Kaotust kanda kui tulnud on teil oma arguse tõttu,
misjaoks tõukate siis taevaste kaela te süü?
Eks ise toetanud siis te türannide võimu ja valdust –
pakkudes teenima end. Orjuses ohkate nüüd.
Soloni kirjeldus Ateena oligarhiast[1]
Poliitikateooria on demokraatiat ajalooliselt vaadeldes seisnud dilemma ees. Ühest küljest on demokraatia ainus riigikord, mille kaudu olevat võimalik saavutada mingisugunegi versioon võrdse poliitilise vabaduse ideest, mille järgi kõigil peab olema samaväärne mõju poliitilisele „päevakorrale“, otsustele ja üldiselt sellele, milliseks ühiskonda kujundatakse. Ehk teisisõnu, kõik kodanikud peaksid saama võrdväärselt osaleda enese kui rahva määramises. Teisest küljest on palju asjaolusid, mis seda võrdsust õõnestavad: inimeste teadmiste, oskuste, ressursside jne tase on sedavõrd erinev, et igaühe panus poliitikakujundamisse on paratamatult erinev. Eriti problemaatiliseks on seejuures peetud erinevust majanduslikus võimekuses ja selle aluses, nimelt varas, sest varalise eelise valdaja saab hankida ka kõik muud eelised, olgu isiklikult või teiste vahendusel.
Nagu teadis juba Adam Smith, ei ole pelgalt vara olemasolu muidugi poliitilise võimu omandamiseks piisav, vaid vaja on tegutseda selle võimu ostmiseks ning organiseerumiseks ja ühinemiseks teiste omasugustega, kellega turumajanduses muidu konkureeritakse. See ei ole siiski takistanud niisuguste ühenduste tekkimist, enamasti just selle suure enamuse kahjuks, kellel vara ei olnud ega ole.[2]Kuna vara omanikud, eriti suuromanikud, on ajastust olenemata alati leidnud viise riigivõimu ja poliitikakujundamise hõivamiseks, igal perioodil lihtsalt isemoodi, siis on paslik kaaluda, mis lootust on demokraatial tänapäeval vastu pidada vabaduseideaali jäljendusena, mitte ainult oligarhia viigilehena.
Vara ja demokraatia: lühike ajalugu
Kuni 19. sajandini vaadeldi poliitikat majandusteadusega koos ehk arusaam režiimidest kippus põhinema sellel varanduslikul kihil, kes režiimis domineerib. Juba antiigist pärinevas maatriksis on riigikordade põhitüüpe kolm – ühe valitsejaga monarhia, rikka vähemuse valitsus oligarhia ja vaese enamuse valitsus demokraatia. Ühe selgeima poliitökonoomilise selgituse sellele, miks riikides kujuneb ajalooliselt välja üks või teine riigikord, pakkus 17. sajandil inglise vabariiklane James Harrington. Tema sõnul oleneb see fundamentaalselt maa kui kõige olulisema tootmisvara jagunemisest ühiskonnas: kui see on koondunud valdavalt või täielikult ühe inimese kätesse, on loomulikuks tulemuseks monarhia; kui väikse kildkonna kätte, siis aristokraatia; kui valdav osa maast on aga jaotunud elanikkonna seas ühtlaselt jaotunud, siis demokraatia. Kui maajaotus ja valitsusvorm omavahel kooskõlas pole (nt maa on jagunenud ühtlaselt, aga valitseb absoluutne monarh), siis peab millalgi paratamatult toimuma korrektuur kas ühes (maa koondub monarhi kätte) või teises (kehtestatakse demokraatia). Loogika seisneb tema sõnul selles, et ainult varaomanikud saavad endale lubada sõjavarustust, et osaleda riigikaitses, ning kellel on relvad, neil on ka võimekus kehtestada end poliitilise jõuna.[3] Teooria muudab eriti huvitavaks seik, et see on vähemalt osalise seletusena endiselt kasutusel ka tänapäevases ajalooteaduses, ehkki peamiselt uusajaeelse perioodi käsitlemisel.
Selle seisukoha järgi on keskkond suuremas osas kirjutatud ajaloost olnud demokraatiale erakordselt vaenulik, ja kui klassikalises antiigis võiski esialgu ka tavakodanikul olla vähemalt teatud võimalus osaleda poliitilises võimus rahvakoosoleku liikmena, siis vara koondudes tema roll järjest kahanes[4] (kui mõelda kas või Rooma vabariigi teisenemisest keisririigiks ja lõpuks lagunemisest keskaegseks feodaalkorraks). Valgustusajastul tõlgendati see seaduspära ümber riigikorra aluseks üldiselt. Näiteks Adam Smith kirjutas, et riigivõim on alati kuulunud varaomanikele ja loodud selleks, et kaitsta nende vara vaeste eest.[5] Ta ei kiitnud seda küll heaks, nähes, nagu eespool viidatud, kuidas varaomanikud koonduvad, et kujundada endale soodsaid seadusi kogu ülejäänud ühiskonna kahjuks. Ent ta lootis, et piirates riigi sekkumist turu toimimisse, saaks tõkestada mängureeglite ümberkirjutamist rikaste kasuks ning turu „nähtamatu käsi“ suunaks varasuhteid võrdsuse poole.[6]
Smithi kaasaegse Jean-Jacques Rousseau hinnang oli pessimistlikum. Tema silmis oli vara alguspunktiks teele, mida mööda inimkond „tormas otse ahelatesse“. Riigi loomine rikaste kaitsmiseks vaeste eest oli vaid esimene samm, millele loomupäraselt järgneb teine, et muuta nendevahelised varasuhted suheteks võimsate ja võimutute vahel ning seejärel orjade ja orjapidajate vahel.[7] Ainus viis tagada tõelist vabariiki kui poliitilist korraldust vabade ja võrdsete vahel on kindlustada suhteline võrdsus kodanike varanduslikus seisus: „Rikkust aga ärgu olgu ühelgi kodanikul nii palju, et ta saaks teise kodaniku ära osta, ning keegi ärgu olgu ka nii vaene, et ta oleks sunnitud end müüma“.[8] Selle sihi saavutamist takistas aga nn Féneloni probleem: dilemma riigi tsentraliseerituse ja majandusliku ebavõrdsuse vahel, kus ühe vähenemine kasvatab teist ning mõlemal juhul riskitakse inimeste langemisega kas avaliku või eravõimu domineerimise alla.[9] Rousseaul endal oli sellele probleemile oma lahendus, aga sellest allpool.
Prantsuse revolutsioon on üks sirgjoonelisemaid näiteid vara ja poliitilise võimu jaotuse suhtest, kuna see kasvas välja peaasjalikult sellest kolmanda seisuse osast, kellele oli kapitalismi arenguga kogunenud vara, ilma et sellega kaasnenuks osa poliitilisest võimust (erinevalt näiteks Suurbritanniast).[10] Ehkki enne jakobiinide terrorit tundus perspektiivi olevat ka näiteks žirondiinide demokraatlikumal projektil,[11] kujunes terrori ja Napoleoni valitsusaja järel revolutsiooni pärandiks Euroopale uus poliitiline kord, millega poliitilise võimu baas laienes hõlmama ka mitteaadlikest suurvaraomanikke. Selle tulemusel oli esinduskogude valimise õigus Prantsuse restauratsiooni ajal umbes ühel protsendil täisealistest meeskodanikest ja kasvas juulimonarhiaga umbes kahe protsendini. Euroopa oli Suurbritannia stabiilsuselt õppinud, kuidas koopteerida uusi varaomanikke, suunates „vana vara“ ja „uue vara“ (poliitiliselt üldjoontes konservatiivide ja liberaalide) vahelise konflikti rahumeelsesse kanalisse ja võttes „uutelt inimestelt“ vähemalt mõneks ajaks põhjuse liituda väikeomanike ja varata klassidega järjekordseks revolutsiooniks „vanade“ vastu. Samas jättis kõrge varanduslik tsensus valdava enamuse elanikkonnast poliitilisest võimust endiselt kõrvale, mistõttu Prantsuse revolutsiooni demokraatlikumaid ideid lõpuni tagasi purki suruda polnud võimalik, ja et tööstusrevolutsioon ning sellega kaasnenud esialgne viletsus destabiliseerisid seniseid vara- ja töösuhteid veelgi, püsis selle korralduse säilitamisel surve laiendada poliitilisi õigusi ka ülejäänutele, nagu näitasid 1848. aasta revolutsioonid. Siserahu säilitamiseks pidid valitsejad aegamööda laiendama valimisõigust aina vähesema vara omanikele enamikus Läänest.
Selleks et parempoolsed, olgu liberaalsed või konservatiivsed jõud, aga lõplikult võrdse poliitilise vabaduse idee taha tuleksid, oli vaja erakordset jõudu, mis ei jätnud neile teist valikut.[12] Esimeseks suureks murranguks siin oli Esimene maailmasõda, mille järel isegi vaatamata seninägematule varanduslikule ebavõrdsusele ei olnud lihtsalt enam võimalik eirata miljonite rindelt tulnud sõdurite ja mõnel pool ka neist sõja ajal jäänud majanduslikku lünka täitvate naiste tahet, mistõttu muudeti valimisõigus üldiseks kas ainult meeste seas või sugudeüleselt (nagu Eestis). Samas ei kaasnenud sellega enamasti vara märkimisväärselt võrdsemat ümberjaotamist ühiskonnas: 1910. aastal oli Euroopas ühiskonna rikkaima 10% käes umbes 90% varast ning 1930. aastaks kuulus sellele 10%-le üle 80%.[13] Eesti on siinpuhul märkimisväärne erand, kuna vasakpoolsete domineeritud Asutav Kogu viis siin läbi ühe Euroopa radikaalseima maareformi, tehes lõpu baltisakslaste mitte ainult poliitilisele, vaid ka majanduslikule hegemooniale. Varasema äärmusliku varandusliku ebavõrdsuse tõttu sündimata jäänud eestlaste arvu see enam kahjuks ei korvanud,[14] küll aga võib ühtlasemas varajaotuses ehk näha üht põhjust, miks Pätsi autoritaarne režiim oli sedavõrd malbe ja püüdis siiski demokraatiat matkida.
Valmisoleku puudumine tagada poliitilise võrdsuse materiaalne baas muutis ilmasõdadevahelised demokraatiad polariseeritumaks ja hapramaks, mille tagajärgedest jäid suure depressiooni ajal puutumata vaid vähesed Lääne ühiskonnad – Teise maailmasõja eelõhtuks oli langenud enamik demokraatiaid Euroopas ja totalitaarsed liikumised olid pead tõstnud igal pool. Nii nagu Esimene maailmasõda oli toonud muutuse konservatiivide ja liberaalide vaadetesse poliitilistele õigustele, nii sundisid suur depressioon ja Teine maailmasõda neid ümber hindama oma positsioone majandusküsimustes. Mõlemate seas muutusid domineerivaks vasakpoolsemad hoovused (sotsiaalliberaalid ning Mandri-Euroopa kristlikud või Briti „ühe rahva“ konservatiivid), kes nagu sotsiaaldemokraadid juba varemgi asusid toetama suurema majandusliku võrdsuse saavutamise abinõusid, millest olulisimad olid heaoluriik ning kolmepoolsete (riik-tööandjad-töövõtjad) kokkulepete põhine keynesiaanlik majanduspoliitika. Tagantjärele tuntakse seda perioodi Läänes kapitalismi kuldse ajajärguna,[15] mida iseloomustasid nii tööandjate ja töövõtjate huvide tasakaal poliitikakujundamises, majanduslik stabiilsus ja õitseng kui ka areng poliitilise ja ühiskondliku võrdsuse poole, kui mõelda näiteks kodanikuõiguste liikumiste või laiema naiste emantsipatsiooni peale.
Paljudele tol ajal elanuile tundus aga endiselt, et „demokraatia fassaadi taga, kus domineerivad retoorikud, varitsevad rikkad rahastajad“ (Raymond Aron) ning et demokraatia koorilaulul on „tugev kõrgklassi aktsent“ (Elmer E. Schattschneider).[16] Nii selle kui ka maailmasõdadevahelise perioodi puhul tulenes see asjaolust, et varaomanike võim ei kipu esindusdemokraatias mitte kaduma, vaid kanduma uutesse kanalitesse ning võtma kuju vastavalt esindusdemokraatia institutsioonide tugevusele. Nõrgemate institutsioonidega riikides ja perioodidel on nende lojaalsus demokraatiale sõltunud suuresti sellest, kas ümberjagamist toetavaid erakondi suudeti võimult eemal hoida või altkäemaksude ja muu korruptsiooniga koopteerida.[17] Kui mitte, siis on (suur)varaomanikest (maaomanikest, töösturitest, pankuritest jne) saanud üks järjekindlamaid demokraatiavastaseid jõude nii ilmasõdadevahelisel perioodil (nt Hispaania kodusõjas) kui ka enne ja pärast (mõeldes eriti nt Ladina-Ameerika ajaloo peale). Sellistel juhtudel sai demokraatia jaoks määravaks, kumma poole valis keskklass.[18]
Kus demokraatlikud institutsioonid on tugevamad, seal leiavad varaomanikud teisi viise, kuidas oma mõjuvõimu säilitada, millest otsesemad on näiteks erakondade rahastus ja lobitegevus, kaudsemad aga katsed hõivata avalikku arvamust. Selleks ostetakse kokku meediakanaleid, mõttekodasid, mõnes kohas ka „kodanikuühendusi“, ülikoole või nende teadlasi ning püütakse luua kuvandit, et ümberjagamine või muu varaomanike huvide vastane poliitika mõjuks ühiskonnale hävitavalt (nt kapitali väljavoolu või välisinvesteeringute lõpu tõttu), või siis pannakse avalikus arutelus rõhk teemadele, mis ässitavad muidu ühiste majanduslike huvidega inimesed üksteise vastu üles erinevuste tõttu nende isiklikus enesemääramises (nn kultuurisõdadega seoses nende rahvuse, rassi, soo või seksuaalsuse, usu vms-ga).
Ehkki eri varaomanike huvid võivad omavahel lahkneda (nagu eelpool mainitud ajaloolises liberaalide ja konservatiivide heitluses), võib tulemuseks olla olukord nagu USA-s: paralleelselt kahe partei erakordselt intensiivse ja polariseeritud konkurentsiga on madalamate ja keskmise sissetulekuga kodanike mõjuvõim sisulise poliitika üle praktiliselt olematu, samas kui majanduslikul eliidil on see ulatuslik.[19] Euroopas on olukord tänu tugevamale heaoluriigile ja majandusregulatsioonile olnud parem, aga siingi on märke samadest suundumustest, millele viitab majandusliku ebavõrdsuse kasv, sealhulgas muidu selle vähesuse poolest ajalooliselt silma paistnud Põhjamaadeski.[20]
Mõned lahendused demokraatia kriisile
Enamik demokraatiateooria koolkondi – klassikaline „realism“, protseduuriline demokraatia, arutlev demokraatia, lotokraatia jne – peab vara ebaproportsionaalselt suurt võimu poliitikas üheks demokraatia praeguse kriisi juurpõhjuseks, nähes, kuidas selle äratatud pahameelest lõikavad kasu just populistlikud jõud. Mure demokraatia oligarhiseerumise pärast on muutunud demokraatia-alases teaduskirjanduses juba läbivaks teemaks, millele püütakse eri nurkade alt lahendusi pakkuda.[21] On saanud ka kinnitust, et kui teatav majanduslik arengutase (umbes 16 000 dollarit per capita) on vajalik vältimaks demokraatia kukutamist riigipöördega, siis teatav majandusliku võrdsuse tase on üldiselt vajalik vältimaks poliitika äärmuslikku polariseerumist ja demokraatia erosiooni.[22] Eri koolkondade lahenduskäigud annavad aga erineva vastuse küsimusele, kas vaatamata poliitilise ja majandusliku võimu ajaloolisele seotusele on võimalik üht teisest isoleerida.
Kui vastus on jah, siis kipub edasine arutluskäik keskenduma mingisugustele institutsionaalsetele mehhanismidele ja protseduuridele, mis peaksid seda saavutama. Kui vastus on ei, siis pöördub tähelepanu majandussüsteemi ümberkorraldamisele. Viimane jaotub omakorda kaheks: kas asendada senine kapitalistlik süsteem mingisuguse alternatiiviga (nt demokraatlik turusotsialism, tasaarengupõhine majandus vms) või püüda tasandada selle varanduslikku ebavõrdsust tootvaid suundumusi ümberjagamist soosivate institutsioonide kaudu. Kuna mu teadmised alternatiivsete majandusmudelite alasest kirjandusest on piiratud, vaatlen vaid mõningaid protseduurilisi ja kapitalismi mahendavaid poliitökonoomilisi ettepanekuid, mida teaduskirjanduses on tehtud. Samas tasub märkida, et sellest suunast huvitatutele on heaks alguspunktiks hiljuti ÜRO avaldatud erakordselt laiapõhjaline teekaart inimõigustel põhineva majandusmudeli loomiseks sihiga vältida praegust globaalset suundumust autokraatliku kollapsi poole erakordselt ulatuslike reformidega,[23] millest osa kattub ka järgnevalt kirjeldatutega.
Protseduurilised lahendused
Protseduuriline lähenemine püüab tuvastada aknad, mille kaudu raha mõjuvõim poliitikasse siseneb, ja need kas sulgeda või allutada väga kindlatele reeglitele. Esindusdemokraatias kipuvad sirgjoonelisimad neist ohukohtadest olema poliitikute või erakondade rahastamine, lobitöö, avalikus ametis isiklik rikastumine (korruptsioon) ja poliitiku „kuldne langevari“ soojale kohale vastava valdkonna erasektoris pärast poliitilise karjääri lõppu.[24] Lahendusena pakutakse rangemaid regulatsioone, suuremat läbipaistvust, pidevat aruandlust, üldiselt „avatud valitsemist“ ning soovitatakse luua kõiksugu ekspertidest ja kodanikest koosnevaid järelevalveinstantse. Selle lähenemise poolest on poliitikateoorias vast tuntuim Pierre Rosanvallon.[25] Samas käivad siia alla ka ettepanekud, mis tasakaalustaksid jõukate rolli erakondade rahastamises, näiteks aidates tavakodanikel selles osaleda eraldi vautšerite (universal tax credit) kaudu, mida saaks kasutada makse deklareerides.[26]
Teised protseduralistid vaatavad raha mõjuvõimu laiemalt, mitte ainult poliitikute „ostmise“, vaid ka avaliku arvamuse endale sobivas suunas kujundamise teel, kui saada kontroll ajakirjanduse ja digiplatvormide üle. Nagu ilmestas olukorda Robert Reich: maailma rikkaimale mehele kuulub X; rikkuselt teisele suur osa liberaalsest meediast (Paramount, sh CBS, tulevikus ehk ka Warner Bros Discovery, sh CNN), kolmandale Facebook, Instagram ja WhatsApp, neljandale Washington Post ja Amazon ning viiendale suur osa konservatiivsest meediast (Fox News, Wall Street Journal ja New York Post).[27] See pole midagi ennekuulmatut ka Euroopas[28] ning tavaliselt kaasneb sellega märkimisväärne sekkumine meedia sisusse.[29] Seetõttu on mõned teadlased pakkunud lahenduseks valdkonna rangemat reguleerimist ja mittetulunduslikele ajakirjandusmudelitele üleminekut.[30] Samas on meedia vaid üks osa eespool mainitud raha mõjuvõimust kantud mõttekodade, „kodanikuühenduste“ jms laiemast ökosüsteemist ning mida laiem on selle haare, seda raskem on seda ka kammitseda, kuna piir keelatud annetuse ja sõnavabaduse vahel muutub väga hägusaks.[31]
Kolmandat tüüpi protseduurilise lähenemise järgi on esindusdemokraatlikud institutsioonid nüüdseks juba sedavõrd kaaperdatud, et ilma neid fundamentaalselt reformimata ei aita ükski regulatsioon ega kontrollorgan. Mõned autorid loodavad sellele, et kui tugevdada erakondade sisedemokraatiat, kaob majanduseliidil võimekus neilt endale sobivat poliitikat tellida.[32] Teised nõuavad tugevamat otsedemokraatiat, olgu siis enamate referendumite või siduvatel mandaatidel põhinevate valimiste kaudu, lootuses, et „kammitsemata demokraatlik kodanikkond“ suudab raha võimule lõpu teha.[33] Kolmandad näevad lahendust lotokraatlikes meetmetes, näiteks seadusandliku protsessi täiendamises parlamendi teise, juhuvalimi alusel moodustatud kojaga, mis kas pakuks seadusloomesse täiendavat sisendit või saaks seadusi vetostada,[34] või seniste valimispõhiste parlamentide täielikus asendamises niisuguste lotokraatlike kodadega.[35] Samas tähendaksid sellised lahendused enamikule kodanikest pigem pimedat kuuletumist valimata instantsile kui enesemääramise ideaali täitumist.
Viimane ja kõige krüptilisem protseduuriline lähenemine probleemile, millega olen teaduskirjanduses kokku puutunud, pärineb Michael Sonenscherilt. Tema sõnul leidis Rousseau Féneloni probleemile lahenduse juba 18. sajandil föderaalse riigikorralduse kaudu. Kui muidu oli võimalik varanduslikku ebavõrdsust vähendada ainult riiki tsentraliseerides (riskides muutuda samavõrd domineerivaks), siis föderaalses riigis oleks omavahel konkureerivaid ja üksteist tasakaalustavaid, avaliku hüve eri aspektidele spetsialiseerunud otsustustasandeid, -üksusi ja -allüksusi nii palju, et need suudaksid majanduslikku mõjuvõimu piirata, ilma et ükski neist ise teiste üle domineerima pääseks.[36] Kuna Sonenscheri pearõhk selles valemis näib olevat bürokraatial, siis ilma mingisuguse täiendava kvalifikatsioonita tunneks küllap iga kriitik selles ära „tehnokraatia“ või „süvariigi“ ohu, mis muudaks selle lahenduse sama ebademokraatlikuks kui lotokraatia. Samas on mõeldav ka tõlgendus, mille järgi demokraatlik föderatsioon, olles raskemini kaaperdatav kui selle liikmesriigid, on oma erapooletute institutsioonide (administratiivaparaadi ja kohtute) kaudu kohustatud valvama selle üle, et tema liikmed järgiksid praktikas nii enda kui ka föderatsiooni põhiseaduslikke põhimõtteid, sh tagaksid kodanike võimalikult võrdse poliitilise vabaduse kaitse seda ohustavate jõudude poolt.
Poliitökonoomilised lahendused
Viimaste aastate vahest tabavaima kapitalismi kammitsemisele suunatud lähenemisega on välja tulnud Samuel Bagg. Tema sõnul peaks demokraatia mõtteks pidama ennekõike riigi ühe kildkonna poolt kaaperdamise vältimist, ning kuniks ei võeta otseselt sihikule rikaste mõjuvõimu alust – nende vara –, jäävad kõik protseduurilised meetmed paratamatult poolikuks. Klassikalised liberaalsed põhimõtted, millega seda püüti saavutada, olid konstitutsionalism (nt õigusriiklus, põhiõigused, võimude lahusus), konkurents (nt valimised, subsidiaarsus jne) ning universalism (nt võrdsus seaduse ees, üldine valimisõigus, otsuste läbipaistvus, kohtute ja bürokraatia erapooletus jne). Et aga need põhimõtted on peamiselt piirdunud poliitilise sfääriga, ei ole need suutnud ära hoida majandusliku mõjuvõimu domineerimist poliitika üle, kui neutraalsusele apelleerides tõlgendatakse „reaalses maailmas eksisteerivaid võimusuhteid definitsiooni järgi legitiimsete ja vaidlustamatutena“. Sestap on lisaks neile liberaalsetele põhimõtetele demokraatia kaitseks vaja ka selliseid, mis toimiksid „korrektiivselt erapoolikult“, st võimestades nõrku ja nõrgestades võimsaid, pidades silmas nende materiaalset võimekust. Selle sihiks on kord, milles ühiskondlikku mitmekesisust esindavate jõudude võime poliitikat mõjutada on suuresti võrdväärne, sarnaselt Rawlsi „omanike demokraatiaga“.[37]
Bagg nimetab kolme sellist põhimõtet. Esimene neist on monopolivastasus, mille tuumaks on tagada, et eravõim ei koonduks liialt väheste kätte, muutudes näiteks nii suureks, et turumajandus ei suuda enam normaalselt toimida. Majanduslikus mõttes võib see väljenduda monopolide tükeldamises või nende moodustumise tõkestamises, kui turukontsentratsioonile seatakse õiguslikud piirid, keelustatakse tegutsemine ühtaegu nii platvormina kui ka sellel müüjana, reguleeritakse loomulikke monopole kui avalike teenuste pakkujaid või neid isegi riigistatakse. Ehkki see võib esmapilgul näida turumajanduse solkimisena, tunnistas ka Adam Smith selliste meetmete vajadust juhul, kui turg ise ei suuda iseseisvalt vältida koondumist ühe või väheste osapoolte kontrolli alla.[38] See on laias laastus see, millega juba tänapäeval peaks tegelema konkurentsiamet ja teised sellelaadsed järelevalveorganid, ent tihti võivad nende käed jääda õiguste või vahendite poolest liiga lühikeseks, eriti kui varaomanikud on avaldanud survet nende nõrgestamiseks. Laiemas tähenduses kuulub siia alla üldisem „lae“ kehtestamine vara kontsentreerumisele ja võimekusele seda kasutada, nt kehtestades jõukamatele suunatud vara- ja pärandimakse või juba eelmainitud piire erakondadele tehtavatele annetustele.[39]
Teiseks põhimõtteks on tugi vastukaalujõududele (countervailing powers), mis tasakaalustaksid muidu domineerida ähvardavaid jõude. Tugi seisneks kõiges selles, mida oleks vaja organisatoorse võimekuse ülesehitamiseks, alates kollektiivsetest õigustest (nt ühinemisvabadus ja õigus streigile) kuni ligipääsuni organisatsioonide toimimiseks vajalikele ressurssidele. Ehkki Baggi sõnul sõltub see iga ühiskonna konkreetsest jõudude vahekorrast, loeb ta ise võimalike vastukaalujõududena üles kohalikud kogukonnad, ametiühingud, üürnike ja võlgnike ühendused ning eri vähemusi esindavad liikumised.[40] Ilmselt võib siia nimekirja lisada ka mitmesugused loodus- ja loomakaitseorganisatsioonid, mis on paljudes kohtades muutunud ametiühingutega võrdväärselt oluliseks või isegi võimekamaks majandusliku eliidi mõjuvõimu vaidlustajaks. Samas on mõeldav ka, et sarnast funktsiooni täidaks mitme poliitikateoreetiku (nt Robert Dahli ja Norberto Bobbio) poolt toetatud nägemus „töökohademokraatiast“, mille järgi organisatsioonides, sh ettevõtetes, tuleks institutsionaliseerida töötajate osalemine nende juhtimises.
Kolmandaks põhimõtteks on süsteemne ümberjagamine. Kui vastukaalujõudude toetamine on suunatud peaasjalikult gruppidele, siis selle põhimõtte sihiks on tasandada nende gruppide liikmete „taustaebavõrdsust“, mis muidu gruppidevahelist poliitilist ebavõrdsust põlistaks. Nagu eespool kirjeldatud, on enamikus Lääne ühiskondades läbi viidud teatud tüüpi järjepidevat ümberjagamist juba hiljemalt alates Teise maailmasõja järgsest perioodist. Selle sihiks oli tagada kõigile teatud heaolu alampiir ja sotsiaalne turvavõrk, süsteemse ümberjagamise mõte on aga nõrgestada ühiskondlike ja kultuuriliste hierarhiate majanduslikke alustalasid ja ühtlustada eravõimu jaotust ühiskonnas nii palju kui võimalik. Põhilise meetmena põhimõtte kehtestamiseks näeb Bagg tingimusteta vara ülekandeid ehk sisuliselt kodanikupalka – universaalsed (mitte vajaduspõhised) raha ülekanded lisaks tavapärastele heaoluriigi poolt pakutavatele avalikele teenustele. Selline garanteeritud sissetulek tugevdaks nii ühiskonna nõrgimate isiklikku läbirääkimispositsiooni, võimaldades töötajatel kergemini lahkuda mürgise keskkonnaga töökohast või partneritel rõhuvast suhtest jne, kui ka kollektiivset võimekust organiseeruda oma huvide kaitseks.[41]
Tulemus peaks sarnanema Rousseau kirjeldatud suhtelise võrdsusega, milles eri konkureerivate ühiskondlike gruppide võimekus rakendada poliitilist mõjuvõimu on nii sarnane, et ükski neist ei suuda teiste üle domineerida. Arvestades aga, et kõik need „korrektiivset erapoolikust“ toetavad meetmed on need, mille vastu majanduseliit kõige tõenäolisemalt seisaks, jääb selgusetuks, kuidas nendeni peaks jõudma süsteemis, milles too eliit juba domineerib. Seetõttu lõpetabki Bagg oma raamatu üleskutsega kõigile ühiskondlikult meelestatud inimestele panna fookus enda kogukondade ülesehitamisele ja organiseerimisele. Selle eesmärk ei ole liikmeid kuidagi indoktrineerida, vaid kujundada ühiskonnas alternatiivseid võimukeskusi ning kodanikke, kellel oleks võimekust enese eest seista, sh vajadusel isegi poliitilises konkurentsis.[42] Esindusdemokraatia on alati eliitide võim, aga kas nende moodustumine on kitsa- või laiapindne, võib määrata selle, kui esinduslik ta lõpuks on.
Lõpumõtted Eestist
Pole mingit põhjust arvata, et eespool kirjeldatud üleilmsed suundumused rahva võimu asendumisele raha võimuga ei kehtiks ka Eestis. Siin on üks OECD ja Euroopa Liidu kõrgeimaid varandusliku ebavõrdsuse tasemeid[43] ja üldiselt pigem regressiivne (vaeseid rikastest kõrgemalt maksustav) maksusüsteem.[44] Turu väiksuse tõttu on surve eri sektorite kontsentreerumiseks ja oligopoolsuseks keskmisest suurem ning kui jälgida viimaste aastate valitsuste prioriteete, siis siht tundub olevat pigem neid suundumusi tasandavaid regulatsioone ja järelevalvet nõrgestada, mitte tugevdada. Euroopa Liit pakub siin teatud vastukaalu, aga kui mõelda kas või konkurentsidirektiivi vastuvõtmise saagale ja enamiku erakondade hoiakule, et sarnaseid regulatsioone tuleks kohaldada võimalikult minimaalsel kujul, siis võib ainult sellest jääda väheseks. Lisaks püsib kõrgena majanduslik ebakindlus ning kui parafraseerida Peeter Koppelit, siis majanduses tõotab elu muutuda kõiksugu rahvusvaheliste kriiside ja tehisaru arenguga veelgi raskemaks, karmimaks ja stressirikkamaks.
Samal ajal kuulub Eesti erameedia enamjaolt kahele sentimiljonärile, Hans H. Luigele ja Margus Linnamäele. Viimane on koos oma venna Aivari ja Parvel Pruunsillaga ka suurimad parteidoonorid Isamaale, viimane ka EKRE-le, ning kujundamas omamoodi konservatiivset avaliku arvamuse ökosüsteemi, kuhu kuuluvad näiteks juba mõnda aega tegutsenud Ühiskonnauuringute Instituut, hiljutisemalt loodud Põhimõtte Koda ning kaudsemalt terve hulk kodanikuühendusi. Samal ajal on teised Eesti esirikkad nagu Taavet Hinrikus, Sten Tamkivi ning Martin ja Markus Villig rahaliselt toetanud SALK-a (ja ka liberaalseid erakondi üldiselt). Nii nagu omal ajal tõusis Eesti 200 oma paari suurannetaja toel, on praegu tõusmas Parempoolsed, peamiselt Rain Lõhmuse ja Raul Kirjaneni abiga. Viimane neist figureeris ka Maalehe poolt hiljuti avalikkuse ette toodud lugudes Eesti metsatööstuse katsetest PR-iga avalikku arvamust ja poliitikuid enda poole osta – seik, mis on ilmselt eripärane vaid oma silmapaistvuse, mitte erandlikkuse poolest. Parempoolsed on muu hulgas kõige intensiivsemalt nõudnud erakondadele annetamise õiguse laiendamist ka äriühingutele. Keskerakond ja Reformierakond on tavaliselt saanud enim loota Urmas Sõõrumaale, samas kui sotsiaaldemokraatide suurannetused on varem pärinenud Oleg Ossinovskilt, Kadi Pärnitsalt ja Lauri Paeveerilt, jäädes siiski teiste erakondade omadest üldiselt väiksemaks.[45] Ülejäänud erakondadel, keda suurannetajaid toetamas pole, pole ka võiduvõimalust valimistel, ning see seaduspära on väheste eranditega kehtinud terve iseseisvuse taastamise järgse perioodi. Märkimisväärse riigipoolse rahastuse olemasolu on olnud vast ainus tõsisem takistus varakate täielikule domineerimisele erakondade üle, aga seegi pole takistanud viimaseid lakkamatult nende ees lömitamast.
Missugune on õige vahekord võrdse poliitilise vabaduse tugevdamisel eelkirjeldatud protseduuriliste ja ümberjaotavate meetmete vahel, ei oska ma öelda, ent kuniks me pole valmis nõustuma Walter Scheideli järeldusega, et ainus tõsiseltvõetav ajalooline lahendus on vägivald,[46] võib oletada, et vaja oleks mingisugust kirjeldatud meetmete kombinatsiooni. Samas tunduvad väljavaated millegi sellise saavutamiseks pehmelt öeldes tagasihoidlikud. Eesti poliitika põhiline eraldusjoon on liberaalide ja konservatiivide vahel, kellest mõlemad on selgelt parempoolse ehk ümberjagamisvastase orientatsiooniga. Ehkki esimesed on olnud varmamad toetama erakondade rahastamise järelevalve tugevdamist, on nad samal ajal ka tugevdanud suurettevõtjate mõjuvõimu poliitika üle näiteks efektiivsuse ja majanduskasvu nõukoja kaudu, andes neile n-ö otsetee seadusandluse kujundamiseks. Ainus järjepidevalt probleemi tunnistav erakond on olnud Sotsiaaldemokraatlik erakond, aga üksi suudavad nad vähe ära teha ning nendegi senised ettepanekud probleemi lahendamiseks on jäänud tagasihoidlikeks (nt seada erakondadele annetamisele 100 000-eurone, kaugelt liiga kõrge ülempiir).
Samas midagi peab muutuma. Nagu oleme näinud, muudab kõrge varanduslik ebavõrdsus demokraatia ebastabiilseks, viies poliitika polariseerumiseni ning tekitades demokraatiavastaseid surveid, ilmasõdadevahelise perioodi näitel kommunistide poolt vasakul ja fašistide poolt paremal ning teatud iteratsioonis tänapäeval populistlike jõudude poolt (Euroopas selgelt paremalt poolt). Kui see pinge püsib aga liiga kaua, ei pruugi ühel hetkel enam piisata isegi reformidest, et demokraatiat päästa. Kui Solon viis Ateenas läbi oma majanduslikud ja poliitilised reformid, kaotades ateenlaste võlaorjuse ning laiendades poliitilist osalusõigust, seadis ta endale kaks eesmärki: teha lõpp sisetülidele ja vältida türanni võimuletõusu. Samas jäid tema reformid lõpuks liiga tagasihoidlikuks, et kumbagi saavutada. Kui me ei võta varakate võimu ohtu tõsiselt, saab olukord ainult halvemaks minna – ning poliitilised arengud maailmas laiemalt ei räägi selle kasuks, et meie demokraatia sellest tervena välja tuleks.[47]
[1] Solon, fragm. 5b. Tlk E. Niit, V. Hallap. Rmt-s: Kreeka kirjanduse antoloogia. Toim. A. Kaalep, Ü. Torpats. Tallinn, 1964, lk 95.
[2] A. Smith, Uurimus riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest. Tlk M. Trummal. Tartu, 2005, kd 1, lk 111, 159, 410.
[3] J. Harrington, The Commonwealth of Oceana and A System of Politics. Toim J. G. A. Pocock. Cambridge, 2008, lk 11–12, 20, 271–272, 285–286.
[4] K. L. Laane, Demokraatia surm. Sirp, 03.06.2022.
[5] A. Smith, Uurimus riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest. Tlk M. Trummal. Tartu, 2005, kd 2, lk 401–405.
[6] A. Smith, The Theory of Moral Sentiments. Indianapolis, 1982, lk 184–185; S. E. Bagg, The Dispersion of Power: A Critical Realist Theory of Democracy. Oxford, 2024, lk 84.
[7] J.-J. Rousseau, Arutlus inimeste ebavõrdsuse päritolust ja põhjustest. Tlk M. Lepikult. Akadeemia, 2008, nr 9, lk 62, 74–75.
[8] J.-J. Rousseau, Ühiskondlikust lepingust ehk riigiõiguse põhiprintsiibid. Tlk M. Lepikult. Tartu, 1998, lk 76.
[9] M. Sonenscher, Jean-Jacques Rousseau. The Division of Labour, the Politics of the Imagination and the Concept of Federal Government. Leiden, 2020, lk 27, 70.
[10] E. Burke, Mõtisklusi Prantsuse revolutsioonist ja mõningate Londoni ühingute toimingutest seoses selle sündmusega. Tlk T. Pakk. Tallinn, 2008, lk 207.
[11] N. Urbinati, Representative Democracy. Principles & Genealogy. Chicago; London, 2008, lk 162, 178.
[12] Argumentidest, mida veel 20. sajandi alguses parlamentaarsetes aruteludes üldise valimisõiguse vastu kasutati, on nelja riigi näitel põhjalikult kirjutanud nt P. Ihalainen, The Springs Of Democracy: National and Transnational Debates on Constitutional Reform in the British, German, Swedish and Finnish Parliaments, 1917–1919. Helsinki, 2017.
[13] T. Piketty, Capital in the Twenty-First Century. Tlk A. Goldhammer. Cambridge, 2017, lk 441.
[14] M. Goldfelder, A. Harrik, Eesti rahvastikuplahvatus jäi ära maanappuse tõttu. Novaator.err, 11.09.2020. (Mark Goldfelderi väitekirja põhjal.)
[15] E. J. Hobsbawm, Age of Extremes: The Short Twentieth Century, 1914–1991. London, 2001, lk 273; J. A. Frieden, Global Capitalism: Its Fall and Rise in the Twentieth Century. London, 2007, lk 278–300.
[16] H. Drochon, Elites and Democracy. Princeton, 2026, lk 25, 238.
[17] S. E. Bagg, The Dispersion of Power, lk 86.
[18] C. Welzel, Theories of Democratization. Rmt-s: Democratization. Toim. C. W. Haerpfer. Oxford, 2009, ptk 6, lk 79.
[19] B. I. Page, M. Gilens, Democracy in America?: What Has Gone Wrong and What We Can Do about It. Chicago, 2020.
[20] S. E. Bagg, The Dispersion of Power, lk 40, 101.
[21] Kaks silmapaistvamat viimase aja teadusprojekti Euroopas on järgmised: Anti-Oligarchy Network, Contours of a Non-Oligarchic Democratic Future, 03.03.2026; London School of Economics and Political Science, LSE Academic Receives European Research Council Synergy Grant. LSE News. 05.11.2025.
[22] E. G. Rau, S. Stokes, Income Inequality and the Erosion of Democracy in the Twenty-First Century. Proceedings of the National Academy of Sciences, 2025, kd 122, nr 1.
[23] O. De Schutter, The Roadmap for Eradicating Poverty Beyond Growth. Special Procedures. United Nations Human Rights Council, 2026.
[24] S. Weschle, Money in Politics. Cambridge, 2022.
[25] Vt nt P. Rosanvallon, Good Government: Democracy beyond Elections. Tlk M. B. DeBevoise. Cambridge, 2018.
[26] J. Cagé, The Price of Democracy. How Money Shapes Politics And What To Do About It. Tlk P. Camiller. Cambridge, 2020.
[27] R. Reich, Ultra-rich Media Owners Are Tightening Their Grip on Democracy. It’s Time to Wrest Our Power Back. The Guardian. 13.11.2025.
[28] A. Velmet, Valvekoera mõrv. Meedia reguleerimine ja korporatsioonide võim. Vikerkaar, 2025, nr 10/11.
[29] Reporters Without Borders, RSF World Press Freedom Index 2025: Economic fragility a leading threat to press freedom.
[30] J. Cagé, Saving the Media. Capitalism, Crowdfunding and Democracy. Tlk A. Goldhammer. Cambridge, 2016; J. Cagé, Philanthrophy to Democracy: Rethinking Governance and Funding of High-Quality News in the Digital Age. Rmt-s: Digital Technology and Democratic Theory. Toim. L. Bernhold jt. Chicago, 2021.
[31] Vt ka seotud teemal toimunud avalikku arutelu õiguskantsleriga: Karl Lembit Laane: õiguskantsleri ettepanek muudaks rahva võimu raha võimuks. ERR.ee, 08.04.2025.
[32] S. Bagg, U. Bhatia, Intra-Party Democracy: A Functionalist Account. SSRN Electronic Journal, 2021.
[33] R. Tuck, Active and Passive Citizens: A Defense of Majoritarian Democracy. Toim. S. Macedo. Princeton, 2024, lk 50, 66, 69.
[34] J. Prinz, M. Westphal, The Tribunate as a Realist Democratic Innovation. Political Theory, 2024, kd 52, nr 1, lk 60–89; J. Cagé, The Price of Democracy.
[35] A. Lever, Lottocracy: For and Against. European Journal of Political Theory, 27.10.2025. Ehkki olen nt „Kaasaegse politeia visandis“ ka ise millegi sellise kasuks rääkinud, olen nüüdseks meelt muutnud.
[36] Kõige kokkuvõtlikumal kujul on selle idee esitanud M. Sonenscher, The End of Enligh-tenment and The Holy Alliance. Global Intellectual History, 04.02.2025, lk 5–8.
[37] S. E. Bagg, The Dispersion of Power, lk 96, 103, 143–144, 151.
[38] N. Salvadori, R. Signorino, Adam Smith on Monopoly Theory. Making Good a Lacuna. Scottish Journal of Political Economy, 2024, kd 61, nr 2, lk 192–194.
[39] S. E. Bagg, The Dispersion of Power, lk 84–85, 94, 126–128, 144, 204.
[40] Sealsamas, lk 131, 135, 144.
[41] Sealsamas, lk 136–142.
[42] Sealsamas, lk 218–219.
[43] European Commission, Country Report – Estonia 2025. Luksemburg, 2025, lk 92; OECD Economic Surveys: Estonia 2024, lk 25.
[44] J. Meriküll, T. Rõõm, What Explains Wealth Inequality in Estonia? The Role of Wealth Components, Household Size and Regions. Occasional Paper Series / Eesti Pank, 2023, nr 2, lk 20.
[45] DonationWatch. Political party donations tracker for Estonia. 10.05.2026. https://donation.watch/en/estonia.
[46] W. Scheidel, The Great Leveler: Violence and the History of Inequality from the Stone Age to the Twenty-First Century. Princeton, 2017.
[47] M. Nord jt, Democracy Report 2026: Unraveling The Democratic Era? https://www.v-dem.net/documents/75/V-Dem_Institute_Democracy_Report_2026_lowres.pdf.
Artikli kirjutamist toetas Eesti Teadusnõukogu grant nr PRG3027. Varem olen teemat käsitlenud kahes Vikerkaare artiklis: Demokraatia ja parempoolsus – harmoonia või konflikt? Aristotelese jälgedes. Vikerkaar, 2018, nr 3; Kaasaegse politeia visand. Samm demokraatlikuma Eesti poole. Vikerkaar, 2018, nr 10/11.
