Kellele kuulub Eesti ajalugu?

Marek Tamm

Marek Tamm
Kellele kuulub Eesti ajalugu?
Sissejuhatavaid märkmeid

Eesti ajalugu on olnud enamasti mitte-eestlaste üles ja ümber kirjutada. Meie ajalookirjutus sündis koloniaalkirjanduse rüpes, kui preester Henrik pani 1220. aastatel siinsele piirkonnale võõras keeles ja tundmatus žanris kirja esimese sidusa loo Läänemere idakalda pöördelistest hetkedest. Henrikust alates hoolitsesid mitu sajandit kohaliku ajaloo talletamise ja uurimise eest eeskätt (balti)saksa õpetlased. Valgustusajast peale muutus mineviku arvele võtmine nei­le üha olulisemaks, nii et 19. sajandi lõpuks lihviti lugu Liivimaa avastamisest ja valitsemisest omas laadis täiuseni.1 Kellelgi ei tulnud toona pähe kahelda küsimuses, kellele kuulub Eesti ajalugu – oma eelkäijate uurimine moodustas lahutamatu osa baltisaksa eliidi eneselegitimeerimise mehhanismist.2

Eestlaste peremehetunne oma ajaloo suhtes hakkas võrsuma 19. sajandi keskpaiku3, ent sellegi tunde olid pannud idanema baltisaksa valgustatud pead mõned aastakümned varem. Esmajoones tuleb esile tõsta Garlieb Helwig Merkeli (1769–1850) panust, kes asus noore literaadina ootamatu julgusega eestlaste ja lätlaste ajalugu ümber mõtestama. “Merkelita poleks ei eesti ega läti rahvusliku ajalookirjutuse teke üldse mõeldav,” tõdeb lapidaarselt Jaan Undusk.4 Edasine lugu on kõigile hästi tuntud: Merkeli kiiluvees tehti esmalt Õpetatud Eesti Seltsi rüpes mõningaid katseid anda senisele ajalookirjutusele uus suund, seejärel haarasid tõrviku rahvusliku liikumise liidrid Carl Robert Jakobson ja Jakob Hurt, kes panid 1860ndate aastate lõpul ja 1870ndate algul kirja esimesed käsitlused Eesti ajaloost eestlaste pilgu läbi. Soov oma ajaloo peremeesteks saada oli metoodiline: uute ajalooraamatute kirjutamist pidas rahvuslik liikumine üheks oma esmaseks ülesandeks. Eesti Kirjameeste Selts sätestab oma esimesel kogunemisel 1872. aastal, et hädavajalik on üks “maailma (iseäranis isamaa) sündinud asjade raamat”.5 Paar aastat hiljem kirjutab Jaan Jung oma “Ko­du-maa” lugude esimeses väljaandes, et “ommeti peaksivad meile oma isamaal sündinud asjad ka niipalju, kui võimalik, teada olema”.6 Jakob Tülk esineb 1879. aastal Eesti Kirjameeste Seltsis kõnega ajaloo kirjutamise vajalikkusest, küsides nõudlikult “kas meil on ka juba niisugusid isamaa ajalu’u raamatuid kirjutatud, kelle seest meie oma eesvanemate elust, ja nende tähtsamatest tegudest teadust võime saada”, ja vastab ise, et õiges meelsuses kirjutatud raamatuid pole, mispärast “olli siis viimasel 30–40 aastal siin Lääne maa kubermangudes suur igatsemine isamaa ajalu’u järele”.7

Kõigest mõne kümnendiga suutsid eestlased Eesti ajaloo radikaalsel moel ümber kirjutada, senised plussmärgid miinustega asendada ja vastupidi. Selle esimese faasi kulminatsiooniks võib pidada Kolga-Jaani pastor Villem Reimani (1861–1917) kirjutatud seitset peatükki Eesti ajaloost, mis avaldati eesti keelde tõlgitud soome ajaloolase Kaarle Olavi Lindequisti kaheköitelises “Üleüldises ajaloos” (1. tr 1903–1906, 2. tr 1910–1911) ning omaette raamatuna “Eesti ajalugu” juba pärast autori surma 1920. aastal. “See teos oli esimene eesti rahva vaatekohast kirjutatud kriitiline ja täispikk ajalugu kõige vanemaist aegadest kuni nüüdisajani, s.o 1905. aastani.”8

Eesti ajaloo natsionaliseerimine, kui lubada endale sellist ambivalentset kujundit – ajaloo muutmine rahvuslikuks ja riiklikuks ettevõtmiseks –, leidis aset 1930. aastatel, mil valmisid nii esimesed Eesti kutseliste ajaloolaste programmilised artiklid Eesti ajaloouurimise mõttest kui ka pandi alus ulatuslikele kollektiivsetele ülevaateteostele isamaa ajaloost. Üks tollaseid võtmetekste on kahtlemata Hans Kruusi 1930. aastal ilmunud artikkel “Är­kamisaja pärandus Eesti ajaloo uurimisele”.9 Kruus loeb ennast ja oma kolleege Hurda ja Jakobsoni ideede otseseks pärijaks. “Ärkamisaeg ei loonud veel eesti ajalooteadust …, kuid ta tähistas oma põhi­ideestikus need üldülesanded, mis on jäänud elulisteks meie mineviku uurimisel ja jäävad seda edaspidigi” (lk 133). Kruus sõnastab viitega ärkamisajale Eesti ajaloo uurimise “kolm kategoorilist imperatiivi”: “1. Kodumaa mineviku tundmaõppimisel peab keskmes seisma eesti rahva ajalugu. 2. Kodumaa ajaloo senine käsitlus tuleb ümber hinnata eesti rahva minevikuorientatsioonis. 3. Kodumaa ajalugu peab olema rahvale kasvatajaks.” (lk 127). Kruusile sekundeeris teiste seas tema noorem kolleeg Otto Liiv, kes üllitas 1938. aastal artikli “Eesti ajaloouurimise sihist ja sisust”. Ta tõdeb Eesti ajaloouurimise väljavaadete kohta: “Ma arvan, et tulevikuski meie ei saa mööda ümberhinnanguist ja lahkarvamusist meie ajaloo üksikute küsimuste käsitlemisel, kuid et ikka rohkem lööb läbi arusaam, et Eesti ajalugu on eeskätt eesti rahva ja tema eluruumi ajalugu,” lisades siiski möönvalt, “seoses kõige sellega, mis siin on tehtud ka balti­saksluse poolt.”10 Seda uut rahvuslikku arusaamist Eesti ajaloost põlistasid kaks kollektiivset ettevõtmist: ajaloolaste Hendrik Sepa ja Juhan Vasara ning ajakirjanike Juhan Libe ja August Oinase kirjutatud “Eesti rahva ajalugu”, mis hakkas vihikutena ilmuma 1932, ent katkes 1937. aastal, käsitlusega 19. sajandi teise poolde jõudes, ning samal, 1932. aastal Hans Kruusi peatoimetusel algatatud “Eesti ajalugu”, mille viiest planeeritud köitest jõudsid enne sõja puhkemist ilmavalgust näha esimesed kolm (1936, 1937 ja 1940), hõlmates Eesti ajalugu esiajast Põhjasõjani.

Teise ilmasõja eel olid niisiis kuju võtnud Eesti ajaloo kaks peamist käsitlusviisi – vana baltisaksa ja vastne eesti mall.11 Puh­kenud sõda sai mõnes mõttes saatuslikuks mõlemale: baltisakslased sunniti Eestist lahkuma ja nende ajaloomall elas vahelduva eduga edasi Saksamaal, eestlased pidid vastse peremehetunde oma maa ja ajaloo üle loovutama uutele käskijatele.12 Ajaloo võõrandamine oli omandi võõrandamise kõrval nõukogude võimukandjate üks esimesi eesmärke. Uue ajalookontseptsiooni keskseks ideeks sai eesti ja vene rahva ajaloolise sõpruse toonitamine,13 Eesti Vabariigi igakülgne halvustamine ja ajalooliste protsesside taandamine klassivõitluse mudelile. Raamatukaante vahele jõudis uus ajalookäsitlus 1952. aastal, kui Gustav Naani toimetusel ilmus “Eesti NSV ajalugu”. Järgmiseks algatati Naani peatoimetusel kolmeköitelise “Eesti NSV ajaloo” kirjutamine, mille ilmumine venis poliitiliste arengute tõttu õige mitme aasta peale (1. kd 1955, 2. kd 1963, 3. kd 1971).14 Kummatigi ei saa väita, et Eesti ajalugu oleks libisenud täiesti senise “eesti malli” alt välja. Esiteks jäi selle kirjutamise jäme ots endiselt eestlaste kätte, teiseks laenati uurimistöö üldraamid suuresti sõjaeelsest rahvuslikust ajalookirjutusest, teisendades ennekõike varasemaid väärtushinnanguid ja tempides tulemust marksistliku (leninlik-stalinliku) sõnavaraga.

Paradoksaalsel moel konserveeris nõukogude kord seega mitmed sõjaeelsed arusaamad sellest, kes on Eesti ajaloo peamine subjekt ja edasiviija – eestikeelne talurahvas. Selle historiograafilise järjepidevuse sümboliks võib pidada Hans Kruusi, kellel võimaldati mõnede mööndustega osaleda Eesti ajaloo sõjajärgsel ümberkirjutamisel. Juba 1941. aastal andis ta teada uuest ajaloomallist, mis vanast loobumata seab vaid avaramad rõhuasetused: “Sama armastusega, nagu oleme harjunud vaatlema oma väikese sünnimaa – Eesti ajalugu, peame käsitlema ja tundma õppima ka kogu Nõukogude Liidu rahvaste minevikku.”15 Uuel ajal jätkusid koguni vanad vaidlused baltisakslastega, mida nüüdsest peeti küll tihtipeale varjatult, nagu näitab Juhan Kahki kaasus.16

Mida aeg edasi, seda enam nõukogude ametlik ajaloodiskurss aga jäigastus, pakkudes erinevas sõnastuses pidevalt samu tulemusi. Seega võib 1980. aastate lõpu muutusi senises ajalookäsitluses pidada tõesti revolutsioonilisteks, kuigi tegemist oli iseloomult konservatiivse revolutsiooniga – eesmärk oli ennistada sõjaeelsed ajaloomallid ja muuta eestlased uuesti oma ajaloo peremeesteks. Üldülevaadete seas võib uue lähenemise esimeseks pääsukeseks pidada 1989. aastal ilmavalgust näinud, ent juba sama kümnendi algupoolel valminud Mart Laari, Lauri Vahtre ja Heiki Valgu “Kodu lugu”, mis läbiva mo­tiivina rõhutab eestlaste eesõigust “oma kojale” ja lubab avalausest peale “Eesti ajalugu vaadatuna eestlaste silmaga”.17 Tollaste kõnede ja artiklite sisu Eesti ajaloo uutest perspektiividest võtab aga kenasti kokku Küllo Arjakase kirjatöö “Ajalooteaduse ärkamine” (1989): “Uus lähenemine peaks olema iseseisev, terviklik käsitlus kogu sündmuste ja isiksuste keerukuses ja vastuolulisuses, ent dominandiks peaks jääma Eesti maa ja rahvuse ajalugu. Üldajaloo sündmuste areng toimus nagu läbi meie rahva ning osaleksime selles võrdväärse subjektina. Selles mõttes saame taas üles tõsta ning jätkata Eesti Vabariigi ajaloolaste paremaid traditsioone.”18 Kümme aastat hiljem käivitati president Lennart Meri algatusel uue “Eesti ajaloo” kirjutamine, mis jätkaks sealt, kus Hans Kruusi peatoimetatud koguteos poo­leli jäi.19 2003. aastal ilmunud esimese köite (üldjärjekorras neljanda) eessõnas kirjutab raamatu peatoimetaja Sulev Vahtre parimate sõjaeelsete traditsioonide vaimus: “Vaba rahva üks õigusi ja kohustusi on tunda ja mõtestada oma ajalugu, mida hästi mõistsid nii kutselised ajaloolased kui ka laiem avalikkus meie esimese riikliku iseseisvuse ajal.”20

Ajalugu ja pärand

Kui üritada eelöeldut markantselt resümeerida, teadlikuna sellise ürituse kogu tinglikkusest, siis võib tõdeda, et oma põhilises osas on ajalookirjutus olnud Eestis alati legitimeerimise ja identiteediloome teenistuses: nii nagu (balti)sakslased otsisid minevikust põhjendust oma praegustele privileegidele, nii nagu Eesti rahvusliikumise liidrid pöördusid mineviku poole helge tuleviku otsingul, nii nagu iseseisvusaja kutselised ajaloolased konstrueerisid eellugu oma riigile, nii nagu nõukogude ametlik ajalookirjutus huvitus vaid sellisest minevikust, mis vastas etteantud skeemidele, nii oli ka iseseisvuse taastamisele järgnenud aastatel ajalugu esmajoones riikliku ülesehitustöö ja rahvusvaimu virgutamise teenistuses. Sellest lihtsustavast kokkuvõttest ei pea aga sugugi järeldama, et kõike Eesti ajaloo kohta kokkukirjutatut on võimalik kasutada vaid möödunud aegade dokumendina, mis tänapäeval pole enam relevantne. Pigem tahan öelda, et märkimisväärne osa Eesti ajalookirjutusest, seda eriti üldkäsitluste osas, liigitub ajaloo kui pärandiuurimise valdkonda. Eestis nagu mitmel pool mujalgi on ajalugu uuritud peamiselt pärija positsioonilt: uurimistöö eeldusena postuleeritakse (sageli alateadlikult) järjepidevus uuritava ja uurija vahel. Nimelt see kontinuiteet annab kogu tööle tegeliku mõtte. “Meie maa vabaneb jääst” – nii algab akadeemiline “Eesti ajaloo kronoloogia” (1994), et päädida ridadega: “Eesti kuulub nende Ida-Euroopa riikide hulka, kus demokraatia ja iseseisvus on pöördumatud.”21 Nende kahe piiritähise vahele jääb meie lugu, mida meie edasi kanname.

Kuid ajalugu ei pea tingimata käsitlema esivanemate pärusena, mida tuleb tulevatele põlvedele edasi pärandada. Pigem on mõistlik neid kahte selgelt eristada, nagu seda toonitab ühes oma õnnestunud raamatus David Lowenthal.22 Pärand puutub olevikku, ajalugu minevikku. Pärand eeldab järjepidevust, mida ajalugu ei eelda. Kuid, mis kõige olulisem: “Ajalugu kuulub kõikidele, pärand ainult meile endile,” nagu Lowenthal tabavalt sedastab.23 Tänapäeva kultuuris on hädavajalikud mõlemad, nii pärand kui ka ajalugu, ent sama oluline on neid mitte omavahel sassi ajada. Sest tulemuseks on pärandiuurijate etteheited ajaloolastele, et need ei mõtle rahva ja riigi vajadustele, ning ajaloolaste kriitikanooled pärandiuurijate “kehva ajaloo” pihta. Mõistagi ei vahenda ei ajalugu ega pärand meile minevikku nii, nagu see tegelikult oli. Ent kui ajaloo eesmärk on mõista, siis pärandi eesmärk on põlistada. “Pärand ei erine ajaloost mitte selle poolest, et ta on kallutatud, vaid oma hoiakuga kallutatuse suhtes. Kumbki ettevõtmine pole hinnanguvaba. Ent ajaloolased soovivad oma kallutatust vähendada, pärand aga toetab ja tugevdab seda.”24 Pärand kul­tiveerib omanikutunnet, samas kui ajalugu on meile antud vaid kasutamiseks.

Omanikud ja kasutajad

Ameerika ajaloolasel Natalie Zemon Davisel on üks võluv essee, kus ta vaatleb küsimust, kellele kuulub ajalugu.25 Ta peatub üksipulgi võimalikel omanikukandidaatidel (rahvast läänemaailmani), et viimaks järeldada – ajalugu ei saa kuuluda kellelegi: “see on and, mille nimel me peame tööd tegema, ent mida me ei saa kunagi omada”.26 Mulle tundub, et Eesti ajaloouurimises on vaja senisest vähem omanikutunnet ja rohkem kasutamislusti. See ei tähenda, et omanikutundest tuleks sootuks loobuda – uute kodanike kasvatamine vajab kindlasti sedagi –, ent on hädavajalik, seda nii meie vaimse kliima kui ka huvitavate teadustulemuste nimel, et senisest enam käsitataks Eesti ajalugu kõigile avatud areenina, kus proovida ja testida uusi mõisteid, värskeid vaatenurki, põnevat võrdlusainet. Ilma et sealjuures kammitseks hirm, kas sellisel moel ei aeglustata Eesti ajaloo valmimist (mida iganes selle all siis ka silmas peetaks), või et äkki vajuvad olulised küsimused tahtmatult tagaplaanile. Teisisõnu, meie-vormis ajaloole vajame tasakaaluks nemad-vormis ajalugu.27

Eesti ajaloouurimise vabastamisel pärandi koorma alt on võtmelise tähtsusega need uurijad, keda ei seo Eesti ainesega pärijasuhted, need ajaloolased, kes uurivad Eestit väljastpoolt, kes näevad siinses ajaloos huvitavaid teemasid, mis pakuvad võimalusi rikastada ajaloouurimist üldiselt. Võiks välja käia suisa lihtsa valemi – mida rohkem uuritakse Eesti ajalugu välisest vaatenurgast, seda rohkem on lootust, et vaid meile olulise pärandiuurimise kõrvale astub kõikidele huvipakkuv mineviku-uurimine.

Peatumata vähestel näidetel kaugemast minevikust, tuleb tõdeda, et suuremast huvist Eesti ajaloo vastu Eestist kaugemal saame rääkida alles viimastel kümnenditel, ennekõike iseseisvuse taastamisest alates. Mõistagi ei saa alahinnata pikkade traditsioonidega Eesti ajaloo uurimist Soomes28 ja ka Saksamaal, ent laiemasse ringi pääses huvi Eesti ajaloo vastu esmajoones 1990. aastatel. Praeguse seisuga tuleb tõdeda, et kui esiajalugu ja medievistika välja arvata, siis kirjutatakse Eesti ajaloo huvitavamaid uurimusi ennekõike mitte-eesti teadlaste poolt. Kui tihata üldistada nimesid nimetamata, siis tundub, et kõige olulisem on olnud välisuurijate panus 19. sajandi uurimisse, ent väga oluliseks tuleb samuti pidada nende töid nõukogude perioodist.29 Kusjuures seda tõdemust ei tuleks sugugi võtta etteheitena Eesti ajalooteadusele, pigem peaksime rõõmustama, et Eesti aines on võitnud järjest enam tähelepanu Eestist kaugemal. Seda enam, et ainese järel jõuavad Eestisse riburada ka uurijad ise, mehitades siin vakantseid akadeemilisi ametikohti ja uurimisrühmi.

Välisuurijate väline positsioon loob eeldusi mitmete seni kanoniseeritud teemade ümberhindamiseks, nagu näitavad siinsegi erinumbri kaastööd. Need osutavad selgelt, et me vajame teiste seas värskeid vaatenurki rahvusluse ja venestamise, kodanikuühiskonna ja mõisaelu, keele- ja kirjandusloo uurimisele. Hästi illustreerib neid püüdlusi Karsten Brüggemanni hiljutine artikkel Eesti Vabadussõja uutest uurimisperspektiividest.30 Tavakäsituses on kõik oluline selle sõja kohta öeldud: Vabadussõda on meie riikliku rippumatuse alus ja eeldus. Kummatigi ei tea me selle sõja tegelikest tagamaadest suurt midagi, vähemalt ei ole need tänini ajalookirjanduses lahti kirjutatud: me ei tea kuigivõrd selle sõja olulisematest liidritest, sisepoliitilisest taustast, rahvusvahelisest kontekstist, sotsiaalsest mõõtmest, identiteediloolisest mõjust, antropoloogilisest tähendusest jne. Brüggemann nendib: “Ehkki raamatupoed pakuvad lugejaile kõikvõimalikku kirjandust, mis on välja antud vabariigi loomise ja sõja alguse 90. aastapäeva puhul, ei ole meil ikka veel moodsat teaduslikku käsitlust neist Eesti ajaloo võtmeaastaist.”31

Kui otsida sümboolseid rajajooni, siis võiks Eesti ajaloo välise vaatenurga läbilöögiks pidada 2007. aastat, mil rööpselt nägid ilmavalgust kaks Eesti ühemehe-üldajalugu, soomlase Seppo Zetterbergi ja prantslase Jean-Pierre Minaudier’ mahukad monograafiad.32 Mõistagi on ülevaateid Eesti ajaloost üllitatud varemgi nii Soomes, Prantsusmaal kui ka mujal, ent sellises mahus ja historiograafilise teadlikkusega kindlasti mitte. Need kaks raamatut annavad hästi aimu, milline võiks välja näha edasine Eesti ajaloo uurimine: uuema (sh eestikeelse) erialakirjandusega hästi kursis olev, ent vanadest (rahvuslikest) tõlgendusstampidest vaba käsitlus, mis ei aseta ennast uuritava ainesega pärilussuhtesse. Ja et selleks tõdemuseks pole vaja oodata välist nõu, kinnitab hästi Ea Janseni kümme aastat varem kirja pandud nägemus Eesti ajaloo uurimise tulevikust: “… mina arvan, et edasiminekutee saab olla vaid pluralistliku ajalookäsitluse tee, mille puhul jälgitaks nii eestlasi kui ka kõiki muid siinmail elanud etnilisi gruppe ning kujunenud sotsiaalseid kooslusi nende elu erinevates aspektides ja vastastikuste mõjutuste keerises, unustamata võrdlusi ja suhteid muu maailmaga; et me abstraheerume olevikuväärtustest ja püüame tungida minevikku, kartmata tema mitmemõttelisust; et me püüame jälgida ühiskondlike muutuste mehhanisme seestpoolt, see on, uurime inimese konkreetset käitumist, motivatsiooni, inimsuhete ja nende süsteemide kujunemist ning nende süsteemide funktsioone.”33

Küsimus, kellele kuulub ajalugu, on mõistagi valesti püstitatud küsimus.34 Ajalugu ei kuulu kellelegi. Kellelegi saab kuuluda ainult tema enda elulugu. Ajalugu kuulub kõikidele. Ja mida huvitavamalt, rohkem ja erinevamatest vaatenurkadest seda uuritakse, seda kasulikum kõigile.

1 Selle töö krooniks võiks pidada Leonid Arbusow vanema (1848–1912) kirjutatud ülevaadet Grundriß der Geschichte Liv-, Est- und Kurlands, millest aastatel 1889–1914 ilmus neli trükki.

2 Baltisaksa ajalookirjutuse ajalugu ootab endiselt süstemaatilist ideedeajaloolist ülevaadet, seni vt Geschichte der deutschbaltischen Geschichtsschreibung. Hg. G. von Rauch. Köln; Wien, 1986.

3 Selle kujunemisest vt A. V i i r e s, Eestlaste ajalooteadvus 18.–19. sajandil. Tuna, 2001, nr 3, lk 20–36.

4 J. U n d u s k, Kolm võimalust kirjutada eestlaste ajalugu. Merkel – Jakobson – Hurt. Keel ja Kirjandus, 1997, nr 11, lk 725. Vrd K. K ļ a v i ņ  š, The Baltic Enlightenment and Perceptions of Medieval Latvian History. Journal of Baltic Studies, 1998, kd 29, nr 3, lk 213–224.

5 Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamat 1873. 1. ak. Tartu, 1873, lk 72.

6 J. J u n g, Kodu-maalt nr 1. Liivimaa kuningas Magnus ja Vene tsaar Joann Wassiljevitsh IV. ehk tükike Wene- ja Läänemere maade ajalugust aastast 1530 kuni 1854. Tartu, 1874.

7 J. T ü l k, [Ajaloo kirjutamisest]. Rmt-s: Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamat 1879. 7. ak. Tartu, 1879, lk 21.

8 T. R o s e n b e r g, Ajaloo raiumisest raamatusse: Eesti ajaloo suurest narratiivist. Rmt-s: Raamatu osa Eesti arengus. Toim T. Tender. Tartu, 2001, lk 71.

9 H. K r u u s, Ärkamisaja pärandus Eesti ajaloo uurimisele. Rmt-s: H. Kruus, Eesti küsimus. Koost T. Karjahärm, H. Runnel. Tartu, 2005, lk. 122–133 (edaspidi viited sellele artiklile teksti sees). Vt ka H. K r u u s, Eestin historiatutkimuksen kehitys ja nykyinen tila. Historiallinen Aikauskirja, 1933, kd 31, lk 232–243.

10 O. L i i v, Eesti ajaloouurimise sihist ja sisust. Akadeemia, 1938, nr 5, lk 303. (Kursiiv originaalis.)

11 J. U n d u s k, Ajalootõde ja metahistoorilised žestid. Eesti ajaloo mitmest moraalist. Tuna, 2000, nr 2, lk 116. Ma ei peatu siinkohal väiksema ulatusega mallidel, nagu näiteks vene mall, millele pani suuresti aluse Juri Samarin (1819?–1876).

12 Vanad mallid säilitati küll paguluses, kus ulatuslikum Eesti ajaloo uurimine siiski jalgu alla ei saanud, nii et ajalootaju kujunes pigem mälestuste ja romaanide toel. Vt J. U n d u s k, Ajalookirjutusest Eestis ja eksiilis Teise maailmasõja järel. Võhiku mõtteid. Tuna, 2007, nr 1, lk 4–26.

13 Ilmeka näite sellisest mehaanilisest eesti-vene sõpruse konstrueerimisest pakuvad Artur Vassara sõjajärgsed tööd, vt A. S e l a r t, Kuidas Artur Vassar eestlased ja venelased sõbraks kirjutas. Kleio. Ajaloo Ajakiri, 1997, nr 22, lk 32–35.

14 Eesti NSV ajalookirjutus vajab hädasti põhjalikumat uurimist. Mõningate olulisemate katsete seas vt P. G r ö n -h o l m, Jutustus ja argumentatsioon. Diskursianalüüs nõukogude ajalookirjutuse kriitilises lähivaates. Rmt-s: Ajaloolise tõe otsingul II. Toim. E. Tarvel. Tallinn, 2000, lk 7–39; J. U n d u s k, Retooriline sund Eesti nõukogude ajalookirjutuses. Rmt-s: Võim ja kultuur. Koost. A. Krikmann, S. Olesk. Tartu, 2003, lk 41–68; A. V i i r e s, Eesti ajalugu stalinlikus haardes. Tuna, 2003, nr 1, lk 32–47; T. K r e e g i p u u, Ajaloo rakendamine propagandarelvana – kuidas kujundati ajalookäsitlus nõukogude võimu kehtestamisest 21. juunil 1940 Nõukogude Eesti ajakirjanduses aastatel 1945–1960. Tuna, 2007, nr 3, lk 46–69; O. K u u l i, Eesti ajaloo kirjutamisest Stalini ja Hruštšovi ajal. Tallinn, 2008.

15 Tsit: A. V i i r e s, Eesti ajalugu stalinlikus haardes, lk 35.

16 Seda on põgusalt käsitlenud Jaan Undusk, nimetades Kahki lähenemist “kontra-ajalooks”, mis sünnib rohkem või vähem varjatud diskussioonis baltisaksa ajaloouurimisega. Vt

  1. U n d u s k, Retooriline sund Eesti nõukogude ajalookirjutuses, lk 60.

17 M. L a a r, L. V a h t r e, H. V a l k, Kodu lugu. 2 kd. Tallinn, 1989. Vt hiljutisi lühikäsitlusi ja -meenutusi sellest teosest ajakirjas Forschungen zur baltischen Geschichte (2009, nr 4, lk 229–248). 

18 K. A r j a k a s, Ajalooteaduse ärkamine. Rmt-s: Mõtisklusi Eestimaast. Koost. A. Unt. Tallinn, 1989, lk 33.

19 L. Meri huvi uue Eesti ajaloo üldkäsitluse vastu oli mõistagi varasem, nagu teiste seas kinnitab Saksa suursaadik H. von Wistinghausen oma mälestustes. Kui ta 1993. aasta lõpus presidenti külastab, räägib viimane talle “vajadusest kirjutada ja avaldada pärast pikka nõukoguliku ajaloovõltsimise aega Eesti ajaloo adekvaatne käsitlus, mis oleks mõeldud tänapäeva Eestis elavatele inimestele – eestlastele ja venelastele”. Suursaadik lisab: “See ei olnud minul esimene kord Meriga sellel teemal vestelda ega jäänud ka viimaseks.” Vt H. von W i s t i n g h a u s e n, Vabas Eestis. Esimese Saksa suursaadiku mälestused 1991–1995. Tallinn, 2008, lk 465.

20 S. V a h t r e, M. L a u r, Eessõna. Rmt-s: Eesti ajalugu. Kd IV: Põhjasõjast pärisorjuse kaotamiseni. Tartu, 2003, lk 9.

21 Eesti ajalugu. Kronoloogia. Koost. S. Vahtre. Tallinn, 1994, lk 7, 240.

22 D. L o w e n t h a l, The Heritage Crusade and the Spoils of History. Cambridge, 1998.

23 D. L o w e n t h a l, The Heritage Crusade and the Spoils of History, lk 128.

24 Sealsamas, lk 122

25 N. Z e m o n D a v i s, Who Owns History? Rmt-s: Historical Perspectives on Memory. Ed. A. Ollila. Helsinki, 1999, lk 19–34. Teisest, isiklikumast vaatenurgast ja Ameerika näitel käsitleb sama küsimust: E. F o n e r, Who Owns History? Rethinking the Past in a Changing World. New York, 2002.

26 N. Z e m o n D a v i s, Who Owns History?, lk 34.

27 Pärandiuurimise ja mineviku-uurimise vahetegemiseks ongi üks võimalus lähtuda uurija grammatilisest kõneviisist: kui tekstis räägitakse Eesti ajaloost meie-vormis, siis tõenäoliselt huvitutakse pärandist, kui nemad-vormis, siis pigem ajaloost.

28 Selle kohta vt H. S e p p, Eesti ajalugu Soomes I–II. Ajalooline Ajakiri, 2001, nr 1/2, lk 47–83; nr 3, lk 55–108.

29 Mõlemast valdkonnast, nagu ka eesti ja välisteadlaste viljakast koostööst, annavad hea ülevaate kaks hiljutist kogumikku: Eesti NSV aastatel 1940–1953. Sovetiseerimise mehhanismid ja tagajärjed Nõukogude Liidu ja Ida-Euroopa arengute kontekstis. Koost. T. Tannberg. Tartu, 2007; Vene impeerium ja Baltikum: venestus, rahvuslus ja moderniseerimine 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses I. Koost. T. Tannberg, B. Woodworth. Tartu, 2009.

30 K. B r ü g g e m a n n, Ajalooteadus ja Eesti Vabadussõda – uut uurimisperspektiivi otsides. Ajalooline Ajakiri, 2008, nr 3, lk 171–183.

31 Sealsamas, lk 171.  Nagu  autor  lugejale  meelde tuletab,  käsitles ka ta enda doktoritöö Eesti Vabadussõja ajalugu, vt K. B r ü g g e m a n n, Die Gründung der Republik Estland und das Ende des “Einen und Unteilbaren Rußland”. Die Petrograder Front des Russischen Bürgerkriegs 1918–1920. Wiesbaden, 2002.

32 S. Z e t t e r b e r g, Viron historia. Helsinki, 2007; J.-P. M i n a u d i e r, Histoire de l’Estonie et de la nation estonienne. Paris, 2007. Vt ka minu vestlust Zetterbergiga siinsamas allpool ja Minaudier’ga Postimehes (22.03.2008; sealsamas ka raamatu arvustus).

33 E. J a n s e n, Hajamõtteid Eesti ajaloo uurimisest. Kleio. Ajaloo ajakiri, 1997, nr 1, lk 41.

34 Nagu tõdeb ka nt: A. M e g i l l, Historical Knowledge, Historical Error. A Contemporary Guide to Practice. Chicago; London, 2007, lk 18.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon