Lumi

Armin Kõomägi

Sel talvel oli tõeline talve maik küljes. Lumi, mis vahepeal defitsiidiks hakkas muutuma, kattis seekord ühtlase kihina kogu maad. Inimesed nautisid talverõõmusid täiel rinnal, peletades niiviisi kõikjal hõljuvat majandussurutist. Keldrist toodi välja vanad suusad, kappidest leiti üles kulunud suusasaapad ning võiski alata tervislik, ja mis peamine, tasuta vabaajaveetmine. Poodnikud virelesid lettide taga, kriipsutades iga nädal talvevarustuselt kümme protsenti maha, nagu pääsemist ootavad vangid. Kuid ega see ei aidanud. Kui mõni hing kauplusse eksiski, siis saabus ta pigem suusatõrva küsima, et oma vanad lumelauad korda sättida. Ent ajad olid sellised, et tõrva enam kaubandusvõrgus ei pakutud. Ei kasutatud seda suusamaailmas, ei ehitusel, kus veel üsna hiljuti tõrva ja papi abil katuseid valmis meisterdati. Teadis ka iga suitsumees, kes sigaretipakikese mõnel igavusehetkel algusest lõpuni läbi oli lugenud, et tõrv on suitsudestki kadunud. Seda asendas rasvases kirjas vihje surmale. Aga kes seda tõrvavaba surma ikka nii tõsiselt võtab.

Niisiis, sel talvel täitus inimeste elu valge, puhta lumega. Tõrvamist jäi vähemaks ja nii oligi kõigile parem.

Kristiina vaatas aknast välja. Lumehelbed, igaüks isemoodi, nagu riigikogu liikmed, langesid tasapisi allapoole, et üksteise otsa kuhjudes moodustada maale pehme vaip. Valimiste ajaks on see kõik juba ammu sulanud, mõtles naine ja taipas korraga, et siin istumine sellise ilmaga on kui­dagi kohatu ja vale. Ta teadis, et kolleeg Andrus oli kogu talve korralikult trenni teinud. Vabalt võis Andrus isegi just nüüd, tööst tiinel kriisiajal, metsas vormile põhja laduda. Aga tema, Kristiina, näed, istub siin, käsipõsakil, õhkab aknast välja vaadates ning ei suuda kuidagi end kokku võtta selleks, milleks maksumaksja talle palka maksab. Eelmine talv jäi üldse vahele. Perekondlikud põhjused hoidsid naist metsast eemal, ent lund õnneks nappis, nii et ahvatlust kui sellist tekkida ei saanudki. See hoidis ka meelehärmi sündimata. Ja ega täit selgust polnudki endas nii kerge üles leida. Mis oli hingele magusam, kas metsa vahel veedetud tasane tunnike või blondi peakest paitav avalik arvamus. Kristiina ohkas, võttis laualt haamrikese ja toksis sellega hajameelselt vastu puitalust. Tal­le endalegi märkamatult oli toksimine valjenenud, kuni lõpuks vanem naiskolleeg Kristiinale käe õlale pani, emalikult kulme kergitas ja haamri oma kätte palus.

Nädalavahetusel andis Kristiina intervjuu tunnustatud naistelehele. Ta oli end meelega sportlikult riietanud. Ajakirjanikule ja pildimehele ei jäänud see märkata. Noore daami rõivad polnud kunagi juhuslikud, neid kiputi ikka ja alati kuidagi tõlgendama, detailidest tähenduslikke vihjeid otsima. Täna kandis ta armsat, valge ja helesinise kirjut, rahvuslikus mustris peent kampsunit, mis tema keha naiselikud vormid kaunilt esile tõi, samal ajal neid nii diskreetselt kattes. “Meie Kristiina, kas tagasi suusaradadele?” Sellist pealkirja võis oodata algava nädala müüdavaima ajakirja esikaanel. Ning selle juures muidugi suurepärane pilt. Ilma pildita ei pöörata siin maailmas millelegi tähelepanu. Ent seda ei maksa häbeneda. Kui sa oled noor ja kena naisterahvas, selge silmavaate ja kaunilt lehviva blondi soenguga ning sinust peavad lugu nii naised kui mehed, siis pole patt oma tagasihoidlikkust veidi taltsutada.

Kinkinud lummatud ajakirjanikule elurõõmsa naeratuse, istus Kristiina autosse ja võttis suuna Kõrvemaale. R oli küll pakkunud veeta nädalavahetus Pärnus, kus peamiselt ärimeestest ja nende elukaaslastest koos­nev seltskond end tenniseturniiri nimetuse all eksponeeris, kuid Kristiina ütles ära. Täna ei olnud kuidagi tuju. Ta teadis hästi, millised pilgud seal ees ootavad. Bravuursed, eluraskustest üleolevad, võitluslikult ärategevad, veidi salatsevad ja tagarääkivad, ent kõige selle juures uskumatult sõbralikuks maskeeritud. Ja nii osavalt seejuures, et naiivse osaleja silmad lausa kaega võisid kattuda. Uustulnukale mõjus see alati nagu kohtumine suure ja hoolitseva perega. Ta oli seda kunagi ka oma nahal kogenud, olles siis noorem, avatum ja õhema ning vastuvõtlikuma nahaga.

Kauni ilma tõttu oli parkla üsna täis. Ta tegi autode vahel paar aeglast tiiru, kuni üks vanem härrasmees oma pikapiga välja tagurdades Kristiina masinale kenasti koha vabastas. Kui autod teineteisest möödusid, riivas Kristiina mehe pilku. Nad naeratasid ning Kristiina viipas mehele tänutäheks käega.

Metsas valitses muinasjutuline õhkkond. Just täna oli päike otsustanud pilved laiali trügida, kaunistades suusaliste rõõmsad palged punaste põskedega. Kuigi parkla oli pilgeni täis, hajusid inimesed metsa vahel mõnusalt laiali. Päris üksi ei olnud sa kordagi, ikka vilksatas kusagil veel keegi. See teebki Eestimaa nii armsaks, mõtles Kristiina. Maa ja mets ja mõned kenad inimesed suusarajal. Ta möödus viitadest paaristõugetega, arutledes selle üle, kas võtta viiene, kümnene või viieteistkümnene ring. Eemal, Kristiinast veidi eespool ukerdasid lõbusalt kaks tütart koos isaga. Ühel tüdrukul oli Lotte pildiga seljakotike seljas. Eks nad teevad kusagil päikeselises kohas peatuse ja joovad siis mõnusalt termosest sooja teed. Kuni tütred kosuvad ja puhkavad, jutustab isa mõne lõbusa ja õpetliku loo metsaelanikest. Kristiina naeratas omaette. Mäest üles rühkides kippusid Prada päikeseprillid uduseks minema, aga laskumistel puhus vastutuul õnneks kõik selgeks. Ta jõudis kolmikuni ning tundis mehes ära kodumaa esikirjaniku. Meenus hiljuti Draamateatris nähtud sellesama kirjaniku humoorikas etendus. Näed siis, kõik head inimesed on ilusa talveilmaga metsas, mitte tennisehallis, rõõmustas daam ja lükkas ennast hoogsalt edasi. Huvitav, miks nad kõik Andrused on, need meie kangelased. Odaviskajateni välja.

Umbes kolme kilomeetri peal tundis Kristiina reite siseküljel väikest surinat. Kui pole pikka aega uisusammu teinud, siis on see täiesti loomulik. Ta oli just kahevahel, kas suusatada viis või kümme kilomeetrit, kui taskust kostis telefoni kutsuv meloodia. Kristiina astus raja kõrvale ja võttis sidevahendi välja. “Andrus helistab” seisis ekraanil. Nonii, kus hundist…, muigas hingeldav blondiin ja vastas kõnele. Mõne minutiga tehti talle selgeks, küll viisakalt ja paluvas vormis, et tal tuleb sel aastal minna Türgi suusamaratonile kodumaad esindama, sest lugupeetud he­listaja ei saavat kahjuks seda auväärset koormat liiga tiheda töögraafiku tõttu oma õlule võtta.

No mis siis ikka, arvas naine, kui oli kõne lõpetanud ja veidi järele mõtelnud. Ta vaatas korraks ümberringi. Päike sillerdas kuuskede vahel, männi otsas hüplesid tutt-tihased. Ega tema arvamust ju tegelikult ei küsitudki. Meeste maailmas on see nii tavaline. Kuid mis teha, sellisel mas­­kuliinsel otsekohesusel olid vahel oma eelised. Eks ta isegi käituks meesterahvana täpselt samamoodi. Võib-olla isegi veel konkreetsemalt.

Et siis Türgi maraton. Vast tuleb siis ikka see viisteist kilomeetrit ette võtta. Ta lükkas end rajale tagasi, vähendades veidi algselt valitud tempot.

 

Kord ühele, kord teisele poole kaldus kõigi mugavustega mikrobuss look­­leval asfaltjõel. Märtsipäike oli nõlvad ammu lumest puhtaks kõrvetanud, vaid mõnel põhjapoolsel mäeküljel võiski veel näha hallikaid mä­lestusi valgest taevamannast. Juhi tõsisel näol peegeldus kindel korraldus liigelda ettevaatlikumalt, kui kuum veri sohvri soontes seda tegelikult soovinuks. Ta oli teadlik reisijate kaalukusest – juhised olid saabunud otse valitsuse kabinetist ning need luges ette massiivse kongninaga kahemeetrine vägilane, läbipaistmatud päikeseprillid ees, keerdus traat kõrvas. Huumorist oli asi sama kaugel kui türklaste ja armeenlaste sõprus.

Kuigi mitmetunnine tee möödus peamiselt kaaskonnaga suheldes, jäi Kristiinal siiski mahti ka aknast välja vaadata. Mägedele mõeldes kangastus Kristiinale alati kindel ettekujutus. See pärines kunagi ammu nähtud hingematvast Himaalaja-fotost. Suursugused lumemütsidega kaljud kõr­gumas ohtlike järsakute kohal, õhk nii hõre, et kotkas kukub alla. Anatoolia vanad ja kulunud mäed paistsid aga hoopistükkis teistsugused. Need polnud sugugi kõrged, kogu kant vaid veidi mägisem kodumaa lõunapoolsetest kuplitest. Pisuke pettumus kippus vägisi ligi tükkima, ent õige pea asendus see millegi muuga. Autost väljudes vastas Kristiina kümnetele lõunamaistele naeratustele ning tundis, justkui süleleks teda maailma külalislahkeim rahvas. Mulje madalatest, igavavõitu mägedest muutus hoobilt sõbralikuks ning turvaliseks. Aga õhk, see oli lihtsalt fantastiline! Hingad ja joobud.

Pärast avatseremooniat, mis koosnes väikese poodiumi otsas inglise keelt purssiva ametniku tervituskõnest ja sellele järgnenud kohaliku kü­la­kapelli etteastest, astus võistlejaterivi ette otsekui tuhande ühe öö muinasjutust välja karanud janitšar, ees mustad vuntsid kui tsirkuseartistil. Uhke turbanikandja ehitud vööl kõlkus kõver türgi mõõk, millele kõik oma ootavad pilgud kinnitasid. Siis janitšar aga naeratas, tema kätte ilmus ootamatult midagi nagaani sarnast ning, suunanud selle pilvitusse taevasse, hakkas ta lugema: “Bir… iki… Bardak!” ja vajutas päästikule. Pauk oli võimas, nii pealtvaatajad kui suusarahvas väristasid korraks eh­matusest õlgu-päid, ent puhkesid siis kõik kergendunult naerma, ja suusatajad lükkasid end rahulikult rajale. Pealtvaatajad tantsisid ja huilgasid. Nende ergutav skandeerimine saatis venivat võistlejaterivi nii uskumatult kaugele, et jäi mulje, justkui saadaks sind nende pikkade kilomeetrite jooksul nähtamatu, hõiskav inglikoor.

Kes on varem mõnel kodumaisel suusavõistlusel osalenud, sellele võib Türgi maraton esialgu arusaamatuks jääda. Kui meil pühivad kõik stardist minema nagu hirmunud pühvlikari, siis Türgi lähe paistis silma oma heatahtliku viisakuse ning muheda seltskondliku mõmina poolest. Nii mõnelegi numbrimärki kandvale suusasõbrale, kes end tuttavatega juttu puhuma unustas, tuli meelde tuletada, et varsti oleks siiski viisakas sõiduga algust teha.

Kristiina tajus erinevat õhkkonda igal meetril. Nii kui mõni väsitav tõus lõppes, ootas teda mäenõlval ikka keegi suusakeppidele nõjatuv päevitunud härrasmees, küsides heatahtlikult, kas kõik on kõige paremas korras, ning lastes kergelt hingeldava daami enda ette. Jaa, tuli tunnistada, et daamidega käituti siin viisil, mida uhkest moslemirahvast õieti ei ootakski. Võib-olla on see just see, mis postmodernistlikus Euroopas koos sajandite ajalukku veeremisega ära on kadunud. Inimlik, maalähedane ja siiras hoolitsus, ilma igasuguse silmakirjalikkuseta ning üksteise varvastel tallamata.

Esimeses toitlustuspunktis jõi Kristiina kaks topsikutäit maitsvat teed, sõi ühe marmelaadilaadse ollusega kaetud saiakese ning vestles kahe ko­haliku sportlasega võistluse heast korraldusest ja Türgi suusaspordi suu­rest tulevikust. Siis tuhisesid kõik kolm rajale tagasi, väärikalt aegluubis ja üksteisele edu soovides.

Teine toitlustuspunkt erines esimesest sellevõrra, et võistlejaid peatus siin rohkem, paljud võtsid suusad alt. Suitsesid kebabiahjud, teetermose kõrval haljendas liitrine rakipudel. Pillimehed ei puhanud ning korraga leidis Kristiina end spontaansest rahvatantsusaginast. Poole tunni pärast otsis ta üles oma varustuse ning tõukas teiste toetavate hõigete saatel end tagasi rajale, õhetav naeratus palgel.

On ikka suusarahvas, muigas Kristiina, kui möödus võistlejast, kes oli suusad alt võtnud ning kännul oma varbaid masseerides piipu popsutas. Muidugi ei unustanud mees blondile möödujale lehvitada ja “Güle güle!” hüüda, mis iganes see siis ka tähendas.

Nüüd jäi vaiksemaks. Kusagil kauguses kostis veel viimase toitlustuspunkti lõbus lärm, kuid lõpuks hajus seegi. Ainus, mis kõrvu kostis, oli suuskade monotoonne sahin ja Kristiina enese kerge hingamine. Kui ta korraks peatus, et veidi puhata ning prille puhastada, kuulis naine raskete veepiiskade tilkumist. Päike oli siin hoopis teisest puust. Õhk oli meel­­divalt soe, suusatamise jaoks ehk liigagi. Mööda Kristiina selga jook­sis õrn higinire.

Päris mitu kilomeetrit tuli rühkida uhkes üksinduses. Korraks tekitas see lausa küsimusi. Kuhu siis teised võistlejad jäid? Viimane ei saanud ju Kristiina ometigi olla. Mõni aeg tagasi möödus ta varbaid soojendavast mehest ning kui ta toitlustuspunktist lahkus, kihas see endiselt rinnanumbritega tegelastest. Või oli ta eksinud? Kristiina peatus, silmitses ümbrust, kuulatas. Vaikus, mitte ainsamat hingelist. Suusaradagi oli siin vaid üks ja ainus. Kindel nagu raudtee. Kas rong saaks rajalt eksida? Ei, vaevalt küll. Selline järeldus rahustas veidi ning ta liikus vapralt edasi.

Pähe tikkus mõtteid. Ees seisis õhtusöök presidendiga, kellega ta polnud varem kohtunud, ainult pildil näinud. Need olid mingid ametlikud fotod ja seetõttu täiesti mittemidagiütlevad. Eks põhiteemaks jälle see Euroopaga liitumine. Taolisel poolametlikul kohtumisel vaevalt et sõnavõtud deklaratiivsest seisukohtade vahetusest kaugemale võiksid minna, mõistis Kristiina. Eks põhirõhk jääb ikkagi vastaspoole viisakusavalduste ärakuulamisele ja omapoolsele ületrumpamisele. Ning kebabist ka vaevalt et pääseb.

Mõne aja pärast hakkas midagi kusagilt kostma. Justkui oleks maailma suurim tsirkus kaugel seitsme maa ja mere taga end lahti rullinud. Teadmine, et ta on vähemasti õigel teel, lisas daamile positiivset särtsu. Juba vilksatas puude tagant kirev rahvamass, elev sumin valjenes. Inimesed osutasid Kristiinale ning hüüdes “Kazanan! Kazanan!” lõid kokku sadu kätepaare. Orkester mängis, Kristiinale riputati kaela loorberipärg ning veel enne, kui blond daam millestki õieti aru saada jõudis, leidis ta end õhkuhüppeid tegemas, batuudiks päevitunud kätemeri. Kui ta lõpuks hellalt tagasi maha asetati, leidis kerget peapööritust tundev Kristiina, et suusad on tal endiselt jalas. Hämmeldunult mõistis ta, et lisaks higisele suusavormile on ta sunnitud kohvrisse pakkima ka maratoni võidukarika.

Tegelikult maitses õhtusöök imeliselt. Võõrustajad tundsid oma rahvusköögi üle õigustatult suurt uhkust ja pingutasid selle nimel, et kallid külalised tõesti Urfa ja Adana kebabil vahet õpiksid tegema. President Gül, kelle näolt ei kadunud kordagi suure mehe suursugune naeratus, kinnitas, et Türgi eesmärk pole sugugi mitte imeda end puugina Euroopa küllusesarve külge. Ta toonitas, et tänu erinevale religioossele ja kultuurilisele taustale avaneb just türklaste niinimetatud “uuel diplomaatial” suurepärane võimalus Euroopa tülikolletes lahkhelisid siluda. Kaks kristlikku riiki kaklevad omavahel islamimeelse piirkonna pärast, tõi Gül Kaukaasia näite. Kui keegi üldse Venemaad ja Gruusiat lepitada suudab, siis on see Türgi. Või siis võtame Ukraina gaasitransiidi hädad Vene­maa­ga. Kas pole mitte kummaline, mõlemad küll ristirahvas, ent lahendust pole. Aga Türgi ja Kreeka, vaatamata oma ajaloolisele vastasseisule, lõid käed ning tänaseks jõuab aserite maagaas Euroopa tarbijateni mööda Kaspia gaasitoru. Ilma probleemideta, kusjuures.

Jätkates regionaalpoliitilistel teemadel, kummutas Gül arvamuse, nagu ei puutuks Põhjamaad Türgiga päris elus sugugi kokku. Otse vastupidi. Üle kahesaja austatud külalise sookaaslasest põhjanaabri abiellus mullu türklasest mehega, kinnitas härra president ja tegi Kristiinale silma, lisades, et võib-olla on just siin peidus see kaua otsitud Eesti Nokia. Kristiina lubas endale väikese vaoshoitud naeruturtsatuse. Võõrustaja sundimatu olek viitas, et etiketti võib siin seltskonnas mõningate mööndustega suhtuda. Tema tekitatud loomulik õhkkond julgustas loobuma maskeeringutest ning avama end siirale inimlikkusele.

“Või võtame näiteks Saksamaa,” lisas Gül uhkelt. “Türklasi on seal üle kahe miljoni. Paljud töötavad tehastes, mis toodavad kogu maailmas ihal­­datud tehnikasaavutusi. Teate küll, Siemens, Bosch, BMW ja nii edasi.” Korraks kangastus Kristiina silme ees tsehhinurgas nukrutsev lapi ja ämbriga kongusnina, kuid lonks veini vahetas selle kiiresti peenelt riietatud tumedajuukselise inseneri vastu.

Presidendi entusiasm kasvas. Jutuhoos haaras ta karahvini ja peletades juurde kiirustanud kelneri vaba käega eemale nagu tüütu kärbse, täitis isiklikult Kristiina pokaali. Daam pidi endale tunnistama, et oli võõ­­rustaja kaasahaaravast energiast ja lihtsatest maneeridest lummatud. Ta kirjutas oma senise eelarvamuse vähese kogemuse arvele türklastega suhtlemises ning tõstis klaasi suule. See on Karalahana, Türgi parim vein, kinnitas Gül. Kristiina noogutas, vein käis suus veidi ringi, enne kui see kurgust alla läks, seejärel daam naeratas. “Me veel üllatame Euroopat,” naeratas Gül omakorda Kristiinale ning, patsutades sõbralikult daami kätt, palus tungivalt ennast lihtsalt Abdullahiks kutsuda.

Nad jõid veel veini, maitsesid magustoitu, pistaatsiapähklitega oivalist baklavat, ja suundusid kaminaruumi. Külalisi kostitati konjakiga. President Gül osutus tõeliseks seltskonnahingeks, pajatades ühe loo teise otsa, põimides estraaditähe osavusega omavahel argipoliitikat ja rahvalikku huumorit. Üllatavalt meeldivaks ja põnevaks kujunenud õhtu möö­dus märkamatult kiiresti. Kristiina vabandas, tal tekkis vajadus daamide ruumi külastada. Naastes mõne aja pärast kaminaruumi, leidis ta selle tühja olevat. Ta astus akna juurde. Pea käis veidi ringi. Kuu heikles Istanbuli öisel siluetil. Sinine mošeegi paistis oma kuue minaretiga kenasti kätte. Varsti pidi mulla nendest ühe otsa ronima, et usklikke kõrgest torniaknast esimesele palvusele kutsuda. Korraga tajus Kristiina mas­­kuliinset soojust selja tagant lähenemas. Ta tundis ära oma võõrustaja lõhna, olid nad ju õhtusöögil istunud kõrvuti, ning tundis, kuidas midagi kauget ja erutavat teda nähtamatult enda poole kutsub. Ta ei liigutanud end, lastes hetkel sündmuste jaoks küpseda. “Me peaksime lähemalt tuttavaks saama,” sosistas Abdullah madalal tämbril ja nii lähedalt, et see võttis põlved nõrgaks. “Te mõtlete Euroopat ja Türgit?” kü­sis Kristiina. Ta hääl värises natuke. “Ka seda,” vastati selja tagant.

See öö ei lõppenud veel.

 

Juunikuine Brüssel erines Tallinnast. Nagu ka juuli- või augustikuine. Need kaks linna olid ja tõenäoliselt jäidki alatiseks teineteisest nii erinevaks. Isegi kui mõlemad mattuksid paksu lumevaiba alla, umbes nagu enne järgmist jääaega võiks juhtuda, ka siis ei meenutaks nad millegi poolest teineteist. Ahjaa, kliima kippus ju pigem soojenema, mitte vastupidi, meenus Kristiinale ja ta heitis utoopilise lumevaiba pildi peast.

Eelmisel õhtul, kuulsast Manneken Pis’st mööda jalutades, oli ta linnas aastaid elanud suursaadikult kuulnud Brüsselit läbivast Zenne jõest, kuhu kogu Euroopa pealinna kanalisatsioon puhastamata suunatakse. See häiriv fakt justkui avas naise silmad. Kuidas üldse julgeb Euroopa Liit rääkida keskkonnaalasest juhtrollist maailmas, kui tema enda pealinnas roojavad kontinendi sinna kogunenud juhtivad poliitikud otse looduslikku veekokku. Milline kohutavalt häbiväärne suhtumine ja valelik silmakirjalikkus. Ning see pole ju veel kõik. Ega see mustus sinna siis seisma ei jää. Ei. Zenne vaiksed, nakatunud vood jõudsid ju Põhjamere kaudu Atlandile ja sealt võis roojane suhtumine üle terve planeedi laiali kanduda. Nagu salakaval nähtamatu epideemia.

Eurosaadiku koht ei tundunudki enam nii ihaldusväärne. Kuid mis tehtud, see tehtud, ohkas Kristiina. Ta võttis ridikülist telefoni ja kustutas Abdullahi viimase sõnumi, milles too Euroopa ideaale taevani kiites Kristiinale uue väljakutse puhul õnne soovis. Tegelikult ei olnud ta mehe peale pahane. Abdullah oli talle ka mitmeid südantsoojendavaid ning seejuures täiesti poliitikavabu sõnumeid lähetanud. Neid oli alati meeldiv lugeda. Targa naisena mõistis ta ka ridade vahele peidetud lähenemiskatseid, kuid jättis esialgu oma vastuse veel fantaasiamaailma kosuma. Lisaks praktilistele tõketele oli sedaviisi kõik ka palju magusam.

Abdullah osutus muidugi muljetavaldavaks persooniks. Kuhu iganes ta ka ei jõudnud! Kui suve alguses Ukraina ja Venemaa jälle tülli keerasid, haaras president Gül pikemalt mõtlemata härjal sarvist. Hetkel, kui vastav komisjon asja arutamiseks end Brüsselis pika halli laua taha istuma sättis, ilmus kioskitesse värske õhtuleht. Selle esikaanel embas naeratav Gül kahe vaenupoole peaministreid, kumbki ulatus talle vaevalt õlani. Tol korral pilti vaadates raputas Kristiina uskmatusest pead. Tahtmatult kippus tekkima paralleel Itaalia peaministriga, kelle igasuguse pieteeditunde kaotanud kurikuulus naeratus ei teinud juba aastaid enam väljagi kõikvõimalikest katastroofidest, mis liidrist tehtud pildi taustal aset leidsid. Kuid tutvumine artikli sisuga, mis väitis, et konflikt on tänu Türgi presidendi kiirele ja otsustavale diplomaatilise sekkumisele lahendatud, hajutas igasugused kahtlused. Paistis, et daami lõunamaisel austajal on tõepoolest salajasi võimeid. Midagi jäi Kristiinat siiski häirima. Võis see olla Ukraina peaministri õhetav nägu, kringlit meenutav soeng või Abdullahi käsi tema õlal?

Suve algul oli neil õnnestunud kohtuda Helsingi EXPO-l, kuhu president Gül internetiärimeestest saatjaskonnaga türklaste kübermaailma avardama sõitis. Kristiina oli noil päevil kodus käimas ja tal oli hea meel, et saab kauge sõbraga siinsamas kodu lähedal kohtuda. Abdullah hoolitses kõige eest. Ta majutas Kristiina sviiti samas hotellis, kus ta isegi peatus, lubades õhtul oma kaunist sõpra – sellist väljendit armastas Abdullah kasutada – külastada. Kristiina jõudis Helsingisse pärastlõunal. Ta ei mäletanud, millal viimati oli saanud mitteametlikult, tavalise turistina ringi liikuda, ning kavatses seda nüüd mõne tunni jooksul täiel rinnal nautida.

Juunikuine Helsingi, kui just vihma ei peaks sadama, on mõnusaks jalutuskäiguks justkui loodud. Lõunasadama kalaletid panid naise ahhetama. Ta ei suutnud jätta ostmata värske tilliga kaunistatud lõhepirukat ning pargipingil seda nosides kahetses ta, et Tallinnal midagi sarnast pole välja käia. Mööda Pohjoisesplanadi, kuhu paistis mõnus õhtueelne päike, jalutas noor daam Lönnroti tänavale, sealt edasi kirbuturule, mille kirevate lettide vahele ta end mitmeks tunniks unustas. Siin võis ta päikeseprillidest vabalt loobuda, tähelepanust vabastav anonüümsus oli niigi tagatud.

Mõne aja pärast heitis ta kogemata pilgu kellale ning ehmus koledasti, taibates, kui ruttu aeg võib lennata. Ta kiirustas tagasi hotelli ja sättis ennast hoolika põhjalikkusega korda.

Siis istus oma sviidis ja ootas. Ootas, ootas, muudkui ootas. Varsti saa­bus vabandav SMS, milles seletati hiljaksjäämist Haloneni ennenägematu aeglusega, mida iganes see siis ka tähendas. Lõpuks Abdullah saabus, värske ja roosa, nagu oleks just vannist välja astunud, ning mõne hetke pärast oli kogu sellest elujõust nakatunud ka Kristiina.

Varajasel hommikutunnil luges Abdullah oma kaunile sõbrale ühe lõi­gu Orhan Pamuki armastusluulet. Selles oli kirge ja pisut kurbust, nagu ka mehe lahkumises, mis minuti pärast aset leidis.

Augustis, kui pea kogu Lääne-Euroopa puhkas, võttis aja maha ka Kristiina. Ta veetis suure osa ajast kodumaal, kohtudes vanade sõpradega ja külastades sugulasi. Seltskonnaüritustele ilmus alati kombekalt R-i käevangus. Mõnikord, mõnel unetul ööl meenusid vestlused Abdullahiga. Nad olid palju rääkinud, isegi väga. Abdullah mõjus Kristiinale kahetiselt. Ühelt poolt käitus mees nagu lihtne ja lähedane sõber, kuid teisalt kiirgus temast kauget, salapärast mehelikkust, mis tõi naisele nii mõnigi kord kananaha ihule. Selline veidi vastandlik kombinatsioon oli ometigi teed sillutanud kahe inimese vahel tärkavale avameelsusele. Millest iganes nad ka ei vestelnud. Kahe maa ajaloost, selle nüanssidest, mis väljastpoolt vaatlejatele sageli mõistetamatuks kippusid jääma. Ida ja Lääne lõimumisest, mida Abdullah pidas uue globaalse korra eelduseks, nähes vaimusilmas selle tekkeks ka oma sügavat isiklikku panust. Neil oli ka lõbus. Kord lahkasid nad mitme tunni vältel sõna “Euraasia” ja kuulutasid selle siis lõpuks üksmeelselt vägivaldseks, leides, et see on sama loo­mulik kui “hobueesel”. Vaatamata majandusharidusele tundis Abdullah ka üllatavalt palju loodust. Näiteks teadis mees, et maa peal elab rohkem kui nelikümmend tuhat erinevat liiki lutikaid. Kord jutustas ta Kristiinale, kuidas aeglane laiskloom asjal käib. Vaene loom, keda maa peal ohustavad mitmed kiskjatest vaenlased, peab sageli nädalate viisi puu otsas kõhuhäda kannatama, enne kui söandab riskantse kergendusteekonna ette võtta

Ükskord, kui nad Eesti ja Türgi vahel sarnasusi otsisid, leidsid nad peale pikki otsinguid, et selleks on “ü”. Vaheldumisi hääldasid nad teineteisele kauneid sõnu nagu “küüslauk”, “üfleme” (tuul), “üksildus”, “hü­zünlü” (sinine), “küürselg-vaal”, “günümüz” (täna) ja nii edasi ja nii edasi, üüratu tüütuseni. Lõpuks ajas neid kangesti naerma tõsiasi, et “üle­kaal” on türgi keeles “üstünlük” ning Kristiina pidi löödut teeseldes tunnistama, et vähemalt üks maailma keel annab täpitähtede poolest küll eesti keelele silmad ette.

Loomulikult olid nad kulutanud pikki tunde ka aruteludele inimeseks olemise kergusest ja raskusest. Samuti mehest ja naisest, nii ainsuses kui mitmuses. Ei jäänud neil läbi võtmata ka islamimaailma vana tava, mitmenaisepidamine, kus Abdullah hoolikalt sõnu valides katsus leevendada Kristiina jäigalt taunivat seisukohta. Lõpuks tüüris ta jutu naeratades mitmemehepidamisele, millest võiks vabalt kujuneda kaasaegse Lääne naise võimalik tulevikuväljavaade. Nii osavalt välja pakutud vormiline pööre teemakäsitluses sundis naist oma arusaama üle vaatama. Ta tänas mõttes Abdullahi silmade avamise ja jumalat juhuse eest, mis neid kahte kokku oli viinud.

Septembriga sai suvi läbi. Euroametnikud vahetasid T-särgid hallide ülikondade vastu, sõidutasid lapsed kes kooli, kes lasteaeda, ja võtsid sisse stoilised asendid oma ühtsele standardile allutatud bürooruumides. Sekundid kontorite seinakelladel tiksusid kiirustamata, samas rütmis päevinäinud kohviaparaatide mulksumisega. Koosolekud, nõupidamised, teleesinemised, briifingud ja lühemad komandeeringud täitsid Kristiina päevi, tegemata vahet argi- või puhkepäevadel. Vahel üritas ta Abdullahile helistada, ent too oli alatasa hõivatud millegi suure ja tähtsaga. Siiski saabus iga päeva õhtuks, mil naine nõutud meest taga oli otsinud, härrasmehelik SMS siiraste vabanduste ja igatseva kahetsusega. Küll katsus Kristiina oma sõite niiviisi sättida, et nad kas või korragi kuu jooksul kusagil kokku trehvaksid, kuid viimasel ajal see eriti ei õnnestunud. Kuulnud Güli ja Merkeli tippkohtumisest, lahkus Kristiina kohe Brüsselist, leides endale tegevust Berliinis euroliberaalide nõupidamisel. Kui ta aga õhtul hotellist sõbrale helistas, teatas too, nördimus hääles, et tõttab juba Kiievisse, kus peab aitama Julial välja rabeleda järjekordsest gaasitülist. Küsimuse peale, kas kavatseb Abdullah jääda Kiievisse kauemaks, sai Kristiina põikleva vastuse ning loobus mõttest hommikuse lennuga sõbrale järele lennata. Ta eemaldas näolt meigi, valmistas minibaaris leiduvast kangemapoolse dringi ning heitis diivanile puhkama, lülitades sisse teleri. Ei läinudki palju aega, kui ekraanile ilmus tema semu lai naeratus. Tippkohtumisejärgsel pressikonverentsil esinesid silmanähtavalt heas meeleolus kantsler ja president. Kiidusõnu teineteise aadressil kokku ei hoitud. Esinemise lõpul pöördus president kantsleri poole lausa eesnime pidi, kutsudes ametiõde hellitlevalt inglikeseks. Kui nad minekule pöördusid, märkas Kristiina oma hämmelduseks mehe kätt kantsleri pihal.

Sel ööl nägi Kristiina ebameeldivat und. Ta valmistus europarlamendi kõnetooli minema, et anda teada liberaalide toetav seisukoht Türgi liitumiseks liiduga. Teel pulti tundis ta, et midagi on valesti tema näoga. Mi­dagi oli justkui puudu. Ruttu otsis naine ridikülist peeglikese ja, heitnud sellesse pilgu, jäi hingetuks. Kristiinal puudus suu. Kõik muu oli korras, nägu nagu nägu ikka, kaunilt meigitud, kuid puudus suu. Suud ei olnud. Lihtsalt paljas nahk ninast lõuaotsani. Ta sattus paanikasse. Mida ometi teha. Puldini jäi veel üsna vähe maad. Saadikud istusid lõtvades asendites, jälgides silmanurgast uue esineja teekonda. Masinlikult kattis Kristiina käega suu või õigemini selle koha, kus suu peaks asu­­ma, otsides paaniliselt olukorrast väljapääsu. Juba leemendas külm higi naise otsaesisel. Viimaks tõmbas ta kotikesest huulepulga ning joonistas endale nina alla lopsakad huuled. Vähemalt eemalt ei saa nad midagi aru. Ta astus pulti ning saal jäi haudvaikseks. Ime, sünniks ometi ime, anus naine mõttes. Kõik oli endiselt vaikne. Väike, tibatilluke ime, palun. Midagi hõljus Kristiina silme ees ja langes paberile, muutudes hetkega tilgaks. Ta tõstis näo ning nägi, et saalis sajab lund. Lumehelbed, suured ja kaunid nagu vene muinasjutus, hõljusid hääletult allapoole. Kristiina sirutas käe. Peopessa langes järjest mitu räitsakat, mis end vaid korraks näitasid, et siis veepiisana igavikuga sulanduda. Nüüd Kristiina imestas. Kõik helbed olid üksteisega täpipealt sarnased, ühesuurused ja samasuguse mustriga, justkui ühe standardi järgi loodud. Identsete lumehelveste sadu tihenes. Juba kippus see katma teksti paberil. Naine lükkas lehe lumest puhtaks ja hakkas lugema. Kuidas ta ka ei pingutanud, õnnestus lugemine siiski ainult mõttes. Suud, mida liigutada, ju endiselt polnud. Varsti hakkasid saadikud saalis nihelema, esineja vaikimine oli ületanud igasugused mõistlikkuse piirid. Lisaks veel lumi. Vihasemad tõusid püsti, hüüdes midagi erinevates keeltes. Mõned lõid lihtsalt käega, tõstsid dokumendimapi pea kohale ja tegid minekut. Viimaks, kui Kristiina lõdisev kogu juba üleni lumega kattus, lõpetas spiiker muinasjutulise luupainaja, teatades valju haamrilöögiga, et niiviisis Türgist liidu liiget küll ei saa.

Lund aga muudkui langes ja langes. Mattes enda alla kõik konarused, muutis valge mass peagi kogu parlamendisaali suureks, tasaseks oruks. Vaid üks lumine kuju seisis veel jonnakalt, tõmmates enda külge kergeid helbeid. Kuid varsti kadus temagi paksu lumevaiba pehmesse sügavikku.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon