See on kõigest dattel. Üksainus nelja sentimeetri pikkune kuivatatud puuvili. Aga siin Gazas, kus midagi ei tule lihtsalt ja kõik on tähendusrikas, saab isegi datlist vastupidavuse, ohvrimeele ja armastuse sümbol.
Hoidsin datlit alles kuus kuud. Olin selle leidnud ja pannud kõrvale kõige mustemateks päevadeks, mida oskasin kujutleda: päevadeks, mil toit kaob riiulitelt, mil näljasurm end me elu ümber kerra tõmbab, mil isegi ühe leivaraasu jagamine muutub vastupanuaktiks.
Nüüd on need päevad käes.
Ma armastan datleid, nagu paljud teisedki gazalased. Ka mu ema armastab neid. Mõne nädala eest otsustasin, et on aeg oma väikesest aardest loobuda. Andsin selle ainumase datli emale. Järgmisel hommikul andis ta selle edasi mu noorimale õele Nesmale. Ja siis andis Nesma selle meie kaheaastasele õepojale Mo’menile.
Vaikne armastusetegu.
See ainumas dattel sai käest kätte rännates vaikseks armastuseteoks maailmas, mis on meie ümber kokku varisemas.
Sest kui mu ema datli Nesmale andis, polnud asi ju ainult toidus. See oli usu ja lootuse tegu: see on sinule, mu tütar. Sina vajad seda rohkem kui mina.
Ja Nesma omakorda eelistas anda selle Mo’menile. Poiss sündis kõigest kaks kuud enne suure sõja algust ja peab kasvama üles ilma isa Moataz Rajabita, kes genotsiidi käigus tapeti.
Moataz oli lahke ja haritud mees, kes sai oma majandusteaduse kraadi kätte kõigest nädal enne sõja algust.
Mo’menil ei ole mälestust oma isa häälest. Aga parajasti praegu sai ta ühe datli. Ja koos sellega loo, mida kuuleb uuesti palju aastaid hiljem.
Kes me oleme
Mitte keegi minu perekonnast ei tahtnud viimast datlit ära süüa, jättes kellegi teise ilma tema magususest. Niisugused me oleme siin Gazas, mitte lihtsalt ellujääjad, vaid andjad. Me anname ära isegi seda vähest, mis meil veel on. Mitte sellepärast, et me oleksime pühakud, vaid sellepärast, et armastus ja väärikus on ainus, mille külge me veel saame klammerduda, kui kõik muu on meilt võetud.
Sõda võib tuua nähtavale halvima, mis inimestes on. Siin Gazas toob see nähtavale ka parima. Meie tänavad on täis valu ja varemeid, aga ka lahkust. Väikesed žestid, nagu ühe datli edasiandmine, kõnelevad meie olemusest rohkem kui paljuköitelised raamatud.
Mõni võib öelda, et see pole muud kui üks dattel. Aga mina näen selles tervet Gaza lugu – puruvaesust ja heldust, meeleheidet ja trotsi, tihedaid peresidemeid ja soovimatust julmusele alla vanduda. See kõrvalepandud ja jagatud dattel on tilluke mässuakt silmitsi süsteemiga, mis püüab riisuda meilt kõik, isegi õiguse toita oma lapsi.
Me oleme siin Gazas rikkuse ümber defineerinud. Rikkus pole see, mida sa kokku kuhjad, vaid see, mida ära annad, ja selle mõõduks on perekondi ja naabreid ühendavate sidemete tugevus. Maailmas, mis püüab taandada meid statistikaks, oleme meie saanud lugude jutustajaiks. See ainumas dattel kannab endaga lugu ühe perekonna vastastikusest armastusest, ühe lapse ellujäämisest, ühe isa puudumisest ja ühe rahva keeldumusest lakata olemast inimlikud.
Inimesed küsivad, kuidas me elus püsime. Kuidas me suudame edasi elada, kui pommid aina langevad, kui nälg närib meie lapsi, kui ei saa olla kindel, kas me püsime elus küllalt kaua, et näha järgmist päikesetõusu. Ma vastan: Me püsime elus üksteise jaoks. Me püsime elus sellepärast, et Gazas ei taha keegi süüa ära viimast datlit. Ja me püsime elus sellepärast, et me kõik näeme oma unistustes peatselt saabuvat päeva, kus me oleme vabad ja kus datleid jagub kõigile küllaga.
See dattel on nüüd läinud, söödud ära lapse poolt, kes on veel liiga väike, et taibata selle tähendust. Aga tegu jääb, saates laiali lainevirveid nagu vette visatud kivike. Just neis virvendustes, lugudes, mida me jutustame, selles, kuidas me keeldume unustamast, elab Gaza edasi.
Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk
