Mees, kes ei teinud mitte midagi

Mehis Heinsaar

Kärstna on väike ja ilus küla ühes uhke mõisa ja pikkade tammealleedega, jäädes suurtest maanteedest tüki maad eemale. Et küla paikneb mäenõlval, paistavad sealt üle metsade ära nii Mustla kui Suislepa kirikutornid ja selge ilma korral võib näha isegi Võrtsjärve sinetavat vett. Ürgne Veisjärv jääb aga asulast neli kilomeetrit lõuna poole. Inimesed on seal töökad ja tublid, nagu mulgid ikka. Ja sellega võikski ju siinkohal piirduda, kui ühel päeval poleks juhtunud midagi, mis külas kogu elu ja olemise sassi lõi.

Nimelt ilmus sinna imelik mees, kellest mitte keegi ei teadnud, kust ta tuli või kuidas ta Kärstnasse üldse sattus. Aga kohal ta korraga oli. Selles võisid kõik külaelanikud ise veenduda, kuna mees asus elama otse Suisleppa, Helme ja Mustlasse viiva teeristi kõrvale, väiksesse rohelisse majja, kus avanesid kolm akent kolme ilmakaarde: läände, lõunasse ning itta. Ja kardinaid akende ees polnud. Paljud tulidki, vaatasid akendest sisse ja nähes kõhna ning särasilmset meest keset heledat  päeva voodil põõnutamas, vangutasid päid.

“Aga ta ei tee ju mitte midagi!” imestas üks.

“Tõesti imelik mees!” arvas teine.

Oleks see mees siis vähemasti põhjakäinud joodik, invaliid või lootusetu laiskvorst olnud. Siis saanuks külaelanikud sellest omamoodi aru, oleksid seda kas mõistnud või hukka mõistnud ja omi asju edasi ajanud. Aga ei olnud ju!

Igal hommikul ärkas see imelik mees juba enne kuut, jooksis päripäeva ühe tiiru ümber maja ja siis vastupäeva kaks tiiru, hüppas korra lähedalasuvasse tiiki ja tegi tiigikaldal kolm kükki. Seejärel läks ta majja tagasi, pühkis aknalaudadelt tolmu, kammis vuntse ja heitis voodisse tagasi, jäädes käed kukla all reipalt lakke vahtima.

Lamanud liikumatult neli tundi, kargas mees uuesti asemelt üles ja läks idapoolsel aknalaual kasvavat seent kastma. Seen kasvas potis ja meenutas vägagi punast kärbseseent. Õigupoolest oligi ta seda. Pärast kastmist puudutas mees ninaga õrnalt seenekübarat, nagu olnuks see mõni väike loom, tiris siis laua sellesama akna alla, tõi välja muna, leiva, piima ja sõira ning asus naerulsui sööma. Süües vaatas ta alati aknast välja kuhugi kaugele ja naeratus ei kadunud hetkekski ta näolt. Toit söödud, pühkis mees peopesaga puru pahemasse pihku ja neelas ka selle alla. Siis heitis ta jälle diivanile, jäädes käed kukla all lage vahtima.

Et rohelisel majal jagus kolme ilmakaare peale kolm akent ning igal aknalaual kasvas üks potiseen, tõusis mees nelja tunni möödudes taas üles, kastis seent, pani nina vastu seenekübarat, tiris laua akna alla, kus just seent oli kastnud, kattis laua ja asus jälle naerulsui sööma. Aga peale seda kohe voodisse tagasi pikutama.

Külaelanikud, kes seda kõike salamahti akna tagant piilusid, panid säärast eluviisi aina enam imeks. Kuidas saab olla, et üks täisjõus mees terve päeva peale hommikuvõimlemise, seente kastmise ja söömise muud ei tee? Ja kuidas saab ta sealjuures olla nõnda reipas ning pidulikus meeleolus? Elevuse järgi, mis meest valdas, võis arvata, et tal on juba hommepäev pulmad tulemas või mõni veelgi suurem sündmus ootamas, aga… kõik need mittemidagitegemise tseremooniad kordusid päevast päeva, ilma et temaga ometi midagi suuremat oleks juhtunud.

See uue elaniku eluviis sai Kärstnas peagi suursündmusteks, nõnda et paljud katkestasid oma töö kella kümne, kella kahe ja kella kuue ajal, joostes akna taha, et näha imelikku meest seent kastmas, söömas ning aknast kuhugi kaugele välja vaatamas. Ja kui mõni mees astus siis veidriku vaateväljale ette, et näha, mida too seepeale teeb, ei teinud imelik mees seepeale midagi. Vaatas etteseisjale lihtsalt otsa, kuni kiusajat hakkas valdama kõhe tunne, et mees vaatab temast justkui läbi ja näeb ikka seda, mida tahab.

Nii sai see nüüd olema iga jumala päev.

Jutud levisid ning üha enam ja üha enam inimesi hakkas ka mehe akna taga piilumas käima, et mis ta seal üksi päise päeva ajal teeb, ning igaüks veendus, et ta ei tee tõepoolest midagi. Ainult põõnab, käed kukla all, kastab kolm korda päevas kärbseseeni ja sööb.

“Aga midagi peab ta ju ometi veel tegema!” imestasid ühed.

“Hull, mis muud!” arvasid teised.

Varsti läks asi niikaugele, et terve küla ei saanud enam mõelda muust. Abielunaised, kes oma korterite aknaid pesid ja lastele süüa tegid, mõtlesid aina mehest, kes ei tee peale söömise ja seente kastmise mitte midagi, aga ometi on õnnelikum kui nemad. Piimamüüja hakkas piima tooma valede uste taha, sest ta mõtles aina mehest, kes ei tee mitte midagi, aga ometi on õnnelikum kui tema. Apteeker, riidekaupmees ja koolidirektor tabasid end tihti unistaval pilgul aknast välja vaatmas, sest nad mõtlesid aina mehest, kes ei tee mitte midagi, aga on siiski elurõõmsam kui nemad. Noorpaarid leidsid end armastatu asemel mõtlemas mehest rohelises majas, kes ei tee mitte midagi, aga on ometi õnnelikum kui nemad. Isegi joodikutest vanamehed, kes poe kõrval muidu maad ja ilmad kokku rääkisid, leidsid end nüüd rääkimas aina mehest, kes ei tee mitte midagi. Üks saekaatrimees lõikas selle peale mõeldes koguni pöidla endal kogemata maha, joostes siis maruvihasena külavanemale kaebama, et tal on kõrini mehest, kes ei tee mitte midagi, kuid on ometi õnnelikum kui tema. Külavanem laiutas seepeale käsi, öeldes, et sellist seadust ei ole, mis keelaks kellelgi päise päeva ajal lihtsalt niisama pikutamise, seente kastmise ja õnnelik olemise.

Viimaks leidus kogu Kärstna peale ainult üks inimene, kes ei mõelnud mehe peale, kes ei tee mitte midagi. Selleks oli mees, kes ei teinud mitte midagi.

“Nii see asi enam edasi minna ei saa!” ütles siis mõnigi külamees, viskas mutrivõtme remonditöökojas nurka ja läks selg vimmas ning silmad punased kui pullil rohelise maja juurde, prõmmis vihaselt vastu ust ja karjus, et lõpetagu ta juba ükskord see jama ära, teised tahavad ka elada!

Aga kui siis imelik mees ukse peale tuli ja talle naerulsui otsa vaatama jäi, ei osanud vihane mees teha muud, kui vaid jõuetus vihas hambaid kiristada ning kurjalt vandudes minema kõndida.

Enam ööl ega päeval ei saanud külaelanikud rahu.

Keegi Jaani poeg Jaan jättis traktori igal keskpäeval põllu peale seisma, joostes rohelisse majja, et näha naerulsui lakke vaatavat meest. Olles teda paar minutit jõllitanud, rahunes ta maha ja jooksis traktori peale tagasi. Mõned hiilisid öösiti ümber rohelise maja, püüdes akendest piiluda, et kas mees ka öösiti midagi ei tee. Vahest on ta osav varas, kes käib pimeduse varjus saagiretkedel: kust ta muidu oma söögi saab? Kuid mees oli alati kodus.

Tasahilju hakati siis ka tuppa hiilima, kuna imelik mees mitte kunagi oma maja ust ei lukustanud. Nende julgete seas võis näha ka üht üle valla lugupeetud inimest. See lugupeetud inimene istus vargsi voodi kõrvale, küünitades lähemalt vaatama, et äkki mees vähemasti ümiseb või räägib midagi omaette: ei saa ju olla, et ta ainult niisama naeratab! Ent ei kostnud ta suust mitte hiirepiuksugi.

Saekaatri ülema kaksikutest tütred heitsid aga pärastlõunal koolist tulles kahele poole meest pikali, et näha, kas pole diivani kohale lakke mingit saladust kirja pandud või midagi muud põnevat maalitud. Ja kuigi nad ei näinud seal peale valge lae midagi, hakkasid nad end selle naeratava mehe kõrval lamades ometi nõnda hästi tundma, et keeldusid enne õhtupimedust tema kõrvalt lahkumast.

Rohelisest majast hakati nüüd sõeluma sisse ja välja, nagu oleks see mõni seltsimaja. Istuti maja ümber maas, suitsetati, arutati ilmaasju, joodi, vahiti ringi ja vaieldi muidu mehe üle, kes toas pikutas. Tekkisid lausa erinevad rühmad, ühed, kes kaitsesid pikutaja eluviisi, öeldes, et õnn on igaühe enda teha, ja teised, kes säärast logelemist külarahvale näkkuirvitamiseks pidasid. Kui mehel saabus seentekastmise ja söömise aeg, kogunesid aga inimesed ometi aupaklikul ilmel tema ümber ja neid valdas kummaline tunne, et kohe-kohe on juhtumas midagi suurt.

Viimaks saabus aeg, kus paljud külaelanikud keeldusid üldse rohelisest majast lahkumast, tuues põhjenduseks, et tunnevad end seal paremini kui kusagil mujal ning ainus, mis nad veel soovivad siin ilmas, on jagada selle imeliku mehe saatust.

Kutsuti kokku küla eestseisus, sest nii see asi enam jätkuda ei saanud.

Mingi lahendus pidi ju sellele mõistatusele ometi leiduma! Millegi eest pidi see mees ju enesele toitu hankima ja kuskilt enesele uusi riideid saama. Sest puhtad rõivad olid tal alati seljas. Järelikult pidi tal olema raha. Oli see rahahunnik tal kuhugi tuppa ära peidetud? Või oli ta võlur?

“Võlureid ei ole olemas. Vähemasti nüüdsel ajal enam mitte,” teadis aga öelda füüsikaõpetaja Naatan ja teda kui haritud inimest tuli uskuda.

Peale pikemaid vaidlusi otsustati välja panna ööpäevane valve, kes pidi välja uurima, et kust ja kuidas hangib too imelik mees enesele toidupoolise ja rõivad.

Vahikorda pandi korraga kolm meest, kõigil malakad käepärast ning iga kahekümne nelja tunni tagant vahetasid järgmised kolm meest nad omakorda välja. Ja näe, ei möödunud nelja päevagi, kui ühel ööl enne varajast koitu, kõige vaiksemal tunnil, Mustla poolt üks poiss jalgrattaga külasse väntas. Rohelise maja juures pidas jalgrattur kinni, võttis pakiraamilt kompsu ning kavatses sellega juba majja hiilida, kui mehed varitsusest talle tee peale ette kargasid ja keretäie ähvardusel ehmunud poisilt nõudsid, et kust ta tulnud on ning mis tal kompsus on. Ja hirmunud poiss rääkiski viimaks ära kõik, mis ta teadis.

Järgmise päeva õhtul tuli Kärstna küla eestseisus seltsimajja jälle kokku, et anda teada uutest ja põrutavatest uudistest. Rahvast oli sedakorda kogunenud rohkemgi kui vaja, sest jutud juba levisid. Niheleti ja sosistati, kuni külavanema abi haamriga vastu lauda lõi ja vaikust palus.

“Asjalood on nüüd sedaviisi,” andis külavanem teada, “et mees, kes ei tee mitte midagi ja kes meie küla elu on pea peale on keeranud, et see imelik mees toodi meile siia salaja Mustlast…”

“Miks salaja?!” nõudis kohe keegi kuulajate seast aru.

“Mis kord see on, et meile siia salaja poolearulisi sisse veetakse!” hüüdis teine.

“Kas mul lastakse rääkida või ei lasta!” Külavanema abi põrutas jälle haamriga vastu lauda ning saal jäi vaikseks.

“Niisiis toodi see mees siia meile Mustlast, kus ta oli elanud Kuninga tänaval asuvas majas täpselt samasugust elu nagu siin,” jätkas külavanem. “Ma ise päeval helistasin Tarvastu vallavanemale ja sain selle kohta kinnitust. Ja mis selgus. Selgus see, et see mees ei teinud ka seal mitte midagi. Jooksis vaid hommikul paar tiiru ümber maja, kastis seeni ja vahtis rõõmsalt päevad läbi lakke. Kogu moos. Aga Mustlasse olevat see mees toodud enne seda Holstrest, Holstresse omakorda Kõpust, Kõpusse omakorda Tohvrilt, Tohvrisse omakorda Vastemõisast. Kustkohast see mees aga Vastemõisasse toodi, selle kohta puuduvad nii minul kui vallavanemal andmed. Nii on see mees arusaamatul moel end paljudes külades mugavasti sisse sättinud, ilma et ta ise selle heaks lillegi oleks liigutanud. Ja ikka on talle mingil ajal järgmisse asulasse eluase soetatud, kuhu ta siis salamisi edasi on toimetatud ja teda seal senikaua toidu ning riietega varustatud, kuni omakorda järgmise küla elanikud on kõigest teada on saanud ja selle mehe siis jälle järgmisse külla edasi toimetanud. Vaat nõnda on asjalood.”

“Püha jumal, aga miks seda meest seni veel seevaldisse pole viidud?!” kostis nüüd kuulajate seast imestushüüd.

“Või tagasi sinna, kust ta kord teele asus?!” hüüdis teine.

“Selliste meeste jaoks on Eestis olemas vangimajad!” lärmasid kolmandad tagantreast.

“Kas ma saan edasi rääkida või ei saa!” nõudis külavanem häält tõstes, ja külavanema abi põrutas haamriga kolm korda vastu lauda.

“Olen nüüd oma jutuga jõudnud asja ivani,” jätkas külavanem. “Asja iva aga peitub selles, ja selle kohta andis mulle kinnitust vallavanem isiklikult, kelle usaldusväärsuses, ma arvan, pole kellelgi põhjust kahelda, et kui mõni küla ongi sedaviisi temaga toiminud, ühesõnaga sellesse inimesse kuidagi halvasti suhtunud või teda hooldekodusse või mõnda hullemasse kohta püüdnud toimetada, et siis on õnn selle koha edaspidi maha jätnud, pole inimeste elud seal enam õitsenud, on tekkinud tülid ja riiud, mingid kummalised tõved on hakanud levima, loomad lausa kärntõppe surnud ja põllud küla ümber löönud kahjuritest kihama. Tohvril, kus sellele mehele haledalt kere peale anti ja külast minema kupatati, kõik nõnda just sündiski. Võite ise minna vaatama, mis olukord seal praegu on: kõik laguneb ja mädaneb. Mõni põdur kits või kana vahib veel keset õue, allesjäänud inimesed aga istuvad suud töllakil lävepakul või teeveeres nagu elavad muumiad. Justkui mingi katk oleks üle kogu küla vajunud…”

“Puha lora ja pettus!” kostis seepeale kuulajate seast nurinat.

“Korda pole majas, vaat mis!” hõikasid mehed tagantreast.

“Võib-olla. Võib-olla on see tõesti lora ja pettus,” vastas külavanem, “kuid teie eestseisjana pean vastutama meie kõigi heaolu eest ja ma ei saa riskida isegi mitte võimalusega, et meil säärased asjad hakkaksid juhtuma. Pealegi pole see mees meile midagi halba teinud. Miks peaksime siis meie talle seda tegema. Ei, mu armsad kaaskodanikud, me talitame nüüd täpselt nõnda, nagu on talitatud enne meid, ning seetõttu teen ma ettepaneku toimetada see mees edasi Suislepa külla. Vargsi ja öövarjus. Olen siin juba paari inimese abiga välja vaadanud ka maja, kuhu me ta seal elama paneme. Toidame ja katame teda seni, kuni suisleplased ühel päeval avastavad, et mis ja kuidas, ning siis vaadaku nad juba ise, kuhu ta edasi toimetada. Sedasi on see juba kord kombeks saanud ja nõnda peame toimima ka meie. Seepärast teen ettepaneku: kes on otsuse poolt, et toimetada veel täna öösel see mees ühes oma seentega Suisleppa, tõstku käed.”

Kuulajate seast kostus küll nurinat, kuid valdav enamus oli ometi asjaga nõus. Nõnda sai see asi otsustatud ja tõepoolest, veel samal ööl transporditi imelik mees ühes voodi, laua ning seentega Suislepa külla ja pandi seal salamahti ühte suurde ja tühja majja elama.

 

Pärast seda pöördus elu Kärstnas peagi oma vanadesse rööbastesse tagasi. Piimamüüja hakkas piima viima jälle õigete uste taha, noored armastajad tundsid, et just nemad on need maailma kõige õnnelikumad inimesed ning apteeker, riidekaupmees ja koolidirektor said taas oma ametioskustest rõõmu tunda. Olid küll mõned, kes kummalist meest rohelise maja ümber taga nutma jäid ning talle järele tahtsid minna, kuid karmi omakohtu ähvardusel keelati neil see asi ära.

Aga saekaatri ülema kaksikutest tütred nägid imelikust mehest edaspidigi und, isegi siis veel, kui neist kunagi täiskasvanud ning väärikad pereemandad olid sirgunud ja neil kummalgi omakorda uued kaksikud sündisid. Ühel poisid, teisel tüdrukud.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon