Eesti kirjandus 2008

Eesti kirjandus 2008

Küsisime 34 kriitikult, saime 21 vastust.

Parima UUDISTEOSENA nimetati ka­hel korral fs-i luulekogu “Alasti ja elus” (kirjastus Jumalikud Ilmutused), Andrei Hvostovi proosaraamatut “Võõrad lood” (Tänapäev), Maarja Kangro luulekogu “Heureka” (Eesti Keele Sihtasutus), Kalju Kruusa luulekogu “Pilvedgi mindgi lii­gutavadgi” (Koma), Asko Künnapi luulekogu “Su ööd on loetud” (Näo Kirik) ja Elo Viidingu proosaraamatut “Püha Maa­ma” (Tuum); ühel korral Mart Juure luulekogu “Pane Eesti peale tagasi”, Jaan Kaplinski luulekogu “Teiselpool järve”, Mart Kivastiku proosaraamatut “Kurb raamat”, Leo Kunnase romaani “Gort Ashryn I”, Andres Langemetsa luulekogu “Vooder”, Erkki Luugi “Valitud luuletusi”, Rein Põdra romaani “Juba olnud”, Rein Raua lühiromaani “Vend” ja Jaan Tangsoo romaani “Méduse’i parv”.

Parimaks DEBÜÜDIKS pidas kaheksa arvustajat ANDRUS KASEMAA luulekogu “Poeedirahu” (kirjastus Ilmamaa). Barthol Lo Mejori proosaraamat “Popdada” ja Chaneldiori proosaraamat “Kontrolli alt väljas” pälvisid kolme ning Lauri Saatpalu laulutekstiraamat “Nähtused ja tehtused” kahe kriitiku toetuse. Tamur Kusnetsi romaan “Hundipäikese aeg” ja Jaanika Merilo luuletuskogu “Rütmist väljas” said kumbki ühe hääle. Kolm vastajat ei leidnud ühtki nimetamisväärset debüüti.

 

PEETER HELME

Täpselt nagu aasta eest, pean ka tänavu tunnistama, et sain Eesti luule lugemisest suuremaid lugemiselamusi kui proosast. Miskipärast arvan, et ma polegi väga üksi väites, et loen rohkem välismaist kui Eesti proosat. See ei tähenda muidugi, nagu ei oleks 2008. aastal head proosat ilmunud. Vahur Afanasjevi “Kosmos” oli igati tore lugemiselamus ja üsna tugev teos oli ka Aita Kivi “Lähedal”. Ka tugevaimaks debüüdiks julgen pidada proosateost – Chaneldiori jutustust “Kontrolli alt väljas”. Teos on küll ebaühtlane, teema on äraleierdatud ja tegevus üsna ootuspärane, kuid autor suudab siiski lugejat paeluda ning kujundada loo lõpu korralikuks narkotripiks, millel on ilmselt niisama palju tähendusvõimalusi, kui on lugejaid.

Luulest tuleb ilma pikemalt järele mõt­lemata meelde kohe päris mitu suurepärast teost – fs-i “Alasti ja elus”, Asko Künnapi “Su ööd on loetud”, Maarja Kangro “Heureka”, Jürgen Rooste “Tavaline eesti idioot”, Andres Langemetsa “Vooder”.

Muidugi on nad kõik erinevad. “Alasti ja elus” on vahest fs-i tavalisest stiilist veelgi morbiidsem, aga ühtlaselt tugev kogu. Asko Künnapi “Su ööd on loetud” kaldub minu maitse jaoks kohati liigselt barokki, kuid on mitmekülgselt nauditav teos, milles teksti kõrval on väga oluline roll ka kujundusel. Kujundus torkab silma ka Maarja Kangro “Heurekas”, mis on sisu poolest hüplik, kuid samas meeldiv, järelemõtlemist, süvenemist ja ülelugemist võimaldav. Jürgen Rooste “Tavaline eesti idioot” kätkeb endas palju, võib-olla isegi liiga palju – teisest küljest ei tee kohati liigagi paljusõnalisele Roostele sisutiinus halba. Vanameister Langemets üllatas aga väljapeetud stiili, täpse keele ja mõttesügavusega.

Võimatu on öelda, kas nimetatud luuleraamatud esindavad mingeid laiemaid laade või stiile Eesti luules. Võib-olla ainult selles mõttes, et nad on keeleliselt tugevad ja iga raamat toob selle autori kreedo selgelt esile. Nii heade luuleraamatute kõrval torkab ainult seda enam silma võrdselt jõulise proosa nappus.

 

OTT KILUSK

Läinudaastasest kodumaisest lektüürist tuletab ennast tagantjärele ehk enam meelde Kivastiku novellikogu “Kurb raamat”. See tilluke trükis näib üsna selgesti täitvat ilukirjandusele kui nähtusele ürgomast funktsiooni – viidata elupõlistele asjadele, mis argiaskeldustes ja meediamüras unustusse kipuvad jääma, kuid samas inimelule kui tervikule igavikulise sisu annavad. Olgu selleks siis vana foto enesetapu teinud mõisapreilist, millega novelli “Peegel” peategelase suhe kasvades ja arenedes muu­­tub, võimaldades samas üldistada ja mõtestada enese otsingulist elu, või antiikne klaver, mis eduka kirurgi külalistetoas tolmu kogub (“Klaver”).

Kasutades groteskset kujutamisviisi, suudab Kivastik lugejale halastamata kirjeldada ülimat ahastust ja hingevalu, mis jõuab viimase piirini, hetkeni, mil inimene tajub elamise absurdi käegakatsutavana, nii et kogu ümbrus teravustub ja jõuliselt lugeja teadvusesse tungib, külma ja ükskõikse rekvisiitide kogumina, nii nagu ta tegelikult on (“Ants ja Grete”, “Hei, Juhan!”)

Tartu boheemlaskonnale iseloomulik igiringlev Vaikne nurgake – Illegaard – Zavood muutub novellis “The Rolling Stones” odüsseialikult müütiliseks teelolekuks, milles kõik on alati uus ja huvitav ning samas tuhat korda nähtud ja sama.

Mida ebakindlamaks muutub meie tu­levik, seda paremaks paraku kirjandus. Seega jõudis eelmisel aastal lugejateni mõnigi tundmatu nimega võimas ja tähenduslik tekst. Siinkirjutaja väljavalituks sai Andrus Kasemaa “Poeedirahu”, mis tõtt-öelda lihtsalt ei anna rahu. Sellest luulekogust aimduv üleskutse mitte sekkuda ega mitte püüdagi mõista meie ümber toimuvaid keerukaid massidega manipuleerivaid singulaartehnoloogilisi protsesse, vaid keskenduda lesimisele, armastusele ning rebaste ja havide päästmisele võib peita endas tegelikku võtit maailma lõplikuks päästmiseks. Poeedirahu on üks kummaline paik. Välismaailmaga kattuv, kuid teisiti tõlgendatud ja sügavalt armastatud.

 

IGOR KOTJUH

Seekord peaksin nõustuma enamusega: eelmine aasta oli eelkõige luule-aasta. Seetõttu tegin oma valiku just luuleraamatute vahel. Maarja Kangro “Heureka” osu­tus parimaks, kuna mõjub kõige värskemana oma keele poolest.

Samuti tahaksin märkida eesti kirjanduse soovi arvestada eestivenelastega. Kui sellised sõnameistrid nagu fs, Mari Saat, Andrei Hvostov annavad oma mulluste raamatutega mõista, et eestivenelastel ja etnilistel eestlastel on siin riigis samasugune õigus ja vajadus tähelepanu järele, mis on tingitud suuresti ühistest rõõmudest ja hädadest, siis võib öelda, et eesti kirjandus sai veel ühest eelarvamusest üle. Kuigi praegu on selline hoiak suhteliselt uus ja värske, tundub mulle, et tulevikus võib tulla aina uusi raamatuid, kus eesti­venelased on täiesti tavalised tegelased ja nende seas võib leida ka positiivseid kangelasi. Kui ka see õnnestub, siis jõuab eesti kirjandus kõige keerulisema teema juurde: eestivenelased on äärmiselt ebaühtlane rahvusgrupp ja mõnede eestivenelaste va­hel on nii suured vastuolud, et eesti-vene suhted on selle kõrval vaat et tühiasi… Üks arvestatavamaid Vladimir Majakovski uurijaid on rootslane Bengt Jangfeldt. Kas keegi eesti kirjanikest võiks kunagi olla hea spetsialist, kelle uurimisvaldkonnaks oleksid eestivenelased? 

Murelikuks teeb aga kultuurikorraldus selles samas vallas. Rahva Raamatu ja Apollo logistilised teed ei vii Ida-Virumaale. Samuti ei leia me nende raamatukettide saitidel eestivene kirjandust ja eesti kirjanduse venekeelseid tõlkeid, vastav baas ja otsinguvõimalus puuduvad. Kultuuriministeerium kingib vastsündinud lastele raamatu, kus on eestikeelsed luuletused. Et kasvatada armastust emakeele vastu. Selle luulevaliku saavad kingiks ka Ida-Virumaa beebid, kelle ema räägib vene keelt ja ei oska ilusa raamatuga midagi peale hakata.

Kindel on see, et Ida-Virumaa ja muu Eesti vahel võiks olla rohkem infovahetust. Eesti kirjanduse tõlkeid vene keelde on piinlikult vähe. Suvisel tõlkijate seminaril Käsmus olin ainus kutsutud venekeelne eesti kirjanduse tõlkija, kuigi selliseid elab Eestis oma viisteist.

Ja need üksikud eesti autorite raamatud, mida tõlgitakse vene keelde kellegi tõlkija isiklikul initsiatiivil, leiavad suurte raskustega oma lugeja. Mitte sellepärast, et huvist oleks puudu. Vaid sellepärast, et lugeja ei tea, kust neid raamatuid otsida. Tuleb välja, et üks pool ei oska pakkuda ja teine pool ei oska otsida. Seetõttu oleks hea, kui mingi sihtasutuse moodi struktuur vahendaks head eesti kirjandust heale vene lugejale.

 

ALVAR LOOG:

Igavarakevadine üleskutse osaleda Viker­gallupis pakub oma tagasivaate-kohustuse kaudu alati nii negatiivseid kui positiivseid äratundmisi: negatiivseid, sest ikka ja jälle saab endamisi tõdetud, et vahepealne aasta on kuidagi liiga kiiresti (et mitte öelda: märkamatult) ära elatud, ning seejuures ilma, et samal ajal Eestis ilmunud värske kauniskirjanduse nimekirjast isegi kõik need teosed loetud oleksid, mis õhinast värisevate kätega esitlustelt, poest või raamatukogust koju tassitud; ning positiivset, sest aasta jooksul kirjastatud raamatute hulk – mida on nii kvantitatiivses kui kvalitatiivses mõttes piisavalt: mina rohkem ei jõua ega vääri – ja mille hulgast nüüd oma lemmikud oleks vaja nimetada, on mitte üksnes pikk, vaid ka mõõdukalt esinduslik ning kandidaate vaagides tuleb seesama aasta, mis nagu peagi selgub, polnudki nii lühike ja märkamatult elatud, tasapisi unustusest meelde tagasi; meenuvad kohad, kus kirjandus ja elu üksteist rikastasid, teineteisele kontraste pakkusid, omavahel riimusid; tulevad lõhnad, sõnad, olukorrad, ulmad jne – ehk elu ise, mis kirjaoskust sihtotstarbeliselt kasutava inimese jaoks ikka kuskiltmaalt lektüüriga eristamatult üheks sulab.

Tagasivaade 2008. aastale ei olnud selles osas erandlik, ehkki nende kahe eelkirjeldatud vastandliku emotsiooni segunemises puudus esmakordselt tasakaal. Kahetsus käis magususest üle: aeg on läinud liiga kähku, liiga palju on jäänud lugemata/elamata. Sestap ka ei paistnud minu jaoks nimekirja vaadates puude tagant metsa. Seal esitatud teoste kohta ei tea ma välja tuua ühtegi teist (aktuaalset või ideaalset) ühisnimetajat kui need, mida on seda koostades juba implitsiitselt arvesse võetud: et need on kirjutatud ning kirjastatud eestlaste poolt, eesti keeles ning Eestis ühe kalendriaasta jooksul. Mida aeg edasi, seda vähem oskan või tahan nimetada, milline eesti kirjandus on, milline ta olla võiks või olema peaks.

Aasta suurim lugemiselamus (ehk literatuurse algimpulsiga “elamiselamus”) oli minu jaoks Asko Künnapi luulekogu “Su ööd on loetud”. Debüütide hulgast nimetaksin Lauri Saatpalu laulutekstide kogumikku “Nähtused ja tehtused”.

 

AARE PILV

Esimene mõte – oli rohkete heade luulekogude aasta (Andres Ehin, fs, Kangro, Kasemaa, Kätlin Kätlini kauaoodatud teine kogu, Langemets, Luuk, kaks Roostet ja nii edasi, mõistagi ka nelja erakkondlase väga rõõmustavad raamatud). Mingi rahulolu või kordamineku tunne tuleb, kui kirjandusaasta sisulist poolt oma peas üldistada püüan, sest ka proosas oli mitmeid tummiseid lugemisi, eesotsas Elo Viidingu tervislikult ärritavate juttudega, kõiki oletatavalt häid jututeoseid veel polegi jõudnud lugeda (ja Mihkel Raua isiksuselooline hüperboloid jääb kindlasti mäletamisväärseks tekstiks, kuigi stiilipuuduste ja vaatepunkti-saamatuste osas – kuid mitte täielikult moralistlikus plaanis – olen nõus Jan Kausi kriitikaga Loomingus). Lisaks veel selline tõeline briljant nagu Valdur Mikita “Metsik lingvistika”!

Nagu mingi ühendatud anumate süsteem toimiks, sest sel tihkel kirjandusaastal võttis ka kirjanduse ja kultuuri suhtes põlglik ja ignorantne suhtumine tõsisemad tuurid sisse, nii et kohati tekkis tunne, nagu tuleks varsti siseemigratsiooni taanduda. Ja samas on hea, et kirjanduse nägu pole sugugi vandlitornis konutamisest kahvatu, vaid püüab kohati ikka üsna selgesilmaliselt ühiskonda kõnetada. Iseasi, kas kõnetutakse. Nii et kuidagi tegus atmosfäär tundub olevat, nii positiivses kui negatiivses mõttes. Näib, et sõda pole kaotatud, nagu (:) enne “vääritu kirjanduspreemia” pälvimist pelgas, vaid ongi nüüd alles õige hoo sisse saanud. Ehk?

 

JAAK URMET

Vaadates gallupinimekirja, võiks öelda, et eelmine aasta oli kirjanduse poole pealt tubli keskmine. Selles mõttes, et eesti kirjandust sai jälle kenake hulk juurde tehtud, ja selles kenakeses hulgas on ju kenake rida kenakesi asju. Näiteks Rooste, fs, Kruusa, Juur, Meiel, Afanasjev…

Eesti luule on jätkuvalt kõrgetasemeline, vaadates minu meelest vähemalt teiste Põhjamaade luulele ülevalt alla. Lastekirjanduses kerkib tase järjest kõrgemale, aina rohkem tuleb juurde häid lasteraamatuid, andes ilmselt tulevikus põhjust rääkida käsiloleva kümnendi keskpaigast ja teisest poolest kui tõusuperioodist pärast pooltteist-kahte mõõnakümnendit. Minu silmis on väga oluline veel see, et paraneb olukord huumorikirjanduses. Siin tasub ära märkida ka Contra teravad laulutekstid “Erisaates”.

Üldist seisu kisub muidugi allapoole igav olukord proosakirjanduses. Ma ei saa aru, mis on lahti. Miks ei suuda eesti kir­janikud kirjutada romaane ja teisi proosateoseid, mis ületaksid oma vaimuhaardelt eesti kultuuriruumi piire? See oleks nagu nii raske! Võimalik, et just see vaimne blokk on üks tegureid, miks ei suudeta ega suudeta luua paljuoodatud Suuri Süžeesid. Ehk paraneb see olukord, kui millalgi peaksid hakkama romaane kirjutama ka teised vanuseklassid peale gümnasistide ja pensionäride.

Eelmine aasta jättis kultuuriloo lehekülgedele ajalehetibude tekitatud skandaalikese kultuurkapitali ümber. Ma olen väga rahul sellega, kuidas loomeinimesed sellele reageerisid – operatiivselt ja otsustavalt, tuliselt ja isegi raevukalt. Miks arvatakse, et kirjaniku kuvand peaks olema tüüne, vaoshoitud ja looritatud, s.o “intelligentne” – isegi siis, kui talle juba lausa kotti üritatakse pähe ajada?

Lõpetuseks ütleksin mõne kriitilise sõna kirjandusajakirjanduse aadressil. Miks “Arkaadia” maht on kokku kuivanud ja “Areen” esilehekülje tekstiga okupeerinud, sellest saan aru – aktsiaseltsid hoiavad ebaseksika valdkonna pealt kulusid kokku. Aga miks Sirp sellevõrra rohkem oma hiigelpikkade krüptiliste artiklitega laiutab, sellest ma aru ei saa. Ühe lehekülje peale võiks ikka rohkem mahutada! Ja miks on Loomingu ilukirjanduslik pool nii puitunud ja igav, kui eesti kirjandus ümberringi ometi nii elavalt mäsleb ja pulbitseb, ja kui veel ei leiagi, siis vähemalt otsib?

 

BERK VAHER

Aasta 2008 oli üks ja üsna piiritletud, tagasivaatepunkt sellele aga nihkub ju iga sekundiga. Nii palju aega pole veel ka mööda läinud, et tahaksin ümber öelda Sirbi gallupisse kirjasaanut (vt Sirp 19.12. 2008); nii ütlen vaid kiirelt üle: tugev aasta luulele, tubli aasta avangardistidele, abiks-aasta noortele, raske aasta kirjanikele. Ega too raskuski paha pole – neid, keda tahaks kiita, tänada ja julgustada, saab sellevõrra rohkem kokku.

Nii on aasta parimat ka keeruline nimetada. See, mis hetkel südamel, toob meelde ühe mulluse teose, aga homsete muredega võib juba mõni teine raamat paremini kõneleda. Täna, kirjutamise hetkel on mu jaoks kõige tähenduslikumaks 2008. aastal ilmunuist Asko Künnapi “Su ööd on loetud”. Nüüd, kus üks ja teine kirjutaja kibeleb nahka turule ehk kõigist lisaväärtustest lahti käristatud teksti netti riputama, on eriti sümpaatne, et mõni autor väärtustab oma raamatut kui gesamtkunstwerki, parimas mõttes luksuseset, milles tekstidele luuakse harmooniline keskkond kujunduse, tehnilise teostuse ja isegi avaliku (või salaliku) esitlusviisi abil. Ja niigi heade tekstide mõju mitmekordistub ning ajapikku võimendub veelgi nagu hoolega hoitud aastakäiguveini maitse. Minu jaoks on kirjanduse tulevik selles, mitte virtuaalse morsinisa küljes rippumises.

Minu meelest ajab Barthol Lo Mejor ikkagi mõnevõrra sarnast rida, sestap pa­kun ta “Popdada” parimaks debüüdiks. See ei ole pelk trenditarbijalik roosa mü­ra, nagu mõned on põlastanud; “Pop­da­dalgi” ehk siis tema autoril on ge­samt­kunstwerki ja elukunsti ambitsiooni. Noo­rema kirjurina jahib Lo Mejor hõrkasjade nautlemistes ekstaasi, samas kui Künnap saavutab kontemplatsiooni. Ent elutervust ja mängu pühitsevat süümetunnet on mõlemas.

Erkki Luugi avalikud esinemised, Lauri Sommeri raadiosaated, Sven Vabari novellid – nii erinevad nähtused saavad kokku kuskil asise kirjanduselu taga ja annavad lootust, et midagi on veel.

 

URMAS VADI

Parima debüüdi ütlemisega olen kuidagi hädas. Tahaks küll midagi öelda, aga samas on nagu hirm, justkui võiks ma kohe-kohe poevargusel vahele jääda. Asi on selles, et kui ma ütlen – see on kõige parem raamat, siis võib kohe keegi, kes on lugenud rohkem, ja sellised on ala­ti, küsida, et kas tõesti, oot-oot, kas sa siis Ämariku Volli jutte Võlssi-Jussist ja joodiklehmast ei olegi lugenud? Ja ma muidugi ei ole, ja siis hakkan kohe nagu jälle kahtlema. Aga sellelt juhuslikkuse pinnalt tahaks ikkagi öelda, et Chanel­diori raamat on ikka väga hea. Noh, jah, seal on muidugi mingit liigset konstrueeritust ja tehtust, aga on hoo ja jõuga kirjutatud ning annab hea ja realistliku pildi kontoritöötaja elust. Aga muidu üldse on mul tunne, et see aasta oli kõva luule aasta, proosa on nagu ikka kuidagi ja kusagil ära, luule on aga kohal. Minu jaoks räägivad praegusel hetkel, tänases päevas, kui nüüd kuidagi ilus­ti öelda, fs-i, Maarja Kangro, Kalju Kruusa, Asko Künnapi ja Jürgen Rooste ko­gud. Ja sellepärast on väga raske öelda, et milline neist, aga ma ütlen, et Maarja Kangro “Heureka”.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon