Kuidas tuulelohe lendu läks?

Igor Kotjuh

Igor Kotjuh
Kuidas tuulelohe lendu läks?

Iga lugu on võimalik jutustada kas lühidalt või pikemalt. Mulle meeldib teine võimalus, kuna siis ei pea piirduma lihtsalt põhifaktide loetlemisega, vaid saab näidata ka sündmuste tausta ja seoseid. Räägin Tuulelohest põhjalikumalt, sest olen veendunud, et asi on seda väärt.

Fikseeritud algus on järgmine: 31. märtsil 2003. aastal toimus Tartu ülikooli peahoone auditooriumis 228 kakskeelse kirjandusühenduse Tuulelohe – Vozdušnõi Zmei asutamiskoosolek. Selle kohta ilmus teade sama päeva Postimehes ning ka ajalehe Tartu-lisas.1 Kohal viibisid Vladimir Sazonov, Valeri Koort, Marina Kuzmina, Irina Meljakova, Alka (Aleksandra Zaverjuhha), Igor Kotjuh.2

Igal juhul said kokku loomingulisel ja isiklikul tasandil väga erinevad inimesed, kes kõik olid tudengid. Huvide mitmekesisusest kõneleb juba esimene koosolek: ajalugu ja vanaida keeli tudeeriv Vladimir Sazonov pidas ettekande sumeri eepose tõlkimisest ning eesti keelt võõrkeelena õppiv Igor Kotjuh tegi ülevaate Eestis ilmuvatest venekeelsetest kirjandusajakirjadest.

Tuletame korraks meelde sajandivahetuse Eesti kirjandusmaastikku. See oli (on praegugi) äärmiselt heterogeenne: eesti- ja venekeelne osa ei lävi omavahel kuigi palju ning eksisteerivad justkui eraldi riikidena.

Eestikeelsele lugejale on teada, kuidas toimib eestikeelne kirjandusprotsess, selle põhilised institutsionaalsed suunajad: ajakirjad, kirjastused, auhinnad, kriitika, festivalid, seminarid. Süsteem paistab töötavat, pidevalt ilmub uusi tekste nii kogenud autoritelt kui debütantidelt. Sajandivahetus oli Heinsaare ja Kausi, Kõusaare ja Märka, Mikita ja Kompuse, Hargla ja Wimbergi, fs’i ja Pilve, Vadi ja Kristiina Ehini aeg, kui lähtuda Sven Vabari usutlustesarjast silmapaistvamate uusautoritega ajakirjas Looming 2002. aastal.

Sama loogika järgi pidanuks (peaks) kohaliku uuema venekeelse kirjanduse vastu huvi tundma siinsed venekeelsed kultuuriajakirjad, et omakorda tutvustada hiljem uut autorit eestikeelsetele kolleegidele. Tollal oli Eestis kolm sellist ajakirja: Võšgorod, Tallinn ja Raduga. Igal ajakirjal oli kujunenud välja oma suund, mi­da võiks tinglikult kirjeldada järgmiselt: Võšgorod tegeleb õigeusuga, Tallinn kirjutab teatrist ja Raduga keskendub psühholoogiale ning tõlgetele Vikerkaarest. Ajakirjade ilukirjanduslik osa on teisejärguline ning moodustab umbes neljandiku väljaande mahust. Kirjutajateks on vanema generatsiooni literaadid Eestist ning juhuautorid mujalt maailmast (Venemaalt, Ukrainast ja vene emigrandid Euroopast). Ajakirjad ilmuvad inertsist, väljaandjad põevad identiteedikriisi: nad mõistavad, et taasiseseisvunud Eestis on neil täita tähtis kultuurimissioon, kuid pahatihti pole neile päris selge, kelle jaoks nad töötavad, kes on nende lugejad.3 Mis aga puutub festivalidesse, seminaridesse, auhindadesse – neid lihtsalt pole.

Tuulelohe eelloos aga osutub tagantjärele tähtsaks üks 1. veebruaril 1999. aastal ajalehes Russkii Potštaljon (sellist nime kandis tollal Molodjož Estonii esmaspäevane number) ilmunud programmiline artikkel.4 Kirjutises “Tõlkimine eesti keelest ehk Vene literaadi koht Eesti kultuuris” avaldas Tallinnas elav luuletaja ja tõlkija Boriss Baljasnõi arvamust, et siinsete vene kirjandusinimeste tähelepanu võiks olla suunatud eeskätt kohapealsetele kirjandussõpradele ja reaalidele. Ja seda kahel põhjusel. Esiteks on Venemaal vene autoreid niigi palju, lausa tuhandete kaupa, et tunda puudust Eesti vene autori loomingust, kes pelgalt jätkab vene kirjandusklassika traditsioone. Ning teiseks: kohaliku venekeelse lugeja seisukohast saab parimaks siinsete miljööde-meeleolude kirjeldajaks olla üksnes kohalik venekeelne autor. Baljasnõi arvates seisneb kohaliku vene literaadi ülesanne selles, et viljelda vene keeles Eesti-keskset loomingut. Parimaks abiks selle eesmärgi saavutamise teel aga on tema meelest ilukirjanduse tõlkimine eesti keelest vene keelde, sest nii jääb tõl­kijast autorile tahes-tahtmata külge eestipärane väljendusviis ja ta omandab eesti kirjandustraditsiooni võtmed (stilistika, tsitaadid, grammatilised konstruktsioonid jne), mida hiljem kasutab omaenda loomingus. Neid eesmärke silmas pidades kuulutab Baljasnõi oma artikli lõpus välja uue algatuse: hakkab tööle tema juhitav ilukirjandustõlke kool-stuudio.

Tegemist oli unikaalse ideega: lühikese ajaga õnnestus Baljasnõil leida ligi 40 inimest üle Eesti, keda innustati tegelema eesti ilukirjanduse tõlkimisega vene keelde. Kool-stuudio know-how on lihtne ja praktiline: õppeprogramm on rajatud praktiliste ülesannete täitmisele. Töö käigus kasutatakse laialt internetti, juhendaja suhtleb tõlkijatega elektronposti teel: jagab tekste, analüüsib tõlkeid, annab tõlketeooria-alaseid konsultatsioone. Niisuguste virtuaalstuudiumide viljana ilmus 2001. aasta sügisel kakskeelne (eesti-vene) ja rohkem kui kahesaja leheküljeline lastekirjanduse kogumik.5

Jutustan sellest nii üksikasjalikult, sest kool-stuudio liikmed Tartus moodustasidki hiljem Tuulelohe. Baljasnõi pani tähele, et TÜ üliõpilased tutvustasid talle pidevalt ka omaenda loomingut. Sealt tuli mõte koondada kirjandushuvilised eraldi rühma, et nad omavahel suhtleksid ja sel viisil arendaksid oma oskusi.

Nimel Tuulelohe – Vozdušnõi Zmei oli kindel tagamõte. Kakskeelne nimetus viitas sellele, et ühenduse töökeeled on eesti ja vene (koosnes see ju algselt peamiselt eesti kirjanduse tõlkijaist!). Lendav elukas ise pärineb Alla Pugatšova mõistujutt-laulust, mille esimene stroof võiks vabas tõlkes kõlada nii: “pilvedesse tuulelohet lennutan / tuulelohe arvab, et ta oskab ise lennata / talle tundub, et võib kihutada otse taevasse / – kui vaid nöörist lahti saab.” Laulus kujutas tuulelohe inimest, kes kipub unustama oma lapse- ja noorpõlve. Antud juhul aga sümboliseerib ta pigem kirjaniku vastutust oma loomingu eest.

Niisiis oli kolmanda aastatuhande algus Eesti kirjanduses üpris vastuoluline. Tuulelohe pidi otsima sobivaid tuulepuhanguid, s.o toetust ja juhatust, et jätkata pärast starti oma lendu. Oli ju kokku tuldud selleks, et kirjandusega tegelema jäädagi.

Manifest ja arutelud etnokultuurilise enesemääratluse üle

Üsna varsti, paari kuu jooksul, liitus Tuulelohega mitu uut autorit ning tekkis vajadus millegi manifestilaadse järele. Ühenduse esimeheks valituna pakkusin kaaslastele arutamiseks esialgse teksti, mis oli valminud koostöös Baljasnõiga tema mainitud artikli põhjal. Kuna manifestis on otseselt puudutatud mõistet “vene kirjandus Eestis” ning noorema põlvkonna võimalikke arusaamu sellest, toon ta siin tervikuna ära:

Lähtudes Eesti venekeelse subkultuuri kontseptsioonist, mille on esitanud meie kirjandusühenduse koordinaator Boriss Baljasnõi, ja püüdes mõtestada oma kohta tänapäeva Eesti üldises kultuurikontekstis – maal, kus oleme sündinud ja millega oleme seotud kaugelt enam kui üksnes geograafia kaudu, peame võimalikuks ja vajalikuks öelda välja oma nägemuse vene kirjandusest (ja laiemalt – vene kultuurist) Eesti etnokultuurilisel maastikul.

Vene kirjanduse puhul, mida viljeldakse väljaspool Venemaa piire, näeme ainult nelja võimalikku varianti tema eksisteerimiseks:

1) vene kirjandus Eestis on omamoodi Venemaa kirjanduse “filiaal”;

2) vene kirjandus Eestis on kirjandus, mis pole tingimatus seoses ei Venemaaga ega Eestiga, st on tüüpiline emigrantlik kirjandus;

3) vene kirjandus Eestis on eesti kirjandus vene keeles;

4) vene kirjandus Eestis on uut laadi sünteeskirjandus, täpsemini kirjanduste süntees: see on nii vene kirjandus, mida loovad Eesti venekeelsed literaadid, kui ka eesti kirjandus vene keeles (sealhulgas eesti kirjanduse tõlked vene keelde) ning samuti vene kirjandus eesti keeles (sealhulgas kirjandus, mida Eesti venekeelsed kirjanikud loovad eesti keeles).

Ajalooliselt on juhtunud niiviisi, et enamik meist on sirgunud, kasvanud ja kujunenud mitte ainult vene, vaid ka eesti kultuuris, perestroika, Eesti loomeliitude pleenumi, laulva revolutsiooni, Eesti iseseisvuse taastamise taustal. Seepärast kaks esimest varianti meile lihtsalt ei sobi, me käsitame neid kui ummikteid.

Kolmas variant on sisuliselt neljanda koostisosa ning too neljas näibki meile loomulik ja ainuvõimalik.

Niisiis, me ole kakskeelsed literaadid.

Igaühel meist on voli teostada end vene või eesti keeles või neis mõlemas.

 

 

 

 

 

 

 

 

Me kirjutame luulet ja proosat, kirjanduskriitikat ja publitsistlikke artikleid, me tõlgime oma ja teiste teoseid vene ja eesti keelde.

Me maalime pilte ja teeme muusikat.

 

 

Meid huvitavad kõik ja huvitab kõik.

Me oleme nõudlikud enese ja teiste vastu.

Me oleme noored.

Me oleme avatud.

Me oleme valmis suhtlema.

Me ei karda katsetada.

Ja seepärast on meile jõudumööda kõik.6

Niisiis pidas see tekst (nagu Tuulelohe nimigi) silmas, et asjaosaliste esteetilised orientiirid ja kirjanduslikud eelistused võivad olla kui erinevad tahes, peaasi, et need lähtuvad autori seotusest geograafilise asupaigaga. Teatav uljalt üldsõnaline väljenduslaad oli valitud sellegipärast, et manifest oleks ühtlasi vastuvõetav ka uustulnukatele – erinevate erialade inimestele väljastpoolt tõlkestuudiot.

 

 

Siiski vallandas manifest rühmituslaste vahel suure poleemika. Näiteks selgus, et vene ja eesti filoloogid mõistavad oma loomingulist enesemääratlemist mõneti erinevalt. Ühed peavad kalliks eeskätt vene kirjandustraditsioone, püüdes neid oma loomingus stiilipuhtalt jätkata. Teised jälle ei võta vene kirjandust kultusobjektina ning käivad sellega ümber nii nagu igasuguse muu kultuuripagasiga: võimaluse korral kasutavad ja kombineerivad muude kogemustega.

 

 

 

 

 

 

Nendest aruteludest ilmnes, et teatava piiriala siinsete vanema ja noorema põlve venelaste vahel moodustab aastatel 1978–1982 sündinute põlvkond. Vanemate kolleegide arusaamad kirjandusest rajanevad enamasti nõukogude ajal saadud (üli­kooli)haridusel ja ka klassikalistel vene kirjandustraditsioonidel. Noorem põlvkond ehk need, kes läksid põhikooli juba Eesti vabariigi ajal, mõistab üsna hästi, et nad erinevad Venemaa venelastest – seetõttu, et on õppinud eesti keelt ja otsivad kontakte siinse kultuuri kandjatega. Nn Tuulelohe-põlvkond aga on mingis mõttes kahevahel: nõukanostalgilised meeleolud segunevad euroopalike kommetega.7

Hiljem seda manifesti enam eriti ei eksponeeritudki, et vältida võimalikke ühendusesiseseid pingeid. Ei olnud ju Tartus ühtegi teist sellist kakskeelset rühmitust, oli tarvis hoida ja kaitsta olemasolevat.

Tuulelohe loomingu vastuvõtust

Seega polnud Tuulelohe algusest peale mõttekaaslaste selts. Selles oli oma võlu: see tagas igaühele vabaduse olla oma loomingus teistest erinev ja iseseisev. Poleemika enesemääratluse üle aga oli kahes mõttes kasulik. Esiteks näitas see, et säärase ühenduse taga võib olla ka mõni tõsine mõte ja selgeks vaidlemist nõudev probleem. Me ei olnud kokku tulnud selleks, et reklaamida integratsiooni, teenida raha või lihtsalt aega surnuks lüüa. Sellest arusaamine korrastas liikmeskonda: mõned autorid (ka asutajate seast) otsustasid eelistada isiklikke projekte ning astusid ühendusest välja, nende asemele tulid uued. Teiseks aitasid need arutelud tuulelohelastel oma loomingus edasi areneda – algne iginooruslik teadvusvoog võttis üha selgemaid kontuure. Oli ju vaja enesele tõestada, et valitud suund on õige.

Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakond, Postimees ja Erakkond hoidsid Tuulelohel silma peal. Sellest saime tuge ja julgustust nii organisatsioonilises kui moraalses mõt­tes. Meid usaldatakse, meiega arvestatakse – see ei ole väike asi, kui elad Eestis ja sinu emakeel on vene keel.

Pärast Tallinna venekeelsete noorautorite ja Tuulelohe koosesinemist KLi Musta laega saalis 2003. aasta novembris kirjutas Berk Vaher Sirbis, et võrreldes esimestega meenutasid tuulelohelased talle “mõneti rohkem Erakkonda, kuigi mõjusid veidi konservatiivsema ja akadeemilisemana”.8

2004. aastal anti Tallinna vene autorite koguteoses põhjalikum ülevaade Tuulelohe loomingust. Nikolai Lukas kirjutas, et tuulelohelaste luule on etnogeograafiliste motiividega, selles on tunda Tartut (Kotjuh, Popov, Zaverjuhha, Kuzmina jt). Proosa kohta (Sazonov, Inga Ivanova, Green.S.Key/Kustov) täheldati, et sellele on omane “maitsev tartu keel, selle eriline kõla”, mis kipub jääma võõraks tallinlastele.9

Rohkem vastukajasid Tuulelohe loomingule õieti ei ilmunudki, kuigi kolme aastaga sai rohkesti esinetud mitmetes Eesti linnades. See valmistas pettumust ja pani taas mõtlema, et tookordne kirjandusolukord ei olnud Tuulelohe tulekuks valmis. Ei eesti- ega venekeelne kriitika osanud (või ei tahtnud?) märgata kirjandusprotsessis uusi aktiivseid kaastegelasi, eesti kirjanduse tõlkijatest noorliteraate.

Ühtaegu ilmnesid Tuulelohe enda tegevuses uued tendentsid. Vene filoloogidest osalejad hakkasid end teistele järjest rohkem vastandama ning samal ajal avastasid kõik tuulelohelased, et ka Tallinnas ja Ida-Virumaal leidub andekaid noorautoreid, keda samuti vaevab vähene tähelepanu. Üsna varsti hakati korraldama suuremaid kirjandusüritusi, iga poole aasta tagant kordamööda kas Tartus, Tallinnas või Narvas. Teadvustati end laiemalt uue kirjanduspõlvkonnana, suhtlusring avardus võimsalt.

Uue põlvkonna autorid

Püüan nüüd väga lühidalt iseloomustada selle põlvkonna keskseid autoreid, et näidata, kui kirevat pilti pakub nüüdisaegne Eesti vene kirjandus.

Tuulelohe (Tartu; http://www. tvz. org. ee):

Doxie (Tatjana Sigalova, 1969), ealt veel eelmise põlvkonna autor, kelle looming aga kiiresti sai nooremate kolleegide lemmikuks. See andis talle indu teha soolodebüüt luulekoguga “Sinised plekid kuu all”,10 mis avaldas muljet Svetlan Semenenkole: “Hoolimata tagasihoidlikust mahust on see elegantne luulekogu täis paradokse, sõnamängu, moodsat noorteslängi ja lihtsalt narritamist. (…) See on ülimalt lõbus, ent samas kirjeldamatult kurb” (Molodjož Estonii, 06.01.2006). Lisaks rangele vormile peab Doxie lugu ka neologismidest, mistõttu on ta loomingut üpris raske tõlkida.

 

 

 

Inga Ivanova (1961), veel üks vanema põlvkonna esindaja, kes Tuulelohega liitus hiljem. Kirjutab proosat, laste põnevusjutte. Kuna Ivanoval ei õnnestunud avaldada oma tekste vene keeles, avaldas ta neid eestikeelses tõlkes.11 “Inga Ivanova juttudes on midagi, mis on tuttav Astrid Lindgreni loodud lastekirjanduse kuldvarast. Tema “Õnnekassi” lugedes tekib peaaegu samasugune õhin, mis kunagi “Meisterdetektiiv Blomkvisti” või “Bullerby lapsi” lehekülg lehekülje järel sisse ahmides,” kirjutab Tartu Postimees (24.05.2007). Tegevus toimub ühes Eesti linnas, kus lapsed otsivad varastatud haruldast tõugu kassi.

Igor Kotjuhi (1978) luulekogu “Millal saabub homme?”12 eessõnas kirjutab Boriss Baljasnõi: “… see on huvitav ja omapärane raamat. Ühed luuletused selles on vene lugeja jaoks liiga lakoonilised, teised eesti lugejale liiga otsekohesed, kuid need võluvad oma siiraste intonatsioonidega ning kutsuvad kaasa elama lüürilise kangelase kõlbelisele otsingule. Võib-olla püüdleb autor liigselt sententside ja aforistlikkuse poole, kuid seegi on kooskõlas üleeuroopalise luuletraditsiooniga. Minu arvates on Igor Kotjuh huvitav nii loomingulise isiksusena kui ka oma sünteeskirjanduse poolest, mis on uus ja ebaharilik Eesti kirjandusmaastikul.”

Irina Meljakova (1980) on ainus tuulelohelane, kes n-ö eesmärgikindlalt viljeleb armastuslüürikat.13 Ta saavutab huvitava efekti: ta emotsionaalsetes tekstides on tajutav nii underlik erotism kui ka ahmatovalik akmeism. Kirjutab ka lühikesi riimimata värsse.

Daniil Popov (1982) on vene filoloog, andekas luuletaja ja prosaist. Proosas jätkab vene realismi traditsiooni, luules püüab iroonilises võtmes läheneda vene hõbeajastu traditsioonile, eriti emigrantidest luuletajatele (Hodassevitš, Georgi Ivanov jt). Sedasorti luuletki on raske tõlkida, kuna see eeldab tekstide kirjandusliku tausta tundmist.

Vladimir Sazonov (1979) pööras tuulelohelaste tähelepanu maailmakirjanduse ajaloole ja vapustas oma eruditsiooniga. Ta on innukas sumeri ja akadi keelte uurija ja tõlkija. 2005. aastal ilmunud “Muinasaja kirjanduse antoloogia” sisaldab temalt muuhulgas ka koos Raul Veedega tehtud eeposetõlget “Gilgameš ja Akka”.

Kaasaegne kirjandus Tallinnas (hiljem Uglõ; http://www.uglyest.net):

P. I. Filimonovi (1975) loominguline kreedo on hoida kirjandus ja elu lahus. Seetõttu ei soovi ta näiteks avada ka oma kirjanikunime. On inglise filoloog, valdab väga hästi eesti keelt, kirjutab vene keeles.14 Tunneb suurepäraselt vene ja maailmakirjandust (eriti ingliskeelset). Kirjutab hulgaliselt luulet, proosat, näidendeid, arvustusi. Viimati tõlkis vene keelde Jürgen Rooste ja Kivisildniku luulet.

Deniss Kuzmin (1981), rokkmuusik ja vene filoloog. Tema luules on märgata kaht suunda.15 Esimene sünteesib rokkmuusika vabadust ja pühatekste. Tulemuseks on omapärane otsekõne jumalaga. Teine liin Kuzmini luules süüvib gooti subkultuuri, mis on ühtaegu masendavalt must ja võrratult ilus.

Samuti teevad selle kooslusega koostööd satiirilises võtmes kirjutav prosaist Nikita Dubrovin (1972) ja Ligia Tenina (1980), kelle luule räägib keerulistest inimsuhetest ilma emotsioonideta, võttes tundeid ratsionalistlikult.

Balti loominguline portaal Kõrts (Narva; http://www.korchma.rpg.ee):

Ida-Virumaa venekeelses kirjanduses pole olukord nii stabiilne nagu mujal Eestis. Eeskätt seetõttu, et siinsed  autorid on nooremad ja neil pole tugevat koondumiskohta. Ühendus Kõrts tegutses aktiivselt aastail 2002–2004 ning eksponeeris selle piirkonna märgilisi iseärasusi: narkojoove ja töötus, rock’n’roll ja usk paremasse tulevikku. Tekstid on tugeva sotsiaalse taustaga, autorid kirjutavad ena­masti varjunime all.

 

 

Llaita (1986) luule mängib hüsteerilistel nootidel, taustaks nii vastamata armastuse kui sotsiaalse ebavõrdsuse motiivid. Pseudonüümi Položitelnõi Geroiall esinev autor avalikustas hiljuti oma kodanikunime, tänu millele saime teada, et Dmitri Krasnov (1984) elab tegelikult Tallinnas. Aga tema tekstid läksid Ida-Virumaal hästi peale, kuna tegemist on road-poet­ry’ga,16 autor sõidab väikse Fordiga möö­da Eestit ning kirjutab unistusest elada paremas maailmas. Miks ta sõidab? Sest see on tema lemmiktegevus ja töö, Krasnov on keskkonnakaitsespetsialist.

Jõulist sotsiaallüürikat esindavad ka näiteks Antipa Moltšun, Bezfarmašinov jt noored narvalased, kellelt üsna varsti on ilmselt oodata ka kirjanduslikult küpsemaid tekste.

Nimetada tuleks ka autoreid, kes rühmitustesse ei kuulu, näiteks Tallinnas elav venekeelse nädalalehe Den za Dnjom kultuuritoimetaja Nikolai Karajev (1978), kes kirjutab rõhutatult esteetilises võtmes luulet, mida iseloomustavad haruldased riimid ja elegantsed viited maailmakirjandusele (eriti jaapani anime-kultuurile), ta on ka Arthur Phillipsi ja Ken Kesey romaanide vene keelde tõlkija; Kohtla-Järvel elav luuletaja ja prosaist Larissa Joonas (1960), kes peab lugu vene luule hõbeajastu traditsioonidest, ent samas otsib kokkupuudet eesti kultuuriga,17 tähtsamaks inspiratsiooniallikaks sealjuures muusika – Pärt, Sisask, Tüür, Grünberg…; Narvas elav luuletaja Diana Efendijeva (1969), kes eirab oma loomingus traditsioonilist ja korrastatud värsivormi,18 võttes abiks automaatse kirjutamise tehnika, blogilikult voolava keelekasutuse ning kaunistuseks – kohalikud reaalid.

Eelarvamustest üle

Algusest peale oli Tuulelohe deklareerinud, et ühendus on üle rahvuslikest ja kirjanduslikest eelarvamustest. Aegamööda sai selgeks, et ollakse osa uuest kirjanduspõlvkonnast – põlvkonnast, keda ei oodatud.

Selle mõistmise pinnal jõuti 2006. aasta kevadeks kooslustevahelisest konkurentsist loobumiseni ning jõudude koondamiseni, et uurida näiteks ühiselt Eesti vene kirjanduse ajalugu ning suhelda pidevalt eestikeelsete kolleegidega.

Praeguseks on Tuulelohest saanud Eesti vene kirjanduse infovärav. Kirjastus Kite annab Tartus kaks korda aastas välja koguteost “Vozdušnõi Zmei” (136 lk). Esimene number (kevad 2006) oli pühendatud ühenduse enda autoritele. Sellega aga lõppes ühtlasi Tuulelohe rühmituse-aeg, samast ajast alates võib kohalikus vene kirjanduses täheldada varasemast suuremat elevust ning see avardumine kajastub ka järgmistes almanahhides.

Almanahhi teine number (sügis 2006) kandis alapealkirja “Vene kirjandus Balti aktsendiga” ning siin esinesid kõrvuti ve­nekeelse kirjanduse esindajad mitmetest Läänemere-äärsetest riikidest: Eestist ja Lätist, Soomest ja Leedust, Venemaa Leningradi ja Kaliningradi oblastist. See töö sai head vastukaja ka Venemaalt, kus osatakse hinnata vene kirjandust, mis pole nagu päris vene kirjandus.

Kolmas almanahhinumber (kevad 2007) tegi tutvust kahe asjaga: nüüdisaegse eesti luulega ning uute tõlkijate võimete ja oskustega selle vahendamisel. Tänu sellele projektile jõudis vene keelde valik Doris Kareva, Mathura, Triin Soometsa, Aare Pilve, fs’i, Jürgen Rooste, Kivisildniku ja Elo Viidingu värskemat loomingut.

Tuulelohe on võtnud endale ülesande propageerida eesti kirjandust vene keeleruumis. Samas loodetakse ka vastupidisele koostööle: et eestikeelsed tõlkijad-arvustajad pööraksid rohkem tähelepanu siinsetele venekeelsetele autoritele. On see ju kõik Eesti oma kirjandus.

Almanahhi juurde kuulub raamatusari “Pervõi poljot” (Esimene lend), kus avaldatakse Eesti vene autorite debüüte (praeguseks on ilmunud Meljakova, Krasnovi ja P. I. Filimonovi raamatud).

Ka on Tuulelohe alati pööranud tähelepanu tekstide kättesaadavusele internetis. 2003. aastast alates on avatud Tuulelohe e-raamatukogu (www.tvz.org.ee), kust saab teavet eri autorite kohta, aga ka lugeda nii üksikuid tekste kui terveid almanahhe ja raamatuid.

Et sünkroniseerida igapäevast kirjandusprotsessi, ilmub Tuulelohe portaalil iganädalane e-ajakiri Novõje Oblaka (Uued Pilved), mis sai oma nime Eestis 1920. aastal ilmunud esimese venekeelse kirjandusväljaande, nädalakirja Oblaka järgi. Uutes Pilvedes avaldatakse teateid ürituste kohta ja kõige uuemaid tekste nii uutelt kui kogenumatelt autoritelt üle Eesti, samuti intervjuusid kirjanikega ning seal ilmub näiteks ka Sergei Issakovi artiklisari Eesti vene kirjandusest enne Teist maailmasõda.

Tuulelohe lendab niikaua, kui sellele jätkub soodsat tuult. Enamiku tööst teevad vabatahtlikud kirjanikest entusiastid, kes elavad siiralt kaasa eesti kirjandusele. Kauaks jätkub sellist sõbralikku toetust? Kes teab. Parim, mida kõrvaltvaatajad saavad Tuulelohele soovida, on – jätkuvalt tuult tiibadesse.

1 Kakskeelne loomeühing. Postimees, 31.03.2003; R. H a n s o n, Kakskeelne kirjanduslohe alustab lendu. Tartu Postimees, 31.03.2003.

2 Endast rääkimine, sageli isegi enda mainimine on sellistes käsitlustes ikka kuidagi piinlik, sest endast distantseeruda ei saa. Selles loos ma endast rääkimast ei pääse, aga ohte teadvustades püüan olla võimalikult objektiivne.

3 Ilmselt seetõttu ei märganud siinsed venekeelsed kirjandusfunktsionäärid ka Tuulelohe teket, küll aga avaldati ühenduse autorite loomingut eesti- ja soomekeelses perioodikas, ajakirjades Vikerkaar, Vihik ja Carelia. Eriti kurioosne on siinjuures Vikerkaare/Raduga juhtum. Eestikeelne toimetus otsis uue rühmitusega ühendust üsna kohe pärast selle asutamiskoosolekut, palus koostada Vikerkaarele valiku tuulelohelaste töödest, otsis selle tarvis tõlkijad ning 2004. aasta märtsinumbris avaldaski meie loomingut eesti tõlkes – Tatjana Lavrova, Vladimir Sazonovi, Igor Kotjuhi luuletusi, Daniil Popovi jutu. Heitsime omavahel nalja, et küllap Raduga hakkab nüüd neid teoseid tagasi vene keelde tõlkima.

4 Б. Б а л я с н ы й, Перевод с эстонского, или Место русского литератора в культуре Эстонии. Русский Почтальон, 01.02.1999. Netiversioon: http://www.moles.ee/99/Feb/01/6-2.html

5 Loe veel – Почитай еще. Tallinn, 2001.

6 Venekeelne algtekst Tuulelohe arhiivimaterjalides: http://www.tvz.org.ee/manifest.html

7 Läti vene kirjandus on selles mõttes Eesti omast ca kümme aastat ees. Näiteks võib tuua Orbita-rühmituse tegevuse: Sergei Timofejev (1970) ja tema kaaslased on teinud pidevalt koostööd lätikeelsete literaatidega ning nii on ajapikku sündinudki lätivene sünteeskirjandus, mis sealjuures on väga hinnatud ka Venemaal. Leedus on leeduvene sünteeskirjandus alles algusjärgus.

8 B. V a h e r, Vene küsimus, eesti vastuseta. Sirp, 21.11.2003.

9 Альманах. Культура Эстонии. Мост. Таллинн. Tallinn, 2004.

10 D o x i e, Синяки под луной (вирши). Tartu, 2005; Настоящие? Стихи? (второй сборник виршей). Tartu, 2006.

11 I. I v a n o v a, Õnnekass. Paide, 2006.

12 И. К о т ю х, Когда наступит завтра? Tallinn, 2005; I. K o t j u h, Teises keeles. Tallinn, 2007.

13 И. М е л я к о в а, Муравейник. Tartu, 2006.

14 П. И. Ф и л и м о н о в, Мантры третьего порядка. Tartu, 2007; Зона неевклидовой геометрии. Tartu, 2007.

15 Д. К у з ь м и н, Палимпсесты.Tallinn, 2005.

16 Д. К р а с н о в, Летнее перемирие. Tartu, 2006.

17 Л. Й о о н а с, Самый белый свет. Moskva, 2006.

18 Д.  Э ф е н д и е в а, Джаз декабря. Sankt-Peterburg, 2001.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon