Copyleft ja omanditeooria 1.

Prantsuse keelest tõlkinud Anti Saar

Mikhail Xifaras

Mittemateriaalsete objektide eraomanduse ajalugu on läbi teinud kolm faasi:

  1. faas (16.–18. sajand). Loojate (autorite ja leiutajate) õigused mõeldi välja 15. sajandi lõpul[1]ning sellekohane õigusrežiim kinnistus 18. sajandi jooksul.[2]Neid mõisteti kui loojate ajutisi, eksklusiivseid ja võõrandatavaid õigusi müüa originaalteoste koopiaid (copyright) ja saada kasu uutest leiutistest tingimusel, et need avalikustatakse (patent).

Selle eelajaloo vältel jäi autori- ja patendiõigus pigem kõrvalteemaks: 18. sajandil arenes välja üldine omanditeooria, mille mudeliks sai materiaalne omand, ning autori- ja patendiõigus kerkis esile sellest omaette (ja selle varjus). Neid õigusi ei seostatud spontaanselt sugugi alati “omandiga” kui “isiku absoluutse õigusega materiaalsele objektile”.[3]

  1. faas (1830–1950). Tugevnedes hakkasid need õigused lähenema omandiõigustele. Prantsusmaal levis kolm vaateviisi:[4]
  2. a) Sarnastamine. Loojad on loomuõiguse järgi omanikud, sest nende looming on nende töö vili ja/või nende isiksuse väljendus täpselt nii nagu nende puhul, kes omavad materiaalseid hüvesid. Seega tuleb õiguskorraldust ühtlustada ning tunnustada loojate õiguste absoluutsust ja alatisust.[5]
  3. b) Sui generis õigused. Loojad on loomuõiguse järgi omanikud, aga kuna nendeomand on eriline (mittemateriaalne [pas de corpus], tarbimisel mitteammenduv hüve [biens non rivaux] jne), siis on ka nende õigused erilised, sui generis(ajutised, mittepäritavad jne).[6]
  4. c) Eksklusiivne privileeg. Mittemateriaalsed objektid (kõned, ideed jne) ei ole omatavad ja loojad ei ole loomuõiguse järgi omanikud. Vastutasuks loojate teostest ja leiutistest saadava kasu eest annab ühiskond neile ajutise monopoli oma teoseid ja leiutisi kasutada ning kasutuse eest hüvitist saada. Tegu on privileegide, mitte õigustega.[7]

Ükski neist nägemustest poleks pääsenud maksvusele, kui omanduse kanooniline määratlus poleks muutunud. Ent juhtus nõnda, et 19. sajandi lõpupoole hakati absoluutse õiguse juhtmõttes kahtlema. Omanikeks said ka juriidilised isikud ning välja ilmusid uut laadi objektid, mistõttu dogma “absoluutsest omandiõigusest materiaalsele objektile” murenes. Seda niivõrd, et 20. sajandi teisel poolel räägiti juba (hirmu- või rõõmuvärinaga) omanduse “väljasuremisest”[8] või “lagunemisest”.[9]

  1. faas (1950–2010). See teoreetiline vaakum sünnitas uue debati loojate õiguste üle. Kui omand ei tähenda enam mingi objekti “absoluutset käsutamist”, miks ei võiks see siis olla lihtsalt seaduslik garantii eksklusiivsusele (ainuõigusele mingist hüvest saadavale kasule)? Selle vaatenurga toetajate jaoks ei ole omandi olemuseks mingi objekti käsutamine, vaid kolmanda isiku välistatus. Üks üldine teooria varises kokku ning seda asendas uus, paremini ülesehitatud teooria. Selle pooldajate meelest oli omandidogma nüüdsest oma lõpliku kuju leidnud ning 4. faasi enam järgnema ei pidanud.

Selles uues teoreetilises kontekstis kuuluvad loojatele omandiõigused (eksklusiivsuse mõttes), sõltumata nende iseloomust (absoluutne omandiõigus, sui generis õigus või privileeg) ning nende õiguslikust liigist (copyright, patent jne). Sestsaadik on võimalik rääkida “intellektuaalsest omandist” – ja tõepoolest, selle väljendi õitseaeg ongi saabunud.[10]

See triumf on vaid näiline, asjatundjad jäävad nende õiguste iseloomu suhtes eriarvamusele ning õiguspraktikagi on väga erinev. Uus on see, et nüüdsest on võimalik määratleda ajutisi privileege “omandina”.[11]Teoreetilises plaanis on tegu revolutsiooniga: omamine tähendab nüüdsest pigem eksklusiivset eesõigust [réservation exclusive] kui füüsilist valitsemist ning selle arhetüübiks[12]on nüüdsest loojate õigused. Ent olgugi väljendi “intellektuaalomand” võidukäik näiline, on sel ikkagi suur praktiline tähtsus. Üldiselt arvatakse, et see soodustab suuresti nende õiguste laienemist uutele objektidele, tugevdab nende omanike eelisõigusi, ühtlustab erinevaid loometöö tüüpe käsitlevaid seadustikke ja kindlustab ideoloogiliselt nende legitiimsust (“omand” kõlab hoopis paremini kui “ajutine monopol”).[13]Sealmaal me praegu olemegi.

Ja edasi, what’s next? Kas ajaloo lõpp või kognitiivse kapitalismi ületamine? Üks on kindel: kui küps kapitalism tugineb üha ekstensiivsemalt ja intensiivsemalt intellektuaalomandile, siis satuvad selle toetajad tulisesse poliitilisse heitlusse nendega, kes kaitsevad “ühishüvesid” ja “avalikku kasutust”, seda, mis on “vaba” ja tasuta. On see pelgalt infokapitalismi ekspansioonis pihustatud endiste koostöövormide vastupanu või eelmäng “ühiskonna seninägematule teisenemisele”,[14]millest annab märku “infokommunismi”[15]esilekerkimine? Kõigi nende konfliktide hulgast on ehk vaatemängulisim vastasseis vabavara-liikumise ja “omandusliku” [propriétaire] tarkvara tootjate vahel.

 

Vabavara-liikumine ja omand

Vabavara-liikumine on 1980. aastatel Richard Stallmani ja teiste Free Software Foundationi (FSF) nime alla koondunud programmeerijate algatatud liikumine, mis võttis enda ülesandeks programmeerida tarkvara ja anda seda välja copyleft’iks ristitud litsentsi alusel. “GNU manifest”, mille Stallman 1985. aastal kirjutas ja avaldas (ning mida 1993. aastast on järjepanu täiendatud), toob välja projekti põhimõtted ja eesmärgid ning jääb liikumise peamiseks teoreetiliseks lähtematerjaliks.[16]Klassikalisest – või vähemalt Ameerika – vaatepunktist mõistetakse copyleft’i eksklusiivse õigusena müüa teoste koopiaid, copyright’ina, mida GNU manifest keeldub sõnaselgelt mõistmast “loomuomase õigusena” [droit intrinsèque] ehk kellegi loomuliku omandiõigusena oma töö viljadele või isiksuse väljendusele. Selle asemel võetakse seal omaks juhtmõte eksklusiivsest privileegist, mis annab autoritele ajutise kasutusmonopoli, kuivõrd nende loometööd peetakse ühiskonnale kasulikuks (vt 2. faas, juhtmõte c).

 

Omandi kaks vormi

Materiaalsete hüvede omamise legitiimsust Stallman muide kahtluse alla ei sea. Põhimõttena ta seda, tõsi, ei väljenda, kuid tema märkustest võib aru saada, et igaühel on õigus välistada kolmas isik oma töö viljade nautimisest; et on ülekohtune võtta omaniku käest ära mõni materiaalne objekt (näiteks spagetid). Õigused eraomandile tekitavad konkurentsisüsteemi, kapitalismi, mis oleks täiesti legitiimne, kui see alati korralikult toimiks (mida ta ei tee).

Niisiis leidub Stallmanil kaks omamise määratlust, millest kummagagi kaasneb oma legitimatsiooniviis: materiaalsete hüvede omamine kui töötajate “loomuomane” (absoluutne ja alatine) õigus oma töö viljade eksklusiivsele nautimisele; mittemateriaalsete hüvede “instrumentaalne” omamine kui eksklusiivne privileeg, mis on tagatud loojatele nende loomingu ajutise kasutusmonopolina vastavalt loomingu ühiskondlikule kasulikkusele. Tehnilises plaanis on “loomuomane” omandiõigus igaühel, isegi kui puudub selle õiguse tõendus, samas kui “instrumentaalne” omandiõigus eeldab seadusega paika pandud üldisi ja umbisikulisi staatusi (“autor”, “leiutaja”), mis mõningal määral varieeruvad õigussüsteemide lõikes ning millele võivad toetuda kõik, kes on suutelised avalikult näitama, et on midagi loonud või leiutanud. Seega eristub kaks omandivormi, millest mõlema peamiseks tunnuseks on aga kolmanda isiku välistamise õigus. Stallman jääb truuks 3. faasis valitsevale hoiakule.

 

Intellektuaalomand: sõna ja asi

Pole kahtlust selles, et Stallmani silmis on nii copyright kui patent mõlemad omandiõigused (olles eksklusiivsed), mille andmine autoritele ja leiutajatele tekitab omandisüsteemi. Selle sõnaga tuleks siiski ettevaatlik olla. Stallmani sõnutsi ei tõuse omandiküsimus kunagi üldisena – tuleb eristada materiaalseid ja mittemateriaalseid tooteid.[17]“Omandi” mõiste on igati kohane esimeste jaoks, kuid leidub mitugi head põhjust, miks seda mitte kasutada “eksklusiivse privileegi” puhul, isegi kui see varustataks adjektiiviga “instrumentaalne”. Need põhjused on järgmised:

  1. a) Üldise arusaama kohaselt on omand õigus ning õigusi peetakse sageli loomuomasteks. Termin “intellektuaalne omand” annab mõista, nagu oleksid loojate õigused “loomuomased”, nii nagu on seda kellegi materiaalne omandiõigus oma töö viljadele või isiksuse väljendusele, samas kui need on tegelikult lihtsalt privileegid, mille legitiimsus tuleneb ühiskondlikust kasulikkusest.
  2. b) See ärasegamine annab loojate õiguste legitiimsusele enesestmõistetavuse, kuigi nende kasulikkust tuleks hinnata iga üksikjuhtumi puhul eraldi, vastavalt loometöö tüübile ja selle ühiskondlikule kontekstile.
  3. c) Ameerika Ühendriikide põhiseadus tagab kaitse materiaalsele omandile, mitte aga “intellektuaalomandile”. Loojate õigusi käsitatakse seal ajutistena ja seoses nende panusega ühiskonna arengusse. See aga tähendab tegelikult seda, et tunnustatakse üldsuse õigust loojate tööle ja leiutistele.
  4. d) Termin “intellektuaalomand” loob illusiooni, nagu võiks olemas olla mingi “ühine õigus” [droit commun], mis hõlmaks kõiki mittemateriaalseid hüvesid, sellal kui loometeoste, leiutiste, kaubamärkide ja muu taolisega kaasneb juriidilisi probleeme, mille lahendamiseks on lootust vaid siis, kui neid käsitleda üksteisest lahus. Praktikas toob see illusioon need kaks omavahel sobimatut süsteemi kokku, mille tagajärjel muutub raskemaks nende kohaldamine valdkonnale, mida need olid mõeldud reguleerima.
  5. e) Lisaks viib “intellektuaalomandi” illusioon selleni, et mittemateriaalsete hüvede omanike kaitset hakatakse põhjendamatult ühtlustama materiaalsete hüvede omanike kaitsega, ja sellest võidavad üksnes loovtöösturid.

Stallman mainib teatava poolehoiuga, et on välja pakutud teisigi, eelarvamustest ja segasusest vähem koormatud väljendeid, nagu IMP (Imposed Monopoly Privileges – kehtestatud monopoolsed privileegid) või GOLEM (Government-Originated Legally Enforced Monopolies – valitsuse algatatud ja seadusega jõustatud monopolid). Nende väljendite vooruseks on rõhutamine, et tegu on privileegidega, mis eristuvad juba loomuldasa õigustest materiaalsele omandile, kuid neidki jääb kummitama etteheide, et nad hõlmavad väga erinevaid juriidilisi nähtusi ning aitavad sedasi kaasa nende ebasoovitavale ühtlustamisele. Nii kutsub ta oma lugejaid üles läbi ajama ilma ühegi katusmõisteta eritüübiliste ainuõiguste kohta, mis võiksid loojatele nende loomingu suhtes tagatud olla.

Seega vaenab Stallman juriidiliste kategooriate valdkonnas vaid kahte tendentsi: loojate eksklusiivsete privileegide samastamist “loomuomaste” õigustega ning termini “intellektuaalomand” väärkasutust. Tal pole midagi loometöö mittemateriaalsete saaduste eksklusiivse omastamise idee vastu ega instrumentaalse intellektuaalomandi (privileegi) vastu – tingimusel, et seda niimoodi ei nimetataks. Me viibime ikka veel puhtanisti 3. faasis, ent lisandunud on mõningane keeleline rafineeritus.

 

Raamatud, mitte tarkvaraprogrammid

See rafineerimine pole siiski päris hambutu, kuivõrd võimaldab vahet teha raamatutel ja tarkvaral. Stallman pooldab copyright’i andmist raamatuautoritele, sest sellega kaasnev ainuõigus võimaldab neile tasuda, ilma et raamatute ja neis sisalduvate ideede vaba ringlust suuremalt kahjustataks. Tõsi küll, raamatu müügihind veidike seetõttu tõuseb, kuid laias laastus välistab ainuõigus copyright’ile vaid ärilised konkurendid ja seegi välistus on üksnes ajutine; ning kuna see pakub lihtsa võimaluse autoreid looma innustada, avaldab see ühiskondlikule kasule üksnes kergelt kahjulikku mõju. Kõike arvesse võttes on see nutikas viis lepitada omavahel üldsuse õigus raamatuid lugeda ja autorite õigus oma töö eest tasu saada.

Copyright tarkvarale seevastu ühiskondlikult kasulik ei ole. Selle puhul pole publikuks enam lugejad, kes loevad üksnes lõbu pärast, vaid teised programmeerijad, kes osalevad ise uute programmide kirjutamises olemasolevaid programme (laiendamise või ühendamise teel) teisendades. Tarkvaraprogramm ei ole pelgalt toode, vaid kirjutusprotsess. Pealegi on raamatukoopiate levitamine tööstuslik tegevus (selleks peab omama trükikoda), seevastu tarkvara kiireimaks levitamisviisiks on selle jagamine sõpradega. Ja mis peamine: kui ligipääs raamatule annab ligipääsu ka selle sisule (selles sisalduvatele ideedele), siis tarkvaraprogrammi sisule (lähtekoodile) otse ligi ei pääse, sest objektkoodist lähtekoodi dekompileerida on väga keeruline. Ja lõpuks – lugemine võib olla üksildane tegevus, programmeerijad aga töötavad kogukonnana. Copyright aga takistab selles kogukonnas tarkvara täiustamise nimel info jagamist ning hävitab ühtaegu koostööst tuleneva tõhususe ja ühistegevuse rõõmu. Nii on copyright tarkvaraprogrammidele kahjulik nii majandusliku tõhususe, indiviidi vabaduse kui ka koostöös, omakasupüüdmatuses ja kodanikumeelsuses seisnevate väärtuste seisukohalt.

Vaba tarkvara liikumine esineb küll pealtnäha “omandivastasena”, kuid tegelikult Stallman:

  1. a) nõustub, et materiaalsete hüvede omamine on loomulik õigus, ega sea selle legitiimsust kahtluse alla;
  2. b) väldib küll mõistet “intellektuaalomand”, kuid mitte “instrumentaalset” arusaama eksklusiivsest omandamisest ajutise privileegi kujul ja ühiskondliku kasulikkuse tingimusel;
  3. c) peab seda tingimust vaieldamatult täidetuks leiutiste ja raamatute puhul, vaidlustab selle (väga kiiresti) kaubamärkide puhul ning vastustab kategooriliselt copyright’i rakendamist tarkvarale. Mis puudutab eraomandiõiguste andmisest tulenevat konkurentsisüsteemi – kapitalismi –, siis leiab Stallman, et see oleks täiesti legitiimne, kui alati laitmatult toimiks. Nõnda see aga ei ole, iseäranis seetõttu, et omand teeb võimalikuks ka konkurentsisüsteemi laostavate monopolide tekke. Me oleme tõesti ikka veel 3. faasis – koos keelelise rafineeritusega.

See keeleline rafineerimine on aga liiga hambutu selleks, et avada 3. faasi sees vaba tsoon ning tõkestada “intellektuaalomandi” (pruugitagu seda sõna või mitte) hoogsat levikut infokapitalismi strateegilisel väljal, tarkvaramaailmas. See positsioon meenutab eriti altruistlikku ja kodanikumeelset utilitarismi ning sellele lisandub juristide seas üpris levinud arvamus,[18] et tarkvaraprogrammidele copyright’i kuigi hästi kohaldada ei anna. Hetkel ei leidu midagi seesugust, mis lubaks ennustada “alternatiivi infokapitalismile”.[19]Sellegipoolest läheb asi pisut põnevamaks, kui tuleb jutuks copyleft, “omandusliku tarkvara” alternatiiv.[20]

 

Mis on copyleft?

Copyleft on justkui copyright’i vastand: “See on üldine meetod, kuidas muuta tarkvaraprogramm (või mõni muu teos) vabaks ning nõuda, et vabad oleksid ka kõik selle programmi muudetud ja laiendatud versioonid.”[21]Konkreetsemalt tähendab see “üldine meetod” erimärgistuse leiutamist algupäraste õiguslike vahendite, levitamislitsentside või (raskesti määratletavate, ent liitumislepingutega sarnanevate) standardlepingute tarvis, mis korraldaksid ligipääsu üldsuse käsutusse antud teostele ning nende kasutust teatud põhimõtete alusel. Kõige tuntum neist on “GNU GPL (General Public Licence)”, mis on olnud eeskujuks paljudele teistele (GNU LGPL, LGL jne). Copyleft on niisiis “üldmõiste”, mis märgib hulka põhimõtteid, millest teatud levitamislitsentsid juhinduvad.

Need põhimõtted seisnevad kinnipidamises neljast vabadusest (freedom to run, study, distribute and improve the source code) ja ühest keelust. Run annab vabaduse käitada programmi igaks tarbeks. Study võimaldab vaba juurdepääsu lähtekoodile. Distribute tagab vabaduse koopiaid ära anda või müüa. Improve pakub vabadust programmi muuta, mis eeldab jällegi vaba juurdepääsu lähtekoodile. Keeld aga keelab mis tahes viisil piirata teisenduste “vabaks” jäämist. See viies põhimõte on küllap olulisim ja ka paradoksaalseim, sest välistab kolmanda isiku välistamise. Copyleft’i litsents annab vabaduse tarkvara kasutada, uurida, levitada ja muuta, aga mitte vabadust välistada oma loodud koodi teisendamist kellegi kolmanda poolt. Seega võib seda keeldu võtta juriidilise nõudena pakkuda kõigile nimetatud nelja vabadust. Copyleft on copyrightümberpööratud kujul.

Selle liikumise sünnist alates on ilmunud teisigi märgistusi, neist kõige tuntumad on Creative Commons ja Open Source, milles avalduvad vaba tarkvara spetsiifilised jooned. Creative Commonsi litsentse on neli:

  1. a) BY– vaba kasutus, kuid koos autorile viitamisega. Tegu on “vaba” litsentsiga (see peab kinni neljast vabadusest ja keelust).
  2. b) NC (non-commercial) – vaba kasutus, välja arvatud ärilisel eesmärgil. See litsents ei ole “vaba”, sest ei tunnista vaba kasutust äriotstarbel. Oma vabaduse kiuste pole copyleft tingimata tasuta. Seda olukorda ilmestab Stallmani kuulsaks saanud metafoor: “Free as in free speech, not as in free beer”[22] – vaba selles mõttes nagu sõnavabadus, mitte nagu prii õlu. Teisisõnu: ka kõige vabama leviku korral jäävad tarkvaraprogrammid kaubaks nagu iga muu kaup.[23]
  3. c) ND (no derivatives) – kasutus vaba, kuid tuletatud teosed on keelatud. See litsents ei ole “vaba”, sest ei tunnista tarkvara teisendamise vabadust. Selles on vastuolu copyleft’iga, mis on loomult aglomeratiivne (iga muudatus on ise muudetav) ning võimaldab moodustuda dünaamilistel, koguni vohavatel kogukondadel, millesse ei saa kuuluda muidu, kui nende vohamisele aktiivselt kaasa aidates.
  4. d) SA (share alike) – jagamine samadel tingimustel, kasutus vaba, samuti muudatused, tingimusel, et peetakse kinni neljast vabadusest. See litsents on vaba (tunnistab nelja vabadust ja keeldu).

Mis puutub Open Source’i, siis see on vabavara-liikumise “dissidentlik” rühm, mis tehnilises plaanis peavoolust palju ei erinegi (peaaegu kogu tarkvara on “vaba”), kuid hülgab vabavara-liikumise poliitilise ja moraalse mõõtme,[24]nii et paljud selle kavad võivad küll vormiliselt järgida copyleft’i põhimõtteid, kuid minna sellegipoolest vastuollu vabavara-liikumise nägemusega vabadusest (nii näiteks kasutab Google küll palju avatud lähtekoodiga tarkvara, kuid jääb “vabadusekogukonna” silmis vabaduse hävitajaks, sest võib ohverdada eraelu puutumatuse tulususe altarile).

Niisiis esineb copyleft “üldise meetodina” (muide, piisavalt üldisena, et olla organisatsiooniliseks mudeliks kõigile mittemateriaalse loometöö valdkondadele[25]), mis seondub tihedalt indiviidivabaduste kaitse ning tootlike, mänguliste ja isereguleeruvate kogukondade rajamise radikaalseprojektiga. See projekt vastandub sõnaselgelt merkantiilsele egoismile ja viljatule konkurentsile, mis kaasneb omandisüsteemide omaksvõtuga, kuid keeldub niisama selgelt välja astumast inimvaimu sünnitiste kaubastamise või eraomanduse vastu. On raske ette kujutada, kuidas 3. faasis avanenud “vaba” tsoon võinukski sünnitada alternatiivi informatsiooni kommertsialiseerumisele ning – a fortiori –  mittemateriaalse tootmise kapitalistlikule korraldusele – seda enam, et copyleft’i juriidiline tõhusus põhineb copyright’i kaitsel.

GNU manifesti esimeses versioonis (1985) copyleft’i mõistet ei esine ning Stallman esitleb GNU litsentsi viisina, kuidas tarkvara “anda ära” vabasse kasutusse. Õigustehnilisest vaatenurgast kujutab “vaba” litsents endast kõigist omaniku eelisõigustest lahtiütlemist. Hilisemates versioonides Stallman parandab end: tarkvaraprogrammide omanikud ei ütle lahti kõikidest oma eelisõigustest (või kui, siis üksnes nime poolest), sest nad kirjutavad tulevastele kasutajatele ette küllaltki ranged levitamistingimused (neli vabadust ja keeld).[26]Tegu ei ole õigustest lahtiütlemisega, vaid pigem “vaba avaldamisega” [publication libre] – “avaldamisega vaba tarkvarana” (release as free software ).

Tehnilises plaanis on erinevus suur. Lahtiütlemine jätaks tarkvara avalikku kasutusse ilma igasuguste autoriõigusteta. Säärane lahendus tunnistaks küll nelja põhivabadust, kuid mitte kohustust keelata hilisemate teisendite eraviisilist omandamist. Stallmani järgi tuleneks sellest, et mõni “vahendaja” võiks oma käega tehtud muudatusi copyright’i alla pannes vabalt tõkestada kasutajate juurdepääsu täiustatud tarkvarale. Selle mehhanismi järgi muutuks tarkvara “peremeheta varaks” (res nullius), mida (veel) ei omata, kuid mis pole ka omandamatu, ning võiks seega sattuda eraomandusse. Tarkvara hülgamine ilma sellist välistamist välistava mehhanismita tooks kaasa tarkvara muutumise üheks lisaressursiks “omandisüsteemile” (ehk turgu valitsevatele suurfirmadele või konkreetselt Microsoftile). Vabaduse lubamisest ei piisa, vabadust tuleb ka kaitsta selle vaenlaste eest.[27]

Selleks aga poleks kasu süsteemi relvade pööramisest tema enese vastu. “Vaba avaldamise” õiguslik süsteem on kahekordne: see on klassikaline copyright, millele lisanduvad levitamistingimused litsentsi kujul, millega kolmandad isikud tarkvara kasutamisõiguse saamiseks nõustuvad. Copyleft’i juriidiline tõhusus tugineb vägagi klassikalisele omandiõigusele (välja arvatud nime osas), mis tagab selle õigustatud omanikule kolmanda isiku välistamise õiguse.[28]Lahtiütlemise ideest ollakse siin väga kaugel.

Seega ei ole copyleft’i võimalik vaadelda kui poliitilist alternatiivi intellektuaalomandile või kui sammukest sellest “edasi”, kuivõrd oma normeeriva jõu saab copyleftomandiõigusest (välja arvatud nime osas) kui loojate eksklusiivsest privileegist oma loomingule. Ilma copyright’ita pole ka copyleft’i. Just sellepärast, et looja on oma loomingu omanik, on tal vabadus oma hüve vabalt tarvitada ning otsustada muuhulgas ka selle levitamistingimuste üle. Nõustugem siiski, et tegu on omandi mõiste kaunis kummalise tarvitusega.

[1] Esimene kirjastusmonopol ja esimene patent nägid ilmavalgust Veneetsias. Vt J. Kostylo, Commentary on Johannes of Speyer’s Venetian monopoly (1469).  Rmt-s: Primary Sources on Copyright (1450–1900). Toim. L. Bently, M. Kretschmer. Cambridge, 2008; J. Kostylo, Commentary on the Venetian Statute on Industrial Brevets (1474). Sealsamas; vt ka: www.copyrighthistory.org

[2]R. Deazley, On the Origin of the Right to Copy. Oxford, 2004; R. Birn, Profit of Ideas: Privilège en librairie in Eighteenth Century France. Eighteenth Century Studies, 1971, kd 4, nr 2, lk 146 jj.

[3] Vt P. Ourliac, J. de Malafosse, Histoire du droit privé, tome II (les biens). Pariis, 1969–1971;A.-M. Patault, Introduction historique au droit des biens. Pariis, 1989.

[4] Või kaks, kui punktid (a) ja (b) üheks lugeda. Vt L. Pfister, La propriété littéraire est-elle une propriété? Controverses sur la nature du droit d’auteur au XIXe siècle. Revue internationale du droit d’auteur, 2005, juuli, lk 153 jj; L. Pfister, Mort et transfiguration du droit d’auteur? Éclairages historiques sur les mutations du droit d’auteur à l’heure du numérique. http://bbf.enssib.fr/consulter/bbf-2006-05-0005-001

[5] Vt E. Laboulaye, Études sur la propriété littéraire en France et en Angleterre. Pariis, 1858.

[6] Vrd: A.-J. Gastambide, Traité théorique et pratique des contrefaçons en tous genres, ou de la Propriété en matière de littérature, théâtre, musique, peinture. Pariis, 1837.

[7] Vt A.-C. Renouard, Traité des droits d’auteurs dans la littérature, les sciences et les Beaux-Arts. Pariis, 1838; P.-J. Proudhon, Les majorats littéraires. Pariis, 1863; T. Jefferson, Lettre à Isaac McPherson. Rmt-s: The Writings of Thomas Jefferson. Toim. A. Lipscomb, A. Bergh. Washington, 1903, kd 6, lk 330 jj.

[8] . Mackay, La propriété est-elle en voie d’extinction? Rmt-s: Nouvelles technologies et propriété. Pariis, 1991, lk 217–247.

[9] T. C. Grey, The disintegration of Property. Rmt-s: Property. Nomos, XXII. Toim. J. R. Pennock, J. W. Chapman. Cambridge (MA), 1980, lk 69–87.

[10] Prantsusmaal ilmus see väljend esimest kor-da seaduses nr 57-298 11. märtsist 1957. Laiemalt levib see pärast Maailma Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni loomist 1967. aastal.

[11] Vt C. Comte, Traité de la propriété. Pariis, 1834.

[12] Vt J. M. Mousseron,T. Revet, J. Raynard, De la propriété comme modèle. Rmt-s: Mélanges offerts à André Colomer. Pariis, 1993.

[13] W. W. Fisher III, The Growth of Intellectual Property: A History of the Ownership of Ideas in the United States, http://cyber.law.harvard.edu/people/tfisher/iphistory.pdf.

[14] O. Blondeau, Génèse et subversion du capitalisme informationnel. Rmt-s: O. Blondeau, F. Latrive, Libres enfants du savoir numérique. http://web.archive.org/web/20010430011148/http://www.freescape.eu.org/eclat/

[15] R. Barbrook, Le cyber-communisme, ou le dépassement du capitalisme dans le cyberespace. Multitudes, nr 5, 2001, mai; L. Hennebel, Propriété intellectuelle versus “communisme informationnel”. Actuel Marx, nr 29, 2001.

[16] Esmalt ilmunud ajakirjas: Dr. Dobb’s Journal of Software Tools, 1985, kd 10, nr 3, lk 30 jj. Järgnev analüüs viitab järgmistele tekstidele: GNU Manifesto. http://www.gnu.org/gnu/manifesto.html; Why Software Should Not Have Owners? http://www.gnu.org/philosophy/why-free.html; Did You Say “Intellectual Property”? It’s a Seductive Mirage. http://www.gnu.org/philosophy/not-ipr.html

[17] Sama ka teoses: L. Lessig, Free culture. New York, 2004, lk 81, 83.

[18] Vt nt M. Vivant, J. M. Bruguière, Droit d’auteur. Pariis, 2009, lk 88.

[19] Vt O. Blondeau, Génèse et subversion…

[20] Categories of Free and Non-Free Software. http://www.gnu.org/philosophy/categories.html

[21] What is Copyleft? http://www.gnu.org/copyleft

[22] The free software definition. http://www.gnu.org/philosophy/free-sw.html

[23] Kõigi nende meelehärmiks, kes soovisid free software movement’is näha alternatiivi kapitalismile, vt A. Corsani, M. Lazzarato, Globalisation et propriété intellectuelle. La fuite par la liberté dans l’invention du logiciel libre. Journal des anthropologues, nr 96/97, 2004, lk 127–150.

[24] Stallmani järgi “Free software is a political movement; open source is a development model”. Some Confusing or Loaded Words and Phrases to Avoid (or Use with Care). http://www.gnu.org/philosophy/words-to-avoid.html

[25] Licence Art Libre, Open Patent jne.

[26] “On eksitav kasutada väljendit “ära andma” (give away) tähenduses “programmi vabavarana levitama”. Selle ütlusega on sama häda mis väljendiga “tasuta” (for free): see jätab mulje, et küsimus on hinnas, mitte vabaduses. Üks võimalus selle segaduse vältimiseks on öelda “avaldama vabavarana”.” Some Confusing or Loaded Words…

[27] “Omandusliku tarkvara arendajad kasutavad copyright’i kasutajatelt vabaduse äravõtmiseks; meie kasutame copyright’i neile vabaduse garanteerimiseks. Sellepärast oleme nime tagurpidi keeranud, muutes copyright’i copyleft’iks.” What is copyleft?…

[28] “Copyleft on üks programmile kehtiva copyright’i kasutamisviise. See ei tähenda copyright’ist lahtiütlemist, mis teeks tegelikult copyleft’i võimatuks. Copyleft’i “left” ei viita verbile “to leave” – maha jätma –, vaid ainult suunale, mis vastandub paremale (right).” What is copyleft?…

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon