Komide püha mets

ART LEETE

Eesti ja kogu soome-ugri kultuuri tihedat ja pikaaegset seost metsaga on eri aegadel rõhutanud paljud kirjanikud ja teadlased. Need kinnitused on deklaratiivsed, ent soome-ugri kultuuri vaatlejatele alati otsekui enesestmõistetavana tundunud. Meie ja meie hõimlaste pidamine „metsarahvaks“ on kujunenud kontseptuaalseks sõnakõlksuks. Mitmetel juhtudel pole sellel mõttel empiiriliselt jälgitava tegelikkusega mingit seost.

Aga mõne rahva elus on metsal tõesti eriline koht. Soomeugrilaste seas on tähendusrikkaks näiteks metsa ja kultuuri ühendusest komid. Komide vastu on võõramaalased aegade vältel suhteliselt vähe huvi tundnud. Kui keegi juba Venemaa sügavustesse läheb, siis on paleuseks ikka Siber, alates hantidest, mansidest ja neenetsitest. Komid elavad obiugrilaste ja samojeedide kõrval ja nende seas, aga komide kohta on vähe teada, sest põnevamad rahvad on Komimaalt juba vibulasu kaugusel. Komid elavad omaette metsade keskel ja kellelegi eriti silma ei puutu. Ja neil on metsaga omapärane salajane suhe.

Mets kätkeb komi kultuuri iseloomu alget ning võimaldab põhjendada, kuidas komide seas on saanud ristiusust puutumatuna säilida rahvausu tuum. Mets on püha, ta määrab otseselt või kaudselt ka kogu kultuuri olemuse. Sellised põhjapanevad väited tekitavad vajaduse komi metsa küsimust lähemalt käsitleda. Siin püüan näidata neid paljusid viise, kuidas komide metsa pühadust on selgitatud.

Kuk-ju (Vasikajõgi) Komimaa ja Permi oblasti piiril, jahimeeste kangelastegude ja nõiduslike unenägude paik. Tsaariajal võis kütt seal ühe talvega saada nii palju karusnahku, et võis endale kevadel nende eest vasika osta. Foto: Art Leete 2003

Kuk-ju (Vasikajõgi) Komimaa ja Permi oblasti piiril, jahimeeste kangelastegude ja nõiduslike unenägude paik. Tsaariajal võis kütt seal ühe talvega saada nii palju karusnahku, et võis endale kevadel nende eest vasika osta. Foto: Art Leete 2003

Animistlik mets

Komide suust on üles kirjutatud hulk mütoloogilisi jutte maailma loomisest, kus metsad ja jõed loob peamine demiurg Jen, igasuguseid metsa- ja vee-elukaid aga mõtleb välja metsavaim Jag mort. Pärast nende olevuste valmistegemist püüab metsavaim oma leiutisi Jenile esitleda. Näiteks kirjeldatakse ühes loos, kuidas metsavaim meisterdab haugi:

„Metsavaim tegi haugi. Läks Jeni juurde ja räägib: „Tegin täna haugi.“ Jen vastab: „Ma tegin ka haugi.“ Kui Jen midagi mõtleb, siis see kohe juhtubki. Metsavaim: „Nad lähevad sassi.“ Jen: „Ei lähe, minu omadel on märk – kõigil on peas rist.“ Läksid jõe äärde. Jen kutsub hauge, need ujusid kohale. Metsavaim kutsus hauge, mitte kedagi ei tulnud. Metsavaim: „Minu haugid on kadunud.“ Kontrollisid Jeni hauge. Ilmnes, et kõigil oli rist peas. Ja läksid koju.“[1]

Saame sellest loost teada, et metsavaim loob haugi heauskselt, aga peajumal Jen omastab tema leiutise salakavaluse, tugevama õiguse ja vaimse üleoleku abil. Teadlased on üles kirjutanud veel terve rea sarnase süžeega lugusid, kus metsavaim teeb valmis lutsu, metsise, rabapüü, laanepüü, rebase, põhjapõdra, ilvese, ahmi, jänese ja põdra. Kõige tipuks on lugu ogaliku tegemisest, mis näitab komi demiurgi eriti ahnena, sest isegi seda kalakest on Jenil kahju jätta metsavaimu arvele. Või siis ei tahtnud Jen luua ohtlikku pretsedenti, mis võinuks metsavaimus tekitada asjatuid kõhklusi oma ebaõnnestunud patenteerimiskatsete kohta ka kõigi ülejäänud olendite puhul. Jeni paanilise, ent süstemaatilise ajupesu ohvrina pole vaene Jag mort enam võimeline tegelikkust adekvaatselt tajuma, ta kaotab usu oma loovusesse ning taandub sinisesse padrikusse. Jag morti kuvandi allakäigu seostab Vassili Kandinsky[2] ristiusu kiire vastuvõtmisega komide poolt ning sellele järgnenud jõulise ja pikaajalise animismivastase kampaaniaga.

Tõsiasi on see, et inimesed on niimoodi veel saja aasta eest jutustanud ning andnud metsavaimule looja funktsioone. Samas saab metsavaim ametlikult healt jumalalt järjepidevalt petta. Metsavaimu kirjeldatakse lugudes tihti kohtlasena (mida kinnitab ka esitatud tekst) ja ohtlikuna[3] (mis tundub antud juhul ülekohtusena või siis ka loogilise reaktsioonina suhtumisele, mis kõrgemate heade jõudude poolt metsavaimule osaks on saanud).

Jeni käitumisstiilis pole midagi erandlikku. Samas mütoloogiakogumikus leidub näiteks ka lugu, kus Jen hakkab vormima inimest, aga ei viitsi meid korraga valmis teha. Ja kui siis inimene untsu läheb, veeretab Jen kogu süü koera kaela.[4] Komi maailma loomine ei toimu seega mitte algolevuste kaasavas koostöös üksteist innustades, vaid hämara võltsimise ja manipuleerimise õhkkonnas.

Selliseid jutte tänapäeval ei kuule ja ilmselt pole paljud kütid neist enam teadlikudki. Ent meeleolu, mida need lood kannavad, iseloomustab minu arust ka tänaste komide suhtumist metsa. Seos loomismüütide, metsavaimu ja praeguste komi jahimeeste maailmataju vahel on hägune, ent siiski olemas. Mingil moel püsib tänapäevases metsaelus samamoodi vastuoluline vaimne õhkkond, mida peegeldavad need lõputult korduvad loomade, lindude ja kalade loomise katsed metsavaimu poolt. Peajumal ei tee midagi head, aga teda austatakse ikkagi, metsavaim teeb kõik vajaliku, kuid teda pigem peljatakse. Et tal on aga võim jahimehi kimbutada, tuleb temaga kuidagi hakkama saada. Mets üheskoos oma vaimudega märgistab iidse järjepidevuse komponenti komi elus. Selle püsivuseargumendi peamiseks probleemseks kohaks on ristiusu küllaltki efektiivne levik ja juurdumine komide seas.

Komid ristiti idapoolsetest soome-ugri rahvastest esimesena, juba 14. sajandil. Hilisemas komi kultuuri käsitlevas diskussioonis on see pikaajaline õigeusu mõjualas elamine tekitanud mõtlejates vastakaid tundeid. Ühelt poolt kirjeldatakse komisid kõige isikupäratuma soome-ugri rahvana. Taolise suhtumise võtab kokku Vassili Kandinsky:

„Sürjanite-teemalises kirjanduses on korduvalt juttu olnud sellest, et nad on minetanud peaaegu kõik mälestused oma minevikust. Tõepoolest, sürjanitel on ilmselt väga vähe võistlejaid minevikuga mitte mingisuguste sidemete hoidmise kunstis.“[5]

Osaliselt on komi kultuuri eripära kadumise mõttega nõus ka Soome etnograaf Uno Taavi Sirelius, kuid tema hinnangul polnud „vene materjal“ 20. sajandi alguseks siiski vana komi kultuuri täielikult kõrvale lükanud.[6] Viies komide seas läbi etnograafilisi välitöid, täheldas ta toona, et komi kultuur koosneb kahest eraldiseisvast osast:

„Sürjanite olme uurimine on köitev selles mõttes, et see jaguneb justkui kaheks eri maailmaks: koduseks, selle põllumajanduslike ja karjakasvatuslike muredega, ja hämarates metsades varjatuks, mis samastub iidsetel aegadel kalmu laskunud esivanemate maailmaga. Aga lõpututes metsapadrikutes säilitab elu siiamaani üsna algupärase ilme.“[7]

Sirelius kinnitab ka tolleks ajaks juba aastakümneid püsinud üldist arusaama komi jahi eripärast. Samas seostab Sirelius komi kultuuri metsiku alge iidsete esivanemate kaduva pärandiga. Üldiselt Sireliusele komid ei meeldinud, sest nad pidasid teda välismaiseks Antikristuseks (kelle saabumist oli komide seas parajasti jutlustatud) ja ajasid kuulsat teadlast korduvalt taga, isegi ta elu kallale kippudes (kord püüdis raevunud külarahvas teda jõkke uputada ja teisel korral üritas üks komi memm soome Antikristust vigla otsa torgata).[8] Sirelius vastas komidele samasuguse antiarmastusega ja tema kirjeldustest kõlama jääv kultuurilise omapära minetanud (või oma kultuuri koos esivanematega kalmu matnud) komide kuvand levis soome-ugri uurimises laiemalt. Sireliuse otsesel või kaudsel mõjul sattus ka komide kultuuriline soomeugrilikkus paljude jaoks kahtluse alla.[9]

Teisalt aga käibib ka arutlusliin, et kuussada aastat õigeusku pole komidele üldse mõjunud ja nad on oma hinges jätkuvalt ehedad soome-ugri paganad. Õigeusu alget ja vene kultuuri mõju on komide igapäevaelus lihtne tuvastada, sest see on olnud sajandeid avalik ning imbunud komide argielu paljudesse pisiasjadesse. Ent püüdmaks kirjeldada komi animistlikku kultuuridominanti, on õpetlased tavaliselt vaadanud metsa poole.

Alates 19. sajandist on rändurid ja komi kultuuri uurijad tõstnud esile jahinduse keskset rolli komi kultuuris. Komisid käsitleti tollastes kirjutistes loomu poolest jahimeestena, kelle elu kõik aspektid on küttimise poolt määratletud, metsaelust „läbi imbunud“.[10] Sel perioodil omandavad komid aimekirjanduses laialt levinud hüüdnime „metsainimesed“[11] ja nende maad kutsutakse „metsa kuningriigiks“.[12] Sellised kirjeldused muutuvad 19. sajandil kiiresti tüüpilisteks. Isegi esimeses 1909. aastal ilmunud eestikeelses ülevaates soome-ugri rahvastest nimetab Eisen suuremat jagu komidest „metsameesteks“, kes saavad metsast peatoiduse ja on ausamad muudest komidest.[13]

Komi laika Tšip (Kiip – koera seljal on must laik, seega on ta loomulikul viisil kiibistatud) jalutab küttide varjualuse ümber Kuk-ju ääres. Foto: Art Leete 2003

Komi laika Tšip (Kiip – koera seljal on must laik, seega on ta loomulikul viisil kiibistatud) jalutab küttide varjualuse ümber Kuk-ju ääres. Foto: Art Leete 2003

Rännumeeste tähelepanekud

19. sajandi ja 20. sajandi alguse uurijad ei hoidnud metsast kaugele, vaid käisid oma silmaga vaatamas ja oma nahal tajumas, millise tunde see kultuuri algstiihia tekitab. Tõsiasjalikud omadused, mida tollased autorid metsa puhul tähele panevad, osutavad erinevatele arhailisuse ja hoomamatuse algetele. Ent üldmulje on rännumeestel sarnane – mets annab komi kultuurile võimsa ürgse tausta.

20. aastatel toimunud reisidel uuris komi kaupmees Vassili Latkin Põhja-Vene veeteede ühendamise võimalusi Uurali-taguste jõgedega. Ühel retkel liikus ta oma abilistega Ežva ülemjooksul Kulömdinist Požegi külasse ja täheldas: „Viiekümne versta peale ei näinud me ühtegi lindu ega looma, nagu võõrastaksid isegi elajad neid metsikuid padrikuid.“[14] Seega kirjeldab Latkin Komimaa metsi kõigest elavast hüljatud paikadena, kust isegi loomad, sarnaselt inimestega, eemale hoiavad. Samas on Kulömdin Ežva ülemjooksu komide keskus ja ümberkaudsed alad tegelikult siiski inimasustusega kaetud. Isegi tollane tee Kulömdinist Požegi poole, Andrei tui,[15] läbis mitmeid väikeseid külasid. Tõsi on küll see, et viimastel aastakümnetel on metsi külade ümbert palju maha raiutud ning tänapäevase mulje põhjal tollaseid olusid hinnata keeruline. Siiski on kirjeldus metsikutest padrikutest Kulömdini ümbruskonnas, kus isegi loomad elada ei suutnud, ilmselt pisut liialdatud. Samas sobitub see hästi 19. sajandi autorite kirjeldusstiiliga. Ežva ülemjooksust veel kaugemal põhjas ja Uuralite pool Petšoora jõe äärseid olusid kirjeldades rõhutab pisut hilisem autor, Vologda maakonna politseiülema abi Prokošev (kes käis sarnaselt Latkiniga kasulike veeteede otsinguil), samuti sealsete metsade oimamatust ja inimeste iseloomulikku kadumist sealsetesse laantesse:

„Kõrgelt kaldalt avaneb avar vaade saladuslikule Petšoora-tagusele, kus on viibinud ainult Uurali-äärsetes lõpututes metsades hulkuvad sürja jahimehed ja erakutest vanausulised, kes püüavad inimestest eemale hoida. Seal pole võimalik inimest leida, kui ta ennast ise näidata ei taha.“[16]

Prokoševgi käsitleb vanausulisi ja kütte metsloomade sarnastena, kuigi teisest vaatenurgast kui Latkin. Komide uskumuste kohaselt näitavad loomad end küttidele vaid siis, kui seda tahavad või kui metsavaimud ulukeid jahimeeste teele saadavad.[17] Latkini ja Prokoševi kirjeldused osutavad eri viisil, ent tinglikult samale mõttele, et inimeste ja loomade käitumine on metsaelu kontekstis kokku sulandunud. Ka kirjanik Mihhail Mihhailov iseloomustab komisid metsaga sünnist alates kokku kasvanutena. Metsas on komide jaoks kõik loomulik, ilma metsata nad elada ei suuda:

„Mets on sürjani jaoks jalutuskäikude, hingetõmbe paik, kuhu ta läheb elu nautima. Käre pakane ega halb ilm ei tee talle midagi. Ta on nendega lapsest saati harjunud. Ta ei karda tumedaid öid, metsaelanike ulgumine teda ei kohuta. Kui kuri loom satub lähemale, on täpne seatinast tervitus tema jaoks valmis. Võtke sürjanilt mets ja püss ning ta neab saatust ja sureb laiskuse ja tegevusetuse kätte. Sürjanid on nii-öelda sündinud metsaga ja selle süngusega…“[18]

Mihhailovi kirjelduse järgi on komid romantilised metsaelanikud, kelle jaoks jahiretk on „jalutuskäik“ ja „hingetõmbamine“. Et sellise, korraga siira ja eufemistliku võrdluse tähendust mõista, on vaja täpsustada, et jahiretk võis tähendada päevas paarikümneverstalist läbi tuulemurdude turnimist ja soos sumpamist, seljas paari puuda jagu kraami (jahivarustust, toiduaineid, saakloomi). Komi kütil on niisuguse 19. sajandi kuvandi kohaselt üleloomulikud jahivõimed, teda ei heiduta ükski loom ja mets on talle eksistentsiaalselt hädavajalik. Selline komi jahimees samastub müütiliste komi küttidega, kes võisid tabada iga looma ja kelle jaoks oli mets väge andvaks ja mõnu pakkuvaks ruumiks.[19]

Konstantin Abramov kirjeldab komisid oma ajastu vaimus metsainimestena „põliste okaspuumetsade kuningriigis“.[20] Põlismetsade ja soode taga on Komimaa tema hinnangul säilitanud oma eripära. „See on justkui imeliselt alles hoitud iidse halli aja kild, Baba-Jagaa, vembumehest metsavaimu, veevaimu-taadi ja meie rahvamuinasjutu teiste tegelaskujude säilinud kodumaa.“[21] Pärast sellist sissejuhatust keskendub Abramov ühe oma jahiretke kirjeldamisele. Lugu näitab, et ta tunneb komide jahitavasid hästi ning on ka empaatiline komide kommete ja maailmapildi suhtes. Nende kirjelduste keskele pistab ta ka märkmeid komide iseloomu ja metsa seoste kohta:

„Jahil olles avaldub sürjani tegelik hing, tema metsainimese loomus. Kavalus, leidlikkus, oskus tabada palju saaki vähima jõu-, materjali- ja ajakuluga, loomade ja lindude harjumuste peen tundmine, vastupidavus ja armastus oma töö vastu on kujundanud sürjanite õiglase kuulsuse esmajärguliste jahimeestena ja see kuulsus on levinud kaugele nende kodumaa piiride taha.“[22]

1920. aastatel ehitatud komi jahimeeste sammasait, sugukonna põliste jahiõiguste asitõend. Foto: Art Leete 2003

1920. aastatel ehitatud komi jahimeeste sammasait, sugukonna põliste jahiõiguste asitõend. Foto: Art Leete 2003

Abramov kirjeldab komide „metsikust“ konkreetsete jahipidamisel vajalike tunnuste kaudu – kavalus, leidlikkus, kokkuhoid, kirg küttimise vastu. Samasuguste jahimeheoskuste ja vastavate iseloomuomadustega selgitavad ka tänapäevased komi jahimehed oma võimet leida jahiretkedel igasugustele keerulistele olukordadele lahendusi.[23] Ent selge on seegi, et ka tegelikus elus ei tee need omadused kellelegi halba. Igatahes on Abramovi kirjeldus üksikasjade tasandil lähedane küttide endi jutustamisviisile ja see lubab eeldada, et ka komid ise polnud tollal vastu enda kujutamisele „metsainimestena“. Ja ega nad praegugi ole.

Ka komi filosoof Kallistrat Žakov leidis eelmise sajandi alguses, et komide maailmapilt ja igapäevase käitumise normid on määratud metsa poolt. Lisaks argisele ja rahvapärasele kätkeb mets folkloorse, mütoloogilise ja esteetilise kujundina endas ka komi kõrgkultuuri arengu alget. Metsatunnetuse põhjal võib mõista komi kultuuri hetkeseisundit, aga ka võimalikke arenguteid:

„Seda, millist muljet avaldab mets sürjanile, on näha ainuüksi sellest, millise armastusega suhtub ta metsa ja selle iseärasustesse, kui külluslikult on kasutusel nimetusi metsa eripärade tähistamiseks… Metsad täidavad peaaegu kogu ruumi. Nad on küttimise ja kangelastegude paigad, müstitsismi ja poeesia allikad.“[24]

Žakov oli seisukohal, et kui side metsaga kaob, võib komi rahvas hääbuda. Loodus on pühakoda, mis peidab endas komide sajanditepikkust mälestust. Nagu ka teised 19. sajandi ja 20. sajandi alguse autorid, leiab Žakov just metsastiihias komi kultuuri eripära. Ta põimib enda koostatud komi eepose „Biarmia“ algusessegi väited, et põlislaas on komide pühakoda ja mets on püha,[25] andes sellega tooni kogu eeposele. Žakov pani ka tähele, et jõgede ülemjooksudel, kus metsad tihedamad, olid komide uskumused iidsemad. Pärast Žakovit muutus metsa kujund üheks komi kultuurilise ja etnilise eneseteadvuse keskseks teemaks.

Juba 19. sajandi keskpaigas kirjeldati komide metsaelu ja jahilembust kui iidset kohaliku tulunduspraktika asjaolu.[26] Arusaam metsa ja küttimise olulisest rollist komi kultuuris polnud ainult 19. sajandi kirjanike romantiliste kirjelduste kandev mudel, vaid vastas tollal ka komi igapäevaelu tegelikkusele. Komide traditsioonilises looduskasutuses olid jahindus ja kalastus tähtsal kohal. Veel 20. sajandi alguses püsisid need olulisemate majandustegevuse valdkondade seas. Tänapäevani on jaht ja kalapüük säilitanud märkimisväärse koha Komimaa teatud piirkondade (Jemva, Izva, Petšoora, Mezeni jõgede basseini ja Ežva ülemjooksu) majandustegevuses.[27] Kuigi hiljem on jahipidamise tähtsus komi majanduselus pidevalt vähenenud, on see hääbumine tähelepandav just võrdluses varasemate aegadega. Sünkroonilises perspektiivis, võrreldes Euroopa-Venemaa põhjaosa muude rahvastega, on jahipidamine komide seas siiani üle keskmise tähtis.

Jahimeeste eluilm

Jahindus muutub nõukogudeaegsetes etnograafilistes kirjeldustes tasapisi vähem müstiliseks, kuid vanu, tsaariaegses diskursuses kinnistunud, animismiga seotud väiteid põhimõtteliselt ei vaidlustata. Neile antakse ajastuspetsiifiliselt agnostilisem sõnarüü, nagu näiteks järgmises arutluses: „Küttimine ja selle eripärad olid otseselt seotud inimisiksuse moraalse kujunemisega. Taiga õpetas inimesi arutlema ja filosofeerima, õpetas kuulama ja mõistma ümbritseva maailma mitmehäälsust.“[28]

Tollase arusaamise kohaselt kiskus jahipidamine kütid eemale ühiskondlikust elust ja vajutas jälje nende animistlikku primitiivsusesse tardunud maailmapildile. Seega võis küttide vähest seotust kaasaegsete ühiskondlike arengutega mõista ja põhjendada. Olgugi põhimõtteliselt ajast ja arust, oli küttimine komi jahimeeste jaoks jätkuvalt „elu mõte“.[29]

Etnograafilised kirjeldused komidest hargnevad 20. sajandil laiali erinevaid teemaliine pidi, kusjuures jahindusega seotu on küll senisest vähem valitsevana, ent siiski jõulisena püsinud erilisel kohal. Näiteks kirjutab üks komi professionaalse etnograafia teerajajaid Vassili Nalimov sellest, et metsaelu kujundab komide vahel iseäralikud suhted. Metsas sõltub kõik omavahelisest austusest ja usaldusest. Metsas ei kehti riiklikud seadused. Komidel kujunes maailmapilt, mida Nalimov nimetab „jumalata religiooniks“ ja „sotsiaalse solidaarsuse religiooniks“.[30] Seda püüdlust kirjeldada komide animistlikke harjumusi spetsiifilise vaimse praktikana tuleb mõista varase nõukogude aja kontekstis. Nalimovi sõnastus pakkus võimaluse näha komi usundit religioonivabana, sobivana nõukogude ühiskonda.

Viimase saja aasta jooksul on komi etnograafia väljal tegutsenud ka teadlasi, kelle uurimistöö ongi olnud pühendatud eeskätt jahindusele. Kõik nad käsitlevad jahipidamisviiside ja -varustuse kõrval ka jahimeeste maailmapildiga seonduvat. Nende kirjutistest võib leida nii varasemate kirjeldusmudelite kordamist kui ka uusi mõtteid. Need tähelepanekud näitavad komi maailmapildi seni varjujäänud nüansse või pakuvad uusi lahendusi üldisele küsimusele komi jahimeeste animistlikust maailmavaatest.

Kulöm-ju (Surnud jõgi, mis peaaegu ei voola), komi küttide kalastuspaik. Foto: Art Leete 2012

Kulöm-ju (Surnud jõgi, mis peaaegu ei voola), komi küttide kalastuspaik. Foto: Art Leete 2012

Aleksei Sidorov peab jahipraktikat loodusjõudude ekspluateerimise mittekultuurseks viisiks, mis soodustab tumeda metsaga seotud nõidusliku maailmapildi kujunemist ja säilimist. Sidorovi kirjelduse kohaselt võib nõiduse tõttu kaduda küti teeleidmisoskus või jahiõnn, samuti võis nõidusega rikkuda püssi ja koera. Põhiline eeldus edukaks küttimiseks oli aga hingelise tasakaalu säilitamine, mis õnnestus kõige paremini sõbraliku nõia seltsis, kes vajaliku meeleolu hoidmiseks artelli pealikuna jahile kaasa võeti.[31]

Hilisema aja komi etnograaf Nikolai Konakov täheldab, et komi uskumustes peeti metsa ja vett jumalikuks loominguks, mis ei kuulu kellelegi. Konakov väidab, et Sidorovi kinnitus nõidade juhtrollist jahiartellides ei vasta päriselt tõele.[32] Olulisemad olid jahikogemus ja jahipiirkonna olude tundmine. Samas peeti kõiki osavaid kütte nõidadeks, kes omavad vaimset kontrolli loomade üle. Juttude järgi suutsid sellised jahimehed peatada pilguga puu otsas orava ja sundida teda ise puu otsast laskuma otse jahimehe kätte. Samuti oskasid nad mõttejõul ajada jänesed püügiaukudesse. Üks selline jahimees kinnitas Konakovile, et ta ei usu jumalat, ent usub oma „metsa sõpru“ ehk vaime.

Metsa kasutusõiguse kehtestab jahimees oma töö kaudu, mis ta jahiala hõivamiseks on rakendanud. Püüniste ülesseadmise ja raja puhastamisega sõlmitakse leping metsavaimudega, kellega kahasse hakatakse seejärel metsa kasutama. Jahimees kuulub „geneetiliselt“ metsa ruumi, mis on mütoloogiliste kujutelmade kohaselt inimese esimeseks koduks. Metsa kujund püsib komide maailmapildis domineeriva mütoloogilise mudelina, mis kujundab ka ühiskondlikke norme. Karmilt karistati igasugust metsas käitumise reeglite rikkumist.[33]

Jahimoraali rikkumine toob kaasa metsavaimude viha. Võõra saagi võtmise eest karistasid vaimud aastase saagipuudusega. Vandumise eest jahi ajal viivad vaimud jahimehe metsast välja ja tagasi ei lase, nii et kütt peab jahipidamisest loobuma. Usk metsavaimudesse tagas küttide kogukonnas moraali. Tõsiasi, et komid olid juba nii varakult ristitud, näitab nende vaadete ürgsust ja ajale vastupidavust.[34] Oleg Uljašev võrdleb metsaonnis elavaid komisid ängistuses vaevlevate metsavaimudega.[35] Kütti peetakse tõelise komi mehe prototüübiks, metsikuks rongaks (vör kõrnõš). Jahimees on suure jõu ja nõiavõimetega eepiline kangelane, kelle kangelasteod toimuvad metsastiihia karmusesse sulandudes.[36]

Seega pole komi metsa filosoofiline käsitlemine tänapäevaks liikunud kaugemale punktist, kust 19. sajandi keskpaigas alustati. Nõukogude ajast muutus jahimeeste maailmapildi kirjeldamise keel vähem religioonikeskseks kui varem. Teadlased püüdsid leida viise, kuidas sobitada arusaamad metsavaimudest ja nõidusest materialistliku etnograafia seletusraamistikku. Peab küll tõdema, et viimase aja käsitlused on muutunud detailirikkamaks ning enamik neist ei piirdu enam üldiste teadaannetega metsa müstilisest mõjust inimloomusele. Kuid selle akadeemilise metsadiskursuse püsimist soodustab ka tegeliku elu olustik, see, et komi jahimehed pole animistlikust metsaelu maailmast oma südames lahti öelnud.

Metsa hämarad jutud

Teatud mõttes on nõukogudeaegne tunnetuslik pööre kooskõlas komi jahimeeste endi narratiivse stiiliga. Komidel polegi metsa suhtes selget tunnet. Mets pole jahimeestele midagi erilist, sest see on lihtsalt olemas ja metsa üldiste omaduste üle pole vaja kogu aeg järele mõelda. Seega on metsakogemuse totaalsus jahimeeste jaoks tihti vaikiv, kõige rohkem hämaralt ilmnev. Etnograafilise empiirika kasv on suurendanud ka teadlaste arusaamist nende andmete hõlmamatust vastuolulisusest. Näiteks Vassili Nalimov kurdab sellega seoses, et ei temal ega teistel teadlastel ole kasutada „täpseid andmeid“:

„Need materjalid, mida nad kasutasid, kõnelevad nii erinevalt, on kohati nii udused, et nendest arusaamine nõuab tohutut jõupingutust. Ütlen vaid seda, et olen lugenud palju teoseid sürjanite religioosse maailmapildi kohta, ja olen avastanud täpsete andmete täieliku puudumise.“[37]

Eraldi rõhutab Nalimov veel seda, et komid külastavad metsi tihti, aga kõigile oma küsimustele metsaelu kohta sai ta komidelt „üsna uduseid vastuseid“.[38] Ilmneb konflikt eeldatud teadusliku lähenemise täpsuse ja vastavate alg-
andmete nõude ning küttide maailmapildi vahel, mille kohaselt ongi sobilik ja vajalik rääkida ebaselgelt. Teisiti ei tohigi, muidu animistlik maailmapilt ei käivitu. Animismi toimimiseks on tarvis narratiivset ebamäärasust, kahtluse esteetika rakendamist.[39]

Kütid ei tohi paljastada oma jahi-
kavatsusi ega üldse rääkida metsas toimuva kohta selget juttu. Kaude kõnelemine valmistab kütti jahilkäiguks hingeliselt ette ja hoiab teda vajalikus meeleolus ka jahiretke ajal. Kütt säilitab segase jutuga oma jahiõnne ja hoiab ära nõiduse.[40] Et mitmemõtteline jutt võimaldab komidel üldist küttimiseks vajalikku meeleolu hoida, kinnitavad jahimehed ka otsesõnu, niivõrd kui sellist asja saab otse öelda. Ebamäärasuse selgitamisel pole võimalik tõtt otse või selgelt kõneleda, sest see oleks animistliku maailmatajuga
vastuolus. Kui alati tuleb natuke viltu rääkida, siis sellises filosoofilises ruumis pole otserääkimine tõe esiletulemise viis. Tõe otsene selgitamine on sel juhul valetamine. Tõde muutub kohe millekski muuks, sest ta pole see, mida öeldakse. Komi tõtt polegi võimalik otse ja täpselt väljendada.

On midagi olemuslikku selles, kuidas paarisaja aasta jooksul muutuvad kirjeldused küll stiililt, ent sõnum jääb samaks. Selles ebaselges jutus, mida ajavad nii kirjanikud, etnograafid kui ka kütid ise, on midagi iseloomulikku, midagi, mis komidel metsa tunnetuslikku pühadust tajuda võimaldab. Et metsalugusid mõista, peab sõnum olema hägune. Võti komide püha metsa mõistmiseks peitub juba osutatud loomismüütides. Metsavaimule jääb Jeni jutust selge pilt asjade seisust. Samas ei tohi kunagi uskuda kõike, mida metsa kohta räägitakse. Seega on metsavaim lihtsalt vilets kuulaja. Ta peaks teadma, et komi peajumala sõnad ja teod on hämarad. Tegelikult ei või me olla päris kindlad, kes kogu selle komi kultuuri „metsikuse“ lõi.

Metsaveer Parma (Metsa) külas. Foto: Art Leete 2009

Metsaveer Parma (Metsa) külas. Foto: Art Leete 2009

Artikkel on valminud Eesti Teadusagentuuri projekti PUT590 ja ERA.Net RUS Plus programmi projekti CORUNO toel.

[1] П. Лимеров, Му пуксьöм: Коми войты-плöн мифология. Сотворение мира: Мифология народа коми. Sõktõvkar, 2005, lk 27.

[2] Путешествие В. Кандинского к зырянам в 1889 г. / V. Kandinsky’s journey to the Zyryans in 1889. Koost. I. Kotõljeva. Toim. I. Žerebtsov, A. Pavlov. Sõktõvkar, 2013, lk 60.

[3] N. Konakov, Metsavana. Rmt-s: I. Iljina, N. Konakov, P. Limerov jt. Komi mütoloogia. Tlk N. Kuznetsov, A. Niinemets. Tartu, 2015, lk 255.

[4] П. Лимеров, Му пуксьöм: Коми войтыплöн мифология, lk 51.

[5] Путешествие В. Кандинского к зырянам в 1889 г., lk 53.

[6] У. Т. Сирелиус, Из путешествия по северо-востоку России. Tlk A. Survo. Арт, 1998, nr 1, lk 123.

[7] У. Т. Сирелиус, Из путешествия по северо-востоку России II. Tlk A. Survo. Арт, 1998, nr 3, lk 176.

[8] У. Т. Сирелиус, Из путешествия по северо-востоку России, lk 123–125.

[9] А. Загребин, В. Шарапов, К истории „Пермской экспедиции“ У. Т. Сирелиуса. Этнографическое обозрение, 2008, nr 1, lk 114.

[10] З. Немшилова, Зыряне и Зырянский край в русской литературе XIX века. Rmt-s: В дебрях Севера. Koost. Z. Nemšilova. Sõktõvkar, 1999, lk 10–11; О. Бондаренко, Из жизни коми-зырян (по материалам российских периодических изданий XIX – начала XX века). Rmt-s: В краю зырянском. (По материалам российских периодических изданий XIX – начала XX века). Koost. O. Bondarenko. Sõktõvkar, 2011, lk 11.

[11] В. Лимерова, К вопросу о становлении национальной словесности: зырянская тема в литературных документах XIX века. Rmt-s: Зыряне и зырянский край в литературных документах XIX века. Koost. V. Limerova. Sõktõvkar, lk 6.

[12] П. Засодимский, Лесное царство. Rmt-s: В дебрях Севера.

[13] M. J. Eisen, Eestlaste sugu. Tartu, 2008, lk 203.

[14] Дневник Василия Николаевича Латкина, во время путешествия на Печору, в 1840 и 1843 годах. Часть первая. Записки Императорского Русского географического общества. Книжка VII. Sankt-Peterburg, 1853, lk 40.

[15] Andrei tee (komi k-s: Andrei tui) kulges praegusest Kulömdinist põhja, Požegi suunas viivast maanteest mõni kilomeeter ida poolt. Jahimehed kasutavad Andrei tui säilinud lõike tänapäevalgi.

[16] Ф. Прокошев, Поездка по Вологодской губернии в Печорский край к будущим водным путям на Сибирь. Sankt-Peterburg, 1909, lk 74.

[17] N. Konakov, Metsavana, lk 252.

[18] М. Михайлов, Промыслы зырян Устьсысольского и Яренского уездов Вологодской губернии. Rmt-s: Зыряне и зырянский край в литературных документах XIX века, lk 23.

[19] Vt N. Konakov, Jirkap. Rmt-s: I. Iljina, N. Konakov, P. Limerov jt, Komi mütoloogia, lk 141–142.

[20] К. Абрамов, В Зырянском краю. Moskva, 1914, lk 3–4.

[21] Sealsamas, lk 4.

[22] Sealsamas, lk 41.

[23] V. Lipin, A. Leete, Lihtsad ja varjatud sõnumid tänaste komi küttide juttudes. Rmt-s: Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat 58. Toim. P. Runnel jt. Tartu, 2015, lk 15–31.

[24] К. Жаков, Этнологический очерк зырян [1901]. Rmt-s: К. Жаков, Под шум северного ветра: Рассказы, очерки, сказки и предания. Koost. A. Turkin. Sõktõvkar, 1990, lk 315.

[25] K. Žakov, Biarmia. Komi eepos. Tlk A. Valton. Tallinn, 2015, lk 6.

[26] В. Латкин, О зырянах [1844]. Rmt-s: В краю зырянском, lk 28; П. Засодимский, Лесное царство, lk 152.

[27] В. Липин, Охотничье-рыболовецкое снаряжение народа коми в фондах Национального музея Республики Коми. Каталог. Toim. A. Pavlov. Sõktõvkar, 2011, lk 3–4.

[28] Н. Бурилова, Быт и нравы коми крестьян-охотников в романе В. Юхнина „Алая лента“. Rmt-s: Традиционная культура и быт народа коми. (Труды Института языка, литературы и истории, 20.) Toim. L. Žerebtsov. Sõktõvkar, 1978, lk 31.

[29] Sealsamas, lk 30.

[30] В. Налимов, К этнологии коми (наброски) [1924]. Rmt-s: В. Налимов, Очерки по этнографии финно-угорских народов. Iževsk; Sõktõvkar, 2010, lk 81.

[31] А. Сидоров, Знахарство, колдовство и порча у народа коми. Материалы по психологии колдовства. Sankt-Peterburg, 1997 [1928], lk 42–47.

[32] Н. Конаков, Охотничьи артели у коми. Rmt-s: Традиционная культура и быт народа коми, lk 18–19.

[33] Н. Конаков, Охотничье право собственности и охотничья мораль у коми. Sealsamas, lk 4, 12–13.

[34] Sealsamas, lk 13–14; Н. Бурилова, Быт и нравы коми крестьян-охотников в романе В. Юхнина „Алая лента“, lk 35–37; И. Ильина, О. Уляшев, Мужчина и женщина в традиционной культуре коми. Sõktõvkar, 2009, lk 111–112.

[35] O. Uljašev, Jögor Petõri sõna. Rmt-s: Seal kaugel-kaugel. Valik komi proosat. 30 lugu 27-lt autorilt aastatest 1924–2010. Koost. N. Obrezkova. Tlk N. Obrezkova, A. Valton. Tallinn, 2011, lk 261.

[36] И. Ильина, О. Уляшев, Мужчина и женщина в традиционной культуре коми, lk 101.

[37] В. Налимов, Некоторые черты из языческого миросозерцания зырян [1903]. Rmt-s: В. Налимов, Очерки по этнографии финно-угорских народов, lk 19.

[38] Sealsamas, lk 20.

[39] A. Leete, V. Lipin, The Concept of Truth in the Komi Hunting Stories. Acta Borealia, 2015, kd 32, nr 1, lk 81–82; V. Lipin, A. Leete, Lihtsad ja varjatud sõnumid tänaste komi küttide juttudes, lk 19.

[40] И. Ильина, О. Уляшев, Мужчина и женщина в традиционной культуре коми, lk 104–107.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi