Vikerkaares (2025, nr 7/8) ilmus Kaisa Lingu arvustus Johanna Roosi luulekogule „Tsükkel“, mis kandis pealkirja „Kuidas seletada menstruatsiooni jänestele“. Paar kuud varem olin kirjutanud samast raamatust kultuurilehes Sirp ning Kaisa eraldab oma retsensioonis küllaltki palju ruumi arutlusteks minu arvustuse üle. Tsiteerin: „On solvav, kui Mihhail Trunin, kiites küll oma arvustuses kõrgelt autori poeetilist otsingulisust ja autorefleksiivset poeetilist keelt, ühtlasi patroneerivalt ülbitseb: „Jätame feministlikule kriitikale tema lemmikteemad ja -analüüsivõtted. Mina olen elukutselt kirjandusteadlane, mitte vasakradikaalne ühiskonnaaktivist. Seetõttu on mulle selles arvustuses oluline rõhutada, et Johanna Roos ei ole mitte ainult noor ja julge naine, kes räägib kehalisusest, vaid ka luuletaja, kes otsib uusi poeetilise väljenduse vorme“. Justkui „vasakpoolsed ja feministlikud kriitikud“ oleksid „elukutselt kirjandusteadlaste“ vastandid, nagu selles oleks midagi imelikku, et noored julged naised võivad ühtlasi olla ka luuletajad, ning Johanna Roosi töö kehastunud poeetika loomisel – mis ka mittemenstrueerivatele isikutele võimaldaks intiimset kehalist mõistmist inimolendite tsüklilisest tõsiolemusest – oleks midagi madalamat kui Trunini akadeemiline peenus.“
See ärgitab mind jätkama mõttevahetust sellest, mis on kriitika ja kas poeetika analüüs saab kedagi solvata. Ling oletab, nagu ma teeksin patroneerivalt vahet „feministlikul kriitikal“ ja „tõelisel“ kirjandusteadusel, noore autori julgusel kõnelda kehalisusest ja „tõelisel“ luulel. Ling tajub mu tekstis halvustavaid noote ja – mutatis mutandis – arvab need olevat suunatud Johanna Roosi pihta, mis kahtlemata pole tõsi: piisab, kui mu arvustus läbi lugeda ja veenduda, et raamatu autorist on kõneldud igati lugupidavalt ja halvustamisest pole varjugi.
Milles siis meie arvamused Linguga lahknesid? Teda huvitab eeskätt raamatu sisuline, poliitiline, kehalisuse teemaga seotud pool. Mind aga poeetiline vorm kui niisugune. Tegelikult need vaatenurgad ei välista teineteist, kuid oluline on see erinevus fikseerida ja selle üle mõtiskleda.
Autorile, kes töötab feministlikus võtmes, on peamine, et „Tsükkel“ lõhub vaikuse ja räägib naiskogemusest, mida ühiskond on harjunud marginaliseerima või maha vaikima. Mulle on huvitavam, kuidas Roosi hääl teiseneb luuleks ja millised keelemehhanismid võimaldavad selle sisul omandada esteetilist jõudu. Minu meelest jätab Ling oma tekstis vastamata põhimõttelisele küsimusele: milles on „Tsükli“ eripära justnimelt luulekoguna? Ühiskondlikult olulisi sõnumeid kehalise naiskogemuse mittetunnustamisest saab internetiajastul tuua laia auditooriumi ette ka poleemiliste esseede või arvamusartiklitena, postitustena sotsiaalmeedias, podcast’idena või Youtube’i saadetena. Kõik loetletud meetodid võimaldavad lihtsamalt ja kiiremini ühiskondlikku vastukaja saavutada. Luulet seevastu luuakse 21. sajandil „raamatukogudele ja veidrikele“.
Ometi avaldab Roos nimelt luulekogu. Aga kui juba kord nii, siis ei saa jätta arvestamata, et poeetiline keel pole eriline mitte oma sisult, vaid just oma vormi iseärasuste poolest. Oletan, et Ling nõustub minuga, kui toon sellise näite: kui Kaisa esitab oma bluusi presidendi vastuvõtul, siis tõenäoliselt ei ole tähtis mitte üksnes edastada Eesti ühiskonnale teatavat sõnumit, vaid ka tabada laulmisel õigeid noote. Luuletaja oskus sõnu üksteisega ühendada võrdub muusikariista valdamise või lauluhäälega. Ja just siin tundub mulle kasulik kirjandusteaduslik (filoloogiline) perspektiiv. Kunsti saladus – olen täiesti veendunud – ei ole mitte kurikuulsas küsimuses „mida autor meile öelda tahtis?“, vaid raskemini tabatavas probleemis: „Kuidas see on tehtud?“
Ma ei eita, et feministlik luuletõlgendus, kirglikkus ja isegi kategoorilisus on samuti legitiimsed viisid kirjandusest kõnelda. Ainult et sel juhul ei pääse küsimusest teaduse ja ideoloogia vastastikuse suhte kohta. Teadus erineb ideoloogiast (isegi nii veetlevast kui feminism) selle poolest, et on suuteline paljastama ühtede või teiste, kõrvalt vaadates või esmapilgul „ühe lahutamatu tervikuna“ näivate nähtuste (antud juhul kunstilise teksti) töömehhanisme. Ja siin on ilmekas Lingu apelleerimine kartesiaanlusele: tema suust kõlab see kui sõimusõna, kui üks maskuliinse/„kodanliku“ kirjanduskäsituse erikujudest, mille puhul otsekui lõigatakse ära elav lugejakogemus ning teksti vahetu (meeleline) tajumine peidetakse ratsionalisatsiooni varju. Ling kirjanduskriitikuna eelistab arvustatavat teksti mitte analüüsida, vaid avaldada tema kohta oma arvamust, s.o kirjutab õigupoolest Roosi luulest inspireeritud arvamusloo, mitte luulekogu retsensiooni. (Küsimuse sellest, kuidas lennukas publitsistlik kommentaar satub kirjanduskriitika rubriiki, jätan sulgudesse; Lingu juhtum ei ole ainukordne, nii kirjutatakse palju retsensioone Eestis ja mitte üksnes Eestis.)
Mulle tundub põhimõtte küsimus näha kirjanduses mitte sotsiaal-kultuuriliste sugude (gender), identiteetide ja/või ideede võitlusvälja, vaid üht kunstiliiki, mis on aldis teaduslikule analüüsile. Seepärast tahaksin ette võtta katse ühitada feministlikku ideoloogiat kirjandusteadusega – võimalik, et meil õnnestub leida ühine keel ja muuta kartesiaanlus deemonist või vaenlasest abimeheks inimkogemuse ja ilukirjandusteksti mõtestamisel. Ja kui feminismi pidada mitte ideoloogiliseks orientiiriks, vaid üheks kirjanduskriitika meetodiks, siis võiks ta Johanna Roosi raamatu puhul aidata vastata järgmistele küsimustele:
– poeetika (millele see on rajatud): kuidas kehakogemus edastatakse erilisel viisil organiseeritud keelde? mille poolest nimelt „Tsükli“ feministlik sõnum erineb arvamusloost, esseest või podcast’ist?
– genees ja evolutsioon (kust ja kuhu): kes, millal ja kuidas enne Roosi on kirjutanud menstruatsioonist (ja mitte üksnes eesti keeles)? kuidas muutusid kujundid ja motiivid? kellega „Tsükkel“ polemiseerib, keda järgib ja mida ümber tõlgendab?
– retseptsioon (milline on vastuvõtt): kuidas võiks kaardistada tänast menstruatsioonidiskursuse välja ja millisel kohal seal asub Roos oma raamatuga? kas on raske leida (erikeelseid) naisautoreid, kes avalikult kirjutavad menstruatsioonist? ja milline on lugejate ja kriitikute reaktsioon nende tekstidele?
– institutsionaalne dünaamika (kirjandusvälja sotsioloogia): millised agendid ja kanalid tagavad menstruatsioonist kõnelevate tekstide nähtavuse? ja kui see nähtavus on oodatust väiksem, siis miks see nii on? milles seisneb „Tsükli“ eripära sellest vaatepunktist?
Oma arvustuses ma osalt puudutasin esimest küsimust. Mul oleks hea meel teada saada Kaisa Lingu arvamust ülejäänute kohta. Tundub, et vastus neile tooks feministlikule kriitikale oluliselt enam kasu kui feministlikust luulest inspireeritud mistahes manifest.
Venekeelsest käsikirjast tõlkinud K. P.
