Utoopiline Eesti

Hent Kalmo

“Aga kust tuleb seaduste jõud? Kui keegi teist kannatab ülekohtu all ja teeb kisa, kas seadused tõttavad talle siis appi? Ei. Seadused pole muud kui kirjapandud tekst ega suuda midagi niisugust. Milles siis avaldub nende jõud? Teis endis, teie valmisolekus neid ellu viia, panna maksma seaduste jõud, alati kui keegi neid appi palub. Teie olete tugevad seaduste tõttu ja seadused teie tõttu.”
(Demosthenes, “Meidiase vastu”).

Ajamärkide tõlgendajale peab paratamatult tunduma, et see kõik on kord juba olnud. Tõepoolest, kas pole hämmastav sarnasus praeguse ja 1930. aastatel kogetud jõupoliitika naasmise vahel? Pilved pole veel nii tumedad, uut ilmasõda veel ei ennustata – selle eest alles hoiatatakse –,[1] vaimselt on Euroopat aga tabanud samasugune ärkamise ja illusioonide purunemise tunne. Külma sõja järgsed kuulutused, nagu oleks geopoliitika end lõplikult ammendanud, paistavad nüüd naeruväärsena.[2] Et “palja jõupoliitika küünilised arvestused enam ei maksa”,[3]seda võidi öelda 1992. aastal, kuid mitte enam. Geopoliitika on tagasi, kirjutas Walter Russell Mead veel enne, kui Vene väed tungisid Ida-Ukrainasse. Hiina, Iraan ja Venemaa, revanši ihkavad riigid, polevat kunagi leppinud lääneliku maailmakorra ja praeguste riigipiiridega. Muutunud on vaid see, et nüüd on neil piisavalt jõudu oma rahuolematusest märku anda.[4]

Eestlastele on Ukraina sündmused olnud tõeline 11. september – sündmus, mis paiskab segi koordinaadid. Siin on alati arvatud, et Venemaa pole “normaalne riik”, kuid isegi pessimist võib saada halva üllatuse osaliseks. Oleme ärganud ja teravalt teadvustanud, et Eesti riigi püsimajäämine sõltub rahvusvaheliste suhete tsiviliseerimise projektist. Paul Goble väitis pärast Obama Tallinnas-käiku, et Balti riikidesse panustamine on parim näide sellest, kuidas Ühendriikide idealism vastandub reaalpoliitikale.[5] Rahustav ja ühtaegu hirmutav. Sest kas see tähendab, et Eesti riik tõuseb ja langeb mõne välispoliitilise doktriiniga? Kas meie olemasolu möödapääsmatu tingimus on tõesti üheainsa suurriigi idealism, nii nagu sellest praegu Washingtonis aru saadakse? Geopoliitika tagasitulek, kui midagi sellist tõesti aset leiab, on meile eksistentsiaalne kriis.

Ellujäämis-idealism

Geopoliitilistest tõsiasjadest sündiv olemasolu-skepsis märgistab kogu Eesti riigimõtet. 1905. aastal, kui Eesti iseseisvuse mõte tuli esimest korda tõsisemalt päevakorrale, püüdis Jaan Tõnisson tormakaid idealiste tagasi hoida. Kuna Eesti asub “lagedal maal”, ei jaksavat ta omavalitsust endale sõjariistad käes välja võidelda. “Üks ainus divis sõjaväge, ja terve Baltimaa sõjariistade kandjad oleksivad pelgu aetud, tervest omavalitsusest ei oleks muud järele jäänud kui kibe mälestus.”[6] Põhjuseks, miks Balti rahvastel ei lubata teha ennast “Vene riigi küljest koguni vabaks”, oli Tõnissoni sõnul möödapääsmatu tõsiasi, et Venemaa vajab Läänemere sadamaid. Tuli vaid lahti rullida kaart hoomamaks, kui eluvõõrad on läänepoolsete piirirahvaste unistused iseolemisest.[7]

1917. aasta sügisel, Venemaast lahkulöömise eel, kõlas samuti hääli, mis manitsesid iseseisvuse eest. Eesti riik olevat geopoliitiliselt võimatu. Oma asendi tõttu vajuvat me viimaks ikka Kesk-Vene lagendikku kontrolliva suurvõimu rüppe. Ja see vajumine ei sünni kunagi vägivallata – iseseisvast väikeriigist saaks tahes-tahtmata tulevase sõja tallermaa. Praegu on Venemaa nõrk, öeldi, kuid lähemas-kaugemas tulevikus on oodata tema tugevnemist. Lühiajalise kõikumise asemel tulevat hinnata pikka perspektiivi, globaalseid trende. Kas Tõnisson, nüüdseks juba iseseisvuse kaitsja, polnud varem öelnud, et poliitiku ülesanne on aimata ette jõuvahekordi kaaluva Fortuuna otsust? “Mõte on külm,” kirjutas ta 1905. aasta revolutsiooni liigse õhina pärssimiseks, “nagu ajalugu, kelle kohtu ees ka kõige ägedamate sündmuste ja kõige kuumemate püüete üle kainelt ja jahedalt otsust tehakse.”[8]

Tagantjärele tundus, et pessimistid ei arvestanud ajaloo suunaga, sellega, et sõja järel painutati jõud rahvusvahelises elus üha enam seaduse alla. Suurriigid muutsid idealismi poliitiliseks reaalsuseks. 1920. aastate alguses loodeti kogu Euroopas, et avalik diplomaatia, rahvasuveräänsus, riikide koostöö Rahvasteliidus, rahvusvaheline kohtupidamine, kollektiivne kaitse ja laiemalt rahvusvahelise õiguse maksvuselepääsemine ületavad varasema reaalpoliitika. Eestis, geopoliitilisel vahealal, oli see lootus lausa möödapääsmatu, kuna siin rajanes sellel riigi enese kestmine.

Ants Piibu isik ilmestab ehk kõige paremini idealismi võidukäiku ja selle pikaldast asendumist sünge realismiga 1930. aastatel. Piip oli rahvusvahelise õiguse teadlane, kes pühendas suurema osa oma teadustööst uue rahumeelsema poliitilise korra kirjeldamisele. Kummaline küll, aga veel 1935. aastal Tartu ülikoolis peetud aktusekõnes ennustas Piip, et “tulevikus õiguse valitsus jõu üle rahvusvahelises elus näitab tõusvat tendentsi, kus ka rahvaste suhted ning arusaamatused leiavad lahenduse juriidiliste menetluste kaudu, nagu see sünnib meie ajal kõigis tsiviliseeritud riikides”.[9] Piip täheldas toore jõu tähtsuse kahanemist ja “eetilise elemendi” tungimist rahvusvahelisse ellu, mis olevat “rõõmustav eriti neile rahvastele, kellede reaalne võimukaal ei ole kõige suurem”. Internatsionalistliku vaimu suurimaks saavutuseks pidas Piip 1928. aastal allakirjutatud Briandi-Kelloggi pakti, millega riigid “keelasid” sõja kui rahvusliku poliitika vahendi.

Selsamal 1935. aastal tegi sõjajärgne õiguslik korraldus läbi esimese tõelise survetesti. Terve kevade ja suve oli Itaalia koondanud vägesid Etioopiaga piirnevasse Eritreasse, õhutades spekulatsioone selle kohta, millised on Mussolini kaugemad kavatsused. Pilt sai selgeks, kui oktoobri alguses tungiti sõda kuulutamata Etioopiasse. See oli Rahvasteliidu põhikirja artikli 12 selge rikkumine, sest, nagu kirjutas Piip, riikidevahelistele arusaamatustele tuli esmalt otsida lahendust juriidiliste menetluste abil. Mussolini käitumine oli ühemõtteline väljakutse. Nördinud riigimehed märkisid arvustavalt, et Itaalia koloniaalsõda sobib eelmisesse, mitte õiguskuulekasse 20. sajandisse.

Mussolinilegi üllatuseks talitas Rahvasteliit alguses üsna otsusekindlalt. Juba oktoobri teisel poolel jõuti kokkuleppele põhikirja artikkel 16 rakendamises, majandussanktsioonides, mida Rahvasteliit polnud enne tarvitanud ühegi riigi vastu. Külmutati laenud Itaaliale, piirati importi ja eksporti. Mõistagi oli põiklemist. Riigid, kes Itaaliaga tihedalt kauplesid, olid ettevaatlikud, kardeti vastumeetmeid. Embargost jäeti tähendusrikkalt välja nafta. Ometi avaldas üksmeel muljet. “Poolehoid Rahvasteliidule oli kasvanud kümnekordseks,” nentis üks Genfis viibinud Rootsi diplomaat. “Kui Itaalia sunnitakse taganema, siis toob see kaasa Euroopa õhustiku täieliku muutumise. Kõik riigid, eriti aga väikeriigid, tundsid, mil määral nende huvid olid siin mängus.”[10]

Kuid aeg soosis Itaaliat. 1936. aasta kevadeks hakati Pariisis ja Londonis kahtlema, kas sanktsioonidest on üldse mingit kasu, seda enam et rahvusvaheline isolatsioon paistis pigem kasvatavat itaallaste patriotismi. Isegi varasemad  oponendid olid korraga valmis kullast abielusõrmuse riigile loovutama, fašistliku lipu alla koonduma ja rindele tormama. Peljati, et kui majandussanktsioone karmistatakse, kutsub see esile sõja terves Euroopas, mitte enam kusagil kaugel Aafrikas, riigis, kelle vastu keegi eriti huvi ei tundnud. Lisandusid itaallaste kevadised võidud sõjaväljal. Oli selge, et majandusliku surve ähvardus polnud Mussolinit heidutanud. Tekkis küsimus, milleks veel sanktsioonid. Poliitikud ja diplomaadid lootsid, et ehk õnnestub anda asjale vähemalt hea ilme – maskeerida Itaalia vallutused rahvusvaheliselt tunnustatud protektoraadiks. Etioopia suveräänsus ja Rahvasteliidu maine oleks justkui säästetud.

Mussolinil oli aga veel üks üllatus varuks. Mai alguses teatas ta, et Etioopia annekteeritakse, ilma mingi juriidilise komejandita. Nüüd pöördusid rahvusvahelise avalikkuse ja eriti väikeriikide pilgud Rahvasteliidu Nõukogu poole, mis kogunes mõned päevad hiljem Genfis.Kas viimaks ometi karmistatakse sanktsioone? Kas embargonimekirja lisatakse nafta? Tulemus oli pigem vastupidine. Kuna piirangud polevat töötanud ja kuna suhetes Itaaliaga oli vaja pöörata uus lehekülg, kaotati majandussanktsioonid üldse. Nõnda oli Mussolini 1936. aasta suveks “saavutanud triumfi kolmel rindel: vallutanud Etioopia, saanud võidu Rahvasteliidu üle ja ühendanud itaallased varasemast tugevamalt enda taha”.[11] Veelgi enam, majanduslike hoobade abil õnnestus Itaalial õige pea saada oma Aafrika-impeeriumile suurriikide de jure tunnustus.[12]

Rahvasteliit oli osutunud jõuetuks. Sõjajärgne periood paistis korraga hoopis uues, märksa ähvardavamas valguses. Mõni aasta pärast Piibu optimistlikku aulakõnet ennustas Jüri Uluots juba pilvede koondumist Euroopa ja Eesti kohale. “Maailmasõda oma pingutuste ja jõukulutusega oli väga suur õpetus, nii et kõik rahvad, kes sellest osa võtsid, tundsid just nagu teravat närvide nõrkust. Nüüd oli rahvastel vahepeal puhkuse aeg. See puhkuse aeg on lõppenud ja rahvad on asunud jõurikkalt ja sihikindlalt oma jõude korraldama ja mobiliseerima. See jõudude mobilisatsioon võib edaspidi avalduda selles, et ühel või teisel viisil suurem sõjaline kokkupõrge aset leiab.”[13]

Nõukogude repressioonide käigus hukkunud inimeste saatuse tegi veelgi raskemaks tõsiasi, et kehalistele kannatustele lisandus toonases maailmas rohket õigustust leidnud lootusetus. Ants Piibu isiklik tragöödia oli Euroopa tragöödia peegeldus, tajumine, et nii sise- kui välispoliitikas oldi paarikümne aasta tagusest utoopiast eksitud ideaalideta tupikusse. Teise maailmasõja eelõhtul tõdes Briti diplomaat ja ajaloolane Edward H. Carr kibedalt, et Rahvasteliit, kollektiivne julgeolek, rahvusvahelise avaliku arvamuse surve – kogu Ants Piibu esile manatud visioon uuest rahumeelsest maailmakorrast – oli paljas pettekujutlus, intellektuaalne konstruktsioon. Carri arvates olid selle utoopia parim väljendus sõja järel tekkinud demokraatlikud väikeriigid ja seesama Briandi-Kelloggi pakt, mida Piip nii suure rahuoluga mainis. “Keelata” sõda ja “lubada” jõuetuid puhverriike – suurt vahet polnud. Mõlemal juhul ilmutasid Lääne poliitikud hübrist, millele pidi paratamatult järgnema nemesis.

Tuli välja, et Eesti olemasolu oli utoopiline lausa sõnasõnalises mõttes, kuna põhines oma asukoha eitamisel, maagilistel loosungitel ja juristide loitsudel, mis jätsid eksliku mulje, nagu oleks kõigi riikide suveräänsus kaitstud sama kõrge taraga. Etioopia-kriis ja sellele järgnenud jõumanöövrid tõid esile rahvusvahelise poliitika masendava tõe. “Oleks mõttetu puiklemine väita, et me pole olnud tunnistajaks mitte Rahvasteliidu läbikukkumisele, vaid üksnes nende läbikukkumisele, kes keeldusid seda tööle panemast. 1930. aastate kokkuvarisemine oli liiga laiahaardeline, et seda võiks seletada paljalt üksikute tegude või tegematajätmistega. Rahvasteliidu langemine tõi kaasa seda toetavate postulaatide pankroti.”[14] Paistis, et kahtlejatel oli olnud õigus: Vene tasandik ja Balti sadamad said uuesti kokku.

Taas pöördel?

Ajalugu ei kordu, aga sellest saab õppida. Kas võime järeldada, et külmale sõjale järgnes samuti hingetõmbepaus, mis on nüüd otsa saanud? Kes selle pilguga maailmas ringi vaatab, leiab oma pessimismile rohkelt kinnitust. Ometi ei tohiks me praeguste sündmuste mõju all kalduda eksiarvamusele, et võimutasakaalu nihkumine toob alati kaasa mingi uue rahvusvahelise korra. Tõsi, õigus põhineb jõul – kes valitseb, tellib muusika; kui jõuvahekorrad oluliselt muutuvad, liigutakse varem või hiljem uue õiguse juurde. Võimusiirde teooria jagab riigid nende suhtumise poolest kehtivatesse reeglitesse status quo võimudeks ja rahuolematuteks võimudeks. Muutuste mõju sõltuvat sellest, kes tõuseb ja kes langeb. 19. sajandil kogusid jõudu Ameerika Ühendriigid, kuid see ei mõjunud destabiliseerivalt, kuna uus suurvõim toetas valitsevat Briti-Prantsuse arusaama rahvusvahelistest suhetest, mis rajanes vabaturul. Teisiti oli Saksamaaga, kes tegi katset reegleid muuta – võidelda endale välja “koht päikese all” – ning oli alles pärast kaht hävitavat sõda valmis alla vanduma.[15]

Kuidas paistab selle nurga alt Hiina? Geopoliitika naasmisest kirjutav Mead märgib, et Hiina pole kunagi olnud rahul USA sekkumisega Ida-Aasias toimuvasse ja on juba suutnud oluliselt teisendada poliitilist dünaamikat selles majanduslikult kõige kiiremini kasvavas regioonis.[16] Pekingi rahanduslik kaal on tänaseks piisavalt suur, nõudmaks kapitali liikumise reeglite kohendamist, oodatavalt senisest karmimate piirangute suunas.[17] Selles mõttes sobib ehk tõesti rääkida väärtuste kõikumisest. Henry Kissingeri sõnul tunneb Hiina ennast lääneliku rahvusvahelise süsteemi raamides ebamugavalt, sest peab pidama kinni reeglitest, mille väljatöötamisel talle sõna ei antud. “Nad ootavad – ning varem või hiljem astuvad selleks samme –, et rahvusvahelise korra areng võimaldaks Hiinal olla reeglite sõnastamise keskmes, selleni välja, et neist mõningaid muuta.”[18]

Vaevalt tasub kahelda, et läänelikus tegumoes ülikond tuleb uute kandjate tarbeks ümber lõigata. Kummatigi ei tähenda see liberalistliku rahvusvahelise korralduse lõppu ning maailma ümberpaigutumist Hiinale meelepärasesse hierarhilisse vormi. John Ikenberry on esitanud rohkelt argumente kinnitamaks, et Teise maailmasõja järel loodud institutsioonid – ÜRO, WTO, IMF, Maailmapank – pole lahutamatult seotud Ühendriikide ülemvõimuga rahvusvahelises süsteemis. Ehkki need sündisid ameeriklaste taktikepi all, polevat suure sõja võitnud riigi huvides tingimata oma eelistusi teistele peale suruda. Mõistmaks rahvusvahelise korra kujundamisel tehtavate valikute ratsionaalsust, soovitab Ikenberry meil analüüsida hoolikalt murrangulisi aastaid: 1648 (Vestfaali rahu), 1713 (Utrechti rahu), 1815 (Viini kongress), 1919 (Pariisi rahukonverents), 1945 (San Francisco konverents). Ikenberry põhiväide on, et kui neil liigendhetkedel domineerima sattunud suurvõim tahab oma mõju säilitada, siis tuleb tal leida reeglistik, mis leevendab nõrgemate hirme ja edendab natukenegi nende huve.[19]

Ühtlasi tähendavat see, et geopoliitika siiski ei ole tagasi – me ei kogevat praegu mingit põhimõttelist ümberlülitust ühelt maailmakorralt teisele. Isegi kui tekkinud on kriis, siis olevat see juhtimis-, mitte reeglite kriis, vaidlus äri omandi üle, mitte selle üle, kuidas äri välja näeb.[20] Ameerikalik rahvusvaheliste suhete korraldus olevat küllalt paindlik, võtmaks vastu kõik uustulnukad ja mässimaks nad liberaalsete institutsioonide võrku, nii nagu barbarid kutsuti üle piiri ja pandi kaitsma Rooma riiki. Ajalugu näitab, et üks maailmakord asendub teisega enamasti sõja järellainetuses, tuumarelvade tõttu polevat niisugune loov purustus aga enam võimalik. Liiatigi olevat senistele reeglitele allumine Hiina ja teiste tõusvate riikide endi huvides: nõnda näidatakse oma rahumeelsust ja välditakse rivaalide närvilisi reflekse.

Mida siis arvata Venemaast ja tema “taastulekust”? Võimusiirde teooria tabelis paigutaks Ikenberry Venemaa ilmselt nõrkade ja rahuolematute riikide hulka. Nagu Bismarck ütles Itaalia kohta: tal on suur isu, kuid halvad hambad. Venemaal polevat pakkuda mingit tõsiseltvõetavat alternatiivi praegusele liberaalsele reeglistikule. Ei liitlasi, ei mingit kestvat präänikut piitsa kõrvale. Krimmi ärarabamine olevat murettekitav, jah, aga pigem märk nõrkusest. “Isegi kui Putin on pidanud mõne võiduka lahingu, on ta kaotamas sõda. Venemaa ei tõuse. Vastupidi, ta teeb läbi üht suuremat geopoliitilist tagasitõmbumist, mida mõni suurvõim on uusajal kogenud.”[21] Pealegi ei ihkavat Venemaa, geopoliitiline insaider, midagi nii väga revideerida, ehk ainult kasvatada oma mõju “lähivälismaal”. Seda enam et vabaturg koos seda jõustavate rahvusvaheliste institutsioonidega soosib kehtivat režiimi. “Avatus lubab [Venemaal] kaubelda, saada investeeringuid ja tehnoloogiat teistest riikidest. Reeglid annavad neile tööriistad oma suveräänsuse ja huvide kaitmiseks.”[22] Niisiis pole põhjust liialt muretseda. Putin olevat parimal juhul tujurikkuja.

Eestlased, kes on mõtetes juba sõjakeerises, suudavad seda arutluskäiku vaevalt tõsiselt võtta. Me usume, et halvima pelgamine, umbusk, isegi küünilisus on eluterve impulss, traumade hinnaga omandatud kuues meel, mida tuleb usaldada hoolimata sellest, mida mõni teoreetik kuskil Läänes arvab. Kui tahad rahu, valmistu sõjaks. Kui tahad omariikluse ideaali säilimist, ole külm realist. Samas milline ikkagi on see reaalsus, millega meil tuleb end realistlikult silmitsi sundida? Ikenberry kirjeldus rahvusvaheliste institutsioonide paindlikkusest ja ligitõmbavusest ühelt poolt ja nende lammutamise keerukusest teiselt poolt on paljuski veenev. Läänelik maailmakord olevat hard to overturn and easy to join. Ärgem unustagem, Nõukogude Liit oli rahvusvahelisel areenil – koos Hiinaga – üks kiivamaid riikliku suveräänsuse reegli kaitsjaid.

Paljad sõnad? See oleks liiga ühekülgne pilk asjadele. Pigem ilmestab Nõukogude Liidu käitumine põhimõttelist sundvalikut: iga riik soovib, et teised oleks allutatud piiravatele reeglitele, temal ainsana (ja tema lähimatel liitlastel) aga oleks voli neid reegleid rikkuda. Enamasti peab ühelt või teiselt poolt tegema järeleandmisi. Mõistagi, mida tugevam riik, seda avaramad on tema võimalused luua endale erandeid, ent isegi Ameerika Ühendriikidel pole lihtne panna teisi, nõrgemaid, leppima topleltstandarditega. Seega, kui tahad, et teised hoiaksid end vaos, tuleb seda mingil määral teha ka endal. Teisisõnu ei tähenda rahvusvaheliste reeglitega arvestamine ja neist kinnipidamise nõudmine sugugi siirast toetust kehtivale korrale. Või seda, et riik tahaks ja kavatseks neist reeglitest ise kinni pidada.

Ühinemaks liberaalsete rahvusvaheliste institutsioonidega ei pea olema liberaal. Hea näite selle kohta pakub Nõukogude Liidu lähenemine GATT-ile alates 1970. aastate lõpust. 2012. aastal jõudis Venemaa viimaks selle teekonna lõpuni ja astus Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikmeks, mis ometi ei takistanud teda keelamast veiseliha importi Ühendriikidest. Küll aga oli Moskva varmas tänavu vaidlustama Ühendriikide finantssanktsioone – nendesamade WTO reeglite alusel.[23] Vähemalt sõnades ei pürgi Moskva mingi uue rahvusvahelise õigusliku korralduse poole. Iga agressiivset sammu, nii tungimist Gruusiasse kui Ukrainasse, on proovitud katta võõraste, lääneriikide seas juba tunnustust leidnud põhimõtetega. Suveräänsus? Jah, aga inimõigused. Territoriaalne terviklikkus? Muidugi, aga koos kohustusega austada rahvaste õigust enesemääramisele. See kõik tundub teatrina, ent niisuguse teatrina, mis kutsub esile brechtiliku võõritusefekti: harjumuspärased, “õiged” põhimõtted paistavad korraga võõrad, väänatud, kontekstist lahti rebitud.

Jõud liberaalses maailmakorras

Siin tuleb esile Ikenberry optimistliku teooriaga raskesti sobituv ambivalents. Kujutada ette praegust rahvusvahelist korda loomuldasa rahumeelsena ja ideoloogiliselt ühemõttelisena – kas see pole lihtsustav? Vastandus reeglitel ja toorel jõul põhineva maailmakorra vahel jätab tähelepanuta olulise tõsiasja, et mõjusfääride piiritlemine ja turvamine toimub samuti reeglite abil, olgugi et need reeglid ei kannata alati päevavalgust ja jäävad seetõttu avalikkuse eest varju. Venemaa käitumist Gruusias ja Ukrainas on kõige lihtsam mõista just niisuguses raamis, võrdluses Varssavi pakti vägede tungimisega Tšehhoslovakkiasse 1968. aastal. Kõigil neil puhkudel oli eesmärk takistada ühe strateegiliselt oluliseks peetud mõjualuse riigi kaldumist “teisele poole”. Moskva perspektiivist olid need kõik status quo kaitsmise katsed, kirjutamata reeglite jõustamine, oma taluvuspiiri ilmutamine ning signaal teisele poolele otsusekindluse kohta.

Kõige veenvama seletuse järgi johtus 1968. aasta sõjaline kriis sotsialistliku bloki hegemoonia põhireeglite määratlematusest ja vääriti tõlgendamisest. Praha poolt paistis, et pärast 1956. aastat on Nõukogude Liit lasknud ohjad lõdvemaks, Moskvas kardeti “hiilivat vasturevolutsiooni”, mis lähendaks Tšehhoslovakkiat Läänele ja ähvardaks selle sallimise korral levida teistesse rahvademokraatiamaadesse. Tähelepanuväärsel kombel sõnastati reegel, mida sooviti maksma panna – Brežnevi ehk nn “piiratud suveräänsuse” doktriin – selgel kujul alles pärast vägede Prahasse saatmist. Iga riik olevat vaba tarvitama oma suveräänsust nõnda, nagu heaks arvab, eeldusel et ei õõnestata sotsialistliku bloki ühishuve.[24] See polnud suveräänsuse täielik eitamine. Kuigi Praha uus poliitika enamikule poliitbüroo liikmetest ei meeldinud, hoiduti pikka aega vägivaldsest lahendusest. “Piiratud suveräänsus” tähendas seda, mida ütles: otsustamisvabadust allpool Moskva taluvuspiiri.

Me võime pidada Brežnevi doktriini nii silmakirjalikuks, küüniliseks ja nihilistlikuks kui tahes, aga see ei erine põhimõtteliselt teiste suurriikide lähenemisest võõrale suveräänsusele. USA, liberalistliku rahvusvahelise korralduse häälekaim eestkõneleja, annab suure julgeolekuohu korral samuti prioriteedi viimasele. On arvatud, et ka nafta hinna väga järsu tõusu korral võiksid tarbijad allutada tarnijad rahvusvahelisele nafta jaotamise režiimile.[25] Küsime: kas Brežnevi doktriin oli reegel? Kindlasti mitte rahvusvahelise õiguse reegel. Kindlasti mitte selles mõttes, et kõik teised, mittesotsialistlikud riigid oleksid pidanud seda tunnustama. Brežnevi doktriinil polnud mingit normatiivset autoriteeti. Ometi oli see üks maailmakorra element. Sama tõeline – idablokis elanud inimeste vaatenurgast isegi märksa tõelisem – kui riikide võrdne suveräänsus. Mõjusfääripoliitika pole liberalistliku rahvusvahelise süsteemi barbaarne vastaspool. See on üks kiht maailmakorrast või, täpsemalt, nähtamatu võrk õigusreeglite ümber põimitud eranditest ja piirangutest.

Ühtlasi tähendab see, et riigid võivad – nagu salamisi kokku mängida püüdvad konkurendid – reeglitest väga erinevalt aru saada. Kas Mihhail Gorbatšovile anti või ei antud Saksamaa ühinemisega leppimiseks lubadus, et NATO ei laiene itta? Ajaloolase Mary Elise Sarotte’i väitel oli asi piisavalt segane, õigustamaks vähemalt mõnel määral Venemaa juhtide hilisemaid väiteid, nagu oleks Lääs neid alt vedanud. [26] Oli kuidas oli, Putini vaade rahvusvahelistele suhetele paistab hämmastavalt sarnasena Ühendriikide külma sõja aegsele tõrjedoktriinile, mis rajanes uskumusel, et kommunism on juba loomult ekspansiivne ja trügib kõigist lepetest hoolimata järk-järgult üha lähemale. Meid paneb imestama Putini paranoia iga naaberriikides sugeneva demokraatliku protestiliikumise suhtes, kuid see pole palju intensiivsem ameeriklaste varasemast umbusust isetekkelise sotsialismi vastu.

On kummaline, kui paljud kommentaatorid on kirjeldanud Venemaa samme psühholoogilises, et mitte öelda psühhiaatrilises võtmes, “marutaudis koera rünnakuna”, kui kasutada brittide Etioopia-kriisi aegset väljendit Mussolini kohta. Ent kas pilt ei lähe selgemaks, isegi omal moonutatud viisil mõistuspärasemaks, kui vaatame reegleid laiemalt, paneme tähele Venemaa taluvuspiire (mis mõistagi ei pruugi olla talutavad meile)? Sel juhul ei näi Ukrainasse sekkumine enam mitte niivõrd Nõukogude Liidu taastamise algusena, vaid katsena panna Läänt respekteerima status quo’d, Moskva arusaama rahvusvahelisest korrast.

Konks on selles, et niisugune katse tekitab ise pöördumatuid tagajärgi ja muudab status quo’d, samamoodi nagu seda tegi Mussolini Aafrika-avantüür. See on pööre, mida meil tasub vägagi karta. Asi pole uues maailmakorras või geopoliitika naasmises. Pigem selles, et tänane Venemaa ei ole enam aasta alguse Venemaa. Kuigi neist rääkimisel kasutatakse sarnast sõnavara, on majandussanktsioonide heidutuse ja tuumaheidutuse vahel oluline erinevus. Viimane põhineb täieliku hävingu hirmul ja eeldusel, et tuumarelva tegelikult ei kasutata. Tuumarelva mõju on, või peaks olema, stabiliseeriv. Majandussanktsioone rakendatakse aga astmeliselt ja kui seda tehakse, siis surutakse sihtmärk-riik üha kasvavasse isolatsiooni. Need, kes arvavad, et finants- ja kaubanduspiirangud on Venemaale nagu hane selga vesi, eksivad väga rängalt. Kuid kardetavasti eksivad ka need, kes usuvad sanktsioonide korralekutsuvasse mõjusse. Iraanis töötasid sanktsioonid kurnamisstrateegiana poliitilise protsessi suhtelise avatuse tõttu, kuna aitasid kaasa võimuvahetusele. Venemaal võib sellele vaevalt loota, seda enam et seni pole majandussanktsioonid autoritaarsete riikide puhul olnud ülemäära edukad.[27]

Eriti valvsaks peaks meid tegema seik, et võrreldes külma sõja aegse Nõukogude Liiduga iseloomustab praeguse Venemaa juhte hoopis teistsugune suhtumine sõjalistesse lävenditesse, sealhulgas tuumarelvade kasutamise lävendisse. 1960. ja 1970. aastatel vaadati Moskvas asjale üldjoontes nõnda, et kuna tuumakokkupõrge on mõeldamatu ning kuna tavarelvadega peetav sõda tuumariikide vahel ähvardab kontrollimatult eskaleeruda, siis on targem vältida igasuguseid otseseid kokkupõrkeid kahe leeri vahel. Tundub, et praegu ollakse Mosvas märksa riskilembesemad: lävendid, ka Washingtoni lepingu artikkel 5, tähendavad seda, et teha võib kõike, mis jääb neist allapoole.[28] Nagu Mussolinigi puhul, õhutab teiste hirm sõja ees Venemaa julgust testida piire. Oht meile ei väljendu üksnes nn asümmeetrilises sõjas, uut laadi totaalse rünnaku võimaluses, kus kasutatakse kõiki vahendeid ja mis pole ometi sõja nägu. Lävenditest allapoole jääv ebamäärasus ähvardab meid ka seetõttu, et mida vaieldavam on rünnaku allikas ja iseloom, seda lihtsam on Eesti liitlastel vältida oma kohustusi.

Iga rahvusvaheline kriis tõotab teisendada julgeolekuolukorda, kuna ilmutab midagi rivaalide agressiivsuse, otsusekindluse või vaoshoituse kohta. 1968. aasta sissetungi Tšehhoslovakkiasse julgustas lääneriikide loid reaktsioon Ungari ülestõusu mahasurumisele tosin aastat varem, mis lubas Moskval arvata, et uus sekkumine ei vallandaks üleeuroopalist konflikti.

Etioopia-kriisil oli pöördeline tähtsus Natsi-Saksamaa välispoliitikale. Kollektiivse julgeoleku põhimõtete eiramine Itaalia puhul pani kahtlema, kas lääneriigid võtavad neid järgmisel korral tõsisemalt.[29] Ja ega ei võtnudki. Rahvasteliidule üksi vastu astunud Mussolini julgust imetlenud Hitler viis juba 1936. aasta märtsis Saksa väed Versailles’ lepingu vastaselt Reinimaale, lootusega lõigata sellest samamoodi sisepoliitilist profiiti nagu fašistid Itaalias – elavdada välisavantüüriga leigenema kippuvat poolehoidu natsiparteile.[30] Albert Speer jutustab oma mälestustes, et alguses, kui Mussolini sammudele reageeriti Genfis majandussanktsioonidega, oli Hitler mures ja ettevaatlik, hiljem aga tõdes kergendusega, et just olulistes punktides oli Itaaliat säästetud. “Hitler järeldas, et Inglismaa ja Prantsusmaa ei võta riske ja väldivad igasugust ohtu. See, mis hiljem paistis ettekavatsetuna, sai alguse niisugustest tähelepanekutest. Nagu ta toona [st 1935. aasta hilissügisel] kokkuvõtvalt märkis, olid lääneriikide valitsused osutunud nõrgaks ja otsustusvõimetuks.”[31]

Milliseid signaale on saatnud reaktsioonid Ukraina-kriisile? Võrdluses 1930. aastatega torkab silma vähemalt üks suur erinevus. Usk kollektiivsesse kaitsesse ei ole kadunud. Vastupidi, NATO, mis oli paljude – mõistagi mitte meie – silmis muutunud anakronismiks, on ärganud uuele elule. Barack Obama tõttas Tallinnasse kinnitama, et Washingtoni lepingu artikkel 5 maksab rohkem kui Rahvasteliidu asutamislepingu artikkel 16. Siin – maksvuses, maksma panemises – ongi asja tuum. Meid ei kaitse seadused ja reeglid, vaid need, kes seadused ja reeglid ellu viivad. Arvata, et “meie” rahvusvaheline kord, st rahumeelne, demokraatlik, liberaalne, õigusreegleid austav rahvusvaheliste suhete süsteem, ei rajane jõul – see on lihtsameelne illusioon, väitis Edward H. Carr, too 1930. aastate utoopiate pilkaja. “See, mida tavatseti nimetada “naasmiseks jõupoliitika juurde” …, polnud tegelikult muud kui status quo riikide jõumonopoli lõppemine.”[32]

Liitlaskohustuse ellurakendumises pole midagi automaatset ega umbisikulist. Tavapäraselt arvatakse, et Esimene maailmasõda puhkes kahest rivaalitsevast liidust moodustunud põrguliku masinavärgi pooljuhuslikul käivitumisel, kus üks liidulepingust tingitud sekkumine viis paratamatult teiseni. See on müüt. Kui Saksamaa, Suurbritannia või Venemaa oleks tõepoolest soovinud mängust välja astuda, siis oleksid nad võinud seda teha. Juriidiliselt polnud kellegi käed ühemõtteliselt seotud. Sõtta astuti hoopis seetõttu, et kõigi osaliste arvates oli see kujunenud olukorras nende huvides.[33] Samamoodi saab Eesti – oma asupaiga ohtlikkust trotsima mõistetud u-toopiline väikeriik – säilida vaid juhul, kui tema iseseisvuse püsimine on suurriikide huvides. Ehk teisiti väljendudes, kui Eesti iseseisvuse kallale kippumisele on pandud hind, mis kaotab agressori huvi tema vallutamise vastu. Meiegi õigus põhineb jõul, ehkki hüpoteetilisel ja nähtamatul, illusioone sünnitaval kujul: tõsiseltvõetaval ähvardusel kasutada jõudu. Olgu selle põhjuseks siis tahte või sõjalise võimekuse puudumine, tõeline pööre saabub meie jaoks siis, kui see ähvardus ei ole enam tõsiseltvõetav.

 



[1] N. Ferguson, War: In history’s shadow. Financial Times, 01.08.2014.
[2] F. Fukuyama, The End of History and the Last Man. New York, 1992, lk 283.
[3] B. Clinton, American Foreign Policy and the Democratic Ideal. Tsit: J. J. Mearsheimer, The False Promise of International Institutions. International Security, 1994–1995, kd 19, lk 7.
[4] W. R. Mead, The Return of Geopolitics. The Revenge of the Revisionist Powers. Foreign Affairs, 2014, kd 93, nr 3, lk 69.
[5] P. Goble, Balti-poliitika – USA idealismi puhtaim näide. Eesti Päevaleht, 02.09.2014.
[6]Postimees, 09.11.1905, lk 1.
[7] Vt H. Kalmo, Enesemääramise saatuslik tund. Rmt-s: Iseseisvusmanifest. Artikleid, dokumente, mälestusi. Koost. T. Tannberg, A. Pajur. Tartu, 2014.
[8] Postimees, 01.11.1905, lk 1.
[9] Vt lähemalt rmt-s: Suveräänsus: iganenud või igavene? Tekste kaasaegsest suveräänsusest. Toim. H. Kalmo, M. Luts-Sootak. Tartu, 2010, lk 15.
[10] Tsit: G. W. Baer, Test Case: Italy, Ethiopia, and the League of Nations. Stanford, 1976, lk 23.
[11] Sealsamas, lk 304.
[12] A. Sbacchi, Toward the Recognition of the Italian Empire: Franco-Italian Negotiations, 1936–1940. Africa, 1975, nr 3, lk 375.
[13] J. Uluots, Igavese püsimise tähe all. [1938]. Rmt-s: J. Uluots, Seaduse sünd. Tartu, 2004, lk 375–376.
[14] E. H. Carr, The Twenty Years’ Crisis 1919–1939. London, 1983 [1939], lk 40.
[15] A. F. K. Organski, World Politics. 2. vlj. New York, 1968, lk 367.
[16] W. R. Mead, The Return of Geopolitics, lk 74.
[17] P. Coggan, Paper Promises: Money, Debt and the New World Order. London etc, 2012, lk 260.
[18] H. Kissinger, World Order: Reflections on the Character of Nations and the Course of History. New York, 2014, lk 225.
[19] Vt G. J. Ikenberry, After Victory. Institutions, Strategic Restraint, and the Rebuilding of Order after Major Wars. Princeton, 2001.
[20] G. J. Ikenberry, Liberal Leviathan. The Origins, Crisis, and Transformation of the American World Order. Princeton, 2011, lk 335.
[21] G. J. Ikenberry, The Illusion of Geopolitics. The Enduring Power of the Liberal Order. Foreign Affairs, 2014, kd 93, nr 3, lk 86.
[22] Sealsamas, lk 88.
[23] Vt Главный принцип BTO – равенство. Bласть, 16.06.2014, nr 23, lk 12.
[24] R. A. Jones, The Soviet Concept of “Limited Sovereignty” from Lenin to Gorbachev: The Brezhnev Doctrine. London, 1990, lk 153.
[25] S. D. Krasner, The durability of organized hypocrisy. Rmt-s: Sovereignty in Fragments. The Past, Present and Future of a Contested Concept. Toim. H. Kalmo, Q. Skinner. Cambridge etc, 2010, lk 110.
[26] M. E. Sarotte, A Broken Promise? What the West Really Told Moscow About Nato Expansion. Foreign Affairs, 2014, kd 93, nr 5. Põhjalikumalt: M. E. Sarotte, 1989. The Struggle to Create Post-Cold War Europe. Princeton, 2009.
[27] K. Oskarsson, Economic Sanctions on Authoritarian States: Lessons Learned. Middle East Policy, 2012, kd 19, nr 4, lk 88.
[28]Vt House of Commons Defence Committee, Towards the next Defence and Security Review: Part Two – NATO, Third Report of Session 2014–15. London, 2014, lk 16; G. Rachman, Russia through the nuclear looking glass. Financial Times, 06.10.2014.
[29] M. Funke, Sanktionen und Kanonen. Hitler, Mussolini und der internationale Abessinienkonflikt. Düsseldorf, 1970, lk 91.
[30] E. M. Robertson, Hitler und die Sanktionen des Völkerbunds. Mussolini und die Besetzung des Rheinlands. Vierteljahrshefte für Zeitgeschichte, 1978, kd 26, lk 255.
[31] A. Speer, Erinnerungen. Berlin, 1976, lk 85.
[32] E. H. Carr, The Twenty Years’ Crisis 1919–1939, lk 103.
[33] Sama seisukohta on hiljuti kaitsnud Vernon Bogdanor, vt tema artiklit “August 1914: The Shadows Lengthen” (History Today, 2014, kd 64, nr 8).

 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon