sfääris oma poliitilist tahet, vaid esitab oma huve ainuvõimalike ja ratsionaalsetena. Ühiskondliku paigalseisu ületamiseks tuleb avalik sfäär avada pidevale ümberdefineerimisele ning eelistada mitmekesisust konsensusele. Just see viimane on huvitav, arvestades, et Fraser, nagu eespool öeldud, näeb „postsotsialistliku“ progressiivse ühiskonnaaktivismi peamise väljakutsena solidaarsuse taasleidmist. Seega kõneleb Fraser mitte totaliseeriva ja essentsialistliku solidaarsuse, vaid pluralistliku või koguni agonistliku solidaarsuse vajalikkusest, milles saaksid ühineda „nii dekonstruktsioon kui rekonstruktsioon, nii tähenduste destabiliseerimine kui ka utoopilise lootuse projitseerimine“.[16] Uue aastatuhande alguses on Fraser selles osas juba optimistlikum: Mehhiko 1994. aastal puhkenud zapatistlikus ülestõusus,[17] 1999. aasta Seattle’i meeleavaldustes ning järgnevates korporatiivse neoliberalistliku globaliseerumise vastastes protestiliikumistes näeb ta võitlusi, mis võib-olla suudaksid ühendada nii egalitaarset solidaarsust kui erinevuste tunnustamist.[18]
Uus aeg, uued protestimisviisid
Aastatuhande vahetuseks oli Lääne demokraatiates tekkinud mitmekesine kogum uue põlvkonna protestiliikumisi. Laiema avalikkuse teadvusse jõudsid need eelkõige seoses 1999. aastal Maailma Kaubandusorganisatsiooni ministrite konverentsi ajal Seattle’is aset leidnud alter-globalistlike[19] massimeeleavaldustega, mida meedias laialdaselt kajastati.[20]
Et tegemist oli kapitalismikriitiliste liikumistega, millel seejuures valdavalt puudus side vasakpoolsete poliitiliste organisatsioonidega, on neid nimetatud vasakpoolsuse-järgseteks,[21] samuti antipoliitilisteks[22] ning organisatsioonilisuse-järgseteks.[23] Õigem oleks öelda, et need protestiliikumised põhimõtteliselt keeldusid etteantud poliitikaväljal positsioneerumast. Erinevalt näiteks 20. sajandi kodanikuõiguste- või ametiühinguliikumistest ei soovita moodustada oma huvide esindamiseks parteiliselt struktureeritud organisatsioone ega pretendeerita eestkõnelejapositsioonile dialoogis riigivõimuga.[24] Ametlikus poliitilises protsessis osalemise asemel luuakse autonoomseid tsoone, mis olemuselt ei ühildu valitseva majanduspoliitilise ühiskonnakorraldusega[25] ning esitavad seega oma olemasoluga väljakutse hegemoonilisele poliitloogikale.[26]
Organisatsiooniliselt on tegemist vastuolulisuseni eriilmeliste ja ebapüsivate poliitiliste liitudega,[27] millel puuduvad nii ühtne ideoloogiline alus kui ka ametlikud juhid,[28] ning üldiselt välditakse fikseeritud võimusuhete väljakujunemist.[29] Ideaalne aktivist sekkub, käivitab liikumise ja taandub seejärel jälle anonüümsesse solidaarsusse. Nagu ütleb itaalia autor Wu Ming, kõneldes liikumisest Tute Bianche: „Me teeme ettepanekuid, ning mida enam inimesi need omaks võtab ja ellu viib, seda vähem olulised oleme meie.“[30] Öeldule tasub lisada, et Wu Ming ise on kollektiivne pseudonüüm,[31] sestap pole põhjust kahelda tema sõnade isetuses.
Valitseva institutsionaalse demokraatia vaatenurgast võivad paljud nüüdisaegsed protestiliikumised tunduda stiihiliselt sihitute ja viljatute rahutustena: kuna liikumised on nii oma koosseisult kui ka taotlustelt vastuolulised ja laialivalguvad, pole pea kunagi selge, kellega ja mille üle üldse tulemuslikesse läbirääkimistesse astuda, kui selline soov ka peaks tekkima. Poliitikafilosoof Giorgio Agamben kõneleb poliitilisest õõnestusvõimekusest (potenza destituente),[32] vastuhakust, mille eesmärk pole võimu haarata, kehtestada või kukutada, vaid seda vähendada ja vältida.[33] Sellest vaatest pole nüüdisaegsete protestiliikumiste institutsionalne raskestikaasatavus mitte puudus, vaid taktikaline eelis, mis aitab neil luua ja kaitsta oma autonoomiat.
Representatiivpoliitilisse süsteemi panustamise asemel näevad uued vastupanuliikumised ühiskondlikult edasiviivat potentsiaali pigem infrapoliitilisel tasandil – ametlikust poliitsfäärist välja jäävas, selle all hoovavas kogukondlikus ja kultuurilises koostöös ning vastupanus. Kesksed tegutsemistaktikad on vahendamatus (immediatism) ja otsene tegevus (direct action):[34] traditsioonilistest poliitilistest kanalitest ja institutsioonidest möödaminev aktiivne ja (enamasti) füüsiline sekkumine, mis võib väljenduda nii talgute, karnevalipeo kui ka sabotaaži-aktsioonina. Valitsev diskursiivne demokraatiakäsitlus aktsepteerib otsest tegevust n-ö viimase vahendina olukorras, kus ametlikud institutsioonid on lakanud toimimast;[35] radikaalse aktivismi vaatepunktist aga takistavad pahatihti just töötavad institutsionaalsed mehhanismid ühiskondlike probleemide lahendamist, delegeerides sisulise innovatsiooni pidevalt tulevikku, järgmiste valimiste, järgmiste otsustustsüklite taha.[36] Otsene tegevus kui poliitiline taktika ühendab seega otsedemokraatia ja kodanikuallumatuse elemente. Filosoofilisemalt saaks seda kirjeldada pragmaatilise utopismina: revolutsioon ei ole üks kataklüsmiline sündmus, vaid pidev vabanemisprotsess, millega aktualiseeritakse midagi riigi kõrval alati olemas olnut, kuid maha vaikitut ja alla surutut.[37] Ideaalid nagu mittehierarhilisus, vabatahtlikkus, koostöö ja solidaarsus on siin ja praegu eksisteerivad potentsiaalid,[38] järelikult ka ühiskondlik utoopia on teostatav siin ja praegu.[39]
Aastatuhandevahetusel pead tõstnud uuelaadses protestikultuuris võib seega näha identiteedipoliitiliste võitluste ja ühiskondliku solidaarsuse vahelise vastu-olu ületamist. Et ühises protestis leitud solidaarsus on enamasti üürike, ei vähenda tingimata selle kogemuse personaalset lummust ega narratiivset, utoopilist ja müütilist ühiskondlikku potentsiaali.
Anarhism pärast anarhismi
Poliitikafilosoofiliselt on aastatuhande lõpul esile kerkinud radikaalselt antiautoritaarseid kapitalismikriitilisi protestiliikumisi käsitletud anarhistlikena.[40] Teise maailmasõja järel oli anarhism pigem vastukultuuriline meelelaad kui poliitiline jõud.[41] Kommunistliku bloki lagunemine ja sellega kaasnenud ortodoksselt marksistliku vasakpoolsuse kriis Lääne kapitalismikriitilistes intellektuaalsetes ringkondades aga võimaldas seni kultuurilisele äärealale tõrjutud ideedel ja praktikatel naasta ühiskondlike võitluste keskmesse. Kui vaadelda aastatuhande vahetuse paiku tekkinud uusi protestiliikumisi nagu Direct Action Network, Critical Mass, Associazione Ya Basta, Tute Bianche, Reclaim the Streets[42] jt, saab nende tegevuses tõesti hõlpsasti ära tunda seoseid Emma Goldmani, Pjotr Kropotkini, Mihhail Bakunini jt anarhismiklassikute ideedega. Just nimelt hargnevaid seoseid, mõttelisi ühendusteid, mis viivad ühest praktikast teiseni, samas kui praktikad loovad uusi ühendusi eri poliitiliste ideede ja identiteetide vahel,[43] ning kindlasti ei saa öelda, et teooria eelneks praktikale või et praktikad järgiksid üht kindlat anarhismitraditsiooni. Ainuüksi kaasaegset protestikultuuri iseloomustav institutsiooni- ja autoriteediskeptilisus välistab kestvama truuduse ühele õpetusele.
Eristamaks tänapäeva protesti- ja vastupanukultuuri klassikalisest, klassivõitluse ideoloogiast kantud anarhismist, on võetud kasutusele mõiste post-anarhism.[44] Eesliide post kannab siin kahetist tähendust: esiteks, anarhistlike ja poststrukturalistlike ideede põimumist, ning teiseks, senistest ideoloogilistest raamidest väljumist, avatust eksperimenteerivatele praktikatele.[45] Postanarhistlik mõtteviis samastub pigem intuitiivselt ja afektiivselt kirju ja laiapõhjalise radikaalse vaimsuse kui ideoloogilise anarhismitraditsiooniga.[46]
Eelnevaga on kooskõlas, et paljud (post)anarhistlikena käsitletavad aktivistigrupid ei määratle end ise anarhistlikena per se, eelistades omadussõnu nagu „autonoomsus“, „antiautoritaarsus“, „horisontaalsus“.[47] Eeskujusid nähakse pigem liikumistes, kus anarhism ei olnud kesksel kohal: radikaalsed keskkonnaaktivistid, võitlev feminism, kvääraktivistid jt vähemuste eest võitlejad;[48] samuti tuuakse esile nn globaalse Lõuna kolonialismi- ja neoliberalismi-vastaseid liikumisi.[49] Väga mõjukaks osutus 1994. aastal Mehhikos protestina Põhja-Ameerika Vabakaubandusleppe (NAFTA) vastu puhkenud zapatistlik ülestõus, nn „maailma esimene postmodernistlik revolutsioon“.[50] Meediat, eriti internetivõrgustikke oskuslikult kasutavad ja kogukondlikult horisontaalselt organiseerunud, marginaliseeritute õiguste eest võitlemist ja globaalkapitalismi kriitikat ühendavad zapatistid mõjusid inspireerivalt paljudele USA ja Lääne-Euroopa aktivistidele ja kriitilistele intellektuaalidele.[51] Omaette kultusfiguuriks kujunes fantoomselt karismaatiline, alati maski kandev ja identiteete vahetav eestkõnelejaisik Subcomandante Marcos.[52] Nagu nendib Wu Ming: „Zapatistid suutsid ühiskonda kõnetada müütiliselt alalt, kus saavad kokku folkloor ja popkultuur“.[53] Zapatistid ja sarnased liikumised pakkusid populaarset kõneainet ja elavdasid rahvalikku müüdiloomet, eelkõige kinnitasid need läänemaailma sees, traditsioonilise vasakpoolsuse varemete vahel peituvates subaltern kontraavalikkustes, subkultuursetes ja poolpõrandaalustes arutelufoorumites juba kuju võtnud uute alternatiivsete ideede ja praktikate ellurakendatavust.
Kaose maagia
Postanarhismi akadeemilisem mõtestamine pärineb uuest aastatuhandest,[54] poliitfilosoofidelt nagu Jason Adams, Benjamin Franks, Todd May, Saul Newman jt – kuid postanarhismi põhiprintsiibid pandi kirja juba 1980ndatel ning üldiselt seostatakse postanarhistliku mõtteloo algust autorinimega Hakim Bey.[55] 1980ndatel avaldas nimetatud salapärane autor,[56] kes väitis end esindavat organisatsiooni nimega Ontoloogilise Anarhismi Assotsiatsioon, ohtralt esseid ja kommünikeesid Ühendkuningriigis ja Ühendriikides mõjuka poolpõrandaaluse esoteerilise Chaos Magick subkultuuriga[57] seonduvates zine’ides, isetiražeeritud ajakirjades ja pamflettides. Tegemist oli sisuliselt internetieelse 4chaniga,[58] võrgustikuga, mis pakkus foorumit alternatiivsetele, marginaalsetele ja deviantsetele mõttesuundadele okultismist küberpungi ja alternatiivse seksuaalsuseni. Selles konspiratoorses „anarho-kväär-maagilises miljöös“,[59] kus tooni andsid nihilistlikud ja apokalüptilised sõnavõtud, pälvis Bey programmiliselt „antipessimistlik“[60] maailmavaade tähelepanu. Siinse arutluse seisukohalt on olulised eelkõige kaks esseed: „Post-Anarchism Anarchy“ ja „Pirate Utopias“. Esimeses pakutakse nägemust uut laadi anarhismist, mis vabanenuna kängitsevatest vasakpoolsetest doktriinidest saab taas võimeliseks kõnetama ühiskonda selle kõige fundamentaalsemal, igapäevaelu tasandil; teises kuulutatakse utoopia võimalikkust siin ja praegu ning tutvustatakse „ajutiste autonoomsete tsoonide“ (Temporary Autonomous Zones, TAZ) kontseptsiooni. Need kaks ja hulk teisi Bey kirjutisi ilmusid 1991 antoloogiana „T.A.Z.: The Temporary Autonomous Zone, Ontological Anarchy, Poetic Terrorism“,[61] millest sai ilmumise järel aastatuhande lõpu Lääne vastupanukultuuri üks võtmetekste.[62]
Bey visioon on brikolaažlik ja poeetiliselt krüptiline, selles segunevad revolutsiooniline ideoloogia, müüdid ja müstitsism, poststrukturalistlik filosoofia ning must maagia.[63] Olulisemad postanarhistlikud ja vastupanukultuurilised ideed, mida hiljem eri autorid ja praktikud on laiendanud ja süvendanud, on selles aga visandatud. Keskse sõnumina jääb kõlama nõue loobuda ühiskondlikult transformeeriva revolutsiooni ihalusest ning keskenduda vastuhakule, mis piraatlikult hõivab hegemoonilise võimu pimetähne ja mõrasid, realiseerub igapäevases ja ajutises ega vii paratamatu hävinemiseni kokkupõrkes, vägivallas ja martüüriumis.[64]
„TAZ on ülestõus, mis ei astu Riigivõimule otse vastu, geriljaoperatsioon, mis vabastab mingi ala, … „okupeerib“ selle salaja ning peab seal oma pidu.“[65]
Ajutised autonoomsed tsoonid on utoopiad, mis ei kuku läbi, sest need on nii efemeersed, et Riik ei leia neid üles, ei suuda neid summutada, ega jõua nad ka ise end reeta ja Riigiks muutuda. Võib öelda, et Bey kinnitab Habermasi, Fraseri jt ühiskonnakriitikute pessimistlikku analüüsi ning samaaegselt ütleb sellest lahti. Kas näha oma kaasaegseid utoopilisi kogukonnaliikumisi kahanevate oaasidena banaalsuse kõrbes, nagu teeb Habermas, või mobiilsete piraadienklaavide võrgustikuna maailmamerel – need on sama nähtuse lahknevad kirjeldused, mis viivad kardinaalselt erinevate järeldusteni. Utoopia on mõeldamatu ja seetõttu teostatav, utoopia on nähtamatu ja seetõttu käegakatsutav.
1990.–2000. aastatel sai ajutiste autonoomsete tsoonide kontseptsioonist meem, mille populaarsus kasvas kaugele väljapoole anarhistlikke ringkondi.[66] Antihegemoonilise taktikana inspireeris TAZ 1990ndatel eelkõige protestivaid, vastupanu ja karnevalilikke pidustusi ühendavaid üritusi: juba nimetatud liikumisi Critical Mass[67] ja Reclaim The Streets,[68] samuti näiteks festivali Burning Man[69] ning laiemalt 1990ndate alternatiivset reivikultuuri.[70] Vastavalt on Bey postanarhistlikku visiooni kritiseeritud kui elitistlikku, eskapistlikku ja individualistlikku „elustiili-anarhismi“.[71] Ometi on ajutised autonoomsed tsoonid uuel aastatuhandel kogukondliku vastupanutaktikana pigem kinnistunud. 2010ndatel oli põhjust TAZ-ist taas kõneleda seoses Occupy-meeleavaldustega USAs[72] ja mujal maailmas,[73] 2020. aastal seoses Black Lives Matter-meeleavaldustega[74] ning alles äsja seoses nii radikaalse kliimaaktivismiga kui ka Gaza konfliktist tõukunud ülikoolilinnaku-meeleavaldustega.[75]
Autonomistlikud kogukondlikud ruumihõivamised pole Lääne kapitalismikriitilises vastukultuuris midagi uut ja küllap on õigus kommentaatoritel, kes seondavad „T.A.Z.-i“ viiruslikku menu sellega, et Bey retoorika kõlas kokku 1980.–1990. aastate küberkultuuri- ja küberaktivismilainega Euroopas ning Ühendriikides.[76] See selgitus üksi ei saa aga olla ammendav, arvestades, et ajutised autonoomsed tsoonid on ühendava vastupanukontseptsioonina üle elanud nii 2010ndate Occupy-liikumiste hääbumise, Hakim Bey autoriteedi languse[77] kui, nagu näib, ka neoliberaalse hegemoonia. Pigem on põhjust näha autonoomsetes tsoonides end ilmutamas kogukondlikku Zeitgeist’i, mis hiliskapitalistlikes ühiskondades kaotsi läinud.
Piraadiutoopiad
Ajavaim, nagu öeldud, sünnib ajaloolise teadvuse ja utoopilise nägemuse kokkupuutest. Ajutiste autonoomsete tsoonide kontseptsioon sai alguse huvist ajalooliste piraadiutoopiate vastu.[78] Kontseptsiooni esmalt tutvustavas kirjutises „Pirate Utopias“ ja kogumikus „T.A.Z.“ viidatakse neile palju. Bey tekstid on aga kurikuulsalt hektilised, täis allusioone ja adressaadita tsitaate, ning osutused piraatidele ja piraadiutoopiatele jäävad üsna hämaraks. Kontekstist saab selgema pildi, kui võtta „T.A.Z.-i“ kõrvale intertekstuaalseks lugemiseks Peter Lamborn Wilsoni (Hakim Bey kodanikunimi) 1995. aastal avaldatud populaarteaduslik ajaloouurimus „Piraadiutoopiad: Mauri korsaarid ja Euroopa renegaadid“,[79] kus viidetega Christopher Hilli, Marcus Redikeri, Eric Hobsbawmi jt akadeemiliste ajaloolaste töödele käsitletakse progressiivsest vaatenurgast varauusaegset mere-piraatlust.
Piraadid on läbi aegade pakkunud populaarset jutuainest, alates 1970ndatest aga hakkas ajalooline piraatlus pälvima vastupanu- ja alternatiivkultuuride tähelepanu.[80] Oluline teetähis siin on Briti sotsiaalajaloolase Christopher Hilli 1980. aasta essee „Radikaalsed piraadid?“.[81] Hill vaatleb selles 1660. aastate Inglismaad, kodusõjale ja üürikesele vabariigile järgnenud monarhistliku restauratsiooni perioodi. See oli ühiskond, mille revolutsioonilise uuendamise katse oli läbi kukkunud, „normaalne“ kord taastatud ning kus alles äsja rahvahulki mobiliseerinud radikaalsed, progressiivsed, emantsipeerivad ideed kadusid avalikust arutelust põlvkondadeks. Sellel taustal küsib Hill, mis sai endistest võitlevatest idealistidest. Mõned hukkusid, mõned leppisid – aga ometi mitte kõik? Võimaliku juhtlõnga leiab Hill varauusaegse Inglismaa populaarsest piraadikirjandusest. Seiklejate ja kõrilõikajate kõrval leidub neis kummastaval kombel ka kirjeldusi idealistlikest, progressiivselt meelestatud lindpriidest ja kaugetele eksootilistele saartele rajatud utoopialaadsetest piraadikommuunidest. Hill spekuleerib, et nõnda võisid mõnedki radikaalid lüüasaamisega leppimise asemel seilata Uude Maailma, et jätkata oma progressiivset projekti purjede all ning seni kaardistamata, impeeriumile nähtamatuks jäävates arhipelaagides. Hill kõrvutab progressiivselt meelestatud piraate teise mõjuka Briti sotsiaalajaloolase Eric Hobsbawmi kontseptsiooniga sotsiaalsest bandiidist.[82] Sellest saab välja lugeda, et Hill näeb radikaalset piraati sarnaselt sotsiaalse bandiidiga kui teatava ajastuülese kogukondliku vastupanuarhetüübi kehastajat. Neis kahes müütilises figuuris on palju sarnasusi, sisulisemat erinevust saab tuletada aga sellest, et kui robinhoodlik sotsiaalne bandiit esindab maaga seotud kogukonna traditsioonidest lähtuvat vastupanu,[83] siis radikaalsete piraatide vastupanu on deterritorialiseerunud ja utoopiline.
See polnud Christopher Hillil esimene kord tõstatada küsimus varauusaegsetest piraadikogukondadest kui teatavast kommunaarsest vastupanukultuurist,[84] ka polnud ta oma otsingutes üksi.[85] Tähelepanuväärne on aga, et kõrvuti ülipõhjalike ajalooteadmiste demonstreerimisega tsiteerib Hill kõnealuses arutluses ohtralt populaarkirjanduslikke, selgelt sensatsionistlikke ajaloolisi allikaid ja küsitavaid autoreid,[86] kelle puhul ka ise möönab, et küllap on allikas kasutanud kirjeldusi eksootilistel saartel õitsvatest piraadiutoopiatest vahendina kritiseerimaks enda kaasaegse imperiaal-Euroopa ühiskonnakorda.[87] Tundub, et joonimaks alla, kui olulised on ühiskondlike emantsipatsiooni-ideaalide edasikandjatena lood ja legendid, lõpetab Hill oma arutluskäigu kujutluspildiga 18. sajandi Londonist, kus sada aastat pärast revolutsiooni läbikukkumist on kokku tulnud esimene radikaalpoliitiline tööliste vestlusklubi ning jutustatakse innustavaid lugusid piraatidest ja piraadiutoopiatest. Niisiis, 1980ndatel, ajal, mil Jürgen Habermas jt kõnelevad utoopilise visiooni ammendumisest, arutleb Christopher Hill radikaalse utoopilise vastupanunarratiivi võimalikkuse ja vajalikkuse üle maailmas, kus ühiskonna revolutsiooniline ümberkorraldamine on muutunud mõeldamatuks. Samast žanrist järgmisena tuleb nimetada ajaloolase ja aktivisti Marcus Redikeri 1987. aasta teost „Saatana ja sügava sinise mere vahel“,[88] kus autor arendab ja laiendab ideid piraatidest kui algupärasest antiautoritaarsest vastukultuurist.
Idee progressiivsetest piraatidest osutus inspireerivaks. Ridamisi ilmus uusi käsitlusi, mis avardasid 1980.–1990ndate kultuuriuuringutes omaette väikseks haruks kasvanud piraadiuuringute ampluaad.[89] Akadeemiliselt pälvisid piraadiuuringud kriitikat, eelkõige heideti ette nüüdisaegsete progressiivsete ideede meelevaldset projitseerimist minevikku.[90] Piraadiuurijad ise selles tingimata probleemi ei näinud või see oligi nende programmiline aktivism: „Antiautoritaarne ja mässuline vaim tõstab ajaloolised piraadid nende kultuurilisest kontekstist kõrgemale ja asetab nad nüüdisaegsete võitluste keskmesse.“[91] Wilsoni/Bey käsitlused ajaloolistest piraadiutoopiatest ei lisa eelkirjutatule palju uut, kuid kinnitavad nägemust piraatlusest kui arhetüüpsest antihegemoonilisest vastupanust, kusjuures Wilson väljendab arusaama ajaloo ja mütopoeesia vahelise piiri ambivalentsusest[92] ning utopismist kui heuristilisest, eksperimenteerimisel ja inspiratsioonil põhinevast uurimismeetodist.[93]
Aktivismi ja akadeemilise maailma ühendamine on problemaatiline, kuid nagu argumenteerib Nancy Fraser, on see siiski võimalik ja vajalik.[94] Asjaolu, et progressiivsed piraadikäsitlused langesid tihti pigem ilukirjanduse kui akadeemilise uurimuse valdkonda,[95] ei tulnud selliste käsitluste populaarsusele tingimata kahjuks. Aastatuhandevahetuse eel heitsid paljud aktivistid Läänes radikaalsetele intellektuaalidele ette, et pärast sotsialismileeri kokkuvarisemist on nood sulgunud akadeemilisse vandlitorni ning jätnud unarusse populaarse diskursuse.[96] Piraadiuuringuid saab selles kontekstis näha ühe hoovusena, mis püüdis ületada lõhesid akadeemilise maailma, aktivismi ja populaarkultuuri vahel. Piraadimütoloogiate mõju tänapäeva vastukultuurile on käsitletud eelkõige seoses küberaktivismi ja autoriõiguste temaatikaga.[97] Saab üksnes oletada, et häkkerikultuuri kaudu on aastatuhande lõpu libertaar-anarhistlik piraadifolkloor oluliselt kujundanud kogu nüüdse küber- ja sotsiaalmeediakultuuri aluseid. Institutsionaalsesse poliitikasse jõudsid progressiivsed piraadid koos piraadiparteidega nullindate teisel poolel.[98] Piraadiparteide hiilgeaeg jäi üürikeseks, kuid tegemist oli 2010ndatel alguse saanud populistlike protestiparteide tõusulaine ühe varasema ja silmapaistvama ettekuulutajaga.[99]
Siin ja praegu
On tõsi, et ajalugu on võitjate kirjutatud. Et aga Fortuuna on muutliku meelega, saab ajalugu ikka ja jälle uue pilguga üle lugeda. Aastatuhande lõpul, sotsialistliku bloki lagunemise järel levinud ajaloo lõpu retoorika ning globaalse neoliberaalse hegemoonia pühitsemine ei jätnud palju ruumi alternatiivsetele, kapitalismikriitilistele suundumustele. Vaatamata liberaalse demokraatia heaoluühiskonna-mudeli kuhjuvatele puudustele näis radikaalne ühiskondlik teisenemine olevat muutunud mõeldamatuks, igasugune sisuline vastuhakk mõttetuks. Sellel taustal tabas populaarse (ja populistliku) protestipoliitika esiletõus 21. sajandil Lääne traditsioonilisi demokraatlikke institutsioone ja professionaalset poliitilist eliiti ootamatult.
Märgid muidugi olid selgelt olemas, kuid valitseva poliitilise kultuuri vaatenurgast oli neid raske näha, veel raskem tõsiselt võtta. Uus ühiskondlik ajavaim võrsus marginaalsetes suhtlusfoorumites, kus asjalikule poliitilisele debatile eelistati seiklusjutte piraatidest, utoopiatest ja mustast maagiast, kapten Charles Johnsonist ja Subcomandante Marcosest. Ka 1999. aasta Seattle’i massimeeleavaldused kummastasid vilunud poliitvaatlejaid sellega, et peamine, mis meeleavaldajaid näis ühendavat, ei olnud poliitiline programm, vaid reibas reivimuusika. See ei vastanud normatiivsele ettekujutusele poliitilisest aktivismist ja ühiskondlikus arutelus osalemisest, mistõttu oli toimuvat kerge alahinnata ja jääda ootama (mitte kunagi saabuvat) „normaalsuse“ naasmist.
Piraadiutoopiate ja postanarhismi ning sellega koos laiemalt tänapäevase protestikultuuri vaheliste seoste väljavalgustamine lubab vaadelda, kuidas karismaatilised utoopilised narratiivid subkultuursetes kontraavalikkustes kuju võtavad ning läbi kogukondlike suhtlusvõrgustike edasi kanduvad ja teisenevad, kuni omandavad soodsates oludes laiema ühiskondliku kõlapinna. Hilisem sotsiaalmeedia võidukäik on kirjeldatud protsesse intensiivistanud[100] ning radikaalselt ja utoopiliselt antiautoritaarne protestikultuur ei iseloomusta enam kaugeltki üksnes progressiivseid või kapitalismikriitilisi suundumusi. QAnon[101] mobiliseerib rohujuuretasandi vastupanuliikumisi, levitades internetivõrgustikes vandenõunarratiive, mis ühendavad valitseva poliitilise eliidi kriitikat ja seikluskirjanduslikke troope; Black Lives Matter-liikumisega paralleelselt on esile kerkinud kollaste vestide liikumine (gilets jaunes) Prantsusmaal ja Proud Boys[102] USAs. Eelnev arutlus ehk annab mõningaid lähtepunkte, mille kaudu mõista, miks just selline poliitiline kultuur on 21. sajandil tõusuteel, miks protestimeeleavaldustest on saanud uus normaalsus, nüüdisaja pärisosa.
Tänapäeva protestikultuuri käsitlemine postanarhismi teoreetilises raamistikus võimaldab selles ära tunda poliitilist agentsust ja ühiskondlikku produktiivsust. Protestiliikumine võib traditsioonilisemast seisukohast paista ennasttühistavalt vastuolulisena – lähiajast näiteks fakt, et Palestiina omariiklust toetavad Lääne kväärid[103] –, kuid postanarhistlikust vaatest osutab see pigem, et poliitiline otsetegevus võimaldab seni ületamatuna tundunud ideoloogilisi ja isiklikke lõhesid sillata siin ja praegu. Ja see pole mitte vähe ega ebaoluline. Kui Nancy Fraser küsis aastatuhandevahetuse eel, kuidas pihustunud identiteedipoliitilistel võitlusväljadel taasleida ühiskondlikust stagnatsioonist väljumiseks vajalik solidaarsus, siis protestis osalemisest on saanud hiliskapitalistlikus killustunud ühiskonnas võib-olla et kõige kättesaadavam utoopilise kogukondlikkuse vorm.
[1] H.-C. Dany, Subjectivity in Shadows: How Could Protest Change to Go Beyond Catering to an Apparatus? Rmt-s: Protest: The Aesthetics of Resistance. Toim. B. Rogger jt. Zürich, 2018, lk 339–340.
[2] N. Fraser, Justice Interruptus. New York; London, 1997. Fraser asetab sõna „postsotsialism“ jutumärkidesse rõhutamaks, et tema käsitluses on tegemist mõistega, mida ei tuleks võtta valmismääratlusena, vaid kriitilise arutelu objektina.
[3] Sealsamas, lk 3.
[4] Sealsamas, lk 2.
[5] J. Habermas, The New Obscurity: The Crisis of the Welfare State and the Exhaustion of Utopian Energies. Rmt-s: J. Habermas, The New Conservatism: Cultural Criticism and the Historian’s Debate. Cambridge (MA), 1989 [1986], lk 48–70.
[6] Sealsamas, lk 55.
[7] Sealsamas, lk 49–51.
[8] J. Habermas, Between Facts and Norms. Contributions to a Discourse Theory of Law and Democracy. Tlk W. Rehg. Cambridge (MA), 1996, lk 480.
[9] J. Habermas, The New Obscurity, lk 63.
[10] J. Habermas, Between Facts and Norms, lk 481.
[11] Sealsamas, lk 98.
[12] J. Habermas, The New Obscurity, lk 68.
[13] N. A. Naples, To Interpret the World and to Change It: An Interview with Nancy Fraser. Signs, 2004, kd 29, nr 4, 2004, lk 1110.
[14] N. Fraser, Rethinking the Public Sphere: A Contribution to the Critique of Actually Existing Democracy. Rmt-s: N. Fraser, Justice Interruptus, lk 69–98.
[15] J. Habermas, Avalikkuse struktuurimuutus. [1962] Tlk A. Luure, Tallinn, 2001.
[16] N. Fraser, Justice Interruptus, lk 219.
[17] Rahvusliku Vabastamise Zapatistlik Armee (EZLN) alustas tegevust 1994. aastal Chiapase osariigis Mehhikos, protestides Mehhiko valitsuse poliitika vastu, mis oli ebasoodne põlisrahvastele ja maapiirkondade kogukondadele. Rühmituse ebakonventsionaalsed taktikad on pälvinud hulgaliselt rahvusvahelist tähelepanu ja ka akadeemilist arutelu.
[18] N. A. Naples, To Interpret the World and to Change It, lk 1115.
[19] Meedias kasutatakse pahatihti väljendit „globalismivastased“, kuid alter-globalism on vastu neoliberaalsele globalismile, pooldades õiglasemat ja jätkusuutlikumat üleilmastumist.
[20] D. Markovits, Democratic Disobedience. The Yale Law Journal, 2005, kd 114, nr 8, lk 1950.
[21] R. T. Long, Anarchism. Rmt-s: The Routledge Companion to Social and Political Philosophy. Toim. G. Gaus, F. D’Agostino. New York; Oxon, 2013, lk 226.
[22] D. Morland, Anti-Capitalism and Poststructuralist Anarchism. Rmt-s: Changing Anarchism: Anarchist Theory and Practice in a Global Age. Toim. J. Purkis, J. Bowen. Manchester; New York, 2004, lk 32.
[23] J. Adams, The Constellation of Opposition. Rmt-s: Post-Anarchism: A Reader. Toim. D. Rousselle, S. Evren. London; New York, 2011, lk 131.
[24] D. Morland, Anti-Capitalism and Poststructuralist Anarchism, lk 32.
[25] Sealsamas, lk 36.
[26] R. J. F. Day, Gramsci Is Dead: Anarchist Currents in the Newest Social Movements. London, 2005, lk 8.
[27] B. Franks, Postanarchism: A Critical Assessment. Journal of Political Ideologies, 2007, kd 12, nr 2, lk 134–135.
[28] B. E. Harcourt, Political Disobedience. Critical Inquiry, 2012, kd 39, nr 1, lk 33–55.
[29] G. Kuhn, Interview with Jürgen Mümken. Anarchist Developments in Cultural Studies, 2013, nr 1, lk 206.
[30] Wu Ming, Tute Bianche: The Practical Side of Myth Making (in Catastrophic Times). Wu Ming Foundation blog, 19. 10.2001, https://www.wumingfoundation.com/english/giap/giapdigest11.html. Tute Bianche on aastail 1994–2001 peamiselt Itaalias tegutsenud protestiliikumine, mis oli tuntud „turvalise“ füüsilise võitluse taktikate väljatöötamise poolest.
[31] Selle nime all tegutseb aastast 2000 grupp autoreid, kes muuhulgas olid varem seotud teise kollektiivse persooni, Luther Blissetti tegevusega. Wu Ming on avaldanud romaane, jutustusi ja esseistikat.
[32] G. Agamben, What is a Destituent Power? Society and Space, 2014, kd 32, nr 1, lk 65–74.
[33] S. Newman, T. Topuzovski, Postanarchism and Critical Art Practices. London; New York, 2004, lk 23–30.
[34] Immediatism kui kontseptsioon pärineb 19. sajandi abolitsionismiliikumisest, mis oli kriitiline orjandust keelustava poliitilise protsessi aegluse suhtes; 1990ndate filosoofilisemas vastupanukultuuris, autorite nagu Hakim Bey jt käsitluses, hakkas see tähistama ka vahetut, kapitalismi poolt kaubastamata kogemust ja kontakti. Direct action ehk otsene tegevus kui kontseptsioon pärineb 20. sajandi alguse võitlevatelt töölisliikumistelt, kes kasutasid oma huvide saavutamiseks streike ja sabotaažiakte.
[35] Vt nt: J. Habermas, Between Facts and Norms, lk 383.
[36] D. Edyvane, E. Kulenovic, Disruptive Disobedience. The Journal of Politics, 2017, kd 79, nr 4, lk 1370.
[37] T. Goyens, Social Space and the Practice of Anarchist History. Rethinking History, 2009, kd 13, nr 4, lk 450.
[38] U. Gordon, Anarchism Reloaded. Journal of Political Ideologies, 2007, kd 12, lk 46.
[39] G. Grindon, Carnival Against Capital: A Comparison of Bakhtin, Vaneigem and Bey. Anarchist Studies, 2004, kd 12, nr 2, lk 149.
[40] S. Evren, Introduction: How New Anarchism Changed the World (of Opposition) after Seattle and Gave Birth to Post-Anarchism. Rmt-s: Post-Anarchism: A Reader, lk 1–19; B. Franks, Postanarchism: A Critical Assessment, lk 127–145; U. Gordon, Anarchism Reloaded, lk 29–48; D. Graeber, The New Anarchists. New Left Review, 2002, nr 13 (jaanuar-veebruar), lk 61–73; D. Morland, Anti-Capitalism and Poststructuralist Anarchism, lk 23–38; S. Newman, Postanarchism. London, 2015, lk 101–105; A. Versluis, A Conversation with Peter Lamborn Wilson. Journal for the Study of Radicalism, 2010, kd 4, nr 2, lk 153–154.
[41] S. Newman, T. Topuzovski, Postanarchism and Critical Art Practices, 2004, lk 10.
[42] Direct Action Network on 1999. aasta Seattle’i meeleavaldustest välja kasvanud võrgustik, mis organiseeris 2000ndate alguses USAs mitmeid meeleavaldusi; Critical Mass on 1990ndate esimesel poolel USAs alguse saanud jalgratta-protestiliikumine; Associazione Ya Basta – 1990ndate Itaalias alguse saanud vasakpoolsete aktivismigruppide võrgustik; Reclaim the Streets – 1990ndate keskel Ühendkuningriigis alguse saanud kogukonna-protestiliikumine, mis võitleb eelkõige avaliku ruumi privatiseerimise ja segregeerimise poliitikate vastu.
[43] R. J. F. Day, Gramsci Is Dead, lk 10–11.
[44] B. Franks, Post-Anarchism: A Partial Account. Rmt-s: Post-Anarchism: A Reader, lk 174.
[45] G. Curran, 21st Century Dissent: Anarchism, Anti-Globalization and Environmentalism. New York, 2007, lk 35; S. Newman, Postanarchism, lk 101.
[46] J. Adams, Postanarchism in a Nutshell. The Anarchist Library, 2003, lk 5; D. Rousselle, J. Adams, Anarchism’s Other Scene: Materializing the Ideal and Idealizing the Material. Anarchist Developments in Cultural Studies, 2013, kd 2, lk 1–9.
[47] U. Gordon, Anarchism Reloaded, lk 30, 32.
[48] R. J. F. Day, Gramsci is Dead, lk 4.
[49] U. Gordon, Anarchism Reloaded, lk 30; C. Dixon, Building ʻAnother Politics’: The Contemporary Anti-Authoritarian Current in the US and Canada. Anarchist Studies, 2012, kd 20, nr 1, lk 36; R. Broad, Z. Heckscher, Before Seattle: The Historical Roots of the Current Movement Against Corporate-led Globalization. Third World Quarterly, 2003, kd 24, nr 4, lk 713–728.
[50]50 A. Carrigan, Chiapas: The First Post-modern Revolution. The Fletcher Forum of World Affairs, 1995, kd 19, nr 1, lk 71–98
[51] Vt nt: A. C. S. Swords, Neo-Zapatista Network Politics: Transforming Democracy and Development. Latin American Perspectives, 2007, kd 34, nr 2, lk 78–93; M. T. Berger, Romancing the Zapatistas: International Intellectuals and the Chiapas Rebellion. Latin American Perspectives, 2001, kd 28, nr 2, lk 149–170; A. Andrews, Constructing Mutuality: The Zapatistas’ Transformation of Transnational Activist Power Dynamics. Latin American Politics and Society, 2010, kd 52, nr 1, lk 89–120; J. Couch, Imagining Zapatismo: The Anti-globalisation Movement and the Zapatistas. Communal/Plural, 2001, kd 9, nr 2, lk 243–260.
[52] Vt ka: M. Tamm, Mis on kollektiivne autor? Acta Semiotica Estica, 2011, kd 8, lk 125–150.
[53] Wu Ming, Tute Bianche: The Practical Side of Myth Making.
[54] D. Graeber, The New Anarchists, lk 61.
[55] J. C. Greer, Occult Origins: Hakim Bey’s Ontological Post-Anarchism. Anarchist Developments in Cultural Studies: Ontological Anarché Beyond Materialism and Idealism. 2013, nr 2, lk 166; T. Goyens, Social Space and the Practice of Anarchist History, lk 451; G. Grindon, Carnival Against Capital, lk 156; D. Rousselle, J. Adams, Anarchism’s Other Scene, lk 3.
[56] Hakim Bey on fiktiivne persoon, valdavalt kasutas seda autori-aliast libertaar-anarhistlik vabamõtleja Peter Lamborn Wilson.
[57] Chaos Magick on 1970ndatel Ühendkuningriigis alguse saanud eklektiliselt esoteeriline, okultismi ja müstilist individualismi propageeriv subkultuurne võrgustik, millega oli seotud ka mitmeid nimekaid kirjanikke, muusikuid ja kunstnikke, näiteks Peter J. Carroll, William S. Burroughs, Genesis P-Orridge jt.
[58] 4chan on anonüümne, radikaalset sõnavabadust toetav veebifoorum, mida on seostatud ka äärmuslusega.
[59] J. C. Greer, Occult Origins, lk 184.
[60] A. Versluis, A Conversation with Peter Lamborn Wilson, lk 156.
[61] H. Bey, T.A.Z.: The Temporary Autonomous Zone, Ontological Anarchy, Poetic Terrorism. New York, [1985] 1991.
[62] S. Sellars, H. Bey, Repopulating the Temporary Autonomous Zone. Journal for the Study of Radicalism, 2010, kd 4, nr 2, lk 83; G. Grindon, Carnival Against Capital…, lk 156; J. Armitage, Ontological Anarchy, the Temporary Autonomous Zone, and the Politics of Cyberculture: A Critique of Hakim Bey. Journal of the Theoretical Humanities, 1999, kd 4, nr 2, lk 115; T. Goyens, Social space and the Practice of Anarchist History, lk 451.
[63] G. Grindon, Carnival Against Capital…, lk 158.
[64] H. Bey, From T.A.Z: The Temporary Autonomous Zone. Rmt-s: Cultural Resistance Reader. Toim. S. Duncombe, London, 2002, lk 116–117.
[65] H. Bey, T.A.Z, lk 99.
[66] Vt nt: S. Sellars, H. Bey, Repopulating the Temporary Autonomous Zone, lk 89–90.
[67] D. M. Williams, Happiness and Freedom in Direct Action: Critical Mass Bike Rides as Ecstatic Ritual, Play, and Temporary Autonomous Zones. Leisure Studies, 2018, kd 37, nr 5, lk 589–602; B. Shepard, K. Moore, Reclaiming the Streets of New York (for a World without Cars). Rmt-s: Critical Mass: Bicycling’s Defiant Celebration. Toim. C. Carlsson. Edinburgh; Oakland, 2002, lk 195; A. Kessel, Why They’re Wrong About Critical Mass! The Fallacy of Bicycle Advocates’ Critique. Rmt-s: Critical Mass: Bicycling’s Defiant Celebration, lk 109.
[68] G. Curran, 21st Century Dissent, lk 43, 180; G. Grindon, Carnival Against Capital, lk 148.
[69] J. Mosbaugh, Black Rock City, the TAZ and the Rise of Great Civilizations. Burning Man Journal, 27.07.2010.
[70] J. Ingram, Listening Back from Blackburn: Virtual Sound Worlds and the Creation of Temporary Autonomy. Rmt-s: Living Through Pop. Toim. A. Blake. London, 1999, lk 112–128; J. Stratton, Spectacle, Fashion and Dancing Experience in Britain, 1960–1990. Rmt-s: Palgrave Studies in the History of Subcultures and Popular Music. London; Berliin; New York, 2022, lk 187–223; J. Schofield, L. Rellensmann, Underground Heritage: Berlin Techno and the Changing City. Heritage and Society, 2015, kd 8, nr 2, lk116; B. Hill, Identity Discourses on the Dancefloor. Anthropology of Consciousness, 2010, kd 21, nr 2, lk 139–140.
[71] B. Franks, Postanarchism: A Critical Assessment, lk 138–139; L. Williams, Hakim Bey and Ontological Anarchism. Journal for the Study of Radicalism, 2010, kd 4, nr 2, lk 120–121.
[72] M. Taussig, I’m so Angry I Made a Sign. Critical Inquiry, 2012, kd 39, nr 1, lk 61; J. Jones, Compensatory Division in the Occupy Movement. Rhetoric Review, 2014, kd 33, nr 2, lk 159; C. Tancons, Occupy Wall Street: Carnival Against Capital? Carnivalesque as Protest Sensibility. e-flux Journal, nr 30. https://www.e-flux.com/journal/30/68148/occupy-wall-street-carnival-against-capital-carnivalesque-as-protest-sensibility/.
[73] S. Krøijer, Slow Rupture: The Art of Sneaking in an Occupied Forest. Rmt-s: Ruptures: Anthropologies of Discontinuity in Times of Turmoil. Toim. M. Holbaard, B. Kapferer, J. F. Sauma. Berkeley, 2019, lk 169; B. Provasi, Acts as Performances in the Occupation of the Urban Space: Against a Model of City for Mega-events. Brazilian Journal of Presence Studies, 2016, kd 6, nr 3, lk 430; A. M. Gavilanes, Temporal Ad Hoc Dissident Architecture in the State of Exception. Gazi Park/Taksim Square, Umbrella Movement. HipoTesis, 2016, nr 4, lk 5–15.
[74] Vt nt: C. S. Pejcha, Better Living Through Anarchy: Tracking the Rise of the Temporary Autonomous Zone. Document, 19.08.2020; W. Draper, E.A.Z.: The Everyday Autonomous Zone. Freedomnews, 15.06.2020; E. Marcus, In the Autonomous Zones. The New York Times, 01.07.2020; M. Lhooq, The Politics of Pleasure: Is There a Place for Partying in the Revolution? Document, 31.12.2020.
[75] Vt nt: A. Beckett, MPs, Understand This: Protests Are Inevitable When You Fail to Represent the People. The Guardian, 10.03.2024.
[76] J. Armitage, Ontological Anarchy, lk 115–119; S. Sellars, Hakim Bey, Repopulating the Temporary Autonomous Zone, lk 81.
[77] Vt nt: S. Sellars, Hakim Bey, Repopulating the Temporary Autonomous Zone, lk 99–101.
[78] H. Bey, T.A.Z, lk 95–97.
[79] P. L. Wilson, Pirate Utopias: Moorish Corsairs and European Renegadoes. New York, 1995.
[80] E. Mackie, Welcome the Outlaw: Pirates, Maroons, and Caribbean Countercultures. Cultural Critique, 2005, nr 59, lk 32.
[81] C. Hill, Radical Pirates?. Rmt-s: The Collected Essays of Christopher Hill. Vol. Three. People and Ideas of 17th Century England. Amherst, 1986, lk 161–187.
[82] Sotsiaalse bandiidi kontseptsiooni tutvustas Eric Hobsbawm esmalt teoses „Primitive Rebels: Studies in Archaic Forms of Social Movement in the 19th and 20th Centuries“ (1959). Sotsiaalsele banditismile keskendub Hobsbawmi 1969. a teos „Bandits“, millest ilmusid täiendatud väljaanded 1981 ja 2000. E. k P. Villmanni tõlkes: „Bandiidid“, 2001.
[83] Vt ka: M. Tamm, Sotsiaalsed bandiidid linnaruumis: tänavakunst ja aastatuhandevahetuse kommunikatiivne pööre protestikultuuris. Kunstiteaduslikke uurimusi, 2024, nr 1–2, lk 209–238.
[84] Piraate kui teatavat kommunaarset vastupanuliikumist puudutab Christopher Hill 1972. a teoses „The World Turned Upside Down: Radical Ideas During the English Revolution“, teema juurde naaseb ta ka näiteks oma 1996 ilmunud ja viimaseks jäänud teoses „Liberty Against The Law: Some Seventeenth-Century Controversies“.
[85] Christopher Hill ise tõstab oma essee järelmärkuses sarnaste ja samaaegsete käsitlustena esile järgmisi: M. Rediker, Under the Banner of King Death: The Social World of Anglo-American Pirates, 1716 to 1726. William and Mary Quarterly, 3rd series, nr 38, 1981, lk 203–227; J. S. Bromley, Outlaws at Sea, 1660–1720: Liberty, Equality and Fraternity among Caribean Freebooters. History from Below: Studies in Popular Protest and Popular Ideology in Honour of George Rude. Toim. F. Krantz. Montreal, 1985. Vt: C. Hill, The Collected Essays, lk 187, mrk 158.
[86] Näiteks tsiteerib Christopher Hill ohtralt kapten Charles Johnsoni nime all 1724 avaldatud ja omas ajas väga populaarset raamatut „A General History of Pyrates“. On oletatud, et kapteni näol oli tegemist pseudonüümiga, tegeliku autori osas aga puudub konsensus. Christopher Hill nagu mõned teisedki ajaloolased omistab autorluse Daniel Defoele (1660–1731). Arvestades, et Defoe on tuntud seiklusromaani „Robinson Crusoe“ autorina, ei lisa see osundatud piraadikäsitlusele usaldusväärsust.
[87] C. Hill, The Collected Essays, lk 178–179.
[88] M. Rediker, Between the Devil and the Deep Blue Sea: Merchant Seamen, Pirates, and the Anglo-American Maritime World, 1700–1750. Cambridge, 1987.
[89] Vt näiteks: C. R. Pennell, Who Needs Pirate Heroes? The Northern Mariner/Le Marin du nord, 1998, kd 8, nr 2, lk 61–79.
[90] C. R. Pennell, Who Needs Pirate Heroes?, lk 65.
[91] G. Kuhn, Life Under the Jolly Roger: Reflections on Golden Age Piracy. New York, 2009, lk 74.
[92] A. Versluis, A Conversation with Peter Lamborn Wilson, lk 146–147.
[93] Sealsamas, lk 153.
[94] N. Fraser, Introduction: Apologia for Academic Radicals. Rmt-s: N. Fraser, Unruly Practices: Power, Discourse, and Gender in Contemporary Social Theory. Minneapolis, 1989, lk 1–13.
[95] L. J. Rosenthal, Cultural Studies and Pirate Studies: Straight on ’til Morning. The Eighteenth Century, 2012, kd 53, nr 3, lk 381–390.
[96] R. Flacks, Reviving Democratic Activism: Thoughts About Strategy in a Dark Time. Rmt-s: Radical Democracy: Identity, Citizenship, and the State. Toim. D. Trend. New York; London, 1996, lk 107.
[97] Vt nt: Crypto Anarchy, Cyberstates, and Pirate Utopias. Toim. P. Ludlow. Cambridge (MA); London, 2001; ja M. Mason, The Pirate’s Dilemma: How Youth Culture Is Reinventing Capitalism. New York; London, 2008.
[98] Esimene Piraadipartei Piratepartiet asutati 2006 aastal Rootsis, selle asutamine oli seotud failijagamiskeskkonna Pirate Bay ümber toimuva kohtuprotsessiga. Vt: L. Dahlberg, Pirates, Partisans, and Politico-Juridical Space. Law and Literature, 2011, kd 23, nr 2, lk 262–281; S. Poier, Hostis Humani Generis: History of a Multi-Faceted Word. Darkmatter Journal, 2009, nr 5, lk 39–52; J. Andersson, For the Good of the Net: The Pirate Bay as a Strategic Sovereign. Culture Machine, 2009, kd 10, lk 64–108.
[99] Vt nt: V. Naxera, ‘Let us blow them down!’: Corruption as the Subject of (Non-)Populist Communication of the Czech Pirate Party. Politics, 2023, kd 43, nr 4, lk 457–471.
[100] Vt nt: T. Poell, Social Media, Temporality, and the Legitimacy of Protest. Social Movements Studies, 2020, kd 19, nr 5–6, lk 609–624.
[101] QAnon on 2017. aastal 4chan internetivõrgustikust alguse saanud USA äärmusparempoolne konspiratoorne liikumine.
[102] Proud Boys on USA äärmusparempoolne liikumine. Siinse artikli seisukohalt tasub mainida, et Proud Boysi omamütoloogias on olulisel kohal romaan/film „Fight Club“ (Chuck Palahniuk, 1996; David Fincher, 1999), mille tegevustik on olulisel määral inspireeritud performance’i-liikumisest Cacophony Society, mis omakorda oli inspireeritud ajutiste autonoomsete tsoonide kontseptsioonist.
[103] Queers for Palestine liikumisele on ette heidetud eelkõige asjaolu, et Palestiina islamistlik ühiskond ise pole seksuaalvähemuste suhtes tolerantne.
