Mis on natsionaalsotsialism?

LEV TROTSKI

Lihtsameelsed arvavad, et kuningaseisus peitub kuningas endas, tema hermeliinmantlis ja kroonis, tema lihas ja luus. Tegelikult on kuningaamet inimestevaheline suhe. Kuningas on ainult sellepärast kuningas, et tema isiku kaudu saavad kuju miljonite inimeste huvid ja eelarvamused. Kui arengu hoovus need vastastikused suhted minema uhub, osutub kuningas vaid rippuva alahuulega räsitud mehikeseks. Sellest oleks oma värsketele muljetele toetudes üht-teist jutustada sel, keda kunagi nimetati Alfonso XIII-ks.

Juht jumala armust ja juht rahva armust erinevad selle poolest, et viimane peab endale ise teed rajama või vähemalt aitama asjaoludel end avastada. Kuid ikkagi on juht alati inimestevaheline suhe, individuaalne pakkumine vastuseks kollektiivsele nõudlusele. Mida enam otsitakse Hitleri edu saladust temas endas, seda teravamalt vaieldakse ta isiku üle. Ometi on raske leida teist poliitilist kuju, kes sel määral oleks anonüümsete ajaloojõudude ristumispunktiks. Mitte igast tigestunud väikekodanlasest ei võinuks saada Hitlerit, kuid kübeke Hitlerit on peidus igas tigestunud väikekodanlases.

Saksa kapitalismi kiire kasv enne sõda ei tähendanud sugugi lihtsalt vaheklasside hävingut; laostades ühed väikekodanluse kihid, lõi ta uuesti teised: käsitöölised ja poodnikud – tehaste ümbruses, tehnikud ja administraatorid – tehaste sees. Kuid säilides ja arvult isegi kasvades ei moodusta uus ja vana väikekodanlus suurt üle poole saksa rahvast. Vaheklassid kaotasid viimsegi raasu oma iseseisvusest, elasid suurtööstuse ja pangasüsteemi perifeerias, toitusid palukestest monopoolsete trustide ja kartellide laualt ning nonde traditsiooniliste teoreetikute ja poliitikute ideelistest armuandidest.

Lüüasaamine sõjas püstitas saksa imperialismi teele müüri. Väljapoole suunatud dünaamika pöördus sissepoole. Sõda kasvas üle revolutsiooniks. Sotsiaaldemokraadid, aidanud Hohenzollernil sõda selle traagilise lõpuni tüürida, proletariaadil revolutsiooni lõpuni viia ei lasknud. Neliteist aastat kulus Weimari vabariigil enese pidevale väljavabandamisele, et ta üldse olemas on. Kommunistlik partei kutsus töölisi üles uuele revolutsioonile, kuid selgus, et ta pole suuteline seda juhtima. Saksa proletariaat oli teinud läbi sõja, revolutsiooni, parlamentarismi ja pseudobolševismi tõusud ja langused. Samal ajal kui vanad kodanlikud parteid end lõpuni olid ammendanud, osutus ärakurnatuks ka töölisklassi dünaamiline jõud.

Sõjajärgne kaos andis käsitöölistele, kaupmeestele ja teenistujatele sama julma hoobi kui töölistele. Kriis põllumajanduses laostas talupojad. Keskkihtide allakäik ei saanud tähendada nende proletariseerumist, kuna juba proletariaadist endast oli eraldunud krooniliste töötute hiigelarmee. Väikekodanluse massiline kerjustumine, mida lips ja kunstsiidist sukad vaid vaevu varjata suutsid, õõnestas läbi kõik ametlikud tõekspidamised ja ennekõike demokraatliku parlamentarismi doktriini.

Parteide rohkus, valimiste palavikulised külmavapped, lakkamatud valitsusvahetused komplitseerisid sotsiaalset kriisi kaleidoskoopiliste, kuid viljatute poliitiliste kombinatsioonidega. Sõja, lüüasaamise, reparatsioonide, inflatsiooni, Ruhri okupatsiooni, kriisi, viletsuse ja kibestumise atmosfääris tõusis väikekodanlus üles kõigi vanade parteide vastu, kes olid teda petnud. Valusad solvumised, mis olid saanud osaks pankrotti läinud väikeomanikele, nende ülikooliharidusega poegadele, kel polnud ametikohti ega kliente, nende tütardele, kel puudusid kaasavara ja peigmehed, tekitasid nõudmise korra ja raudse käe järele.

Need, kes tõstsid natsionaalsotsialismi lipu, tulid vana armee alam- ja keskastme juhtkoosseisu hulgast. Aumärkidega ehitud ohvitserid ja allohvitserid ei suutnud uskuda, et mitte ainult nende kangelasteod ja kannatused polnud isamaale kaotsi läinud, vaid et ka neid endid ei oota tänutäheks mingid erilised eelisõigused. Siit nende viha revolutsiooni ja proletariaadi vastu. Samal ajal ei tahtnud nad leppida sellega, et pankurid, töösturid, ministrid sunnivad neid tagasi pöörduma oma tagasihoidlikele kohtadele raamatupidajate, inseneride, postiametnike ja rahvakooliõpetajatena. Siit nende „sotsialism“. Yseri jõe ääres ja Verduni all olid nad õppinud oma ja teiste elu kaalule panema ning kõnelema käskluste keeles, mis kõvasti imponeeris tagala väikekodanlusele. Nii saidki neist inimestest juhid.

Oma poliitilise karjääri algul paistis Hitler teiste seast silma ehk vaid ägedama temperamendi, valjema hääle, enesekindlama vaimse piiratusega. Ta ei tulnud liikumisse mingi oma programmiga, kui mitte võtta arvesse häbistatud sõduri kättemaksujanu. Hitler alustas solvumistest ja kaebustest – Versailles’ rahutingimuste üle, elukalliduse tõusu üle, austuse puudumise üle teeneka allohvitseri vastu, juudi pankurite ja ajakirjanike salasepitsuste üle. Laostunud, meeleheitel inimesi, nii haavaarmide kui ka värskete sinikatega, oli riigis piisavalt. Igaüks neist tahtis rusikaga vastu lauda põrutada. Hitler oskas seda teha paremini kui teised. Tõsi, ta ei teadnud teed, kuidas hädast välja tulla. Kuid tema paljastused kõlasid kord nagu käsklused, kord kui armutule saatusele suunatud palve. Hukkumisele määratud klassid, nagu ka lootusetud haiged, ei väsi varieerimast oma kaebeid ega kuulamast lohutussõnu. Vastavalt olid häälestatud kõik Hitleri kõned. Sentimentaalne ebamäärasus, mõttedistsipliini puudumine, võhiklus ühes kirju lugemusega – kõigist neist miinustest said plussid. Nad andsid talle võimaluse kuhjata natsionaalsotsialismi kerjakotti kokku kõik rahulolematuse liigid ning juhtida massi suunas, kuhu see teda tõukas. Omaenese esialgsetest improvisatsioonidest säilitas oraatori mälu selle, mis oli heakskiitu leidnud. Ta poliitilised ideed olid kõnesaali akustika vili. Nii kujunes välja loosungite valik. Nii settis programm. Nii formeerus toormaterjalist „juht“.

Mussolini suhtus algusest peale sotsiaalsesse mateeriasse teadlikumalt kui Hitler, kellele mingisuguse Metternichi politseilik müstitsism on lähemal kui Machiavelli poliitiline algebra. Mussolini on intellektuaalselt julgem ja küünilisem. Piisab, kui vaid meenutada, et see Rooma ateist üksnes kasutab religiooni ära samamoodi nagu politseid või justiitssüsteemi, aga tema Berliini kolleeg tõepoolest usub erilisse jumalikku ettehooldesse. Juba sel ajal, kui tulevane Itaalia diktaator pidas Marxi „meie ühiseks surematuks õpetajaks“, kaitses ta – ja sugugi mitte oskamatult – teooriat, mis näeb kaasaja ühiskonnaelu eeskätt vastastikuse suhtena kahe põhiklassi, kodanluse ja proletariaadi vahel. Tõsi, kirjutas Mussolini 1914. aastal, nende vahel asuvad rohkearvulised vahekihid, mis moodustavad otsekui „inimkollektiivi ühendava kanga“; kuid „kriisiperioodidel tõmbab neid tulenevalt oma huvidest ja ideedest emma-kumma põhiklassi poole“. Väga tähtis üldistus! Nii nagu arstiteadus relvastab meid võimalusega mitte üksnes inimest ravida, vaid ka läkitada ta kõige lühemat teed esiisade juurde, nii andis klassisuhete teaduslik analüüs, mis selle loojal oli mõeldud proletariaadi mobiliseerimiseks, Mussolinile pärast ta vastasleeri üle minemist võimaluse mobiliseerida vaheklassid proletariaadi vastu. Hitler tegi ära sama töö, tõlkides fašismi metodoloogia saksa müstitsismi keelde.

Lõkked, milles nüüd põleb patune marksistlik kirjasõna, valgustavad eredalt natsionaalsotsialismi klassiolemust. Seni kuni natsid tegutsesid kui partei ja mitte kui riigivõim, nad praktiliselt ei leidnud ligipääsu töölisklassile. Teiselt poolt ka suurkodanlus, isegi see, kes Hitlerit rahadega toetas, ei pidanud tema parteid omaks. Rahvuslik „taassünd“ toetus täielikult vaheklassidele, rahvuse kõige mahajäänumale osale, ajaloo raskele ballastile. Poliitiline kunst seisnes selles, et väikekodanlus tema vaenu pinnal proletariaadi vastu ühte liita. Mida on vaja selleks, et hakkaks parem? Ennekõike ahistada neid, kes allpool. Jõuetu suurkapitali ees, loodab väikekodanlus nüüd proletariaadi purustamisega enda väärikust taastada.

Natsid on oma võimupöördele usurpeerinud „revolutsiooni“ nime. Tegelikult Saksamaal nagu ka Itaalias jätab fašism sotsiaalse süsteemi puutumata. Omaette võetuna ei vääri Hitleri võimupööre isegi, et teda nimetataks kontrrevolutsiooniks. Kuid teda ei tohi vaadelda isoleeritult: ta on Saksamaal 1918. aastal alanud vapustuste tsükli lõpp-punktiks. Novembrirevolutsioon, mis tõi võimule tööliste ja sõdurite nõukogud, oli oma põhitendentsilt proletaarne. Kuid proletariaadi eesotsas seisnud partei andis võimu tagasi kodanluse kätte. Selles mõttes avasid sotsiaaldemokraadid kontrrevolutsiooni ajastu veel enne, kui revolutsioon jõudnuks oma tööd lõpule viia. Kuid niikaua kui kodanlus sõltus sotsiaaldemokraatidest, järelikult töölistest, säilitas režiim kompromissi elemente. Sealjuures ei jätnud ei saksa kapitalismi välis- ega siseolukord talle enam taganemiseks ruumi. Kui sotsiaaldemokraatia oli päästnud kodanluse proletaarsest revolutsioonist, saabus fašismi kord vabastada kodanlus sotsiaaldemokraatiast. Hitleri võimuhaaramine on lihtsalt viimane lüli kontrrevolutsiooniliste nihete ahelas.

Väikekodanlus on vaenulik arenguidee suhtes, sest areng töötab vääramatult tema vastu: progress ei ole toonud talle midagi muud kui võlgu, mida pole lootustki tagasi maksta. Natsionaalsotsialism ei lükka tagasi mitte ainult marksismi, vaid ka darvinismi. Natsid neavad materialismi, sest tehnika võidud looduse üle tähendasid suurkapitalismi võitu väikekapitalismi üle. Liikumise juhid teevad lõpu intellektualismile mitte niivõrd selle pärast, et nende enda intellekt on teise- või kolmandajärguline, vaid eeskätt selle pärast, et nende ajalooline roll ei võimalda ainsatki mõtet lõpuni viia. Väikekodanlus vajab kõrgemat instantsi, mis seisaks ülalpool mateeriat ja ajalugu ning oleks kaitstud konkurentsi, inflatsiooni, kriisi ning haamri alla mineku eest. Evolutsioonile – 20., 19. ja 18. sajandile – seatakse vastu rahvuslik idealism kui heroilise alge allikas. Hitleri rahvus on väikekodanluse enda mütoloogiline vari, selle pateetiline sonimine tuhandeaastasest riigist maa peal.

Et tõsta rahvus ajaloo kohale, otsitakse talle tuge rassist. Ajalugu vaadeldakse kui rassi emanatsiooni. Rassi omadused konstrueeritakse sõltumatuna muutuvatest sotsiaalsetest tingimustest. Lükanud „majandusliku mõtlemise“ tagasi kui madala, laskuvad natsionaalsotsialistid korruse võrra allapoole: majandusliku materialismi asemel apelleerivad nad zooloogilisele materialismile.

Rassiteooria, otsekui loodud pretensioonikale iseõppinule, kes otsib universaalset võtit kõigi elusaladuste tarvis, näeb eriti nutune välja ideedeajaloo valguses. Et luua usku puhtaverelisse sakslusse, tuli Hitleril pruugitud kujul laenata rassismi ideed prantsuse diplomaadilt ja harrastuskirjanikult Gobineault. Poliitilise metodoloogia leidis ta juba valmina eest itaallastelt. Mussolini omakorda oli ulatuslikult kasutanud Marxi klassivõitluse teooriat. Marksism ise aga oli olnud saksa filosoofia, prantsuse ajaloo- ja inglise majandusteaduse ühendamise saadus. Kui jälgida retrospektiivselt ideede genealoogiat, ka kõige reaktsioonilisemate ja nürimeelsemate oma, ei jää rassismist jälgegi.

Natsionaalsotsialistliku filosoofia armetus mõistagi ei seganud akadeemilisel teadusel asumast täies purjes Hitleri kiiluvette, niipea kui vaid tolle võit oli piisavalt kindlaks saanud. Weimari vabariigi aastad olid suuremale osale professorkonnast tähendanud rahutut segadusteaega. Ajaloolased, ökonomistid, juristid ja filosoofid olid ekselnud äraarvamistöös, milline võistlevatest tõekriteeriumidest on õige, st milline leer osutub lõppkokkuvõttes olukorra peremeheks. Fašistlik diktatuur kõrvaldab ülikoolikateedrite Faustide kahtlused ja Hamletite kõhklused. Parlamentaarse relativismi hämarusest astub teadus taas absoluutide kuningriiki. Einsteinil tuleb oma telk püsti lüüa väljaspool Saksamaad.

Poliitilises plaanis on rassism šovinismi ülespuhutud ja ärplev, frenoloogiaga paaritatud erikuju. Nii nagu laostunud aadelkond leidis lohutust oma vere suursugususest, nii joobub kerjustunud väikekodanlus muinasjuttudest oma rassi eriliste eelisomaduste kohta. Tasub tähele panna, et natsionaalsotsialismi juhid ei ole mitte Saksamaa sakslased, vaid nad on pärit Austriast, nagu Hitler ise, endistest tsaariimpeeriumi Läänemere-provintsidest, nagu Rosenberg, koloniaalmaadest, nagu Hess, Hitleri praegune asetäitja partei juhtimise alal. Oli vaja barbaarsete rahvuslike kakluste kooli kultuuri ääremaadel, et sisendada „juhtidele“ neid ideid, mis seejärel leidsid vastukaja Saksamaa kõige barbaarsemate klasside südameis.

Isiksus ja klass – liberalism ja marksism – on kurjast. Rahvus – hea. Kuid niipea kui kerkib omandi küsimus, pöördub filosoofia pahupidi. Ainult isiklikus omandis on lunastus. Idee rahvuslikust omandist on bolševismi sigitis. Jumalustades rahvust, ei taha väikekodanlus talle midagi anda. Vastupidi, ta ootab, et hoopis rahvus teda omandiga varustaks ning kaitseks teda nii töölise kui ka  kohtupristavi eest. Paraku ei anna Kolmas Reich väikekodanlusele mitte midagi peale uute maksude.

Kaasaegse majanduse vallas, mis on sidemetelt rahvusvaheline, meetoditelt anonüümne, mõjub rassipõhimõte tulnukana keskaegselt kalmistult. Natsid teevad juba ette järeleandmisi: rassipuhtust, mida vaimu kuningriigis tõendatakse passiga, tuleb majanduse alal tõendada peamiselt efektiivsusega. Tänapäeva tingimustes tähendab see – konkurentsivõimelisusega. Tagaukse kaudu pöördub rassism tagasi majandusliku liberalismi juurde, olles vaid vabastanud selle poliitilistest vabadustest.

Majanduses taandub natsionalism praktiliselt vaid oma jõhkrusest hoolimata jõuetule antisemitismi purskele. Tänapäeva majandussüsteemist eraldavad natsid välja liigkasu- ja pangakapitali kui kurjuse kehastuse: just selles sfääris on juudi kodanlusel teatavasti oluline roll. Kummardades maani kapitalismi kui terviku ees, kuulutab väikekodanlus sõja kurjale kasusaamise vaimule pikahõlmalises kaftanis poola juudi isikus, kel tihtipeale pole krossigi taskus. Rassilise üleoleku peamiseks tõestuseks saab pogromm.

Programm, millega natsionaalsotsialism võimule tuli, meenutab – oh häda! – suuresti juudi pudupoodi kuskil provintsikolkas: mida kõike siin küll pole – madalate hindadega ja veel madalama kvaliteediga! Mälestused „õnnelikest“ vaba konkurentsi aegadest ja hämarad pärimused seisuseühiskonna stabiilsusest; lootused koloniaalimpeeriumi taassünnile ja unistused suletud majandusest; fraasid tagasipöördumisest rooma õiguse asemel muinasgermaani oma juurde ja ameerikalike maksumoratooriumide nõudmine; kadedus ja vaen ebavõrdsuse pärast inimesega, kel on eramaja ja auto, ja loomalik hirm võrdsuse ees sonimütsis ja kraeta särgis töölisega; natsionalistlik raev ning hirm ülemaailmsete võlausaldajate ees… Kõik rahvusvahelise poliitilise mõtte jäätmed läksid saksa uue messianismi varaaida täiteks.

Fašism tegi poliitikale kättesaadavaks ühiskonna süvakihid. Mitte ainult talutaredes, vaid ka linnade pilvelõhkujais elab kõrvuti 20. sajandiga tänapäevalgi edasi 10. või 13. sajand. Sajad miljonid inimesed kasutavad elektrivoolu, lakkamata sealjuures uskumast žestide ja loitsude maagilisse väesse. Rooma paavst jutlustab raadio teel vee muutmisest veiniks. Filmitähed tegutsevad ennustajatena. Lendurid, kes juhivad imepäraseid mehhanisme, mis inimgeenius on loonud, kannavad kampsuni all amulette. Kui ammendamatud on pimeduse, nõmeduse ja metsikuse varud! Meeleheide tõstis nad jalule, fašism andis neile võitluslipu. Kõik see, mis vääramatu arengu käigus pidanuks olema rahvuslikust organismist väljutatud kultuuri ekskrementidena, murdis nüüd välja kurgu kaudu: kapitalistlik tsivilisatsioon oksendab läbiseedimata barbaarsust. Selline on natsionaalsotsialismi füsioloogia.

Saksa nagu ka itaalia fašism tõusis võimule väikekodanluse turjal, muutes selle taraaniks töölisklassi ja demokraatlike institutsioonide vastu. Kuid võimu enda kätte saanud fašism on kõike muud kui väikekodanluse valitsus. Vastupidi, see on monopolistliku kapitalismi kõige halastamatum diktatuur. Mussolinil on õigus: vaheklassid ei ole iseseisvaks poliitikaks suutelised. Suurte kriiside perioodil on nad kutsutud absurdini viima emma-kumma põhiklassi poliitikat. Fašismil õnnestus tõugata nad kapitali teenistusse. Sellised loosungid nagu trustide riigistamine või mittetöiste tulude kaotamine heideti võimule tulles kohe üle parda. Vastupidi, Saksamaa „maade“ partikularism, mis oli toetunud väikekodanluse omapäradele, pidi andma teed kapitalistlik-politseilikule tsentralismile. Natsionaalsotsialismi sise- ja välispoliitika iga edusamm saab vältimatult tähendama väikekapitali allasurumist suurkapitali poolt.

Väikekodanlike illusioonide programmi ära ei muudeta; see lihtsalt irdub tegelikkusest ja hajutatakse rituaalseteks aktideks. Kõigi klasside üheksliitumine taandub poolsümboolsele töökohustusele ja 1. mai töölispüha konfiskeerimisele „rahva hüvanguks“. Gooti kirja säilitamine vastukaaluks ladina omale on sümboolne revanš ülemaailmse turu ikke eest. Sõltuvus rahvusvahelistest, sealhulgas juudi pankuritest ei leevene kriipsuvõrragi; see-eest on nüüd keelatud talmudi rituaali kohaselt loomi tappa. Kui põrgutee on sillutatud heade kavatsustega, siis Kolmanda Reichi tänavad on sillutatud sümbolitega. Taandades väikekodanlike illusioonide programmi pelgalt bürokraatlikuks maskeraadiks, tõuseb natsionaalsotsialism rahvuse kohale kui imperialismi ehedaim vorm. Lootused, et Hitleri valitsus juba täna-homme langeb oma seesmise ebajärjekindluse ohvriks, on petlikud. Programm oli natsidele vajalik selleks, et võimule tulla; kuid võim ei teeni Hitleri kätes üldsegi mitte programmi täitmise eesmärki. Sihte seab talle monopolistlik kapital. Rahva kõigi jõudude ja vahendite vägivaldne kontsentreerimine imperialismi huvides – fašistliku diktatuuri tõeline ajalooline missioon – tähendab valmistumist sõjaks, aga see ülesanne omakorda ei salli mingit sisemist vastupanu ja viib võimu edasisele mehaanilisele kontsentreerimisele. Fašismi ei saa ei reformida ega erru saata. Teda on võimalik üksnes kukutada. Natsirežiimi poliitiline orbiit viib paratamatult alternatiivini: sõda või revolutsioon?

Prinkipo, 10. juunil 1933 

PS.

Lähenemas on natsidiktatuuri esimene aastapäev. Kõik režiimi tendentsid on jõudnud selge ja ilmse kuju võtta. „Sotsialistlik revolutsioon“, mida esitati väikekodanlikele massidele kui rahvusliku revolutsiooni hädavajalikku täiendust, on ametlikult likvideeritud ja hukka mõistetud. Klassidevaheline vendlus leidis oma kulminatsiooni selles, et ühel valitsuse poolt selleks eraldi määratud päeval loobuvad varakad varatute heaks külmast eelroast ja magustoidust. Võitlus tööpuudusega taandus senise poolenisti näljapajuki jagamisele kaheks osaks. Ülejäänu jääb juba unifitseeritud statistika hooleks. Plaanipärane autarkia on vaid majanduslanguse uus faas.

Mida jõuetum on natsirežiim majanduse alal, seda enam on ta sunnitud kandma oma ponnistused üle välispoliitika valdkonda. See on täies vastavuses läbinisti agressiivse saksa kapitalismi sisedünaamikaga. Natside ootamatu pöördumine rahuarmastavate avalduste poole võis tulla üllatusena vaid täielikele tobudele. Mis meetod siis veel Hitleri käsutusse jääb, kui mitte veeretada vastutus sisemiste hädade eest välisvaenlastele ja koguda diktatuuri surve all imperialismi lõhkejõudu? Natside programmi seda osa, mis enne nende võimuletulekut avalikult märkamata jäi, täidetakse nüüd kogu maailma silme all raudse järjekindlusega. Uue üleeuroopalise katastroofi tähtaja määrab aeg, mis kulub Saksamaal relvastumiseks. Küsimus pole kuudes, kuid ka mitte aastakümnetes. Mõnest aastast on küll, et Euroopa osutuks taas kistuks sõtta, kui Saksamaa enda sisemised jõud Hitlerit õigeaegselt ei takista.

  1. novembril 1933

Vene keelest tõlkinud Kajar Pruul

Лев Троцкий, Что такое национал-социализм? – Л. Троцкий. Архив в 9 томах: Том 7. Toim. J. Felštinski.

 

EERO LOONE

Kes oli Lev Trotski?

1930. aastatest alates kinnistus Nõukogude Liidus teadmine, et Lev Trotski oli oma tegevuse algusest peale väga paha: Lenini vaenlane, ülemaailmse NSV Liidu vastase vandenõu juht, imperialistide agent ja terroriaktide korraldaja. Tegemist oli stalinliku müüdiga.

See müüt oli teadlik segu tõest ja valest. Lev Trotski oli tsaariaegse Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Partei juhtivaid liikmeid. Algselt ei kuulunud ta tõesti ei enamlaste (Lenin), kuid ka mitte vähemlaste fraktsiooni. Lõhkiläinud partei enamliku tiivaga ühines ta lõplikult ja ametlikult 1917. aasta suvel. Stalinlik müüt vaikis aga maha, et oktoobris 1917 oli Trotski Petrogradi nõukogu esimehena pealinna tegelik linnapea ja sellena enamlaste oktoobripöörde korraldaja. Maha vaikiti seegi, et revolutsioonijärgses enamlaste võidetud kodusõjas oli Trotski sõjaminister („sõjaasjade rahvakomissar“) ja sellena Punaarmee juht. Hiljem jäi Trotski Stalinile võimuvõitluses alla, visati komparteist välja ja 1929. aastal saadeti välismaale pagulusse, kus tegeles artiklite ja raamatute kirjutamisega. Pagulusse saatmisest räägiti ainult müüdi täisversioonis. Võimuvõitlust Staliniga tõlgendati partei õõnestamisena.

Kõigepealt elas Trotski Türgis ja alljärgnev artikkel ongi kirjutatud seal. Samal aastal kirjutas ta veel poolsada artiklit, enamik neist ilmus vähelevinud väljaannetes. Elu lõpupäevad veetis Trotski Mehhikos, kus tapeti 1940. aastal NSV Liidu salateenistuse agendi poolt. Mingit vandenõu juhtida Trotski ei saanud, sest tal puudus kodumaal tõsiseltvõetav pooldajaskond, aga Stalinit ta vihkas ja kukutada ihaldas küll. Spioon ta ei olnud. Individuaalset terrorit ja Stalinile atentaadi korraldamist ta ei pooldanud, nagu teisedki tavalised marksistid. Neis asjus Stalini loodud müüt valetab.

Läänemaailmas tekkis hiljem antistalinlik müüt Trotskist, mis formeerus tema kunagise pooldaja Isaac Deutscheri 1960. aastatel avaldatud biograafiana.[1] Nüüdseks on kustunud seegi.

Kui nõukogudeaegses Eestis üliõpilased lihtsalt kordasid eksamil vajalikke vormeleid ja tõenäoliselt unustas enamik kogu asja ära, siis Venemaal oli tegemist südamelähedasema skandaaliga. Seal peeti kommunistlikku võimu legitiimseks, eriti pärast Teist maailmasõda. Venemaal taipasid kõik, et Trotski oli olnud üks omadest, komparteid ja riiki valitseva poliitbüroo liige, ning et mingil moel oli temast äkki saanud võõras, vaenlane. Trotskismi-süüdistuse alusel lasti 1937–1939 maha tõenäoliselt umbes miljon inimest, kes kõik pärast ülekuulamisi end süüdi olid tunnistanud. Laagritesse saadeti veel rohkem.

Oma artikli „Mis on natsionaalsotsialism?“ pealkirjas püstitatud küsimusele Trotski tegelikult ei vasta. Ta vastab küsimusele, mis põhjustas natsismi-fašismi. Põhjus ei ole tagajärg. Ka Trotski edasised kirjutised ei sisalda natside loodud poliitilise korra mudelit/teooriat. Samuti ei leiutanud ega omanud ta sotsioloogia kõrval poliitika enda toimimise üldmudelit, nagu ei omanud seda teisedki marksistid.

Trotski kirjutas impressionistlikku poliitilist sotsioloogiat, mis kordab paljusid omaaegsete marksistide arvamusi. Tänapäeval on loomulikult olemas ka mittemarksistlik poliitikasotsioloogia ja näiteks kasvõi USA avaliku arvamuse küsitlused lähtuvad selgelt marksismiga sarnasest eeldusest poliitiliste eelistuste olemasolu kohta sotsiaalsetel rühmitustel. Samas võib sündmuste kaasaegne toimuvat õigesti hoomata, võib aga ka eksida.

Trotski ei esita põhjendavaid andmeeritlusi. Lenin tegi valimiste analüüse, Trotski valimistulemustest ei hooli, valimisi ei mainigi, kuigi teadis, et natsid olid 1932. aastal saanud Saksamaa suurima toetusega parteiks. Ta näib arvavat, et ainult Saksa kompartei suutmatus on uue revolutsiooni mittetoimumise põhjuseks Saksamaal. Saksa kompartei oli küll massipartei, aga väiksem nii natsidest kui ka sotsiaaldemokraatidest. 14–17% hääli saanud partei poleks kuidagi ainult oma jõududega suutnud haarata võimu. Muuseas, kui Trotskil vaja oli, siis kasutas ta valimistulemusi oma arvamuste põhjendamiseks küll.

Natside põhitoetajaks enne nende võimuletulekut pidas Trotski poliitiline sotsioloogia tookordse Saksamaa alamkeskklassi („väikekodanlasi“). See tema keskne tähelepanek on õige ja käesolevaks ajaks üldtunnustatud. Saksa poliitiliste jõudude vaatluses puudub Trotskil aga täielikult käsitlus katoliiklikest parteidest (tsentrist ja Baieri rahvaparteist). Needki olid massiparteid ja marksistina pidanuks ta küsima, kes moodustasid nende toetajaskonna ja miks nad ei pooldanud natse. Need küsimused jättis ta esitamata.

Natside ideoloogiat ei võta Trotski tõsiselt. Tal on õigus, et see oli ebaoriginaalne, aga tema mõõdupuuks sealjuures on Kautsky ja Buhharini poolt süstematiseeritud marksism. Natsidel tõepoolest puudus eksplitsiitne ja ühtne filosoofiline süsteem, ühegi poliitikateoreetiku, majandusteadlase, sotsiaalantropoloogi ainujärgijad nad polnud, kuid kindlat ideedekomplekti nad omasid ja seda ideestikku pärast võimuvõtmist teostasidki. Vaatamata partei nimetusele (Saksa Rahvussotsialistlik Töölispartei) sotsialismi nende ideestikus ei sisaldunud, kuid riigi sisuline kontroll eraettevõtluse üle oli lubatav. Rahvuslusest tulenes maailmavalitsemise idee, koos arusaamaga, et sõjata pole see eesmärk teostatav. Algses marksistlikus mudelis rahvused puuduvad ja Trotski rahvuslusest ilmselt aru ei saanud, kuigi mõistis seda hukka. Natside sõjaprogrammi tõsidust mõistis ta aga juba enne nende võimuletulekut ja juhtis sellele tähelepanu ka edaspidi.

Pelgalt finantsettevõtjate kihi tellimuse täitjateks natsid ei olnud. Rühmitused ei telli poliitikat, nad võimaluse korral valivad poliitika neile pakutavast menüüst. Trotski jagab nõukogude marksistide primitiivset arusaama sotsiaalsete rühmituste („klasside“) ja poliitikute vahekorrast. Aga ei saksa „finantskapital“ ega ettevõtjate kiht tervikuna püüelnud maailmavalitsemise poole. Neile piisanuks revanšist Euroopas.

Trotski jaoks on natsid selgelt palju ohtlikumad vaenlased kui sotsiaaldemokraadid. Stalinistid aga olid 1928. aastal kuulutanud, et sotsiaaldemokraadid on sotsiaalfašistid ning ohtlikumad kui fašistid ja kodanlus (sellises arusaamas polnud enam midagi marksistlikku). Trotski sotsiaalfašismi-ideed ei jaganud. Vastupidiselt Stalini hetkepoliitikale pidas ta liitu sotsiaaldemokraatidega fašismi ja natsismi vastu võimalikuks (mitte aga ühist sotsialistlikku revolutsiooni).

Artikli postskriptumis saab Trotskist prohvet ja nagu muudegi prohvetitega on juhtunud, läks osa tema ettekuulutustest täide, osa mitte. Saksamaa majandus ei käinud alla, vaid läks ülesmäge. Natsiideoloogiast tulenes majanduse allutamine sõjale natsismi rahvusideaali teostamiseks. Ärimeestega arvestati, aga neid kuulati vaid niivõrd, kui nad aitasid täita natside soove.[2] Sõda aga saabus küll.

Prohveteid ei tohi ajaloost välja kirjutada. Nad ei ole teadlased. Nende ennustused ei põhine teadusel. Aga nad on poliitikud ja nad mõjutavad meie elu, olgu siis kummardatuna või vihatuna. Poliitikat ei tee ainult prohvetid (nagu marksist Trotski veenvalt on kirjutanud), kuid poliitika mõistmine vajab prohvetluse tundmist.

[1] Viimane väljaanne: I. Deutscher, The Prophet: The Life of Leon Trotsky. London, 2015. Eesti keeles on võrdlemisi ebaühtlases tõlkes kättesaadav Robert Service’i kriitiline biograafia: R. Service, Trotski. Tlk T. Värnik. Tallinn, 2011.

[2]Tänapäeval on natside majanduspoliitikat hoolega uuritud, vt nt: A. Tooze, The Wages of Destruction: The Making and Breaking of the Nazi Economy. London, 2006.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon