Obstsöönne lugu

Aapo Ilves

Olavi suus elas palju toredaid roppe sõnu. See oli kirju ja auväärne seltskond. Nende ülesanneteks olid emotsioonidele ja mõtetele kaalu lisamine, enesetunde parandamine valu, viha ja kurbuse leevendamise teel, keele rikastamine ning kultuurilise mälu kandmine. Sõnad jagunesid mitmesse üksteisega seotud alamgruppi. Paljud neist vihjasid sugulisele vahekorrale või väljaheiteprotsessile, nii mõnedki olid seotud religiooniga, kuid leidus ka üsna abstraktseid, mille päritolu ja algne tähenduski olid aegade hämus kaotsi läinud. Paljude suguvõsa ulatus väga iidsetesse ugriaegadesse, aga oli ka nooremat rahvast ja võõrsilt tulnud kraami. Mõne puhul oli suisa raske mõista, miks ta just sellesse seltskonda on sattunud, aga Olavi suus ei põlatud kedagi ära ega jäetud kasutult nurka vedelema. Roppudel sõnadel oli väga palju tööd, sest Olavi keelekasutus oli mahlakas ja tabudevaba.

Kui parajasti väga palju tegemist ei olnud, lösutasid vägi- ja vandesõnad üheskoos vulgaarsuste ning solvangutega mõnusasti suunurgas ja mängisid kaarte. Nende lemmikmängudel olid toredad nimed – Linnade Põletamine, Turakas ja Küüned Persse. Kaardimastidel ilutsesid napis riietuses ning kopuleeruma ahvatlevates poosides tütarlaste pildid. Aeg-ajalt lipsas mõni sõna korraks üle huulte ja kiitles tagasi tulles näiteks nii:

“Juhuu, ma kõlasin poes!”

Päeval, millest täna juttu tuleb, veetsid meie loo kangelased taas kord mõnusalt aega ja lobisesid elust-olust.

Põrgu uhkeldas:

“Mind peeti eile viis korda meeles!”

Kaugelt Venemaalt pärit, aga teiste vägisõnade poolt ammugi omaks tunnistatud Nahui nentis tagasihoidlikult:

“Mina olin eile õhtul trahteris suisa sidesõnana kasutusel. Ei mäletagi enam, mitu korda sai väljas käidud, lugemine läks sassi!”

Nahui abikaasa, imekaunis Pizdets, vaatas teda heldinult.

“Pohui!” ütles Nahui ja Pizdetsi hõimlane Pohui laisalt. Pisike, kollase näo ja pesemata juustega Türahiinlane ohkas raskelt. Temaga polnud kellelgi juba ammu asja olnud, sest tema sokid kippusid haisema.

“Aga minul on Harjumaal Jõelähtme vallas Sambu külas omanimeline mägi!” kelkis Munni ja Türa kauge sugulane Seamunn. “See on koguni kultuurimälestiseks kuulutatud!”

Vitu ja Putsi suguvõsa pesamuna, kaunis ja kähar Tuss võnksutas karvu ja avas oma ilusad häbememokad, et midagi öelda, aga Perse jõudis temast ette:

“Mine siis persse!”

Kõik vägisõnad naersid heatahtlikult ning vanim nendest, hall ja tokerdanud Raisk, tegi Seamunnile pai. Ootamatult läks suu lahti ning rüvesõnu tabas pahmakas külma õhku. Sitaauk sööstis kiiresti vabadusse. Mõne aja pärast naasis ta rahulolevalt ja teatas:

“Kaikusin just üle kalmistu! Ta libises väravas ning kukkus tagumiku peale maha.”

“Oot-oot, mille peale ta kukkus?!” nurises Perse.

“Olgu, olgu!” rahustas teda Vana Vitt. “Küll tuleb peatselt taas ka sinu kord!”

“Aga mäletate,” küsis Munn, “seda korda, kui mind politseinikule öeldi?”

“Oojaa!” hüüdsid vande- ja vägisõnad läbisegi.

“Me suisa tuprusime huultele, kui kohtunik pärast küsis, et kas te tunnistate ennast süüdi, et ütlesite politseinikele sõna, mida kohus keeldub siinkohal kordamast!” ladises Pasarahe õhinal.

“Jah, aga kohtusaalis me siiski välja tulvata ei julgenud,” nentis Litapoeg. “Kahjuks on inimesi, kes meid ei mõista, kellele me ei meeldi. Moralistid ja puritaanid, need on kõige hullemad…”

“Uh, milliseid koledaid sõnu sa tead!” ütles Türa ja võdistas kotte.

“Aga sina käisid eile jälle internetis ja kaotasid oma täpitähe ära ja olid pool päeva Tra!” meenutas Nuss. Türa noogutas häbelikult ja vastas:

“Jah, aga õnneks kasvab see mulle iga kord päris ruttu tagasi.”

Nii mõnedki hõimlased olid vaatamata pidevale täpitähe kadumisele Türa peale natuke kadedad. Eks igaüks nendest tahtis vähemalt mõnikordki Kirjalikuks saada, kas või elektroonilise maailma kaduvuses.

Suu avanes ja sõnad elavnesid. Kelle kord? Kes saab kõlada? Tilluke ja ebamäärase kujuga Vituvahe Higi hakkas erutunult trügima ning astus Kuradile kogemata saba peale. Harvakasutatav, kuid oma küsimärgi üle väga uhke Mida Urru? sööstis vabadusse. Kolleegid läksid elevile – marginaalid sööstavad võitlusse ju ainult väga erilistel puhkudel.

“Päriselt kah!” seletas naasnud küsimärgiomanik. “Vanamutt kleepis Tartu Ülikooli sildi peale teipi! UniverSITAS Tartuensis on nüüd Univer… Tartuensis! Ja teate, ma arvan, et see vanamutt ongi kurikuulus Teibi-Memm!”

Sõnad sumisesid küsivalt. Persevest seletas:

“See on üks selline inimene, kes kui kohtab raamatus ebatsensuurset sõna, siis kustutab selle valge korrektuurilindiga ära, et vähemalt need inimesed, kes peale teda seda raamatut loevad, ei peaks neid sõnu seal nägema. Ju ta nüüd võtab juba suuremalt ette.”

“See on ju… Tsensuur!”

“Genotsiid!”

Vägisõnad kilkasid ärritatult läbisegi ning kutsusid üksteist südametäiega nimepidi.

“Ajukepp, sina oled nime poolest mõistusele kõige lähemal! Ütle, mida me peame tegema?” küsis Kusehais viimaks.

“Njaa,” vastas kõnetatu. “Olgu. Plaan on selline. Tuleb ette võtta väike maskeraad. Meil on vaja vabatahtlikke ja rühmajuhti. Kuulake hoolega!”

Vägisõnad kogunesid ringi ning sumin lakkas. Tähelepanelikumal vaatlemisel oleks selgunud, et kujund, mille nad Ajukepi ümber moodustasid, ei olnud siiski ring, vaid üksainus suur kõrv. Peatselt oli plaan selge. Rühma komplekteerimine usaldati kõige auväärsemale.

Türa tänas kolleege usalduse eest, pani lipsu kaela ning muutus nagu nõiaväel ontlikuks Meesterahva Suguelundiks.

“Teie tulete kaasa!” hõikas ta Vitule ja Putsile. “Tõmbate stringid ülle ja olete täna minu saatjad. Õed Vagiinad.”

“Ma võin hästi nunnut türklannat kah mängida!” ütles Vitt õhinaga. “Siis oleks mu nimi Amcik!”

Pimedast suunurgast kostus krabinat ja välkusid kellegi silmavalged. See oli alles hiljuti tavaliste sõnade juurest solvangute hulka saadetud Neeger, kes polnud vanemate saatusekaaslaste poolt veel päriselt omaks võetud.

“Kas ma võin kah tulla? Pole viimasel ajal eriti käinud kusagil,” ütles must mees paluvalt.

“Olgu!” ütles Türa. “Kamp on koos. Ja nüüd, valmis olla, hüpe!”

Teibi-Memme suus ei leidnud meie kartmatud misjonärid ühtegi tuttavat sõna ja otsustasid veidi kaugemalt ringi vaadata.

Memme pea oli seestpoolt nagu suur ja räämas katedraal. Igal pool vedeles läbisegi teibirulle ja pühapilte, kõrge lae all laperdasid ja põrkusid üksteisega kokku paljaste tagumikega ja Downi tõvele iseloomulike nägudega inglid. Kõigil neil olid põsed punaseks värvitud.

“See on kirik!” teadis Neeger. “Ma ükskord vupsasin sellises kohas korraks suust välja, aga see oli kogemata. Vaadake, siin on ühel pildil kah teip peal. Piilume, mis sinna alla jääb!”

Teibi all oli pilt kurvast mehest, keda katlas keedeti. Katla peale oli kirjutatud mehe nimi – Püha Vitus, Sitsiilia kaitsepühak.

“Vaene õnnetu!” ütles rühmajuht. “Aga olgu, alustame operatsiooni järgmise etapiga. Poeme kõrva!”

Teibi-Memm istus raamatukogu lugemissaalis, ees kuhi Piibleid. Ta sirvis ühte neist ja mõtiskles. See pidi olema kindlasti tõlkijate süü, võib-olla koguni jumalakartmatute kommunistidest trükkalite vandenõu. Ei saanud ju olla võimalik, et sellel kaljul, millest Mooses kepiga vee välja lõi – uh, kepp, see on samuti kole sõna – et selle kalju nimi oli HOORebi mägi. Pühakirjauurija asetas sõrme probleemse sõnaosa peale ja luges uuesti. No ega see …EBI mägi kah mingi korralik nimi pole, liiga lähedal ühele koledale ja lubamatule venekeelsele obstsöönsusele. Tuleb teipida! Olgu lihtsalt MÄGI. Eideke sättis näpu tsenseerimist ootavale kohale järjehoidjaks ja kuulis äkki häält.

“Vaata oma sõrmi,” sosistas Meesterahva Suguelund tema pea sees. “Need on täitsa minu moodi!”

Teibi-Memm vaatas.

“Kui neid küüsi ei oleks…” jätkas hääl. “Täielik munnikari!”

Teibi-Memm kangestus ja kuulatas, mida tema pea seest veel kostab.

“Mõtle oma silmade peale! Oi, silmad on ühed ropud asjad! Niisked, karvase äärega – vitt mis vitt!” suskis Vitt.

“Ja suu on minu moodi, selline kurruline!” kilkas Puts õhinal. “Teip peale! Teip peale!”

Tüdrukud olid endi tõelist olemust varjanud pesuesemed nurka visanud ja suisa õilmitsesid vandenõurõõmus. Teibi-Memm tõmbas korrektuurilindi sirinal pikaks. Vooruserelv aidaku! Tema pea sees huilgasid ja trampisid maskid eest heitnud vägisõnad ning loopisid ringisähvivaid inglikesi nende endi väljaheidetega.

Mõne minuti pärast koperdas ennast edukalt pealaest jalatallani teibi sisse mässinud memmeke vastu raamaturiiulit ja ilma kleeplindi kammitseva toeta oleks Türa peaaegu tema suust välja lennanud.

“Edusammud!” hõiskas ei tea kust kohale ilmunud Perse tunnustavalt. Ühtäkki sagis Teibi-Memme suus palju tuttavat rahvast. Lõbusamatel olid peas papist peomütsid ning käes joogitopsid, milles küütles ja loksus midagi rüvedat. Loobiti serpentiine, tantsiti ning huilati. Eakas daam põrkas vastu järgmist riiulit, köited sellel ohkasid ning hakkasid pudenema.

Kellegi tugevad käed tõukasid Teibi-Memmelt raamatukuhja ning vana naine tõsteti hellalt püsti. Kleeplint tõmmati eest. Obstsöönsused vakatasid, kissitasid äkilise valguse peale silmi ning oleksid peaaegu väljapääsu suunas sööstma hakanud, aga Perse jonksutas hoiatavalt tuharaid, viipas kannikaga vabaduse poole ning tõmbas urruaugu keelavalt krimpsu. Taamal helkisid pagunid.

Õhtuks olid kõik vägisõnad Olavi suhu tagasi jõudnud. Ärevus oli asendunud rahuloluga ilusast päevast. Nurgas süte kohal särisesid ja eritasid isuäratavat lõhna mõned ingliskeelsed roppused, pidulaual auras ja ootas heamaitsmist suur kuhi vormitut pruuni ollust.

“Tore, et ta rahunema viidi,” nentis Nikuikaldus. Pruun ollus pidulaual noogutas.

“Ei ole ilus vanainimest kiusata!” ütles Seapeet ja muigas.

“Ei ole ta jee!” itsitas Vana Kabi ja plurtsatas oma naabrile, Türastunud Idioodile naljaviluks veidi valget jobi näkku. Taamalt lähenes väike seltskond hilinejaid. Üks nendest hoidis ennast omamehelikult sirgu, ülejäänud kolme kehakeel andis märku ujedusest.

“Need on uustulnukad!” lausus Pede. “Saage tuttavaks – Pankur, Sots ja Kesik.”

“Noh, egas midagi, astuge ligi!” ütles Värdjas lahkelt. “Sööge sitta, ärge häbenege!”

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon