Eesti kirjandus 2015

Alustama peaks õieti sellest, et gallupit oli võrreldes eelmise aastaga tänavu põhjust saata enam kui veerandi võrra väiksemale arvule kriitikutele. Küsisime 27-lt, vastuseid saime 18. (Teadupoolest pärime kõigilt, kes toimetuse andmetel mullu vähemalt kaks artiklit-arvustust kaasaegse eesti ilukirjanduse kohta avaldasid ning vaatlusalusel aastal veel millalgi alla 36 aasta vanad olid.) Ei ruttaks sellest asjaolust küll ennatlikult mingeid väga hirmsaid järeldusi tegema, ei kirjanduse ega kriitika surma kuulutama. Umbes samamoodi põuasemaid aastaid on nooremapoolses kriitikas esinenud ka varem, liiati ei pruugi ju napim kvantiteet alati üldse tähendada kehvemat kvaliteeti.

Lisaks on ennegi oma rolli mänginud n-ö põlvkonnavahetusest tekkivad mõõnad: ka tegusamate kirjanduskriitikute sünniaastad miskipärast kipuvad moodustama ajas teatavaid tihedamaid „tompe“. Ja seega ikka juhtub vahel nii, et samal ajal kui mingi üks seltskond meie küsitluse jõhkralt juventokraatlike reeglite tõttu parasjagu „diskvalifitseerub“, pole uued aastakäigud veel piisavat hoogu sisse saanud. Muide, kui põlvkonnateemat vähem või rohkem tõsiselt edasi arendada, siis tänavuse gallupiga on kätte jõudmas veel eriti pidulik hetk: X-generatsioon jätab jumalaga, Y valitseb täielikult mänguvälja ning saabumas on ka esimesed Z-pääsukesed.

Muidugi ei saa jätta meenutamata veel üht üldteada tegurit, mis ehk olulisimgi ja otseselt seotud ka äsja viidatud „põlvkondliku“ nihkega. Kirjanduskriitilises diskussioonis aina kasvab selle osa maht, mis mitte üksnes rööbiti, vaid sageli juba eranditult toimub veebikeskkonnas. Oma küsitlusse vaid trükiväljaannetes kirjutajaid kaasates oleme seni sellest mõneti teadlikult mööda vaadanud. Esiteks selle mõttega, et tulemused oleksid ka aastate lõikes ühesemalt võrreldavad. Ja teiseks – et toimetuse suva „žürii“ komplekteerimisel oleks võimalikult väike. Sest kirjanduskriitika veebivormide žanripiirid on teadagi sootuks ujuvamad kui trükimeedias, vahetegemine artikli, arvustuse,  annotatsiooni, vabavoolu hargneva blogimõtiskluse või lihtsalt veidi kogukamaks pungunud säutsu vahel enam kui tinglik.

Ent küllap on isegi seni nii vankumatult ja ennastsalgavalt traditsioonilisi väärtusi kaitsnud institutsioonil nagu Vikergallup aeg oma 30. eluaastaks mõningaid asju revideerida. Vähemalt kesksete ja laiema levikuga veebiportaalide (kultuur.err.ee, nihilist.fm, kaktus jt) autorkonna püüaks järgmine kord kampa võtta. Kui nad tulla tahavad.

Ja nüüd viimaks tulemuste juurde. Viis korda nimetati PARIMA 2015. aastal ilmunud UUDISTEOSENA PAŠA MATŠINOVI (PAAVO MATSINI) romaani „GOGOLI DISKO“ (Lepp ja Nagel). Andrei Ivanovi romaan „Rasmus Hanseni kirjutuskera“ (Kultuurileht) pälvis kolme ja Lauri Sommeri luulekogu „Kunagi“ (Tiivaalune) kahe kriitiku toetuse. Hääleta ei jäänud ka Vahur Afanasjevi luulekogu „Tünsamäe tigu“, Mart Kanguri luulekogu „Kõrgusekartus“, Jan Kausi jutustus „Tõrv“, Veronika Kivisilla luulekogu „Cantus Firmus“, Kalju Kruusa luulekogu „Äädikkärbsed“, Jüri Kolgi jutukogu „Suur võidujooks“, Kaur Riismaa romaan „Pimeda mehe aiad“ ega Tõnis Vilu veebis ilmunud luuleteos „Uus eesti aed“ (http://uuseestiaed.weebly.com/).

PARIMAKS DEBÜÜDIKS pidas üheksa arvustajat SILVIA URGASE luulekogu „SIHT/KOHT“ (Elusamus). Piret Jaaksi jutukogu „Linnalegend“ (Jumalikud Ilmutused) eelistas kuus ja Billeneeve luulekogu „Suvi nagu lõppev suhe“ (Jumalikud Ilmutused) kaks vastajat. Üks hääl jagus Lauri Kaldoja luulekogule „Panoptikon“.

PARIMA TÕLKERAAMATUNA tõsteti viiel korral esile PÉTER NÁDASI romaani „MÄLESTUSTE RAAMAT“ (tlk Lauri Eesmaa, Iselugu). Kaks korda mainiti Hans Magnus Enzensbergeri poeemi „Titanicu põhjaminek“ (tlk Maarja Kangro, Eesti Keele Sihtasutus) ning taas Andrei Ivanovi romaani „Rasmus Hanseni kirjutuskera“ (tlk Veronika Einberg) – teatavasti eestivene autorite puhul toimetus vastajate liigituspõhimõtet ei piira. Korra leidsid märkimist Emmanuel Bove’i romaan „Minu sõbrad“ (tlk Indrek Koff), Fjodor Dostojevski romaan „Vennad Karamazovid I“ (tlk Virve Krimm), Michel Houellebecqi romaan „Saare võimalikkus“ (tlk Triinu Tamm), Tommi Kinnuneni romaan “Nelja tee rist” (tlk Jan Kaus), Caitlin Morani romaan „Kuidas luua tüdrukut“ (tlk Maria Lepik). Neljal vastajal jäi oma lemmiktõlkeraamat ilukirjanduse vallas nimetamata.

See võib ju statistiliselt nii vähe representaablite arvude juures nagu seekord paista võrdlemisi vähe mõttekas, aga olgu siiski ära toodud ka vastavalt välja joonistuv kirjastuste edetabel: Elusamus 9, Jumalikud Ilmutused 8, Kultuurileht 6, Iselugu 5 ning Lepp ja Nagel 5, Varrak 4, Eesti Keele Sihtasutus 2, Kirimiri 2, Tiivaalune 2, Tuum 2, Tänapäev 2, Näo Kirik, Tartu NAK – kumbki 1. Kui mitte muud, siis tundub pilt vähemalt lõbus, ja huvitav sellepoolest, et kinnitab juba mõni aasta gallupis ilmnevat tendentsi: „äärekirjastused“ lausa laamendavad! Ja kuna tähelepanekuid Eesti kirjandusgeograafilise kaardi hetkeseisu kohta esineb ka edasistes sõnavõttudes, siis tahaks lisada, et veel enamgi käib see kvantiteedi kohta: näiteks ca 100-st Vikergallupi tingimuste kohaselt tänavu vaatluse alla jäänud eesti luuleraamatust ilmus 1/4 Pärnus, 1/3 Tartus.

OLIVER BERG:

Üsna ilmsesti oli siinse maanurga eelmise aasta kirjandusilma ülestõusmissündmuseks Kirjanike Liidu korraldatud romaanivõistlus, millesse õnnestus isegi erasektor kaasata, olgu pealegi et kultuuripuritaanile võivad Liviko või Penosil ka kuidagi kareda maitse suhu jätta. Premeeritud ja äramärgitud tööd saavad ehk niigi tähelepanu, ei sooviks seda ülemäära taastoota. Küll tahaks südamelt ära öelda, et Armin Kõomäe „Lui Vutoon“ oli pikantsest lähtepunktist hoolimata oma veniva lahmimisega pigem pettumus, jättis võrdlemisi ükskõikseks, kuigi kavatses vist radikaalne olla. Jim Ashilevi „Kehade mets“ oli samas meeldiv üllatus – ei olnud sellelt tekstilt midagi oodanud ning nii haaraski Ashilevi stiil ootamatu veenvusega endasse, kuigi esialgne intensiivsus rauges ka selle raamatu puhul.

Veel jäi meelde Riismaa liikumine proosasse – eks tema luule on neid piire niikuinii kombanud – oma topelttööga: „Pühamägi“ ja „Pimeda mehe aiad“ on küll eraldiseisvad teosed, üks lüürilisem ja teine eepilisem, ent mingi resonants neid igatahes ühendab. Kindlasti tahaks ära mainida ka Lauri Sommeri uue luulekogu „Kunagi“, millega Sommeri luuletee on oma loomulikul rajal jõudnud rahustava küpsuseni. Sommeri luuletuste lugemine avab ikka meeles mingid uued ruumid, avardab hingamist.

Aasta mõjusaimaks siinse maanurga kirjandusüllitiseks nimetaksin siiski Andrei Ivanovi „Rasmus Hanseni kirjutuskera“ (tlk Veronika Einberg). Ivanov kirjutab lihtsalt hästi. Ja teeb seda imelise järjepidevusega. Polegi muud nagu öelda, ainult lugeda ja imestada ja rõõmu tunda, et on antud võimalus tema tekste lugeda.

Tõlkekirjandusest sööbis eredalt meelde Roberto Bolaño „Liuväli“ (tlk Ruth Sepp), tõesti meeldivalt kummastav romaanike oma erakordse narratiivi- ja detailitajuga. Aasta tõlkeraamatu tiitel tuleb endal küll kohustuslikul kombel anda Michel Houellebecqi romaanile „Saare võimalikkus“ (tlk Triinu Tamm). Võib ju öelda, et Houellebecq nagu Houellebecq ikka, ilmselt see tõesti pole ta parim romaan, aga see on siiski Houellebecq, selles on ikka see katartiline teravus, mis korraga teeb nõutuks ja ekstaatiliseks, nii et pärast ei olegi nagu järsku vaja enam midagi lugeda.

Kuni see tunne möödub ja järgmine raamat oma kõikelubavate sõnadega käte vahele jõuab.

EVELYN FRIDOLIN:

2015 oli pigem proosa- kui luuleaasta, mida minu jaoks ilmestasid enim Armin Kõomäe „Lui Vutoon“ ning Paavo Matsini „Gogoli disko“ – ühed (h)ul(l)med mõlemad. Eraldi tooksin välja ka mõned silmapaistvalt head eestivene autorite teosed, nagu Andrei Ivanovi „Rasmus Hanseni kirjutuskera“ ja ta Skandinaavia triloogiat lõpetav „Kuutõbise pihtimus“, samuti Jelena Skulskaja „Marmorluik“.

SVETA GRIGORJEVA:

Tõnis Vilu netiluulekogu „Uus eesti aed“ oli ainus kogu, mida viitsisin üle lugeda. Parim raamat eesti kirjanduses aastast 2015. Veel meeldisid ka ühe teise geeniuse raamatud, aga tema nime mainimine oleks onupojapoliitika. Kangru ja Pehu kogud meeldisid ka väga. Debüütidest meeldis enim Billeneeve „Sügis nagu lõppev suhe“.

Maarja Kangro tõlgitud Enzensbergeri „Titanicu põhjaminek“ oli kõige parem tõlkeraamat ja ehk ka suurim kirjanduslik elamus eelmisest aastast üldse.

Lisaksin küsimustikku ka ühe punkti. Kõige naljakam arvustus oli Mihkel Kunnuse armastusavaldus Mart Sanderile ja tema ülehaibitud „Litsidele“. Kõige paremaid arvustusi kirjutas Sirel Heinloo.

SIREL HEINLOO:

Pakun, et parim raamat 2015. aastast võiks olla Vahur Afanasjevi „Tünsamäe tigu“. Ka Lauri Sommeri „Kunagi“ mõjus päris värskelt, olgugi et sattusin seda lugema kõrvuti Kaplinskiga.

Debüütidest tõstaksin esile Piret Jaaksi „Linnalegendi“, aga kuna see on oma tunnustuse Betti Alveri debüüdiauhinna näol kätte saanud, annan hääle edasi Silvia Urgase luulekogule „Siht/koht“.

Rikas kirjandusaasta oli. Sommeri sõnadega ütleks, et kirjanduselu oli nagu „loksuv tiik, / valge yksindus yhes, / animaalne grupikas teises servas“. Samas on huvitav tõdeda, et neid eri poolusi on võimeline keskpõrandale kokku tooma just Jaan Malin. Jah, Jaan Malin kui keskpõrand on veider mõte, aga omal moel on see nii isegi toiminud. Seda on näidanud nii tema korraldatud luuleprõmmud kui ka festival „Hullunud Tartu“. Teisalt, kuna tiik ikkagi loksus, siis ma ei tea, kas tema enda sulpsatus kostis piisavalt ära. Eks näis, ise oleksin vist oodanud sellelt tajutavamat eestikeelsust.

MIHKEL KUNNUS:

Hea meelega hindaks parimaks tõlke-teo(se)ks Fjodor Dostojevski „Vendade Karamazovite“ uustõlke Virve Krimmilt, sest on ülimalt tänuväärne, et mitte ei anta välja lihtsalt kordustrükki, vaid taasluuakse tõlkeline ussiauk kirjanduse kuldaega, meeldetuletus sellest, kui võimsalt võib romaanikunst loodida inimeksistentsi. Viimases on muidugi klass omaette ka Lauri Eesmaa tõlgitud Péter Nádasi „Mälestuste raamat“, mis on teenitult palju tähelepanu saanud ja saagu siis käesoleva kübemega veel.

Parima debüüdina tooks esile Silvia Urgase luulekogu „Siht/koht“, mida tahaks tunnustada kui teatud traditsiooni kandjat, kusjuures mul on tunne, et see traditsioon on vähemalt poolenisti suuline, ühe esitlusmaneeri kandumine luuleõhtult luuleõhtule (esitluselt esitlusele), mis aeg-ajalt oma kanna vihikumõõtu luulekogusse surub. Elagu!

Paša Matšinovi „Gogoli disko“ tunnustustejadale kirjutan ka alla, aga pisut virilalt. See on hõrk kõrgkvaliteetne meelelahutus, kirjandusliku fantaasia selline autonoomsusaste, millega seoses meenub õelavõitu kommentaar täiesti sõltumatu riigi kohta – see on täiesti sõltumatu, temast ei sõltu miski.

PILLE-RIIN LARM:

Hakatuseks veidi kroonikat. 2015. aasta algas uudisega, et politsei on algatanud Kaur Kenderi jõulujutu uurimise karistusseadustiku paragrahvi järgi, mis käsitleb lapsporno valmistamist. Poleemika kirjanduse ja tsensuuri suhete üle jätkub. Eduard Vilde juubeliaasta tegi väga nähtavaks, kuivõrd on meie kirjandusväli paarikümne aasta jooksul muutunud nii kirjanikuks olemise sotsiaalse kapitali kui ka nn agentide tegevuse osas – eks tuleb kohaneda. Rahvusraamatukogu maadles Saksa, Austria ja Šveitsi lugemissaalidega ning mõtiskles oma identiteedi üle. Festival HeadRead tegi ajalugu Margaret Atwoodi „maaletoomisega“. (Midagi Atwoodi autogrammisabaga võrreldavat olen viimasel ajal täheldanud ainult Mehis Heinsaare raamatu „Unistuste tappev kasvamine“ esitlusel Tartus, aga juba 2016. aastal.) Tänapäeva kirjastuse ja Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlused väetasid tõhusalt proosapõldu, osavõtt oli arvukas ja mõlema konkursi esikohateosed – Kaur Riismaa „Pimeda mehe aiad“ ja Armin Kõomäe „Lui Vutoon“ – olid Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade kandidaadid. Loodetavasti kujuneb kõrgeks ka „Bestselleri“ konkursi bestsellerite lend. Rein Kilk aga üritas müügilt korjata teost „Kaval Kilk ja kaksteist lolli“, millest sai seejärel bestseller. Tõlgitud lasteraamat „Siil Priidik tahab uut perekonda“ andis põhjust arutleda peremudelite üle. Tartu Kirjanduse Majas avati aasta lõpus toimetatud kaubavaliku ja mõõdukate hindadega raamatupood Utoopia, heas hoos on keldrikorrusel tegutsev klubilaadne nähtus Arhiiv – iseäranis soovitan väisata sealset „Värske õhtu“ üritustesarja. Detsember tõi ka rõõmustava teate, et Tartu pälvis UNESCO kirjanduslinna tiitli ja kuulub nüüd loovlinnade võrgustikku. Selle sünergilise koosluse tagajärgi kindlasti veel näeme. Ja viimaks: kehtestati nn kirjaniku- ja kunstnikupalk!

Tõeline hittraamat ja üllatus igas mõttes ilmus aasta lõpus igasuguste konkurssideta. See oli Paavo Matsini kultiveerimata õieke „Gogoli disko“, mis näpsas aastaauhindade jagamisel proosa-kuldmuna endale, nüüdseks juba ka Euroopa Liidu kirjandusauhinna. Kui ka teose enda mõistmiseni ei jõua, tuleb ikkagi tõdeda, et Matsinil on ideid, hoogu ja sarmi. Personaalsetest lugemiselamustest rääkides olid sarnaselt ärritavad ja põnevad Andrei Ivanovi „Rasmus Hanseni kirjutuskera“ ja Kaur Riismaa „Pühamägi“. Eredalt on meeles mõned luuleteosed, need pärinevad Loomingust nr 1 Igor Kotjuhilt (leiduvad ka kogumikus „Kuidas kujutada päeva?“), Tõnis Vilu luulekogust „Uus eesti aed“ (ilmus veebis) ja Lauri Sommeri kogust „Kunagi“. Tervikuna jättis mõjusaima mulje Vahur Afanasjevi „Tünsamäe tigu“. Ära tuleks mainida Tartu Ülikooli Kirjastuses ilmuva eesti kirjandusteaduse kahurväe artiklikogumike sarja jätkajad Jüri Talvet ja Cornelius Hasselblatt. Lemmikteos kogu aasta peale on aga konkureerivas ülikoolikirjastuses ilmunud Anne Lange monograafia „Tõlkimine omas ajas“. Ka P. I. Filimonovi mullu ilmunud romaani „Laulis, kuni kõik lõppes“ tõlget ootan pikisilmi.

Olen ikka mõelnud, kuidas eestivene kirjanikud suudavad palju erksamalt ja elegantsemalt reageerida sellele, mis „õhus“. Ja miks on nii, et kui Eesti Kirjanike Liidu liikmeskonnast umbes 2/3 tegutseb Põhja-Eestis, on auhindade jagamisel see suhe teistpidi ehk kunstiväärtuslik tsenter nihkub järjest enam Lõuna-Eestisse. Kui samamoodi edasi läheb, võib Eesti Kirjanike Liidu kontori tervenisti kirjanduslinna kolida ja Tallinna jääb filiaal meie suurepärastele eestivene autoritele.

Mullustest debüütidest rääkides – need olid valdavalt ikka väga kohutavad. Korraga nii palju halba kirjandust kui mullu Betti Alveri nimelise auhinna žüriis ei olegi pidanud enne lugema. Seda rõõmustavamalt tõusid esile need, keda nomineerisime: Billeneeve, Kristjan Haljak, Piret Jaaks, Eero Lattu ja Mudlum (Haljaku ja Mudlumi debüütraamatud ise jäid küll juba 2014. aastasse). Selle auhinna võitmine on natuke nagu lapsele lasteaiakoha saamine. Kui tahes silmapaistev maimuke ka ei ole, tema sündimise hetk tuleb täpselt ajastada – see ei tohi olla vahetult pärast eelmise auhinna väljaandmist, sest siis ei ole žürii enamuse mulje aasta pärast enam eriti kirgas. Hilja peale jättes jällegi ei pruugi žürii jõuda teost piisavalt menetleda. Samuti oleks sellest pragmaatilisest vaatepunktist vahel hea, kui teise teose üllitamisega veidi oodataks, et see žürii arvamust kuidagi ei kallutaks. Aasta lõpus ilmunud Silvia Urgase isikupärasele luulekogule „Siht/koht“ soovin siiralt menu kesise ajastuse kiuste. Neil, kes küsivad, kui kõrgel on siis hea debüüdi latt, soovitan lugeda Max Harnooni „Mustvalge“ uustrükki. „Mustvalge“ on kirgas, kordumatu ja värske ka 30 aastat pärast esmailmumist.

Auhindadega jätkates: paljud imestavad, et Andrus Kiviräha „Oskar ja asjad“ ei saanud ühtki suuremat preemiat. Küll aga kirjutas end jõuliselt lausa mitmes žanris parnassile Jüri Kolk. Asutati kaks väga olulist uut preemiat. Üks neist on muidugi toimetajaauhind, mille pälvis Maiga Varik. Jätkuvas kriitikadiskussioonis õnnestus käima lükata ka Ants Orase nimeline kriitikaauhind.

Oli kirev aasta, väga hea aasta.

INDREK LILLEMÄGI:

Nagu ikka, on suures avaldamistuhinas keeruline aastate vahele piire tõmmata ja 2015. aasta kohta võiks öelda sama, mida öeldi eelmiste kohta. Kender, romaanivõistlus ja kirjanikupalk keerutasid veidi tolmu, kuid kahtlustan, et pikas plaanis jääb pinnale hoopis midagi Loomingu Raamatukogus ning „Avatud Eesti raamatu“ sarjas ilmunust.

Eesti kirjanduses võib täheldada tendentsi kirjeldada hääbuvat heaolu. Nii mõneski olulises tekstis on enesestmõistetavat apokalüpsisehõngu, tagasipöördumist või alistumist. Luivutoonlikku või houellebecqlikku pessimismi tasakaalustab muidugi mikitalik rahu, aga eks on Mikita populaarsuski märk sellest, mida on vajaka. Kaks poolust võtab osavalt kokku näiteks Tõnis Vilu „Uus eesti aed“.

TÕNIS PARKSEPP:

Aastal 2015 sai lõigatud mitmete heade algatuste vilju. Häid proosateoseid oli rohkem, kui auhinnata jõuab. Matsini müstikat, Kivastiku huumorit, Raua stiili ja Kõomäe sümboliloomet võiks oma rikastavas erinevuses vabalt ühele pulgale seada. Rääkimata mitmest teisest. Luules figureerisid auhinnatud Afanasjevi ja Kolgi kõrval mitmed vanameistrid, kellest rohkem tähelepanu saanute kõrval maksaks ehk oma vahedate värssidega esile tõsta Enn Vetemaa „Hambaid viskiklaasis“. Samuti väärib äramärkimist (Toomas Haugiga eesotsas) erakordselt tugev esseistika-aasta. Ja muidugi see, et tänu Pille-Riin Larmile on arvustustelgi lõpuks oma auhind. Jääb loota, et hea algatus edendab veel pikalt seda hääbuvat kunsti.

Tulevikku vaadates ja kaduvuse peale mõeldes tasuks uus kinnas visata algupäraste näidendite kirjutajatele. Üks tugev näidendivõistlus sai küll 2015. aastal läbi, kuid uute algupäraste näidendite riiulis valitseb võrreldes proosa ja luulega võrdlemisi hõre olukord. On hästi, aga on ka, mida parandada.

JÜRGEN ROOSTE:

Maailm on veider paik. Aga kindlasti ei ole kirjandus oma mõjujõudu kaotamas, nagu arvab Tiit Hennoste: kirjanduse mõjujõud ja valupunktid asuvad võibolla veidi teistes kohtades, aga inimesel on veel säilind loomulik vajadus end keeleliselt väljendada, kõik pole veel lihtsalt „kirjandus“. Mis kirjandust oli siin me kandis paarsada aastat tagasi me tänases mõttes? Praegu on ka lavad, ja netipeldikuseinad jne. Ikka puudutab, vahel rohkemgi. Lihtsalt „tõeline“ kirjandus (luule ja lühi- ja lavavormid!) võidab.

Maailm on valus ja veider paik, aga kindlasti pole toimunud mingit erilist põlvkonnavahetust, nagu arvab Rein Veidemann. Või täpsemini toimub see kogu aeg, lihtsalt praegu pole see Eestis eriti akuutne probleem (isegi mitte poliitikas). Ja olulisem kui „põlvkonnad“ on mingi meelelaad, mingi vabaduseiha ja rahutus, mida Veidemann sellisel kujul lihtsalt kunagi tundnud pole, kuigi näiteks nn kuldsete kuuekümnendate tulek oli kindlasti paljude meelest räme põlvkonnavahetus, ehk küll mitte nii põnev, kui sitaste seitsmekümnendate avangard või dekadents. Vahepääl on veel paljutki juhtunud, seda kõike saab lugeda, kui tahta, isegi Veidemann võib need raamatud laenata ja vaadata, mitu nn „põlvkonnavahetust“ on olnud. See, et kellegi maitse-eelistused (enam) ei domineeri, ei ole põlvkonnavahetus.

Maailm on imelik paik, imeline siiski ka veidi. Billeneeve üllatas miski värske tuulega, mis ei ole otse uus ega ilmamurdev, aga olulik. Parim debüüt. Aga parim raamat? Tükk aega otsisin endas, olulised olid Vilu (eriti netikogu) ja
(:)kivisildniku asjad, mingil hetkel ka Sauter (praegu ei suuda seda lugeda), aga mind pöörab vist ikka enim Kruusa. Ma ise muide arvan, et avaldin ka kaks oma seni parimat raamatut. Neile tuleb haiget lisa.

Keegi laenas või näppas mult Tšiili luuletajate valiku, jõudsin seda paar korda lugeda, ettegi lugeda. Järsku jäi kuskile kooli, kus esinemas käisin? Aga see oli parim tõlkelaks. Või tegelt… Kangro Enzensberger oli ju ka läind aasta sees, unustin.

Luule on ikka kirjandus selle parimal kujul, mingis mõttes on aasta raamat
(:)kivisildniku luuleõpik, pisike antoloogia, kultuurikriitika ja huumorikogumik korraga.

Hääd hullust siiski näikse olevat, kuigi napimalt…

ANDRA TEEDE:

Möödunud aasta jooksul peamiselt klassikat ja mälestusi lugenuna on käesolevat värske ilukirjanduse nimekirja vaadata natuke võõristav. Paljud nendest teostest ei jõua kunagi mu vaatevälja ja ega selle vastu saagi, sest Eestis ilmub väga palju raamatuid. Nagu käivad eestlased ka palju teatris: välismaal on meie miljoni teatripiletiga aastast rääkida päris keeruline, keegi lihtsalt ei usu. Ei hakka ma ka korrutama, et oleme omadega mäel ja laineharjal, sest see hari on nii kaua kestnud, et temast rääkimine on muutunud lausa tüütuks. Küll aga jääb möödunud kirjandusaasta meelde teatud laiemate programmide tõttu: nüüd peab lihtsalt ära ootama, mis suuri teoseid toovad meile kirjanikupalk ja teised reformid tulevikus ning kui palju nende vastuvõtul mängib rolli maksumaksja raha taak. Töötades ise kaudselt nende samade maksumaksjate raha eest stsenaristina, oskan õnnelikele palgasaajatele ainult pikka närvi ja jõudu soovida.

Aga kirjanikupalgast veel nii palju, et on väga tore näha lõppnimekirjas kahtki naist, üks oleks olnud ikka liiga vähe. Igatsen kirjandusmaastikule ja oma riiulisse rohkem tugevaid naisi, romaanikirjanikke, esseiste, näitekirjanikke, tõsiseltvõetavaid memuariste, kes ei toidaks lihtsameelsuse ega nõrkusega šovinistlikke klišeesid. Luule on ainus žanr, kus sellega probleemi pole. Soometsal ilmus 2015. aastal lausa kaks teost, Kareva hoiab juba pikka aega raamatupoodide müügiedetabeleid kinni. Debütantide hulgas on suurepärane Piret Jaaks, kes iga uue žanriga kätt proovides auhindadega alustab. Kui Barbi Pilvre, Ene Mihkelson või Tiina Kaalep oleksid möödunud aastal raamatuid kirjutanud, oleksin siin hääletanud nende poolt.

Selle ütlen ka ära, et tegelikult on minu jaoks kõige tähtsam raamat, mis 2015. aastal ilmus, Mart Laari „Pööre. Mälestusi I“. Olgugi tegu mälestustega, Laar on suurepärane jutuvestja, kes üldistab, tõlgendab ja inspireerib rohkem kui nii mõnigi ilukirjanik. Ka 2016. aastal on ta juba jõudnud massiivse teose avaldada, aga ilmselt ei mahu ka „Rahvuse sünd“ ilukirjanduse nimekirja. Küll aga tuleb teda meie rahva aja ja loo jäädvustajana tunnustada.

JAAK TOMBERG:

Ühel tänavuse märtsikuu hommikul
uudiseid lugedes tekkis minus veendunud tunne, et olen ärganud mingisse uude, varasemaga võrreldes paralleelsesse või järgmisse eesti kirjandusmaailma. Sümptomid olid täheldatavad juba varem, ent nüüdseks olid need üheskoos järk-järgult süvenenud määrani, mis võimaldas teha selgemaid üldistusi: see on maailm, kus Jüri Kolk ja Paavo Matsin võidavad peaaegu krooniliselt kirjandusauhindu, Kiwa kirjastuse ;paranoia publishing group ltd. väljaanded paljunevad viirusliku järjekindlusega (seejuures pole selge, kas kogu ettevõtmise näol on tegu ühe suure kunstiteose või suure hulga väiksematega, või mõlemaga) ning Valdur Mikita juhib resistentselt raamatumüügi edetabeleid. Kõikide institutsionaalsete kriteeriumide järgi – olgu siis tunnustuse, sümboolse nähtavuse või müüginumbrite lõikes – paistab olevat tegu peavooluga, või pigem ruumiga, mille diagnostiliseks kaardistamiseks pole too vana tsentri-perifeeria dualism vähemalt ajutiselt kuigi adekvaatne.

Niisugune tõdemus tundub 2016. aastal muidugi banaalne, ent ülaltoodud koosluse valguses leiab see iseäranis selgesti kinnitust. Meenutagem, kuidas veel umbes tosinkond aastat tagasi paistis enamik neist autoreist kuuluvat ühtsesse ja (millegipärast, mulle tundub) suhteliselt homogeensesse „perifeeriasse“. Rühmitus 14 NÜ (kuhu kuulus ka Matsin) oma risomaatiliste ribaraamatutega, Mikita impampluule, mis valmistas keelt juhuslikest materjalidest, Kiwa, Luugi ja Tartu eksp-koolkonna katsetused, manifestid ja avalikud ülesastumised, mille reaktorituumast sai kindlasti kiiritust ka Kolk – neid ühendas ja lähendas üldises vastuvõtus nende võrdne kuulumine otsekui selgesti tuvastatavale äärealale. Ent praegu, mil neid on hakanud saatma (erinevatel puhkudel) tunnustus, nähtavus või müügiedu, on neid palju raskem ühtse kooslusena käsitleda. Ma ei taha väita, et nad on igaüks leidnud oma individuaalse hääle (neil oli see ka siis), ega seda, et nende praegused tekstid erineksid üksteisest kuidagi suuremal määral (need erinesid ka siis). Tahan osutada asjaolule, et „nende kujutletav ühtsus jääb ühte teise aega“ (Kajar Pruuli sõnastus eravestluses). Hariliku kujutelma kohaselt vastandub ühele ühtsele peavoolule mitmekesine ja paljususlik perifeeria. Ent maailmas, kuhu ma ühel hommikul ärkasin, oli kujutletavalt ühtsest perifeeriast saanud võrdlemisi mitmekesine peavool (ning juba see tõestab kõnealuse duaalsuse iganenust). Veel täna märgivad Matsin ja Kolk minu jaoks Deleuze’i ja Guattari mõttes „väikese kirjanduse“ vähemalt üürikest valitsusala suure kirjanduspildi südames – pilt on natuke avatum, paljususlikum ja ennustamatum kui veel mõned aastad tagasi. See on ühe tagasihoidliku utoopilise unistuse mõningane kujutletav täitumine: et „väike kirjandus“ satuks keskmesse, kaotamata samal ajal oma staatust väikese kirjandusena. Aga võib-olla on sellestki kirjandusest saanud/saamas juba midagi muud.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi