Väga lühikesed lood

Rein Raud

Rein Raud
Väga lühikesed lood

Nad olid tunde tõtt vaadanud, vaikuses, silmi peaaegu pilgutamata. Kirves oli neist mõlemast täpselt sama kaugel.

 

Kui skulptuur lõpuks kohale toodi, sai ta aru, et hommikust peale esikus seisnud mees oli elus ja ootas temalt vastust.

 

“Kähku!” ütles Arnie. “Kaome siit! Laev põleb!” “Isver,” ütles Nicole. “Küll sul on ikka jõle särk.”

 

Kui sind kunagi professorina intervjueeritakse, ütles ema, ära unusta öelda, et kreeka keel oli ainuke aine, mille loengud polnud hommikul.

 

Talle täitsa meeldis inimesi köögiriistadeks muuta. Kirjadest tundis ta küll puudust, kuna postiljon oli nüüd ju vaskne teekann.

Ta läks parasjagu üle silla, kui talle tuli pähe nii hea luuletus, et ta viskas oma kella jõkke, sest ei tahtnud enam iial teada õiget aega.

Ta sai aru, et vahetab e-kirju robotiga, kui see teatas, et huvitub nii jäähokist kui Heideggerist. Nii täiuslikku naist polnud olemas.

 

Mees oli järjest sagedamini jäänud hilise õhtuni laborisse ja jõudis koju alles siis, kui naine juba magas. Nende vahel oli mingit keemiat.

 

Ta ei saanud aru, miks kõik teda järsku vaatavad. Võib-olla oli see tema kleit. Või soeng. Või tema lisanina.

 

Ta oli nii kaua olnud külmkapis koos sinkidega, et hakkas juba ennastki pidama üheks neist, kuni ta üritas nendega Kafkast vestelda.

 

Oleks ta lepingu läbi lugenud, teadnuks ta küll, miks kõik seitse juhatuse liiget imestasid, et ta polegi koosolekul riides nagu Lumivalgeke.

 

Et konn tagasi printsessiks muuta, oleks pidanud teda suudlema. Kuid ta ei teinud seda. Ta viibis ju ikkagi heas prantsuse restoranis.

 

Ta oli astunud sekti, mis uskus, et porgandid on teated kõrgemalt, ning veetis nüüd tunde oma aias, üritades tagajärjetult neid mõista.

 

Tema unistus oli olnud saada pianistiks, mitte poksijaks, sest talle ei meel­dinud lüüa teisi inimesi . Aga see õnnestus tal hästi.

 

Kurat. Tal tuleb nüüd kogu ülejäänud elu reklaame hingata. Air Pro litsents oli lihtsalt liiga kallis.

 

Tüdruku keha oli täiuslik, aga kui ta suu avas, võis mees peaaegu kuulda, kuidas tema geenid põrkavad vastu tellisseina, valust karjudes.

 

Tablettidega oli kaasas pikk nimekiri haigustest, millega nad on vastunäidustatud, aga puudus õpetus, kuidas purki avada. Ta ahmis õhku.

 

Mõnede meelest olid fotod temast ja ministrist skandaalsed kleidi tõttu, mida ta ei kandnud.

 

Ajalehe keel oli aeglaselt muutunud, kuni ta ei saanud enam aru ühestki lausest. Aga keegi ei mõistnud teda, kui ta protesteerida püüdis.

 

Idee, et Jumal on tegelikult viirustarkvara, leidis kõigest nädalaga miljoneid pooldajaid. Enamik neist osutus siiski arvutiteks.

 

Kuul vihises ta kõrva juurest mööda, ta libises ja kukkus verisele põrandale, raamatud pudenesid laiali. Ta ohkas. Kool oli jälle alanud.

 

“Penn su mõtete eest,” ütles rahandusminister haridusministrile.

 

Ta nägi, et kaks meest töötavad ta aias, aga ei saanud aru, kas nad matavad kedagi või kaevavad kedagi välja.

 

Ta oli juba rohkem kui nädal aega seepi söönud, aga ikka ei tundunud endale seest puhtam. Ainult vesi oli nüüd alati mullidega.

 

Kõik oli läinud lihtsamalt, kui ta kartis. Publik seisis juubeldades püsti ja keegi ei tundnud huvi, kuhu õige pianist oli kadunud.

 

Patsiendid ei käinud enam ja see pani arsti mõtlema, kas matusebüroo aktsiate ostmine oli ikka olnud nii tark tegu.

 

“Ega me varem kohtunud pole?” ütles veidi väsinud härrasmees veidi igavlevale noorele daamile. “Oleme küll, isa,” vastas see.

 

See vorst tõi õnnetust. Viimati, kui ta seda sõi, kukkus ta läbi matemaatikaeksamil. Ja nüüd, aasta hiljem, sai ta toidumürgituse.

 

“Äkki ma tohin end esitleda?” küsis ta närviliselt higistades. Lift oli seisnud paigal juba kaks tundi.

 

Ta oli valedetektorist ka varem jagu saanud, aga kunagi polnud tal selleks vaja läinud golfikeppi.

 

Ta oli oodanud nii kaua, et ütles “jah”, enne kui mees oma lause lõpetas. Loomaaed polnud kunagi valmistanud talle nii suurt pettumust.

 

Kõik need aastad Ministeeriumis oli ta kartnud, et teab liiga palju. See polnud nii. Aga ta ei teadnud sedagi.

 

“Aga kui see ei õnnestu,” küsis mees, “kas ma saan siis raha tagasi?” Ta ohkas. “Mida te muidu üldse südame siirdamisest teate?” küsis ta.

 

Kuldkala ei maitsenud pooltki nii hästi, kui ta oli soovinud.

 

Kogu elu oli ta pannud vastu kummalisele soovile kõrgest kohast alla hüpata. Kui ta lõpuks järele andis, tuli välja, et ta oskas lennata.

 

Pätt jooksis fotokaga minema ja jättis ta verisena lamama, teadmata, mil­line preemia on välja pandud selle terroristide aju asukoha eest.

 

Rahuldusega pani kirjanik sulepea lauale. Tema kõige jubedam ja üllatavam teos oli nüüd valmis. Tema testament.

Masinaks muutumine oli tema jaoks ainuke väljapääs, sest nii palju tööd suutis ära teha ainult masin.

Ta elas purskkaevus ja käis väljas ainult öösiti. Aga ema arvas, et tüdruk on ta välja mõelnud – kuidas muidu seletada märgi voodilinasid.

Kõigist ohvritest, mida ta aastate jooksul oli pidanud tooma, valmistas talle kõige rohkem valu loobumine tiigi vaatlemisest.

 

Meile oli antud käsk jääda kohtadele kuni Irma tulekuni. Aga meile ei öeldud, kummal poolel ta on. Pimenes.

 

Kogu ülejäänud aja hulkus ta ringi mööda tontlikku raamatukogu, väljapääsu leidmata, seesama lause kummitamas peas.

 

Röövlil oli relv. Keegi ei liigutanud peale Tõnise, kelle nina sügeles, aga kui ta üritas seda kratsida, polnud seda enam.

Kui lühike võib olla kirjandus?

Küsimus kultuuri ja tehnoloogia suhetest on kahtlemata mitmetahuline ja üldse mitte uus. Kiri kui niisugune on ju tegelikult ka juba tehnoloogia, samuti on seda pillid ja pintslid, ja mida edasi, seda suurem on kõikvõimalike abivahendite roll inimese kunstilise eneseväljenduse võimaldaja, kuid samas ka suunaja ja piirajana. Filmikaamera suudab näha ja näidata maailma nii, nagu ükski inimene seda tegelikult ei näe, kuid ajapikku õpime ka ise nägema asju filmikaamera pilguga ning pidama seda loomulikumaks kui oma silmi. Ja kõrgelt kaljult alla mere peale avanevat meeliülendavat vaatepilti nautides võime ikkagi tabada end mõttelt, et muusika on puudu.

Tehnoloogilised võimalused annavad meile ette muudki. Võõras linnas ringi jalutades ning majade välisviimistlust vaadeldes võib mõnikord näha, milliselt kiiruselt nägemiseks on see mõeldud. Kohad, kust minnakse mööda jala, on lihvitud märksa täpsemate detailideni kui majade fassaadid, millest on mõeldud autoga mööda sõita, ning kiirteede servadele jäetud sõnum võib jõuda möödakihutava juhi teadvusse pisikeste, üksteisest üpris suurel kaugusel olevate juppidena, sest muidu takistaks seda tema kiirus. Üldiselt võib siiski öelda, et mida edasi, seda kiiremaks maailm muutub – detailid hägustuvad ja hoog kasvab. Iga noorem sugupõlv suudab hakkama saada kiirema visuaalse keskkonnaga ning minetab ühtlasi mõningal määral kannatust ja oskust üksikasjadesse süveneda, ja samas suunas areneb inimene ka elu jooksul edasi. Mäletan mõningaid 1970. aastatel nähtud kiiretempolisi action-filme (näiteks “Boys from Brazil”), mis praegu üle vaadatuna tunduvad uinutavalt aeglased ja väljavenitatud, ning kahtlemata ootab sama saatus ka praegusi kiireid ja vihaseid mõnekümne aasta pärast.

Selles kontekstis võib kahtlemata muretsema hakata ka kirjanduse saatuse pärast, ehkki ka tuhandeleheküljelistel populaartellistel läheb vähemasti seni veel päris hästi – võib-olla just sellepärast, et nad lubavad ümbritsevast kiirusest mõneks ajaks irduda. Omaette teema on aga lugemise kui praktika praegusaegne muutuv iseloom: töötav inimene loeb raamatuid põhiliselt puhkuse ajal, kui teda miski ei eksita, või siis rongis/bussis/lennukis, kus ta on samuti teatavaks kindlaks ajaks oma loomulikust keskkonnast välja tõstetud. Mida edasi, seda suuremal määral käib kontor minuga igal pool kaasas, e-mailid saabuvad otse pintsakutaskusse ning ootavad kiiret vastust. Selle asemel et hoida ülal üht ja mahukat, sisuliste nüansside poolest rikast infovoogu, pean saama hakkama kümmekonnaga, mis üksteisesse pidevalt sisse lõikavad. On selge, et tiheda kunstilise koega ilukirjanduslik tekst ei saa olla üks nendest. Ja kui meie kultuurisüsteemi elukorraldus on kunagi seesugused tekstid marginaalsesse staatusse tõrjunud, ähvardab kirjandust (selles mõttes, nagu seda sõna praegu kasutame) esoteerilise praktika staatus. Luulega ongi see juba peaaegu juhtunud, järjest vähemaks jääb luule lugejaid, kes muus osas elaksid oma elu enamusega samas rütmis. Nüüdisaja kunstnikud loovad niigi oma teoseid juba peaaegu ainult üksteise jaoks.

Kõik see peaks tegema traditsioonilisest kirjandusest lugupidava lugeja ettevaatlikuks igasuguste selliste uute nähtuste suhtes nagu tviteratuur. Tõepoolest, twitter-keskkonnas loodud tekstide maksimummaht on 140 tähemärki ning kui neid mõnda mik­rožanrisse (#vss, #nanofic vms) paigutav kohustulik tag (mille järgi lugejad need üles leiavad) ka arvesse võtta, siis veel vähem. Ja selle mahu, mis seal salata, on ette andnud lihtsalt keskkonna programmeerijate otsus, mis küll arvatavasti baseerub näiteks ingliskeelsete tekstide semantilise mahu analüüsil. Hiina keeles võib sama suure tähemärkide hulgaga ära rääkida oluliselt pikema loo, aga indoneesia keeles ei saa kuigi palju öeldud. Eesti keeles on see semantiline ruum umbes sama suur kui inglise keeleski, ehkki mõned asjad – nagu tegelaste eristamine soo alusel – on võimatud. Aga kui mahukas üks või teine keel ka ei oleks, on ikkagi selge, et sellistes piirides pole võimalik luua mahlakaid ja ambivalentseid karaktereid, panoraamseid ja usutavaid maailmu või intrigeerivaid süžeeliine. Lihtsaim viis looga hakkama saada on vaimukus või üllatus, mis mängib tavapäraste ootustega ning neid löövalt petab. Kiirus näib olevat olulisem kui mis tahes muus kirjanduslikus žanris. Sest vaevalt alanud, on lugu juba läbi.

Aga siit ka tviteratuuri kui žanri suurim väljakutse oma autoritele: ikkagi ära jutustada just lugu, mille puuduvad osad lugeja juurde oskab mõelda. Tegemist ei ole aforismidega, sündmustik on kohustuslik. Üks viis tviteratuurilugudele läheneda võikski näiteks olla analüüs, mis võtaks nad punktikaupa sündmusteks lahti ja vaataks, kui mitu üksteisest sõltumatut narratiivset momenti tekst sisaldab. Üritagem teha seda näiteks ühe tekstiga žanri tunnustatud meistrilt @VeryShortStory’lt (kellel on üle 28 000 püsilugeja):

“Nan ratsutas täku seljas tara poole. Kui ka hobune oleks hüpanud, oleks põgenemine olnud täiuslik.”

Kui lisame selle loo toimumiseks vajalikud eeldused ja möödapääsmatud järeldused, siis võime liigendada tema faabula järgmiselt:

  1. Nan röövitakse.
  2. Nani hoitakse kõrge taraga piiratud maamajas, kus on ka hobusetall.
  3. Nanil õnnestub valve alt põgeneda.
  4. Nan võtab tallist hobuse.
  5. Nan üritab hobusega üle tara hüpata.
  6. Nan hüppab, aga hobune mitte, Nan ei pääse üle tara.
  7. Nan võetakse jälle kinni.

136 tähemärgi sisse on mahutatud seitse erinevat sündmust, mis lugeja teadvusest (ehk siis tähenduse moodustumispaigast) läbi peavad käima. Tavalist proosat oleks tarbetu kirjutada sellises tiheduses, sest teksti piiramatu avarus ei suru peale vajadust kõik juurdemõeldav ütlemata jätta. Sellisena läheneb tviteratuur näiteks klassikalise jaapani luule tehnikatele, ületades kohati samuti grammatilisuse piiri. Sest tihedus võib väljenduda ka muus – üksiku sõna täpses valikus, mis asetab kogu ülejäänud loo täiesti uuele taustale. Selles mõttes on tähelepanuväärne, et mitmed autorid märgivad ära, kuidas nad enamasti kirjutavad oma lühilood lahti ühest sõnast – mõned neist on isegi palunud, et lugejad saadaksid neile sõnu, millest nad siis teksti välja arendaksid. Seegi sarnaneb klassikalise jaapani luulega, eriti waka-võistlustega, kus osalejatele samuti anti teema, millele nad oma teksti lõid. Selline kontseptuaalne veetilk, mis kukub väljastpoolt autori teadvusse ja paneb selle pinna virvendama, ja seal tekkiv lainetus peegeldub siis omakorda luuletuses või tekstis. Oleks täiesti huvitav korraldada klassikaliste jaapani luulevõistlustega analoogiline sündmus praegu, eriti kuna infotehnoloogia lubaks kokku koondada #vss-žanri viljelevaid autoreid üle kogu maailma.

Ja pole üldse võimatu, et sel viisil vormi muutes omandab kirjandus kiiremaks ja närvilisemaks muutuvas kultuurisüsteemis uusi ja inimeste jaoks olulisi funktsioone, mis avavad tee tema teiste vormide juurde ka neile, kes noid võib-olla muidu otsida ei oskaks – ning seeläbi hoopis toetab tema kestmist. Ärgem siis põlakem ära võimalusi, mida uus tehnoloogia meile pakub, aga ärgem ka unustagem, et need on kõigest võimalused, mis tuleb alles sisuga täita, et nad ennast täisväärtuslikuna tõestaksid.

                                                                                                                                                                                 R.R.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon