Viimsi viimane võsavillem

MARTTI KALDA

Hommikuudu voogas üle mereäärse luhamaa. Nagu lohemao hingeõhk. Hiigelämbliku võrk. Haldjate mõrsjalinik. Piimjashall. Raske ja lämmatav. Külm. Märg. Judinaid tekitav. Hirmu ja külma. Vaid puuvõrad. Ja kõrgem rohi loorist välja turritamas. Ebaühtlasena.

Päike polnud veel tõusnud. Silmapiirile kerkinud. Kuigi hahetas. Ei murdnud ükski kiir sombust massi. Mis paks kui jahukaste. Rohukausis.

Kogu ilm magas veel. Uni varahommikuselt sügav. Magus. Soojas sängis. Soovimata välja külma kätte pugeda. Paljajalu jäisele laudpõrandale. Niiskeid rõivaid ihule tõmmata. Et taas kord tööle rühkida. Rassima ja higistama.

Mõni siiski ei maganud. Polnud sõba silmale saanudki. Vaid terve õhtu ja öö kamina ees tukkunud. Passinud. Sellest hoolimata oli Viimsi mõisahärra Markus Maydell virge nagu kummitus keskööl. Nõjatudes tammetüvele. Luha kõrgel kaldal.

Gewehr tema paremas pihus oli laetud. Hõbekuulidega. Sihik seatud. Käed nahkkinnastes soojas. Õlul vana hobusetekk. Et inimeselooma lehka poleks tunda. Koidikusel hundijahil.

Hallivatimeest polnud näha. Aga saks teadis, et seal kusagil ta luusib. Kollakad silmad hõõgumas. Üritades pilguga udu lõigata. Nuhutamas kastest tiinet õhku. Mis kandis taamalt loomani magusat hobusehaisu. Peibutades. Kutsuvalt. Sest villemil oli käsil kümnes näljaöö.

Luhale teiba külge köidetud hobune pruuskas. Sooja auru kerkis ta sõõrmeist. Uduloorile lisaks. Temagi haistis. Ohtu. Vana kavala hundi pruunikaid kihvu. Niiskusest kopitanud tokerjat kasukat. Ja kiskus kütkeid. Asjatult. Sest vai sai sügavale rammitud. Köidikud kolmekordsed. Et peibutis plehku ei pistaks.

Viimaks sai kõhutühjus metsakutsu elajamõistusest võitu. Ta otsustas. Et ohtu pole. Vaid väljale unustatud kronu. Vilets setukas. Vintske liha. Ent siiski hambaalune. Ehk koguni mitmeks päevaks-ööks.

Maadligi hiilis soerd lähemale. Hambad irevil. Koon püsti. Selg nõgus. Otsides udus kohta, kus kihvad hobuse kaela uputada. Kronu rapsis puneme otsas, perutades siia-sinna tagant üles. Igaks juhuks. Nähtamatu vaenlase vastu.

Susi hüppas. Kõlas lask. Ja tõbras peatus õhus. Lööklaine paiskas ta meetrit paar tagasi. Niutsatades kargas ta veel mõne sammu. Ent vajus siis sinnasamassse. Soe veri valgumas kõrist. Kastesele rohule. Kannikeste vahele. Viimsi viimane võsavillem oli surnud.

Markus Maydell langetas vintpüssi. Ta käsi ei värisenud. Ent süda väreles joovastuses. Rahulolu ja uhkustunne kerkisid kurku. Lõpuks ometi oli ta mõisa tegelik peremees. Eestimaa kuulsaim täpsuskütt.

 

*
Päike oli vaevu tõusnud, kui mees juba jooksurajal silkas. Algus oli iga kord raske. Jalad justkui tina täis. Uni veel silmis. Kevadine jahedus pugemas ligi. Rõskus. Jäised kastepiisad. Külmavärinad seljal. Ent ta teadis, et tasu on magus. Heaolutunne, mille rassimisest saab. Sest jooks oli ainus, mis teda rahustas. Olemise talumatut valu vaigistas.

Põnts-pänts põrusid kand ja varvas vastu asfalti. Iih-ääh hingas ta sisse-välja. Käed käisid ja liigesed nõksusid. Lihased töötasid ühises rüt-mis. Veri pumpas läbi südame. Aju tühjenes murekoormast. Selg sirutus. Pea uhkelt püsti. Mõtted selged ja vabad tundeprügist. Pilk silmapiiril. Hoomas mees, et ta valitseb ennast. Ja kõike ümbritsevat.

Pealtnäha polnud tal millegi üle kurta. Elas Viimsis. Valla uhkeimas majas. Sisebasseiniga. Tenniseväljakuga. Kesklinna kilukarbisiluett taevapiiril. Valged laevad tulemas ja minemas. Lained rullumas randa.

Ka äri läks hästi. Reklaamiäri. Riigi suurim õhumüügikontor kuulus temale. Võis lubada endale sõita kolme autoga. Maastur. Kabriolett. Audi A6. Või taksoga. Tellida limusiini. Šampanja ja litsidega.

Mehel oli kõik olemas, mida hing ihkas. Naine. Lapsed. Armuke. Koer. Kass. Ja kodusiga. Isegi vaba aega omatahtsi. Puhata või töötada.

Ainult et ta ei näinud oma tegevusel jätku. Arengut. Polnud uusi väljakutseid. Tipus oli üksildane. Vaid tuul puhus. Kõvasti. Ta tundis, et on juba kõik saavutanud. Aga siiski mitte piisavalt.

Tal oli koduseinal-riiulis mõni tunnusmärk. Reklaamiäri kiidukiri. Mõni jooksumedal. Kuulsust siiski ei kusagil. Kutset presidendi ballile. Kui ta end guugeldas, siis märkas ta, et temast oli juttu vaid iga paari-kolme nädala tagant. Ja sellest polnud küll. Ta oleks tahtnud olla kuulsaimast kuulsaim. Maailmakuulus. Trendiseadja. Arvamusliider.

Milles küll seisneb elu mõte? Ja mis on tema pärand? Üks firma? Ei, seda on vähe. Elu ahel ahistas teda. Lämmatas. Rõhus rinnale.

Vaid joostes suutis ta end ületada. Iga päev ikka pikem ring. Varasem tõusmine. Kauem rajal. Joosta hommikul. Joosta õhtul. Vahel ka lõunal. Joosta end tühjaks. Hingepiinast. Ja täis. Jõudu täis. Tunda, kuidas edu sinus voolab. Elu mahl. Elu mõte.

Viimasel ajal jooksis ta üha enam ja enam. Naine-lapsed, koerad-kassid said ise hakkama. Samuti töötajad ja äri. Ning temal oli vabadus. Joosta. Silgata. Lipata.

Mehele ei meeldinud joosta majade vahel. Sest talle käis vastu see, mida ta nägi. Keskklassi keskpärasus. Liiga tuttavlik oli see ideaal. Madal latt ja standard. Läbitud etapp. Põlastusväärne. Justnagu lasteaiakaaslane, kes mäletab ehk, kuidas sa kolmeaastasena püksi tegid.

Seepärast kihutas ta kõige otsemat teed metsa. Kandade välkudes. Sest siin oli rahu. Märjad lehed, kriipivad okkad. Niiske samblavaip. Pruunikruusased teed ja kollakad liivarajad. Männid ja lepad. Sekka mõni kask. Või kuusk. Rohumättaga kaetud rändrahnud. Linnuke oksal vidistamas. Kits võpsikus ragistamas.

Ta tundis, et mets on elu. Mets on päris. Ehtne ja ürgne. Igikestev. Lihtne ja võimas. Justnagu tema oleks tahtnud olla. Metslane. Loom. Inimloom. Loominimene. Elatuda maa ja metsa andidest. Allika- ja ojaveest. Marjast ja seenest. Järada oma kätega tapetud uluki liha. Magada samblaasemel. Vaba. Üksik. Tõeline.

Äkki oli kõik kodune talle vastumeelne. Peened road ja pehmed asemed. Ta kolis voodist põrandale. Magama matile. Siis rõdule. Aeda telki. Aianurka okstest onni. Sõnajalgadest asemele. Padjaks puuhalg. Tekiks vana niinevaip. Seltsiks hundikoer.

Gurmeeroad lendasid käimlapotti. Kokk sai sule sappa. Nüüd tegi ta ise oma toidu. Värske. Toore. Palju kala ja liha. Kõrvale juurikad. Vahel ka lihtsalt rohi. Ei mingeid poetooteid ega kaugete maade ande. Kõik turult või oma aiast. Viimsi metsast.

Ning ega ta palju vajanudki. Vahel sõi vaid korra kahe päeva kohta. Kõhn ja kondine nagu luukere. Habe ajamata. Juuksed sugemata-pügamata. Vanad räbalad seljas. Higist haisev. Paljajalu.

Kevad oli täies õieehtes, kui valla asukad esmakordselt loomi märkasid. Mees jooksis ringi. Peaaegu alasti. Koertekarja keskel. Kõik ümberkaudsed penid koondusid tema ümber. Tema aeda. Nõnda et naine-lapsed ei julgenud enam majast ninagi välja pista. Kuni viimaks ühel mehe jooksuperioodil plehku panid. Linna. Vanavanemate manu.

Koerad vallutasid kohe maja. Ning naabrid käisid sellest kaarega mööda. Sest öösiti kostis sealsetest valdustest ulumist. Ja haugatusi. Purelemist. Eriti täiskuuöödel. Ikka koonud taeva poole. Kuni lõpuks olid kogu Viimsi kutsud karjas koos. Suured bernhardiinid ja väiksed sülekoerad. Ent eelkõige hurdad ja hundid.

Lisaks putkupistnud koertele hakkasid aedadest ja eramajadest kaduma kassid. Ratsabaasi murti sisse ja hobused pääsesid valla. Nende järatud kondid leiti metsaservalt. Samamoodi läks Miiduranna lammastega. Rohuneeme hanefarmiga. Tammneeme kodukitsedega. Ja Kelvingi sigadega.

Maja ja aed jäid mehele ning tema tõprakarjale kitsaks. Nõnda võisidki öövirged ühel sumeda kevadöö hakul näha, kuidas tuhandeid penisid mööda Randvere teed metsa suunas lidus. Inimhunt kõige ees. Neljakäpukil. Teisi urahtustega tagant õhutades. Kõik koeratõud tema kannul. Pügatud puudlid ja daamide sülekoerakesed kõrvu varjupaiga krantsidega. Mustad mastifid uhkelt ees. Retriiverid tagalat kaitsmas.

Metsa elama asudes koertejuhi kuulsus üksnes kasvas. Levis kuuldus karvasest metsmehest. Vabast kui hunt. Mehisest nagu karu. Ning tei-sigi inimloomi leidis tee tema karja.

Alguses tuli liikmeid juurde paar nädalas. Tasahilju, nagu häbenedes, saabusid nad metsa. Libistanud välu serval riided seljast, tulid nad pea sorgus halli kivi juurde. Pealiku palge ette. Ulusid anuvalt. Ja palusid karja vastu võtta. Koerad nuuskisid nad üle. Lakkusid ja puresid pisut. Säärane oli vastuvõtutseremoonia. Hundile kohane.

Esimesel kuul liitus nendega vaid mehi. Isasloomi. Ent siis ka naisi. Noori emaseid. Hipsterinnasid ja hipitare. Kes nagunii jalgu ei raseerinud. Häbet ei piiranud. Karvad kaenlaaugus pikaks lasid kasvada. Meiki ei kasutanud. Juukseid ei pesnud.

Vaikides kõndisid nad otse metsa sisse. Rebestasid kleidikese oma olematutelt rindadelt. Ja lasid sel mööda tihket lapsepeput maha variseda. Hatune häbe ja kumer kube uhkelt ette kaardumas, sammusid nad paljajalu üle käbide ja okaste kivi juurde. Aelesid juhi ees ja pakkusid end talle. Meeshunt astus kõigiga ühtesse, et kevadel kutsikaid palju saaks. Säärane oli nende initsiatsioon. Lihtne kui mets.

Mõned tulid perekondade kaupa. Kolisid Kalamajast Viimsisse. Ja sealt metsa. Isa, ema ja kutsikad. Paljad ja pehmed. Nägu kriimuline. Põsed roosakas-punnis. Suu ümber maasikamahlapunane võru. Seadsid nad end sisse siin ja seal karja ääremaadel. Metsalagendiku servades. Mõne langenud kuuse all. Okstest onnis. Kus mõnus pärastlõunases päikeses põõnata. Öise paduvihma eest varjuda.

 

*
Suvi pöördus sügisesse. Rohi kulus ja kolletas. Puud valmistusid lehti heitma. Mustikad ja murakad. Pohlad ja pilvikud. Pistsid pea sambla seest välja. Lindude-loomade rõõmuks. Inimestele korjata. Sisse soolata. Moosiks keeta. Külmutada. Kuivatada.

Hundid olid marjadest pungis. Marjasuhkrust joobnud. Gaasid kõhus. Uni katkendlik. Metsaõhk kõhutuult täis. Ega viitsinud muud teha. Ringihulkumine katkes. Sugu tehti vähem. Metsakutsud lesisklesid niisamuti puude vilus. Või püherdasid päikese soojas. Pehmel samblavaibal. Sügasid selga vastu männikoort. Poetades kõikjale vedela sita loigukesi. Kõht marjadest lahti. Persed pühkimata. Taarusid puude vahel.

Pea kõik Viimsi asukad olid „huntidest“ teada saanud. Ja kaugemalgi. Jalgratturite. Matkajate. Jooksuhullude käest. Kohtumistest nendega kuulnud. Ning taipasid metsadest eemale hoida. Mõni elas siiski eraldatuses. Uudiseid ei lugenud. Raadiot ei avanud. Telerit ei omanud. Või ei hoolinud. Ohtu miskiks panemata. Inimest loomast ülemaks pidades.

Eit Mari ja vanamees Jaan just seesugused olidki. Kuigi elasid kollases puumajas metsa serval. Hundikuningriigi kõrval. Metsaääre tänaval. Ammugi pensionil. Kasvatasid aias kurke ja kaalikaid. Porgandeid ja peete. Sibulaid ja sitasitikaid. Kasvuhoones tomatit. Ega teinud ilmaasjust teadma. Sest ainus, mida ätt luges, olid seiklusjutud raamaturiiulil. Ning ainus, mida mutt kuulis, vere kohin kõrvus.

Märganud esimesi kolletanud lehti. Tundnud luudes-kontides ilmamuutust liginemas. Läkitas memm taadi marjule-seenele. Kaasas kolm võileiba ja plasku õlut. Tatsas too mööda radu ja sihte. Kuni välule välja jõudis. Koogutas. Ja korjama asus.

Korv oli juba poolenisti mustikaid täis. Sekka mõni kukeseen. Kui ätt lehtede sahinat kuulis. Ta käänas kaela. Märkamata siiski kedagi. Jätkas ta kõverate sõrmedega samblas ja marjavartes sobramist. Eelistades krahmata korraga võimalikult palju marju. Parem suuremaid kui vähemaid.

Ent taas tajus ta, justnagu oleks keegi ta selja taga. Vaevaliselt ajas ta valuliku selja sirgu. Pea käis kiirest tõusmisest ringi. Silmad hägusad. Komberdas ta ringi. Talle vahtis vastu kuus hunti. Täisjõus isast isendit. Alasti. Käpuli. Tokerjad karvad turris. Silmis metsistunud pilk. Hambad irevil. Madal kõriurin kurgust kerkimas.

Vanamees lasi korvi kukkuda. Taandudes pisitasa metsaraja suunas. Elajaile selga pööramata. Kuni kadus nende vaateväljast. Ja pistis plagama. Ummisjalu. Oksad vastu silmnägu piitsutamas. Koperdades. Kukkudes ja komistades. Kodulävele jõudes porine nagu siga mülkas. Segi ja segane kui marutõves tõhk.

„Mis sul juhtus?!“ röögatas Mari meest ja tema kubeme kohal pükstel kuselaiku nähes: „Jälle ütles eesnääre üles või?“

„Äh… ei,“ puhises too. „Hundid… metsas…“

„Segast ajad vä? Käisid Kaarli man jälle viina joomas, eh?“

„Ei! Ei! Ei! Metsas on hundid. Inimhundid. Libahundid… või kurat teab mis,“ seletas Jaan.

Alles siis, kui vana oli eidele kümme korda oma loo pajatanud, hakkas viimane taipama. Eks temagi oli üht-teist kuulnud. Küla peal. Ja turul. Kuigi polnud uskunud.

Vihane kui talveunest äratatud karu. Või öösel üles aetud herilane. Kargas vanamemm ratta selga ja kihutas lähimasse alevisse. Helistas kõigile, keda tundis-teadis. Ja politseisse. Ning ajalehtedesse-raadiosse-telemajja.

Kuulujutt süttis kui tulesäde kuivas heinas. Tekitades ilmkäraka nagu mäelt merre kukkunud kaljunukk. Pasundas kui kümme tuhat elevanti. Kõmises kui troopiline kõu. Pannes võimukandjad siblima-sebima nagu sipelgad segipekstud pesaasemel.

Juba järgmisel päeval piiras politsei metsa sisse. Päästeamet valvas idas ja põhjas, kaitsevägi turvas läänes ja lõunas. Ei kass ei koer pääsenud piiramisrõngast sisse-välja. Hiirepojakesest kõnelemata.

Korrakaitsjaile oli kiivrid välja jagatud. Kuulivestid selga aetud. Kilbid-nuiad kätte. Siiski ei andnud prefekt luba inimhunte tulistada. Käsk oli hundikari maha rahustada. Metsa ebaseaduslik valdamine lõpetada. Kodutud loomad laiali saata. Vajadusel pokri. Või vaestemajja. Supikööki.

Metsas tuli taastada kord. Seal kasvagu puud ja põõsad. Elagu karud ja põdrad. Metssead ja jänesed. Võrsugu marjad ja rohi. Seened sambla all. Ent see pole inimeste koht. Nemad elagu ikka linnas või külas. Majas või vähemalt telgis.

Kolmnurgana rivistatud löögirühm sisenes mööda sihti metsa. Esirinnas politseikoerad rihma otsas. Salka saatsid kaks politseiautot ja kaks mikrobussi. Kinnipeetavate tarvis. Kaasas riided alasti loominimeste katmiseks. Vett ja söögipoolist.

Kilomeetri kaugusel asfaltteest kohtas kolonn esimest kriimsilma. Püherdas teine niisama põõsa all, suumulk mustikaist mustamas. Kaks võmmi viskasid talle võrgu peale ja püüdsid kinni. Sidusid pampu ja heitsid kongi.

Järgmised kaks looma, kes vägedele vastu juhtusid, pistsid aga plagama. Ikka neljakäpukil. Roosad tagumikud vaid tihnikust vastu välkumas. Munandikotid jalge vahel tilbendamas. Jättes okstesse pruunikaid-blonde juuksekarvu.

Politsei liikus veel mõnisada meetrit, enne kui villemeid uuesti kohtas. Seekord piiras kari kordnikud kaarena sisse. Hambad irevil kasimata näos. Juuksed-habemed sorakil. Mõni karvasem kui teine. Enamasti suured isasloomad. Sekka tigedamaid emaseid.

Vahiti tõtt. Koerad haukusid. Hundid urisesid. Nagu oleksid suhelnud. Pöörasid koonud üles ja pistsid ulguma. Penid kiskusid end pidajate käest lahti ja lidusid soendite sekka. Aelesid ja püherdasid vennastumise märgiks, kuni pöördusid endiste isandate vastu.

Metsakutsusid tuli üha juurde. Taamal emasloomad. Sekka eri sorti koeri. Mõni rebane. Politseil hakkas kõhe. Rivi tihenes, võimumehed koondusid. Ent võitlusvaim polnud veel kustunud. Otsustati minna pealetungile.

Just siis, kui kostis vile ja autod loomade ehmatamiseks sireenid huilgama panid, kuulis kolonn selja tagant tuhmi mütsu. Teele varisenud mänd lõikas neil taganemistee ära. Kohe puhkes ka taplus.

Kilpide-kiivritega sinikuued viibutasid nuiasid ja peksid vihaselt. Hundid-koerad üritasid hoopide eest põigelda ja lüüa hambad säärde. Kätte. Kaela. Pureda ja küünistada.

Segadus oli suur. Lõpuks politseinike rivi murdus ja igaüks võitles enda eest. Iga korrakaitsja kohta kolm-neli hunti-koera. Keegi oigas. Keegi kiunus. Karjuti kähinal. Uriseti ja hammustati. Pritsis verd ja sülge. Õhus lendlesid rebitud riidetükid ja kistud juuksesalgud. Karvatordid. Võsa murdus ja metsaalune trambiti segi.

Kui räsitud sandarmid ajutisse staapi tagasi jõudsid, luges ülem nad üle. Kõik olid kohal. Keegi polnud kadunud. Langenud. Küll aga vajasid pea kõik arstiabi. Kellel oli vaja kõrv pea külge õmmelda, kel  käsi-jalg lahasesse panna. Silm oli sinine kõigil. Sidemeis kõik.

 

*
Taak politsei mainel ei andnud asu. Ent enne kui uut rünnakuplaani veel koostamagi jõuti asuda, peatas võimumeeste mõttelõnga õhtune telesaade. Eriülekanne. Otse metsast. Hundijutud hundipesast. Kõigilt kanaleilt korraga. Haruldases üksmeeles.

Hundipealik istus oma troonil. Metsalagendikul kõrgel kivil. Kuuse all. Hundikari ümber. Isased räsitud ja verised, ent võidukad. Emased nende haavu lakkumas. Lehtedega lappimas. Kiunuvad koerad sealsamas. Kõik ihualasti, just nii, nagu loodud.

„Meile meeldib elada metsas,“ pajatas ta: „Säärane on meie eluviis. Loodus- ja maalähedane. Meile meeldib olla paljas. Loomulik. Me ei tarvita lõhnaaineid ega riideid. Me ei püga karvu, ei lõika habet-juukseid. See on meie valik.

Me ei ründa kedagi, kes meid ei ründa. Me pole vaenulikud. Vaid hoopis inimsõbralikud. Jahti peame vaid loomadele. Sest meile meeldib liha. Lihtne toit. Metsatoit. Toortoit. Ürginimese kombel. Me joome vett ega patusta alkoholiga. Ei suitseta. See on meie valik.

Me ei lagasta loodust. Vaid hoiame seda. Korjame prügi metsast ja viime teele. Ei luba kellelgi metsa reostada. Lageraiet teostada. Asjatult oksi murda või lilli korjata. Me ei kasuta plastpudeleid ja kilekotte. Klaasi ja metalli. See on meie valik.

Me oleme valinud karjaelu. Me oleme valinud omale juhi. Milline emane millise isasega lapsi saab, on igaühe oma asi. Kes kellega kuidas paaritub. Meie keskel ei ole vägivalda, vaid loomulikud suhted. See on meie valik.

Me ei taha inimühiskonda naasta. Me oleme otsustanud metsaelu kasuks. Me töötame vaid selleks, et elus püsida. Elame öösel ja päeval nii, kuis meeldib. Magame palju või vähe omatahtsi. Hulgume, kus juhtub. Igaüks meist on vaba tulema ja minema. See on meie valik.“

Vaatajad vakatasid vait. Šokk oli suur. Pikka pausi järel puhkesid vaidlused. Arutelud ja debatid. Internetis ja valitsuses. Ajalehtedes ja raadios. Korraldati küsitlusi. Uuriti ja puuriti. Nõunikud andsid nõu. Eksperdid hinnanguid.

Kõmu Viimsi hundist levis kogu vabariigis. Baltimaades ja maailmas. Ajakirjanikke sõitis kokku mitusada. Kommenteeriti ja võeti seisukohti. Hundikarja kuulsus kasvas iga tunniga. Minutiga.

Mitmel pool hakati Viimsi võsavillemeid järele tegema. Karlburgis kuulutati välja karukommuun. Vikrampuris elevandikogukond. Amazonases elati madudena. Vaikses ookeanis haikaladena. Kaljumägedel sündis kotkaselts. Lühiealine. Sest kõik kukkusid neitsilennul surnuks.

Hundikuninga käest tuldi nõu küsima lähedalt ja kaugelt. Igas asjas. Igatsugu inimeste poolt. Too talus pärijaid vaid vahel ja kohati. Visates arvukatele küsimustele vastuseks vaid mõne sõnajupi. Näiteks „Söö sammalt!“ Või “Mine metsa!“ Ehk “Sõida seenele!“

Ent mida ta ka ei öelnud, kõike võeti puhta kullana. Kalliskividena kolletavate hundikihvade vahelt. Pärlitena sigade ees. Sellest kirjutati, seda arutati. Kõik kuulasid teda. Ja kuuletusid. Isegi Mari ja Jaan.

 

*
Sügise viimasel päeval. Mil talv looduse enda kätte krahmab. Esimene lumi maapinna märjaks sajab. Niiskus ja külm kõikjale poevad. Kuigi suvetunne pole veel kadunud. Mil lehed kohati veel endiselt puus. Rohi kulunud, ent lapiti siiski haljas. Just selsamal päeval sai Viimsi postiljon Peeter elu raskeima ülesande.

„Vaata, Peeter, täna sul muid ülesandeid polegi,“ oli ülemus öelnud, „kui kohale viia see kiri. Ma mõistan, et see on raske. Ehk koguni ohtlik töö. Ent sina peaksid ju olema koertega harjunud. Sest seda kirja ei saa viimata jätta.“

Peeter vaatas läkitust ja oleks tahtnud valvele võtta. Nii väga kehutas saatja aadress teda. Ent saaja oli kohutavamgi veel: „Viimsi hunt Villem“.

Peeter oli ametis olnud üle kahekümne aasta. Isade ametis. Sest juba tema isa oli postiljon. Ja vanaisa kodanlikul ajal. Sõja-aastatel. Nõukogude võimu rasketel algusaastatel. Ning vaarisa tsaari kuller. Marssides uhkete saabastega kasvõi mõisa peauksest sisse-välja. Ikkagi keisri teenistuja. Seepärast ei söandanud Peetergi täna vankuda.

Peitnud südame saapasäärde, võttis Peeter metsatee jalge alla. Niipea kui soendite sähvivad silmad põõsastest paistma hakkasid, kiskus postikuller kullatud äärise ja vapiga kirja paunast välja. Lehvitas seda kõrgel ja teadustas: „Kiri hunt Villemile!“

Loomad saatsid kirjakandjat madalal urinal, siiski ründamata. Sääri puremata. Kuigi iga koergi teab, et postiljoni jalg on maitsvaim pala. Pääses Peeter täna hambajälgedest. Veristest haavadest.

Välul avanes postipoisile terve hundikari kogu ilus. Isased ja emased hullasid isekeskis või kutsikatega. Koerad ja inimesed läbisegi. Nuusutasid üksteise jalgevahet. Purelesid mängeldes. Või külitasid niisama viimaseid päevi lumevaibata samblal.

Hiiglaslikul kivirahnul istus Villem. Tema ümber musklis isasloomad. Hambad välkumas habemete vahelt. Kauneimad litad. Laiade puusade, mahlaste rindadega. Hundikuninga ihukaitse. Ja haarem.

Peeter peatus paar-neli meetrit enne kivi. Ulatades kirja õhus võsavillemite Villemi poole. Kriimsilmade kuningas ajas end laisalt püsti. Kohe viskusid hundid kivi ette kuhja, moodustades kehadest trepi. Mida mööda valitseja saaks maapinnale laskuda.

Mees krahmas kirja oma räpaste sõrmedega. Määrdunud pihku. Lõikamata küüntega. Heitis sellele pilgu… ja tegi põlgliku näo. Puhises üleolevalt. Ent Peeter märkas siiski tema silmanurgas midagi. Uudishimu. Üllatust. Halvastivarjatud õnnesähvatust. Varjatud rõõmu. Ja üleolekut. Mispeale hunt selja sirgeks ajas. Justnagu oleks paar meetrit kasvanud.

Käeviipega. Lasi pealik postiljoni minema. Hundid saatsid teda teeni. Taamalt. Villem aga ronis tagasi kivile. Peitis kirja sambla alla. Käitudes sundimatult. Kuigi sisemiselt erutatud. Jäi ta väliselt rahulikuks.

Vaikselt käis kari talle juba närvidele. Liiga palju oodati temalt. Nõuti. Vahekohut. Valitsemist. Otsuseid. Liiga harva sai ta olla tema ise. Joosta mööda metsa. Üksi. Sõltumatuna. Karja liigse läheduse painest prii. Ent täna oli saabunud oodatud pööre. Muutuste tuul. Vaja oli vaid pisut kannatada. Vastu pidada. Siis on magus võit tema päralt.

 

*
Külmal veebruariööl oleks võinud mõni Viimsi unetu pereema. Või insomnia all kannatav teismeline. Ehk töötuhinas kirjanik. Näha pentsikut pilti. Metsa poolt silkas majade suunas poolpaljas mees. Seljas räbalad. Paljajalu. Juuksed kubemeni. Hallisegune habe rinnuni. Räpane nagu sitaauku kukkunud elajas.

Taiplik vaatleja oleks märganud, et tegu pole siiski talveunest virgunud kodutuga. Sest mehe jalad-käed-rind olid lihastes. Nina ei punetanud viina liigtarbimisest. Põsel polnud lõhkenud veresooni. Käed ei värisenud. Kõik metslasest atleedi ihuliikmed liikusid ühtlases rütmis.

Talle järgnedes oleks uudishimulik näinud, kuidas hulkur poeb sisse Viimsi suurima maja aia vahelt. Mis juba aastapäevad mahajäetuna seisis. Otsib lillepeenrast kivi alt võtme ja sellega külgukse lahti keerab. Teisele korrusele lipsab ja vilunud käega peidiku avab. Krahmates pihku terve paki sularaha.

Oleks keegi värava taga passinud, oleks ta võinud näha pisut paremates rõivastes meest peagi majast väljumas. Ning edasi jooksmas. Kuni kuusetukani. Kust peagi raginat kostma hakkas. Ja mootorimüra. Sest sealt sõitis välja seesama mees mootorrattaga.

Teda jälitades oleks huviline näinud, kuidas metslase olemisega mees linna kihutas. Otsejoones parima hotelli ette. Ja seal sviidi võttis. Vannis käis. Kõhu täis sõi. Ja kosmeetiku. Juuksuri. Maniküüri. Pediküüri. Massööri. Tellis. Valgete linade vahel. Pehmetel patjadel. Šokolaadi vitsutades ja kohvi lürpides. Telekanaleid klõpsides. Valjult peeru lastes.

Kui uni poleks jälitajaid selleks ajaks juba maha murdnud, oleksid nad näinud sedasama hulgust keskpäeva paiku kaubamajades ostlemas. Parimaid ülikondi ja särke soetamas. Kalleid kingi proovimas. Kelli välja valimas. Müüjataridega flirtimas. Ning kelneripreilit restoranis pepule patsutamas.

Õnneks olid kõik unetud tol õhtul unerohtu võtnud. Kirjanikud magasid veiniuimas. Ja teismelised olid millegi märkamiseks liigselt arvutimängu süüvinud. Ega teinud väljagi sellest, kuidas hundist jälle inimene sai.

 

*
Inimesed justnagu teemandid diadeemis. Kristallpisarad kroonlühtril. Astusid sisse kesklinna kontserdipalee avaratest ustest. Presidendi. Aastapäeva. Ballile. Mehed kui hakid. Rongad mustades saterkuubedes. Naised kui paabulinnud. Puuripapagoid kirevas kasukas. Pestud ja lakutud. Vurrud ja häbemed kitkutud. Riburadapidi. Et kätte saada oma aasta suurim and. Toobitäis kuulsust ja sära.

Parlamendiliikmete kätlemine oli just poole peale jõudnud. Kui heerold ehmatusest kokutama hakkas. Sest keegi oli riigiisade reas vahele tunginud. Siiski ei söandanud ta seda takistada. Hirmust. Ja hämmingust. Sest külaline tundus kõigist kõige kuulsamgi veel. Viisakalt võttis heeroldi valges kindas käsi kuldse kirjaga kutse.

„Härra Villem Võsa, Viimsi hunt!“ teadustas ta. Ja kohalolijad peatusid kui aegluubis. Ning pöördusid vaatama. Äkilises haudvaikuses. Astus külaline presidendipaari ette. Kummardas. Surus kätt.

Presidendi käepigistus oli pikk. Ta tahtis, et kõik jääks pildile. Fotodele. Sest nii tehti esikülgi. „Viimsi hunt Eesti presidendi vastuvõtul“ – nägi ta vaimusilmas homset päevalehte. „Riigipea ja tema kuulsaim alam“ sobiks pealkirjaks teisele. Ta naeratas üle hipsteriprillide. Noogutas. Ning päästis alles siis hundikäpa valla.

Presidendiprouat võlus mehe sihvakas rüht. Fraki all pungitavad lihased. Kõrge laup. Mehelikkuse hõng ja aura. Hullunud silmad. Millest paistis, et metsakutsu kaaskonnas on kõik võimalik. Ning proua olekski juba soovinud olla seal. Hundi õukonnas. Tema litana.

Käteldud ja tervitatud, asusid külalised pidulaua ligi. Siin oli kõike. Maasikavahtu. Avokaadosalatit. Krevette. Haiuimesuppi. Jaapani lihaveist. Rinnapiimajäätist. Konjakit. Viskit. Šampanjat. Sööki ja jooki lähedalt, kaugelt ja veel kaugemalt.

Kriimsilmade kuningal oli hundiisu. Ta pistis kõike. Soolast ja magusat läbisegi. Kulistas eri sorti hunditulist peale. Ja siis veel ja küll. Rohkem ja enam. Kurguni. Oksendamiseni. Vatsa rebenemiseni.
Öökimiseni.

Siis viis Villem presidendiproua tantsule. Lihtsalt ja loomulikult. Astus ta peoperenaisele-peremehele ligi ja kummardas. President oli esialgu hämmingus. Mida too tahab? Kas polnud tervitamine-kätlemine juba lõppenud? Ent taipas siis. „Ei!!!“ tahtnuksta öelda. Sest keegi. Mitte keegi. Polnud kunagi. Presidendi ballil. Aastapäeva vastuvõtul. Eluilmas. Peale tema enda. Tema kaasat tantsule viinud. „Aga loomulikult,“ naeratas ta magusaimal kombel. Ja lasi naisel käest lahti.

Paari saatis pilgumeri. Ammuli suud. Surisevate kaamerate tormi-müha. Välklampide erepimestav sähv. Presidendiproua valev kleidisiil sahises pidulikult. Härra Võsa frakisaba tõusis lendu. Kui nad. Kahekesi. Valsirütmis. Peopõrandal keerlesid. Graatsiliselt justkui must ja valge luik. Peegelsiledal tiigiveel.

Pingviinid. Ja paabulinnud. Ordeneid täis laotud rinnad. Lakist kivikõvad lokid. Kübarad. Kleidid. Sabakuued ja smokingud. Piidlesid paari pingsalt. Oodates valsi lõppu. Ent sellele ei tulnudki otsa. Sest peokülaline ja riigipea kaasa läksid veel teiselegi tantsule. Ja kolmandale. Kuni kõik olid uue reaalsusega harjunud. Välja arvatud president. Kes seina ääres vihast kees. Näost punane. Punane nagu peet.

Pärast kuuendat tantsu talutas Villem Võsa presidendiproua tagasi tema kaasa juurde. Naine oli nõrkenud. Tantsust ja joovastusest. See oli tema tähetund. Riigi tähtsaima mehe kaasana. Riigi kuulsaima mehe käte vahel. Õhetas ta justkui varane virsik.

„Hunt!“ hüüdis keegi. Aktsendiga. Ent Villem ei teinud kuulmagi.

„Hunt!!!“ kostis juba valjemalt. Lähemalt. Riigipea heitis pilgu. Tema kaasa ka. Villem üritas endiselt. Teha näo. Et ta ei kuule. Kuigi tal olid elajalikult hüvad kõrvad.

Aeglaselt. Ja väärikalt. Tõstis ta pea. Pöördudes. Valmistudes vääriliselt vastama. Sest see oli Saksa suursaadik. Proua Magda Maydell. Eakas. Väärikas. Lillas kleidis. Siidisall käevangudes. Valgest nahast käekotiga.

Mees astus talle vastu. Kummardas. Pakkus kätt. Ekstsellents sirutaski metslase suunas oma kondise käe. Mida katmas lõtv nahk. Kortsuline. Maksaplekiline. Kolme briljantsõrmusega. Kus laetud pihupüstol. Hõbedane. Elevandiluust käepidemega.

„Sure, koer!“ kriiskas daam. „Koole, Villem Võsa!“ Liigesepõletikus nimetissõrm vajutas päästikule. Korra. Kaks. Kolm. Korda. Põmm. Põmaki. Kõmm. Kõlasid lasud. Kajades vastu vaiki jäänud ballisaali seintelt. Laelt. Lühtritelt. Aknaklaasidelt.

Kuulid tungisid hundi kummis rindu. Hõbekuulid. Igaks juhuks. Valge siid värvus verevaks. Nagu tint imbus veri särgi kudedesse. Esmalt tekkis rinnaesisele kolm plekki, siis sai neist üks. Poonitud bal-lipõrandale voolas sooja kleepuva südamevere loik. Villem hingas vilinal. Suust pritsis mulksudes verepritsmeid. Kopsud täitusid urmaga. Kostis viimne ohe. Vali ja vaevaline. Soend oli surnud.

 

*
Viimsi oli huntidest vaba. Juhtloomata puhkes karjas kaos. Tugevamad isased kisklesid veidi aega, ent säärast pealikku nagu Villem ei leidunud. Paari-kolme kaupa jooksid hundid laiali. Kaks emast ja isane. Ehk kaks isast ja emane. Kutsikad taga.

Marjulised võisid taas käia maasikal. Mustikal. Vaarikal. Noormehed-neiud metsas pidu pidada. Suusahullud sõita rajad lumme. Jooksjad sõtkuda teed samblasse. Purjakil joodikud kuuse all puhata. Reostada ja roojata. Koeri-kasse kusetada. Ebaseaduslikku prügi poetada. Kartmata hunti. Koera. Või korrakaitsjat.

Metsaelu hääbus. Meelekindlus kadus. Tasahilju kobisid kriimsilmad varjulisematesse paikadesse. Mahajäetud majadesse ja varemetes ulualustesse. Ajasid taas rõivad seljale. Käpikud kätte ja saapad varba otsa. Kuni pöördusid inimkonda tagasi. Kondasid koju. Saba jalge vahel. Koon sirgus. Justkui hundipassi saanud.

Vaid vahel jooksid nad metsa. Kui teised inimloomad hingele käisid. Rahvamassid ahistama kippusid. Hulkusid siis laanes paar päeva ringi ja ulusid kuu poole. Meenutades möödunud aegu Viimsi viimase võsavillemi hundikarjas. Naastes siis tagasi inimeste hulka. Erinemata teistest millegi poolest. Olles vaid veidi metsa poole.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon