Eesti kirjandus 2007

Eesti kirjandus 2007

Küsitud sai 35 arvustajalt, saadud 23 vastust.

Viie kriitiku häälega kerkis parimaks UUDISTEOSEKS mulluses ilukirjanduses JAAN KAPLINSKI romaan “SEESAMA JÕGI” (kirjastus Vagabund). Andrus Kivirähu romaan “Mees, kes teadis ussisõnu” (EKSA) ja Aare Pilve luulekogu “Näoline” (Tuum) said kumbki nelja vastaja toetuse. Mehis Heinsaare jutukogu “Rändaja õnn”, Kivisildniku luulekogu “Sumo” ja Mihkel Muti jutukogu “Siseemigrant” eelistas igaüht kaks vastajat. Korra leidsid äramärkimist Doris Kareva luulekogu “Lõige”, Ene Mihkelsoni romaan “Katkuhaud”, Veiko Märka vestekogu “Lendas üle marmortahvli” ja Andra Teede luulekogu “Saage üle”.

DEBÜÜTIDEST said nii EPP ANNUSE romaan “SINA, MATILDA” (Tuum) kui ka PEETER HELME romaan “PUUDUTUS” (Verb) neli häält. Maria Lee luu­­lekogu “Äramõte” eelistas kaks ning Edvin Aedma jutukogu “Inimene ja draakon”, Andres Anvelti romaani “Punane elavhõbe”, Kerle Arula luulekogu “Paplitüdruku talv”,  Jim Ashilevi näidendit “Nagu poisid vihma käes”, Urmas Nimetu jutukogu “Langemine alla nulli” – igaüht üks vastaja. Viis vastajat ei leidnud ainsatki nimetamisväärset debüüti. 

VAHUR AFANASJEV:

Möödunud kirjandusaasta üllatas meeldivalt, laiendades taas pisut eestikeelset raamatumaailma. Ilmusid esimene tõeline eesti homoromaan (Ivar Silla “Tantsiv linn”) ja esimene füüsiliseks raamatuks konverteeritud võrgupäevik (Dagmar Lamp-Reintami “daki.elab.siin”). Eriti viimane tõendab kujukalt, et sõnaloomingu valmistoodang on endiselt trükitud-köidetud raamat, ka võrgutekstide vohamise ajastul, mil vahel tundub, et iga kolmas inimene peab vähem või rohkem (ilu)kirjanduslikku blogi. Sõnad kirjaniku peas on tooraine ning sõnad arvutiekraanil on poolfabrikaat. Trükikojad, rõõmustlege, teie südametel on põhjust hõiselda!

CONTRA:

Loetu hulka maandus vähe uudiskirjandust. Võiks nagu saalomonlikult kõik loetud raamatud esimest-kolmandat kohta jagama panna.

Või siiski. Minu jaoks, ja ilmselt ka laiemalt, oli bloginduse aasta. Blogimine on kirjanduseks tunnistatud, sest blogidest välja antud raamatud on kirjanduse nimekirjades sees. Selgitati kuskil ju välja ka parim kirjandusblogi. Pealegi on suur osa blogisid, mida mina loen, kirjanikuks tunnistatute kätetöö.

Raamatute poole pealt oli kahtlemata “Ussisõnade” aasta, mitte ainult üldsuse, vaid ka mu enda jaoks.

Debüütide kohta niipalju, et nende hindamisel võiks olla veel ka nii-öelda vahepealne kategooria: “Esimene Tõeline Tulemine”. Paljud on jõudnud liiga noorelt ja rumalalt välja anda raamatu, mida nüüd ehk tahaks pigem maha salata. Ja rikkunud ära võimaluse parimaks debüüdiks.

PEETER HELME:

Eesti kirjandusel läks ka 2007. aastal hästi.

Kui eelmises Vikergallupis pidasin pa­rimateks Kivisildniku ja Kaupo Meieli luuleteoseid, siis seekord tõusevad loetu seast esile kaks proosaraamatut. See ei ole mitte programmiline valik, vaid enda mee­lest lähtun ikka lihtsalt kunstimeisterlikkusest.

Ootamatu ja üllatav leid oli seni kirjandusteadlasena tuntud Epp Annuse debüütromaan “Sina, Matilda”. Mind võlus autori stiiliteadlik ja oskuslik mäng tekstiga, viis, kuidas ta muinasjutuainese sisse läks, seda lammutas ja ümber ehitas ning selle toimemehhanisme selgitas. Meedias see raamat suurt tähelepanu ei saanud ning tundub tõesti, et tegu ei ole suuri lugejahulki paeluva kirjandusega. Küll aga põneva ja igal juhul õnnestunud eksperimendiga.

Aasta parimaks teoseks üldse aga pean mind niihästi naerutanud kui ka sügavalt järele mõtlema pannud Mihkel Mutinovellikogu “Siseemigrant”. Siin rõõmustab vana hea Mutt lugejat taas kord ainult tal­le omasel igivärskel moel.

See aga ei tähenda, nagu kõik muu avaldatu oleks kordades viletsam olnud.  Tuska valmistab pigem see, et pole mõtet unistadagi ligilähedaselt enamikugi ilmuva läbilugemisest. Aga nii ongi hea – tore, kui tekib rohkem kirjandust, mis täidab erinevaid nišše ja sobib erinevate maitsetega.

LINDA KALJUNDI:

Kui teha tõepoolest katset kirjandust kirjandusaastatesse siilutada, siis viimase aja lugemisi 2007. aastale raamistades tabasin endalegi avastuslikuna, et see oli kätkenud endas märksa rohkem erakordselt tugevaid romaane, lühivorme ja eelkõige proosaluulet kui mitmelgi varasemal aastal kokku. Jätkus omaeluloolisuse enesekehtestamine, näitekirjanduses tõstis ähvardavalt pead “dokumentaalsuse” ihalus ja retoorika, ent selle taustal kulgesid nii mõnedki tugevamad teosed ka peavoolust isepäiselt omasoodu. Mis aga jäi sellest möödunud aastast peale mitmete aredate lugemiselamuste “hingele”, oli sageli täitumata jäänud soov nende raamatute seltsis veidi enam aega veeta. Mida võib sõnastada ka pisukese tüdimusena sellest, et isegi üsnagi tähelepanuväärsete raamatute retseptsiooniruum on enamasti ahtakeselt etteaimatav: pikem tunnustav lugu Sirbis, lühemad uudisväärtusele rõhuvad nupud Eesti Päevalehes ja Postimehes, intervjuu Areenis, mõneti ootamatuma sisuga arvustused Vikerkaares, Loomingus ning Keeles ja Kirjanduses. Ilmselt oleks siin ruumi pisut avaramatele kulgemistele ja formaatidele, aruteludele ja seisukohavõttudele, ümber-, mööda- ja vasturääkimistele, miks mitte ka arvustustekimbukestele, mis koonduksid ühe või mitme hiljutise teose vaagimise ümber. Ning mis mugavalt jooksvalt kaanoniloomelt (mida me ju siinsamas Vikergallupiski praegu viljeleme) pööraksid tähelepanu rohkem erinevate tõlgendusmudelite õhkuviskamisele, aga ka nende omavahelistele suhestumistele, kirglikele vaidlustele ja nõustumistele, mille läbi arvustused kõnetaksid nii üksteist, raamatuid ümbritsevat sotsiokultuurilist ruumi ja mõttevoole – kui muidugi ka kõne all olevaid teoseid endid – sügavamalt. Ning isegi rohkem kui ilukirjandust puudutab see minu arvates mitteilukirjandust, mille puhul sel aastal jahmatas nii mitmetegi oma- kui võõramaiste tekstide pea totaalne mahavaikimine. Ühesõnaga, ka kirjutusest kirjutamine peaks aina püüdlema omaette rikka tõlgendusruumi loomise poole, kus pärast tagakaane sulgemist edasi seigelda ja edasi mõelda.

MAARJA KANGRO:

Märksõnad olid mäletamine, enesepilt ja lõputult sasine eesti asi: Kaplinskil, Mihkelsonil, Kivirähal. Ja eks räägi mäletamisest ju ka Vint ja Berg. Ajaloost ja kannatamisest kirjutamine on muidugi globaalne nähtus, räsitud väikerahvad on selles suhtes ehk tundlikumadki kui teised. Kogu selle mälueritluse tendentsi kohta sobib küsimus, mille Kaplinski romaanis esitab peategelasele Õpetaja: “…kas teid on lapsepõlves kiusatud, naeruvääristatud, või ei ole see oluline, teid huvitab lihtsalt asi ise, Tõde, kui seda sõna kasutada?”  Kaplinski “Sellesama jõe” peaks teistesse keeltesse tõlkima, sama vääriks Mihkelsoni “Katkuhaud”. Mida noorem põlvkond, seda grotesksemaks ja naljakamaks eesti asja käsitlus läheb: efektseimat pilti pakub Vahur Afanasjev. Kui kannatusalasest irooniast rääkida, siis Mehis Heinsaare aasta parim teos oli Loomingus ilmunud novell “Kannatuskunstnik Taaniel Kuuskemaa elu”. “Maagilise” proosa hõlptähenduslikkus mind muidu suurt ei paelu, ent kannatuste, raha ja sittumise seostamine oli räige ja leidlik. Ohtlik ja julm muidugi ka.

Arvukaist päevikuist oli sümpaatseim Õnnepalu oma. Enesejutustusel on alati väärtust, ent Õnnepalule annab erilise kandvuse ta usaldus lugeja suhtes, peenekoelisus ja julgus aeg-ajalt naiivne olla. Ligilaskev päevikulik mõõde läbib ka Aare Pilve proosaluulet. Luules väga suuri üllatusi polnud, esitati oma tuntud numbreid. Ilmus nii intro- kui ka ekstraversiooni, nii metafüüsikat kui ka ajalugu, ilma ülearu rabavate sünteesideta. Omas laadis meisterlik ja lihvitud oli Kareva “Lõige”.

Debüütidest võlus Jim Ashilevi draamateksti noor tundlikkus ja sõnavara. Näib, et temas on edasiviivat kirge. Ilus ja ühtlane, aga tubasem oli Maria Lee “Äramõte”.

IGOR KOTJUH:

Eelmisel aastal mõtlesin palju eesti kirjandusele, selle institutsionaalsele ülesehitusele ja suurepärastele uudisteostele. Ma olen vist mõnest asjast valesti aru saanud või kasvanud üles kuidagi teistmoodi, sinna ei saa midagi parata, kuid olen ikkagi veendunud, et kohalik vene kirjandus on üks eesti kirjanduse harudest. Nii nagu seda on näiteks võru kirjandus Eestis või soomerootslaste sõnaloome Soomes. Mulle meeldiks, kui eesti- ja venekeelsed literaadid juba sel aastal teeksid senisest palju rohkem koostööd, saaksid kokku festivalidel ja seminaridel ning tõlgiksid üksteist.

Praegu on olukord selline, et Eestis pole ühtegi organisatsiooni, mis tegeleks järjepidevalt eestivene kirjandusega. Eesti Päevalehe (04.10.2007) ajakirjanik Mari Peegel viitas probleemile samuti: Göteborgi raamatumessiks polnud rootsi keelde tõlgitud mitte ühtegi eestivene ilukirjandusteost.

Olukorra muutmiseks tuleks kas luua vastav keskus või tõhustada olemasolevate organisatsioonide (EKL, EKS, Eesti Kirjanduse Teabekeskus jt) sellealast tööd. Miskipärast kaldun arvama, et esimene variant oleks etem. Vahepeal oli mul kasutada väike tööruumike Võru Instituudis ning nii avanes võimalus täiel määral hinnata seda eesmärgipärast tööd, mida näiteks seal tehakse.

Igal juhul arvan, et kohalikud eestivene kirjanikud, eriti noorem põlvkond, on nüüdseks valmis juba millekski enamaks kui teoreetiliseks rahvaste sõpruseks.

Ja veel. Iga kord, kui ma saan kutse esineda festivalil või kirjutada arvamuslugu, mõtlen – miks see ettepanek tehti just mulle. Ma tunnen mitmeid huvitavaid eestivene kirjanikke, kellel oleks sügavamaid teadmisi elust ja kirjandusest. Miks just mina? Miks ainult mina? Tahaksin väga, et Looming või Vikerkaar arvustaks aeg-ajalt uuemat eestivene kirjandust. Kas või P. I. Filimonovi luulekogu, mis pälvis tänavu Kulka aastapreemia.

KADRI KÕUSAAR:

Annan oma hääle Jaan Kaplinski romaanile “Seesama jõgi” – tundlik ajastupilt ja õdusalt tuttav meeleolu, lisaks on Masingu teema mind juba ammu paelunud. Kaunis ja äge oli ka teine Masingu-käsitlus, Vikerkaares ilmunud Lauri Sommeri Uku-novell.

Aasta saagist meeldisid veel Kivi­sild­niku “Sumo” ja Aare Pilve “Näoline”.

Kivirähu ussisõnad läksid minust täiesti mööda – “Rehepapi” löövusest kaugel olev konstrueeritud jant, mis millegipärast meedias ülekiidetud.

Debüüdipunkti jätaksin üldse andmata, sest need, mida olen lugenud, erilist muljet ei jätnud, ning teisi jälle pole lugenud.

Päris palju ilmus head tõlkekraami, eriti mitteilukirjandust, aga siiski ka paar romaani. Eestikeelne uus luule ja proosa olid aga kvaliteedilt kasinapoolsed. Lohutus on see, et aastad pole vennad, ja palju üks väikerahvas säravaid tähti ikka sünnitab.

ALVAR LOOG:

Eesti kirjandus on oma nähtavuselt nagu Emajõe veetase: möödujad, üle- ja läbi­jalutajad märkavad seda enamasti üksnes siis, kui see parasjagu liiga kõrge või liiga madal satub olema. Aga enamasti pole ei ühte ega teist, on hoopis mingi eeldatud keskmine, mis teadvuses oma olemasolu, kvantiteedi või kvaliteedi kohta ühtegi üldistava sisuga tähelepanekut esile kutsuda ei suuda.

Kirjanduse kui protsessi olemasolu tundub kuidagi liiga enesestmõistetav. Nagu ka teatav kunstiline tase selle suure ja paljuski isetekkelise püramiidi tipuosas. Aga see mugav enesestmõistetavus (mis näiteks ärkamisaegsete vaimuinimeste või hilisemate väliseestlaste hoiakutes puudus) kaitseb mind halva kunsti eest, lubab eeldada ning nõuda ehk isegi rohkemat, kui ma lugejana ise väärt olen.

Seniloetu põhjal tundub läinud kirjandusaasta mulle märkimisväärsena; küsimatagi fikseeris teadvus, et ühte kalendriaastasse on langenud mitme sellise raamatu ilmaletulek (Heinsaar, Kivirähk, Kaplinski jt), mis lähikontaktis ühel või teisel moel vakatama suutsid panna.

Suureks ja minu ootuste seisukohalt lausa tühja koha peale tekkinud üllatuseks oli nn “kergema” jutukirjanduse kõrge tase. Paraku tugineb see arvamus küll üksnes ühe, ent samas täiesti juhuslikult loetud teose (Epp Petrone ja Dagmar Lamp “Meestest, lihtsalt”) sisulistele ja vormilistele võludele.

Luuleaasta kujunes uustrükkide poolest harjumuspäratult vaikseks. Endiselt on kesises seisus algupärane draama.

LEO LUKS:

Kirjandusaasta oli minu jaoks erakordselt meeldejääv, kuid hoidun kasutamast epiteeti “tugev”. Pigem oli see tihe, tiheda teksti aasta, mille põhimotiiviks jääb loojumine. Kahe sügavaima kuristikuna laiutavad ses loojumises Kiviräha “Mees, kes teadis ussisõnu” ja Kivisildniku “Sumo”. Tegelikult on nende vahel võimatu valida, nad on mõõtmatud, mõtlesin vahepeal isegi liisku heita. Aga mingu mu hääl siiski Svenile, sest “Sumos” on allakäigu kurbus ja kompromissitu hävituslust viimaks täiuslikult ühte põimunud, keel aga seejuures äärmuseni kõhnunud, kuid säilitanud mängulisuse. Usun, et Kivirähk võidab ka minu hääleta niikuinii.

Peale nende kahe meistriteose jäi loojakuaastast meelde Ene Mihkelsoni “Katkuhaud”, Jaan Krossi surm, Jüri Ehlvesti mälestuskonverents, kui visuaalkunsti põigata, siis ka ülevalt eepiline “Joonatan Austraaliast”. Kardan vaid, et käesolev vabariigi juubeliaasta võib üleva loojumise üle võõbata optimistliku deklaratiivsusega.

Debüüdi-hääl läheb Urmas Nimetule, kelle novellikogu haakus üldise meeleoluga kõige rohkem, pealegi oskab ka Nimetu kohati keelt magama uinutada. Head ööd!

MATHURA:

Mulle tundub, et eesti kirjandusmaastik on üha enam vabanemas illusioonist, et kogu kirjandus on ühe asja eest väljas. Eks ole paratamatu, et inimese eelistused kirjanduses sõltuvad tema maailmavaatelistest tõekspidamistest ja eelistustest; kirjandus ise pole ju mitte maailmavaade, vaid selle väljendamise vahend. Ei ole näha, et omataks selget ja samas ühtset visiooni oma identiteedist või ka tulevikust. Ma ei arva, et selline olukord oleks tingimata halb, seda enam, et aimamisi on tajutav ka uue ajajärgu tulek ning kes teab, milline see olema saab. Ilmselt pole võimatu, et siis tagasi vaadates tõuseb praegusest kirjandusloomest esile neidki teoseid, mis praegu pigem varju jäävad.

Mis ilmunud raamatutesse puutub, siis ehkki pikka aega tundus mulle aasta suhteliselt vaikne, leidsin aastalõpuks, et on tavatultki suur hulk teoseid, mida olen lugenud ja nautinud või mida veel pole lugenud, aga mis sügavamat huvi pakuvad. Ilmus üksjagu palju olemuslikku kirjandust ja nimetada võiks mitmeid autoreid alates kas või Heinsaarest, Kaplinskist või Maranist. Aasta parimaks valin siiski Aare Pilve “Näolise”. Tegu on julge, uuendusliku ja omanäolise raamatuga, mis ei piira end žanriraamidega ega tegele ka sisutühja poleemikaga.

Debüütraamatutest olen jõudnud tutvuda võrdlemisi vähestega. Kui peaksin sealt kedagi valima, siis ehk Igor Kotjuhi “teiskeelse” kogu, ent see pole jälle päriselt debüüt. Nii et pigem jätan otsuse ses osas langetamata.

BRITA MELTS:

Mitte et ma enda jaoks tahtlikult mingeid kirjanduslikke edetabeleid looks, aga tiitleid jagada oli seekord lihtne: mõlemad teosed said “parimaks” juba hetkel, kui nad esimest korda kätte võtsin. Nende kahe teose kaudu sain kätte kogu vajaliku kogemuse kirjandusest kui omapärasest energiast. Hea on lugeda teksti, mille vitaalsus nihutab ta valitsevasse positsiooni ning kõik tähendused looduvad iseenesest, iga sõna on läbi tunnetatud ja moodustub erilisi tundmusi ärgitav kujundite maailm, elavate lausete tekstuur.

Väärikaim ilukirjanduslik debüüt oli Epp Annuse “Sina, Matilda” – ilukirjandus oma kõige puhtamas poeetilises ilus, mida ei kannagi niivõrd mitte narratiiv, vaid väljenduse võim, tihke kaunikeelsus, ainulaadne stiiliülevus. Silmapaistvaim teos oli Aare Pilve “Näoline” – minu jaoks absoluutne naudingutekst.

Kirjanduse üldist seisu kurvaks ei pea. Ilmus tähenduslikke teoseid, eelkõige lainetas just proosa – vähemasti kvantitatiivselt. Luules oli debüütide värsket verd vähem kui näiteks aastal 2006, see-eest oli hõlpsam tabada kvaliteeti (jõulisim kaheldamatult Maria Lee). Proosa vohamisele andis elavate klassikute kõrval ilmse tõuke muidugi ka romaanivõistluse teoste trükki jõudmine. Kvaliteedilt ei pakkunud nad midagi väga rabavat, pigem tähistab see tänapäevane (psühholoogilise) realismi taotlus siin ikkagi suuresti kerglektüüri, kuigi edaspidised huvitavad nopped sel­lestki pundist ei ole välistatud. Kas see just po-mo teene on, ei tea, aga lihtne narratiiv miskipärast ei mõju vajalikul määral. Enda puhul igatahes tunnen, et mu nüüdiskirjanduse väärtusskaala või vähemalt teose köitvusaste on hakanud sõltuma suuresti sellest, millist mõnu ja naudingut tekst pakkuda suudab, milliseid tekstuaalseid mänge sisaldab, mil määral on selles igasuguseid meta- ja intertasandeid – loeb, kui interaktiivselt ja intensiivselt tekst toimib. Kindlasti on loo lihtsuseski oma võlu, aga selle võlu väljamängimisega tuleb siis nii osav olla, et lugu suudaks enesesse haarata.

JÜRGEN ROOSTE:

Igal aastal saavad nii mõnedki, kes Vikergallupile vastavad, lihtsalt sõimata. Eriti aga muidugi selle vedajad: vastajaiks väike seltskond nooremaid kriitikuid-kirjutajaid, tulemused tavaliselt ebamäärased, mõnigi autor solvunud… Jah, ometigi on seda subjektiivset arvamustejada üsna põnev lugeda, sest tõepoolest – kõike ei jõua naljalt keegi lugeda, lisaks leiab Berk Vaher või Erkki Luuk või keegi teine alati esiletõstmiseks mõne raamatu, mida ise poleks osanud märgata või lugema hakatagi. Ja tõepoolest, vahel ikka keegi pritsib mürki kirjanduselu või mõne autori pihta, eks seegi ole lõbus. Ühesõnaga. Las ta olla. Iga asi, eriti kui tal on traditsioon, on omal kohal. Jajah. Eesti kirjandusega on um­bes sama asi, ta on ka omal kohal, ikka irisejatel hambus ja ühtlaselt hääl korralikul tasemel, et häbeneda pole miskit ja lugemiseks ilmub asju küll: lõppude lõpuks on meil ju tegemist tolle üheainsa maailma parima eesti kirjandusega. Kõvadelt tegijatelt ilmus häid raamatuid, Kivisildnik ja Kivirähk on tippvormis, jätkuvalt, juba aastaid. Õnnepalust olen ma kuidagi paremini aru hakanud saama: “Flandria päevik” on nii jäärapäiselt ja sihilikult ja “laiemale lugejaskonnale” mõtlemata kirjutatud ehtõnnepalulik veste, et… Kangro, Kareva, Kotjuh, Pilv, Teede ilmutasid luulekogud, mida tasub igal juhul lugeda, sekka veel debüüte ja vihkusid, mida vaid veidi sirvisin või alles miski hetk lugeda võtan. Ja Imbi Paju “Tõrjutud mälestused”, mis mängib eri stiilide ja kirjutusvõimalustega, on säärane asi, mida oli vaja, sest eks represseeritute elulugusid ja küüditamiskirjeldusi leiab ju küll, aga Paju raamat tekitas tõsise diskussiooni, mis jagas kaasamõtlejad vaikijate ja kõnelejate parteiks…

Parima debüüdiga on minu jaoks lood selged: Peeter Helme “Puudutus”, kõige paremini läbikirjutatud asjake, siuke mõ­nusa vestmistempoga filosoofilist laadi jutukas, mille tegelasi ma lihtsalt mõistan, see on mulle tuttav sootsiumisegment, generatsioon. Olin kunagi ammu selle käsikirjaversiooni lugenud, aga nüüd jättis kuidagi hoopis teise tunde, ja raske oli käestki panna.

Aga parima raamatuga üldse olen kimpus… Milline neist siis oli see, mis mulle miskit must enesest vestis, raputas ja nõutuks jättis? Mehis Heinsaare “Rändaja õnn” ja Mihkel Muti “Siseemigrant” on nii neetult erinevad asjad, mõlemad jutukogud, mõlemas raamatus esineb autor pea oma parimas vormis, parimal kujul. Heinsaare mõistujutud ning Muti mürkjad mõlgutused, karikatuurid ja tüübi/pilditabamused… Viskaks või kulli ja kirja. Aga olgu siis pealegi Mutt.

Muidugi, halba, kõlbmatut, kasutut või uimast kirjandust ilmus ka sel aastal palju rohkem kui väga head, aga see reegel vist pädeb juba pea viimased sada aastat.

IVAR SILD:

Rahulik aasta oli. Hoolimata messidest ja tõlkeauhindadest ja… Kultuurimeluks annavad põhjust ikka enam-vähem kindlad nimed ja sündmused. Kas see on taseme näitaja või oskuslik promo? Kas kirjanduse populariseerimise või raamatu müügi nimel peaks meediaga flirtima? Need küsimused on viimased kümme aastat ringelnud meie kirjanduselus. Kas on tegelikult sel tähtsust – ideeliselt ei muutu raamatu väärtuses miski? Seega loeb ainult tekst, tundugu see seisukoht kui strukturalistlik tahes. Teksti on palju. Lugegem, nautigem ja otsigem oma. Suurte tendentside ja muutuste aeg on mõneks ajaks möödas. Stagneerume edasi.

Mina isiklikult olen ajast maha jäänud, st püüda-kõike-jälgida-otsa käest lasknud. Koolis loen hoopis vanu raamatuid, meeldetuletuseks… Äkki ongi hea, kriitilist pinget on igatahes vähem, sestap lugemiselamused ka heatahtlikumad ja ilma liigse kainuseta. Arvamust ei ole, on palju toredaid elamusi.

GRETA TAMOŠIUNAITE:

Heitsin kiire pilgu ka eelmisele Viker­gallupile. Üldise arvamuse kohaselt oli kirjandusaasta 2006 rahulik ja stabiilne. Rammus, kuid suuremate üllatusteta. Pean aga tunnistama, et minu jaoks oli 2007. aastal eredamaid teoseid vähem kui siis. Kahjuks olen suutnud küll läbi lugeda vaid väikese osa. Tore näha, et eesti kirjandust palju ilmub.

Parim debüütteos on minu arvates Epp Annuse “Sina, Matilda”. Autori nimi on kirjandusmaastikul juba tükk aega tuntud olnud. Seda kummalisem on mõelda, et tõeline kirjandusdebüüt alles nüüd aset leidis. “Sina, Matilda” on rahulikult voogav raamat. Kuigi sisuliselt on tegemist tuntud muinasjutu ümberjutustusega, avaldub teoses midagi isikupärast. Eelkõige on nauditavad kaunis keelekasutus ning naiselikult õrn maailmavaade. Viimane ei satu eesti tänapäevakirjanduses just sageli esiplaanile.

Parimat raamatut üldse on märksa raskem välja valida. Pärast pikka mõtlemist otsustasin Mehis Heinsaare “Rändaja õnne” kasuks. Heinsaar on eesti kirjanduses juba tuntud ja aktsepteeritud autor, kuid tema teostes on see “kiiks”, mis ei lase tal sinna kirjandusse ära sulada ja märkamatuks jääda. Novellide fantaasiarikkus köidab tähelepanu ja võiks minu meelest pakkuda huvi laiemale lugejaskonnale.

JAAK URMET:

Eelmisel aastal ma algupärast eesti ilukirjandust eriti ei lugenud. Gallupinimekirja üle vaadates saan ka aru, miks see nii on – ega siin nii väga polegi midagi sellist, mis tingimata kutsuks end näppu võtma, eelistama näiteks vanale ja alati heale “Tootsi pulmale” või “Kolmele mehele paadis”. Suurema osa lugemisele kulutatud ajast veetsin hoopis lastekirjanduse klassikat üle lugedes, väga hariv ja inspireeriv meelelahutus.

Tunnustavalt tahaks mainida Andra Teedet (“Saage üle”) ja Maarja Kangrot (“Tule mu koopasse, mateeria”). Andekad ja terava sõnaga luuletajad, esimene lisaks intensiivne, teine teravmeelne. Nooremale, Andrale, tahaks ennustada lausa suurt tulevikku. Maarja vist nii väga ennast luuletajana ei afišeeri-identifitseeri, ikka tõlkijana. Igor Kotjuh (“Teises keeles”) oli huvitav, aga ei haakinud. Maria Leed, keda kõik kiidavad (“Äramõte”), pole ma veel lugenud, oli poest otsa saanud.

Proosast meeldisid väga Veiko Märka huumoriraamat “Lendas üle marmortahvli” ja Vahur Afanasjevi jutukogu “Kaadrid otsustavad”. Viimastki nimetaksin paljutõotava tulevikuga prosaistiks. Peeter Helme “Puudutuse” leidsin enda jaoks kahjuks liialt staatilise ja raskepärase olevat, et esmasest tutvusest läbilugemiseks innustust saada.

Ma pole veel lugenud Indrek Hargla “Frenchi ja Koulut Tarbatus”, aga mul pole vähimatki kahtlust, et kord ette sattudes valmistab see mulle suure elamuse. Andrus Kivirähki “Mees, kes teadis ussisõnu” oleks mul küll juba läbi, kui mul poleks see raamat enne lugema hakkamist kaduma läinud. Aga ka selle puhul ma tean, et kui ma selle ükskord ette võtan, siis leian sealt maailmatasemel kirjandust. Mehis Heinsaare “Rändaja õnn”, samuti Kivisildniku “Torti ja aborti” ja “Sumo” on ka lugemata ja jälle – tean juba, mida oodata, ja ootan hea meelega.

Aasta parim raamat oli minu jaoks Tartu NAKi “Väike pornoraamat”, aga kuna see kollektiivse teosena siinse gallupi statuudile ei vasta, siis annan oma hääle Veiko Märka raamatule. Debüüdi üle otsustamise jätaks neile, kes lisaks Kotjuhile ja Helmele ka Maria Leed, aga ehk ka Urmas Nimetut, Toomas Illissoni ja Tiina Laanemit lugenud.

BERK VAHER:

Parim teos: Aare Pilve “Näoline”. Harv tunnetatud vabadus tekstid (tavamõttes) lõpetamata jätta, jättes sellega neile alles nende avaruse. Parim debüüt: Urmo Metsa “Toimumata tulvade toimik”. Ehk mitte ühtlaselt veenev, aga mulle meeldib ta totaalne pealetung keelele, hetketi üllatavalt võidukas. Eredamaid laike kahvatus debüüdiaastas.

Üldiselt? Võiks ju ikkagi rõõmustada, et poe-edetabelites on nii palju eesti algupärast kirjandust. Seda kaubanduslikku olemisõigustust on eesti kirjandus ihanud, see on nüüd käes ja loodetavasti mõneks ajaks rahu majas. Kui neid raamatuid ka pelgalt riiulile ostetakse, siis on nad seal vähemasti tulevale põlvele olemas. Ja kui ka “inimesed tänavalt” tunnistavad (avalikult) vaid ühe kirjaniku paari raamatu lugemist, mis siis? Kivirähk kirjutas oma seni mõjusaima romaani ja “harimatu tavalugeja” tundus sellega hõlpsamini haakuvat kui mitmed kriitikud, kes torisesid klerikaalseid manitsusi, itkesid taga mingit müstilist “lugu” ja näitasid muudelgi viisidel, et nende ootused kirjandusele on 19. sajandi tasemel.

Kui “tavalugejad” on eesti kirjanduse eneses ära tundnud (või ära tundmas), siis literaadid ise on väsinud. Kümnendi algupoole loeti üksteise kirjutatut üsna usinalt ja arutati omavahel – ka vaieldi ja solvuti, aga loeti. Nüüd tundub, et ei jaksata enam lugeda või kui loetakse, ei viitsita enam mõista. See viitsimatus ilmnes vist küll juba Mehis Heinsaare mulluse romaani retseptsioonis, ja tänavust “Rändaja õnnegi” kiputakse armulikult käsitama mingisuguse patukustutusaktina (mis pattu ta siis omailma jagamisega tegi?).

Seda, et oli tugev proosa-aasta, on mai­ninud juba mitmed. Ent “panoraamse tänapäevaromaani” järele õhkajad ei tunne selle ilmumist ära ka siis, kui see neile igal hommikul koju kätte tuuakse (Jan Kausi “Koht” suvises Postimehes). Empaatilise, autorit respekteeriva, tavatuid kirjutamisviise tunnustava kriitika kõrval ja asemel on üldse üha rohkem mingit umbset tagurlust, õõnsat “traditsiooniliste väärtuste” retoorikat, mis poleks üldse muretsemist väärt, kui ei sugeneks just nooremate kirjutajate seas. Selline ennast (tühja) täis surmtõsidus hakkab rohkem vastu kui mõne teise süüdimatult plämpav “panemine”.

Lootusrikas lõpunoot? Värske Rõhk on muutunud enesestmõistetavaks. Rõõmustagem selle üle, praegu veel.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon